Tööasjad võimaldasid külastada US läänerannikut seega lisasin oma käigule sealse ultramaratoni Orcas Island 100, 9-10 veebruar 2018. Orcas tähendab mõõkvaala. http://www.rainshadowrunning.com/orcas-island-100.html
Ma pole kunagi varem 160km järjest jooksnud ja eriti veel mägedes, ehk see oli väga suur väljakutse.
Siinkohal on paslik meenutada üht mitme aasta eest tehtud jooksu koos Gunnariga kui käisime Tiigril (Tiger Mountain) ja tegime tol korral koos midagi ennekuulmatut – jooksime mäest alla. Võtta joostes 800m laskumist tähendas tol korral seda, et jalad olid lödid ja terve järgmine nädal ei suutnud kõndida ja see tunne on mul siiani meeles.
FlatRunner olen!
Täna, 2 nädalat enne Orcas Island 100 miili jooksu tegin üksi Tiigril trenni ning jooksin kaks korda nonstop üles-alla. Allajooksu tempot pigistasin korralikult, tagasi hoidmata, ennast säästmata, olgu ma hiljem seetõttu yell-O-fish aga trenn on vaja teha. Käänulisel rajal suutsin tempo viia alla 4 min/km, mis on metsajooksu (trailrunningu) kohta väga kiire. Strava edetabelis sain sellega esikümnesse. Enesetunne peale sellist jooksu oli suurepärane. Jalad korras ning molluski tunnet ei olnudki.
Orcas Island 100
Joostakse neli ringi. Iga 40km ringi kohta 2000 tõusumeetrit. Üks olulisemaid ettevalmistusi sellise jooksu jaoks on mentaalne. Töötasin enda jaoks välja psühholoogilise plaani ehk teisisõnu kodeerisin end mingisugusel viisil seda võistlust läbima.
Hästi lihtsustatult oli plaan järgmine: 1-2 ringi (0-80km) tulevad lihtsalt ja see on puhas rõõmu jooks, 3 ringile (80-120) minek on raske, sest enesetunde järgi võiks juba lõpetada ning 4 ring (120-160km) tuleb lihtsalt kuidagi tahtejõuga läbida.
Tegelikkus oli aga hoopis teine 
1 ring (0-40km) – kõik on uus ja huvitav 4:35
Stardist (camp Moran) minnes on pikk ja lauge 600m tõus, eelnevalt olin lugenud, et see võetakse sttilis kõnd-jooks. Mida tegid aga esimesed 15, muidugi jooksid terve tee, see oli aga väikese tõusunurga tõttu lihtne.
Järgnes 300m laskumine, kuna olin Tiigril tugevaid, tehnilisi ja kiireid laskumisi teinud siis pidin ennast siinkohal kõvasti tagasi hoidma ja sammu lühendama, sest kartsin tõsiselt seda, et mu jalad viimasel ringil lihtsalt lödid on. Vaatamata minu tagasihoidlikkusele jäid nii mõnedki mägedepojad minust maha ja see hirmutas mind veel kõige rohkem – küllap nad on targad ja teavad kuidas joosta.
Esimene aid station, haarasin banaani ning edasi.
Mount Pickett tõus 300m, hea kerge, vahelduva sörgiga ülesminek.
Ja nüüd selle raja kõige emotsioonikam lõik, laskumine 600m Cascade Falls joa ääres. Vesi möllas kord paremal, kord vasakul, jälle üle silla, taas suure vee langemise müha. Vahepealsest aid stationist lihtsalt banaan ja edasi.
Cascade Lake – 3 km tasast teed mööda järve kallast. Järve lõpus ja vahetult enne mõrvartõusu kolmas aid station. Banaan.
Powerline, 600m tõus, tappis mind sellel võistlusel 4 korda. Kui ma eelnevaid tõuse kirjeldasin kui joostavad või lihtsalt kergelt läbitavad, siis see polnud lihtsalt mitte nagu Haanja100 ratturid teavad mõrvar-tõusu, vaid see oli mõrvar-tõusu-grandgrandmother. See ei lõppenud kunagi. Või kui lõppeski siis ainult korraks, et jätkata viimase 300m tõusuga mount Constitutioni tippu.
Külm, tuul, kõle. Ruttu alla. Camp Moranisse.
2. ring (40-80km) – kõige raskem ring 5:40
Selgus ootamatult, et kõige raskem on hoopis teine ring. Valasin Adventure foods pastaroale kuuma vee, haarasin selle näppu ning kiiresti rajale, taas esimesele pikale ja laugele tõusule.
Erinevalt esimesest ringist oli nüüd jooks-kõnd. Poolel mäel jõudsin järele ühele Arizona tüübile, kellega mõnda aega koos kulgesime. Kuna aga soe pasta andis mulle 600 kcal lisaks, siis see oli vaja kohe kuidagi jooksuks realiseerida ja nii ta sinna üksi kulgema jäi.
Ma olen aga ju nagu väike linnupoeg, kohe kui ussike noka vahelt sisse rändab, tuleb kommike tagant välja. Arizona mees läks selle peale mööda.
Kohtusime temaga taas alles Cascade Lake tasandikku joostes, kuigi mu jalad olid juba pehmed ja ei suutnud korralikult ka siledat maad joosta.
Powerline tõusule sain Arizonast mõni minut varem kuna ta jäi aid stationisse chillima. Kui ta aga ennast käima tõmbas, polnud mul midagi teha, ta lihtsalt tuli ja kadus must mööda nagu valge tuul. Powerline’i tõusunurk on selline, et astuda saab ainult päkale. See aga omakorda paneb väga suure koormuse säärelihasele ja kannakõõlustele ning on uus asi flatrunnerile.
Constitutioni otsas saime aga jälle kokku sest talle meeldis igas stationis chillida. Eks vaatame, kuidas me allajooksul konkureerime. Püsisime jah, mõne hetke koos, kuid siis läinud ta oligi, taas nagu valge tuul.
Tagant tulid veel kaks tüüpi joostes ja läksid mööda (kuigi ma ka oma arust jooksin). Rääkisime mõne sõna juttu ning nad ütlesid et jah “running downhill need some practice”. Nojah, seda ma siin võistluse käigus just omandangi.
3. ring (80-120km) – pime nagu öö 6:25
Lamp pähe, vahetasin pikkade käistega õhukese Salomoni särgi grammikese soojema vastu. Kuum vesi guljaššile ning teele.
Nämm-nämm. Adventure food guljašš oli tõesti hea! Marssisin pikka tõusu ja sõin.
Pime tee, pime mets, pime mägi, pime kosk, pimedad puud, pime järv, pime pime. Kõik oli pime. Inimesi ka polnud, minu positsiooni oli 10, tagant polnud ühtegi tulukest paistmas ning need kes ees, olid mõõtmatult kaugel.
Aga raske ka ei olnud, päriselt, vist seetõttu et liikusin oluliselt aeglasemalt kui eelmisel ringil. Ainult pime oli.
Ja pea oli korralikult segi või õigemini sisemine kompass. Kõikides aid stationites oli telk kuhu ma sisse astusin, et banaani võtta või joogipudelit täita. Peale telgist väljumist olin nagu keerukuju ja õues olles ei teadnud ma kunagi kust olin tulnud ja kuhu minema pean. Vaatasin juhmi näoga ringi ja osutasin näpuga kuskile olematusse, mille peale kohtunik alati lahkelt õige suuna kätte andis. Oeh, tänan.
Või tegelikult, killer Powerline oli ikka väga raske, nii raske et Constitutioni tipus jõudsid mulle veel mitu jooksjat järele, mh. üks jaapanlane. Sõin tipu-stationis erakordselt maitsvat küpsetatud juustu.
Pikk allajooks, jaapanlane kogu aeg tihedalt kannul. Mõtlesin, et teen oma jooksu ja tema pärast tempot muutma ei hakka, kui tahab, läheb mööda. Terve neljas ring on veel ees.
4. ring (120km-160km) – see oli võistlus, 5:50
Vahetusalas tegin kiire akuvahetuse, jõin topsi cocat, haarasin kätte mõned pizzalõigud ja läksin kogu rajale head aega ütlema.
Head aega, pikk 10km tõus.
Möödusin ühest ülesrühkijast, rääkisime mõne sõna juttu aga siis tegin paar jooksusammu, et mitte tema temposse kinni jääda. Küll aga omakorda jõudsid enne tõusu lõppu mulle järgi jaapanlane ja üks kohalik mägihunt, kelle sammust oli näha et ta on 100miili jookse varemgi teinud. Ta liikus ebamäärase kõnni-jooksu vahepealse rutiiniga aga väga nobedalt.
Kannatasin mis ma kannatsin aga pizza vajas omale kohta eelmise toidu arvelt. Seega lasin kaasjooksjad metsas kükkides mööda.
Seejärel aga võtsin hoopis kergema enesetundega tempo ja olin varsti jaapanlasel järel. Kuna raja teises pooles tuleb killer Powerline kus ma olen väga aeglane, pidin hakkama juba varakult edu kindlustama. Seega võtsin kasutusele kõik võtted mida teadsin. Kõigepealt esimese.
1. Joosta tõusul kaasvõistlejast mööda !
See võte on psühholoogiliselt väga terav. Ma lõin jaapanlase lihtsalt moraalselt pimedasse metsa. Kui muidu tõusud kõnnitakse, siis ühel neist võtsin ja jooksin tast mööda seni kuni selja taga olev tuluke täpiks muutus. Ja teda ma rohkem ei näinud.
Head aega mount Pickett, head aega Cascade Falls, selle raja kõige ilusam jooksulõik.
Jõudsin järele minust väga valusalt mööda jooksnud kohalikule, kes oma tossusid puhastas. Mind nähes said ta tossud imeväel kohe puhtaks ning sabas ta mul oligi. Varsti olime all järve ääres ning teada on, et mägihundid on tasasel maal õige pisut tagasihoidlikumad, vist. Võtsin kasutusele teise võtte edu kindlustamiseks.
2. Joosta tasasel maal kiiresti ja juhtida tempot !
Sellega näitad, et suudad ning tegemist jällegi rohkem psühholoogilise võttega. Ta pidas mu tempole kenasti vastu, kuid enne Powerline’i tõusu jäi aid stationisse social-t tegema. Nüüd oli paras moment võtta edu saavutamiseks kasutusele kolmas võte mida teadsin.
3. Joosta aid stationist kohe minema !
See on kõige lihtsam ja vanem meetod edu saavutamiseks. 20sek vs 2min, neid minuteid on väga raske järgi joosta.
Killer powerline. Head aega ka Sulle! Tapsid mind täpselt neli korda aga ma olen surematu.
Constitutioni tipu läbisin joostes ning kuna see oli viimane ring, siis andsin allamäge korralikult hagu. Mets oli eelmisel ringil olijate tuletäppe täis. Oli ausalt öeldes päris kannustav see viimane pikk laskumine.
Head aega külm ja tuuline Constitution oma miinuskraadide ning kõva tuulega.
Head aega viimane laskumine, mida võisin nüüd täiega nautida ja ennast lõpuni joosta.
Head aega, viimane ring!
Finišeerusin pimedas, vahetult enne päikesetõusu, koguaeg 22:53 ja tasuks 6. koht, 160km ja 8000 tõusumeetrit.
Aga kerge ja lihtne oli minna viimasele ringile, päriselt ka. Nii mentaalselt kui füüsiliselt. Ma tean et see kõlab nüüd mõne jaoks veidralt aga ma oleks edasigi jooksnud. Lihased korras, liigesed töötasid nagu kellavärk ja enesetunne hea. Loodus ilus, päike hakkas tõusma, ma jäin veel paljust ilma.
Tulemused: https://ultrasignup.com/results_event.aspx?did=47664
Ultrajooks kui eluviis ning chillimisest
Tüüpiline US-i ultrajooksja: 1) nokats, 2) habe, mida pikem seda parem, eriti hea kui lehvib veel kahte lehte laiali 3) tätokad kätel-jalgadel.
Ultrajooksja jaoks on tegemist social ja chill üritusega, kus muuhugas saab ka joosta. Aid stationites veedetakse aega, peale jooksu tõmmatakse marihuaanat ja muul eluajal elatakse volkswagen bussis. 100 miili on seliste tüüpide jaoks maraton, päris jooksud on Moab 240 miili, Tahoe 200 ja Bigfoot 200, mis kokku moodustavad kuningliku kolmiku.
Ja panin tähele, et need ultratüübid jooksid alati aid stationist aid stationisse, mina seevastu jooksin finišisse. See oli jällegi erinevus mentaalses mõttes, tuues taas välja nende jaoks olulise osa – social communication.
Peale 100 miili jooksu hakkas ka mul tekkima tunne, et olen konditsioonis ja võinuks liikumist jätkata. Nokatsi oleks saanud kelleltki, tätoka ka ainult habemega läheb aega ja see näitab, et oled poisike.
Varustus
Olulised asjad Salomonilt.
Tossud: Salomon S-Lab SG 6. Need on ka mu tavalised Xdreami tossud. Jalanõusid ega sokke võistluse käigus ei vahetanud. US-i tüüpiline ultrajooksja kasutab aga Hoka OneOne’i.
Sokid, madalad CEP-d.
Jalas Salomoni S-Lab pikad liibukad, põlvede kohal jalgratturitele mõeldud tuulekindlad jalatorud.
Seljas õhuke lühikeste käistega särk, selle peal pikkade käistega Salomoni särk. Kolmanda kihina üliõhuke Salomoni kilekas millega oli väga hea temperatuuri reguleerida. Nimelt on sellel rinnakõrgusel üks trukk, millega saab kaks poolt omavahel kokku panna, ehk siis kui lukk lõpuni lahti tõmmata ei lähe kilekas kahte lehte laiali, vaid see trukk hoiab kahte poolt koos, samas aga jookseb tuul sisse.
Jooksuvestina Salomoni S-Lab väike vest, kuhu mahtus täpselt vajaminev varustus:
- üks pehme joogipudel
- teise joogipudeli taskusse käis vajadusel jope, kindad, peapael ja banaan
- kell koos akupangaga (ahjaa, on hea kui kell pole käe peal, sest kiirel riietumisel hakkab see segama)
- vedel magneesium, üks Sleha-taoline ärataja ja 1 geel
- igaks juhuk villiplaaster ja valuvaigisti/ibuka tablett
- joogitops (aid stationites sai juua ainult oma topsiga, mis pidi endal kaasas olema)
- selja peale laskumiste ajaks BlackDiamond Z carbon jooksukepid
Kilekas käis igal ringil jooksu pealt selga ja seljast ära taskusse paar korda.