Olime plaaninud tänase päeva ronimise õppimisele kulutada. Tegelikult õigem oleks isegi öelda, et päästetööde tegemise õppimisele. Nimelt kui minna mägedesse, siis väikseses grupis peavad oskama kõik liikmed võrdselt köietööd teha ning oma kaaslasi päästa.
Meie ülesanne oli täna õppida toime tulema olukorraga, kus üks inimene laskub üle kaljuserva alla (ülaltjulgestusega), kuid köiepikkusest ei piisa et astanguni jõuda. See tähendab kokkuvõttes seda, et ülemine kaaslane peab olema suuteline ta üles tagasi tõmbama. Oletame et alumisel pole isiklikku ülesronimise varustust - või ta ei saa seda kasutada mingi saadud vigastuse tõttu. Viimane kirjeldus läheneb juba sellele, et ühtlasi õppisime ka jäälõhest (või väljapääsmatust kaljulõhest) inimese päästmist.
Koht Paldiski.
Milleks saab veel auto tagavararatast kasutada ? Aga ikka selleks, et oleks midagi kaalukat üle kaljuserva alla visata :-)
Minu auto tagavara rattal oli see esimene kord üldse kui teda kasutati - ja siis veel millisel moel...
Peale mitmekordset kummiga harjutamist oli minu kord üle serva alla minna. Kuid oh häda - seal oli kaljunuki otsas oli siiski liiga väike sakk, mis pidanuks köit õiges kohas hoidma - ja nii me siis panimegi seal kola kokku ja läksime teada-tuntud kohta Türisalu pangale.
Seal kordasime üle kuidas teha polispast jne. Ning mina üle serva alla - mauh. No mitte just mauh :) - aga alla ikkagi.
Ja läks napilt pool tundi kui ma juba pistsin oma nina taas üle serva - Kaja oli oma töö teinud ja mind 15 meetri sügavusest kaljulõhest või jääpraost oma jõuga välja tõmmanud. No ma paaril korral pisut aitasin. Siis käis Kaja alla ära ja mina tõmbasin ta üles.
Muidugi vooris tänase ilusa ilma tõttu seal hulgaliselt turiste, kes kõik uudistasid meie tegevust ja ahhetasid seal serva peal seistes kui kaugel all inimest rippumas märkasid.