11. juuli 2015 on see päev mil toimus Võsul Südasuve maraton http://sydasuve.eestimaraton.ee/ ning seda päeva mäletan ma pikalt.
Aastaks 2015 sai püstitatud eesmärk joosta maraton alla 3-e tunni ning täpsem sihik oli seatud 2:55 peale.
Aasta 2015 sportlik eesmärk on TÄIDETUD! Täiesti pöörane ja ulme!
Lõpetasin maratoni ajaga 2:53 ning olin oma vanuseklassis 1. koht ning üldarvestuses 4. koht.
Rada.
Stardist joostakse 1,8km edasi-tagasi ning sellele järgnevalt 5 korda 7,7km pikkust ringi.
Edasi-tagasi otsa ja natuke peale, täpsemalt 4 km jooksin liidritega koos. Kui aga 4km lõpus vaatasin kella vahekokkuvõtet, mis näitas keskmiseks tempoks stabiilselt 3:50 ja pulss oli tõusnud 169 peale, teadsin ette et jätkama pean oma tempoga kui tahan maratoni hästi lõpetada.
Lasin neljase pundi eest minema ning võtsin oma planeeritud 4:00 tempo. Kuna pulss oli juba üleval siis kulus paar kilomeetrit et nii väike tempomuutus uuesti pulsi alla tooks. Keskmisega 4:00 tuli pulss ilusti 163-165 peale. See oli täiesti OK. Kenasti 5% alla laktaadiläve.
Tagasi kordagi ei vaadanud, kuid arvestasin et sellise tempo juures ei tohiks olla ühtegi meest kes mulle järgi jõuab. Nii ka oli.
Kahe ringi vältel nägin neljast punti veel enda ees, kuid ma ei teinud katsetki neile sappa hoida. Mul oli oma tempo ja enda jooks. Üks mees aga esimesest pundist ei olnud osanud oma tempot valida ning vajus kaduvikku. Seega ette jäi kolm meest, kes seal üsna võrdselt ka lõpetasid.
Vaatan, et päris ilus reie nelipealihas joonistub siin kellegi jalal 
Võsult välja keerates oli üks põndak, mis iga ringi järel muutus aina suuremaks. Kui esimesel ringil sai see ületatud tempoga 3:50 ning ei pannud tähelegi siis viiendal ringil oli tegemist juba paraja munamäega.
Rada liigituski minu jaoks kolme osasse:
1. Võsult välja keeramise sirge: põndak, lõbusad kaasaelavad tantsutüdrukud (AITÄH!) seejärel kurvid mis tuli sirgeks joosta kui autosid polnud siis muusika ja kõlarid koos ühe ergutava toreda tüdrukuga (AITÄH!) ning peale seda kohe ärakeeramine. Pea olematu küljetuul.
2. Tagumine sirge. See oli kerges vastutuules, kuid selle eest õrna langusega, seega need kompenseerisid teineteist. Mis seda sirget iseloomustab: geeli söömine esimese km vältel, kaugelt-kaugelt erksavärvilise Kaja nägemine, Kaja jookseb minuga kaasa mõned sammud et saan mugavalt võtta joogipudeli (AITÄH!), paarsada meetrit joon, pudel lendab teeserva enne ametlikku joogipunkti, energiatase tõuseb ning edasi hakkan juba ootama metsa ja sirge lõppu mis järjest rohkem allamäge, kuni Võsule sissekeeramiseni. Järgmiseks ringiks on Kaja pudeli üles korjanud, puhtaks pesnud ja uuesti Värska mulliveega täitnud (AITÄH!).
3. Võsu sirge: mõnus kiire hoog sees viimasest laskumisest ning tavaliselt ka kiire km aeg, tee ääres parkivate autode rivi mis iga ringiga hakkas järjest varem, Võsu majad, teeäärsed ergutajad (AITÄH!), muusika ning vahvad tantsutüdrukud ja –poisid (AITÄH!), finišisirge, RedBulli lett, finiš, vesi ja olingi uuesti Võsult välja keeramise sirgel.
Kuni 35 km-ni jooksin väga ühtlaselt ning olen endaga ülimalt rahul. Rajal aga avastasin, et 35-39 km juures tempo langes umbes 4:20 peale ja kõige aeglasem oli isegi 4:30 aga pulss ei langenud. Sel hetkel ei mõistnud miks see nii oli, pingutasin küll, kuid ikka tempo soovitust madalam ja pulss püsis sama. Viimased 2 km siiski tõstsin tempot, suutsin joosta 4:16-ga ning pulss muidugi tõusis peaaegu laktaadiläveni.
Hilisem jooksuanalüüs selgitas välja arendamist vajava koha. Kuni 26 km-ni oli jooksukadents keskmiselt 187-190, ma ütleksin et väga ilus tulemus. 26 – 35 km vältel langes kadents 182-184 peale ning alates 36 km-st oli kadents 178-180.
See selgitab ka tempolangust ja pulsi mitte langemist. Keha jooksis ebaökonoomselt. Seega pean rohkem keskenduma sellele, et ka väsinud peast korralikku tihedat kadentsi suudaksin joosta.
Kogu maraton oli tegelikult väga mõnus. Kuigi tempo lõpus langes, ei nimeta ma seda ärakukkumiseks – ma olin väga hästi treenitud ja tundsin kuni viimaste kilomeetriteni endas kõigele vaatamata head minekut.