Hapnikusisaldus veres SpO2

Milleks mõõta südame pulsisagedust ja vere hapnikusisaldust ?

Mägedes käies satub inimene sellisele kõrgusele, kus õhu koostis on kardinaalselt midagi muud kui mere kõrgusel. Kõige hullem on see, et mida kõrgemale lähed, seda hõredam on hapnik. 10km kõrgusel on hapnikusisaldus juba nii väike, et seal peab inimene vastu alla poole minuti.

Kõrgus Hapnikuprotsent õhus Suhteline hapniku
vähenemine
0 m 21% 100%
3000 m 14% 67%
4500 m 12% 57%
6000 m 10% 48%
8800 m 5% 24%

Kuna hapnikku on vähe, siis tekivad ka verevarustuse häired - kopsud on meil ju selleks, et rikastada läbi kopsu suunduvate kapillaaride kogu organismi verevarustust hapnikuga. Kui aga hapniku ei ole piisavalt, siis tekib üldine füüsiline nõrkus ja aju hapnikuvarustuse nõrga tagajärje tulemuselks on nö akuutne mägihaigus. Need kaks asja kokku - füüsiline nõrkus ja peast-segi-olemine - panevad inimese nägema hallutsinatsioone ning samas on ta võimetu ise liikuma allapoole, et oma olukorda parandada.

Kõige seetõttu polegi inimene ise võimeline hindama oma olukorda adekvaatselt - kas tal on piisavalt jõudu/mõtet kõrgemale ronida või mitte. Siinjuures peab inimesele appi tulema tehnoloogia, milleks on ühed väikesed ja kerged (50g) aparaadid, mis mõõdavad nii pulsisagedust kui ka vere hapnikusisaldust. Aparaat pannakse näpu otsa ning 4-5 sekundiga on tulemus käes (mingeid sisselõikeid ei tehta :-), st. vere hapnikusisalduse mõõtmiseks pole vaja noaga kätte lõigata.

OnyxMilline siis on normaalne hapnikusisaldus veres ?

* Normaalne SpO2 on 95 - 98 %
* 3000m kõrgusel on normaalne SpO2 88-92%
* 4200m kõrgusel SpO2 85%-89%
* 5000m, alguses 75% kuid paari päevaga võiks jõuda üle 80% 
* 7000m peal 59-65%
* Everesti tipp 8848m - seal võib olla SpO2 isegi vaid 40%

Millal on olukord halb ?

Kui SpO2 on 5000m peal alla 70%, siis tuleb Väga Tõsiselt mõelda allapoole mineku peale. Või kui tõesti enesetunne on hea, siis jääda samale kõrgusele aklimatiseeruma, kuid samas peab pidevalt jälgima oma verehapniku taset - ja see peab tõusma.

Millal on olukord kriitiline ?

Öeldakse, et kui on alla 30% siis on ellujäämisvõimalused väikesed. Meie Aconcagua ekspeditsioonil sai mõõdetud Kajal vere hapnikusisalduseks kõige kriitilisematel momentidel 25-35%. Tema elu-edu seisnes ilmselgelt selles, et suudeti äärmiselt kiiresti helikopter organiseerida ning ta alla sõidutada.

NB! mõõtmisest

Mõõta tuleb mitu korda ja seejärel saadud tulemuste keskmine leida. Ka näiteks peale 1,5 liitri vedeliku joomist on sinu hapnikusisaldus veres hoopis midagi muud kui see oli enne.

Mõned lingid tootjatele ja veebilehtedele

Harrel Medical inc: Finger Pulse Oxmeter - SPO Model 5500, $199.00
 http://www.harrellmedical.com/detail.aspx?ID=1849 

Veel mõned: Finger Pulse Oximeter
http://www.miami-med.com/pulse_oximeter.htm 
http://www.nextag.com/pulse-oximeter/search-html
http://www.a2zmed.com/pulse_oximeter.htm
http://www.google.com/search?hl=et&q=%22Digital+Finger+Pulse+Oximeter%22

Kõrgmäestikus juhtuvad muudatused inimeses
http://www.mountaineering.ie/features/general/highaltitude.htm

 

Rogain - 8h metsas jooksmist

Täna toimus Arbaveres 8h rogain - www.rogain.ee

Võistlesid Leivo Sepp ja Alar Jõeste võistkonnas EMT@team. Siinkohal ka ETV spordiuudistes rogainile pühendatud lõik.

Rogaini tulemusi vaatamsPunkte saime kokku vaid 74, maks võimalik 140. Koht üldarvestuses 120, lõpetajaid pea 300. Muidugi oleks võinud parem olla aga seekord läks nii.

Rajavalikuga oli nii, et esimesed 4 h saime ikka enamjaolt joosta, mis oli väga hea, kuid ülejäänud aeg oli enamjaolt selline kole võsane raiesmik. Kuna minul läks kõht lõpus väga tühjaks - tahtis silmnägemise ära võtta - jätsime paar punkti võtmata mis olid muidu isegi plaanis. 3 h enne lõppu selgus ka, et minu sokid olid oma aja ära elanud ja nii ma võtsingi need jalast ja jooksin ülejäänud tee paljajalu - st paljad jalad naelikutes. Tulemus: mingeid ville muidugi pole - sokkidega seevastu oleks kindlasti saanud.

Kuna joosta sai lõpupoole vähe - jäi ka kilometraaz eelmise aastaga võrreldes väiksemaks. Möödunud aastal jooksin 50 km, seekord pean veel mõõtma, kuid arvan et mitte üle 40km. Jalad pole ka korralikult valusad - aga võiksid olla.

Haanja100 - ehk 100 km MaastikuRattast

Leivo Sepp, Haanja 100Haanja100 toimus eile, 1.oktoobril. Tegemist on tõsise maastikurattasõiduga, mille käigus sõidetakse üle enamiku Haanja mägede ja läbitakse ülikeerulised tehnilised metsarajad (singeltrack).

Seekord võitis Haanja100 lätlane Saramotins Aleksejs ajaga 4:43, kes võitis ka selle aasta Tartu Rattamaratoni.

TULEMUS
Minu aeg oli 6:26 ja koht 103, max kiirus 58,5 km/h. Üldse lõpetas 272 ning viimase mehe aeg oli 9:52.

SÖÖK-JOOK
Igas TP-s võtsin 1-2 kurki, pool banaani ja tee peale söömiseks ühe kuklikese. Vedelikku tarbisin kogu sõidu jooksul 2 liitrit. Ühtegi batooni-geeli ei söönud.

KOHALEMINEK
Kuid päev algas minu jaoks vääga vara. Nimelt kell 4:50 hommikul oli äratus, seejärel tegin endale ühe kiir-pastaroa ja sõin selle tervenisti ära (pakile oli kirjutatud 3 inimest). Seejärel Tartusse, kust võtsin peale veel 2 jalgratturit kellega koos kulges ülejäänud teekond lõbusamalt ja seltskondlikumalt. Kuna nemad mõlemad treenivad Lõuna-Eesti mägedes ja nende orienteeritus on vaid rattasõit, siis ilmselgelt on nad ka minust kiiremad. Kalmer Liivak lõpetas eelmise aasta Haanja100 kohaga 47 ja Kaarel Nurk Tartu Rattamaratoni kohaga 267.

RADA
Kell 9 anti start, mina sain valmis ja sisenesin stardikoridori 10 sekundit enne starti. Esimesed 50km on enamjaolt tõuse ning siis ma tõdesin, et mina ikka pole „haanja mees, kes kergelt mägesid võtaks”. Kuid laskumistel seevastu - nendes gruppides kus mina sõitsin – vastast ei olnud. Ma olen Laskumiste Kunn! Eriti meeldivad mulle ülikeerulised, riskantsed ja tehnilised laskumised.

Peale Suurt Munamäge – nii umbes 70km peal kus enamus rattureid ära hakkab surema – tundsin mina, et NÜÜD ON AEG. Ma tõdesin, et ma pole küll Haanjamees, kuid seevastu olen ma Kestvussportlane. Alates 70 km-st tundsin, et olen sooja sisse saanud ja nüüd võiks sõitma hakata. Ja nii tulidki viimased 30 km täiega, ning seda ma nimetasin mänguks „vastased tulevad selg ees ja kaovad igavikku”. Siis alles sain ma aru, et olen võidusõidul.

Igatahes oli kahju, et finiš nii kähku tuli – nii 20-30 km oleks vähemalt veel võinud olla - mul hakkas just minema :-)

NIPPEL
Aa ja Suurelt Munamäelt alla tulles õnnestus ka ainuke nippel panna. Esimese kurvi võtsin ilusti, teise ka, kuid viimases - see mis keerab suurele teele - seal ma ei tahtnud kuidagi pidurdada :-) Ja kui ma lõpuks pidurdama hakkasin, sain aru et hilja - märg sile asfalt kaetud mahalangenud lehtedega. Juba pidurdamise ajal oli ilmselge, et panen põõsasse - nii ma siis nautisin neid viimaseid meetreid, jõudsin veel hüüda et tee pilti ma kohe lendan. Ja rahvale jõudis ka kohale lõpuks, et see mees pidama ei saa ning suure jooksuga eest ära hakkas rabelema. Ratas iseenesest oli kogu aeg kontrolli all, se's mõttes et ma ei lasknud tal ei paremale ega ka vasakule ära kalduda - see oleks kõige hullem olnud. Nii ma siis panin otse edasi, kuna kruusani - ja seal haakisin ilusti jalad lahti ning lendasin üle lenksu põõsasse - ratas mulle järgi. Aga kohe püsti tagasi, kiiver otseks, pealtvaatajatele naeratus ning täiega edasi.

LÕPETUSEKS
Minu reisikaaslased: Kaarel lõpetas kohal 54, kuid Kalmeril oli kukkumine ning tema pidi katkestama. Kui neil aga oli võimalus uhkustada oma selle suve läbisõitudega, mis oli ühel 3000 ja teisel 7000 km, siis minul tuli selle aasta suve läbisõiduks tõenäoliselt alla 1000 km.

Ratas: 52 km ja Haanja 100

Kuna Haanja100 on kohe-kohe ukse ees - käesoleval laupäeval - siis otsustasin et peaks ikka paar korda trenni ka enne seda tegema. On ju selle sõidu näol tegemist Maastikurataste Tõsise Võidukihutamisega - kolm korda suure tähega !

See on selline tõsine hooajalõpu üritus, kus panevad kõik vinged tegijad ennast veel kord proovile ning selgitatakse välja kes ikkagi on tegija ja kes mitte.

Minu eelmise aasta koht sellel üritusel 190 lõpetanu hulgas oli 69. Ja lõpuaeg 6:38. Kui ikka sealt pea 7-tunniselt sõidult tuled, siis tunned ikka ennast tegijana küll :-)

Tänasel treeningul kohtusin Mähe kandis ka Andres Käärikuga, kes on oma jala taastumisega nii kaugele jõudnud, et teeb juba kergemaid rattaotsi. Tal nimelt oli jala sees mingi luukild lahti ja suvisel x-dreamil tegi see kild talle paksu pahandust, nii et pidi suisa operatsioonil käima ja peale seda karkudega kolgerdama.

Sõitsin 52 km, keskmise kiirusega 28,5.

Xdream sügisene osavõistlus Viljandis

Täna toimus Xdreami sügisene osavõistlus - sprint, ütlen kohe et SuperLux. Väga mõnus võistlus toimus - nagu alati. Kuigi ma eile ennustasin, et meie finisiajaks tuleb ca 7 tundi, siis tegelikult lõpetasime ajaga veidi üle 5-e tunni.

Võistles EMT segavõistkond - segased@emt - koosseisus Leivo Sepp, Kaja Pino, Alar Jõeste.

Tulemus: aeg 5:23 (see on juba koos 15 min trahviajaga, mille mina kogemata tekitasin) ja mis kõige olulisem - LÕPUKS ometi sellel etapil võitsime meie pikaaegset kallist konkurenti Hekotek sega. Niiet segavõistkondade arvestuses tulime 9. kohale ja lõpetas üldse 11 segavõistkonda.
Üldarvestuses tulime 41 lõpetaja hulgast 35 kohale.

Võitja oli muidugi ISC Adventure Team (Heiti Hallikma, Randy Korb, Rain Lond) ajaga 3:32 - Eesti esivõistlejad multispordis.

Pildialbumi panin ka juba üles. Kaja kirjutab (nagu alati), veidi pikemalt sellest käigust. Vaata Lembitu Kuuse kommenteeritud ETV kokkuvõtvat spordiuudist selle kohta.

xdream sügis Leivo Sepp

Kaja Pino xdream sügis

Alar Jõeste xdream sügis

Soome multispordivõistlus - X-sprint

Muidugi on ka meie põhjanaabritel - soomlastel - pakkuda erineva tasemega multispordivõistlusi. Üks neist on siis X-sprint - seiklus kõigile! Ega see niiväga sprint nüüd ka pole, kuna tagumiste finišeerijate ajad on ikka sinna 8-10h piiresse.

Seal on valikuvabadus hea, tiimid võivad olla:

  • solo (üksiküritaja)
  • duo mehed
  • duo naised
  • duo sega.

Viimane võistlus toimus 17.septembril, kus osales ka eestlaste Duo-sega võistkond LSF PT M ruudus (Mart Pais, Merle Rohtla). Kui seiklusele vaheldust vaja, siis miks mitte minna järgmisel aastal Soome võistlema. Lisab ju sealne graniitne ja multijärvestikuga geograafia palju omalaadseid lisavõimalusi...

Üks osavõistlus DUO-le maksab 130€, kui endal kanuud pole, siis lisandub veel täiendav 50€. Kogu sari ettemakstuna on 290€. St võistluse maksumus (kui enda kanuuga minna) on samaväärne meil korraldatavaga xdreamiga.

Tartu Rattamaraton 2005

Tartu Rattamaraton järjekorranumbriga 8.

Taaskord pidi tõdema, et tegemist on Väga Kiire Rajaga. Igal vabal hetkel kui oli aega spidomeetrit vaadata, siis alla 40 km/h see naljalt ei näidanud. Kiirusi iseloomustab kasvõi seegi, et maksimum tuli mul 67km/h. Ilm oli suurepärane, kiirused super.

Kui Tartu poole bussiga sõitsime (EMT-i ja Elioni inimesed), siis tekkis küsimus et kes on EMT kõige kiirem rattur. Kõik viitasid minule. Kuna ma aga teadsin, et Tarmo Uba on kõvasti trenni teinud (ja mina mitte), polnud ma selles enam täiesti kindel. Kuid tagasisõites võisin tõdeda, et olen jah EMT Kiireim Jalgrattur. Nimelt 10 km enne lõppu möödusin Tarmost ja sain temast minuti jagu parem aja.

Lõpuprotokollis: koht 543, aeg 2h 17min.

Eelmise aasta tulemus: koht 506 ja aeg 2:16.

 

SEB Sügisjooks - tehtud 1:44

Kokku oli jooksjaid üldse sel aastal täiesti rekordiline summa - üle 7000. Samuti oli ilm jälle tavakohaselt super.

Esiteks olen ma väga uhke oma 9-aastase Kreete üle, kes jooksis 10km ajaga kusagile 1:40 kanti ning samuti Laura üle, kes jooksis 4 km ajaga 38 min selle aasta Tallinna Sügisjooksu.

Väga tublid olete!

Kuna minu enda treening oli täpselt nii nagu oli - st vaevalt nädal aega enne võistlust tuletasin jooksmist meelde, toimus kogu raja läbimine nö. "vana rasva" pealt. Esimese ringi jooksin koos Peeter Vennikasega, kes on Eesti parim ultramaratonide jooksja. See on selline mees, kelle pikimad jooksudistantsid on 250 km. Jooksime tempot 4:30 - 4:50 min/km - ajasime juttu ja arutlesime selle üle, miks Keenia meestel jooksmine nii hästi välja tuleb jms.

Kuid peale esimest tiiru otsustas ta tempot tõsta ja nii ma jäin edasi oma tempoga tiksuma. Kõige kehvem kilomeetri aeg oli mul kusagil 14-15 km kandis - ca 5:30 ja isegi 5:40, kuid lõpus tõstsin ka mina tempot ning viimasel kilomeetril läksin ka päris paljudest mööda.

Lõpptulemusega olen väga rahul !

Koht 262 ja lõpetajaid kokku 430.

Ajad on siin ära toodud: http://srv.jalajalg.ee/sj2004/t2005.php

Väänas lainetega möllamas

Tuul oli metsik - kaldal olla ei olnud võimalik - tuul peksis jube valusalt liivaterasid vastu paljast nahka. Samuti olid tormiga kõik riietuskabinid pikali lennutatud ja need hulpisid seal poolest-saati meres. Nagu juba väike New Orleansi Katrina orkaan :-)

Lained olid vägevamast vägevamad. Koos lastega hullasime ja möllasime üsna kalda ääres. Lainete suurus ja jõud oli ikka metsik. Käskisin lastel hoida kogu aeg enda lähedusse, õnneks kedagi päästa polnud vaja - kuigi peale ühte lainet oli Kreete näost valge ja teatas, et "mind tabas ootamatult metsikult tugev laine mis paiskas mu täiesti vastu põhja, ma tahtsin sind appi hüüda, kuid avastasin et ainult vesi tuleb suhu..." Seepeale ta püüdis ennast kähku taas jalule saada ning pead pinnale tõsta.

Igatahes nentis ta veel mitu korda "uskumatu kui tugev võib ikka laine jõud olla, ma ei saanud mitte midagi teha - laine lihtsalt paiskas mind sinna-tänna nagu ise tahtis".

Pikali olev riietuskabiin

Kreete ja Laura mere ääres

Väga raske on sellises "keevas" vees head pilti tabada. Vähe sellest, et pildistatavad on igal järgmisel hetkel jumal teab kus, on ka fotograafi elu kuumaks köetud....