Sirgjoonejooksu eellugu
Eesti korraldati esmakordselt võistlus nimega Sirgjoonejooks. Selle eesmärk on liikuda võimalikult pikk distants mööda sirget joont, millest võib kõrvale kalduda kuni 100m. Aitäh Olle Rõuk, et sellise jooksuformaadi siin ellu kutsusid.
Joosta mööda sirget joont tundub esmalt väga lihtne. Ja ongi, kuni sirgeks on tee. Ilmselt igaühel meenub oma kodukandi pikem maantee, rongitee või miks mitte ka sirge kõrgepingeliin. Tallinna lähedal on selleks kindlasti maanteed Pärnu, Tartu ja Peterburi suunal.
Astud aga laia maantee servale ning hakkad jooksma. Õige pea selgub aga, et kõik need autoga sõites noolsirgena näivad maanteed keerutavad kogu aeg ühele kui teisele poole. Eestist leiab mitmeid 20km pikkuseid teelõike, kuid edasine on sood, rabad, metsad, kraavid, raiesmikud, võsad ja jõed. Ja siit algabki võistluse kõige seikluslikum osa.
Stravast on näha minu otseliikumise trajektoor: https://www.strava.com/activities/3324852715
Mina planeerisin oma raja Peterburi maantee järgi ja pikendasin seejärel mõlemat otsa nii kaugele kui võimalik. Ühes otsas tuli Kunda lähistel ette meri ning teises Tallinna lennujaam. Raja pikkuseks näitas 106 km. Uurisin põhjalikult satelliit-kaartide vahendusel joont ning koostasin plaani.
Plaani üks olulisemaid punkte oli minu abikaasa Kaja, kellega leppisime kokku riiete vahetamiste, jõgede ületuste ja söögivarude täiendamiste peatused.
Koidupunaga mere ääres
Äratus öösel kell kolm, kuum kohv autosse ja Kunda poole teele. Varajase koidupunaga läksin mere äärest liikvele ning enne päikesetõusu liikusin tund aega pealambiga.
Üllatuseks teadvustasin, et pealambi võimsus polegi eriti määrav, kuna liikuma peab otse, mistõttu pole parema lambiga lihtsama rajavaliku otsimisel mõtet.
Liikusin kerge sammuga üle põldude ja läbi metsade, kui GPS näitas korraga ees lähenevat laia sinist ala. Olin küll kaardi läbi töötanud, kuid ei suutnud meenutada, et sellise raba peale oleksin pidanud alguses sattuma. Õhk on jahe, puhub tuul, kindad on käes ning liigun kiirelt edasi vesise ala suunal. Ja äkki, nagu noaga lõigatult, vajusid jalad mätastest läbi ning olengi lirtsuvas vees. Külm hiilib ligi ning 100m pärast on varbad kanged ja tundetud. Natuke veel ja juba on ka jalatallad külmast tundetud ja lisaks veel ümmarguseks muutunud. Saan aru, kuidas mu jalad edasi astuvad, kuid maapind on iga sammu all üha ümaram. Kui viimaks märjalt alalt välja jõuan, pean kõvasti tempot tõstma, et tunniajaga jalgadesse tavaline elu tagasi tuleks.
Kunda seikluspark
Kilomeeter enne Kundat tunnen äkitselt tuttavlikku ja võimast eeterlike õlidega täidetud lõhna. Avastan end üleni selle ergastava ja kopse puhastava küüslauguse aroomi keskel. Kiire pilk metsa alla ning nii kaugele kui silm ulatub, kasvab kõikjal erkroheline karulauk. Oma nime on see saanud karude järgi, kes peale talveunest ärkamist tulevad esimese asjana just seda taime sööma.
Karu ei kohanud, kuid märkamatult oli päike tõusnud ja mina Kunda jõe kaldal. Satelliitpilte uurides ja kaugusi mõõtes oli selge, et üle suure autosilla minna ei saa. Õnneks on aga täpselt seal kõrval seikluspark üle jõe viivate köieülesannetega. Valisin välja endale sobiva ülesande. Ronisin puu otsa, haarasin kätega ülemisest julgestustrossist ja kõndisin mööda hüplevaid ja kõikuvaid palke üle all mässava ja vahutava Kunda jõe. Olin nagu väike laps, kes kinnitab endale ohtlikus olukorras, et „kui kätega kinni hoida, siis ei saa ju midagi juhtuda“.
Õige pea jõudsin Toolse jõe äärde, kus plaan nägi ette lihtsalt selle läbimist ja umbes puusadeni märjaks saamist. Õnneks oli aga minu rajaga kohakuti üle jõe kukkunud ilmatu pikk puu. Kaks korda mõelda polnud tarvis, sest üle puu kõndides võib õnnestuda ka kuivalt üle saada. Astun palgile, mis alguses kena ja toekas ning hakkan liikuma. Õige pea selgub, et akrobaadi koolitus oleks päris kasulik. Puu paindub keskel sügavale läbi ja hakkab jalge all paremale ning vasakule põiklema. Vehin tasakaalu säilitamiseks kätega, teen paar pikka ja kiiret sammu ning jõuan siiski napilt teisele jõekaldale maha hüpata.
Sõrmed teetassi ümber
Kohtun esimest korda oma saateauto ja abikaasa Kajaga. Soojendan ümber teetassi sõrmi ja mõtlen, kas temperatuur on stardiga võrreldes soojemaks või külmemaks muutunud. Tuul on küll igatahes valjemini puhuma hakanud.
Nüüd ootab mind ees vana ja juba peaaegu kinnikasvanud turbakaevandus. Selliste kohtade eripäraks on alati suur hulk laiu, pehmete kallaste ja põhjatute sügavustega kraave. Kui sellest üle hüppamisel peaksin maanduma keskele, siis pehme turba sisse vajun momentaalselt, kuid välja ronimine võib osutuda väga mudaseks ja vaevaliseks. Nii õnneks ei lähe ja viisteist turbakraavi jäävad kenasti selja taha.
Selja jõgi ja kuivaks jäänud buff
Jooksen muretult üle lageda põllumaa, mida üks isa koos poegadega kividest puhastab. Ikka viisil, et isa liigub traktoriga aeglasel käigul mööda põldu ja poisid kannavad selle kopa sisse ümberkaudseid kive. Möödun neist 20-30 meetri kauguselt ja tunnen lausa füüsiliselt kuidas mind saadab kolm silmapaari ja mõtted stiilis „Kust ta tuleb?“, „Kuhu ta ometi niimoodi läheb?“, „Seal ees pole ju midagi, ainult mets ja lai Selja jõgi?“. Aga täpselt Selja jõe peale mu suund ongi.
Enne veel aga kui jõe äärde jõuan, ületan metsasihi mille sarnast pole ma varem näinud. See on kui kõikide maailma metsasihitde vaarisa, kelle järgi tahaks iga metsasiht joonduda. Ekstra lai, noolsirge ja muidugi korralikult veega täidetud, sisendades aukartust ja lugupidamist.
Jõuan jõekaldale ning tänaste suurte veeolude tõttu hindan laiuseks lausa 15m. Sügavusest pole aimugi, silda ega ka ühtegi puud loomulikult ei paista. Päike on küll väljas, kuid lagedatel puhuv tuul hoiab ilma siiski jahedamapoolse. Igasugune ülepeakaela vette minek tähendaks hiljem mitmeid külmasid kilomeetreid ja kiiret energiakulu. Helistan Kajale ja palun siia tulla, kuna tal on autos kuivakas, mis on meil planeeritud kasutamiseks sügava ja laia Loobu jõe ületamiseks. Ootamise ajal liigun mööda kallast ringi ning arvan nägevat jõe põhja mis polegi teab kui sügaval. Otsin metsast ühe puuroika ja hakkan jõge forsseerima. Algus läheb kenasti ja hoian toki abil ennast veevoolus tasakaalus. Siis aga ulatub jõgi üle puusade, vool viib toki endaga kaasa ning saan aru, et järgmisel hetkel pühitakse ka minu jalad maast lahti. Enne seda jõuan teha jõulisema hüppe vastaskalda suunal ning suplusest üleni märja, kuid õnnelikuna olen siiski jõe teisel kaldal. Turnin mäest üles ja üritan samal ajal telefoni avada, et Kajale helistada. Märgade näppude ja ekraaniga ei tööta aga ükski nutitelefon. Minu ainuke kuiv asi on õnneks buff, sest pea jäi ikka pinnale. Nühin näpud ja telefoni buffiga kuivaks ja püüan edastada Kajale sõnumit: „ületasin just Selja jõe ja jätkame oma varasemalt kokkulepitud plaaniga“. Pidin seda vist viis korda ütlema enne kui ta kehva levi tõttu sellest aru sai. Küll aga sai ta iga kord aru küsimusest „kas Sa kuuled?“, millele ta alati vastas „kuulen küll!“ ja kui ma siis oma sõnumi edastasin, siis saan ikka vastuseks „ei kuule!“.
Meie järgmiseks kokkulepitud kohaks on Vainupea jõgi, et juhul kui see sügavaks osutub, saan seal kuiva särgi selga panna. Puude vahelt välgubki Kaja helesinine sulejope ning seal, Vainupea jõe vastaskaldal ta mind ootabki. Täpselt joone peal. Kaasas kott minu vahetusriietega. Vaatame teineteisele otsa üle jõe ja puhkeme naerma. Vaevalt neli meetrit lai ning veidi üle põlvesügavuse vee pärast selline tohutu ettevalmistus. Ütlesin talle siis lihtsalt, et võta telefon ja filmi minu tulekut läbi selle olematu jõe. Selja jõest on riided ära kuivanud ning siinne kahlamine pole väärt isegi mitte lühikeseks peatuseks. Siiski mõni hetk hiljem 25km-l kui ületan maanteed, me kohtume ja võtan võileiva ampsu ning sooja teed.
Loobu jõel selili kukkunud mardikas
Järgmised 20 km olen taas vaid ise koos loodusega, sest Kajaga kohtume 46. km-l, Loobu jõe ääres. Sellele eelneb aga pikk ja raske rabaetapp kus kilomeetrid venivad nagu pikad suveõhtud meie laiuskraadil.
Rõõmsal päikeselisel aasal tervitab mind Loobu vastaskaldal Kaja. Tema ülesandeks on visata mulle köieots üle Loobu jõe, mille abil tõmban mina siis enda poolele kuivaka. Üle laia ning kiirevoolulise jõe pole aga köie heitmine sugugi lihtne ning mitmeid kordi viib vool köieotsa endaga allavoolu, enne kui ulatan selle puutokiga endale hiivata. Kiire riietumine ja kuivakott õhkmadratsina punni. Enne vette minekut viskan köieotsa üle jõe tagasi, et kui tarvis, siis tagavaravariandina tõmbab Kaja mind selle abil välja. Tõukan end kaldalt vette - ning peale paari esimest kahlavat tõmmet on veevool mind koos kuivakotiga tagurpidi keeranud ja siplen seal kui rohuliblelt selili kukkunud põrnikas päikese käes, kes end kuidagi õigeks ei saa. Ja nii lähebki käiku jõe ületamise tagavaravariant, mille käigus Kaja mind köie abil teisele kaldale sikutab.
Peterburi maantee kõrval ja peal
Seitse kilomeetrit läbi märga ja rabast metsa olin Valgejõel, kus vahetasin matkatossud maanteetossude vastu, et 5km piki maanteeserva lipata. Sellele järgneb üsna piinarikas 15km. Sirge kulgeb hiiglama suure ja laia Peterburi maantee servas, kuid kordagi sinna peale sattumata. See on uskumatult raske raiesmike, solukate ja muidu märgade metsaalustega pikk ja väsitav teekond.
Viimaks hakkan tagasi maantee serva jõudma ning olen kindel, et kohe-kohe saan taas jooksma hakata, kui mu ette kerkib hall müür. See pole ei nõiaudu ega ka lihtsalt õhtuhämaruses paistev viirastus. See on kõige ehtsam energiavõsa, mis koosneb tihedalt üksteisega läbipõimunud pajuvitstest, mille läbimine on erakordselt vaevaline. Iga sammu jaoks lükkan enda ees laiali pajuoksad, mis seejärel kümne küünega minu kehast kinni haaravad ja edasiliikumise võimatuks teevad. Kuid lõpuks saab ka see lõik läbitud ning ees on ootamas minu retke pikim sirge, milleks on 15km piki Peterburi maantee serva.
Päev on lõppemas, päike teisele poole maakera läinud ning kottpimeda, kuid laia kiirtee serval alustan pealambiga jooksmist. Alguse tempo 5:00 min/km on päris positiivne, kuid maantee lõpuosas vajub see siiski 5:30 peale. Suutsin aga vastu seista tugevale kiusatusele vahepeal mõned kõnnisammud teha. Hoidsin jalad jooksutöös ja mõtlesin sellele, et valu leeveneb ju kohe kui teen 96. km-l vahetult enne metsa keeramist peatuse metsatossude vahetuseks.
Joonelt kaldumise riskikoht Kostiveres
Jooksen Kostivere külatulede peale, kuid enne seda tuleb läbida kilomeetrite viisi põldusid ja ületada tihedaid kraave. Kostiveres on minu raja kõige riskantsem koht, sest siin võib juhtuda, et hälbin joonelt kõrvale rohkem kui 100m. Mõõtsin küll kümme korda kaardilt üle, et kas ulatun sillani või pean hakkama üle Jõelähtme jõe ujuma. Mõõtmine näitab silla kauguseks 92-94 meetrit. Kui GPS natuke viltu veab, siis olen üle joone. Teen siis nii, et jooksen selle kõige kaugema nurga üle silla võimalikult kiiresti läbi, et GPSil poleks aega kõrvale ujuda. Ja hilisem kontroll näitaski, et läks õnneks ning vahe keskjoonega jäi 90m.
Viimased kolm takistust
Ees ootasid veel vaid kolm tõsist takistust: 1) üks eraaed tuli läbida; 2) lai ja kiirevooluline Pirita jõgi ületada ning 3) kiirtee 5m kõrgusest müratõkkeaiast üle ronida.
Eraaia läbimisega olin teinud eelnevalt luuret, et vähemalt selles aias kurja koera pole. Lambi kustutan juba kaugel ära ning pimeduse varjus jõuan aiani. Kui üle aia seespool maandun, jääb jalge alla mingi metallkolakas ja oi appi, missugune kõva kolina ma tekitan! Naabrite koerad hakkavad valjusti haukuma, kogu küla ärkab justkui üles ja mina kui murdvaras olen liikumatult maja hooviprožektori valguses. Lidun siis kiiresti küürus seljaga põõsaste varju peitu ja sealt edasi juba teisele poole maja. Ronin puu otsa ning pikalt sirutuva puuoksa pealt saan üle laia kuuseheki väljapoole aeda hüpata. Kui nüüd pererahvas peaks soolapüssiga tulema, olen mina juba üle põllu lihtsalt pimedasse kaugusse jooksmas. Koerad rahunevad maha ning tagasi vaadates ei ole selles „minu“ majas isegi mitte tulesid põlema pandud.
Pirita jõgi ja sirgelt jooksmise lõpp
Pirita jõeni on seitse kilomeetrit. Põllud, märjad lodused metsatukad, kraavid, võsad, elektrikarjused – ehk tavaline Eesti linnalähedane maastik.
Kaja ootab jõekaldal kuivaka, sooja tee ja võileibadega. Erk pealamp reedab tema asukoha juba kaugelt ning selle peale on hea joosta.
Olen olnud rajal 22 tundi ja läbinud looduses 112 km. Lõpuni on veel 6km.
„Kaja, kui Sa väga kõvasti ei aja, siis ma ei ujuks siit jõest üle.“
„Haavatud oled või?“
„See on nii lai ja kiirevooluline ning kui siin kottpimedas peaks midagi viltu minema, näiteks takerdun mõne puujuurika otsa või kuivakott tõmbab mind allavoolu siis ma ei saaks Sulle isegi seda hüüda, et tule mulle mere äärde jõesuudmesse vastu!“
„Mitu kilomeetrit on siiani linnulennult?“
„101km.“ Kuigi mu tegelik kilometraaž on 112 km siis võistluse arvestuslik linnulennult mõõdetud distants on ikkagi 101 km.
„Hästi, kui alla saja oleks olnud, siis oleksid pidanud ujuma.“
„Oh ma tänan, teeme siis lõpupildi ja sõiduta mind palun koju.“
