Meri, hülgehall...

Saabusin just Riiast, hea on muuseas see, et teel pole enam ühtegi maantee-valgusfoori ning 3,5 tundi on üks ots täiesti normaalne (Tln. kesklinn – Riia kesklinn).

Nägin täna öösel huvitavat unenägu.

Kõik see toimus abstraktsel tasandil. Meil oli lastega juurdnud traditsioon, et regulaarselt paar päeva nädalas käisime surnuaial haudasid korrastamas. Mitte suvalisi, aga ikka kõiki meie suguvõsa ja tuttavate omasid. See polnud üldse ebameeldiv kohustus nagu nüüd kõrvaltvaadates võiks tunduda. Mõnusa ja hea tegevusena tundus see iganädalane toimetamine.

Kuid abstraktne oli see tasand, et ma ei näinud ühtegi konkreetset tuttavat inimest või kalmuküngast.

Kuid edenedes hakkas asi vähe selgemaks muutuma. Ma sain aru (unes), et niisama pole mõtet surnuaial käia ja ma mõtlesin välja need inimesed, kelle hauad me siis korda teeme.

Kolm inimest.

Rello Sepp. Minu vend, või õigemini poolvend (oli 5 aastat vanem), kelle olemasolust sain teada alles siis kui olin 10 aastane. Tutvusin temaga, meil olid ühised huvid, ta võttis mind vägagi oma vennaks. Ta oli meister elektroonika peale (nagu minagulgi, isalt päritud), ta oskas teha ilusaid värvifotosid, tal oli Zenit ning kooli fotolaboris ilmutas ise värvilisi pilte. See oli väga keeruline teadus omal ajal. Kuigi ta elas lasnamäel, käisin ma tal tihti külas.

Üks kord hakkas mul bussis iseenesest ninast verd jooksma ja kui ma tema juurde jõudsin, siis olid kõik mu riided, käed ja nägu üleni verega koos – tema esimesed sõnad olid, et „kus need venelased on?”. Ühesõnaga meie sidemed kasvasid 2-3 aasta jooksul väga tugevaks.

Kui olime kord isal külas Pärnumaal ning mängisime palaval suvepäeval sauna taga jões palliga. Vool on seal tugev ja tavaliselt oleme kohas kus on vesi meile kaelani. Kuid pallimänguhoos kaldusime edasi ning ühel hetkel ta lihtsalt hüüdis väga südantlõhestavalt „appi, ma upun”. Alguses ma arvasin teda nalja tegevat, kuid mõne hetkega oli selge, et nii see pole. Kuid ta oli minust 10-15 meetrit eemal hauakohas. Ta vehkis kätega ning hüüdis korra veel, kuid see oli ka kõik.

Ühe korra nägin teda veel – see oli enne kirstu kinni keeramist metsakalmistul 1986 aastal.

Ma jooksin tuppa, hüüdsin isa, karjatasin talle et Rello on uppunud. Ta tuli kohe, jooksime tagasi, näitasin talle kohta ning paari sukeldumise järel tõi isa ta välja. Isa, muuseas, oskas ülihästi ujuda. Olen näinud teda Prangli saarel olles mere peal delfiini ujumas – minu, kui väikese lapse jaoks tundus, et silmapiirini ja tagasi.

Rein Sepp, isaRein Sepp. Minu isa. Temast on palju kirjutada, ta oli väga vastandlik inimene – st. arvamused temast on täiesti seinast seina. Kuid põhiline on see, et ta oli väga hea füüsik, matemaatik, elektroonik ning siia lisaks veel ka majaehitaja, talupidaja. Töötas kunagi H.Pöögelmani nimelises elektrotehnika tehases, mis tootis nõukogude ajal ülisalajasi sõjaliseks otstarbeks ettenähtud elektroonikadetaile.  Ülikoolis õppides maksti talle Lenini nimelist stipendiumit (seda said ka vaid parimad).

Isaga läks nii, et temal avastati vähk-kasvaja. Enne surma viibis ta pikka aega haiglas. Ja 1994 aastal jätsin temaga hüvasti.

Käesolev pilt on üks väheseid kus ta nii südamest naerab.

Kaido SiiderKaido Siider. Väga hea sõber. Selle inimese tõstaks ma esikohale. Ilmselt seetõttu, et temaga olen ma kõige pikemalt koos olnud. Ta oli samuti minust juhuse tahtel vanem ning temalt oli palju õppida. Ta elas väga huvitavat ja kirevat elu, ta tundis igasuguseid inimesi – alates igasugustest ärikatest ja maffiatest (tol ajal nimetatigi selliselt) ning lõpetades sellega, et ta osales tehase Polümeer näiterühmas näitlejana.  Oleme temaga igasuguseid hulle plaane pidanud, leidsin mõne päeva eest ühe imeliku paberi.  Selle lähemal uurimisel tuli mulle meelde, kuidas meil oli Kaidoga plaan Eestist ära minna – ja see paber oli küllakutse saksamaalt. Vanasti oli välismaale minekuks vaja küllakutseid.

Me tegime koos temaga mitmeid firmasid (tol ajal nimetati neid kooperatiivideks), tegime nii seaduslikku kui ebaseaduslikku äri.  Tal seisi kusagil garaaziz üks Moskvitsh M401, mida ta hellitavalt tankiks kutsus. Samuti sõitsime vahest ringi mingi maffiamehe käest saadud 08-ga, millel olid kõik aknad täiesti läbipaistmatud. Raha hoidis ta kodus, diivani all, valgesse paberisse keeratult.

Temaga koos tegime sporti. Minu õhutusel ostis endale jalgratta, koos hakkasime siis kevadel Elioni Cupi jaoks trenni tegema.

See oli üks pikk päev. Me sõitsime Tamsalu kandis – ca 40 km oli juba sõidetud ja auto juurde tagasi oli vaevalt 5km. Kui meie lenksude sarved äkitselt takerdusid teineteise taha kinni risti-põiki. Minul õnnestus imekombel püsti jääda, kuid tema kukkus. Keerasin kohe tagasi ja läksin uurima, et kas mees-ratas terved. Noh, ratas oli. Helistasin kiirabisse.

Ta lebas sõidutee servas ning oli teadvel. Istusin Kaido juurde, ta püüdis ennast püsti tõusta, kuid ei jaksanud. Ma võtsin ta pea endale sülle, silitasin ta pead ja rääkisin temaga. „Kus ma olen” – „Sa oled siin, minu juures” – „Mis juhtus, miks kõik on nii imelik” – „Me takerdusime ja sa kukkusid” – „Mul pea valutab” – „Ole rahulikult minu põlvedel, kiirabi tuleb kohe, puhka”.

Mõned laused vahetasime veel ja need olid ka viimased. Rohkem ta enam teadvusele ei tulnud. Ta suri sisuliselt minu käte vahel, samal ajal kui mina tema pead silitasin ja temaga rahulikult rääkida püüdsin. Imelikul kombel tundsin tema juures kohe, et see on lõpp. Aasta oli siis 2000.

_________________________________________

Need kolm inimest  on mulle väga lähedased olnud.

Ning selle unenäo järel tõusin kell 5:00 üles. Kuid ei läinud mitte surnuaiale, vaid hakkasin autoga Riia poole sõitma.

Õues kottpime, metsik tuul, tohutu vihm peksab igast suunast, torm, puud ragisevad ja teed on vaevalt näha ...

Raamat: Amazonasel eksinud - maitsi ja meritsi

Kui raamat kätte võtta siis esimesed 40lk on täitsa arusaamatu, miks selline hüplik ja seosetu jutt?

Kuid hiljem saad aru, et see kõik oli vajalik vaid olukorra sissejuhatuseks ning loo ühe peategelase - maailma suurima jõe Amazonase - mõistmiseks.

Peamine tegevus toimubki piirkonnas Amazonase jõgi ja Andid aastatel 1735-1792. Kuid eelllugu algab aastast 1542 ning järellugu aastani 1988.

Lõviosa teosest aga kirjeldab ühe naise rännakuid oma mehe juurde, kes on 15 aastat selle nimel vaeva näinud, et naine saaks tema juurde tulla.

Seda lugedes tekkis mul assotsiatsioon raamatuga "Hõredasse õhku", kus üks mees tõuseb mitu korda surnust üles ning saab hakkama erakordse saavutusega Everestilt allatulekul.
Isabela Godin, kes alustas üle Andide ja läbi maailma suurimate dzunglite oma teekonda laevale mis on teda 4 aastat oodanud, oli täis kohutavaid läbielamisi. Alustanud koos 42 kaaslasega ligi 600km pikkust teekonda, oli ta lõpuks sisuliselt ainuke ellujäänud inimene.

Raamatu põhiidee on aga edasi anda mõtteid sellest, mida tähendab truudus, vaprus ja kannatlik ootamine.

Rogainitud - selleks korraks

Käisime Kajaga rogainil - 8h.

Peale 4. punkti sain aru, et meie maksimumeesmärk jääb väga kaugele unistuste maale ning andsin seepeale kompassi, kaardi ja SI-pulga Kajale.

Vanadel indiaanlastel pidi iga liige oskama hõimu juhtida.

Sinu hea mõte on abiks - Laura-Helena

Sinu toetav soov ja hea mõte aitab meid.

Laura-Helena Sepp

------------------ Täiendatud 26.september --------------------

Käisin täna koos Kreete ja Ramsesega haiglas Laurat vaatamas. Ta on Mustamäe Lastehaigla 4. korruse intensiivravi palatis. Samuti võtsin kaasa ka oma läptopi ning lugesin talle ette teie kõikide head soovid. Tal on hea meel, et nii palju inimesi tema peale mõtleb. 

Kui ma küsisin, et mida homme tuua, siis ta soovis vaid pehmet banaani ning palju roosasid lilli. 

------------------ Täiendatud 26.september --------------------

Laura sattus eile auto avariisse ning on praegu haiglas. Kui ma täna laste käest söögilauas küsisin, et mis on Laurale kõige kallim, mida ma talle haiglasse viin - vastas Kreete, et "vii Kevade". See on nimelt Laura praeguse hetke kohustuslik kirjandus :-)

Siiski, valisime Laura voodist välja tema lemmikloomad - roosa jänku, käpik-kaelkirjaku, Lisette ja kaks pisikest mõmmit, kes olid sel hetkel olnud Lisette süles.

Igaks juhuks võtsin ikka selle "Kevade" ka kaasa.

Laura on väga vaikne praegu, kuid temaga saab rääkida. Tal oli väga hea meel toodud kaisuloomade üle, väljendades seda õrna naeratusega. Väikesed mõmmid sobisid täpselt talle pihkudesse, ülejäänud sõbrad paigutasin talle kõrvale.

Aitasin tal süüa piimasuppi ning teed juua. Minu küsimusele, et kui tal kõht tühi on, siis millisest söögist ta unistab, teatas ta "sinu tehtud kartulipuder ja hakklihakaste". Eks ma siis homme viin talle karbikesega seda.

Kevade tõin tagasi. Kuigi ta rõõmustas selle üle ja oleks hea meelega lugenud.

Mulle meeldivad teeremondid...

... vähemalt kahel põhjusel.

1. Näeb kenam välja ning on oluliselt parem autoga sõita
2. Kui uus asfalt peal, siis saab seal mõnusalt rullitada

Praegu on sellises seisus just Põhja puiestee ning ütlemata hea oli lastel seal rulluiskudega sõita.

Lapsed Põhja puiesteel rullitamas

          Kreete hüppab uiskudega

     Laura teeb uiskudega pääsukest Ramses hüppab rullikutega