Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Tavatsetakse öelda, et Milano kui moepealinn. Ja kui lugeda http://trip.ee lugusid, siis Milano pole just eriti kõrgelt hinnatud turismilinnana.

Minule aga jäis silma see, et tegemist on tõeliselt suuri kontraste omava linnaga.

Kuigi Milanos on palju suurte moekuulsuste poode, mis võiks viidata sellele, et seal on ilusad, rikkad, puhtad jne -võrdes inimesed ja tänavad.

Inimesed - suhteliselt keskmine riietuskultuur - muidugi jalutab siin inimesi kes on tavapäraselt paremini (või erilisemalt) riides, kuid millises linnas neid poleks ?

Kuid linn ise - no ütleme nii et on näha et siin "elatakse". Selles mõttes, et tänavad jätavad musta mulje, kõik majade seinad kesklinnas on graffitit täis joonistatud, majade enda seisukord on ka "kuidas juhtub".

Näiteks järgmisel pildil hakatakse sulgema Armani poodi - kui turvakardinad on eest ära - siis avaneb pilgule köitev ja päikese käes särav-puhas vaateaken. Kuid õhtul - turvakardinate alla lastes - muutuvad kõik poed ühesugusteks graffitiga kaunistatud tavalisteks (kui mitte öelda räpasteks) majadeks.

Teine huvitav kontrast mis silma hakkas - trammiliiklus. Tõeliselt suur vahe millise trammiga sõita. Ma seisin ühe ristmiku peal ja tegin seal kaks pilti trammidest. Üks neist täielikult tehnika viimane sõna ja nii kaasaegne kui võimalik - ülivoolujooneline nagu mõni magnetpatjadel liikuv ülehelikiiruse rong Shanghais.

Kuid teine tramm täpselt sealsamas rismikul - no minule jäi mulje et tegemist on vähemalt sada aastat vana trammiga - see oli siis hobutrammide aegu. Kuid selle vahega et hobune oli eest ära võetud ja elektrisarv katusele pandud. Tramm ise aga nägi välja ja kolises täpselt nii nagu 100 aastat tagasi. Külje peal rippus vana kulunud nöör, millest tõmmatakse vajadusel elektrisarv alla.

Ausalt, ma pakun et Eestis pole muuseumis ka selliseid tramme. Või kui keegi mäletab, siis umbes 20 aastat tagasi sõitsid meil mingid ürgvanad puhastus-trammid ringi - no seda meenutasid.

Mis muud toredat, jalutasin imetoredate kanalite ääres. ühel kanalil oli hulgaliselt suuri vee aluseid, mis funktsioneerisid kohvikute-restoranidena. Samuti oli seal kanalite ääres palju-palju musta värvi inimesi, kes müütasid tänavale maha laotatud riiete pealt igasugu turisti-kama.

Kella 21:00 paiku nad alles hakkasid ilmuma, kuna siis läheb ilm sedavõrd normaalseks, et saab ringi käia. Tuleb, pikka kasvu, mingi voodilinast tehtud kott üle õla, nägu selline nagu oleks kogu aeg pilves, samm selline pikk ja loivav. Või teine - rikkam must mees - tuleb ühekohalise auto-motika seguga kohale - tagumine kastikuubik laeni täis.

Ja keset linna oli üksik kaal koos ideaalse kaalu tabeliga. 50 sendi eest said ennast linnas kaaluda ja arvutada kas sinu kaal on normaalne või mitte.

Sellised olid minu ühe päeva kogemused Milanost. Iseeenesest toredad - kuid jah - olen nõus et turistina sinna tagasi ilmselt ei lähe.

Tavatsetakse öelda, et Milano kui moepealinn. Ja kui lugeda http://trip.ee lugusid, siis Milano pole just eriti kõrgelt hinnatud turismilinnana.

Minule aga jäis silma see, et tegemist on tõeliselt suuri kontraste omava linnaga.

Kuigi Milanos on palju suurte moekuulsuste poode, mis võiks viidata sellele, et seal on ilusad, rikkad, puhtad jne -võrdes inimesed ja tänavad.

Inimesed - suhteliselt keskmine riietuskultuur - muidugi jalutab siin inimesi kes on tavapäraselt paremini (või erilisemalt) riides, kuid millises linnas neid poleks ?

Kuid linn ise - no ütleme nii et on näha et siin "elatakse". Selles mõttes, et tänavad jätavad musta mulje, kõik majade seinad kesklinnas on graffitit täis joonistatud, majade enda seisukord on ka "kuidas juhtub".

Näiteks järgmisel pildil hakatakse sulgema Armani poodi - kui turvakardinad on eest ära - siis avaneb pilgule köitev ja päikese käes särav-puhas vaateaken. Kuid õhtul - turvakardinate alla lastes - muutuvad kõik poed ühesugusteks graffitiga kaunistatud tavalisteks (kui mitte öelda räpasteks) majadeks.

Teine huvitav kontrast mis silma hakkas - trammiliiklus. Tõeliselt suur vahe millise trammiga sõita. Ma seisin ühe ristmiku peal ja tegin seal kaks pilti trammidest. Üks neist täielikult tehnika viimane sõna ja nii kaasaegne kui võimalik - ülivoolujooneline nagu mõni magnetpatjadel liikuv ülehelikiiruse rong Shanghais.

Kuid teine tramm täpselt sealsamas rismikul - no minule jäi mulje et tegemist on vähemalt sada aastat vana trammiga - see oli siis hobutrammide aegu. Kuid selle vahega et hobune oli eest ära võetud ja elektrisarv katusele pandud. Tramm ise aga nägi välja ja kolises täpselt nii nagu 100 aastat tagasi. Külje peal rippus vana kulunud nöör, millest tõmmatakse vajadusel elektrisarv alla.

Ausalt, ma pakun et Eestis pole muuseumis ka selliseid tramme. Või kui keegi mäletab, siis umbes 20 aastat tagasi sõitsid meil mingid ürgvanad puhastus-trammid ringi - no seda meenutasid.

Mis muud toredat, jalutasin imetoredate kanalite ääres. ühel kanalil oli hulgaliselt suuri vee aluseid, mis funktsioneerisid kohvikute-restoranidena. Samuti oli seal kanalite ääres palju-palju musta värvi inimesi, kes müütasid tänavale maha laotatud riiete pealt igasugu turisti-kama.

Kella 21:00 paiku nad alles hakkasid ilmuma, kuna siis läheb ilm sedavõrd normaalseks, et saab ringi käia. Tuleb, pikka kasvu, mingi voodilinast tehtud kott üle õla, nägu selline nagu oleks kogu aeg pilves, samm selline pikk ja loivav. Või teine - rikkam must mees - tuleb ühekohalise auto-motika seguga kohale - tagumine kastikuubik laeni täis.

Ja keset linna oli üksik kaal koos ideaalse kaalu tabeliga. 50 sendi eest said ennast linnas kaaluda ja arvutada kas sinu kaal on normaalne või mitte.

Sellised olid minu ühe päeva kogemused Milanost. Iseeenesest toredad - kuid jah - olen nõus et turistina sinna tagasi ilmselt ei lähe.

Baltimaade ainuke bobirada asub Lätis - Siguldas. Seal on võimalik praktiliselt kõigil soovijatel sõita ülevalt alla, kuid seda mitte bobiga, vaid mingisuguste pehmete vakstust ja poroloonist vannidega. Ühesõnaga sõidukid, mis on mõeldud rahvale mulje loomiseks. Jalaste asemel on nendel poroloonist bobi-vannidel PVC-torud (plastiktorud). Hind - oli miski 6 või 7 Läti latti inimese pealt - so siis ca 150 EEK.
Nendega on esimest ja teist korda alla sõita päris tore, kuid 65km/h tundub kolmandal korral ikka häbematult vähe.

Meil oli erakordne võimalus proovida ka päris bobi. Oi mehed, see on midagi tõeliselt ägedat ja kui teil iganes see võimalus avaneb siis proovige. Seda aga kahjuks minu teada avalikult ei pakuta.

Kiirused - maksimumkiirus tuli kahesel bobil 108 km/h.
Autoga sama kiirelt on meist pea igaüks sõitnud - aga bobirajal 120 ja 90 kraadiste kurvidega on see täiesti uus tase.

Muidugi lubatakse sellise bobiga sõitma ainult ükshaaval (kaheste bobidega) - st. "päris" bobijuht istub ees ning sina oled kaasreisijana taga. Starte on seal Sigulda bobirajal 2 tükki - kõrgemal ja madalamal. Bobivannidega ja naiste bobisõidu stardid on madalamalt. Meeste stardid aga kõrgemalt platoolt - sealt saavutatakse tippkiirusteks 130 km/h.

Kahese bobisõidu korral oli meil kolmas naelikutega lisamees, kes lükkas ülevalt hoo sisse. Edasi läks kogu reis uskumatu väledusega. Kuigi ma olin 2-3 korda juba seda teed poroloonist vanniga sõitnud, oli käesolev hetk hoopis teisest puust. Ma hoidsin kramplikult mulle ettenähtud kätekohtadest kinni ja püüdsin pea suruda maksimaalselt õlgade vahele.

Mis siis toimub sõidu ajal ?
Kui vanniga alla sõites saad rahulikult ringi vaadata, pilti teha ja niisama kiljuda, siis bobiga unusta see kohe ära. Tõsiselt - Sa oled iseendaga niipalju ametis, et sul puudub igasugune aeg kasvõi kiljumiseks.
Esimestes kurvides mõtlesin et piilun bobijuhi pea tagant välja, et mis ees toimub ja kuhu poole kurv tuleb - siis õige pea sain aru, et see on väga ohtlik tegevus. Sest kui sul kael on välja venitatud ning uurid ümbrust - samal ajal teeb bobi 108 km/h kiiruse juures 120 kraadise!!! põõrde - siis võib vabalt juhtuda, et sinu pea jätkab esialgu valitud suunal liikumist ja eraldub kehast.
Niisiis, surusin pea õlge vahele.
Järgmine mure mis mul sõidu ajal tekkis - kas mu selgroog terveks jääb - see mõte vaevas mind tõsiselt lõpuni. Kuna jõud mis sellise kiiruse juures seljale mõjusid oli erakordselt suured. Kosmoloogias ja lennunduses mõõdetakse selliseid keha ülekoormusi G-de abil. See iseloomustab suurust, mitu korda raskemaks muutub näiliselt inimese keha.
Ma olen siiani hämmelduses kuidas bobijuht kõige selle juures suutis rada jälgida, rooli keerata ja bobikelku juhtida.

Kujutage ette, et olete vabalangemises - kukute näiteks 5-kordse maja katuselt alla - ja alla jõudes ei potsata te vastu maad, vaid nagu ameerika raudteel keeratakse teid üles tagasi. Vot sellel momendil kui te seal all suunamuutusega tegelete, mõjub teie kehale mitu-mitu G-d. Ja siis tekib selline tunne, et kohe saavad pea ja pepu kokku ning selgroog vajub vahepealt kildudeks.
Ja nüüd kujutlege seda sama situatsiooni, aga te tulete poolviltu sealt ülevalt alla ja ei keera mitte lihtsalt otse üles tagasi, vaid keerate poolviltu.

Nüüd tabab teid ilmselt mõte ja tunne, et kas sellest kurvist välja tulles mul on pead või ei ole teda enam mitte.

Baltimaade ainuke bobirada asub Lätis - Siguldas. Seal on võimalik praktiliselt kõigil soovijatel sõita ülevalt alla, kuid seda mitte bobiga, vaid mingisuguste pehmete vakstust ja poroloonist vannidega. Ühesõnaga sõidukid, mis on mõeldud rahvale mulje loomiseks. Jalaste asemel on nendel poroloonist bobi-vannidel PVC-torud (plastiktorud). Hind - oli miski 6 või 7 Läti latti inimese pealt - so siis ca 150 EEK.
Nendega on esimest ja teist korda alla sõita päris tore, kuid 65km/h tundub kolmandal korral ikka häbematult vähe.

Meil oli erakordne võimalus proovida ka päris bobi. Oi mehed, see on midagi tõeliselt ägedat ja kui teil iganes see võimalus avaneb siis proovige. Seda aga kahjuks minu teada avalikult ei pakuta.

Kiirused - maksimumkiirus tuli kahesel bobil 108 km/h.
Autoga sama kiirelt on meist pea igaüks sõitnud - aga bobirajal 120 ja 90 kraadiste kurvidega on see täiesti uus tase.

Muidugi lubatakse sellise bobiga sõitma ainult ükshaaval (kaheste bobidega) - st. "päris" bobijuht istub ees ning sina oled kaasreisijana taga. Starte on seal Sigulda bobirajal 2 tükki - kõrgemal ja madalamal. Bobivannidega ja naiste bobisõidu stardid on madalamalt. Meeste stardid aga kõrgemalt platoolt - sealt saavutatakse tippkiirusteks 130 km/h.

Kahese bobisõidu korral oli meil kolmas naelikutega lisamees, kes lükkas ülevalt hoo sisse. Edasi läks kogu reis uskumatu väledusega. Kuigi ma olin 2-3 korda juba seda teed poroloonist vanniga sõitnud, oli käesolev hetk hoopis teisest puust. Ma hoidsin kramplikult mulle ettenähtud kätekohtadest kinni ja püüdsin pea suruda maksimaalselt õlgade vahele.

Mis siis toimub sõidu ajal ?
Kui vanniga alla sõites saad rahulikult ringi vaadata, pilti teha ja niisama kiljuda, siis bobiga unusta see kohe ära. Tõsiselt - Sa oled iseendaga niipalju ametis, et sul puudub igasugune aeg kasvõi kiljumiseks.
Esimestes kurvides mõtlesin et piilun bobijuhi pea tagant välja, et mis ees toimub ja kuhu poole kurv tuleb - siis õige pea sain aru, et see on väga ohtlik tegevus. Sest kui sul kael on välja venitatud ning uurid ümbrust - samal ajal teeb bobi 108 km/h kiiruse juures 120 kraadise!!! põõrde - siis võib vabalt juhtuda, et sinu pea jätkab esialgu valitud suunal liikumist ja eraldub kehast.
Niisiis, surusin pea õlge vahele.
Järgmine mure mis mul sõidu ajal tekkis - kas mu selgroog terveks jääb - see mõte vaevas mind tõsiselt lõpuni. Kuna jõud mis sellise kiiruse juures seljale mõjusid oli erakordselt suured. Kosmoloogias ja lennunduses mõõdetakse selliseid keha ülekoormusi G-de abil. See iseloomustab suurust, mitu korda raskemaks muutub näiliselt inimese keha.
Ma olen siiani hämmelduses kuidas bobijuht kõige selle juures suutis rada jälgida, rooli keerata ja bobikelku juhtida.

Kujutage ette, et olete vabalangemises - kukute näiteks 5-kordse maja katuselt alla - ja alla jõudes ei potsata te vastu maad, vaid nagu ameerika raudteel keeratakse teid üles tagasi. Vot sellel momendil kui te seal all suunamuutusega tegelete, mõjub teie kehale mitu-mitu G-d. Ja siis tekib selline tunne, et kohe saavad pea ja pepu kokku ning selgroog vajub vahepealt kildudeks.
Ja nüüd kujutlege seda sama situatsiooni, aga te tulete poolviltu sealt ülevalt alla ja ei keera mitte lihtsalt otse üles tagasi, vaid keerate poolviltu.

Nüüd tabab teid ilmselt mõte ja tunne, et kas sellest kurvist välja tulles mul on pead või ei ole teda enam mitte.

Baltimaade ainuke bobirada asub Lätis - Siguldas. Seal on võimalik praktiliselt kõigil soovijatel sõita ülevalt alla, kuid seda mitte bobiga, vaid mingisuguste pehmete vakstust ja poroloonist vannidega. Ühesõnaga sõidukid, mis on mõeldud rahvale mulje loomiseks. Jalaste asemel on nendel poroloonist bobi-vannidel PVC-torud (plastiktorud). Hind - oli miski 6 või 7 Läti latti inimese pealt - so siis ca 150 EEK.
Nendega on esimest ja teist korda alla sõita päris tore, kuid 65km/h tundub kolmandal korral ikka häbematult vähe.

Meil oli erakordne võimalus proovida ka päris bobi. Oi mehed, see on midagi tõeliselt ägedat ja kui teil iganes see võimalus avaneb siis proovige. Seda aga kahjuks minu teada avalikult ei pakuta.

Kiirused - maksimumkiirus tuli kahesel bobil 108 km/h.
Autoga sama kiirelt on meist pea igaüks sõitnud - aga bobirajal 120 ja 90 kraadiste kurvidega on see täiesti uus tase.

Muidugi lubatakse sellise bobiga sõitma ainult ükshaaval (kaheste bobidega) - st. "päris" bobijuht istub ees ning sina oled kaasreisijana taga. Starte on seal Sigulda bobirajal 2 tükki - kõrgemal ja madalamal. Bobivannidega ja naiste bobisõidu stardid on madalamalt. Meeste stardid aga kõrgemalt platoolt - sealt saavutatakse tippkiirusteks 130 km/h.

Kahese bobisõidu korral oli meil kolmas naelikutega lisamees, kes lükkas ülevalt hoo sisse. Edasi läks kogu reis uskumatu väledusega. Kuigi ma olin 2-3 korda juba seda teed poroloonist vanniga sõitnud, oli käesolev hetk hoopis teisest puust. Ma hoidsin kramplikult mulle ettenähtud kätekohtadest kinni ja püüdsin pea suruda maksimaalselt õlgade vahele.

Mis siis toimub sõidu ajal ?
Kui vanniga alla sõites saad rahulikult ringi vaadata, pilti teha ja niisama kiljuda, siis bobiga unusta see kohe ära. Tõsiselt - Sa oled iseendaga niipalju ametis, et sul puudub igasugune aeg kasvõi kiljumiseks.
Esimestes kurvides mõtlesin et piilun bobijuhi pea tagant välja, et mis ees toimub ja kuhu poole kurv tuleb - siis õige pea sain aru, et see on väga ohtlik tegevus. Sest kui sul kael on välja venitatud ning uurid ümbrust - samal ajal teeb bobi 108 km/h kiiruse juures 120 kraadise!!! põõrde - siis võib vabalt juhtuda, et sinu pea jätkab esialgu valitud suunal liikumist ja eraldub kehast.
Niisiis, surusin pea õlge vahele.
Järgmine mure mis mul sõidu ajal tekkis - kas mu selgroog terveks jääb - see mõte vaevas mind tõsiselt lõpuni. Kuna jõud mis sellise kiiruse juures seljale mõjusid oli erakordselt suured. Kosmoloogias ja lennunduses mõõdetakse selliseid keha ülekoormusi G-de abil. See iseloomustab suurust, mitu korda raskemaks muutub näiliselt inimese keha.
Ma olen siiani hämmelduses kuidas bobijuht kõige selle juures suutis rada jälgida, rooli keerata ja bobikelku juhtida.

Kujutage ette, et olete vabalangemises - kukute näiteks 5-kordse maja katuselt alla - ja alla jõudes ei potsata te vastu maad, vaid nagu ameerika raudteel keeratakse teid üles tagasi. Vot sellel momendil kui te seal all suunamuutusega tegelete, mõjub teie kehale mitu-mitu G-d. Ja siis tekib selline tunne, et kohe saavad pea ja pepu kokku ning selgroog vajub vahepealt kildudeks.
Ja nüüd kujutlege seda sama situatsiooni, aga te tulete poolviltu sealt ülevalt alla ja ei keera mitte lihtsalt otse üles tagasi, vaid keerate poolviltu.

Nüüd tabab teid ilmselt mõte ja tunne, et kas sellest kurvist välja tulles mul on pead või ei ole teda enam mitte.

Baltimaade ainuke bobirada asub Lätis - Siguldas. Seal on võimalik praktiliselt kõigil soovijatel sõita ülevalt alla, kuid seda mitte bobiga, vaid mingisuguste pehmete vakstust ja poroloonist vannidega. Ühesõnaga sõidukid, mis on mõeldud rahvale mulje loomiseks. Jalaste asemel on nendel poroloonist bobi-vannidel PVC-torud (plastiktorud). Hind - oli miski 6 või 7 Läti latti inimese pealt - so siis ca 150 EEK.
Nendega on esimest ja teist korda alla sõita päris tore, kuid 65km/h tundub kolmandal korral ikka häbematult vähe.

Meil oli erakordne võimalus proovida ka päris bobi. Oi mehed, see on midagi tõeliselt ägedat ja kui teil iganes see võimalus avaneb siis proovige. Seda aga kahjuks minu teada avalikult ei pakuta.

Kiirused - maksimumkiirus tuli kahesel bobil 108 km/h.
Autoga sama kiirelt on meist pea igaüks sõitnud - aga bobirajal 120 ja 90 kraadiste kurvidega on see täiesti uus tase.

Muidugi lubatakse sellise bobiga sõitma ainult ükshaaval (kaheste bobidega) - st. "päris" bobijuht istub ees ning sina oled kaasreisijana taga. Starte on seal Sigulda bobirajal 2 tükki - kõrgemal ja madalamal. Bobivannidega ja naiste bobisõidu stardid on madalamalt. Meeste stardid aga kõrgemalt platoolt - sealt saavutatakse tippkiirusteks 130 km/h.

Kahese bobisõidu korral oli meil kolmas naelikutega lisamees, kes lükkas ülevalt hoo sisse. Edasi läks kogu reis uskumatu väledusega. Kuigi ma olin 2-3 korda juba seda teed poroloonist vanniga sõitnud, oli käesolev hetk hoopis teisest puust. Ma hoidsin kramplikult mulle ettenähtud kätekohtadest kinni ja püüdsin pea suruda maksimaalselt õlgade vahele.

Mis siis toimub sõidu ajal ?
Kui vanniga alla sõites saad rahulikult ringi vaadata, pilti teha ja niisama kiljuda, siis bobiga unusta see kohe ära. Tõsiselt - Sa oled iseendaga niipalju ametis, et sul puudub igasugune aeg kasvõi kiljumiseks.
Esimestes kurvides mõtlesin et piilun bobijuhi pea tagant välja, et mis ees toimub ja kuhu poole kurv tuleb - siis õige pea sain aru, et see on väga ohtlik tegevus. Sest kui sul kael on välja venitatud ning uurid ümbrust - samal ajal teeb bobi 108 km/h kiiruse juures 120 kraadise!!! põõrde - siis võib vabalt juhtuda, et sinu pea jätkab esialgu valitud suunal liikumist ja eraldub kehast.
Niisiis, surusin pea õlge vahele.
Järgmine mure mis mul sõidu ajal tekkis - kas mu selgroog terveks jääb - see mõte vaevas mind tõsiselt lõpuni. Kuna jõud mis sellise kiiruse juures seljale mõjusid oli erakordselt suured. Kosmoloogias ja lennunduses mõõdetakse selliseid keha ülekoormusi G-de abil. See iseloomustab suurust, mitu korda raskemaks muutub näiliselt inimese keha.
Ma olen siiani hämmelduses kuidas bobijuht kõige selle juures suutis rada jälgida, rooli keerata ja bobikelku juhtida.

Kujutage ette, et olete vabalangemises - kukute näiteks 5-kordse maja katuselt alla - ja alla jõudes ei potsata te vastu maad, vaid nagu ameerika raudteel keeratakse teid üles tagasi. Vot sellel momendil kui te seal all suunamuutusega tegelete, mõjub teie kehale mitu-mitu G-d. Ja siis tekib selline tunne, et kohe saavad pea ja pepu kokku ning selgroog vajub vahepealt kildudeks.
Ja nüüd kujutlege seda sama situatsiooni, aga te tulete poolviltu sealt ülevalt alla ja ei keera mitte lihtsalt otse üles tagasi, vaid keerate poolviltu.

Nüüd tabab teid ilmselt mõte ja tunne, et kas sellest kurvist välja tulles mul on pead või ei ole teda enam mitte.

Käisime Jägala jõel raftingul - vaadake ise videolt mis asjast sai :-)

Vabandan ette pildikvaliteedi pärast (ülevalgustatus), kaamera oli lihtsalt veidi nässus.

Ja andke palun ka tagasisidet kui teil ei õnnestu siit lingilt seda videot vaadata.

http://leivo.ekstreem.ee:8080/2006/rafting.asf 

NB! Ärge üritage endale seda videot kopeerida - ei õnnestu - tegemist on striimiga, vaadata saab ainult "lives".
Bitrate on 512kb/s - nii et alla poolemegase ühenduse saate kätte väga hüpliku asja.

Käisime Jägala jõel raftingul - vaadake ise videolt mis asjast sai :-)

Vabandan ette pildikvaliteedi pärast (ülevalgustatus), kaamera oli lihtsalt veidi nässus.

Ja andke palun ka tagasisidet kui teil ei õnnestu siit lingilt seda videot vaadata.

http://leivo.ekstreem.ee:8080/2006/rafting.asf 

NB! Ärge üritage endale seda videot kopeerida - ei õnnestu - tegemist on striimiga, vaadata saab ainult "lives".
Bitrate on 512kb/s - nii et alla poolemegase ühenduse saate kätte väga hüpliku asja.

Kõige põnevam aga oli Underground tour. Kui sa Seattlesse satud, siis mine kindlasti sinna. Kuna ma siiani olin ainult kuulnud, et mine vaata, siis mõtlesin „ok, eks ma siis lähen”. Aga oleks ma enne lugu teadnud, poleks mul seda mõtetki pähe tulnud, et kui aega pole siis ei lähe.

Mis see lugu siis on ?

Seattle hakati ehitama kusagil 1850a. paiku. Ok, elu veeres mitmed kümned aastad. Teadupärast aga peavad inimesed igapäevaselt oma vajadusi rahuldama. Seattle aga asus täpselt nii ebamugaval kõrgusel mere suhtes, et kanalisatsiooni oli keeruline ehitada.
Õigemini ehitati lõpuks üks vinge kanalisatsioon koos  uuendusega, et peldikud ehitatakse kõrgemale ja varustati igasuguste sitatõkete ja siibritega. Niisiis, peldikusse läksid trepist üles alati ja istusid kõrgel nagu kuningas, isegi kui sul oli vaid 1-korruseline maja. Ok – asi peaaegu nagu toimiski – kui aga merel oli tõusuperiood ning sa juhtusid peldikus rahulikult oma kõigeparemat tegema ning peale seda vett tõmbasid – siis ohhohooo – võis juhtuda selline asi, et allamineku asemel purskas peldikupotist igasugust värki isegi kuni paari meetri kõrguseni. Ühesõnaga kogu kanalisatsioon töötas aegajalt tagurpidi ning siis haises terve linn ja olemine oli majades sees kui ka tänavatel väga must ning jäle.

Paha lugu ju iseenesest. Niisiis, selleks et kehvadel aegadel mitte sita ja sopa sees kõndida tavalistel tänavatel, ehitati teise korruse kõrgusele jalgteid – kus sai siis puhta jalaga kõndida. Nõnda siis arenes see edasi, kuni kvartal-kvartali järel ehitati kogu tänava ulatuses teedele nö teine korrus peale. Seal oli hea ja puhas ning värske õhk. Kogu sitane elu jäi esimesele korrusele aga edasi. Samuti olid poed ikka veel seal all – nüüd juba pimedusse mattunud ligastel tänavatel. Elu käis kahel tasandil – all käidi poodides, kõrtsis, juuksuris – kuid üleval oli lihtsalt hea olla. Mõnda kohta ehitati ka tänavale aknad, et alumine tänav ka valgustatud oleks. Hobustega sõideti kohati üleval, kohati all.

Siis aga hakkasid seal pimeduse ja sita sees igasugused rotid jms jäledad elukad rõõmsalt paljunema. Ja tol ajal esines ka juhtumeid, kus inimese elu langes rottide ohvriks. Võeh.

Sisuliselt see siis ongi Seattle undergroundi lugu, et lõpuks kolisid kõik inimesed ära elama teisele korrusele, millest sai tegelikult kogu linna uus esimene korrus – ja senine esimene korrus jäeti täielikult maha. Linn kasvas ühe korruse võrra kõrgemale! Peaaegu uskumatu !
Uus linn valmis lõplikult kusagil 1900 paiku.

Muidugi jäid eksisteerima sinna nüüd juba maaalusesse süngesse ja ohtlikku linna mingisugused salabaarid jms. kohad mis ilmselgelt kartsid ilmavalgust. Loomulikult elutses seal veel pikka aega mingi kummaline seltskond – kõndis ja toimetas mööda neid mahajäetud kottpimedaid tänavaid. Samuti loobiti suur osa nendest esimese korruse tänavatest igasugu vana träni lihtsalt täis.

Ja käesoleva tuuri käigus siis räägitaksegi väga palju sellest samast loost ning käiakse maa all vaatamas Seattle kunagist esimest korrust ja vanu tänavaid. Sa näed seal näiteks Seattle keskpanga hoonet, kõrtsi, hotelli...

Võid vaadata vanaaegseid pilte, kus seesama maja sillerdab päikese käes, mille süngel esimesel korrusel sa parasjagu aknast välja mõttetule, pimedale kuid kunagi elu keenud tänavale vaatad.

Kõige põnevam aga oli Underground tour. Kui sa Seattlesse satud, siis mine kindlasti sinna. Kuna ma siiani olin ainult kuulnud, et mine vaata, siis mõtlesin „ok, eks ma siis lähen”. Aga oleks ma enne lugu teadnud, poleks mul seda mõtetki pähe tulnud, et kui aega pole siis ei lähe.

Mis see lugu siis on ?

Seattle hakati ehitama kusagil 1850a. paiku. Ok, elu veeres mitmed kümned aastad. Teadupärast aga peavad inimesed igapäevaselt oma vajadusi rahuldama. Seattle aga asus täpselt nii ebamugaval kõrgusel mere suhtes, et kanalisatsiooni oli keeruline ehitada.
Õigemini ehitati lõpuks üks vinge kanalisatsioon koos  uuendusega, et peldikud ehitatakse kõrgemale ja varustati igasuguste sitatõkete ja siibritega. Niisiis, peldikusse läksid trepist üles alati ja istusid kõrgel nagu kuningas, isegi kui sul oli vaid 1-korruseline maja. Ok – asi peaaegu nagu toimiski – kui aga merel oli tõusuperiood ning sa juhtusid peldikus rahulikult oma kõigeparemat tegema ning peale seda vett tõmbasid – siis ohhohooo – võis juhtuda selline asi, et allamineku asemel purskas peldikupotist igasugust värki isegi kuni paari meetri kõrguseni. Ühesõnaga kogu kanalisatsioon töötas aegajalt tagurpidi ning siis haises terve linn ja olemine oli majades sees kui ka tänavatel väga must ning jäle.

Paha lugu ju iseenesest. Niisiis, selleks et kehvadel aegadel mitte sita ja sopa sees kõndida tavalistel tänavatel, ehitati teise korruse kõrgusele jalgteid – kus sai siis puhta jalaga kõndida. Nõnda siis arenes see edasi, kuni kvartal-kvartali järel ehitati kogu tänava ulatuses teedele nö teine korrus peale. Seal oli hea ja puhas ning värske õhk. Kogu sitane elu jäi esimesele korrusele aga edasi. Samuti olid poed ikka veel seal all – nüüd juba pimedusse mattunud ligastel tänavatel. Elu käis kahel tasandil – all käidi poodides, kõrtsis, juuksuris – kuid üleval oli lihtsalt hea olla. Mõnda kohta ehitati ka tänavale aknad, et alumine tänav ka valgustatud oleks. Hobustega sõideti kohati üleval, kohati all.

Siis aga hakkasid seal pimeduse ja sita sees igasugused rotid jms jäledad elukad rõõmsalt paljunema. Ja tol ajal esines ka juhtumeid, kus inimese elu langes rottide ohvriks. Võeh.

Sisuliselt see siis ongi Seattle undergroundi lugu, et lõpuks kolisid kõik inimesed ära elama teisele korrusele, millest sai tegelikult kogu linna uus esimene korrus – ja senine esimene korrus jäeti täielikult maha. Linn kasvas ühe korruse võrra kõrgemale! Peaaegu uskumatu !
Uus linn valmis lõplikult kusagil 1900 paiku.

Muidugi jäid eksisteerima sinna nüüd juba maaalusesse süngesse ja ohtlikku linna mingisugused salabaarid jms. kohad mis ilmselgelt kartsid ilmavalgust. Loomulikult elutses seal veel pikka aega mingi kummaline seltskond – kõndis ja toimetas mööda neid mahajäetud kottpimedaid tänavaid. Samuti loobiti suur osa nendest esimese korruse tänavatest igasugu vana träni lihtsalt täis.

Ja käesoleva tuuri käigus siis räägitaksegi väga palju sellest samast loost ning käiakse maa all vaatamas Seattle kunagist esimest korrust ja vanu tänavaid. Sa näed seal näiteks Seattle keskpanga hoonet, kõrtsi, hotelli...

Võid vaadata vanaaegseid pilte, kus seesama maja sillerdab päikese käes, mille süngel esimesel korrusel sa parasjagu aknast välja mõttetule, pimedale kuid kunagi elu keenud tänavale vaatad.