Võhandu 100 - ehk 13 tundi süstas

Järjekordne kestvusspordi võistlus - Võhandu Maraton - 100km. Korraldajaks Ekstreempark - http://www.ekstreempark.ee/?274. Palju tänu neile - super-lahe võistlus oli. Saime tuult-tormi-vihma-rahet - ühesõnaga eluga pääsesid vaid parimad :-)

Võhandu 100km Maraton

Algusega Võrust, Tamula järve pealt ning lõpuga Peipsi peal.

Paadis olid Leivo ja Kaja ning kalda pealt turvas ja toetas meid Alar.

Startis 40 tiimi, neist kolmel oli võimalik lõpuni sõita enne kui Peipsi peal torm tõusis. Ülejäänud pidid lõpetama Võõpsul.

Vaata tulemusi siit: http://www.ekstreem.ee/ekstreem/seiklusjutud.aspx?ID=42 ja loe kogu seikluse käiku Kaja jutust. Ja Alarilt suur hulk pilte kõikidest võistlejatest http://users.emt.ee/alar/vohandu.

Meie tiim: Ekstreem.ee tuli auväärsele 16 kohale 31 lõpetanud hulgast.

Siin fotol parasjagu finišeerume - oleme veel peale 13 tundi sõitu väge täis nagu pildilt näha.

Võhandu Maratoni finishifoto

1985 - kestvusspordi algus - 50km 12 tunniga

Meenub aasta 85 või oli see 86.

Igatahes mäletan, et lugesin ilmselt kuskilt "Noorte Hääle" lehesabast kuulutust, et ühel suvepäeval toimub üritus mille nimi on "50 km 12 tunniga".

Tundus kohe põnev pealkiri, rääkisin emaga läbi ja sain loa minna. Teenindusmaja kõrvalt väljus kollane linnaliini Ikarus, see kõvade pruunide, kunstnahast katetega istmetega veermik.

Buss kogunes hommikul vara rahvast täis ning toimetas meid Loksale. Ühtegi sõpra-tuttavat mul seal polnud. Kuid inimesi oli nii noori kui ka keskealisi. Ahjaa, mina olin siis miski 13-14 aastane.

Mäletan, et kaarte meile küll ei antud, kuid õhtuks pidime jõudma Kallaveresse kus oli meie jaoks reserveeritud tavaline linna saun. Start anti niisiis sujuvalt - ca kell 9:00 paiku hommikul. Rada oli mingil moel tähistatud - mingitest kohtadest meenuvad puude külge seotud punased lindikesed. Kuid päris kindlasti oli lõike kus puudus igasugune märgistus ja tuli kulgeda enesetunde järgi.

Ilmselt arvestati meiega kui nõukogude inimesega, et 2 linti kilomeetri peale on juba piisavalt hea.

Rajalt meenuvad mõned seigad - mingi osa teekonnast sai läbitud joostes-sörkides, siis jälle kõndides, vahepeal üksi, kohati kellegagi koos, kuid meenuvad ka paar inimest:

* üks naisterahvas, pakun et ta võis olla üliõpilane - noh ikka 10 aastat minust vanem - tal oli midagi punast seljas ja temaga läbisime koos päris suure hulga maad. Ta rääkis, et tema oli üks korraldajatest (või nende sõber?) (võibolla ma seepärast ei eksinudki ära?) ja üldse oli tal päris arukas jutt.

* üks vanem meesterahvas - tal oli seljas see vana veneaegne länguvajuv suur seljakott ja seal sees olid tal telliskivid. Imelik mees.

Söömisega oli nii, et see pidi igaühel endal seljakotiga kaasas olema, sest ühtegi kontrollpunkti ega joogipunkti küll tee peal polnud.

Igatahes jõudsin õhtuks Kallaveresse, lõppaeg tuligi mul alla 12 tunni. Käisin saunas, siis toimus sauna ees väike tseremoonia ning mulle kui kõige nooremale osavõtjale anti pidulikult üle suur klaas, mille peal oli samuti kirjutatud "50 km 12 tunniga".

Ema oli mulle suvilast vastu tulnud ja ereliukase kaasa võtnud. Nii ma siis istusin selle selga ja sõitsin veel 3-4 km rattaga suvilasse.

Kuna see toimus ikka minu jaoks väga varases nooruses ja üle 20 aasta tagasi, siis äkki on inimesi kes sellest üritusest rohkem mäletavad? Ja kas seda korraldati järgmisel aastal veel nagu lubati?

Auhinnaks saadud klaas seisis pikka aega aukohal kuid mingil saatuse tahtel läks ta õnnetul kombel katki ning on nüüdseks ära visatud.

Kajakihooaeg avatud

Tegime täna Kajaga ühe väikse süstatiiru merel. Tegelikult see ikka väga väike ei tulnudki kokkuvõttes - 33km sõidu tulemuseks on haige pepu ja haiged käed.

Alustasime Pirita muuli kõrvalt, sealt surfarite rannast ning aerutasime ümber Aegna saare.

Valged Aerud merel

Taaskord Paldiski Tallinn rattasõit - 90km

See on selline mõnus tradistioon juba millega avatakse rattahooaeg. Kuid pean ütlema, et igal aastal juba järjest varem.

Kaja, Alar ja mina - rongiga Paldiskisse ning sealt ratastega mööda rannaäärseid teid tagasi Tallinna poole.

Mõned seigad:

Rongijaamast poolsaare tipuni kulgesime mõnusa 12km tiiruga.

Kaja ja Alar peaaegu Paldiski poolsaare tipus

Vahepeal kadus meil rada jalge alt - või õigem oleks öelda, kadus randa - kuna liiv oli pehme ja tagasi ei tahtnud keerata, eks siis marssisime mööda randa ja ronisime üle mahalangenud puude.

Kulgesime mööda liivaranda

Kaja tassib ratast üle mahalangenud puude

 

Kuna aga selle lauge kohani kust üles saab, oli veel ilmatu pikk tee siis otsustasime kaljuronimisega tegeleda ning Paldiski pankrannikult ratastega üles ronida.

Õnnestus!

Olime jälle tee peal.

 

Tegime söögipeatuseMinimaalselt kulgesime ka mööda suuri maanteid, kuni jõudsime Lohusallu. Sellele poolsaarele tegime tiiru peale ning vallutasime ka väikese saare selle tipus. Sääl tegime omale kaasavõetud võileibadest ja muffinitest toreda eine.

Arutasime möödunud aegu ja mõtisklesime vene sõjaväe tegevuse üle - stiilis kuidas nad postide külge paigutatud telefonipistikutest helistamas käisid ja öösiti prozektoritega merd valgustasid.

Jõudsime vahepeal Keila-Joale, sõitsime läbi sealse pargi ning läbi Türisalu ja Vääna-Jõesuu jõudsime Suurupi sohu. Enne seda tuli rattaga läbida taaskord rannajoont, kohati sõidetav, kohati lihtsalt käekõrval. Ning siis üle pisikese kartulipõllu - ja taas - tee oli kadunud. No nüüd oli juba konkreetne ratas käekõrval mööda metsa ragistamine. Siis sattusid meile tee peale ette miskid vesised kohad, nii jalad sai märjaks - nagu ühele korralikule seiklusvõistluse treeningule ikka kohane.

Kohati kulgesime mööda paksu mudaradasid, nii et kõik ilma porilaudateda jalgratturid said klomps ja klomps mudatükkidega vastu selga ja nägu. Siis tuli ületada mingi pehkinud palkidest sild - õigemini sild oli kadunud, kuid alles olid need kaks palki. All ebameeldivalt sügav ja jäle kraav.

Ületame purret

Alar teist kraavi ületamasNing poole kilomeetri tagant järgmine selline kraav, veider aga oli see, et nende vanade palksildade juurde enam ühtegi teed ei viinud - ehk me kulgesime lihtsalt oma intuitsiooniga mööda kunagist rada. Ahjaa - teise kraavi silda hoidnud palgid olid lõpuks nii ära pehkinud, et olid juba enne meid sisse kukkunud. Ega muud kui ratas kätte ja kraavi sisse ja teiselt poolt jälle üles.

Teist kraavi ületamas

Siis sattus meile jälle ette äge teelõik järsaku serval, nii et mõni meie hulgast oli sunnitud selle lausa jalgsi läbima.

Järsaku serval ratastega

Ja rada viis taas meid metsaradadele ning kus järsakuid, seal ka üles-alla minekuid. Siinkohal siis viimane tõus enne lõplikku Tabasalu laskumist.

Viimane tõusmine

Nädala kilomeetrid - ca 300 km

Esmaspäeval - 28 km MAS (maastikuratas ja maastikul) AVG 16km/h

Teisipäeval - 30 km MAS AVG 17 km/h

Neljapäeval - 8 km rulluisk AVG 12 km/h

Laupäeval - 90 km MAS (paldiski - tallinn) peaaegu nagu xdream :-) AVG 16 km/h

Pühapäeval - 120 km MNT (tallinn - paldiski - tallinn) AVG 33 km/h

Pühapäeval - 21 km rulluisk AVG 18 km/h

Laupäevasest Paldiski-Tallinn rattasõidust panin ka mõned pildid üles. PILDIALBUM

Seikluspargi võlud Nõmme

Ramses 8 aastane, no tegelikult juhtus see tal juba veidi varem aga täna siis said külalised oma jao :-)

Ramses nõmme seikluspargis

Nõmme Seikluspark on üks mõnus koht ka sünnipäeva tähistamiseks, seal leiab igaüks endale sobiva raskusastmega raja. Lapsed tegid seal sõltuvalt soovist - kas 2 või 3 levelit. Tegelikult on seal ka 4 ja 5 level, kuid sinna lubatakse vaid vanemaid ja pikema-kasvulisi inimesi.

Ralf ja Paul karabiinidega

Triin seiklusrajal

41 tundi võistlusel - Bergsonil

Andres MinnMountain Loghome Adventures (Tanel Kannel, Andres Minn, Pilvi-Heli Vettik, Leivo Sepp) lõpetas Poolas võistluse Bergson Winter Challenge 2007.

Õigem oleks siiski öelda, et lõpetas võistluse peale kolmandat etappi, 41 tunni möödudes. Oleksime pidanud tegelikkuses veel 80 tundi võistlema, kuid ühe liikmel põlved laskumisest valusad ja teisel liikmel kukkumisest käsi liikumatu.

Tanel KannelEriline tänu tiimiliikmetele, kes kõik olid rajal tugevad ja äärmiselt abivalmid.

Ja teine ning veelgi erilisem tänud Kajale, kes võttis oma peale kogu selle võistluse kajastamise ülejäänud eesti rahvale oma ajaveebi vahendusel.

Mõned faktid ka.

läbisime 41 tunni jooksul:Leivo Sepp

  • * 5 + 50 km trekkingut esimese 13 tundi
  • * 30 km suusatades 7 tundi
  • * 50 km trekkingut 18 tundi
  • * 0 km 3 tunniga (see on siis puhkus kokku)
  • * 5000 meetrit tõusu ja langust kokku


 

Pilvi-Heli VettikMeist jäid võistlema veel Twister ja ISC Adventures.

Twister lõpetas võistluse peale 84 tunni möödumist, ka nemad pidid lõpetama poole peal, lihtsalt kontrollajad hakkasid selga jooksma. ISC seevastu praegu veel võistleb, suure tõenäosusega jõuavad 4 kohale.

 

 

Täiendatud: ISC lõpetas - tulemuseks 4. koht ajaga 104h 25min.

PALJU ÕNNE

Ratas 20km

Tegelikult ei olnudki eesmärk mitte niivõrd ratast teha, kuivõrd just testida varustust, ja riiteust ilma vastu.

Temperatuur oli -11 ning Pirita teel puhus vastu ka kerge tuuleke.

Rattasõidul on näomask abiks, muidu külmuvad põsed ja nina ära, kuid nii kui tuule käest ära saab, siis tuleb mask eest rebida (ehk siis lõua alla tõmmata), sest läbi selle on suurema koormuse korral ebamugav hingata.

Käes olid firma "Mammut" spetsiaalsed kahekordsed kaljuronimise kindad (mudel Zermatt). Ilmselt pikemal sõidul hakkavad näpud ka nendes külmetama, arvatavasti võtan ka pealiskindad - ehk suured labakud kaasa.

Jalas saapad, kuna varbad midagi tarka ei tee rattasõidul, siis sinna ka külm kõige kergemini külge hakkab. Peab veel mõtlema mida siin kasulikku ette võtta.

Seljas oli lihtsalt võrkpesu, t-särk, windstopper vest ja üks pikkade käistega jakk.

Jalas võrkpesu ja Millet mägironimis-püksid. Pean ütlema, et suhteliselt kerged ja hea liikuvusega.

PS! Koju jõudes oli lastel muidugi nalja palju, et "issil on habe jäätunud"...

450 km jalgsi-rattaga-suusatades

Veebruari lõpus toimub Poolas võistlus Bergson Winter Challenge.

Mountain Bike BWCSee on võistlus tõeliselt karmidele meestele (ja muidugi naistele). Võistlus kuulub ülemaailmsesse Adventure Racing World Series (seiklusspordi maailmaklass) sarja. ARWorld series raames toimuvad võistllused:

  • Austraalia
  • Poola
  • Hispaania
  • Šotimaa
  • Lõuna-Aafrika
  • Rootsi
  • Brasiilia
  • Uus-Meremaa

Suusatamine BWCBergsoni puhul on tegemist võistlusega, kus teepikkus on vahemikus 400-450 km ning kõik see tuleb läbida 5 ööpäeva jooksul ehk siis 120 tunniga. Peamisteks aladeks on jalgratas, suusatamine, matkamine (jooks on natuke palju öeldud).

Ilmaolud on sügavtalvised ning piirkond on Poola ja Tšehhi vaheline piiriala, st. et päris hoolega on mägedes turnimist. Tõuse kokku tuleb 10 km kanti. Kõrgeim tipp on Sniezka 1602 m. Selle otsa tuleb ilmselt mitmel korral tõusta.

TrekkingEelmisel aastal osales pikal võistlusel üks Eesti tiim ISC Adventures ja lühikesel võistlusel (150km) Twister Adventure. ISC Adventure seiklused pani kirja Maret Vaher: Mägipoja talvine väljakutse Poolas.

Käesoleval aastal on pikal võistlusel koguni 3 tiimi Eestist!!! Maksimaalne võistkondade arv on 30.

ISC Adventure Team

  • Randy Korb
  • Rain Lond
  • Maret Vaher
  • Andres Hiiemäe

Mountain Loghome Adventures

  • Tanel Kannel
  • Andres Minn
  • Pilvi-Heli Vettik
  • Leivo Sepp

Twister Adventure Team

  • Erki Erm
  • Sirli Metsamäe
  • Tiit Tähnas
  • Sven Liivand