Käärikult autoga Pikkjärve äärde on 3h sõitu. Starti jõudes palun Kajal teha 15min jalutuskäik, et saaksin autos magada. Kell 10:15 avan silmad. Jätkuvalt unise olekuga topin jalga võistlustossud. Kogu keha on rammestunud, parema meelega magaksin edasi ning üldse laseks Kajal ennast koju ära sõidutada.
Eelmisel päeval jooksin Munamäe-Võru maastikujooksu, kus pulss on alates teisest kilomeetrist 168-170 ehk lihtsamalt öeldes 16km punases. Üle pika aja teen korraliku finiši ja olen M50 võitjana kurnatult maas.
Nüüd aga kilekas selga. Soojenduskilomeetril pelgan isegi seda, kui kohutavalt raske on varsti teha ka kõige lihtsamaid põlve- ja sääretõste harjutusi, rääkimata eesootavast võistlusest, mis tundub täiesti hirmutav. Stardis tunnen, nagu ei oskaks enam kiiresti joosta ning kardan, et stardipaugu kõlades hakkan lihtsalt teistega koos mõnusat kopli sörki tegema.
Ometi tulen siia võitma üliägedat põdra trofeed, mis eelmisel aastal jäi maratoni distantsi teise kohaga täpselt minuti kaugusele.
Tänased konkurendid: Timur jooksis septembri lõpus muljetavaldava maratoni 2:44. Jevgeni on lihtsalt mitmekülgne tugev jooksja, temaga olime koos 2023.aasta Veetka Ultra 50km-l.
Lauri Luik - kiire maanteejooksu äss, 10km aeg alla 34min.
Stardis paar kiiremat sammu, et lühike muda enne teisi läbida. Nüüd hoiame koos Timuriga 3:50 tempot grupi ees.
Kohe tuleb 3km laudteed üle raba, kus möödumine pole võimalik. Pean seal kindlalt esimene olema, et mitte lasta ette noori uljaspäid nagu Lauri või Timur. Nende stardiärevus võib tempo viia 3:30-3:40 peale ja täna oleks see mulle liig mis liig. Niigi keel suunurgast väljas ja hingeldan nagu koer. Õnneks laudtee juhtoina kohale suurt tungi pole ning saan hoida kogu grupi kenasti 3:50 tempos.
Paukjärve mäest üles minnes lasen Timuri ette tempot tegema. Hea minek on tal, pulss hakkab kohe palju kiiremini taguma.
Igasugu jaburad mõtted tulevad aga pähe. Ühest küljest on hea meel, et olen suutnud 5km esimese pundis püsida. Samal ajal kipub mu auruvedur vile peale minema ja kui see juhtuks, siis oma kujutluses kukuksin lihtsalt pikali. Oleks telefon, helistaks Kajale palvega mind siit ära viia. Lähim autotee paraku on jube kaugel.
Okei siis, katsun edasi joosta ja end käima saada. Sest nagu peatreener
Tarvo Jõeste stardis ütles "esimene pool tuleb täiega panna ja teises pooles tuleb lihtsalt juurde panna".
Järvede vahel on järsk sein, kus selgub ka Timuri esimene nõrkus - tal on ohutunne kiire ja tehnilise laskumise ees. Läheme Jevgeniga temast mööda ja küll ta meile järgi võtab. Saan juhtrolli ning see on hea aeg elu üle järele mõelda. Ausalt, jooksmine siin metsasinglitel tundub juba päris mõnus ning kõik kiira-käära singlid on lahedad. Mida kiiremini, seda toredamad. Aga mis see siis on, Jevgeni hakkab vahet sisse jätma? Timur tema taga pole sellega rahul, hüppab mööda ja tuleb mulle kenasti sappa.
Jussi nõmmele jõuamegi koos Timuriga, Jevgeni ning Lauri tulevad juba kaugemal omas tempos.
Mulle tundub, et säästan liiga palju Timurit ja talle jääb palju jõudu lõpu jaoks. Parem lasen ta ette ning las jookseb end kohe tühjaks. Teesklen, et tõusul on raske ja ta läheb hea meelega mööda. Oeh, oli see ikka hea mõte, nüüd pean tema sabas nõmmelt 3:30-ga alla lendama. Ja oh õudust, mida-mida, ka metsapeatusele hüppama!
Kuigi teen elu kiireima püksid-alla-püksid-üles, on Timur juba kaugel. Sisendan, et pikk tee on veel minna ja kõike võib juhtuda.
Varsti märkangi, et tehnilistel lõikudel meie vahe väheneb ja 2-3km järel olengi tal uuesti järel. Nüüd üks tehniline laskumine ja edasi vean jälle mina.
10km lõpuni, kas Timur hakkab juba väsima või mitte? Ei saa kuidagi aru, seega proovin uuesti endist taktikat ja lasen ta tõusunukil vedama.
Nii-nii. Liigub küll, aga tunduvalt rahulikumalt, ja see on hea märk. Minu pulss kukub 148 peale ehk siin on mehiselt ruumi korraliku lõpu jaoks.
Ühes mudases kohas nikastab Timur korraks jalga. Jätan aeglasemaks, et ta uuesti järgi saaks ja koos edasi liiguksime. Aga ta ei tule?!
Ok, kui nii, siis nii, järelikult on õige aeg korralikult ära minna. Veenvalt.
Vajutan tempo peale ning enam pole raskeid tõusunukke, pingutan kõik korralikult üles. Paar viimast kilomeetrit tulevad lennates. Päris lõpu lasen rahulikult, et finišeeruda naerul sui ja puhtaks pühitud ninaga.
Timur lõpetab minut, Jevgeni kolm minutit hiljem ja siis kohe ka Lauri.
Olen õnnelik, et alguse üle suutsin elada, sest edasine on juba ajalugu.
Üllatuslikult sünnib ka rajarekordi väike uuendus.
Võidutrofee, see imeilus põdrapull, on kõike seda väärt.