Tavatsetakse öelda, et Milano kui moepealinn. Ja kui lugeda http://trip.ee lugusid, siis Milano pole just eriti kõrgelt hinnatud turismilinnana.
Minule aga jäis silma see, et tegemist on tõeliselt suuri kontraste omava linnaga.
Kuigi Milanos on palju suurte moekuulsuste poode, mis võiks viidata sellele, et seal on ilusad, rikkad, puhtad jne -võrdes inimesed ja tänavad.
Inimesed - suhteliselt keskmine riietuskultuur - muidugi jalutab siin inimesi kes on tavapäraselt paremini (või erilisemalt) riides, kuid millises linnas neid poleks ?
Kuid linn ise - no ütleme nii et on näha et siin "elatakse". Selles mõttes, et tänavad jätavad musta mulje, kõik majade seinad kesklinnas on graffitit täis joonistatud, majade enda seisukord on ka "kuidas juhtub".
Näiteks järgmisel pildil hakatakse sulgema Armani poodi - kui turvakardinad on eest ära - siis avaneb pilgule köitev ja päikese käes särav-puhas vaateaken. Kuid õhtul - turvakardinate alla lastes - muutuvad kõik poed ühesugusteks graffitiga kaunistatud tavalisteks (kui mitte öelda räpasteks) majadeks.
Teine huvitav kontrast mis silma hakkas - trammiliiklus. Tõeliselt suur vahe millise trammiga sõita. Ma seisin ühe ristmiku peal ja tegin seal kaks pilti trammidest. Üks neist täielikult tehnika viimane sõna ja nii kaasaegne kui võimalik - ülivoolujooneline nagu mõni magnetpatjadel liikuv ülehelikiiruse rong Shanghais.
Kuid teine tramm täpselt sealsamas rismikul - no minule jäi mulje et tegemist on vähemalt sada aastat vana trammiga - see oli siis hobutrammide aegu. Kuid selle vahega et hobune oli eest ära võetud ja elektrisarv katusele pandud. Tramm ise aga nägi välja ja kolises täpselt nii nagu 100 aastat tagasi. Külje peal rippus vana kulunud nöör, millest tõmmatakse vajadusel elektrisarv alla.
Ausalt, ma pakun et Eestis pole muuseumis ka selliseid tramme. Või kui keegi mäletab, siis umbes 20 aastat tagasi sõitsid meil mingid ürgvanad puhastus-trammid ringi - no seda meenutasid.
Mis muud toredat, jalutasin imetoredate kanalite ääres. ühel kanalil oli hulgaliselt suuri vee aluseid, mis funktsioneerisid kohvikute-restoranidena. Samuti oli seal kanalite ääres palju-palju musta värvi inimesi, kes müütasid tänavale maha laotatud riiete pealt igasugu turisti-kama.
Kella 21:00 paiku nad alles hakkasid ilmuma, kuna siis läheb ilm sedavõrd normaalseks, et saab ringi käia. Tuleb, pikka kasvu, mingi voodilinast tehtud kott üle õla, nägu selline nagu oleks kogu aeg pilves, samm selline pikk ja loivav. Või teine - rikkam must mees - tuleb ühekohalise auto-motika seguga kohale - tagumine kastikuubik laeni täis.
Ja keset linna oli üksik kaal koos ideaalse kaalu tabeliga. 50 sendi eest said ennast linnas kaaluda ja arvutada kas sinu kaal on normaalne või mitte.
Sellised olid minu ühe päeva kogemused Milanost. Iseeenesest toredad - kuid jah - olen nõus et turistina sinna tagasi ilmselt ei lähe.