Seattlest - midagi olulist

Paljud teist mäletavad, et Aconcagua ekspeditsioonil ei kasutanud me piisavalt arstide järelvalvet ning seetõttu oli sunnitud üks inimene (Kaja) suisa helikopteriga alla minema.

Nagu ma juba siin kirjutasin, on kõrgel mägedes väga oluline jälgida ühte parameetrit - nimelt hapniku sisaldust veres. Seda mõõdetakse väikese elektroonilise aparaadiga (oximeter, oxymeter), mille ma shopping-touri käigus siit endale ostsin.

Firma on Nonin: http://www.sportstat.nonin.com/ ja mudel Nonin Onyx 9500.

Tegemist on küll tema suurust vaadates kalli asjaga, kuid see eest väga olulise asjaga. Enam ei toimu ühtegi mägimatka, kus mul seda kaasas poleks.

See on asi, mille üle ma väga rahul olen. Kuid shoppamisest veel: hinnad on siin eestlase jaoks harjumatult - nimelt käesoleva klotsi hind oli $325, kuid ära ostes selgus, et sellele lisandub veel 8,8% käibemaks.
Selle mudeli kohta on kirjutatud ka: Tested and proven by U.S. Army Special Forces on Denali. Denali mäe teine nimi on McKinley - ehk Põhja-Ameerika kõrgeim mägi - 6194m.

Mul on Eesti tarbijakaitse üle ikka väga hea meel, et meil peavad olema kõik hinnad väljas lõpliku numbriga ja mingit "kummalist" petmist teha ei tohi.Primal Quest

Teine shoppingu mõttes oluline asi mille siit kaasa toon, on DVD multispordivõistluse filmiga. Primal Quest: Expedition Adventure Race. Tegemist on 7 päeva kestva võistlusega - ligi 800km pikk, mille käigus sõidetakse süstadega, jalgratastega, turnitakse köitel, joostakse jne - tehakse kõike mida ühes multispordis tegema peab. Võistlus aastast 2004. Vot see on õige multispordivõistlus-kestvusvõistlus, ja mehed ei hädalda stiilis 6 või 8 tundi nagu meil xdreamil - vaid võistlevad aegadega 150 või 200 tundi.

Tagasijõudes teeme sellest ühe kinoõhtu :)

Veidi siinsest olukorrast kaubanduses.

Siin on üks väga suur matkatarvete keskus - www.rei.com . Seal on tõeliselt palju asju - jalgrataste osakond on nii suur, kui kaks Hawaii Ekspressi kokku panna.

Siin linnas on eraldi minu lemmikfirma pood The North Face. Kahjuks aga on mul kõik asjad juba olemas, nii et raha jääb kulutamata. Üks vinge ja suur outdoor pood on siin veel aga selle vebiaadressi mul hetkel pole. Samuti on siin kesklinnas ilusad ja suured street- ja runningsport firmapoed nagu näiteks Adidas, Nike, New Balance.

Tehnikast aga nii palju, et arvutipoode siin praktiliselt pole (vähemalt kesklinnas mitte) - on mõned üksikud kontoritarvete poed, kus muuhulgas müüakse ka arvuteid. Ja asjad saavad siin otsa nagu meilgi - Eestis. Et pole ühtki nii suur, võimas ja rikas ameerika siinkandis. Näiteks Timexi kellad www.timex.com on siin kõikjalt praktiliselt otsas, kuna "jõulude ajal osteti kõik ära", samal põhjusel pole ka leidnud iPod Nano nimelist asja mida mul paluti siit tuua. Õigemini leidsin, aga see oli tunduvalt kallim kui mujal oleks olnud.

Nii et Ameerika on vist ikka New York, Manhattan ? Epp peaks selliseid asju vist paremini teadma...

Seattle ja killuke Ameerikast

Tegemist on ühe väga uduse ja vihmase kandiga. Mis neid inimesi küll siia on toonud ja pannud ehitama sellise suurlinna ??
See on suur linn, mida ilmestavad kõrguvad pilvelõhkujad ja ruudukujulised tänavakvartalid.

Seattles on kõik tänavad ida-lääne (avenüüd) ja põhja-lõuna (tänavad) suunalised. Kusjuures ida-lääne suunalised avenüüd on lihtsalt nummerdatud. Mere ääres esimene avenüü on nr. 1 jne. Kui ma jooksmas käisin siis ida-lääne suunal jooksin 35. Avenüüni välja. Põhja-lõuna suunal aga on tänavatel ka nimed – Pike, Pine, Virginia, Bell, Columbia, Washington jne.

Pilvelõhkujad on valdavalt hotellid. Üks kõrgemaid on 76 koruseline, ligi 300 m kõrgune ja 46 liftiga.

Siiani arvasin, et mul on ikka mingisugune oskus inglise keele osas olemas, kuid siin tundub mulle, et olen sattunud mingile täiesti võõrale maale. Keskmine ameeriklane räägib kiiresti ja väga lohakat inglise keelt. Tõsiselt, sõnalõpud neelatakse alla ja kogu keeleline diktsioon on üsna vilets. Alguses ma ei saanud asjast aru – kuid analüüsides paljude erinevate elualade inimeste kõnesid (poemüüjad, inimene tänavalt, bussijuht, seminaril esinejad, hotelli administraator), hakkas mulle kohale jõudma et tõesti-tõesti, ameerika inglise keel on kiire ja korralike sõnalõppudeta.

Mulle tuleb meelde siinkohal üks situatsioon Argentiinas. Istusime Kajaga ühes Patagoonia restoranis ja sõime lõunasööki kui meie kõrvallauda tulid üks mees ja naine. Kuigi me lobisesime omavahel, jäi mulle väga selgelt nende jutt kõrvu ning paari minuti pärast ei suutnud vastu panna ja kõnetasin neid. Miks ? Nad rääkisid inglise keeles (valdav enamus räägib seal hispaania keeles) aga nende hääldus oli NII selge ja NII puhas, et se tundus midagi uskumatut. Nagu mõnes vanaaegses inglise aristokraatide filmis. Hämmastavalt ilus kõnekeel. Kogu jutust aru saamine oli lihtne ja mõnus ning esimene mida ma neile ütlesin (kahtlemata mitte nii sorava inglise keelega), oligi midagi nende keele puhtuse kohta. Ja mis te arvate kust nad pärit olid – muidugi inglismaalt.
Minu eluunistus on saada kõnelema sama ilusat inglise keelt kui´seda tegid nemad. Muidugi olid nad kõigele lisaks väga huvitavad inimesed, nii et meil oli peale seda vähemalt üks tunniajane mõnus jutuajamine. Nad olid nimelt keskealised mootoratturid, kes alustasid kaks kuud tagasi Põhja-Ameerikast ja olid selleks ajaks alla Argentiinasse jõudnud.
Ja nendega võrreldes (ja sellega mis ma koolis olen õppinud), on ameeriklase inglise keel ikka väga inetu ja lohakas.

Seattle on mägine. Siin asub üks Põhja-Ameerika kõige populaarsem mägi Mount Rainier (üle nelja tuhande) mida käivad igal suvel ronimas tuhanded mägironijad. Seega tuleb ka Seattles linnas ringi liikudes kohati üsna järskudest mägedest üles-alla vantsida.
Kiirteed läbi linna, tänavad ja magistraalid kulgevad maa-all, maa peal ja linna kohal. Sama asi ka trammidega (kui nii neid nimetada). Neile ei jätkunud enam tänavatel ruumi ja nii ehitati need tänavate kohale – cool ! Lisaks linna all asuvatele tänavatele-teedele on ka osa linna maa all – õigemini on see selline osa, kus elati kunagi ammu ja tänapäeval korraldatakse sinna vaid ekskursioone.


Eile käisime lennunduse muuseumis – tõeliselt lahe koht. Koos Jaanusega kasutasime ka võiomalust proovida lennusimulaatorit, mis on võimeline tegema igas suunas 360´ pöördeid. Tõeliselt lahe elamus. Kusjuures kõiki neid pöördeid ja keeramisi saab ise juhtida.

Bussiga linna tagasi sõites sattus bussijuhiks üks huvitav mees. Mees kes jutustas terve tee tagasi linna. Te olete ju vaadanud mingeid Texase või Mexico filme, kus on indiaanlased, kauboid ja lisaks sellised vanemad jässakad (paksud) rantšo pidajad ? Vot see mees oli see viimane, ta rääkis madala bassiga, mida ilmestas kerge ninahääl, kuid tema jutt oli täpselt selline kaasahaarav ja kõiki naerma ajav. Mina ei saanud sellest kuigi palju aru, kuna tegemist oli „tavapärase ameerikaliku inglise keelega”, kuid ta pajatas midagi Seattle ajaloost 19 ja 20 sajandi kohta.

PS. Kell on meil siin praegu päeval 14:00. Teie seal aga peaaegu magate juba :-)

Vanal-Uuel aastal tehtud

Kodu:

Laura ja Kreete said endale korralikud koolilauad mööblimajast. Oluline on see, et mõlemad lauad on piisavalt laia klaviatuurisahtliga, et hiir ka kõrvale ära mahuks. Täiesti mõttetud on need klaviatuurisahtlid, mis on täpselt nii laiad, et hiir peab laua peal olema - see on väga ebaergonoomiline.

Lapsed:

Mõlemad tüdrukud said Westholmi Gümnaasiumist tunnistused. Laural kõik viied, Kreetel täpselt nagu esimesel veerandil - ehk siis kõik viied, ainult inglise keel neli. Ramses teatas lasteaiast tulles, et tema soovib minna Prantuse Lütseumi - no minul on tegelikult selle kooli üle vaid hea meel. Ja me läheme uuel aastal kindlasti sinna proovima.

Laura:

Sai endale taas uue mobiiltelefoni - mudeliks Samsung SGH-X200 - kuna ta armastab väga klapiga telefoni. 
Eesti Politseid on mõttetu usaldada. Lubatakse "homme" tagasi helistada - aga krt teab millal nende homme kätte jõuab.

Mina Ise:

Olen alates 5.jaanuarist Microsoft Eesti ridades ning sõidan 7. jaanuaril Seattle's toimuvale Microsofti TechReady 2 konverentsile.

Uus Aasta:

Uus aasta tuli Kaja juures maal suure seltskonnaga. Väga lahe ja mõnus oli igatahes !!!

Suusamatk üle Soomaa, mis lõppes kanuusõiduga

Planeeritud marsruudist jätsime ühe osa välja, kuna üle raba suusatamine on ikka omajagu kunsttükk ja suhteliselt aeglane tegevus. Esimesel päeval 4 tundi - 10 km, teisel päeval 6 tundi - 14 km.

Aesoo suur koerAlustasime Aivar Ruukeli juurest, Saarisoolt. Esialgne plaan oli minna mööda jõge Aesooni ja sealt rabale keerata, kuid jõgi oli lahti mis lahti. Läksime siis mööda teed. Aesoo rippsilda valvas üks Väga Kõva Häälega ja muidu suure olemisega njuufaundlane. Kuid mõningase koosviibimise järel muutus ta üsna taltsaks ja oli nõus meid üle silla lubama.

 

Marsruut Soomaal

Halliste ja navesti jõgi Aesool

Toonojale jõudsime igatahes kottpimedas, õnneks olime seal mõlemad käinud ning samuti omasime adekvaatseid kaarte ning oskasime suurepäraselt kasutada kompassi ja selle järgi orienteeruda. Kell 17:00 püstitasime pilkases pimeduses selle vana sauna kõrvale oma telgi. Muuseas, keegi on selle aasta augustis sauna maha põletanud. Kuid samas oli näha, et käis töö selle taastamisega.

Toonoja saunKolasime ka majas ringi ning oma suureks heameeleks leidsime ka vana Toonoja päeviku, mis varemalt oli seisnud saunas. Kartsime et ka see on tuleroaks langenud, kuid oh õnne - see rippus kenasti akna küljes nööriga. Lugesime huviga vahepealseid kandeid ning lisasime samuti enda poolt lühikese lõigu.
PS: Hommikul tegime ühiskondlikult kasulikku tööd ning teenisime rahva ja ajaloo huve. Me nimelt pildistasime kogu Toonoja päeviku leht-lehelt ning varsti panen selle siia internetti üles.

Leivo

 

Igatahes kell 11:00 olime taas liikumas, sedapuhku suunaks rabarinnak Karusekose ligidal. Sinna oli maad küll vaid 6 km, kuid selle läbimiseks kulus meil aega veidi alla 3-e tunni. Puhkasime seal, kohtasime ka mõningaid inimesi, kes viisakalt mööda teed sealseid vaatamisväärsusi olid tulnud nautima - rabarinnak, vaatetorn ja laudrada.

Kaja SoomaalMeie aga jätkasime oma teed Riisa silla suunas - õnnetuseks aga puudus meil selle piirkonna normaalne kaart ning seetõttu sattusime päris kohutavasse metsa, mis alguses oli küll suuskadega läbitav, kuid hiljem tuli isegi suusad alt võtta ning sellisel viisl läbi tihniku minna - suuna mõttes abiks jällegi vaid kompass. Kui lõpuks metsast välja jõudsime, ootas meid ees mingi kohutav-jäle põllulahmakas. Jäle seepärast, et kui uskumatult künklikuks on võimalik üks põllumaa Euroopa Liidu toetusrahadega songerdada.

Rabarinnakul vaatetornis

No jah - jõudsime siis lõpuks tee peale ja sealt edasi Riisa sillale. Nüüd oli kell juba 16:45 (teadupärast loojub praegu päike kell 16:03) ja see tähendas ka ühtlasi suurt pimedust. Kinnitasime ühe pealambi eesliikujale ette ning tagaliikujale taha - nagu emasel jaaniussikesel, kes laternaga omale isaseid kohale meelitab.

Helistasime Aivarile ning saavutasime suurepärase kokkuleppe - meie tuleme mööda Riisa laudteed/matkarada tema juurde - teisele poole jõge ja tema siis toob meid kanuuga üle. Mõeldud-tehtud.

Väga huvitav kogemus oli kottpimedas metsas pealampidega mööda laudteed suusatada :-) Samuti pani mind imestama seal parklas seisev auto - no kes see sellisel kellajal sinna laudteele veel läheb ??

Igatahes väga toredaid emotsioone pakkus kanuuga üle jõe sõit, kuna jõe kaldad olid mõlemalt poolt ca 8 meetri ulatuses jääs ning keskel oli umbes 6-7 meetrine must vesi. Ega midagi - meil oli tegelikult aastaid tagasi jäätunud jõel kanuumatkamise kogemus olemas, samuti polnud ka Aivar esimest korda paadis :-) Nii me siis sealt üle saimegi - hooga jääserva peale sõites murdus esimene osa jääst ära, kuid 1,5 meetri kaugusel mustast veest oli juba täiesti kindel jääpind.

Talvine Soomaa

Lõpetasime tädi Hilja juures saunas ja mõnusa õhtusöögiga tema köögis.

Kaja sõbrunes Aivari kassigaTahaks siinkohal öelda suur tänu Aivar Ruukelile ja tädi Hiljale. Ja loomulikult ka matkakaaslasele Kajale.

Kõrvaloleval pildil sõbrunes Kaja kassiga Aivari juures ning jõudis viimasega ka juba kokkuleppele, et laenab seda kõutsi kui kodus vaja oma emasele kiisule pojakesi lasta teha.

Soomaale raba peale suusatama

Niih, Jõuluvana käis ära, kõik said palju imetoredaid kingitusi.

Aga - seljakott on juba pakitud ning hommikul asume Soomaa poole teele, et teha suusamatk üle talvise raba. Esialgne plaan raja osas on järgneval pildidl näha. Eks vaatame kuidas "libiseb", võib juhtuda et libiseb paremini, siis muudame jooksvalt oma plaani või teisel juhul - kui ikka üldse ei libise - võtame lühema raja ette. Korralikud kaardid on juba kotis, GPS, kompass jms olulised abivahendid samuti.

Suusamatka marsruut Soomaal

Jõulud ja ekstreemne nädalavahetus

Plaan A

Jõululaupäev, Laura sünnipäev, toimekas päev, Jõuluvana, kingitused, särisevad verivorstid, ahju seapraad, vonklev küünlaleek kuusel, mõnus vein, omad inimesed.

Plaan B

Jäätunud jõed, külm, lumi, tuisk, kaks tumedat kogu suurte seljakottidega suuskadel. Varavalgest juba teel, õhtuks väsinud, õnnelikud, laternavalguses priimusel süüa tegemas ning pikaks pimedaks ajaks sulgedest magamiskottides puhkamas. Järgmine päev taas suusad, tuisk, lumi, nähtavus nullilähedane - eksinud ...

Kuid ometi kord õhtuks mõnusas saunas ja vastu ööd ka kodusoojas.

Tegelikult pole need siis mitte välistavad plaanid, vaid järgnevad teineteisele nagu tähestik: A - B - C...
Pühapäeval-esmaspäeval on oodata korralikku lumesadu koos madala temperatuuri ning kõva tuisuga - ja meie Kajaga katsume sellise looduse keskel matkasuuskadel üle Soomaa sõita.

Aivar Ruukel - teada sookoll - andis just teada et suusatamine raba peal on täiesti Ok, eriti veel kui vaadata eelolevat prognoosi külma, lume ja tuisu osas. Samuti laenutab tema meile laiad metsa- ja matkasuusad.

Sõlmed-sõlmed - köiepusa

Köiepusa muidugi päris ei teki - aga aegajalt tuleb ikka sõlmi teha ning oskusi meelde tuletada.

Nii ka täna - tegime Kajaga minu juures sõlmekooli.

Tuletasime meelde ja veendusime taaskord, et kahekordset paalisõlme on ikka väga lihtne teha. Samuti proovisime läbi kangrusõlmega köiühendamise (kangrusõlm mulle eriti ei meeldi - see jääb natuke kole), proovisime austria juhisõlmega, topelt kalamehesõlmega kolmekordse kalamehesõlmega köisi ühendada. Kolmekordse kalamehesõlmega öite ühendamine tundub kõige ilusam.

Mina õppisin ka ühe uue sõlme - nimelt kahekordse kaheksa tegemise. Iseenesest väga lihtne teha. Samuti harjutasime jaamasõlme - muuseas jaama jaoks kulub ca 8 meetrit köit.

Tuletasime meelde paalisõlme õige tegemise - te ju kõik teate, et viimane ots peab sissepoole jääma, mitte väljapoole ! Väga tihti tehakse seda suvaliselt - ehk et lõpuots jäetakse kas sisse või välja, kuid õige on sissepoole jätta.

Barcelona - soe ja tuuline Vahemeri

BarcelonaBarcelonas tervitas meid ilm, mis sundis kõik mütsid-joped kotti toppima. Eestis - nagu ma uudiseid lugesin - on on torm möllamas ja Pärnu kandis taas üleujutus päevakorras.

Juuresolev pilt iseloomustab siinseid ilmaolusid hästi. Liled õitsevad, puud on rohelised, inimesed kõinnivad t-särkides ning kesklinna peatänavatel keeb hilise õhtuni vilgas ärielu.

Hotell asub Rambla tänaval - tegemist on Barcelona kesklinna kõige kuumema tänavaga - selles mõttes, et tegemist on Barcelona südalinna - umbes nagu meil oleks Viru tänav.

Selle pika tänava keskel jookseb lai puudega ääristatud allee, kus tegutseb lugematu hulk lillemüüjaid, lemmikloomade müüjad (linnud, papagoid, hamstrid, hiired jms), vabaõhurestoranid ning ajakirjaduse laiali laotatud kioskid. Mõlemal pool allee servas on väga kitsas sõidutee ning üle nende astudes on majad tihedalt pikitud igasuguste turisti-nänni-poodide, restoranide ja hotellidega.

Kui väga impressive on sealse la Rambla peatänava inimkujud. Ma ei oska teist nime neile anda, kuid arvan, et see on kõige lähem. Muidugi olen ma neid näinud ka muudes linnades - näiteks Amsterdamis või Bueno Aireses. Aga sellisel hulgal nagu siin, mitte kusagil mujal. 500 meetrisel tänavalõigul kohtasin neid inimkujusid vähemalt kümmekond.

VanametallimeesVanametallimees - mees oli kokku kuhjanud stiilse vanarauahunniku ning paigutas iseennast sinna keskele pikali. Värvidena kasutatud peamislt punast ja roostevärvi. Kui lihtsalt mööda kõndida - võib jääda mulje lihtsalt ühest vanarauahunnikust - kuid tähelepanelikumalt vaatlemisel leiab sealt vahelt ka inimese lebamas. Väga huvitav.

 

Indiaanlane

Pronksmees - inimene on värvitud üleni pronksvärviga kokku - riided (ülikond), kaabu, sõrmed, nägu, silmalaud, huuled, kõrvad, juuksed - ühesõnaga kõik. Inimene siis seisab poolemeetrise postamendi otsas ja mängib kuju. Möödakäijad ei pane teda igakord tähelegi, kuna ta on liikumatu - aga siis korraga ehmatab mõne möödakäija poolsurnuks. Eesmärk on neil muidugi lihtne - pakkuda inimestele meelelahutust ja samal ajal iseendale raha teenida.

Tinamees - sama mis pronkmees - aga võrvitud üleni halli tinavärviga üle.

Indiaanlane - vastab samuti pronksmehe ja tinamehe kirjeldusele, kuid selle vahega, et tegemist on indiaanlasega. Kui pildistada soovisid, siis pidid talle loomulikult mündi viskama - seejäral lubas ta isegi mõnel naisel enda kõrvale postamendile astuda.

 

Jumala teenerJumalateener - tegemist siis üleni valgeks värvitud inimesega, kes paistis selgelt justkui oleks tegemist valge kipskujuga.

Kõik need inimesed olid nii erinevad - ükski neist ei korranud teist tegijat. Neil on väga hea fantaasia - välja mõtlemaks kõiki neid tegelasi.

Charlie Chaplin - täpselt tema ise - jalutas valgeks värvitud näoga oma naljakal-kurval moel jalutuskeppi keerutades ning kohvrit tõmmates mööda alleed.

 

 

 

PuuviljanainePuuviljanaine - inimene oli end ning kogu oma ümbruse katnud puuviljadega ning paistis välja väga lopsakas ning isuäratav.

Jalgrattur luukerega - Mees on ennast ühele vanaaegsele külgkorviga jalgrattale pannud istuma kõrvuti koos luukerega. Ma arvasin tõsimeeli, et See On Nüüd Küll Kuju. Aga võta näpust - oli siiski inimene. Nad on fantastilised, nad suudavad erilistes asendites istuda-seista pikka aega ning jätta endast mulje justkui tegemist oleks tõelise kujuga.

Ülaltoodudd loetelu pole kaugelti veel kõik - olid veel kauboid, ilusalt kaetud söögilaua seest välja vaatav ja rääkiv pea, kurat, veel mingeid valgeid ja eriskummalisi naisi jnejne..

 

 

Jalgrattur luukerega

Seiklusvõistlus Poolas

Aeg on sealmaal ja paistab et ka osad inimesed küpsed selleks, et minna kaugematele maadele jõudu katsuma. Poolas nimelt toimub järgmise aasta veebruari lõpus märtsi alguses extreme experience.
http://www.adventurerace.pl/en/glowna/wch06_masters.htm

Eestlastena on seal kirjas juba parimad seiklussportlased - ISC Adventure Team (Heiti Hallikma, Rain Lond, Randy Korb, Maret Vaher) - kes on vaieldamatud Eesti meistrid ning pikalt esikohti võtnud ka naabrite lätlaste juures.

Aga üritusest.

MASTERS Race - Adventure Race World Series

BERGSON WINTER CHALLENGE 2006

Trassi kogupikkus on 400 km ning aega selle läbimiseks 5 ööpäeva. Justnimelt ööpäeva - kuna sellistel võistlustel magatakse minimaalselt. Võistkonnad peavad olema sega - st. iga võistkonnas peab olema vähemalt üks naine (või ka üks mees kui teistpidi võtta). Maksimaalne võistkondade arv - 30.

Igasugune väline abi on täielikult keelatud, kogu varustus peab terve võistluse vältel kaasas olema (no välja arvatud kuidugi rattad ja suusad). Enda kaarte kasutada ei tohi, korraldajate poolt antakse turistikaardid - st. orienteerumine on suhteliselt loominguline :-) Vahetusalas võib viibida maksimaalselt 3 tundi (söömine/puhkamine).

Alad:

  • orienteerumine
  • jooks/matk
  • mägirattaga sõitmine
  • suusatamine (laiemad matkasuusad ?)
  • mägironimine (matkamine üle mägede)
  • takistuse ületamine köiel (näiteks kuristik või jõgi)
  • tõusmine köiel (näiteks šumariga vertikaalselt üles)
  • laskumine köiel (kõrge kalju otsast alla)
  • maa all ja kaevikutes liikumine
  • mis asi võiks olla: ropes fixed with bike ?

Start on 27 veebruaril kell 12:00 - lõpetamine 5. märtsil. Maksumus 700€ - ehk peaaegu 10 000kr.

Mina ütlen selle kohta ÄGE.

Igatahes väga äge kui saaks tiimi kokku.

PS! tänud ritsikale tähelepanu juhtimast, küllap järgmisel pildil kujutatu ongi siis "rope fixed with bike". Teiste sõnadega, ületad öösel koos jalgrattaga köiel rippudes kuristiku...

Ratas köiel

Veel täiendatud:

Suvisel ajal proovisime Kajaga ja meil õnnestus 20 meetrisest kaljuseinast üles saada ligi 5 minutiga. See tähendab siinkohal siis muidugi seda, et mööda vertikaalset köit - ilma kalju abita.