Milano - suurte kontrastide linn

Tavatsetakse öelda, et Milano kui moepealinn. Ja kui lugeda http://trip.ee lugusid, siis Milano pole just eriti kõrgelt hinnatud turismilinnana.

Minule aga jäis silma see, et tegemist on tõeliselt suuri kontraste omava linnaga.

Kuigi Milanos on palju suurte moekuulsuste poode, mis võiks viidata sellele, et seal on ilusad, rikkad, puhtad jne -võrdes inimesed ja tänavad.

Inimesed - suhteliselt keskmine riietuskultuur - muidugi jalutab siin inimesi kes on tavapäraselt paremini (või erilisemalt) riides, kuid millises linnas neid poleks ?

Kuid linn ise - no ütleme nii et on näha et siin "elatakse". Selles mõttes, et tänavad jätavad musta mulje, kõik majade seinad kesklinnas on graffitit täis joonistatud, majade enda seisukord on ka "kuidas juhtub".

Näiteks järgmisel pildil hakatakse sulgema Armani poodi - kui turvakardinad on eest ära - siis avaneb pilgule köitev ja päikese käes särav-puhas vaateaken. Kuid õhtul - turvakardinate alla lastes - muutuvad kõik poed ühesugusteks graffitiga kaunistatud tavalisteks (kui mitte öelda räpasteks) majadeks.

Armani kauplust suletakse

Teine huvitav kontrast mis silma hakkas - trammiliiklus. Tõeliselt suur vahe millise trammiga sõita. Ma seisin ühe ristmiku peal ja tegin seal kaks pilti trammidest. Üks neist täielikult tehnika viimane sõna ja nii kaasaegne kui võimalik - ülivoolujooneline nagu mõni magnetpatjadel liikuv ülehelikiiruse rong Shanghais.

Uus ja moodne tramm Milanos

Kuid teine tramm täpselt sealsamas rismikul - no minule jäi mulje et tegemist on vähemalt sada aastat vana trammiga - see oli siis hobutrammide aegu. Kuid selle vahega et hobune oli eest ära võetud ja elektrisarv katusele pandud. Tramm ise aga nägi välja ja kolises täpselt nii nagu 100 aastat tagasi. Külje peal rippus vana kulunud nöör, millest tõmmatakse vajadusel elektrisarv alla.

Vana tramm Milanos

Ausalt, ma pakun et Eestis pole muuseumis ka selliseid tramme. Või kui keegi mäletab, siis umbes 20 aastat tagasi sõitsid meil mingid ürgvanad puhastus-trammid ringi - no seda meenutasid.

Milano kanali ääresMis muud toredat, jalutasin imetoredate kanalite ääres. ühel kanalil oli hulgaliselt suuri vee aluseid, mis funktsioneerisid kohvikute-restoranidena. Samuti oli seal kanalite ääres palju-palju musta värvi inimesi, kes müütasid tänavale maha laotatud riiete pealt igasugu turisti-kama.

Kaalumine keset linnaKella 21:00 paiku nad alles hakkasid ilmuma, kuna siis läheb ilm sedavõrd normaalseks, et saab ringi käia. Tuleb, pikka kasvu, mingi voodilinast tehtud kott üle õla, nägu selline nagu oleks kogu aeg pilves, samm selline pikk ja loivav. Või teine - rikkam must mees - tuleb ühekohalise auto-motika seguga kohale - tagumine kastikuubik laeni täis.

Ja keset linna oli üksik kaal koos ideaalse kaalu tabeliga. 50 sendi eest said ennast linnas kaaluda ja arvutada kas sinu kaal on normaalne või mitte.

Sellised olid minu ühe päeva kogemused Milanost. Iseeenesest toredad - kuid jah - olen nõus et turistina sinna tagasi ilmselt ei lähe.

Mis tunne on 108km/h kiirusel teha 120kraadine kurv bobirajal ?

Baltimaade ainuke bobirada asub Lätis - Siguldas. Seal on võimalik praktiliselt kõigil soovijatel sõita ülevalt alla, kuid seda mitte bobiga, vaid mingisuguste pehmete vakstust ja poroloonist vannidega. Ühesõnaga sõidukid, mis on mõeldud rahvale mulje loomiseks. Jalaste asemel on nendel poroloonist bobi-vannidel PVC-torud (plastiktorud). Hind - oli miski 6 või 7 Läti latti inimese pealt - so siis ca 150 EEK.
Nendega on esimest ja teist korda alla sõita päris tore, kuid 65km/h tundub kolmandal korral ikka häbematult vähe.

Bobirajal vanniga

Meil oli erakordne võimalus proovida ka päris bobi. Oi mehed, see on midagi tõeliselt ägedat ja kui teil iganes see võimalus avaneb siis proovige. Seda aga kahjuks minu teada avalikult ei pakuta.

Bobirajal

Kiirused - maksimumkiirus tuli kahesel bobil 108 km/h.
Autoga sama kiirelt on meist pea igaüks sõitnud - aga bobirajal 120 ja 90 kraadiste kurvidega on see täiesti uus tase.

Muidugi lubatakse sellise bobiga sõitma ainult ükshaaval (kaheste bobidega) - st. "päris" bobijuht istub ees ning sina oled kaasreisijana taga. Starte on seal Sigulda bobirajal 2 tükki - kõrgemal ja madalamal. Bobivannidega ja naiste bobisõidu stardid on madalamalt. Meeste stardid aga kõrgemalt platoolt - sealt saavutatakse tippkiirusteks 130 km/h.

Kahese bobisõidu korral oli meil kolmas naelikutega lisamees, kes lükkas ülevalt hoo sisse. Edasi läks kogu reis uskumatu väledusega. Kuigi ma olin 2-3 korda juba seda teed poroloonist vanniga sõitnud, oli käesolev hetk hoopis teisest puust. Ma hoidsin kramplikult mulle ettenähtud kätekohtadest kinni ja püüdsin pea suruda maksimaalselt õlgade vahele.

Bobirajal kahese bobiga

Mis siis toimub sõidu ajal ?
Kui vanniga alla sõites saad rahulikult ringi vaadata, pilti teha ja niisama kiljuda, siis bobiga unusta see kohe ära. Tõsiselt - Sa oled iseendaga niipalju ametis, et sul puudub igasugune aeg kasvõi kiljumiseks.
Esimestes kurvides mõtlesin et piilun bobijuhi pea tagant välja, et mis ees toimub ja kuhu poole kurv tuleb - siis õige pea sain aru, et see on väga ohtlik tegevus. Sest kui sul kael on välja venitatud ning uurid ümbrust - samal ajal teeb bobi 108 km/h kiiruse juures 120 kraadise!!! põõrde - siis võib vabalt juhtuda, et sinu pea jätkab esialgu valitud suunal liikumist ja eraldub kehast.
Niisiis, surusin pea õlge vahele.
Järgmine mure mis mul sõidu ajal tekkis - kas mu selgroog terveks jääb - see mõte vaevas mind tõsiselt lõpuni. Kuna jõud mis sellise kiiruse juures seljale mõjusid oli erakordselt suured. Kosmoloogias ja lennunduses mõõdetakse selliseid keha ülekoormusi G-de abil. See iseloomustab suurust, mitu korda raskemaks muutub näiliselt inimese keha.
Ma olen siiani hämmelduses kuidas bobijuht kõige selle juures suutis rada jälgida, rooli keerata ja bobikelku juhtida.

Kujutage ette, et olete vabalangemises - kukute näiteks 5-kordse maja katuselt alla - ja alla jõudes ei potsata te vastu maad, vaid nagu ameerika raudteel keeratakse teid üles tagasi. Vot sellel momendil kui te seal all suunamuutusega tegelete, mõjub teie kehale mitu-mitu G-d. Ja siis tekib selline tunne, et kohe saavad pea ja pepu kokku ning selgroog vajub vahepealt kildudeks.
Ja nüüd kujutlege seda sama situatsiooni, aga te tulete poolviltu sealt ülevalt alla ja ei keera mitte lihtsalt otse üles tagasi, vaid keerate poolviltu.

Nüüd tabab teid ilmselt mõte ja tunne, et kas sellest kurvist välja tulles mul on pead või ei ole teda enam mitte.

Mis tunne on 108km/h kiirusel teha 120kraadine kurv bobirajal ?

Baltimaade ainuke bobirada asub Lätis - Siguldas. Seal on võimalik praktiliselt kõigil soovijatel sõita ülevalt alla, kuid seda mitte bobiga, vaid mingisuguste pehmete vakstust ja poroloonist vannidega. Ühesõnaga sõidukid, mis on mõeldud rahvale mulje loomiseks. Jalaste asemel on nendel poroloonist bobi-vannidel PVC-torud (plastiktorud). Hind - oli miski 6 või 7 Läti latti inimese pealt - so siis ca 150 EEK.
Nendega on esimest ja teist korda alla sõita päris tore, kuid 65km/h tundub kolmandal korral ikka häbematult vähe.

Bobirajal vanniga

Meil oli erakordne võimalus proovida ka päris bobi. Oi mehed, see on midagi tõeliselt ägedat ja kui teil iganes see võimalus avaneb siis proovige. Seda aga kahjuks minu teada avalikult ei pakuta.

Bobirajal

Kiirused - maksimumkiirus tuli kahesel bobil 108 km/h.
Autoga sama kiirelt on meist pea igaüks sõitnud - aga bobirajal 120 ja 90 kraadiste kurvidega on see täiesti uus tase.

Muidugi lubatakse sellise bobiga sõitma ainult ükshaaval (kaheste bobidega) - st. "päris" bobijuht istub ees ning sina oled kaasreisijana taga. Starte on seal Sigulda bobirajal 2 tükki - kõrgemal ja madalamal. Bobivannidega ja naiste bobisõidu stardid on madalamalt. Meeste stardid aga kõrgemalt platoolt - sealt saavutatakse tippkiirusteks 130 km/h.

Kahese bobisõidu korral oli meil kolmas naelikutega lisamees, kes lükkas ülevalt hoo sisse. Edasi läks kogu reis uskumatu väledusega. Kuigi ma olin 2-3 korda juba seda teed poroloonist vanniga sõitnud, oli käesolev hetk hoopis teisest puust. Ma hoidsin kramplikult mulle ettenähtud kätekohtadest kinni ja püüdsin pea suruda maksimaalselt õlgade vahele.

Bobirajal kahese bobiga

Mis siis toimub sõidu ajal ?
Kui vanniga alla sõites saad rahulikult ringi vaadata, pilti teha ja niisama kiljuda, siis bobiga unusta see kohe ära. Tõsiselt - Sa oled iseendaga niipalju ametis, et sul puudub igasugune aeg kasvõi kiljumiseks.
Esimestes kurvides mõtlesin et piilun bobijuhi pea tagant välja, et mis ees toimub ja kuhu poole kurv tuleb - siis õige pea sain aru, et see on väga ohtlik tegevus. Sest kui sul kael on välja venitatud ning uurid ümbrust - samal ajal teeb bobi 108 km/h kiiruse juures 120 kraadise!!! põõrde - siis võib vabalt juhtuda, et sinu pea jätkab esialgu valitud suunal liikumist ja eraldub kehast.
Niisiis, surusin pea õlge vahele.
Järgmine mure mis mul sõidu ajal tekkis - kas mu selgroog terveks jääb - see mõte vaevas mind tõsiselt lõpuni. Kuna jõud mis sellise kiiruse juures seljale mõjusid oli erakordselt suured. Kosmoloogias ja lennunduses mõõdetakse selliseid keha ülekoormusi G-de abil. See iseloomustab suurust, mitu korda raskemaks muutub näiliselt inimese keha.
Ma olen siiani hämmelduses kuidas bobijuht kõige selle juures suutis rada jälgida, rooli keerata ja bobikelku juhtida.

Kujutage ette, et olete vabalangemises - kukute näiteks 5-kordse maja katuselt alla - ja alla jõudes ei potsata te vastu maad, vaid nagu ameerika raudteel keeratakse teid üles tagasi. Vot sellel momendil kui te seal all suunamuutusega tegelete, mõjub teie kehale mitu-mitu G-d. Ja siis tekib selline tunne, et kohe saavad pea ja pepu kokku ning selgroog vajub vahepealt kildudeks.
Ja nüüd kujutlege seda sama situatsiooni, aga te tulete poolviltu sealt ülevalt alla ja ei keera mitte lihtsalt otse üles tagasi, vaid keerate poolviltu.

Nüüd tabab teid ilmselt mõte ja tunne, et kas sellest kurvist välja tulles mul on pead või ei ole teda enam mitte.

Rafting Jägalal - "Tagumist otsa ei ole enam!"

Käisime Jägala jõel raftingul - vaadake ise videolt mis asjast sai :-)

Vabandan ette pildikvaliteedi pärast (ülevalgustatus), kaamera oli lihtsalt veidi nässus.

Ja andke palun ka tagasisidet kui teil ei õnnestu siit lingilt seda videot vaadata.

http://leivo.ekstreem.ee:8080/2006/rafting.asf 

NB! Ärge üritage endale seda videot kopeerida - ei õnnestu - tegemist on striimiga, vaadata saab ainult "lives".
Bitrate on 512kb/s - nii et alla poolemegase ühenduse saate kätte väga hüpliku asja.

Seattle Undergroundi lugu !

Kõige põnevam aga oli Underground tour. Kui sa Seattlesse satud, siis mine kindlasti sinna. Kuna ma siiani olin ainult kuulnud, et mine vaata, siis mõtlesin „ok, eks ma siis lähen”. Aga oleks ma enne lugu teadnud, poleks mul seda mõtetki pähe tulnud, et kui aega pole siis ei lähe.

 

Mis see lugu siis on ?

 

Seattle hakati ehitama kusagil 1850a. paiku. Ok, elu veeres mitmed kümned aastad. Teadupärast aga peavad inimesed igapäevaselt oma vajadusi rahuldama. Seattle aga asus täpselt nii ebamugaval kõrgusel mere suhtes, et kanalisatsiooni oli keeruline ehitada.
Õigemini ehitati lõpuks üks vinge kanalisatsioon koos  uuendusega, et peldikud ehitatakse kõrgemale ja varustati igasuguste sitatõkete ja siibritega. Niisiis, peldikusse läksid trepist üles alati ja istusid kõrgel nagu kuningas, isegi kui sul oli vaid 1-korruseline maja. Ok – asi peaaegu nagu toimiski – kui aga merel oli tõusuperiood ning sa juhtusid peldikus rahulikult oma kõigeparemat tegema ning peale seda vett tõmbasid – siis ohhohooo – võis juhtuda selline asi, et allamineku asemel purskas peldikupotist igasugust värki isegi kuni paari meetri kõrguseni. Ühesõnaga kogu kanalisatsioon töötas aegajalt tagurpidi ning siis haises terve linn ja olemine oli majades sees kui ka tänavatel väga must ning jäle.

 

Paha lugu ju iseenesest. Niisiis, selleks et kehvadel aegadel mitte sita ja sopa sees kõndida tavalistel tänavatel, ehitati teise korruse kõrgusele jalgteid – kus sai siis puhta jalaga kõndida. Nõnda siis arenes see edasi, kuni kvartal-kvartali järel ehitati kogu tänava ulatuses teedele nö teine korrus peale. Seal oli hea ja puhas ning värske õhk. Kogu sitane elu jäi esimesele korrusele aga edasi. Samuti olid poed ikka veel seal all – nüüd juba pimedusse mattunud ligastel tänavatel. Elu käis kahel tasandil – all käidi poodides, kõrtsis, juuksuris – kuid üleval oli lihtsalt hea olla. Mõnda kohta ehitati ka tänavale aknad, et alumine tänav ka valgustatud oleks. Hobustega sõideti kohati üleval, kohati all.

 

Underground Seattle

Siis aga hakkasid seal pimeduse ja sita sees igasugused rotid jms jäledad elukad rõõmsalt paljunema. Ja tol ajal esines ka juhtumeid, kus inimese elu langes rottide ohvriks. Võeh.

 

Sisuliselt see siis ongi Seattle undergroundi lugu, et lõpuks kolisid kõik inimesed ära elama teisele korrusele, millest sai tegelikult kogu linna uus esimene korrus – ja senine esimene korrus jäeti täielikult maha. Linn kasvas ühe korruse võrra kõrgemale! Peaaegu uskumatu !
Uus linn valmis lõplikult kusagil 1900 paiku.

 

Muidugi jäid eksisteerima sinna nüüd juba maaalusesse süngesse ja ohtlikku linna mingisugused salabaarid jms. kohad mis ilmselgelt kartsid ilmavalgust. Loomulikult elutses seal veel pikka aega mingi kummaline seltskond – kõndis ja toimetas mööda neid mahajäetud kottpimedaid tänavaid. Samuti loobiti suur osa nendest esimese korruse tänavatest igasugu vana träni lihtsalt täis.

 

Underground - New-Old

Ja käesoleva tuuri käigus siis räägitaksegi väga palju sellest samast loost ning käiakse maa all vaatamas Seattle kunagist esimest korrust ja vanu tänavaid. Sa näed seal näiteks Seattle keskpanga hoonet, kõrtsi, hotelli...

Võid vaadata vanaaegseid pilte, kus seesama maja sillerdab päikese käes, mille süngel esimesel korrusel sa parasjagu aknast välja mõttetule, pimedale kuid kunagi elu keenud tänavale vaatad.

Vaatamisväärsused Seattles

Space NeedleSeattle kesklinnas asub 200m kõrgune vaatetorn, mida nimetatakse Space Needle. Pilet sinna maksab $11 ning asi on seda väärt. Üles on ehitatud suurepärane platvorm, kus saab ümberringi jalutada ning kogu Seattlest pildi ette. Kui oleks selge ilm (mida siinkandis kahjuks harva leidub), siis paistaksid ära siia ümberkaudsed kõrgeimad mäed – Mount Baker ja Mount Rainier. Kui aga ilm pilves, siis saab sisetingimustes kasutada interaktiivset monitori, mis näitab sulle sellegipoolest neid kohti. Samuti on väga tuulise ilmaga ebamugav seal õues olla ning selleks puhuks on ehitatud lahendus, kus saad ise joistikuga juhtida kaamerat, mis asub torni tipus. Seda saad igas suunas keerata ja pöörata ning samuti suurendada ja vähendada.

 

Sci-Fi muuseum. Kui oled ulmekate armastaja, siis see koht on just sinu jaoks. Seal on Igasugused tegelased väljas – Master Yoda jt. Star War tegelased, Alieni filmi tegelased – ka. see jäle emakoletis ja tema munad, X-files, igasugused tulnukate aparaadid, relvad, kõikvõimalikud tuntud ulmekate robotid elusuuruses – ühesõnaga – asjaarmastajale vaatamist küllaga.

 

Museum of FlightLennunduse muuseum. Kui oled lennunduse huviline, siis on siin palju huvitavat ja põnevat vaatamiseks. Suur-suur hulk vanaaegseid ja kaasaegseid lennukeid on väljas.

 

 

 

 

 

 

Ja muidugi maailma kõige rikkam mees elab Seattles, õigemini siit kesklinnast poole tunni sõidu kaugusel ühe saare peal. Loomulikult on see mees Bill Gates.

 

Siia nimekirja võiks lisada veel akvaariumi, loomaaia ja 3D IMAX kino kuid neis jäi käimata. 3D kino juures olime isegi järjekorras, kuid siis selgus et järgmise filmi alguseni on tükk aega ja seepeale loobusime.

Seattlest - midagi olulist

Paljud teist mäletavad, et Aconcagua ekspeditsioonil ei kasutanud me piisavalt arstide järelvalvet ning seetõttu oli sunnitud üks inimene (Kaja) suisa helikopteriga alla minema.

Nagu ma juba siin kirjutasin, on kõrgel mägedes väga oluline jälgida ühte parameetrit - nimelt hapniku sisaldust veres. Seda mõõdetakse väikese elektroonilise aparaadiga (oximeter, oxymeter), mille ma shopping-touri käigus siit endale ostsin.

Firma on Nonin: http://www.sportstat.nonin.com/ ja mudel Nonin Onyx 9500.

Tegemist on küll tema suurust vaadates kalli asjaga, kuid see eest väga olulise asjaga. Enam ei toimu ühtegi mägimatka, kus mul seda kaasas poleks.

See on asi, mille üle ma väga rahul olen. Kuid shoppamisest veel: hinnad on siin eestlase jaoks harjumatult - nimelt käesoleva klotsi hind oli $325, kuid ära ostes selgus, et sellele lisandub veel 8,8% käibemaks.
Selle mudeli kohta on kirjutatud ka: Tested and proven by U.S. Army Special Forces on Denali. Denali mäe teine nimi on McKinley - ehk Põhja-Ameerika kõrgeim mägi - 6194m.

Mul on Eesti tarbijakaitse üle ikka väga hea meel, et meil peavad olema kõik hinnad väljas lõpliku numbriga ja mingit "kummalist" petmist teha ei tohi.Primal Quest

Teine shoppingu mõttes oluline asi mille siit kaasa toon, on DVD multispordivõistluse filmiga. Primal Quest: Expedition Adventure Race. Tegemist on 7 päeva kestva võistlusega - ligi 800km pikk, mille käigus sõidetakse süstadega, jalgratastega, turnitakse köitel, joostakse jne - tehakse kõike mida ühes multispordis tegema peab. Võistlus aastast 2004. Vot see on õige multispordivõistlus-kestvusvõistlus, ja mehed ei hädalda stiilis 6 või 8 tundi nagu meil xdreamil - vaid võistlevad aegadega 150 või 200 tundi.

Tagasijõudes teeme sellest ühe kinoõhtu :)

Veidi siinsest olukorrast kaubanduses.

Siin on üks väga suur matkatarvete keskus - www.rei.com . Seal on tõeliselt palju asju - jalgrataste osakond on nii suur, kui kaks Hawaii Ekspressi kokku panna.

Siin linnas on eraldi minu lemmikfirma pood The North Face. Kahjuks aga on mul kõik asjad juba olemas, nii et raha jääb kulutamata. Üks vinge ja suur outdoor pood on siin veel aga selle vebiaadressi mul hetkel pole. Samuti on siin kesklinnas ilusad ja suured street- ja runningsport firmapoed nagu näiteks Adidas, Nike, New Balance.

Tehnikast aga nii palju, et arvutipoode siin praktiliselt pole (vähemalt kesklinnas mitte) - on mõned üksikud kontoritarvete poed, kus muuhulgas müüakse ka arvuteid. Ja asjad saavad siin otsa nagu meilgi - Eestis. Et pole ühtki nii suur, võimas ja rikas ameerika siinkandis. Näiteks Timexi kellad www.timex.com on siin kõikjalt praktiliselt otsas, kuna "jõulude ajal osteti kõik ära", samal põhjusel pole ka leidnud iPod Nano nimelist asja mida mul paluti siit tuua. Õigemini leidsin, aga see oli tunduvalt kallim kui mujal oleks olnud.

Nii et Ameerika on vist ikka New York, Manhattan ? Epp peaks selliseid asju vist paremini teadma...

Seattlest - midagi olulist

Paljud teist mäletavad, et Aconcagua ekspeditsioonil ei kasutanud me piisavalt arstide järelvalvet ning seetõttu oli sunnitud üks inimene (Kaja) suisa helikopteriga alla minema.

Nagu ma juba siin kirjutasin, on kõrgel mägedes väga oluline jälgida ühte parameetrit - nimelt hapniku sisaldust veres. Seda mõõdetakse väikese elektroonilise aparaadiga (oximeter, oxymeter), mille ma shopping-touri käigus siit endale ostsin.

Firma on Nonin: http://www.sportstat.nonin.com/ ja mudel Nonin Onyx 9500.

Tegemist on küll tema suurust vaadates kalli asjaga, kuid see eest väga olulise asjaga. Enam ei toimu ühtegi mägimatka, kus mul seda kaasas poleks.

See on asi, mille üle ma väga rahul olen. Kuid shoppamisest veel: hinnad on siin eestlase jaoks harjumatult - nimelt käesoleva klotsi hind oli $325, kuid ära ostes selgus, et sellele lisandub veel 8,8% käibemaks.
Selle mudeli kohta on kirjutatud ka: Tested and proven by U.S. Army Special Forces on Denali. Denali mäe teine nimi on McKinley - ehk Põhja-Ameerika kõrgeim mägi - 6194m.

Mul on Eesti tarbijakaitse üle ikka väga hea meel, et meil peavad olema kõik hinnad väljas lõpliku numbriga ja mingit "kummalist" petmist teha ei tohi.Primal Quest

Teine shoppingu mõttes oluline asi mille siit kaasa toon, on DVD multispordivõistluse filmiga. Primal Quest: Expedition Adventure Race. Tegemist on 7 päeva kestva võistlusega - ligi 800km pikk, mille käigus sõidetakse süstadega, jalgratastega, turnitakse köitel, joostakse jne - tehakse kõike mida ühes multispordis tegema peab. Võistlus aastast 2004. Vot see on õige multispordivõistlus-kestvusvõistlus, ja mehed ei hädalda stiilis 6 või 8 tundi nagu meil xdreamil - vaid võistlevad aegadega 150 või 200 tundi.

Tagasijõudes teeme sellest ühe kinoõhtu :)

Veidi siinsest olukorrast kaubanduses.

Siin on üks väga suur matkatarvete keskus - www.rei.com . Seal on tõeliselt palju asju - jalgrataste osakond on nii suur, kui kaks Hawaii Ekspressi kokku panna.

Siin linnas on eraldi minu lemmikfirma pood The North Face. Kahjuks aga on mul kõik asjad juba olemas, nii et raha jääb kulutamata. Üks vinge ja suur outdoor pood on siin veel aga selle vebiaadressi mul hetkel pole. Samuti on siin kesklinnas ilusad ja suured street- ja runningsport firmapoed nagu näiteks Adidas, Nike, New Balance.

Tehnikast aga nii palju, et arvutipoode siin praktiliselt pole (vähemalt kesklinnas mitte) - on mõned üksikud kontoritarvete poed, kus muuhulgas müüakse ka arvuteid. Ja asjad saavad siin otsa nagu meilgi - Eestis. Et pole ühtki nii suur, võimas ja rikas ameerika siinkandis. Näiteks Timexi kellad www.timex.com on siin kõikjalt praktiliselt otsas, kuna "jõulude ajal osteti kõik ära", samal põhjusel pole ka leidnud iPod Nano nimelist asja mida mul paluti siit tuua. Õigemini leidsin, aga see oli tunduvalt kallim kui mujal oleks olnud.

Nii et Ameerika on vist ikka New York, Manhattan ? Epp peaks selliseid asju vist paremini teadma...

Seattle ja killuke Ameerikast

Tegemist on ühe väga uduse ja vihmase kandiga. Mis neid inimesi küll siia on toonud ja pannud ehitama sellise suurlinna ??
See on suur linn, mida ilmestavad kõrguvad pilvelõhkujad ja ruudukujulised tänavakvartalid.

Seattles on kõik tänavad ida-lääne (avenüüd) ja põhja-lõuna (tänavad) suunalised. Kusjuures ida-lääne suunalised avenüüd on lihtsalt nummerdatud. Mere ääres esimene avenüü on nr. 1 jne. Kui ma jooksmas käisin siis ida-lääne suunal jooksin 35. Avenüüni välja. Põhja-lõuna suunal aga on tänavatel ka nimed – Pike, Pine, Virginia, Bell, Columbia, Washington jne.

Pilvelõhkujad on valdavalt hotellid. Üks kõrgemaid on 76 koruseline, ligi 300 m kõrgune ja 46 liftiga.

Siiani arvasin, et mul on ikka mingisugune oskus inglise keele osas olemas, kuid siin tundub mulle, et olen sattunud mingile täiesti võõrale maale. Keskmine ameeriklane räägib kiiresti ja väga lohakat inglise keelt. Tõsiselt, sõnalõpud neelatakse alla ja kogu keeleline diktsioon on üsna vilets. Alguses ma ei saanud asjast aru – kuid analüüsides paljude erinevate elualade inimeste kõnesid (poemüüjad, inimene tänavalt, bussijuht, seminaril esinejad, hotelli administraator), hakkas mulle kohale jõudma et tõesti-tõesti, ameerika inglise keel on kiire ja korralike sõnalõppudeta.

Mulle tuleb meelde siinkohal üks situatsioon Argentiinas. Istusime Kajaga ühes Patagoonia restoranis ja sõime lõunasööki kui meie kõrvallauda tulid üks mees ja naine. Kuigi me lobisesime omavahel, jäi mulle väga selgelt nende jutt kõrvu ning paari minuti pärast ei suutnud vastu panna ja kõnetasin neid. Miks ? Nad rääkisid inglise keeles (valdav enamus räägib seal hispaania keeles) aga nende hääldus oli NII selge ja NII puhas, et se tundus midagi uskumatut. Nagu mõnes vanaaegses inglise aristokraatide filmis. Hämmastavalt ilus kõnekeel. Kogu jutust aru saamine oli lihtne ja mõnus ning esimene mida ma neile ütlesin (kahtlemata mitte nii sorava inglise keelega), oligi midagi nende keele puhtuse kohta. Ja mis te arvate kust nad pärit olid – muidugi inglismaalt.
Minu eluunistus on saada kõnelema sama ilusat inglise keelt kui´seda tegid nemad. Muidugi olid nad kõigele lisaks väga huvitavad inimesed, nii et meil oli peale seda vähemalt üks tunniajane mõnus jutuajamine. Nad olid nimelt keskealised mootoratturid, kes alustasid kaks kuud tagasi Põhja-Ameerikast ja olid selleks ajaks alla Argentiinasse jõudnud.
Ja nendega võrreldes (ja sellega mis ma koolis olen õppinud), on ameeriklase inglise keel ikka väga inetu ja lohakas.

Seattle on mägine. Siin asub üks Põhja-Ameerika kõige populaarsem mägi Mount Rainier (üle nelja tuhande) mida käivad igal suvel ronimas tuhanded mägironijad. Seega tuleb ka Seattles linnas ringi liikudes kohati üsna järskudest mägedest üles-alla vantsida.
Kiirteed läbi linna, tänavad ja magistraalid kulgevad maa-all, maa peal ja linna kohal. Sama asi ka trammidega (kui nii neid nimetada). Neile ei jätkunud enam tänavatel ruumi ja nii ehitati need tänavate kohale – cool ! Lisaks linna all asuvatele tänavatele-teedele on ka osa linna maa all – õigemini on see selline osa, kus elati kunagi ammu ja tänapäeval korraldatakse sinna vaid ekskursioone.


Eile käisime lennunduse muuseumis – tõeliselt lahe koht. Koos Jaanusega kasutasime ka võiomalust proovida lennusimulaatorit, mis on võimeline tegema igas suunas 360´ pöördeid. Tõeliselt lahe elamus. Kusjuures kõiki neid pöördeid ja keeramisi saab ise juhtida.

Bussiga linna tagasi sõites sattus bussijuhiks üks huvitav mees. Mees kes jutustas terve tee tagasi linna. Te olete ju vaadanud mingeid Texase või Mexico filme, kus on indiaanlased, kauboid ja lisaks sellised vanemad jässakad (paksud) rantšo pidajad ? Vot see mees oli see viimane, ta rääkis madala bassiga, mida ilmestas kerge ninahääl, kuid tema jutt oli täpselt selline kaasahaarav ja kõiki naerma ajav. Mina ei saanud sellest kuigi palju aru, kuna tegemist oli „tavapärase ameerikaliku inglise keelega”, kuid ta pajatas midagi Seattle ajaloost 19 ja 20 sajandi kohta.

PS. Kell on meil siin praegu päeval 14:00. Teie seal aga peaaegu magate juba :-)

Film: Pingviinide Marss

Tegemist on super-hea prantsuse filmiga mis pajatab pingiviinide elust. Käisime seda koos Kajaga vaatamas.

Pingviinide marss

Vaadake seda ja mõtisklege, mis kuradi pärast inimesed ajavad taga mingisugust elu mõtet ?

Pingviinid elavad kolooniates ning sügisel võtavad nad ette pika teekonna sissemaale, kus järeltulijad ilmale tuua. Tegemist on 20 päevase rännakuga - fantastilise rännakuga. Kuid nagu selgub, olulisim on alles ees.

Kindlasse kohta kohale jõudnuna otsivad nad endale paarilisi, peavad siis koos maha ühe võrratu tantsu ja teatud mõttes võib öelda ka et teevad inimestele silmad ette oma armumänguga. Selle tulemusena aga muneb emane ühe muna ja kuna õues on ju jube külm, hoiab ta seda muna oma jalgade peal ning kaitseb seda kõhuga. Kuid kogu sellest sünnitamisest on emane nii väsinud, et annab nüüd muna isasesele hoida. Valitud paarid jäävad kokku muuseas terveks aastaks ning ära tunnevad nad üksteist hääle järgi.

Isased hauvad nüüd igaüks oma ühte muna ja emased võtavad ette 20-päevase rännaku ookeani äärde sööma ja kosuma. Isased hoolitsevad munade eest - käes on juba südatalv ning neid vintsutavad vinged tuuled ja lumetormid. Kuid nad poevad üksteisele hästi külg-külje vastu, hoides sedaviisi sooja.

Kolme kuu pärast hakkavad esimesed pojad kooruma, emased peaksid kohe-kohe tagasi jõudma. Kui nad jäävad liiga hiljaks, siis koorunud poeg hukkub kuna isasel pole midagi talle süüa anda. Lõpuks aga on emased ookeani äärést tagasi ja rõõmustavad oma pojakeste üle ja annavad neile süüa. Pingviinipoeg sööb ema- või ka isapingviini suust oma nokaga sööki, mida vanem talle oma kõhust sinna võimaldab tulla.

Igatahes nüüd on isaste kord olla vääga näljane ja kurnatud ning võtta ette retk ookeani äärde. Kokku on isased pingviinid seeläbi söömata ligi 140 päeva !! Sellest kulub 40 päeva edasi-tagasi ookeani äärde marssimiseks ning ligi 100 päeva (terve talv) munade haudumiseks.

Nüüd kasvatavad emased oma poegi ja isased on ookeani ääres rännakul. Lõpuks jõuavad ka isased jälle tagasi.

Ohh, üks igavene ookeani äärde ja tagasi marssimine on see pingviini elu.

Ühesõnaga, nüüd on pingviinipojad juba nii suured, et võetakse koos ette rännak ookeani suunas. Ja suured pingviinid saavad nüüd tervelt kolm pikka suvekuud meres möllata, süüa ja niisama kosuda ja puhata.

Kõik ikka selleks, et taas sügise saabudes võtta ette teekond sisemaale - armutantsuks ja elu mõtte täitmiseks.

Pingviinide marss. Kino Sõprus Tallinnas.

Pingviinide marss