Niimoodi kasutan suurte tegijate sõnu omas vormis, nimelt Jaan Künnap tavatseb Pamiiri baaslaagris mõne hea söögi (näiteks mannavahu) juurde öelda et "vot selline alpinism mulle meeldib".
Ja seda selle kohta kui meie Kajaga Venemäe torni juures kell 8 õhtul päikesepaiste ja tuulevaikuse idüllis liha grillisime.
Eesmärk sai täidetud - püstitasin endale piiri - 4h - ning kusagil peale otepääd oli tunne, et see jääbki unistuseks. Kuid lõpus hakkas tempo jälle tõusma ning lõpuajaks tuli 3:55. Tulemused.
Lähemad tuttavad lõpetajad, et kellega ennast võrrelda (kokku lõpetas 1252):
- Riho Ever - 233, 3:37:20
- Tõnu Hendrikson - 448, 3:55:13
- Leivo Sepp - 460, 3:55:14
- Rain Lond - 550, 3:56:54
- Tarmo Uba - 554, 3:57:26
- Alar Ehandi - 590, 4:00:14
- Andres Pae - 694, 4:07:57
- Ivar Hütt - 739, 4:12:10
- Peeter Hendrikson - 1063, 4:54:20
- Toomas Gross - 1152, 5:20:32
Kui me siis sõpradega arutasime seda 4h lõpetamise värki, tuli Kaja ja ütles "mis te siin jutustate oma neljast tunnist, mina tegin alla kolme tunni !" Selle kohta kuidas saab alla kolme tunni teha, lugege edasi siit jutust.
Rajast ja Minu Sõidust.
Alguses, peale starti oli kohe kõva andmine. Paistis üks hea kogukas grupp moodustuvat mille tempo tundus ka sobilik. Kuid sealt langes pidevalt tagantotsast mehi ära nii et päris kõva rassimine oli nendel ebameeldivatel hetkedel. Lõpuks lagunes grupp laiali, jäime paari mehega minema. Minek oli hea ja siis korjasime tee pealt kaasa üksikuks jäänud Tõnu. Noh, tilkus siit ja sealt, grupike kasvas - korraga tuli tagant jälle suurem punt peale ning siis läks väga hea tempoga Otepääni välja. Kuid ette on teada, et Otepää mäed panevad asja paika - nii ka seekord.
Pool maad (65 km) oli juba sõidetud ka ning esimene väsimus kontides. Nii ma siis suurest grupist koos paari teisega maha jäin. Kuna üksi pole mõtet rabeleda siis võtsin asja rahulikult ja tegin järgmises TP-s isegi peatuse - st. konkreetselt vajutasin pidurit ja jäin seisma :-) Sõin seal leiba-soola, jõin ja puhusin paar sõna naljajuttu.
Rahulikult edasi - võtsin kõik Otepää mäed ja rolleriraja täpselt mulle sobiva tempoga ja siis lõpuks jõudis järgmine grupp tagant järele. See oli napilt peale Otepääd. Üksi sõites väsib päris korralikult ära ning mul oli tegu et gruppi sisse saada, kuid lõpuks ta lihtsalt imeb sind endasse. Nõnda läks varsti olemine päris ladusaks, sain korralikult 20-30 km puhata. Kuid siis peale Elvat suure maantee peal vaatasin et grupp on ohtlikult pikaks veninud ja mina olen esiotsast päris kaugel. Hakkasin siis asja kontrolli alla tagasi võtma ning võtsin suuna ettepoole.
Sest kui sealt kavatseb grupp ära minna ja sind pole kohal, siis neid enam kätte ei saa. Lõpuks olin ees - ja mis ma näen - Tõnuke samamoodi kiiremast grupist väsinud ning ka sellesse suurde gruppi pudenenud. Tegime siis seal eesotsas tööd - kusagil 4-5 km jooksul tõmbasin ise kogu gruppi, kuid hiljem selgus et natuke liiga pikalt.
Sest siis ilmusid mingid üritajad, kes tahtsid väikese grupi koguda ja ära minna. Või teine võimalus - nad arvasid et nende kord oleks gruppi vedada - aga nad kujutasid ette, et see tähendab hirmsat andmist. EI ole nii mehed. Vedama minnes ei tohi grupi tempo oluliselt tõusta - aga mida teie tegite - mõtlesite et nüüd veate ja siis kohe peate hirmsasti panema. RAHULIKULT tuleb võtta selliseid asju 20 km enne lõppu.
Ühesõnaga püsisin grupi eesotsas aga äraminekuid ei toimunudki. 10km enne lõppu läks juba parajaks sagimiseks ning 5 km enne lõppu, seal kus tee hästi kitsaks läheb - oli tõeline õlg-õla tunne. Kuulda on ainult kummivihin ning kõikide tähelepanu maksimaalselt tipus. Kui muidu raja peal olid sinu kaassõitjad lihtsalt ratturid - või ütleme mõnus ja sõbralik antiloopide kari - siis 5km enne lõppu muutusid kõik rattad kuidagi väga ähvardavaks ning tempo tõusis. Iga ratas paistis kui üks näljane ja vihane gepard, kes jookseb antiloobi järel.
Lõpp - 1km lõpuni - kõige ohtlikum koht kogu võistluse jooksul. Siin võid võita 20 kohta ja kaotada 120 kohta. Mina tegin seda esimest - st. sain grupist välja külje peale ning finisheerusin suhteliselt grupi eesotsas.
Veelkord aga tahaks ära mainida Tõnu, kes oli üks viimase kilomeetri vedajatest.
Ahjaa, paar kukkumist ja kummipurunemist oli ka. Kumm läheb lihtsalt - minu kõrval käis konkreetselt kolmel korral kõva VUSSS - ja oligi mees tee ääres kummi parandamas.
Kukkumine seevastu on väga ohtlik asi - kusagil Otepää Elva vahel - suure pundiga sõites - käis minu kõrval äkki mingi ragin ning seejärel kõva vandumine - tulemus: pool maanteed oli peale seda lihtsalt tühi. Poisid tegid külakuhja.