Täpselt kolm aastat olen seda päeva oodanud. Ja siin ma nüüd lõpuks seisan, või täpsemalt istun - Chamonix kiriku esisel tänavasillutisel koos tuhandete teiste jooksjatega, maailma populaarseima ultrajooksu Ultra Tour Mont Blanc stardis.

Teadmatus, mis viib meid lõpuni

Püüan keskenduda, kuid mõtted on rahutud. Mis ootab mind peale finišit, kui veidi enam kui ööpäevaga on joostud ümber Mont Blanci mäe 172 km ja võetud 10 000 meetrit tõusu? Finišit, kuhu on ajastatud aasta tippvõimekus nii füüsilises kui vaimses mõttes? Mis tunne see on? On see eufooria, rahulolu, õnnelik olemine, või hoopis väsimus, magamatus ja suutmatus enam ühtegi sammu astuda…? Sel hetkel ei oska ma veel küsidagi, mis tunne on see, kui finišis saad teada, et lõpetasid maailma populaarseima ultrajooksu esimese saja hulgas ja pead nüüd eliitjooksjana dopinguproovi andma?

Mitte keegi ei oska üheski stardis ette kujutada, mis tunne on finišis

Valu, kõigepealt on valu. Aga mitte kohe, alguses on liigeste-lihaste kangus, kuid ka rahulolu teadmisest, et rohkem pole tarvis joosta. Ent arusaam, et keha üle ei valitse enam meel ja tahe jõuab kohale ning kasvab iga tunniga. Keha saab olla see, kelleks ta on sündinud.

Kell on kaks öösel, toas laiub kottnähtamatu pimedus. Kõik magavad, kui ühtäkki ärkan tormilise hapnikupuuduse tõttu hingeldades ja kirjeldamatu valutundega. See hoovab jalgadest, kuid matab mind üleni. Hingeldan põhjuseta ja keeran hirmunult voodiservale istuma, teadmata, kaua see kõik kestab.

Võimsa valumulli külge klammerduvad kõik keha- ja jalaosad, kes soovivad, et neid kuulda võetaks. Ereda leegiga põlevad sääre- ja reielihased teevad kõva häält, et on ebanormaalne neile selline koormus panna. Põlvi paigal hoidvad sidemed teatavad valjult, et nemad rohkem mägedesse ei tule. Ülekaalukalt kostuvad teiste hulgast aga tuld pritsivad jalatallad, kes nõuavad endale aegade lõpuni õigust mitte kunagi enam maad puudutada. Ja muidugi valutavad nii seest kui väljast kõik luud-kondid, kes soovivad vaid mitte valutada. Kas sellepärast olengi stardis?

Väikeste eeliste kuhjumine

Siin, stardikoridori eliitjooksjatele mõeldud alas, on ruumi liikuda ilma stardipositsiooni pärast muretsemata. Paari meetri kaugusel eraldusriba taga algab tavastardi koridor, kus tihedalt külg-külje kõrvale on kokku surutud järgmise stardigrupi tuhandepealine inimmass. Nendega koos oleksin pidanud olema ka mina, kuid vahetult enne starti andis korraldaja teada, et kuulun eliidi hulka ning stardin eest.

Eliidist startimine annab sedavõrd suure massistardi puhul tuntava eelise. Nagu ka näiteks terveks suveks Chamonix’sse kolimine, mida võimaldas eemalt töötamine, puudub vajadus arvestada suureks kasvanud ja iseseisva elu peal olevate lastega, maailma tabanud pandeemia tõi elamiste rendihinnad alla jpm.

Pealelõunast päikesekuuma võimendavad nii kitsas tänav kui tume asfalt. Sätin end istuma suure kivist lillekasti varju. Pealtnäha ollakse rahulikud, kuid pisiasjad reedavad ootusärevust.

Stardikoridoris, keset sõiduteed istuval naisel läheb ümber veepudel ning ta tegeleb nüüd asjade kuivatamisega, tekitades asfaldile oma pükstega märgi istumisjälgi. Koomilisena mõjub rohelise särgiga jooksja, kes ei suuda istuda ja rullib pöidlaga oma särgiserva, tammudes vaikselt jalalt-jalale otse eliidi stardilindi taga. Maailmatipud saabuvad pealtvaatajate pasunakoori saatel viisteist minutit enne starti. Nemad tulevad viie-kuuekilomeetriselt soojendusjooksult. Tervitavad üksteist, annavad lühikesed intervjuud, keskenduvad.

Juba veerevad viimased minutid. Ärevus kasvab, kõned peetud, peade kohale tõmmatud linti ületab akrobaat, kõlaritest kostab pateetiline Vangelis „Conquest of paradise“, stardikoridorid on koos ja võistlejad seisavad tihedalt õlg õla kõrval. Käed kobavad viimast korda, kas kotilukud suletud, kas jooksukepid kinni, kas joogipudel paigas.

Viis-neli-kolm-kaks-üks-start!

Oluline on omada sisu

Kui viimaks valla pääsenud kahurikuul lendab jooksjate mass pealtvaatajate spaleeris kitsaks surutud Chamonix peatänavale. Kõrvulukustav on kaasaelamine alpikellade, pasunate, käristite, prantsuse-inglise-hispaania-itaaliakeelsete ergutushüüetega. Ja muidugi see legendaarselt armas laste kätemeri. Väikesed, soojad, harali näppudega pehmed pihud tervitusi ootamas ja ülespoole suunatud, tähelepanu otsivad siirad silmad. Sellele on võimatu mitte vastata. Naeratan, sirutan käe ning libistan selle üle maailma kõige õnneliku ja nunnuma kätemere, jooksutempo on kõrge ning puudutus kostub kui tihe tärin.

Teise kilomeetri lõpuks jõuame Chamonix’ linnapiirile, kus asub piirkonna kõige kuulsam kaljuronimise piirkond Les Gaillands. Sein on värvilistest köitest triibuline ning igal kõrgusel klammerduvad ronijad kaljule, et suurele spordisündmusele kaasa elada. Ülalt vaadates paistab jooksjate rivi kui paisu tagant valla pääsenud jõgi. Kiirelt, teravalt ja ilma igasuguse takistuseta lendavad maailma tipud. Sellele järgneb vahutav, pidevalt kohti muutev ning paremat jooksusängi otsiv inimhulk, kuni kohale jõuab lai, rahutult kobrutav, aga siiski ühtlaselt edasivoolav inimjõgi.

Kaheksa kilomeetrit joostakse kiirel metsateel, siin tagasi ei vaadata. Esimene suurem 800m tõus võetakse võimsalt. Ühel treeningul olime sellel tõusul koos sõbraga, kes kohe alguses küsiski: „Leivo, kas tõesti kavatsed kogu tõusu joosta?“ – „Sõber, vaatame enesetunde järgi. Näe, siin on küll veidi järsem koht, kuid see muutub kurvi taga veidi laugemaks, seega jookseme siit lühemate sammudega, aga kõndima ei hakka.“

Kui tõusunurk muutub aga püsivalt järsuks, siis kõnnitakse. Kiiresti. Ja enamik kasutab abivahendina jooksukeppe. Jõuliselt keppidele surudes läheb osa koormusest kätele ja ülakehale. Esimesed jõuavad tippu 43 minutiga, viiekümnes koht, kus mina liigun, kümme minutit hiljem.

Oskus valitseda kriitilisi hetki

Mägistel autoteedel on pikkadel laskumistel teelt väljasõidu kohad (runaway ramp) juhuks, kuid suurte ja raskete autode pidurid üle kuumenevad ja sõit ohtlikuks muutub. Sellise kriitilise olukorra puhul keerab juht rambile, mis auto sujuvalt kinni peab.

Jooksja pidur on tema jalad ning eritreeninguta „kuumenevad“ ka need kergesti üle, mistõttu muutub liikumistempo dramaatiliselt aeglaseks. Eliitjooksjad aga sellele mõtlema ei pea.

Enne laskumist surutakse kepid kotti või vööle, sest algab mägijooksu kõige raskem osa. Järsust nõlvast alla jooksmine. See on sisuliselt kukkumine, kus iga samm võtab vastu pidurduse, kuid annab kehale ka suuna. Jalgade liikumine ebatasasel maapinnal peab toimuma tohutu kiirusega. Mägimatkaja tarkust „iga samm peab pidama“ siin ei järgita. Sellel kivisel ja juurikasel maapinnal joostakse kukkumise piiril. Kas kivi püsib, kas jalg leiab maandudes õige asendi, kas sammule võib toetuda, ega siin peitu äkki oht jalg välja väänata - seda kõike tuleb mõista mikrosekundite jooksul. Inimene oma vonkleva keha ja igas suunas lehvivate kätega näeb välja nagu ta ei oskaks joosta, kuid tegelikult on see kõik tasakaalu hoidmiseks. Kui toetuspunkt ei pea ja veereb jala alt, siis amortisaatorina töötav põlv, puus ja kogu keha laskub vedruna madalale ning jätab liikuval kivil sammu vahele. See on oskus valitseda keha, mida saab õppida ainult mägedes joostes.

Esimese tuhandemeetrise laskumise peale kulub pool tundi.

Minu ettevalmistus on priima, viimased kaks kuud olen ainult Alpi nõlvadel jooksnud ja aasta algusest on kogunenud jooksukilomeetreid 3300 km ning tõusumeetreid enam kui 100 km.

Armasta pimedust ja õpi seal valgust nägema

Mäed mattuvad pimedusse kiirelt ja juba enne järgmist 2500m tippu süüdatakse pealambid. Mustendavas kõrguses paistvad tulukesed näitavad teed, kuid osutuvad mõnigi kord inimeste asemel hoopis tähistaeva servaks. Selline segadus on võimalik vaid hõredas eliidis. Tagapool, kus jooksjad tihemini koos, moodustavad pealambid vaatemängulise ja pikalt mäkke vonkleva valguseussi.

Karge öö toob mägedesse pilved ning kõrgemates piirkondades lüheneb nägemine vaid paarile meetrile. Tiheda udu kattevarjus jõuan üle mägede Itaaliasse, Courmayeuri, mis on Mont Blanci alla rajatud 10km pikkuse tunneli kaudu Chamonix kaksiklinn. Jooksen selle öises ja inimtühjusest vastu kajavas linnas, kus kitsad munakivisillutisega tänavad võimendavad iga pisemagi krõbina ja heli. Jooksukepid kajavad kiviseintelt mitmekordselt vastu ning meenub UTMB-eelsesse treeningprogrammi kuulunud 2018.aasta ultrajooks Omaani vadides: „kui laskumine muutub üha järsemaks, kui ootamatult hakkab mu enda hääl ja hingeldamine kõhedust tekitavalt kajama, on üsna selge et olen laskumas ühe korraliku vadi põhja, kus iga kukkuv kivi, kepiklõbin, ohe ja sõrmenips kajab mitmekordselt tagasi.“

Ka seista tuleb efektiivselt ja kiirelt

Joogipunktides on kõik esiotsa jooksjad läbimõeldult kiired. Iga sekund hoitakse arvel ja juba punkti saabudes on ühes käes tühjad pakendid ja teises pudel.

Courmayeuri vahepunktis on igaühel võimalik kasutada abilist. Mindki ootab toetajast abikaasa, toiduvalik lauale laotatud.

„Kaja, mina istun ja söön. Võta sina palun samal ajal mul tossud jalast, et saaksin soojendavad säärised jalga tõmmata.“ Aja kokku hoidmiseks räägin seda juba täis suuga.

„Kuidas sa ennast tunned?“ uurib temagi juba paelu lahti sõlmides.

„Alustasin liiga kiirelt ning nüüd on külm ja niiske ööõhk jalgadele liiga teinud ja ma ei suuda enam normaalselt mäest alla joosta.“

„Saad soojad säärised peale, söö kõht riisi täis ja soe hommik on juba kolme tunni kaugusel.“

Külm on ainult emotsioon

Üheksa tundi olen jooksnud läbi pimeduse, enne kui esimesed päikesekiired Mont Blanci aheliku tippudest aegamisi allapoole voolavad. Kuid lootus õige pea saabuvas soojuses kümmelda kustub enne järgmist tõusu.

„Järgmises 2600m kõrguses tipus on temperatuur nulli ringis, puhub väga vali tuul ja kõik peavad enne lahkumist selga panema kaasasoleva kohustusliku varustuse soojemad riided,“ selgitab kohtunik.

Tal on õigus. Tipus küll ei saja aga riided muutuvad sellegipoolest tiheda udu tõttu läbimärjaks. Kahekordsed kindad ning kurguni suletud jakilukk koos aktiivse liikumisega hoiavad keha soojas, kuid paratamatult poeb külm naha vahele ning piitsutan end takka, et see rajaosa kiiremini läbida.

Tuletan meelde emotsioone ja keerulisi tingimusi Ushuaia ultrajooksul, mis kuulus tänase jooksu ettevalmistusprogrammi 2019.aastal. Nii ööl kui päeval oli vahetpidamatu sadu, mägedes lumi ja allpool vihm. See oli tõeline katsumus vaimule, et ennast nii ööl kui päeval liikumises hoida.

Kes valitseb oma meeli, teeb eduka finiši

Läbilõikav ja külm päikesetõus mäetipus asendub mõne tunni järel orus ootava kuuma katlaga. Taas on päev ja kuumust aitab leevendada vaid kõrgete metsade ja puude varjus kulgev rada. Paratamatult meenub järgmine treeningvõistlus Mehhikos, Copper Canyonis - minu kõige kuumem, aga ka erilisem jooksukogemus. Caballo Blanco ultramaratoni 40-kraadine kuumus küpsetas mul ajusid, kui samal ajal Tarahumarad, kes terve rahvusena on sündinud jooksjaks, nautisid seda rõõmuga.

Käsil on võistluse viimane kolmandik, kus väsimus ja valu muutuvad järjest nõudlikumaks. Olen sõnastanud ultrajooksjate tarkuse: „Stardis kohtume, kuna oleme treenitud, kuid edukas finiš on vaid vaimselt tugevatele.“ Kõik jõuavad ühel hetkel punkti, kust edasi viib tahtejõud. Peame valitsema oma meeli, et olla tugevam nii väsimusest kui valust. UTMB raskust iseloomustab katkestajate hulk, mis ka sel aastal oli 30%. Enamiku jaoks pole põhjuseks füüsis, vaid vaimu murdumine rasketes oludes.

Väikesed eesmärgid on lihtsamini saavutatavad kui üks suur. Garmini spordikell aitab hoomamtult pika raja joogipunktide ning mägedega väiksemateks tükkideks jagada. See toetab vaimu ning teeb rajaläbimise mentaalselt kergemaks.

Tipus ollakse üksi

Terve päev on möödunud mägedes ja taas leian end imetlemas päikeseloojangut. Õhk muutub ootamatult kiiresti kargeks ja viimase mäe otsas ei suuda enam isegi liikumisega hästi sooja sees hoida, õnneks on jäänud vaid tund. Tuhandemeetrine lõpulaskumine tuleb pealambi ja Chamonix linnatulede saatel. Kaasvõistlejaid nägin tund-paar tagasi, eliidis on hõre. Olümpiavõitja Lasse Viren on öelnud: „Jooksmine on üksildase inimese kunst“. Mida kaugemal eesotsas olla, seda üksildasem on sportlase teekond. Meenub maailma pikim, Kanadas toimunud 725km pikkune jõemaraton Yukon River Quest, kus koos paadikaaslase Andres Kaju ja võitjatena aerutasime oma kulla nimel 24 tundi täielikus üksilduses.

Laval särame koos

Võistluse viimane kilomeeter Chamonix linnas on kaugel üksildusest. Laia naeratusega läbin viimased õhtused tänavapöörded, löön taas lastele patsu, kaasa jookseb sõber kaameraga ja finišisirgel ootab abikaasa, et viimased meetrid koos üle joone astuda. Finiš on rohkem kui emotsionaalne, kallistame, särame, teeme finišikaare all pilte, rahvas elab kaasa, hõiskab ja aplodeerib. See on UTMB, maailmaklassi mägijooksjate spordinädal Chamonix’s.

Annan dopinguproovi ja liigun finišialast välja. Olen sõprade siginast-saginast ümbritsetud ja väga õnnelik.

See ongi tunne, mille nimel ööpäev tagasi stardis olin. Tunne, mille nimel pingutavad veel kuni järgmise ööpäeva need, kes praegu veel rajal on. Mina lõpetasin kohal 72, aga samasuguseid emotsioone kogevad ka 172, 1072, 2072 ja kõikidel muudel kohtadel lõpetanud.

----

Pikkade varjude maale

Kahepäevase autosõiduga Alpidest kodu poole jõuame õhtuhämaruse ajal Häädemeeste kanti. Tunnetan ootamatult selgelt ja tugevamini kui eales varem, kui hea on jõuda tagasi Eestisse, pikkade varjude maale. Lummatuna vaatan, kuidas üle mere lõõskava punase päikese käes, põõsaste ja laiade põldude vahel hüpleb autovari, läbi kraavide ja elektripostide meiega teeservas kaasa kihutab. Alpides, kus päike loojub minutitega, puuduvad pikad varjud.

Olen kodus.

Eneseteostus kui sisemise inspiratsiooni allikas

Epiloog. Kaks nädalat peale võistlust istun rahulolevana kodus ja ootan keha märguannet jooksma minekuks. Korjan puudelt kukkunud õunu, riisun õuemuru, teen mõne jalutuskäigu ja tunnen end lihtsalt õnnelikuna. Uued eesmärgid on sõnastatud, kuid enne saab keha oma puhkuse.

On suur asi viia ellu oma unistusi ja emotsionaalset naudingut saada. Sellest suurem saab olla vaid see, kui suudad sisemise jõu ja inspiratsiooniga ka teised inimesed oma unistuste teele tõugata.

Maastikujooks esitab jalanõule kõrged nõuded nagu pidamine erinevates olukordades ja tehniline vastupidavus.

Alljärgnevalt võrdlen kahte Hoka tootevaliku trail-running jalanõud EVO Speedgoat ja Torrent 2.

Pildil: vasakul EVO Speedgoat ja paremal Torrent 2

Eesti maastikujooksu elementidena võib loetleda juurikatega kaetud teerajad, kaldus mäenõlvad, pehmed rabaservad, auklikud kruusateed, üle kraavide hüppamised ja rannakividel turnimised. Mäed lisavad sellesse loetelusse kõige nõudlikumad maastikujooksu osad nagu tehnilised tõusud ja pikad laskumised.

Lühikokkuvõte

Arusaadavalt on mõlemad maastikujooksuks mõeldud, kuid miks peaksin valime ühe või teise?

Speedgoat on paksema, põrutust vähendava tallaga ning väga üheselt eelistatud ultrate jooksmiseks. Muster on madalam ja sobib universaalselt erinevatesse oludesse – nii tehnilistele laskumistele kui ka siledamale maapinnale.

Torrent on õhema tallaga kuid üsna agressiivse mustriga. See sobib väga selgelt tehnilisele maastikule. Olgu selleks siis kas Eestimaine raba ja lumi või mägede kivised laskumised. Õhema talla tõttu sobib pigem keskmise pikkusega jooksudele ja üle viie-kuue tunni järjest tehnilist liikumist hakkab tallast läbi tulema.

Sarnasused / erinevused

• Kaal, Torrent pisut kergem (minu jalanumber 45 1/3)
  • EVO Speedgoat: 293g
  • Torrent 2: 285g
• Tallamuster
• Speedgoat: madalam muster ja seega universaalsem
• Torrent: agressiivne muster ja spetsiifilisemalt loodusesse
• Drop
• Speedgoat: 4mm
• Torrent: 5mm
• Talla paksus (Speedgoat on hea ultrate jooksmiseks)
  • EVO Speedgoat: 32mm-28mm
  • Torrent 2: 26mm-21mm

EVO Speedgoat

Esiteks pean selgitama, et on kaks mudelit, tavaline Speedgoat ja võistlusmudel EVO Speedgoat.

Alljärgnevalt keskendud võistlus- ehk siis EVO-mudelile, tuues siiski esile ka EVO ja tavamudeli sarnasused ning erinevused.

Speedgoat on Hoka tootevaliku üks legendaarsemaid jalanõusid. Ultrajooksjad leidsid juba alates versioonist üks, et see on väga hea valik pikkadeks mägisteks jooksudeks. Pidamine maastikul on suurepärane, madal ja tihe muster sobib erinevatale maastikele ning võimaldab ka siledal maal kiiremat tempot teha. Tava-Speedgoat ja EVO tallad on täpselt samad, siin pole vahet. Seega paksus, meeldivalt madal drop 4mm ehk kanna-varba suhe ja muidugi muster on täpselt sama.

EVO mudeli pealismaterjal on aga oluliselt erinev tava-Speedgoatist, olles tõesti venimatu ja väga tihedalt ümber jala. Miks see vajalik on? Tehnilistel jooksudel on oluline, et toss teeb täpselt seda kuhu jalg selle suunab ja järgib täpselt koos jalaga maapinda – näiteks kiired kurvid, külgsuunalised kalded jms. EVO mudel istub jalas nagu valatud ja on seal kuni ultrajooksu lõpuni. Kui panen jala viltusele pinnale, siis sinna see ka jääb, ei vaju ära, jalg ei rulli tossu sees küljele ning saan olukorda täielikult usaldada ja kontrollida.

Tava-Speedgoati pealismaterjal on odavam ja seetõttu rohkem järeleandlik. Just Speedgoat 4 kohta olen kuulnud, et need on liialt avarad ning jalg kipub tehnilisemates kohtades jalanõu sees rulluma.

Isiklik vaade

Minu kapis on EVO mudel selleks, et käia võistlustel. Seega igapäevaselt kogu maastikukilomeetreid teiste mudelitega, nagu näiteks Torrent. Selleks aga, et võistluste jaoks oleks hea ning kindel asi võtta, läheb jalga EVO Speedgoat.

Samuti läks jalga EVO Speedgoat kui tegin Mont Blanci 4810m alt külast tippu ja tagasi üheksa tunniga. Distantsi mõttes polnud ultra, vaid 33km kuid tõusumeetreid kokku üle 4000m+.

Üks oluline nüanss ka sileda maa jooksjatele. Mul on sõber, kelle maratoni isiklik rekord on 2:34 ja kes ei ole maastikujooksu fänn, kuid tema teeb oma pikad otsad justnimelt Speedgoatiga ning minu küsimusele “miks?” vastas ta et “säästab jalgu”.

Torrent 2

Hoka Torrent 2 on agressiivse mustriga tehnilistele radadele sobiv maastikujooksu jalanõu. Peamiste omadustena tõstan esile agressiivset pidamist, head maapinna tunnetust ning vastupidavat pealisehitust.

See mudel sobib mägedesse igapäevatreeninguteks. Miks just nii? Seepärast, et igapäeva treeningud kestavad harva üle viie-kuue tunni ning siit läheb talla paksuse tõttu selle jalanõu piir. 7-8 tunnisel ja pikematel jooksudel hakkab lihtsalt liiga palju konarusi tallast “läbi tulema”. Kui peaks iga päev ultrat jooksma, siis on valik ilmselgelt Speedgoat.

Torrenti eelis on ilmselgelt tehnilisel maastikul väga kiired laskumised. Tüüpiliselt võetakse laskumisi lühikeste sammudega, sest kardetakse libastuda, kukkuda jne. See kartus on igati asjakohane, kuid teeb liikumise aeglaseks. Kui kõrvuti jooksevad mäest alla kaks inimest ning üks neist sibab ja teine lendab pikkade sammudega, siis ilmselgelt teine liigub kiiremini ja väsib vähem. Kuid pikkade sammude võtmine eeldab jalanõu usaldamist, korralikku mustrit ja head maapinna tunnetust. Torrentis on kõik need omadused kenasti olemas.

Pealse vastupidavus on samuti ülioluline. Pikkadel ja kiiretel laskumistel puurib varvas igal sammul tossu ninasse ning vähem vastupidavate jalanõude korral purunevad sellises situatsioonis tossuninad üsna kergesti. Olen seda isiklikult päris mitu korda kogenud. Torrenti puhul näeb pealne aga välja nagu uus, isegi peale 30-40 000 tõusu- ja laskumismeetrit.

Isiklik vaade

Hoka Torrent 2-ga olen praegu jooksmas juba teist paari ning jätkuvalt kiidan ülalnimetatud asjaolusid nagu hea pidamine ja väga vastupidav pealne.

Kuskilt aga läheb piir hea pidamise ja kestuse osas. Palju kurdetakse, et “tossud kestavad vähem kui vanasti”. Ma olen väga selgelt aru saanud, et nii see on jah kuid täiesti objektiivsetel põhjustel. Nimelt hea pidamine maastikul eeldab vastavat kummisegu ning on lihtne mõista, et pehmema tallaga saab parema pidamisega kui kõva ja jäigaga. Samal ajal pehmem tallamuster kulub kiiremini, see on paratamatu. Kõik sõltub muidugi sellest, kus joosta – tehnilised mäed “söövad” taldu kaks korda kiiremini kui Eesti sood ja metsad.

Proovi järele

Mõlemad tossud on head ja kui nüüd küsida, et “millise ma nüüd siis ostma peaksin?” siis mina soovitaksin Speedgoat mudelit. Kui soovid, et toss istuks väga hästi tehnilistel radadel, siis vali kallim EVO mudel.

Mine poodi ja proovi järele:

Jooksujalatsid - AT Sport

Hoka – Jooksuekspert

Hoka – Silja Sport

Istume rõdul, silme ees imeline vaade Alpide ahelikule. Üle kõige kõrgub muidugi Mont Blanc, Euroopa 4810-meetrine katus.

“Homme… Jah, homme tuleb ilus tipuilm,” ütlen mõtlikult.

“Täna on ju ka,” arvab abikaasa sinitaeva taustal selgelt väljajoonistuvat mägede kontuuri silmitsedes.

“Jah, aga täna ma enam ei lähe.”

“?!?!”

See ongi hetk avaldada oma pöörane plaan: joosta Mont Blanci tippu. Startides kell üks öösel, et 9 tundi hiljem hommikupudru ajaks tagasi olla.

Me elame 1000m kõrgusel asuvas Les Houches külas ja siit algab Euroopa katusele tõusmise populaarseim, Aiguille du Gouter nimeline rada. Keskmisel mägimatkajal võtab tipu tegemine kolm päeva. Esimesel päeval sõidetakse gondli ja mägitrammiga 2400m kõrgusele ning matkatakse-ronitakse 3800m kõrgusel asuvasse du Gouter hütti. Teisel päeval – õigemini ööl - tõustakse sealt tippu ja tullakse tagasi hütti, et kolmandal päeval matkates ning trammi ja gondliga sõites taas alla külasse laskuda. Skaala teises otsas on maailma skyrunnerite absoluutne tipp Kilian Jornet, kes on Mont Blanci otsas käinud 4 tunni ja 57 minutiga – tõsi, seda Chamonix´st alustades ja teistsugust rada pidi. Les Houches´ist alustades kulus tal üles-alla käimiseks „tervelt“ kuus tundi.

Mina positsioneerun kindlasti pigem sinna Kiliani poolele. Ma ei kasuta ei gondlit ega mägitrammi, vaid teen kogu tõusu ja laskumise jalgsi-joostes ning vaid kahe peatusega.

Esimesed neli tundi liigun pilkases pimeduses, saatjaks vaid suur ja ümmargune täiskuu. Peas on mul kiiver ja selle küljes lamp. Kiiver on elementaarne, kuna läbida tuleb kivivaringute poolest tuntud surmakuluaar.

Juba kaugelt kuulen veevulinat ja mõtlen ojast peoga juua võtta. Kohale jõudes selgub, et tegemist on keset surmakuluaari oleva veenirega, nii et läbin selle lõigu nii kiiresti kui võimalik ning joogipeatusest ja hommikusest silmapesust pole juttugi. Hommik on selle läbimiseks küll ööpäeva turvalisim aeg, sest siis on kivid mäe külge jäätunud ja varingu oht väikseim. Jäine on aga ka veenire ümbrus, nii et libastun ja vallandan allapoole väikese kivivaringu. Õnneks saan turvaliselt üle.

Üllatuslikult pole ma kaljudel üksi ja märkan üleval pool nii mõndagi pealampi. Oma tempoga aga möödun neist kõigist.

Nüüd, kell 5 hommikul on esimene peatus du Gouter hütis 3800 meetri kõrgusel. Siia, kus valitseb aastaringi karm talv, saabun mina tossude, lühikeste pükste ja õhukese spordisärgiga. Hüti uks on pärani ja esikus pink, mille ühes otsas askeldab üks tüdruk oma varustusega. Pingi teises otsas istub mees, kelle liikumatu olek õhkub väsimust ja nägu peegeldab mäehaiguse rasket olekut. Võtan minagi pingiservas koha sisse, tõmban jalga-selga õhukesed, kuid tuult pidavad koorikpüksid ja -jope, pähe panen buffi, et seda vajadusel tormi kaitseks ka näo ette tõmmata, siis kapuuts ja kõige otsa kiivri, mille õhutusaugud olen tormi kaitseks aegsasti kinni teipinud. Tossudele tõmban peale kassid, mis tegelikult on vaid väikeste metallnagadega supermarketi ketid. Kätte sõrmikud, tormikindlad kooriklabakud ja jooksukeppide käepidemed. Olengi tipu tegemiseks valmis.

Viie minutise riietumispeatuse ajal räägime tüdrukuga juttu. Selgub, et tema läheb alla. Tänase kohta lisab ta, et tuul on nii kõva ja need paar gruppi kes juba tipu poole teel, pööravad ilmselt hullu ilma tõttu tagasi. Tema ise oli eelmisel päeval siit hütist tippu jõudnud kiiresti, nii umbes 3,5 tunniga, kui tavaliselt võib minna 4-5 tundi. Kuuldes minu plaani siit praeguse ilmaga vähem kui kahe tunniga tippu jõuda, jääb ta mind veidi põhjalikumalt takseerima, teeb suured silmad ja soovib kaastundlikult edu, ise seda muidugi uskumata. Jätame sõbralikult nägemist ning tal jääbki teadmata, et 1:50 hiljem olen siiski tipus.

Hüti juurest tõuseb rada sinka-vonka du Gouter künka otsa. Mina neid kaaresid kaasa ei tee, vaid lähen otse. Olen varasemalt pead murdnud, et kumb on kiirem, kas sinka-vonka mäkketõus või otsejoones üles liikumine. Täna on mul vastus käes, otse on alati kiirem, kuid selle eelduseks on väga tugev füüsiline võimekus.

Künkale järgneva väikese laskumise järel jõuan 4300 meetri kõrgusele Vallot’ hüti juurde, mis on mõeldud mägironijatele pelgupaigaks ekstreemsete ilmaolude korral. Jalutan siit hooga mööda ning nüüd algab tipuhari. Sisuliselt algabki tipu tegemine siit punktist.

Hari on väga-väga kitsas, vaevu ühe inimese laiune. Pea püstloodne sein langeb mõlemalt küljelt ligi kilomeetri jagu allapoole. Üks vääratus, üks komistus, üks vale samm - ja väike inimene lendab pidurdamatult mäest alla.

Tuul on tipuharjal hooti nii vali, et võib sõna otseses mõttes harjalt minema pühkida. Mägironijad minu ees suruvad kassid jäässe, kükitavad ning löövad harja sisse julgestuseks ka kirka. Hindan olukorda, surun keha vastu tuuleiili, toestan end õhkkergete karbonist jooksukeppidega ja astun harjale löödud kirkade vahelt edasi.

Ei kusagilt tekib mäe harja ühele küljele pilv, mis sõltumata tugevast tuulest ikka paigal püsib. Tuulelipp on selle nähtuse nimetus. Seisatan ja vaatan. Ühtäkki märkan pilvel halo ja selle keskmes … olen mina ise. Täies elusuuruses, ümbritsetuna ovaalse vikerkaarega. See on lihtsalt väga-väga imeline. Vaatan ennast ja nagu filmis „Hukkunud Alpinisti hotell“ olen seal mina, kes vaatab mind. Sel hetkel pole siin aga midagi imelikku, see olen ju vaid mina ise, loogiline. Alles siis, kui hiljem seda osa abikaasale rääkima hakkan, mõistan kui uskumatu on kogu see lugu. Mul ei ole kõrgusest tingitud hallutsinatsioone, mul pole hapnikupuudust, peapööritust ja kõike muud. Olen kõrgel mäeharjal ja väga heas toonuses. Peegeldus? Miraaž? Abikaasa ütleb selle kohta lihtsalt, et ma nägin oma kaitseinglit.

Kui tüüpiline mägimatkaja samm on lühike, aeglane ja kaalutletud ning vaheldub hingetõmbepeatustega, siis minu samm on pikk, liikumine aktiivne ja edasi jõuan tõtakalt. Aklimatiseerumine ehk kõrgusega harjumine on mul väga hea, olen eelevatel nädalatel palju treeninud ja võistelnud 3000 m kõrgusel. See annab võimekuse iga vähegi laugem koht joostes läbida ja nii kuni tipuni välja. Kõrvaltvaatajal tekib kindlasti mõtteid inimvõimekuse piiridest, kui siin kõrgustes, kus tema liigub oma võimete piiril, keegi ootamatult lihtsalt jookseb mööda.

Tipp on lame ning inimesed seal katkestavad oma tegevused, et saata pilguga kedagi, kes saabub 4810m kõrgusel asuvasse tippu joostes. Pea peaks ju ringi käima, hapnikupuudus kimbutama või ka lihtsalt füüsiline väsimus peaks olema. Aga ei, tema jookseb.

Seisatan, kougin külmunud sõrmedega taskust kaamera, saan vajaliku nupu vajutatud ja teen 360 kraadi võtted tipust. Tuul on meeletu, näpuotsad juba tundetud, topin nendega kaamera uuesti taskusse ja aeg on ette võtta Mont Blanci marsruudi kõige ohtlikum lõik - järsk laskumine piki harja.

Olen võtnud varustuse minimeerimisega suured riskid ja kassid on üks neist. Selliste riskidega ei soovita (ei luba) ma mitte kellelgi sarnast asja tulla tegema! Siin on küsimus elus ja surmas.

Minu liikumine allapoole toimub mõnes kohas suisa tibusammudega. Löön kepid toestuseks enda ette jäässe ja astun seejärel tibusammu. Uuesti kepid löögiga jäässe ja teine tibusamm. Sellisel viisil liigun kõige kriitilisemad kohad. Õnneks on neid kohti vaid mõned ükskikud ja enamuse rajast saan pikkade sammudega pooljoostes liikuda.

Mida allapoole seda laugem on nõlv ning järjest pikem ka jooksusamm, millega matkajatest mööda lendan. Siin on nad kõik ühesugused, iga grupp ühendatud omavahel köiega, käes kirka ja raskete kõrgmäestiku saabastega tammutakse ühtlases taktis kas üles- või allapoole. Korraga peatub mu pilk ühel erakordsel inimesel kes kohe esimesest silmapilgust meenutab mulle mind ennast. Ei, see pole see haloga mina, vaid tegemist on sportliku olemise ja ilusat tõtakat sammu hoidva mehega, kes liigub otsustavalt tipu suunas. Hiljem näen spordikeskkonnast Strava, et see on üks rootslane, kes tegi täpselt sama sooritust nagu mina. Ka tema alustas Les Houches külast, et otsejoones tippu tõusta ja seejärel alla tagasi joosta. Ta on kindlasti füüsiliselt väga heas vormis, sest teeb tipu sarnaselt mulle üheksa ja poole tunniga. Tema on siiski eelmisel päeval peitnud oma kõrgmäestikus vajaminevad asjad kusagile kivi alla poole mäe peal ning see võimaldas tal esimesed 1800m eriti kerge varustusega tõusta. Minul on kõik asjad algusest lõpuni kaasas.

Ilm muutub mägedes hetkeliselt ning allatulek vaheldub nägemise ja valge pimeduse piiril. Pimedat pimedust on kõik kogenud, kuid samavõrd keeruline on valge pimedus. See tekib kõrgmägedes paksu pilve sees, kus kõik on ümberringi valge ja pole võimalik eristada ühtki piirjoont ega mäekontuuri. Nägemine on piiratud paari meetriga ning edasi liikumise orientiiriks on jäises lumes jalge ees vaevu hoomatavad kassitäkked. Jääb üle vaid loota, et rada õigesse kohta suundub. Siinkohal aitab Garmini kell kus on näha minu eelnev tõusurada ja sisuliselt pole midagi lihtsamat kui hoida ennast kella järgi õigel teel. Tempo langeb sellistel puhkudel, sest vältida tuleb valgest udust kummituslikult ilmuvate matkajatega kokku põrkamist.

Alla minnes jooksen suure kaarega du Gouter hütist mööda, kuna sinna mul asja pole. Nüüd olen raja kõige tehnilisemal osal, 500m turnimist mööda suuri kive allapoole. Laskumine on siin peaaegu vertikaalne ja paljud kolistavad siin kivide otsas sädemeid pilduvate kassidega. Mina tunnen end hea pidamisega Hoka tossudega siin väga hästi. Olen kui noor mägikits ja hüppan rõõmsalt kivilt kivile ja möödun gruppidest nii paremalt kui vasakult. Kunagi ei tülita ma gruppe sellega, et nad teed peaks andma, vastupidi, kaljule kinnitatud julgestustross on alati nende päralt ning mul pole midagi toredamat kui neist hüpeldes mööduda teiste kaljude pealt.

Kaks gruppi sätivad end kivide varjus köiega seongusse, et ületada kuulus surmakuluaar. Olen paari hüppega nende kõrval ja oleksin kuluaarist üle jooksnud aga üks grupp on just teele asunud. Instruktor kõige ees prantsuse keeles takti lugemas „kiiresti – kiiresti“. Neli inimest liiguvad rutakalt üle kuluaari, mina viiendana kohe nende sabas. Peale ületust võtavad nad kivide varjus grupi kokku. Tavatee on ära lõigatud ja seega hüppan mägikitse kombel paar kaljut kõrgemale, et siis grupist väikese kaarega mööda põrgatuda. Grupijuht jääb imestunud ja sõna otseses mõttes küsiva näoga seisma, et kust hüppas välja see tüüp? Üle kuluaari paistab jätkuvalt see teine grupp, kuid kust ometi ilmus ja kuhu nüüd kadus see mägikits?

3300m kõrgusel on aeg teiseks viie minuti pikkuseks peatuseks, võtan seljast koorikud, et jätkata juba koduni lühikeses suvises jooksuvormis. Ainult lambiga kiiver mu peas reedab, et see jooksja pole käinud tavalisel hommikujooksul.

Üheksa ja pool tundi tagasi astusin siit toast välja, et trotsida ekstreemseid olusid, riskida eluga, olla poole sammu kaugusel surmast ja teha selle kõige käigus midagi hullumeelset. Kui küsida, et kas see oli piiride kompamine, siis seda kindlasti mitte. Tegemist oli lihtsalt füüsiliselt väga raske ultrajooksuga. Kuna distants oli vaid 33km, pole seda põhjust isegi ultraks nimetada?

Abikaasa on mulle terve tee Garmin inReachi vahendusel kaasa elanud ning mul jääb nüüd üle vaid tema rõõmsatest silmadest õnnepisarad näpuga kuivatada.

Allj��rgnev on hea Garmini kella seadistus nii jooksja, matkaja või niisama mägedes uitaja vaatepunktist. Enamus matkapiirkondi on seotud mägedega ja see on ka käesoleva seadistuse üks eeldusi.

Sissejuhatuseks olulised eeldused mägedes liikujatele.

1. Teekond on ette teada.
• Mägedes liikudes on alati ette teada kust alustatakse ja kuhu liigutakse. Mägedes pole võimalik viljeleda Eesti stiili “ah hakkan minema ja küll kuskile ikka välja jõuan”.
2. Radade kasutamine.
• Teekond mägedes on tüüpiliselt ette valmistatud olemasolevatest radadest lähtuvalt või talvel/lumel selgete orientiiride järgi. Rada on aga põhimõtteliselt ikkagi ette teada. Teede ristumisel ei jääda seisma ja arutama, et kas minna siit või sealt.
3. Mägede kõrgusinfo.
• Matkamine ja maastikujooks (trailrunning) on seotud mägedega. Kõrgus omab asukoha hindamisel olulist väärtust. On väga tähtis teada kas ollakse jõudnud 1500 või 2000m peale.
4. Kaardil navigeerimine.
• Elementaarne on omada kaarti, ilma selleta ei ole võimalik mägedes hakkama saada. Kaardiks võib olla nii kell, telefon, GPS-seade kui ka muidugi paber.

Aga nüüd asja juurde. Kella spordiprofiil on Trail Running või Hike, nende erinevus seisneb ainult esimeses ekraanis, kus jooksu puhul on kiiruseks min/km aga matkamise puhul keskmine kiirus km/h. Alljärgnevad ekraanipildid koos selgitustega on kellas just täpselt sellises järjekorras.

Esimene ekraan, statistika.

Hetkel joostava kilomeetri keskmine tempo (Lap pace), mitte segamini ajada hetketempoga. Matka profiili korral on keskmise tempo asemel üldine matka keskmine kiirus km/h. Arusaadavalt distants, kulunud aeg ja hetkepulss. See ekraan on statistika ja tegelikkuses jooksu või matkamise ajal vaatan seda väga harva.

Teine ekraan, kellaaeg ja keskkond.

Siin on põhikohal kellaaeg ja alumistel väljadel aku kestus ja päikeseloojangu aeg. Matkad ja jooksud mägedes on ajaliselt pikad, seega kellaaeg ja päikseloojangu aeg on olulised. Sõltuvalt piirkonnast läheb peale päikeseloojangut 10 minutiga täiesti kottpimedaks. Kas jõuab enne pimedat laagrisse või tuleb ka pealambiga liikuda. Kella aku näit muutub oluliseks kui kell on kasutusel peamise navigatsioonivahendina. Kui see number on väike siis jõuab vajadusel mõned ennetavad ja akut säästvad tegevused teha, näiteks taustavalguse välja lülitamine, pulsivöö ühenduse katkestamine ja bluetooth/wifi ühenduse kinni keeramine. Hea mõte on aku säästuprofiil automaatseks panna, et tund enne tühjaks saamist lülitab kell ise automaatselt kõik üleliigse välja.

NB! See ekraan on mul lisatud kõikidele spordiprofiilidele: kajakisõit, suusatamine, ratas jms.

Kolmas ekraan, kõrguseinfo.

Kõige olulisem väli on hetkekõrgus. Selle alusel toimub mägedes enda paikapanek kaardil. Ülemine väli näitab kumulatiivselt kogutud tõusumeetreid. Kuna rada planeerides on tõusumeetrid ette teada, annab antud number infot kui kaugel ollakse. Tõusumeetrite info joonistub graafilisel kujul välja ka kuuendal ekraanitäiel. Pulss annab tagasiside pingutuse suuruse kohta. Isegi kui tõusul ähin ja puhin aga pulss on 124, siis mulle tähendab, et ruumi on veel maa-ja-ilm ning võin korralikult juurde vajutada. Matkal pole pulsi-info kuigi oluline, kuid sellegipoolest on ka matkaprofiili ekraan samasugune, et oleks ühtne lähenemine.

Neljas ekraan, navigeerimine.

See on nüüd kõige olulisem ekraan sest võimaldab mul jõuda planeeritud kohta. Kaardil on näha ettevalmistatud teekond ja minu asukohta tähistav väike sinine nooleke. Lisatud on kaks andmevälja, distants ja kõrgus. Distants annab tagasiside teepikkuse osas ja teadmise kui kaugele on jõutud. Kõrguseinfo on samuti asukoha määramise seisukohast oluline ja kaardivaates välja toodud. Mägedes tuleb tihti ette olukordi, kus on teada et mäetipp või mõni muu vahepunkt asub 2400m aga asutakse alles 1323 peal, seega tõusta on veel omajagu. Alumine infoväli näitab kahte asja. Kui rada on planeeritud ilma vahepunktideta, siis kuvatakse kogu järelejäänud distants. Kui aga rajale on planeeritud vahetipp, joogikoht, jõe ületus vms, siis näitab see distantsi antud vahepunkti. Kuidas vahepunktidega kaarti planeerida ja kasutada, selle kohta tuleb eraldi postitus. Navigeerimise ekraani suum on 80m mis teeb kella ekraani kõrguseks 500m ja tagab selge ülevaate eesootavatest ristumistest ja pöörangutest.

NB! Kõige alumine number tekib ainult juhul, kui kellaga navigeeritakse, ehk siis liigutakse mööda etteantud rada.

Navigeerimise ekraanitäis on peamine, sellest üks nupuvajutus ülespoole toob nähtavale kogutud tõusumeetrid ja pulsi. Samas üks nupuvajutus allapoole toob nähtavale käsiloleva tõusu või laskumise info, vt. järgmine ekraan.

Viies ekraan, tõusu või laskumise info.

Igal teekonnal on hulk tõuse ja laskumisi, need vahelduvad või siis hoopis üks tõus asendub teisega. Antud ekraanitäis on tähtsuselt teisel kohal navigeerimise ekraani järel. Olulised on kolm numbrit, tõusu või laskumise pikkus kilomeetrites, kõrguse muutus meetrites ja vertikaalne liikumiskiirus meetrit/tunnis. Just see viimane number on mägedes määrav, olgu siis tegemist matka või jooksmisega. Kui liikuda püsivalt 1550 m/tunnis allapoole ja laskuda on 513m siis on selge, et aega läheb umbes 20 minutit. Väga hea visuaalne indikaator on roheline-sinine värv ja punane punktike nende vahel mis tähistab arusaadavalt asukohta antud tõusul või laskumisel.

Distantsi on mägedes hea teada, kuid vertikaalne tempo on olulisem. Näiteks kõrgmäestikus on tõusutempo 100m/tunnis või veelgi aeglasem. Seeläbi saame ka mõista, et miks öeldakse mõnikord “100m enne tippu keerasin tagasi”. Aga see 100m on tõus mis võib võtta tund aega. Muud numbrid siin ekraanil pole olulised, kuid siiski üleval servas on aeg, mitmes tõus või laskumine on parasjagu käsil ning tõusu või laskumise protsent.

NB! See ekraan tekib ainult juhul kui kellaga navigeeritakse, ehk siis liigutakse mööda etteantud rada. See ekraan tuleb sisse lülitada spordiprofiili seadistuse juures “ClimbPro” ja lisaks valida ka “Descents”, et näha laskumisi.

Kuues ekraan, raja profiil.

Suurepärane vaade rajaprofiilile ja visuaalne tagasiside teekonnal edenemise kohta. Vasakpoolne ülemine number tähistab läbitud tõusumeetreid ja parempoolne eesootavaid tõusumeetreid. Lisaks on tähistatud kõrgeim tipp ja madalaim koht ja kogudistants. Roheline-sinine värvus ja punane punktike nende vahel annab selge tagasiside asukohast antud rajaprofiilil.

NB! See ekraan tekib ainult juhul kui kellaga navigeeritakse, ehk siis liigutakse mööda etteantud rada. See ekraan tuleb sisse lülitada Navigation seadistuse juures “Elevation Plot”.

Seitsmes ekraan, vahepunkti info.

Ülemine number näitab distantsi päevateekonna lõpuni, keskel on vahepunkti nimi ja all distants vahepunktini. Kui vahepunkte kaardil pole, kuvatakse keskel “Finish” ning ülemine ja alumine number on võrdsed. Vahepunktid on spetsiaalsed, planeerimise käigus kaardile kantavad punktid nagu näiteks tipp, joogivesi, jõe ületus, ilus vaade vms. Kuidas luua neid vahepunkte sellisel viisil, et neist kellaga navigeerimisel abi oleks, selle kohta tuleb eraldi postitus.

NB! See ekraan tekib ainult juhul kui kellaga navigeeritakse, ehk siis liigutakse mööda etteantud rada. See ekraan tuleb luua ja sisse lülitada Navigation seadistuse juures Data Screens.

Spordiprofiili ja kella lisaseaded.

1. Power Mode ehk aku juhtimine. Üldjuhul on kellal pidevalt sees Bluetooth jms ühendused. Kui aga kella enda andmetel on akukestuse lõpuni jäänud üks tund, siis lülitatakse automaatselt kõik lisad välja. Toimima jääb ainult navigeerimine.

2. Routing. Siin on oluline määrata seadistus “Follow Course” ja kindlasti mitte kasutada “Use Map”.  Follow Course korral ei tee kell muud, kui juhendab kasutajat jäigalt etteplaneeritud rajal. Kui satutakse rajalt kõrvale, annab kell selle kohta märku kuid ei sekku raja muutmisse. Use Map korral üritab kell koostada ise teekonna kõikide punktide vahel. Juhul kui eksitakse rajalt, siis kell koostab abivalmilt uue raja, arvestades muutunud olukorda. Ette planeeritud rada võib koosneda mitmesajast omavahel sirgega ühendatud punktist, Use Map korral üritab kell kõikide punktide vahel ise dünaamiliselt rada planeerida. Soovitus, mitte kasutada.

3. Auto Climb. Kui jõuda tõusule, siis kell muudab taustavärvi ja lülitab automaatsel sisse ühe lisaekraani. Väga tüütu ja kasutu, ei soovita kasutada.

4. ClimbPro. Soovitan, väga kasulik info ning see on kirjeldatud eelnevalt “viies ekraan, tõusu või laskumise info”.

5. 3D distance ja 3D speed. Need on sisse lülitatud suusaprofiili juures ja matkates/joostes ei oma tähtsust.

6. Lap Key. Lap key on välja lülitatud, sest iga kilomeetri vaheaeg tuleb nagunii automaatselt. Seega Lap Key-le vajutades läheb kell hoopis tavalisele kellaajale.

7. Alerts. Isiklikust vajadusest lähtuvalt olen lisanud siia teavituse, et kell annab iga tunni järel märku (piiksu ja surinaga). See on oluline pikkadel võistlustel, kus tund on selline aeg mille järel tuleks võtta väike amps võtta.

8. Watch face. Väga palju on loodud erinevate vidinate ja blingidega kella sihverplaate mida igaüks võib oma kellale vabalt panna. Mina ei soovita ühtegi neist ja pigem tuleks jääda vaikimisi ekraani peale ja seda sobivalt häälestada. Miks ma ei soovita teisi? Põhjus on väga lihtne, arendajad on erineva tausta ja kvaliteediga ning on küllalt esinenud juhtumeid kus kellegi poolt arendatud kella sihverplaat kasutab mõnda teenust kella sees, mis sööb korralikult akut. Alustades kasvõi pisiasjast nagu reaalajas sekundite kuvamine ja lõpetades sellega, et sihverplaadil kuvatakse ilmainfo mida üle BT või WiFi ühenduse regulaarselt uuendatakse.

9. Kella ekraankaardiga. On oluline teada, et navigeerimisel kulub kõige kiiremini aku sel juhul kui ees hoitakse kogu aeg kaardipilti. Kui on tarvis maksimeerida akukestust, siis tasub lülitada kella ekraan ükskõik millise muu näidu peale kus on lihtsalt numbrid. Kui tekib koht kus on tarvis kaarti vaadata, siis üks nupuvajutus toob ette kaardi ning kohe on pilt selge kas otse, paremale või vasakule.

Navigeerimine kellaga.

Omades kaardivõimekusega kella, ei tasu luua illusiooni, et nüüd rohkem pole midagi vaja teha ja kell teeb kõike minu eest. Kahjuks nii lihtne see pole.

NB! Kellaga saab efektiivselt navigeerida vaid juhul, kui on ette valmistatud teekond ja see kella laetud.

Ilma ettevalmistatud ja kella laetud teekonnata on nuppude abil kellaga navigeerimine väga-väga tüütu ja keerukas just väikest ekraani arvestades. Navigeerimine tähendab tegelikkuses kaardi sisse-välja suumimist, üles-alla, paremale-vasakule liigutamist ja seda pole just lihtne kellaga teha.

Soovitused edaspidiseks

• Õpi selgeks mõni kaardiprogramm millega rada ette valmistada, neid on palju. Mina kasutan peamiselt www.plotaroute.com
• Algatuseks võid kasutada ka kellegi teise ettevalmistatud radasid, kui need vaid sobivad.
• Õpi ära kuidas radasid kella laadida.
• Tee kellas vajalikud seadistused käesoleva juhendi järgi.
• Õpi kellaga navigeerima.

Peale neid soovitusi avastad end hoopis põnevamast maailmast kui seni ja kell saab täiesti teise tähenduse.

Aasta on piisavalt pikk aeg, et väiksemad tegevused unustusse vajuksid ja samas liiga lühike millegi suure korda saatmiseks.

Uku Masing kirjeldab oma õpetuses, et inspiratsiooni andmine on äärmiselt vajalik elusama elu elamiseks. Temast inspireerituna olen sõnastanud oma elufilosoofia: “Elades elusamat elu”.

Elusam elu on looming mille kunstnikuks olen mina ise.

Elades Elusamat Elu

Emotsioonid teevad minust inimese ning nagu iga hea asjaga, on need sõltuvust tekitavad.

Minu sees elab üks ebanormaalne “Ise Loom”. Ja seetõttu peab ikka mu kallis abikaasa aeg-ajalt tõdema, et “kas juba jälle on täiskuuaeg?”. Kuid paljudel teistel kordadel saab Kaja öelda: “aga nüüd kadestab mind terve maailm!”.

Kuigi mu “Ise Loom” kaldub aeg-ajalt äärmustesse, elan ma elusamat elu ning usun, et just see on andnud mulle võimekuse erakordseid asju luua ja inimesed kes minu lähedal, saavad tõstetud troonile.

Erakordsed tegevused 2019

Ultra Caballo Blanco ja Mehhiko Copper Canyon

Matk Mehhiko kõige sügavamasse džunglisse, Copper Canyonisse, kus elavad Tarahumara indiaanlased. Läbi uskumatu teekonna Batopilasest Uriquesse raamatu “Jooksjana sündinud” ainetel, kus juhiseks on vaid raamatust loetud kohanimed ja rajakirjeldused.

On suur au joosta koos indiaanlastega nende suurimal rahvuslikul pühal 80km pikkusel ultrajooksul Ultra Caballo Blanco. Kõik päevad olid täis kordumatuid emotsioone ja erakordseid kohtumisi Tarahumarade rahvuskangelaste ja legendidega nagu Arnulfo, Mama Tita kuid ka ameeriklane Ted Barefoot ning teisedˇkuulsused raamatust “Jooksjana sündinud”.

Me oleksime terve selle aja justkui raamatu fantaasiamaailmas elanud, kuid kõik oli päris, tegelik, käega katsutav.

Kaja sünnipäev ning igatsuse narratiiv

Kaja on kõige olulisem inimene minu elus ning ma mõtlen ta peale iga päev tuhat korda. Mõni ime siis et skulptuur mehest ja tema süleluses olevast naisest, mis pealegi kandis nime “Igatsus”, käivitas pika sündmuste ahela ja jõudis meie koduhoovi just Kaja sünnipäevaks.

Erinevalt kõikidest ülejäänud asjadest on sellel tegevusel kaugeleulatuv mõju, olles justkui verstapost veelgi elusama elu elamiseks.

Erakordsed saavutused 2019

Maratonijooksu isiklik rekord 2:49

2015 aastast pärineb minu varasem maratoni rekord 2:53, mida pidasin ka oma jooksuvõimekuse laeks. 2019 aasta kevadel sättisin endale kaugeleulatuvaid eesmärke ning sõnastasin aasta 2020 peaeesmärgi “UTMB 2020 jooksu lõpetan esikümnes”.

Ambitsioonika UTMB teekonna esimese vahe-eesmärgina tuli purustada klaaslagi oma neli aastat tagasi joostud maratonilt.

Kuigi passis on kirjas 1972, tunnen end kui 27 ning 2019 lõpus jooksin uue maratoni rekordi 2:49 ja saavutasin üldarvestuses Vana-Aasta maratonil 3. koha.

Poodiumi saavutused 2019

Maratonijooksu isikliku rekordi kõrval kahvatuvad kõik teised sportlikud saavutused. Kuid sellegipoolest tuleb ka need medalikohad üles lugeda.

Taliharja Vanakuri 1. koht, 101km

2019 aasta jaanuari alguses 101km pikkune jooksuvõistlus toimus ekstreemsetes tingimustes. Lund oli maastikul 30-50 cm ning külmakraade –10. Kui esimeses pooles lükkasime ühiselt teiste tugevate jooksjatega kordamööda paksus lumes jälge siis teine pool oli üksinduses jooksmine üha kasvava eduga.

Ruhnu maraton 1. koht ajaga 3:00

Kevadel joostud maratoni tegi raskeks puuduv konkurents. Kuidas motiveerida ennast terve raja vältel hoidma ühtlast 4:15 tempot? Ja teine koht on alles 40 minuti kaugusel.

Emumäe jooks 1. koht

See lühike 10km pikkune, tehniline ja päris mitme tõusumeetriga jooks päädis üldarvestuses teise koha ning oma vanuseklassi 1. kohaga. Esimesele kohale ei saanud lähedalegi ja kolmanda koha jooksjal polnud jälle minu vastu mingeid šansse.

Maastikumaraton 25km 1. koht

Igasügisese Maastikumaratoni põhidistants on muidugi 42km, kuid minu treeningplaan nägi ette lühemat kuid intensiivsemat jooksu, seetõttu osalesin pooldistantsil ja startisin sealt koos President Kersti Kaljulaidiga. Džentelmen minus soovis küll meie esileedi saatjaks olla aga õnneks tal olid omad ja ma sain sobivama tempo valida.

Vihmane ilm muutis raja läbimise parajaks väljakutseks. Laudteel kurvi võtmiseks tuli hoog korralikult maha pidurdada ning maastiku libedad puujuurikad ja sügav muda tegid sellest klassikalise maastikujooksu.

Tartu Seiklushundi Rogain 1. koht, 62km/6h

Kevadine maastikujooks koos tiimikaaslaste Rait Pallo ja Timmo Tammemäega. Tegemist 6h rogainiga, kus valdavalt Timmo orienteerumisega tegime rajal puhta töö ja lõpetasime lausa 9 min enne kontrollaega. Selle päevaga olime väga rahul.

Joogivarusid täiendasime võistluse käigus kraavidest. Enne kraavini jõudmist tuli kork varakult maha keerata ning kraavi läbides pudeliga läbi vee tõmmata. Eesti on puhas, siin võib peaaegu igalt poolt juua.

Näärilaks 1. koht

Seiklusvõistlus, kus tuleb joosta, sõita rattaga, orienteeruda ning lahendada lõbusaid ülesandeid. Ilm tõi selleks päevaks miinuskraadid, kiilasjää ja külma tuule. igasugustele viperustele vaatamata, näiteks kaotasime SI-pulga metsa, tulime koos Timmo Tammemäega nippi-nappi esimeseks. Teisel kohal olnud Tiit Pekk ja Erik Aibast hingasid meile 10 sekundi kauguselt kuklasse.

Expedition Estonia 2. koht, 159km

See võistlus koosneb tavaliselt kolmest alast: jooks-ratas-kajak. Sel aastal tuli aga tormise ilma tõttu kajakietapp merel ära jätta. Jooksuetapi lõpetasin paari kaardivea tõttu koos kolmanda koha mehe Tauno Riibakuga ning temaga tegime sisuliselt ka sõbraliku koostöö rattaetapil kuni lõpuni.

XT rogain 2. koht, 42km/4h

Koos tiimikaaslase Timmo Tammemäega olime esikoha konkurentsis kolmekordsetele orienteerumise maailmameistrite Rain ja Silver Eensaarega.

Saku Trailrun 2. koht, 16km

Juba nimigi ütleb, et tegemist on maastikujooksuga. Kuigi sellel jooksul puuduvad tõusumeetrid, on see ometi tavalisele jooksjale raske konarlike juurikate, pehme ja ebatasase pinnase tõttu, kus võtmesõna on tugev jala pöia töö kiire tempo hoidmiseks. Seekord oli Alar Abram minust veidi kiirem.

Xdream Adventure Race kevad 2. koht

Füüsiliselt olime kindlasti esikoha väärilised, kuid korraldajate poolt oli rajal üks köieülesanne, mille edukas läbimine sõltus osaliselt kolmandast osapoolest ning seetõttu jäime 3 sekundiga teiseks.

Me olime kõikidel etappidel kiireimad ning oleks küll esimese koha võinud saada.

Xdream Adventure Race sügis, 2. koht

Sellele Xdreamile läksime natuke ebatraditsioonilise tiimina koos Timmo Tammemäe ja Tauno Riibakuga. Oli tõmbamist ja kõike.

Meie tavapärane tiimikaaslane Rait Pallo oli samal ajal Euroopas suurematel võistlustel.

Pääsküla rabamaraton 3. koht, 21,1 km

Poolmaraton ajaga 1:22 oli ühe tavalise mahunädala tugeva pingutusega jooks. Nii võistlusnädala kui ka sellele eelneva nädala kilometraaž oli 160-170 km/nädal, mis polnud lihtsalt lonkimine vaid korralik treening. Seda poolmaratoni loen enda jaoks päris õnnestunud jooksuks.

Ultrajooksud

Black Canyon Ultra 100km/1500m+, US, Arizona

Black Canyon Ultra on väga populaarne jooks ning suure osalejate hulgaga mis teeb kohe ka konkurentsi tugevaks. Profiil on peamiselt mäest alla seega väga oluline komponent on kiiruslik vastupidavus.

Ultra Caballo Blanco 80km/3200m+, 56. koht, Mehhiko

See on maailma klassika. Stardis on kaugelt üle tuhande Tarahumara, see on nende kõige suurem rahvuspüha. Sellele võidujooksule tullakse kokku üle kogu Copper Canyoni. Minu jaoks oli siin ainult üks eesmärk, joosta koos legendaarsete Tarahumara indiaanlastega.

Ushuaia by UTMB 130km/4600m+, 13. koht, Argentiina

Ushuaia on maailmalõpu jooks, sest siit edasi väljuvad laevad vaid lõunapoolusele. Jooks ise oli Eestis novembri-laadse ilmaga. Kogu võistluse vältel sadas vihma ja lund, maapind oli pehme, soine ja vajus läbi. Ainuke erinevus Eestiga olid suured mitmetuhande meetri kõrgused mäed.

Rogain MM 107km/6500m+, Hispaania, 7. koht

Tiimikaaslane Sander Mirme oli suurepärane ning luges perfektselt mitmed kribukohad kaardil välja mille jaoks mul oleks luupi olnud tarvis.

Kui täitsa ausalt öelda siis mulle meeldib joosta küll maastikul aga rogaini MM-l sattusime liiga palju okasroosikeste põõsastesse ning see oli päriselt ebameeldiv. Hispaania mägedes kasvavadki ainult teravaokkalised põõsad.

Schlegeis 3000 Skyrace 33km/1400m+, Austria

Lühike, ekstreemne, kiire, väljakutsuv, ohtlik – kõikide nende sõnadega iseloomustan seda Skyrace’i. Päev enne võistlust sadas mägedes maha paks lumi ning põhjustas sellega enamikule rajale väga ekstreemsed olud. Igati nauditav jooks ning selliseid tehnilisi jookse teen kindlasti edaspidigi.

UTMR, Ultra Tour Monte Rosa 81km/5000m+, Šveits/Itaalia

Ultra Tour Monte Rosa, mõeldud algse variandina 170km ja 12000m+, kuid ilmaolud läksid erakordselt ektreemseks mägedes ning korraldajad olid lausa sunnitud võistluse poole peal katkestama. Sellele vaatamata saime läbida pool ringist ning arvestatava osa tõusumeetreid.

Muud võistlused ja tegemised

Tallinn Ironman 11:19 (täispikk)

See oli teist korda läbida täispikk Ironman võistlus, parandasin küll oma aega ca pool tundi aga ilma korraliku ujumisoskuseta ikka head tulemust pole võimalik teha. Järgmine kord astun täispika Ironmani stardijoonele kui ujumine selge ning üldtulemuse alla 10-e tunni teen.

Otepää Ironman 5:06 (poolpikk)

Paraja pikkusega triatlon, kus igal alal jõuab korralikult ennast tühjaks tõmmata. Veel võistluse keskel lootsin teha alla 5-e tunni kuid viimane rattaots oli tugevas vastutuules ning see sõi mulle nii vajalikud minutid.

Kõrvemaa triatlon 1:17

See mõnus väikene ja lühike külavõistlus mulle meeldis, kuigi ujumise etapp on jätkuvalt surmanuhtlus minu jaoks. Rattas suutsin välja vajutada oma selle aasta parimad vatid ning tõsta FTP taset. Jooks oli lihtsalt lühike laktaadipurakas.

Xdream Adventure Race suvi, 5. koht

Xdream pole ainult füüsiline surumine, vaid seiklusvõistlusele omaselt peab seal mõnikord ka õnne olema. Seekord jäime viiendaks, ega rohkem polegi midagi öelda. Füüsise taha meie tiimil tulemus ei jää.

Winter Xdream, M 3. koht, üldarvestuses 5. koht

Olime tiimis koos Timmo Tammemäe ja Sander Linnusega ning sisuliselt jooksime esimese koha väärilise tulemuse välja. Kuid oh seda õnnetust kui finišis selgus et meil on üks SI-pulga märge puudu. punkti läbisime, kõik oli kombes, kuid langesime naksti viiendaks.

Kajak Tallinn-Helsingi 81km

Tore on vahest niisama sõpradega välja minna ning Tallinnast Helsingisse aerutada. Aitäh mõnusale seltskonnale.

Viljandi Järvejooks, 46min, vanuseklassi 9. koht

Väga rahvarohke ning sellega seoses ka tugeva konkurentsiga jooks ka esiotsa inimestele. Mõnus tuttav rada!

Kõrvemaa Kevadjooks, vanuseklassi 6. koht

See on üks korralik laktaadiläve jooks. Alguses on hea minek ja alles keset rada mõistad kui palju on ees veel mägesid ja siis surud hambad ristis.

Statistika emotsioon

Statistika on mõõdetav emotsioon mis näitab, et ma tegelen jätkuvalt meeldivate asjadega.

Aasta on piisavalt pikk aeg, et väiksemad tegevused unustusse vajuksid ja samas liiga lühike millegi suure korda saatmiseks.

Uku Masing kirjeldab oma õpetuses, et inspiratsiooni andmine on äärmiselt vajalik elusama elu elamiseks. Temast inspireerituna olen sõnastanud oma elufilosoofia: “Elades elusamat elu”.

Elusam elu on looming mille kunstnikuks olen mina ise.

Elades Elusamat Elu

Emotsioonid teevad minust inimese ning nagu iga hea asjaga, on need sõltuvust tekitavad.

Minu sees elab üks ebanormaalne “Ise Loom”. Ja seetõttu peab ikka mu kallis abikaasa aeg-ajalt tõdema, et “kas juba jälle on täiskuuaeg?”. Kuid paljudel teistel kordadel saab Kaja öelda: “aga nüüd kadestab mind terve maailm!”.

Kuigi mu “Ise Loom” kaldub aeg-ajalt äärmustesse, elan ma elusamat elu ning usun, et just see on andnud mulle võimekuse erakordseid asju luua ja inimesed kes minu lähedal, saavad tõstetud troonile.

Erakordsed tegevused 2019

Ultra Caballo Blanco ja Mehhiko Copper Canyon

Matk Mehhiko kõige sügavamasse džunglisse, Copper Canyonisse, kus elavad Tarahumara indiaanlased. Läbi uskumatu teekonna Batopilasest Uriquesse raamatu “Jooksjana sündinud” ainetel, kus juhiseks on vaid raamatust loetud kohanimed ja rajakirjeldused.

On suur au joosta koos indiaanlastega nende suurimal rahvuslikul pühal 80km pikkusel ultrajooksul Ultra Caballo Blanco. Kõik päevad olid täis kordumatuid emotsioone ja erakordseid kohtumisi Tarahumarade rahvuskangelaste ja legendidega nagu Arnulfo, Mama Tita kuid ka ameeriklane Ted Barefoot ning teisedˇkuulsused raamatust “Jooksjana sündinud”.

Me oleksime terve selle aja justkui raamatu fantaasiamaailmas elanud, kuid kõik oli päris, tegelik, käega katsutav.

Kaja sünnipäev ning igatsuse narratiiv

Kaja on kõige olulisem inimene minu elus ning ma mõtlen ta peale iga päev tuhat korda. Mõni ime siis et skulptuur mehest ja tema süleluses olevast naisest, mis pealegi kandis nime “Igatsus”, käivitas pika sündmuste ahela ja jõudis meie koduhoovi just Kaja sünnipäevaks.

Erinevalt kõikidest ülejäänud asjadest on sellel tegevusel kaugeleulatuv mõju, olles justkui verstapost veelgi elusama elu elamiseks.

Erakordsed saavutused 2019

Maratonijooksu isiklik rekord 2:49

2015 aastast pärineb minu varasem maratoni rekord 2:53, mida pidasin ka oma jooksuvõimekuse laeks. 2019 aasta kevadel sättisin endale kaugeleulatuvaid eesmärke ning sõnastasin aasta 2020 peaeesmärgi “UTMB 2020 jooksu lõpetan esikümnes”.

Ambitsioonika UTMB teekonna esimese vahe-eesmärgina tuli purustada klaaslagi oma neli aastat tagasi joostud maratonilt.

Kuigi passis on kirjas 1972, tunnen end kui 27 ning 2019 lõpus jooksin uue maratoni rekordi 2:49 ja saavutasin üldarvestuses Vana-Aasta maratonil 3. koha.

Poodiumi saavutused 2019

Maratonijooksu isikliku rekordi kõrval kahvatuvad kõik teised sportlikud saavutused. Kuid sellegipoolest tuleb ka need medalikohad üles lugeda.

Taliharja Vanakuri 1. koht, 101km

2019 aasta jaanuari alguses 101km pikkune jooksuvõistlus toimus ekstreemsetes tingimustes. Lund oli maastikul 30-50 cm ning külmakraade –10. Kui esimeses pooles lükkasime ühiselt teiste tugevate jooksjatega kordamööda paksus lumes jälge siis teine pool oli üksinduses jooksmine üha kasvava eduga.

Ruhnu maraton 1. koht ajaga 3:00

Kevadel joostud maratoni tegi raskeks puuduv konkurents. Kuidas motiveerida ennast terve raja vältel hoidma ühtlast 4:15 tempot? Ja teine koht on alles 40 minuti kaugusel.

Emumäe jooks 1. koht

See lühike 10km pikkune, tehniline ja päris mitme tõusumeetriga jooks päädis üldarvestuses teise koha ning oma vanuseklassi 1. kohaga. Esimesele kohale ei saanud lähedalegi ja kolmanda koha jooksjal polnud jälle minu vastu mingeid šansse.

Maastikumaraton 25km 1. koht

Igasügisese Maastikumaratoni põhidistants on muidugi 42km, kuid minu treeningplaan nägi ette lühemat kuid intensiivsemat jooksu, seetõttu osalesin pooldistantsil ja startisin sealt koos President Kersti Kaljulaidiga. Džentelmen minus soovis küll meie esileedi saatjaks olla aga õnneks tal olid omad ja ma sain sobivama tempo valida.

Vihmane ilm muutis raja läbimise parajaks väljakutseks. Laudteel kurvi võtmiseks tuli hoog korralikult maha pidurdada ning maastiku libedad puujuurikad ja sügav muda tegid sellest klassikalise maastikujooksu.

Tartu Seiklushundi Rogain 1. koht, 62km/6h

Kevadine maastikujooks koos tiimikaaslaste Rait Pallo ja Timmo Tammemäega. Tegemist 6h rogainiga, kus valdavalt Timmo orienteerumisega tegime rajal puhta töö ja lõpetasime lausa 9 min enne kontrollaega. Selle päevaga olime väga rahul.

Joogivarusid täiendasime võistluse käigus kraavidest. Enne kraavini jõudmist tuli kork varakult maha keerata ning kraavi läbides pudeliga läbi vee tõmmata. Eesti on puhas, siin võib peaaegu igalt poolt juua.

Näärilaks 1. koht

Seiklusvõistlus, kus tuleb joosta, sõita rattaga, orienteeruda ning lahendada lõbusaid ülesandeid. Ilm tõi selleks päevaks miinuskraadid, kiilasjää ja külma tuule. igasugustele viperustele vaatamata, näiteks kaotasime SI-pulga metsa, tulime koos Timmo Tammemäega nippi-nappi esimeseks. Teisel kohal olnud Tiit Pekk ja Erik Aibast hingasid meile 10 sekundi kauguselt kuklasse.

Expedition Estonia 2. koht, 159km

See võistlus koosneb tavaliselt kolmest alast: jooks-ratas-kajak. Sel aastal tuli aga tormise ilma tõttu kajakietapp merel ära jätta. Jooksuetapi lõpetasin paari kaardivea tõttu koos kolmanda koha mehe Tauno Riibakuga ning temaga tegime sisuliselt ka sõbraliku koostöö rattaetapil kuni lõpuni.

XT rogain 2. koht, 42km/4h

Koos tiimikaaslase Timmo Tammemäega olime esikoha konkurentsis kolmekordsetele orienteerumise maailmameistrite Rain ja Silver Eensaarega.

Saku Trailrun 2. koht, 16km

Juba nimigi ütleb, et tegemist on maastikujooksuga. Kuigi sellel jooksul puuduvad tõusumeetrid, on see ometi tavalisele jooksjale raske konarlike juurikate, pehme ja ebatasase pinnase tõttu, kus võtmesõna on tugev jala pöia töö kiire tempo hoidmiseks. Seekord oli Alar Abram minust veidi kiirem.

Xdream Adventure Race kevad 2. koht

Füüsiliselt olime kindlasti esikoha väärilised, kuid korraldajate poolt oli rajal üks köieülesanne, mille edukas läbimine sõltus osaliselt kolmandast osapoolest ning seetõttu jäime 3 sekundiga teiseks.

Me olime kõikidel etappidel kiireimad ning oleks küll esimese koha võinud saada.

Xdream Adventure Race sügis, 2. koht

Sellele Xdreamile läksime natuke ebatraditsioonilise tiimina koos Timmo Tammemäe ja Tauno Riibakuga. Oli tõmbamist ja kõike.

Meie tavapärane tiimikaaslane Rait Pallo oli samal ajal Euroopas suurematel võistlustel.

Pääsküla rabamaraton 3. koht, 21,1 km

Poolmaraton ajaga 1:22 oli ühe tavalise mahunädala tugeva pingutusega jooks. Nii võistlusnädala kui ka sellele eelneva nädala kilometraaž oli 160-170 km/nädal, mis polnud lihtsalt lonkimine vaid korralik treening. Seda poolmaratoni loen enda jaoks päris õnnestunud jooksuks.

Ultrajooksud

Black Canyon Ultra 100km/1500m+, US, Arizona

Black Canyon Ultra on väga populaarne jooks ning suure osalejate hulgaga mis teeb kohe ka konkurentsi tugevaks. Profiil on peamiselt mäest alla seega väga oluline komponent on kiiruslik vastupidavus.

Ultra Caballo Blanco 80km/3200m+, 56. koht, Mehhiko

See on maailma klassika. Stardis on kaugelt üle tuhande Tarahumara, see on nende kõige suurem rahvuspüha. Sellele võidujooksule tullakse kokku üle kogu Copper Canyoni. Minu jaoks oli siin ainult üks eesmärk, joosta koos legendaarsete Tarahumara indiaanlastega.

Ushuaia by UTMB 130km/4600m+, 13. koht, Argentiina

Ushuaia on maailmalõpu jooks, sest siit edasi väljuvad laevad vaid lõunapoolusele. Jooks ise oli Eestis novembri-laadse ilmaga. Kogu võistluse vältel sadas vihma ja lund, maapind oli pehme, soine ja vajus läbi. Ainuke erinevus Eestiga olid suured mitmetuhande meetri kõrgused mäed.

Rogain MM 107km/6500m+, Hispaania, 7. koht

Tiimikaaslane Sander Mirme oli suurepärane ning luges perfektselt mitmed kribukohad kaardil välja mille jaoks mul oleks luupi olnud tarvis.

Kui täitsa ausalt öelda siis mulle meeldib joosta küll maastikul aga rogaini MM-l sattusime liiga palju okasroosikeste põõsastesse ning see oli päriselt ebameeldiv. Hispaania mägedes kasvavadki ainult teravaokkalised põõsad.

Schlegeis 3000 Skyrace 33km/1400m+, Austria

Lühike, ekstreemne, kiire, väljakutsuv, ohtlik – kõikide nende sõnadega iseloomustan seda Skyrace’i. Päev enne võistlust sadas mägedes maha paks lumi ning põhjustas sellega enamikule rajale väga ekstreemsed olud. Igati nauditav jooks ning selliseid tehnilisi jookse teen kindlasti edaspidigi.

UTMR, Ultra Tour Monte Rosa 81km/5000m+, Šveits/Itaalia

Ultra Tour Monte Rosa, mõeldud algse variandina 170km ja 12000m+, kuid ilmaolud läksid erakordselt ektreemseks mägedes ning korraldajad olid lausa sunnitud võistluse poole peal katkestama. Sellele vaatamata saime läbida pool ringist ning arvestatava osa tõusumeetreid.

Muud võistlused ja tegemised

Tallinn Ironman 11:19 (täispikk)

See oli teist korda läbida täispikk Ironman võistlus, parandasin küll oma aega ca pool tundi aga ilma korraliku ujumisoskuseta ikka head tulemust pole võimalik teha. Järgmine kord astun täispika Ironmani stardijoonele kui ujumine selge ning üldtulemuse alla 10-e tunni teen.

Otepää Ironman 5:06 (poolpikk)

Paraja pikkusega triatlon, kus igal alal jõuab korralikult ennast tühjaks tõmmata. Veel võistluse keskel lootsin teha alla 5-e tunni kuid viimane rattaots oli tugevas vastutuules ning see sõi mulle nii vajalikud minutid.

Kõrvemaa triatlon 1:17

See mõnus väikene ja lühike külavõistlus mulle meeldis, kuigi ujumise etapp on jätkuvalt surmanuhtlus minu jaoks. Rattas suutsin välja vajutada oma selle aasta parimad vatid ning tõsta FTP taset. Jooks oli lihtsalt lühike laktaadipurakas.

Xdream Adventure Race suvi, 5. koht

Xdream pole ainult füüsiline surumine, vaid seiklusvõistlusele omaselt peab seal mõnikord ka õnne olema. Seekord jäime viiendaks, ega rohkem polegi midagi öelda. Füüsise taha meie tiimil tulemus ei jää.

Winter Xdream, M 3. koht, üldarvestuses 5. koht

Olime tiimis koos Timmo Tammemäe ja Sander Linnusega ning sisuliselt jooksime esimese koha väärilise tulemuse välja. Kuid oh seda õnnetust kui finišis selgus et meil on üks SI-pulga märge puudu. punkti läbisime, kõik oli kombes, kuid langesime naksti viiendaks.

Kajak Tallinn-Helsingi 81km

Tore on vahest niisama sõpradega välja minna ning Tallinnast Helsingisse aerutada. Aitäh mõnusale seltskonnale.

Viljandi Järvejooks, 46min, vanuseklassi 9. koht

Väga rahvarohke ning sellega seoses ka tugeva konkurentsiga jooks ka esiotsa inimestele. Mõnus tuttav rada!

Kõrvemaa Kevadjooks, vanuseklassi 6. koht

See on üks korralik laktaadiläve jooks. Alguses on hea minek ja alles keset rada mõistad kui palju on ees veel mägesid ja siis surud hambad ristis.

Statistika emotsioon

Statistika on mõõdetav emotsioon mis näitab, et ma tegelen jätkuvalt meeldivate asjadega.

Tulikuuma Omaani ultrajooks on mägine, 137km ja 7800 (!) tõusumeetriga. Raskusi võimendab 1600-2300m kõrguse hõredam õhk. See jooks on eepiline, tehniline ja raske. Võibolla liigagi, kui ligi pooled katkestavad või ei suuda 44-tunnises ajalimiidis püsida. Eesti ultrajooksjatest lõpetasid edukalt Leivo Sepp (29:15) vanuseklassi 4. koht ning üldarvestuses 21. koht ja Martin Sokk (42:24). https://omanbyutmb.com/ 

Start: otse sotsiaalmeediasse

Start on õhtul kell 19:30. On kottpime, kuid temperatuur endiselt 28 kraadi.

Kuna see on esimene ultrajooks Omaanis, on 419 registreerunu seas üle 70 vaimustunud omaanlase, kes ilmselt arvavad, et neil on kodukoha selge eelis. Etteruttavalt võib öelda, et neist lõpetab kuus, aga praegu on stardikoridori kaks esimest rida täis eufoorilisi ja plaksutavaid selfi- ja grupivideote tegijaid. Veel minut enne starti on neil telefonid käes, Facebooki trükitakse imekiirelt sõnumeid ja pannakse laike. Alles kolmandas ja neljandas reas seisavad keskendunud ja emotsioonitute nägudega tõelised jooksjad.

Start läheb nagu „Maleva“ filmis, kus vanem Lembitu annab käsu rünnakule asuda ning kõvemad kärbsed jõuavad saja meetri kaugusele, enne kui hingeldades kokku kukuvad. Esimese tõusu saabudes on eufooria kui peoga pühitud.

21+8 km. Kus mu kepid on?

Esimesed 21 kilomeetrit on ühtlane kerge tõus ning suurematele maastikuautodele läbitaval teel saab liikuda tempoga 5-6 min/km. Selle poolmaratoniga lõpeb aga Omaani jooks selle sõna otseses tähenduses. Järgmise kaheksa kilomeetri käigus tuleb koguda tuhat meetrit kõrgust ja jõuda mägede piirkonda.

See on raske astumine ning kirun end igal sammul otsuse eest keppe mitte kaasa võtta. Nii paremalt kui vasakult minnakse minust keppide klõbinal mööda nagu postist. Mina püüan käsi põlvedele toetades teekonda pisutki kergemaks teha.

65 km. Suur vadivaikus võtab hingetuks

Vadi on kuiv jõesäng. Juhendis mainitakse vadisid iga rajalõigu kohta, kuid ega ma sellest suurt pidada ei oska. Eestlase mõttemaailmas seostub vadi kujutlusega Emajõe kuivanud sängist.

Vadid on aga tekkinud kaljupinna lõhenemisel ning kaljud on mitmekordse maja suurused. Väiksemad vadid on nagu järskude servadega kaljujõed, kuhu on igas suuruses kivirünkaid lohakalt laiali heidetud. Suured aga… võrdlus suure vadi tunnetamiseks on ehk USA-s asuv Suur Kanjon ja selle väiksemad vennad. Rohkem meenutas see siiski Prantsusmaal asuvat Gorges du Verdon piirkonna kanjonit (aga siis ilma veeta), kuid sellest võrdlusest saavad aru need kes seal käinud.

Mööda vadide kivirünta-punta-äntat tulebki edasi liikuda. See näeb välja pigem hüppamisena ühelt kivilt teisele ning jooksmiseks on seda raske nimetada. Sellise tegevuse nimi on coastaleering ja Eestis saab seda harjutada ranna ääres, näiteks Paldiski panga all.

Tee seda pimedas. Pealambiga.

Kui pimedas muudkui laskud, rada muutub üha järsemaks ning ootamatult hakkab su enda hääl ja hingeldamine kõhedusttekitavalt kajama, on üsna selge et oled laskumas ühe korraliku vadi põhja.

Mõistan seda esimest korda siis, kui lõpuks ühe sellise põhjas olen. Aga tähtis pole mitte see, et oled vadi põhjas, vaid et teiselt poolt tuleb hakata välja tõusma.

Taevakuma taustal saad aru, et tontlikus vadivaikuses ja vadikuumuses on süüdi kahel pool kõrguvad vähemalt poole kilomeetri kõrgused järsud kaljuseinad. Iga kukkuv kivi, kepiklõbin, ohe ja sõrmenips kajab mitmekordsena tagasi. Õhk seisab ja muutud hetkega läbimärjaks.

Hakkan aduma, mida korraldajad mõtlesid kirjeldusega “deep vadi”.

Mõnes suuremas vadis viib rada läbi kalju sisse rajatud mahajäetud küladest. Sürrealistlik vaatepilt meenutab Star Warsi filmi liivakoobastes elanud kõrbetegelasi. Külast välja viiv ainuke tee on paar tundi turnimist nõudev kaljuseinale rajatud kitserada.

Mida edasi, seda harvem tuleb meelde, et keppidest võiks kasu olla. Allatulekul ja sirgel neid vaja pole ja ülesminekud on turnimised, kus igal sammul tuleb kätega kaljust haarata. Üks vadi on lausa nii järsk, et kohustuslik on kanda kiivrit ja ronimisvööd ning liikuda kaljudele kinnitatud terastrossil püsijulgestusega.

105 km. Naine – mäest allajooksu meister

Enne viimasele 1700m pikkusele tõusule minekut on rajal 10km pikkune lõik, mille käigus tuleb kõrgust kaotada 1000m.

See on pärast algust ainuke koht, kus on võimalik joosta, mitte hüpata kivilt kivile. Allamäge rada kulgeb taas Land Cruiseritele sobilikul mägiteel, anna ainult tuld ja mine.

Ent Eesti lauskmaal mäejooksu meistriks ei õpi. See saab selgeks, kui tagant tuleb Omaani mees, möödub kergel sammul ja saan ainult vaadata, kuidas ta selg vaikselt eemaldub. Muidugi, tema on kohalik ja terve elu mägedes jooksnud.

Kuid siis tuleb üks naine. Mitte omaan, vaid hispaanlanna.

Ta möödub, nagu oleksime seisvad postid. Serpentiin on mitme kilomeetri jagu jälgitav ja kadedalt vaatan, kuidas ta kõiki omapäi tiksuma jätab. Kui minu tempo on ca 10min/km ja temal 7-8, saavutab ta selle lõiguga vähemalt kakskümmend minutit edu.

117 km. Kaljuronimise baaskursus

Kell on lakanud mingi tehnilise viperuse tõttu töötamast ja mul on ajaarvestuseks kaks indikaatorit: päike tõuseb 6:30 ja loojub 17:30. Selle järgi pean teel oldud aja üle arvestust.

Kui päike loojub, tuleb taas lamp pähe panna, et hakata viimase mäe otsa rühkima.

Aga see pole rühkimine. Pole ka turnimine, on kaljuronimine.

Püstloodsel seinal.

Kõrgust tuleb võtta 1200m.

Kogu rada on tähistatud hästijälgitavate roheliste helkuritega ja ohualad punastega. Siin lõigul on neid saatanlikke punaseid silmi ohtrasti ning käe või jala valesse kohta panek võib lõppeda musta kuristikuga.

Minust umbes 15 minutit eespool on tüdruk, kelle lambituld näen vilksamisi kõrgel oma pea kohal. Aegajalt kostab klõbisev heli - kas ta tõesti kasutab keppe? Ei tea, aga igatahes hakkan temast mõtlema kui tüdrukust jalgrattal. Kui jälle tulevälgatust näen, on see ikka tüdruk jalgrattal.

122 km. Viirastusega topeltmägi

Rajakirjeldusest tean, et 2000m kõrgusel on lamemaa ja seejärel viimane künkake raadiomastiga.

Tee hakkabki uuesti tõusma ja tüdruk rattaga on vilksamisi alati kuskil kõrgemal. Kui rada hakkab laskuma, olen küll veidi imestunud, et kuidas ma mastist seda märkamata mööda sain, kuid igal juhul rõõmustan, et ees on kodutee.

Siis selgub tõde.

Ees on üüratu must mägi, mille koonuselise külje peal rühib ülespoole neli tulukest. Ja sinna on veel pikk tee.

Kellaga või päevavalgel tõustes oleksin juba esimese künka otsa jõudes teadnud, et midagi on veel, aga pimedas kaob ajataju ning kõrgustunnetus pole lauskmaainimesel samuti välja arenenud.

134 km. Võiduajamine

Kui ränk tõus läbi, toimub viimane 1700m laskumist taas kõige tüüpilisemal Omaani mägirajal: kivilt kivile, piki vadit või lihtsalt ilusal liigendatud kaljupinnal.

Kolm kilomeetrit enne finišit hakkab mulle kuklasse hingama üks hispaanlane. Oleme temaga rajal palju koos olnud ning tean, et allajooksul on ta minust parem.

Nüüd!

Sportlik tahe, viha ja otsus, et kuigi viimase 3km peale on 400m laskumist, ei anna ma oma kohta käest.

Panen lambi täisvõimsusele ning vajutan gaasi põhja.

Jätan igasuguse kolgerdamise ning mõtlemise, kuhu panna kaljul jalg, nii et oleks ikka kindel ja ei libise. Jalad ise leiavad täiskiirusel kohad, kus maad puutuda. Iga kivi, lõhe, nukk ja auk sobib, tossumuster haakub ideaalselt ja tasakaal on super. Mu keha oleks nagu 134 kilomeetrit oodanud, millal lõpuks joosta saab. Kus need ressursid küll varem olid? Kus? Peas!

Hispaanlane loobub kohe, kui saab aru, milline käik mul nüüd sees on. Mina aga jään endale kindlaks ning enne finišit hoogu alla ei lase.

137 km. Finiš.

Kerge sihvaka sammuga sisenen lõpukoridori, et elegantse ja energilise pargijooksu rütmis üle finišijoone tulla. Ajaga 29 tundi 15 minutit jõuan oma vanuseklassis neljandale kohale, üldarvestuses olen 21.

Eesti lauskmaatreeningutega saavutasin sel võistlusel maksimumi. Parema tulemuse saamiseks peaksin käima mägedes treeninglaagris ning TOP 5 hulka jõudmiseks mägedes elama. Ent mulle meeldib tehniline ja raske rada. Ma olen selles hea!

Viide ametlikele tulemustele: https://omanbyutmb.livetrail.run/classement.php?course=137km&cat=scratch

Enesetunne

Terve võistluse vältel tundsin ennast suurepäraselt. Riided olid mugavad, jalanõud Salomon S-Lab Sense 6 SG küll veidi õhukese tallaga kuid enne võistlust tutikana karbist võetuna väga hea mustri ja pidamisega ning see osutus siin võistlusel kiire allajooksu kriitiliseks eduteguriks.

Süüa sain kõike mida hing ihkas ja pakuti, riisi, muna, nuudlisuppi, kartuliputru, arbuusi, banaani, batoone ja geele. Joogiks puhas vesi.

Epiloog

Oman by UTMB oli üks eepiline, tehniline ja raske jooks, kus ligi pooled osalejad katkestasid või ei suutnud lihtsalt ajalimiidis püsida.

Kõige kuumem aeg on päeval kell 14, sõltuvalt kõrgusest võib temperatuur jõuda 28-30 kraadini. Jahedamaks hakkab minema alles peale südaööd. Vadides on vadikuumus ning üleval mägedes puhub tuul ning võib kõle ja külm olla (5-6 kraadi).

Võistelda sai enamjaolt lühikeste riietega, kuid teisel öösel oli 2300m peal tuuline ning sooja hoidmiseks kasutasin pikkade käistega middle-layerit. Muul ajal kõik lühikestes.

Edaspidi tuleb keppidega teha. Omaanis poleks neid küll mitmel tõusul kasutada saanud, kuid küllalt oli kohti kus neist suur abi olnuks.

Mis on UTMB sari?

https://utmbmontblanc.com/en/

UTMB ehk Ultra Trail Mont Blanc on maailma populaarseim ultrajooks, mis toimub ümber Mont Blanci mäe. Sinna pääsemiseks peavad võistlejad läbima kvalifikatsiooni ja seejärel toimub loosimine, kuna kvalifitseerunuid on 5-6 korda rohkem kui kohti.

Nüüd on UTMB otsustanud kasutada oma kaubamärki maailmas laiemalt. Esimene ultrajooks selles sarjas on Oman by UTMB, 2019. aastal on tulemas Ushuaia by UTMB Lõuna-Ameerikas ning 2020 aastal lisandub Gaoligong by UTMB Hiinas.

Vahetult enne starti

Eestlastest startisid Martin Sokk, Erik Jõgi, Alvar Lumberg, Leivo Sepp.

Tulikuuma Omaani ultrajooks on mägine, 137km ja 7800 (!) tõusumeetriga. Raskusi võimendab 1600-2300m kõrguse hõredam õhk. See jooks on eepiline, tehniline ja raske. Võibolla liigagi, kui ligi pooled katkestavad või ei suuda 44-tunnises ajalimiidis püsida. Eesti ultrajooksjatest lõpetasid edukalt Leivo Sepp (29:15) vanuseklassi 4. koht ning üldarvestuses 21. koht ja Martin Sokk (42:24). https://omanbyutmb.com/ 

Start: otse sotsiaalmeediasse

Start on õhtul kell 19:30. On kottpime, kuid temperatuur endiselt 28 kraadi.

Kuna see on esimene ultrajooks Omaanis, on 419 registreerunu seas üle 70 vaimustunud omaanlase, kes ilmselt arvavad, et neil on kodukoha selge eelis. Etteruttavalt võib öelda, et neist lõpetab kuus, aga praegu on stardikoridori kaks esimest rida täis eufoorilisi ja plaksutavaid selfi- ja grupivideote tegijaid. Veel minut enne starti on neil telefonid käes, Facebooki trükitakse imekiirelt sõnumeid ja pannakse laike. Alles kolmandas ja neljandas reas seisavad keskendunud ja emotsioonitute nägudega tõelised jooksjad.

Start läheb nagu „Maleva“ filmis, kus vanem Lembitu annab käsu rünnakule asuda ning kõvemad kärbsed jõuavad saja meetri kaugusele, enne kui hingeldades kokku kukuvad. Esimese tõusu saabudes on eufooria kui peoga pühitud.

21+8 km. Kus mu kepid on?

Esimesed 21 kilomeetrit on ühtlane kerge tõus ning suurematele maastikuautodele läbitaval teel saab liikuda tempoga 5-6 min/km. Selle poolmaratoniga lõpeb aga Omaani jooks selle sõna otseses tähenduses. Järgmise kaheksa kilomeetri käigus tuleb koguda tuhat meetrit kõrgust ja jõuda mägede piirkonda.

See on raske astumine ning kirun end igal sammul otsuse eest keppe mitte kaasa võtta. Nii paremalt kui vasakult minnakse minust keppide klõbinal mööda nagu postist. Mina püüan käsi põlvedele toetades teekonda pisutki kergemaks teha.

65 km. Suur vadivaikus võtab hingetuks

Vadi on kuiv jõesäng. Juhendis mainitakse vadisid iga rajalõigu kohta, kuid ega ma sellest suurt pidada ei oska. Eestlase mõttemaailmas seostub vadi kujutlusega Emajõe kuivanud sängist.

Vadid on aga tekkinud kaljupinna lõhenemisel ning kaljud on mitmekordse maja suurused. Väiksemad vadid on nagu järskude servadega kaljujõed, kuhu on igas suuruses kivirünkaid lohakalt laiali heidetud. Suured aga… võrdlus suure vadi tunnetamiseks on ehk USA-s asuv Suur Kanjon ja selle väiksemad vennad. Rohkem meenutas see siiski Prantsusmaal asuvat Gorges du Verdon piirkonna kanjonit (aga siis ilma veeta), kuid sellest võrdlusest saavad aru need kes seal käinud.

Mööda vadide kivirünta-punta-äntat tulebki edasi liikuda. See näeb välja pigem hüppamisena ühelt kivilt teisele ning jooksmiseks on seda raske nimetada. Sellise tegevuse nimi on coastaleering ja Eestis saab seda harjutada ranna ääres, näiteks Paldiski panga all.

Tee seda pimedas. Pealambiga.

Kui pimedas muudkui laskud, rada muutub üha järsemaks ning ootamatult hakkab su enda hääl ja hingeldamine kõhedusttekitavalt kajama, on üsna selge et oled laskumas ühe korraliku vadi põhja.

Mõistan seda esimest korda siis, kui lõpuks ühe sellise põhjas olen. Aga tähtis pole mitte see, et oled vadi põhjas, vaid et teiselt poolt tuleb hakata välja tõusma.

Taevakuma taustal saad aru, et tontlikus vadivaikuses ja vadikuumuses on süüdi kahel pool kõrguvad vähemalt poole kilomeetri kõrgused järsud kaljuseinad. Iga kukkuv kivi, kepiklõbin, ohe ja sõrmenips kajab mitmekordsena tagasi. Õhk seisab ja muutud hetkega läbimärjaks.

Hakkan aduma, mida korraldajad mõtlesid kirjeldusega “deep vadi”.

Mõnes suuremas vadis viib rada läbi kalju sisse rajatud mahajäetud küladest. Sürrealistlik vaatepilt meenutab Star Warsi filmi liivakoobastes elanud kõrbetegelasi. Külast välja viiv ainuke tee on paar tundi turnimist nõudev kaljuseinale rajatud kitserada.

Mida edasi, seda harvem tuleb meelde, et keppidest võiks kasu olla. Allatulekul ja sirgel neid vaja pole ja ülesminekud on turnimised, kus igal sammul tuleb kätega kaljust haarata. Üks vadi on lausa nii järsk, et kohustuslik on kanda kiivrit ja ronimisvööd ning liikuda kaljudele kinnitatud terastrossil püsijulgestusega.

105 km. Naine – mäest allajooksu meister

Enne viimasele 1700m pikkusele tõusule minekut on rajal 10km pikkune lõik, mille käigus tuleb kõrgust kaotada 1000m.

See on pärast algust ainuke koht, kus on võimalik joosta, mitte hüpata kivilt kivile. Allamäge rada kulgeb taas Land Cruiseritele sobilikul mägiteel, anna ainult tuld ja mine.

Ent Eesti lauskmaal mäejooksu meistriks ei õpi. See saab selgeks, kui tagant tuleb Omaani mees, möödub kergel sammul ja saan ainult vaadata, kuidas ta selg vaikselt eemaldub. Muidugi, tema on kohalik ja terve elu mägedes jooksnud.

Kuid siis tuleb üks naine. Mitte omaan, vaid hispaanlanna.

Ta möödub, nagu oleksime seisvad postid. Serpentiin on mitme kilomeetri jagu jälgitav ja kadedalt vaatan, kuidas ta kõiki omapäi tiksuma jätab. Kui minu tempo on ca 10min/km ja temal 7-8, saavutab ta selle lõiguga vähemalt kakskümmend minutit edu.

117 km. Kaljuronimise baaskursus

Kell on lakanud mingi tehnilise viperuse tõttu töötamast ja mul on ajaarvestuseks kaks indikaatorit: päike tõuseb 6:30 ja loojub 17:30. Selle järgi pean teel oldud aja üle arvestust.

Kui päike loojub, tuleb taas lamp pähe panna, et hakata viimase mäe otsa rühkima.

Aga see pole rühkimine. Pole ka turnimine, on kaljuronimine.

Püstloodsel seinal.

Kõrgust tuleb võtta 1200m.

Kogu rada on tähistatud hästijälgitavate roheliste helkuritega ja ohualad punastega. Siin lõigul on neid saatanlikke punaseid silmi ohtrasti ning käe või jala valesse kohta panek võib lõppeda musta kuristikuga.

Minust umbes 15 minutit eespool on tüdruk, kelle lambituld näen vilksamisi kõrgel oma pea kohal. Aegajalt kostab klõbisev heli - kas ta tõesti kasutab keppe? Ei tea, aga igatahes hakkan temast mõtlema kui tüdrukust jalgrattal. Kui jälle tulevälgatust näen, on see ikka tüdruk jalgrattal.

122 km. Viirastusega topeltmägi

Rajakirjeldusest tean, et 2000m kõrgusel on lamemaa ja seejärel viimane künkake raadiomastiga.

Tee hakkabki uuesti tõusma ja tüdruk rattaga on vilksamisi alati kuskil kõrgemal. Kui rada hakkab laskuma, olen küll veidi imestunud, et kuidas ma mastist seda märkamata mööda sain, kuid igal juhul rõõmustan, et ees on kodutee.

Siis selgub tõde.

Ees on üüratu must mägi, mille koonuselise külje peal rühib ülespoole neli tulukest. Ja sinna on veel pikk tee.

Kellaga või päevavalgel tõustes oleksin juba esimese künka otsa jõudes teadnud, et midagi on veel, aga pimedas kaob ajataju ning kõrgustunnetus pole lauskmaainimesel samuti välja arenenud.

134 km. Võiduajamine

Kui ränk tõus läbi, toimub viimane 1700m laskumist taas kõige tüüpilisemal Omaani mägirajal: kivilt kivile, piki vadit või lihtsalt ilusal liigendatud kaljupinnal.

Kolm kilomeetrit enne finišit hakkab mulle kuklasse hingama üks hispaanlane. Oleme temaga rajal palju koos olnud ning tean, et allajooksul on ta minust parem.

Nüüd!

Sportlik tahe, viha ja otsus, et kuigi viimase 3km peale on 400m laskumist, ei anna ma oma kohta käest.

Panen lambi täisvõimsusele ning vajutan gaasi põhja.

Jätan igasuguse kolgerdamise ning mõtlemise, kuhu panna kaljul jalg, nii et oleks ikka kindel ja ei libise. Jalad ise leiavad täiskiirusel kohad, kus maad puutuda. Iga kivi, lõhe, nukk ja auk sobib, tossumuster haakub ideaalselt ja tasakaal on super. Mu keha oleks nagu 134 kilomeetrit oodanud, millal lõpuks joosta saab. Kus need ressursid küll varem olid? Kus? Peas!

Hispaanlane loobub kohe, kui saab aru, milline käik mul nüüd sees on. Mina aga jään endale kindlaks ning enne finišit hoogu alla ei lase.

137 km. Finiš.

Kerge sihvaka sammuga sisenen lõpukoridori, et elegantse ja energilise pargijooksu rütmis üle finišijoone tulla. Ajaga 29 tundi 15 minutit jõuan oma vanuseklassis neljandale kohale, üldarvestuses olen 21.

Eesti lauskmaatreeningutega saavutasin sel võistlusel maksimumi. Parema tulemuse saamiseks peaksin käima mägedes treeninglaagris ning TOP 5 hulka jõudmiseks mägedes elama. Ent mulle meeldib tehniline ja raske rada. Ma olen selles hea!

Viide ametlikele tulemustele: https://omanbyutmb.livetrail.run/classement.php?course=137km&cat=scratch

Enesetunne

Terve võistluse vältel tundsin ennast suurepäraselt. Riided olid mugavad, jalanõud Salomon S-Lab Sense 6 SG küll veidi õhukese tallaga kuid enne võistlust tutikana karbist võetuna väga hea mustri ja pidamisega ning see osutus siin võistlusel kiire allajooksu kriitiliseks eduteguriks.

Süüa sain kõike mida hing ihkas ja pakuti, riisi, muna, nuudlisuppi, kartuliputru, arbuusi, banaani, batoone ja geele. Joogiks puhas vesi.

Epiloog

Oman by UTMB oli üks eepiline, tehniline ja raske jooks, kus ligi pooled osalejad katkestasid või ei suutnud lihtsalt ajalimiidis püsida.

Kõige kuumem aeg on päeval kell 14, sõltuvalt kõrgusest võib temperatuur jõuda 28-30 kraadini. Jahedamaks hakkab minema alles peale südaööd. Vadides on vadikuumus ning üleval mägedes puhub tuul ning võib kõle ja külm olla (5-6 kraadi).

Võistelda sai enamjaolt lühikeste riietega, kuid teisel öösel oli 2300m peal tuuline ning sooja hoidmiseks kasutasin pikkade käistega middle-layerit. Muul ajal kõik lühikestes.

Edaspidi tuleb keppidega teha. Omaanis poleks neid küll mitmel tõusul kasutada saanud, kuid küllalt oli kohti kus neist suur abi olnuks.

Mis on UTMB sari?

https://utmbmontblanc.com/en/

UTMB ehk Ultra Trail Mont Blanc on maailma populaarseim ultrajooks, mis toimub ümber Mont Blanci mäe. Sinna pääsemiseks peavad võistlejad läbima kvalifikatsiooni ja seejärel toimub loosimine, kuna kvalifitseerunuid on 5-6 korda rohkem kui kohti.

Nüüd on UTMB otsustanud kasutada oma kaubamärki maailmas laiemalt. Esimene ultrajooks selles sarjas on Oman by UTMB, 2019. aastal on tulemas Ushuaia by UTMB Lõuna-Ameerikas ning 2020 aastal lisandub Gaoligong by UTMB Hiinas.

Vahetult enne starti

Eestlastest startisid Martin Sokk, Erik Jõgi, Alvar Lumberg, Leivo Sepp.

Sal, emotsioonitu loodusega turistilõks

Fogo, suure tulega saar

Suurte ämblike kuningriik

1 päev, Jooks ööbimiskohta, 42km ja 1600m tõusu

2 päev, Pico de Fogo, 32km ja 2500m

3 päev, Via ferrata, 45km ja 2500m tõusuga päev

4 päev, puhkus Mosteiros

5 päev, tagasi Sao Filipe, 48km ja 1600m tõusu

Nädalaga 200km jooksu ning 9000m tõusumeetrit.

Sal, emotsioonitu loodusega turistilõks

Fogo, suure tulega saar

Suurte ämblike kuningriik

1 päev, Jooks ööbimiskohta, 42km ja 1600m tõusu

2 päev, Pico de Fogo, 32km ja 2500m

3 päev, Via ferrata, 45km ja 2500m tõusuga päev

4 päev, puhkus Mosteiros

5 päev, tagasi Sao Filipe, 48km ja 1600m tõusu

Nädalaga 200km jooksu ning 9000m tõusumeetrit.