Kajakisurfi hooaeg on alanud !

Lugeda saab meie kajakisurfi kohta lähemalt loomulikult Kaja ajaveebist.

Mis asi kajakisurf üldse on? Kõige suuremate lainetega lähed merele ning tõenäoliselt mitte kaugemale kui 200-300 m rannast. Siis ootad mõne sobiva laine, tõmbad ennast selle harjale ning seejärel lendad kajakiga maa poole. Tõsiselt - aegajalt on tunne et lendad, sest kiirus on laine peal meeletu ja süst üsna juhitamatu. Tüüpiliselt ei saa sõita maa poole mitte risti lainega, vaid nõna poolviltu. Ja umbes pooltel kordadel on enam kui tõenäoline, et käid lihtsalt ümber.

Tugev adrenaliin on garanteeritud!

Kajakisurfi tegime esimest korda 2004 aastal koos Rain Londiga. Siin meie toonasest kajakisurfist ka väike meenutus. See annab aimu, et tegemist võib olla ka ekstreemselt ohtliku alaga.

Kajak hulbib mere peal

Kaja enne surfamistLeivo enne surfamist

Leivo peale surfamist

Kuiva jalaga soome

Tormine Pirita tee

1. September - tarkuse ja teadmiste päev

Kell 11:00 olime lastega Jakob Westholmi Gümnaasiumis aktusel.

Kreete läheb juba viiendasse klassi ning Laura neljandasse.

Kreete ja Laura westholmi koolis

Kell 16:00 olime Tallinna 21. koolis aktusel.

Ramses alustas täna oma kooliteed.

Tallinna 21. kool

Soovin teile rõõmsat meelt ning tahet järgnevaks kooliaastaks.

Lumi ja laviinide mürin Matterhornil

15 tundi järjest lund sadanud. Matterhornile on tali saabumas. Vöimsad laviinid möirgavad alla mäe külgedel. Homme paneme kassid alla ning hakkame mööda jäist nölva laskuma. Just praegu hakkas uuesti lund sadama. Hütt on tühi, vaid mingid hullud poola kollid jöudsid just siia telkima ning üritavad homme mäge ronida. Leivo ja Kaja.




See sõnum on saadetud MMS-ga.

Alar Siku matkavõistlus Roosisaarel

Osalesime Alar Siku Matkavõistlusel teamina Ekstreem.ee (Leivo Sepp, Kaja Pino, Alar Jõeste) - segavõistkondade arvestuses 4. koht. Aeg alla 5 tunni - kusagile 4:45 kanti.

Esmased muljed - Väga Tore Seiklus !

Oleme stardi ootelOleme stardi ootel, all vasakul on näha toored kanamunad. Stardis võttis igaüks ühe muna ning kandis selle puutumatuna jalgsietapi lõppu. Nii mõnelgi võistkonnal õnnestus see katki teha - seega oli neil koheselt 10 min trahvi kindlustatud.

 

Alade järjestus: Jooks - Kanuu (tegelikult ka jooks) - Ratas - ja lisaülesanne Ratas.

Kohe jooksuetapi alguses hoidsin mõne hetke vältel ka liidripositsiooni, seega õnnestus teha esimestest tiimidest pilt. Esiplaanil on näha ISC võistkond.

Start on antud - olen hetkel liider

 Rattaetapi esimese punktina sõitsime järvepunkti. Kuna silmasime punkti üsna kaugel kaldast, siis arvasime automaatselt, et tegemist on ujumisega - kuid võta näpust - seal oli põlvini vesi. Sellele vaatamata võtsid paljud tiimid hoolikalt kalda peal tossud jalast.

Rattaetapi esimene punkt - järves.

Alar Tuleb Järvepunktist mis asus vales kohasKõige enam emotsioone tekitas aga teine järve punkt, mis asus kaardil märgituga võrreldes vales kohas. Sinna sai kahte moodi - ümber järve rattaga või ujudes üle järve. Meie - õigemini Alar - kasutasime teist varianti. Alljärgnevalt on näha kuidas Alar juba punkti leidnuna tagasi tuleb. Väga mitmed esimese otsa tiimid jätsid selle punkti võtmata, samuti ka mõned vahepealsed, kuna punkt oli kaardil märgitud kohast kohe kõvasti eemal.

Arvatavasti oleme sellele toredale sprint-võistlusele minemas ka järgmisel korral - ahjaa, finišis sai igaüks endale 4-päki.

Alar Siku Matkavõistlus

_____________

Kaja muljed võistlusest: http://kaja.ekstreem.ee/?ID=1473&s=com 

Matterhorn - 4478m

Matterhorn 4478m Hörnli ridgeParim aeg juuli lõpp-august (eelistatum).

Esmavallutus: Edward Whymper July 14, 1865

http://www.zermatt.ch/

 

Kõige tüüpilisem Matterhornile minek toimub Šveitsi poolel asuvast väikesest Zermati linnakesest. Hörnli ribi pealt 95% tõusudest. Äärmiselt ohtlik.

 

Zermatti sisse autoga sõita ei saa, vaid see tuleb 5-6 km kaugusele tasulisse parklasse jätta. Kohale saab takso, bussi või rongiga, kusjuures kogu varustus tuleb siis samuti kaasa võtta.

 

Zermatist (1603m) käivad tõstukid päris kõrgele (Schwarzsee 2584m), kuid sellele vaatamata tuleb baaslaagri e. Hörnli hütini (3260m) veel hulk maad jalgsi käia. Muidugi võib ka kogu tee jalgsi minna, kuid see on juba siis kahepäevane rännak. Poole tiputee peal on ka teine hütt - Solvay (4003m).

 

Matterhornile tõusmine on väga tõsine ettevõtmine. Ettevalmistus peab olema väga hea. Peamiselt on Matterhornil tegemist tõsise kaljumarsruudiga, kuid tipu lähedal on ka lume- ja jääolud sellised, et kaasas peavad olema kassid ning kirka.

 

Tegemist ON karmi mäega ning kui ikka ronida ei oska, pole mõtet sinna minna. Ma olen näinud kuidas keset ööd lendavad helikopterid mööda mäge ning korjavad sealt prozektorite valguses ära eksinud inimesi. Inimesed, kes on jõudnud kohani kust ei pääse enam ei üles ega alla. Kuid arvesta et Šveitsis maksab sinu äratoomine helikopteri ikka väga korraliku hinna. Hiljem maksad aasta otsa oma ühte helikopteri reisi kinni.

 

Üles minnakse 4-5 tunniga, sama palju aega arvesta kindlasti ka allatulekuks. Kohalikud giidid kasutavad ronimisel suhet 1:1. See tähendab seda, et ühe giidi kohta on üks ronija. Sellega vähendatakse riske ning on suurem tõenäosus inimestel tippu jõuda. Meie seda ei kasuta, kuna privaatse giidi hind on 10 000 kr. 

 

Meie plaan. Läheme mäele juba sellise eelarvestusega, et võib olla peab jääma mäele ööseks. Hea kui jõuame Solvay hütti, kuid kunagi ei tea milliseks muutub äkitselt ilm.

Varustus:

Tehniline

Riided

Vöösüsteem rinnasidemega

Enesejulgestusotsad

Šumar

Haarav

Kaheksa

Karabiinid 3tk

Sling

Repsakas

Kaljuklambrid 2-3 tk

Jääpuurid 2tk

Köis 50 m (laskumisteks)

Köis 15 m (köies käimiseks)

Kiiver

Pealamp

Kassid

Kirka

 

Saapad, kõva tallaga LaSportiva Nepal Extreme

Seljakott – 40 L

Kindad ronimiseks

Pealiskindad + soojad kindad

Kerge ja õhuke magamiskott

Halti püksid

Soe pesu

Fliis Windstopper

Ilmastikukindel jope GoreTex

Tuulekindel müts

Päikeseprillid

Vett 2 liitrit

Termokile

Bahillid

Elektroonika ja seadmed

Söök, arstiabi

Nonin, hapnikusisalduse mõõtja

Kompass

Kõrgusemõõtja (kell)

Binokkel (väike)

Mobiil / raadiosaatja?

Fotokas

Esmaabi

Söök: kotletiga võileivad, õuna, kurki

Energiabatoonid (kaerapätsikesed)

Nuga Victorinox

Päikesekreem

WC-paber

 

Aklimatiseerumine. Kõrval asuvad üle 4000-sed tipud: Breithorn, Pollux, Rimpfischhorn ja veidi madalam, kuid hea kaljumarsruudiga Riffelhorn.

Samuti tuleks harjutamise mõttes tõusta Matterhornil Solvay hütini ja tagasi.

 

Hommik. Giidid ja grupid väljuvad Hörnli hütist kell 3:30 - 4:00. Tasub nendega koos minna, kuigi on väga pime.

 

Ööbimine. Kas väljas, seina peal või poole mäe peal asuvas Solvay hütis. Muidugi oleks hütis ööbimine tore, kuid pole mingit garantiid äraeksimise kohta.

Kuna Matterhorni näol on tegemist vertikaalse seinaga, on väljas ööbimine äärmiselt keeruline. Selleks tuleb kaljude külge jaam teha ning siis seal rippudes rahulikult unne suigatada.

 

Igaks juhuks:

Air Zermatt

Ambulance service & Heliport:  Tel +41 27 966 86 86

Telephone Hörnlihütte: +41 27 967 2769

 

Lisaks tasub osta helikopteri kindlustus – 300 kr. Hädavajadusel on võimalik siis päästeteenust kasutada ilma, et oma järgmise aasta palga sinna alla paneks.

 

Järgmised 2 nädalat oleme Kajaga seal.

Rogain: 24h jalgade töö

Rogaini 24h startTulemused:

Segavõistkondade arvestuses 3. kohal.

Üldarvestuses 10. kohal.

Kaja kirjutab pikemalt oma Pingviini Marsist. Mina ütlen lihtsalt, et meil läks väga hästi ja meil oli väga suur šanss jõuda üldarvestuses auhinnalisele kohale. šanss tänu sellele, et nii mõnegi punkti juures oli loobujaid, kuid meie leidsime need üles - näiteks "vare" punkt.

Muidugi olen ma natuke tuska täis, sest tegelikult ka - meil läks Väga Hästi. Vaid 20 km veel ja me oleksime olnud teisel kohal. See oleks NII LIHTNE olnud !!! Teise koha saamiseks oleksime pidanud vaid 43 punkti veel võtma - see oleks olnud 7-8 orienteerumispunkti, kuna me tulime väga tugevate punktide juures rajalt maha.

Rogaini kaart ja meie läbimisteekond: http://leivo.ekstreem.ee/2006/rogain24hkaart.jpg 

Rattal magamine: varjukollid, hirmud, tundmatud inimesed

Kujutate ette rattal magamist ? Sõidu ajal ?

 

Kogemus Leedu 36h multispordi võistluse näitel.

 

Käes on juba teine öö, st rajal oleme olnud 28 tundi järjest ning märjast ja imepeenikesest liivast tingituna on tagumik täiesti ära hõõrutud ja valutab kohutavalt. Muuseas, sama kurtsid ka kõik teised lõpetanud. St sadulal istuda ei saanud.

 

Mõned katked, mida ma sellest mäletan – sest tegemist on pideva mäluka piiri peal sõitmisega. Kord täielikku mälukasse vajudes, siis jälle hetkeks ärgates.

Mäletan et kiirus rattaga sõites oli 4 km/h – ma ei usu siiamaani, et rattaga on võimalik nii aeglaselt sõita. Kui rattalt maha tulla (iga väiksemagi kalde, mis oli ülespoole – ehk tõusu – võtsin ma jalgsi!), siis käeskõrval lükates oli maksimumkiirus 2 km/h. Esimene hammakas oli keskmise peal ja tagant ka mingi üsna suure peal.

 

Mida ma nägin ? Und, teatrit, varjuteatrit, elasin mingis omas maailmas. Palju kummalisi olevusi jne.

 

Varjukollid.

Püüa ette kujutada situatsiooni – ma arvan et enamus inimesi on midagi sarnast teatud situatsioonides näinud. Tavaliselt veidi hämaras, migite ebamääraste varjude kogumi tulemusena näed sa hetkeks mingit nö varjukolli – see võib olla mõni tõeline draakon, kuid ka sinu lähedane inimene. Ja olles seda varjukolli märganud kaob see tegelikult järgmiselt hetkel, kuna sa said aru, et sinu enda aju mõtles selle välja ja nüüd oled jälle mõistuse kontrolli all ning näed tegelikult puuriita oma kuuri seina ääres. Olulisim siinjuures on, et see varjukoll kaob hetkeliselt, kui sa oled aru saanud et see on sinu aju väljamõeldud.

 

Varjukolli teater !

Sõitsin rattaga metsateel, vasakpoolse rööparaja peal. Pealamp näitas valgust. Ning äkitselt enda ette vaadates näen esirattast umbes 2 meetri kaugusel maas tantsisklevaid varje. Need varjud tekkisid umbes 2,5 meetri kaugusel ja lõppesid 1,5 m kaugusel rattast. Need olid valdavalt pead – inimeste, loomade, tulnukate, fantaasiaolendite, draakonite, putukate jne – need olid niivõrd ilusad ja täiuslikud, kuivõrd täiuslik üldse saab mustvalge varjuteater olla.

Alguses ma püüdsin oma aju seda poolt välja lülitada, kes võinuks öelda, et „kulla mees, see on jama – see on tavaline teerada”, kuid see ei õnnestunud. Ja ühel hetkel oli mul korraga sees palju minasid – üks mina mõtles need varjud sinna välja, need olid uskumatult ilusad, fantaasiarikkad, plastilised, liikuvad, muunduvad, teine mina – kes oli vaimustunud kõigest sellest mida ta enda ees nägi, mina kes ahmis seda kunsti ning jälgis iga pisimatki detaili nende kõikide olevuste juures, kolmas mina – kes vaatas et „huvitav, ise mõtlen selle meeletu fantaasiamängu välja, ise vaatan ja naudin seda, kuid ära ei kao... hmmm”, neljas mina – kes siiski järjest nõrgenes, kuid kes kartis, et ühel hetkel sekkub tegelik teadvus mu tegemistesse ja siis on varjuteatril lõpp – kuid ei, see ei lõppenud. Ükskõik kui palju ma oma nägemust ka „teaduslikult” analüüsisin, ei kadunud see kusagile, vaid kestis endise hooga edasi. Ma olin ülihaaratud oma näitemängust.

 

Hirmud.

Sõidan rattaga, varjuteater on muutunud millekski muuks, ma näen mingeid segasid kujutelmasid. Ühel hetkel kujutan ette, et kõik tumedamad kohad maapinnal on augud. Nii ma siis vingerdan sileda tee peal ühest servast teise – ainult seetõttu, et mitte auku kukkuda.

Ühel hetkle näen enda ees pikka musta ala. Mõistsin suurt hädaohtu !

Sain aru et nüüd olen läinud. Kuna ma rattaga kukkuda oskan ja auguni oli paar meetrit aega, siis ära keerama ja pidurdama ei hakanud, kuid haarasin kätega tugevalt lenksust, viisin oma kaalu taha et auku kukkudes säilitada enamvähem sõiduasend. Muuseas „auk” tähendas siinkohal ikka vähemalt 10m sügavust kuristikku. Mu otsaesine muutus kümnendik-sekundiga üleni hirmuhigiseks, sõrmenukid olid lenksu pigistamisest valged ja keha ootas kohe vabalangemist.

Ning hetkel mil ma sellesse nö auku sõitsin, käis minust läbi täiesti ootamatu teisipidine jõnksatus – kuna iga mu keharakk oli valmis kukkuma ja ettekujutamise fantaasia oli ülitugev, siis hakkasingi ma sileda maa peal nö maast läbi kukkuma. Selle tulemusena tekkis tunne, et keegi lõi mind altpoolt ja paiskas august välja tagasi.

 

Andres, võistluskaaslane !

Tema sõitis valdavalt eespool, kuna ta ei maganud. Aga mina juurdlesin pidevalt selle üle, et kus ma olen, kellega ma siin olen ja miks ma siin olen.

Minu mõtted Andresest – „Kes see seal ees on kes sõidab? Ma olen teda kusagil näinud? Huvitav kas ta on mees või naine? Hmm, kuidas ma peaksin teda kõnetama (ma tahtsin hirmsasti temaga vahepeal rääkida aga ei julgenud, kuna ei teadnud kuidas tema poole pöörduda)? Mis ta nimi võiks olla (üsna sagedasti arvasin ma, et Kaja sõidab seal ees)? Miks ta nii pikalt minuga koos sõidab ? Ma pean koju minema, huvitav kas ta sõidab sinna ka kaasa ? Huvitav et ta ära ei kao, sest tegelikult ei ole teda seal! Kelle riided tal seljas on (lasin mõttes läbi kõik mulle tuntud orienteerujad ja mõtlesin, et kelle moodi ta kõige rohkem on – kuid ta polnud neist keegi) ?”. Ja jälle ringiga tagasi – Kes see seal selline on? Ta peaks minuga koos olema aga mina teda küll ei tunne. Miks ta ennast ei tutvusta mulle ?

 

Orienteerumine

Kuna kaardialus ja seega ka kaart olid minu käes, siis ma tõesti ei tea, kuidas me vahepeal orienteerusime. Ilmselt oli mingi väga lihtne etapp.

 

Uskumatu ärkamine

Ühes järjekordses peatuses suutsin läbi une mõelda, et võtaks sisse kaasasoleva 25ml vedeliku, mille nimi on Shleha. Tegemist on ergutava joogiga, mida energiabatoonide Born maaletooja Aivo Nadel samuti müüb. Ma sain sellest kolm lonksu.

Kohe peale esimest lonksu viskasin ma miski nalja – ise mõtlesin veel sealjuures, et „eriti värske inimene, viskab nalja ja puha – aga et küllap oli see mingi juhuslik puhang.” Teine ja kolmas lonks sisse – st 25ml punast veidi kibedat kuid maitsvat vedelikku sisse aetud.

Ning ma muutusin 1 minutiga nii kardinaalselt teiseks inimeseks kui veel olla saab. Ma oli värskus, ma olin jõud, ma olin terav – ma olin üliinimene!

Esimene küsimus Andresele – kus me oleme (Andres näitab), miks me nii vähe sõitnud oleme, miks me nii aeglaselt sõidame ja üldse – palju kell on. Noh, kohe ratastele ja edasi !

Kiirus millega edasi sõitsime, oli täiesti normaalne metsatee kiirus, finisini oli ca 4 tundi kuid kogu selle aja püsisin ma ülivärskus ise. Samuti oli kadunud tagumiku valu – kui ennem oli aeglase sõidu vabanduseks valud, siis nüüd istusin sadulasse noh peaaegu nagu tugitooli.

 

Finišeerumine.

Enne lõppu näitasid kaks lätlaste võistkonda meile selgasid. Me kartsime, et kui me neile palju lähemale sõidame, siis panevad nad auru juurde ja on läinud. Seega tegime „järvetriki”.

Nimelt finiš asus järve kaldal – ja loomulikult läksid lätlased sinna mööda lühemat teed. Ümber järve viis samuti tee, kuid oluliselt pikem. Me tundsime ennast nii heas vormis, et otsustasime hoobist ümber-järve tee kasuks ja andsime kõvasti pedaali. Lausliivasel teel panime täiega, kordagi maha tulemata – ütleme et kiirus oli lähedane Tartu Rattamaratoni omale. Ja siis viimane etapp – kilomeeter kruusateed – selle etapi sõitsime me kiirusega mis oleks sobilik olnud isegi Tartu Rattaralli (maanteeerataste sõit) arvestuses. Ja nõnda tegime kahele läti tiimile järvetrikiga päris pikalt ära.

Leedu ADVENTURE RAID BALTIC CUP 2006

Rajal tehtud pildid:

http://www.ekstreem.ee/pildialbumid/06%2036h%20Leedumaal/

Ja rajalt antud otseintervjuu Kajale:

Adventure Raid rajalt kell 03:41: rattaetapil teisel kohal 
Adventure Raid rajalt kell 09:55: kõnnime metsas, kummimadrats kaenlas
Adventure Raid rajalt kell 23: lõpuni on vaid 60 kilomeetrit ratast!
Adventure Raid finishist: Eesti ruulib!

Võitja ISC muljed võistlusest: http://heiti.msn.ee/index.php?idPage=10046 

Rattalampe testimas

Kell 23:00 paiku võtsime Kajaga rattad ning läksime sõitma.

Eesmärgiks siis aru saada, kas meie mõlema ostetud uued rattalambid ka pimedas midagi väärt on.

Mina tegin täna researchi poodides - ning olin päris kindel et ostan mõne LED-del põhineva rattatule. Kuna halogeenid (need mida 290 krooni eest müüakse) on igavene jura ning kallid ehk korralikud halogeenid seevastu maksavad väga palju (näit: 4500 kr Hawais) ja on raske akuga.

Sigma EVO ProKuid praeguseks olen ma ostetud tulega ülirahul. Tegemist oli täpselt sellise vahepealse variandiga. Ehk 5W halogeen ning aku, kuid Sigma kõige uuem mudel ja see tähendab siis ka seda, et aku on kerge kuid vastupidavus eelmisega võrreldes suurem.

Mudel: Mirage EVO Pro.

Tõesti - 5W lamp valgustab hästi ja hind oli ka mõistlik - veidi üle tuhande krooni. Aga arvestades et Leedumaa asub lõuna pool ning seal on öösel pimedam kui meil ja üldse - võibolla läheme ka Lätimaale võistlema ? Siis on juba eriti pime !

Kaja seevastu ostis LED-del põhineva lambi. Selle eeliseks on küll hind, hea lähivalgustus ja väga pikalt kestvad patareid - 120h. Ja see lamp sobib hästi ka kottpimedasse, kui kellegi järel sõita. Kuid üksi selle lambiga ees sõites tekib tunne, et sõidad kiiremini kui valgus ning selleks ei sobi.

Koju jõudsime alles 2 paiku. Sõitsime läbi Pirita parkmetsa, Metsakalmistu surnuaia, vaatasime jalakäiate rippsillalt öist Pirita jõge ning põigates tagasiteel läbi Botaanikaaia roosikasvatuse.