Team Hoka

Full disclosure: selleks, et kõik oleks üheselt selge, tõmban ühe olulise vahejoone.

Kuus aastat jooksmist Hoka tossudega, nende analüüsimist, objektiivset kiitmist ning vajadusel ka põhjendatud kriitikat ja ettepanekuid tootearenduseks on viinud selleni, et alates Taliharja Vanakurjast olen ma Hoka tiimis.

TeamHoka1

Hoka tossudest kuulsin esimest korda Silveri käest aastal 2015, kes ütles et need on head ultrajooksuks. Kõik tegijad seiklussportlased kasutasid tol ajal Salomoni. Tegin julge otsuse ja tellisin internetist oma esimesed Hokad, Speedgoat 1. See oli armastus esimesest sammust ja sellest alates ongi Hoka jäänud minu jooksutossuks.

Olen seni kõik oma tossud ise ostnud. Iga ost on olnud minu enda kaalutletud valik ning iga hea sõna tasustamata ja täiesti minu enda algatus. Aga mul on siiralt hea meel, et seda on märgatud ning pikaajalise Hoka kasutaja ja fännina kuulun nüüd #teamhoka koosseisu.

Kõik see, mida ma enne Hokast hästi arvasin, on jätkuvalt jõus. Ja kõik, mis edaspidi arvan, on samamoodi põhjendatud ja siiras ja põhineb minu ausal kogemusel. Lihtsalt oma tossud saan nüüd Hoka käest. See pole reklaam, vaid vastastikune aus koostöö. Minu põhimõte on kasutada ainult parimaid asju ja olla oma hinnangutes objektiivne, Mitte kunagi ei saa minust "suunamudijat", kes tasuta nänni nimel reklaamib sisutühjalt kõike, mida talle anda suvatsetakse. Ka mina valin, kellega ma koostööd teen ja Hoka on siin kindlasti minu valik.

Time To Fly™, see on Hoka, see olen mina!

TeamHoka2

#timetofly #teamhoka #koostöö

https://atsport.ee/kategooria/jalatsid/?fwp_brndid=hoka
https://jooksuekspert.ee/hoka/
https://siljasport.ee/brandid/hoka/

111km sirgjooneliselt läbi Eestimaa: loovus, valu ja mentaalne äng

Piirangud kui loovuse alus

Sirgjoonejooksul tuleb liikuda joonlauaga kaardile tõmmatud 200m laiuses koridoris ja see on väljakutse. Ma ei tea täna suuremate piirangutega jooksuformaati kui otsejooksmine. See on lihtne viie, kümne või isegi kahekümne kilomeetri pikkuse jooksuna. Kuid iga pikemaks venitatav kilomeeter tõstab eksponentsiaalselt selle distantsi planeerimise ja läbimise keerukust.

111km sirgjoonejooks läbi Eestimaa

19. aprillil tegin esimese katsetuse ning tõmbasin ebanormaalselt pika 106km pikkuse joone Kunda lähistelt Tallinnasse. Sellest teekonnast läbisin 101km 22 tunniga. Nädala aega hiljem tegin kaasa Timmo Tammemäe ja Sander Linnusega 54km pikkuse otsejooksu Pakri poolsaare tipust Raplamaale. Selle jooksu tegi eriliseks ainult kaardi ja kompassiga liikumine – st. me ei kasutanud GPS seadmeid kõrvalekaldumise jälgimiseks.

Piiratud tingimustes tegutsemine on minu jaoks inspireeriv, väljakutsuv ja sütitab loovuse. Seetõttu võtsin ette sama tegevuse juba kolmandat korda eesmärgiga distants kahekordistada ja hoida kõhualune jalgu täis, kuni 200km märk ette tuleb. Tõmbasin joone põhjarannikult, Rutja lähistelt, läbi kogu Eesti kuni Lätimaale välja.

Olen läbi käinud kõik sood ja mekkinud kõik marjad, kuid niisugune planeeringu kohaselt 40 tunnine väljakutse on esmakordne.

111km sirgjoonejooks läbi Eestimaa

„Eile nägin ma Eestimaad“

Need populaarsed Ruja laulusõnad omavad reaalse tähenduse, läbilõige Eesti kõikidest loodusvormidest on tagatud. Siinkohal tuleb aga Ruja laulusõnadest kaugemale minna: „eile tunnetasin ma Eestimaad“ oleks kohane. Kõik jõed ja ojad, põllud ja niidud, metsad ja tihnikud, sood ja rabad, tuleb füüsiliselt läbi elada.

Nuhtlev mets ja õppetunnid

Kui otsejoones pole tarvis liikuda, jäävad raskeimad looduslikud takistused (matkaja) rajalt kõrvale.

Mets on armutu matkaja ning looduses liikuja vastu kui seal valimatult ja mõtlematult liikuda. Mul on algusest peale tunne, et mets nuhtleb ja peksab mind kogu inimkonna looduse hoolimatuse eest. Tuhanded oksad sirutuvad minu suunas, et tabada mu nägu ja silmi, vitsad haaravad riietest ja samblasse peitunud juurikad loobivad mulle sealt kaikaid kodaratesse.

111km sirgjoonejooks läbi Eestimaa

Mets paneb mulle „jala taha“, kaotan tasakaalu ja maas võtab mind „hellitavalt“ vastu vanadusest ümberkukkunud oksatüügastega puu, sirutan käed ette ja need vajuvad maandudes märga solukasse. Ajan end püsti, oigan vaikselt omaette ja rõõmustan siiski nende õppetundide üle.

Ma olen kui väike laps kes õpib uuesti kõndima. Mets on erakordselt efektiivne ja vahetu õpetaja, minu iga eksimus saab karistatud füüsiliselt. Ma pean õppima, igal sammul. Loodusega kooskõlas liikumine tähendab seda, et pean meelde tuletama ürgsed instinktid ja muutuma osakeseks metsast. Pean olema kui loom, kes kasutab liikumiseks kogu oma keha ninaotsast kuni viimase sabatutini ning kes instinktiivselt leiab õige viisi liikumiseks.

Ma hakkan nägema loomaradu, mõistma nende suunda ja omandan vilumuse neid oma liikumises kasutada. Üle laia raba viivad loomarajad ühelt soosaarelt teisele ja metsades on nende suund seotud näiteks vee juurde pääsemisega.

Mentaalne äng

Mets hakkab mind pikapeale omaks võtma ning alguses metsa nuhtlemisena tundunud vitsad muutusid pehmelt silitavaks ja hoopis tagant tõukavaks. Kuid ei osanud ma oodata metsa lõppematud varalaegast minu õpetamisel.

Kui alguses tulevad rasked komponendid ükshaaval, näiteks solukas, mis on mätaste vahel või otsas mudases vees solistamine. Või näiteks maha kukkunud risti-rästi puud, millest üle ronimise teeb raskeks külje suunas pikalt välja ulatuvad oksad. Ja kindlasti hea näide on raskelt läbitav energiavõsa, kus iga sammu jaoks tuleb endale kätega teed rajada.

111km sirgjoonejooks läbi Eestimaa

Mida edasi, seda sagedamini pakub mets mulle kombinatsioone nendest keerulistest olukordadest. Need on järjekordsed metsa kavalad õppetunnid. Ma ronin üle sadade maha langenud puude, iga samm peale puud maandub mudases solukas ning järgmise puuni jõudmiseks pean end läbi erinevas suuruses energiavõsa pressima. Kui kell järjekordse piiksu tegi ning pilk sellele ütles, et viimase kilomeetri aeg on 26 minutit, tabab mind mentaalne äng ja mahajäetud tunne. Tavapärasel treeningjooksul läbin sama ajaga kuus kilomeetrit.

Füüsiline valu

Kui räägitakse üldkehalise ettevalmistuse ehk ÜKE vajalikkusest, siis mets on parim ÜKE-treener. Igal sammul painutan, sirutan, kummardan, ronin, hüppan ja turnin edasi kasutades selleks kogu oma keha. Päeva lõpuks pole vatti saanud mitte jalalihased, vaid kogu keha tunneb end kui küla käest peksa saanud koer. Korraliku koormuse saavad kõik sidemed ja siselihased mille ülesandeks on hoida keha tasakaalus.

111km sirgjoonejooks läbi Eestimaa

Valu ise, kui selline, koondub lõpuks ikkagi jalgadesse. Mitte ükski samm ei maandu tasasel pinnasel, jalg on ikka oksal, mättal või mudas ning iga samm on pingutus. Enam kui 100km sellist looduses liikumist jätab oma jälje ning seni, kuni valu veel varvastest välja ei käi, tuleb edasi liikuda.

Astun heinamaale ja unistan kergest ja lennukast jooksja sammust. Jalad on aga töntsid ning võtab aega, enne kui suudan heinamaal jõuda 6min/km jooksutemponi. Minu maratonijooksu tavaline tempo on 4min/km…

Teise päikesetõusu aegu

Poole maa peal tegin sooja söögi peatuse ja väikese puhkuse, muidu toit arvab veel, et on koera kõhus. Ees ootab läbimist teine pool sirgest ja veelkord 100 kilomeetrit.

111 km sirgjoonejooks läbi Eestimaa

Kui liikvele lähen, on aeg veel nii varajane, et haned alles paljajalu käivad. Ees ootab paar tundi rägametsa koos mõnede lagendikega ja siis üks keeruline koht, Navesti jõe ületus. Kui tegemist olnuks tavalise jõekohaga, siis supsti vette ja teiselt poolt välja. Siin aga ootab lai vesine maa-ala ning satelliitpilte uurides oli selge, et tegemist saab olema keeruka väljakutsega.

Hommikupäike limpsab üle puudelatvade ja jõuan täiesti ootamatult 2m kõrguse aiani. Kui looduses on pea võimatu leida olukorda, mis minu edasiliikumist võiks takistada, siis inimese loodud aed lõikab kui noaga teekonna momentaalselt pooleks. Tehniliselt oleks sellest tühja põllulappi piiranud aiast olnud võimalik ka üle ronida, kuid kerge alumiinium-võrgust kaasaegne aed pole ette nähtud ronimiseks. Aed oleks lihtsalt katki läinud ning minu väärtushinnangutega see ei kattu. Üks otsejooksurekord ei õigusta teise inimese töö lõhkumist.

Nii vaimselt kui füüsiliselt olin olnud valmis liikuma veel 90 km. Kas sunnitud lõpetamine 111km peal oli valus? Ei. Kõik plaanid ei lähe täide, aga oluline on neid teha. Minu jaoks on oluline, et olen selle retke planeerinud.

Siia punkti jõudsin piire nihutades ja suurelt unistades.

Kõrged sihid ja elusam elu!


111km sirgjoonejooks läbi Eestimaa

Võit, Haanja Ultra 100

#1 koht Haanja Ultra100, ehk Võru keeles kipõmb miis.

Haanja Ultra100 poodium, 2. Tauno Riibak, 1. Leivo Sepp, 3. Alar Abram

Võistluse nimi annab hästi edasi sisu, joosta tuleb 100km Rõuge-Haanja vahelisel mägisel maastikul kus tõusumeetreid kokku ligi 2300m+.

Kohal on tugevamatest jooksjatest varasem võitja Cris Poll, lisaks viimasel hetkel kirja saanud Tauno Riibak ja mitmekülgse taustaga orienteeruja ning multisportlane Alar Abram. Tõotab tulla huvitav jooks. 10km pikkune ring on sel aastal uus, seega pole varasemat võrdlusbaasi tempovaliku osas. Mina lähen stardist igatahes minema teadmisega, et 9 tunni pärast on võistlusele joon alla tõmmatud. See teeb keskmiseks ringiajaks 54 min. Pealambid küdema, sobiv tempo jalgadesse ja nelik joondus kenasti minu valiku järgi. Läksin kohe stardist ette, kuna Ööbikuoru treppidel ükshaaval liikumine tähendab tagumistele automaatselt vahe sisse tekkimist ja kasutut kiirendust punti tagasi jõudmiseks. Ultras on oluline aga ühtlane liikumine.

Haanja Ultra 100

Raja esimene pool kulgeb tõusvas joones mööda kruusateid. Kujutan ette kuidas need pikad tõusud lõpupoole jalast elumahlad välja imevad. Krõbistame sügavas ööpimeduses veel värskeid jalgu kui korraga kõik koos, ehmatusest peaaegu et õhku hüppame. Vaikus on asendunud hetkeliselt sadade koerte valjuhäälse klähvimisega ning lambivalguses peegeldub mustavast pimedusest hõõguvate Baskerville’de silmade allee. Muidugi on nad aedikus, muidugi on nad ketiga kinni aga ehmatus on ikka. Sellist pilti olen varasemalt Põhja-Kanadas Yukonil näinud kus ka sarnased kelgukoerte kasvandused.

4,5 km järel jätame hüvasti kruusakaga ning keerame metsasinglile, lamp läheb täisvõimsusel tööle ning jätkan ikka meie grupi tempo juhtimist. See 4km pikkune metsasinglite osa ongi selle raja kõige lahedam osa, seda ootan kõikidel ringidel ning erinevalt kruusakast ei teki siin ka võistluse lõpus tüdimust.

Kuidas toimida edaspidi joogipunktis?

Esimene ring 53 minutit. Kraban geeli järgmisele ringile kaasa ja nüüd oleme koos Tauno ja Alariga joogileti ääres kust juua saada ei õnnestu. Jooksjad, esimesed kindlasti, soovivad letilt joogi haarata, sisse kallata ning peatumata edasi minna. Isegi 10-20 sekundine viivitus, mis tundub ühe 10h pikkuse ultra juures täiesti mõttetu aeg, tähendab ikkagi seda, et gruppi tagasi jõudmiseks on tarvis teha palju tööd. Korraldaja andis omalt poolt tagantjärele kaks soovitust, mida tasub siis järgnevatel Haanja100-del järgida 1) enne võistlust tuleb teenindajaga kokku leppida, et letil täisvalatud joogitopse oleks ja 2) tavaliselt on esiotsa jooksjatel oma support-inimene. Crisil on support olemas, seega tema juba 50m edumaaga kui meie alles joogileti äärest ilma jooki saamata teele saame.

Joogipunktis Leivo Sepp

Pealambid lendavad jooksu pealt varustusekasti, püüame Crisi Ööbikuoru treppidel kinni ning liigume taas kogu tiimiga edasi. Tempo on taas minu hoida ning kruusakal võib sekundi täpsusega mõõta meie teise, kolmanda kui ka neljanda ringi vaheaegu ja ringiajad täpselt 53 minutit.

Kruusakalt metsa keeramise kohas on vahejoogipunkt ja see väärib igati kiitust. Alati on leti peal 5-6 topsi valmis valatud erinevate jookidega. Lihtsalt haara joogitops või kaks, minimaalse peatuse ja väga sõbraliku teenindusega koht. Teenindaja pakkus lisaks sooja saia, kohupiima kooki vms. head paremat mida pilditu jooksja enam ise ei märganud. Hea on see, et siin toimis joogisüsteem kenasti vaatamata varasema kokkuleppe puudumisele.

Haanja Ultra100 Leivo Sepp

Taas oleme lemmikul metsasinglil kus iga ringiga muutusid mudased kohad järjest keerukamaks ning nõlvadelt võib välja lugeda, et nii mõnigi jooksja on siin pepu peal liugu lasknud.

Teisel ringil läheb järsematel ja tehnilistel laskumistel Alar ette ja näitab klassi, et kuidas orienteerujad sellist olukorda võtavad. Ma ei hakka temaga kaasa minema, sest nii algusfaasis tundub see liigse energiana.

Neljandal ringil oleme kaotanud Tauno ja viiendal ringile minnes kaotame ka Alari. Kuna põhijoogipunkt töötab ikka sama ebaefektiivselt nagu alguses, jooma aga peab, kulub siin alati kasutult aega ja viiendale ringile minnes on Cris seetõttu suisa 100m edumaa teinud. Kuna ta oli ees, siis kruusakal hoiab tempot tema üleval. See tundub mulle pisut kiire aga hoian siiski sabas. Olles täheldanud eelmisel ringil kui tihti ta hingab, on praegune tempo talle kindlasti liiast. Ja siis see juhtubki, ta hakkab kruusakal olevaid tõuse kõndima. Tipin tõusul ette ja lasen allamägejooksul tempo vaiksemaks. Metsa keerates on selge, et Cris enam minu tempoga lõpuni ei tule.

Haanja Ultra100

Olen üksi.

Hoian pulsi vahemikus 140-145 ja lihtsalt vaatan, et milline tempo selle peale kujuneb. Kuna antud pulsivahemik vastab minu siledamaa jooksutempole 4:35 min/km, siis arutluskäik on lihtne, kas mu tänased konkurendid suudavad 100km joosta 4:35 effortiga, kuigi metsas tähendab see mõnes kohas reaalselt tempot 7:20?

Ringiajad langevad ja viimased neli venivad juba mõni minut üle tunni. Järgmisteks aastateks on see jooksjatele hea alusinfo, et kuidas uutes tingimustes kohe alguses optimaalsem tempo valida.

Viimane ring.

Kuigi joon vahepunktis korralikult ja söön kaks kohupiimakooki, hakkab ometi metsavahel pilt hägustuma. Liigun päikesevirvendavas metsateel, pea on tühi ja kipun tuikuma. Tajun vaid, et puud vilksatavad kahelt poolt mööda, nägemise horisont on käeulatuses ja kogu maailm väriseb hallikates toonides mu ümber. Pingutan, et tuikuva jalaga sammu pidada ja kõik singlite kurvid täiskiirusel välja võtta. Pigistan geelituubi tühjaks, hoian magusat vedeliku suus ja tasapisi saan tagasi olukorra peremeheks. Suus hoides muide, imenduvad suhkur ja süsivesikud keele kaudu väga efektiivselt otse kehasse. Pole tarvis kohe alla neelata.

Haanja Ultra100 Leivo Sepp

Finiš.

Ivar riputab kaela lõpetaja medali ja liigun vaevu koolimajja.

Põrandale varisedes kaon hetkega siit maailmast. Tajun vaid ühel hetkel läbi oma koomaune, kuidas Ivar koridorinurga külmal põrandal lebavale liikumatule kogule osutab ja ütleb kellelegi, et "see on võitja".

Aeg 9:44, kipõmb miis!

Haanja Ultra100 koomaots

Joostes 101km mööda sirgjoont

Sirgjoonejooksu eellugu

Eesti korraldati esmakordselt võistlus nimega Sirgjoonejooks. Selle eesmärk on liikuda võimalikult pikk distants mööda sirget joont, millest võib kõrvale kalduda kuni 100m. Aitäh Olle Rõuk, et sellise jooksuformaadi siin ellu kutsusid.

Joosta mööda sirget joont tundub esmalt väga lihtne. Ja ongi, kuni sirgeks on tee. Ilmselt igaühel meenub oma kodukandi pikem maantee, rongitee või miks mitte ka sirge kõrgepingeliin. Tallinna lähedal on selleks kindlasti maanteed Pärnu, Tartu ja Peterburi suunal.

Astud aga laia maantee servale ning hakkad jooksma. Õige pea selgub aga, et kõik need autoga sõites noolsirgena näivad maanteed keerutavad kogu aeg ühele kui teisele poole. Eestist leiab mitmeid 20km pikkuseid teelõike, kuid edasine on sood, rabad, metsad, kraavid, raiesmikud, võsad ja jõed. Ja siit algabki võistluse kõige seikluslikum osa.

Stravast on näha minu otseliikumise trajektoor: https://www.strava.com/activities/3324852715

Kunda Tallinn Straigth line challenge

Mina planeerisin oma raja Peterburi maantee järgi ja pikendasin seejärel mõlemat otsa nii kaugele kui võimalik. Ühes otsas tuli Kunda lähistel ette meri ning teises Tallinna lennujaam. Raja pikkuseks näitas 106 km. Uurisin põhjalikult satelliit-kaartide vahendusel joont ning koostasin plaani.

Plaani üks olulisemaid punkte oli minu abikaasa Kaja, kellega leppisime kokku riiete vahetamiste, jõgede ületuste ja söögivarude täiendamiste peatused.

Koidupunaga mere ääres

Äratus öösel kell kolm, kuum kohv autosse ja Kunda poole teele. Varajase koidupunaga läksin mere äärest liikvele ning enne päikesetõusu liikusin tund aega pealambiga.

Sirgjoonejooks Leivo Sepp Kunda lähistel stardis

Üllatuseks teadvustasin, et pealambi võimsus polegi eriti määrav, kuna liikuma peab otse, mistõttu pole parema lambiga lihtsama rajavaliku otsimisel mõtet.

Liikusin kerge sammuga üle põldude ja läbi metsade, kui GPS näitas korraga ees lähenevat laia sinist ala. Olin küll kaardi läbi töötanud, kuid ei suutnud meenutada, et sellise raba peale oleksin pidanud alguses sattuma. Õhk on jahe, puhub tuul, kindad on käes ning liigun kiirelt edasi vesise ala suunal. Ja äkki, nagu noaga lõigatult, vajusid jalad mätastest läbi ning olengi lirtsuvas vees. Külm hiilib ligi ning 100m pärast on varbad kanged ja tundetud. Natuke veel ja juba on ka jalatallad külmast tundetud ja lisaks veel ümmarguseks muutunud. Saan aru, kuidas mu jalad edasi astuvad, kuid maapind on iga sammu all üha ümaram. Kui viimaks märjalt alalt välja jõuan, pean kõvasti tempot tõstma, et tunniajaga jalgadesse tavaline elu tagasi tuleks.

Sirgjoonejooks päike tõuseb

Kunda seikluspark

Kilomeeter enne Kundat tunnen äkitselt tuttavlikku ja võimast eeterlike õlidega täidetud lõhna. Avastan end üleni selle ergastava ja kopse puhastava küüslauguse aroomi keskel. Kiire pilk metsa alla ning nii kaugele kui silm ulatub, kasvab kõikjal erkroheline karulauk. Oma nime on see saanud karude järgi, kes peale talveunest ärkamist tulevad esimese asjana just seda taime sööma.

Karulaugu mets Kunda lähistel

Karu ei kohanud, kuid märkamatult oli päike tõusnud ja mina Kunda jõe kaldal. Satelliitpilte uurides ja kaugusi mõõtes oli selge, et üle suure autosilla minna ei saa. Õnneks on aga täpselt seal kõrval seikluspark üle jõe viivate köieülesannetega. Valisin välja endale sobiva ülesande. Ronisin puu otsa, haarasin kätega ülemisest julgestustrossist ja kõndisin mööda hüplevaid ja kõikuvaid palke üle all mässava ja vahutava Kunda jõe. Olin nagu väike laps, kes kinnitab endale ohtlikus olukorras, et „kui kätega kinni hoida, siis ei saa ju midagi juhtuda“.

Õige pea jõudsin Toolse jõe äärde, kus plaan nägi ette lihtsalt selle läbimist ja umbes puusadeni märjaks saamist. Õnneks oli aga minu rajaga kohakuti üle jõe kukkunud ilmatu pikk puu. Kaks korda mõelda polnud tarvis, sest üle puu kõndides võib õnnestuda ka kuivalt üle saada. Astun palgile, mis alguses kena ja toekas ning hakkan liikuma. Õige pea selgub, et akrobaadi koolitus oleks päris kasulik. Puu paindub keskel sügavale läbi ja hakkab jalge all paremale ning vasakule põiklema. Vehin tasakaalu säilitamiseks kätega, teen paar pikka ja kiiret sammu ning jõuan siiski napilt teisele jõekaldale maha hüpata.

Toolse jõgi

Sõrmed teetassi ümber

Kohtun esimest korda oma saateauto ja abikaasa Kajaga. Soojendan ümber teetassi sõrmi ja mõtlen, kas temperatuur on stardiga võrreldes soojemaks või külmemaks muutunud. Tuul on küll igatahes valjemini puhuma hakanud.

Nüüd ootab mind ees vana ja juba peaaegu kinnikasvanud turbakaevandus. Selliste kohtade eripäraks on alati suur hulk laiu, pehmete kallaste ja põhjatute sügavustega kraave. Kui sellest üle hüppamisel peaksin maanduma keskele, siis pehme turba sisse vajun momentaalselt, kuid välja ronimine võib osutuda väga mudaseks ja vaevaliseks. Nii õnneks ei lähe ja viisteist turbakraavi jäävad kenasti selja taha.

Turbaväljadel

Selja jõgi ja kuivaks jäänud buff

Jooksen muretult üle lageda põllumaa, mida üks isa koos poegadega kividest puhastab. Ikka viisil, et isa liigub traktoriga aeglasel käigul mööda põldu ja poisid kannavad selle kopa sisse ümberkaudseid kive. Möödun neist 20-30 meetri kauguselt ja tunnen lausa füüsiliselt kuidas mind saadab kolm silmapaari ja mõtted stiilis „Kust ta tuleb?“, „Kuhu ta ometi niimoodi läheb?“, „Seal ees pole ju midagi, ainult mets ja lai Selja jõgi?“. Aga täpselt Selja jõe peale mu suund ongi.

Enne veel aga kui jõe äärde jõuan, ületan metsasihi mille sarnast pole ma varem näinud. See on kui kõikide maailma metsasihitde vaarisa, kelle järgi tahaks iga metsasiht joonduda. Ekstra lai, noolsirge ja muidugi korralikult veega täidetud, sisendades aukartust ja lugupidamist.

Metsasiht mille sarnast pole varem kohanud

Jõuan jõekaldale ning tänaste suurte veeolude tõttu hindan laiuseks lausa 15m. Sügavusest pole aimugi, silda ega ka ühtegi puud loomulikult ei paista. Päike on küll väljas, kuid lagedatel puhuv tuul hoiab ilma siiski jahedamapoolse. Igasugune ülepeakaela vette minek tähendaks hiljem mitmeid külmasid kilomeetreid ja kiiret energiakulu. Helistan Kajale ja palun siia tulla, kuna tal on autos kuivakas, mis on meil planeeritud kasutamiseks sügava ja laia Loobu jõe ületamiseks. Ootamise ajal liigun mööda kallast ringi ning arvan nägevat jõe põhja mis polegi teab kui sügaval. Otsin metsast ühe puuroika ja hakkan jõge forsseerima. Algus läheb kenasti ja hoian toki abil ennast veevoolus tasakaalus. Siis aga ulatub jõgi üle puusade, vool viib toki endaga kaasa ning saan aru, et järgmisel hetkel pühitakse ka minu jalad maast lahti. Enne seda jõuan teha jõulisema hüppe vastaskalda suunal ning suplusest üleni märja, kuid õnnelikuna olen siiski jõe teisel kaldal. Turnin mäest üles ja üritan samal ajal telefoni avada, et Kajale helistada. Märgade näppude ja ekraaniga ei tööta aga ükski nutitelefon. Minu ainuke kuiv asi on õnneks buff, sest pea jäi ikka pinnale. Nühin näpud ja telefoni buffiga kuivaks ja püüan edastada Kajale sõnumit: „ületasin just Selja jõe ja jätkame oma varasemalt kokkulepitud plaaniga“. Pidin seda vist viis korda ütlema enne kui ta kehva levi tõttu sellest aru sai. Küll aga sai ta iga kord aru küsimusest „kas Sa kuuled?“, millele ta alati vastas „kuulen küll!“ ja kui ma siis oma sõnumi edastasin, siis saan ikka vastuseks „ei kuule!“.

Meie järgmiseks kokkulepitud kohaks on Vainupea jõgi, et juhul kui see sügavaks osutub, saan seal kuiva särgi selga panna. Puude vahelt välgubki Kaja helesinine sulejope ning seal, Vainupea jõe vastaskaldal ta mind ootabki. Täpselt joone peal. Kaasas kott minu vahetusriietega. Vaatame teineteisele otsa üle jõe ja puhkeme naerma. Vaevalt neli meetrit lai ning veidi üle põlvesügavuse vee pärast selline tohutu ettevalmistus. Ütlesin talle siis lihtsalt, et võta telefon ja filmi minu tulekut läbi selle olematu jõe. Selja jõest on riided ära kuivanud ning siinne kahlamine pole väärt isegi mitte lühikeseks peatuseks. Siiski mõni hetk hiljem 25km-l kui ületan maanteed, me kohtume ja võtan võileiva ampsu ning sooja teed.

Loobu jõel selili kukkunud mardikas

Järgmised 20 km olen taas vaid ise koos loodusega, sest Kajaga kohtume 46. km-l, Loobu jõe ääres. Sellele eelneb aga pikk ja raske rabaetapp kus kilomeetrid venivad nagu pikad suveõhtud meie laiuskraadil.

Märjad metsaalused

Rõõmsal päikeselisel aasal tervitab mind Loobu vastaskaldal Kaja. Tema ülesandeks on visata mulle köieots üle Loobu jõe, mille abil tõmban mina siis enda poolele kuivaka. Üle laia ning kiirevoolulise jõe pole aga köie heitmine sugugi lihtne ning mitmeid kordi viib vool köieotsa endaga allavoolu, enne kui ulatan selle puutokiga endale hiivata. Kiire riietumine ja kuivakott õhkmadratsina punni. Enne vette minekut viskan köieotsa üle jõe tagasi, et kui tarvis, siis tagavaravariandina tõmbab Kaja mind selle abil välja. Tõukan end kaldalt vette - ning peale paari esimest kahlavat tõmmet on veevool mind koos kuivakotiga tagurpidi keeranud ja siplen seal kui rohuliblelt selili kukkunud põrnikas päikese käes, kes end kuidagi õigeks ei saa. Ja nii lähebki käiku jõe ületamise tagavaravariant, mille käigus Kaja mind köie abil teisele kaldale sikutab.

Loobu jõe ületamine

Peterburi maantee kõrval ja peal

Seitse kilomeetrit läbi märga ja rabast metsa olin Valgejõel, kus vahetasin matkatossud maanteetossude vastu, et 5km piki maanteeserva lipata. Sellele järgneb üsna piinarikas 15km. Sirge kulgeb hiiglama suure ja laia Peterburi maantee servas, kuid kordagi sinna peale sattumata. See on uskumatult raske raiesmike, solukate ja muidu märgade metsaalustega pikk ja väsitav teekond.

Raiesmikud

Viimaks hakkan tagasi maantee serva jõudma ning olen kindel, et kohe-kohe saan taas jooksma hakata, kui mu ette kerkib hall müür. See pole ei nõiaudu ega ka lihtsalt õhtuhämaruses paistev viirastus. See on kõige ehtsam energiavõsa, mis koosneb tihedalt üksteisega läbipõimunud pajuvitstest, mille läbimine on erakordselt vaevaline. Iga sammu jaoks lükkan enda ees laiali pajuoksad, mis seejärel kümne küünega minu kehast kinni haaravad ja edasiliikumise võimatuks teevad. Kuid lõpuks saab ka see lõik läbitud ning ees on ootamas minu retke pikim sirge, milleks on 15km piki Peterburi maantee serva.

Tossude vahetamine maanteejooksuks

Päev on lõppemas, päike teisele poole maakera läinud ning kottpimeda, kuid laia kiirtee serval alustan pealambiga jooksmist. Alguse tempo 5:00 min/km on päris positiivne, kuid maantee lõpuosas vajub see siiski 5:30 peale. Suutsin aga vastu seista tugevale kiusatusele vahepeal mõned kõnnisammud teha. Hoidsin jalad jooksutöös ja mõtlesin sellele, et valu leeveneb ju kohe kui teen 96. km-l vahetult enne metsa keeramist peatuse metsatossude vahetuseks.

Öine Peterburi maanteeserv

Joonelt kaldumise riskikoht Kostiveres

Jooksen Kostivere külatulede peale, kuid enne seda tuleb läbida kilomeetrite viisi põldusid ja ületada tihedaid kraave. Kostiveres on minu raja kõige riskantsem koht, sest siin võib juhtuda, et hälbin joonelt kõrvale rohkem kui 100m. Mõõtsin küll kümme korda kaardilt üle, et kas ulatun sillani või pean hakkama üle Jõelähtme jõe ujuma. Mõõtmine näitab silla kauguseks 92-94 meetrit. Kui GPS natuke viltu veab, siis olen üle joone. Teen siis nii, et jooksen selle kõige kaugema nurga üle silla võimalikult kiiresti läbi, et GPSil poleks aega kõrvale ujuda. Ja hilisem kontroll näitaski, et läks õnneks ning vahe keskjoonega jäi 90m.

Viimased kolm takistust

Üle kiirtee müraaia ronimise testEes ootasid veel vaid kolm tõsist takistust: 1) üks eraaed tuli läbida; 2) lai ja kiirevooluline Pirita jõgi ületada ning 3) kiirtee 5m kõrgusest müratõkkeaiast üle ronida.

Eraaia läbimisega olin teinud eelnevalt luuret, et vähemalt selles aias kurja koera pole. Lambi kustutan juba kaugel ära ning pimeduse varjus jõuan aiani. Kui üle aia seespool maandun, jääb jalge alla mingi metallkolakas ja oi appi, missugune kõva kolina ma tekitan! Naabrite koerad hakkavad valjusti haukuma, kogu küla ärkab justkui üles ja mina kui murdvaras olen liikumatult maja hooviprožektori valguses. Lidun siis kiiresti küürus seljaga põõsaste varju peitu ja sealt edasi juba teisele poole maja. Ronin puu otsa ning pikalt sirutuva puuoksa pealt saan üle laia kuuseheki väljapoole aeda hüpata. Kui nüüd pererahvas peaks soolapüssiga tulema, olen mina juba üle põllu lihtsalt pimedasse kaugusse jooksmas. Koerad rahunevad maha ning tagasi vaadates ei ole selles „minu“ majas isegi mitte tulesid põlema pandud.

Pirita jõgi ja sirgelt jooksmise lõpp

Pirita jõeni on seitse kilomeetrit. Põllud, märjad lodused metsatukad, kraavid, võsad, elektrikarjused – ehk tavaline Eesti linnalähedane maastik.

Tavaline Eesti lodumets

Kaja ootab jõekaldal kuivaka, sooja tee ja võileibadega. Erk pealamp reedab tema asukoha juba kaugelt ning selle peale on hea joosta.

Olen olnud rajal 22 tundi ja läbinud looduses 112 km. Lõpuni on veel 6km.

„Kaja, kui Sa väga kõvasti ei aja, siis ma ei ujuks siit jõest üle.“

„Haavatud oled või?“

„See on nii lai ja kiirevooluline ning kui siin kottpimedas peaks midagi viltu minema, näiteks takerdun mõne puujuurika otsa või kuivakott tõmbab mind allavoolu siis ma ei saaks Sulle isegi seda hüüda, et tule mulle mere äärde jõesuudmesse vastu!“

„Mitu kilomeetrit on siiani linnulennult?“

„101km.“ Kuigi mu tegelik kilometraaž on 112 km siis võistluse arvestuslik linnulennult mõõdetud distants on ikkagi 101 km.

„Hästi, kui alla saja oleks olnud, siis oleksid pidanud ujuma.“

„Oh ma tänan, teeme siis lõpupildi ja sõiduta mind palun koju.“

Pirita jõe kaldal lõpupilt

Joostes 101km mööda sirgjoont

Sirgjoonejooksu eellugu

Eesti korraldati esmakordselt võistlus nimega Sirgjoonejooks. Selle eesmärk on liikuda võimalikult pikk distants mööda sirget joont, millest võib kõrvale kalduda kuni 100m. Aitäh Olle Rõuk, et sellise jooksuformaadi siin ellu kutsusid.

Joosta mööda sirget joont tundub esmalt väga lihtne. Ja ongi, kuni sirgeks on tee. Ilmselt igaühel meenub oma kodukandi pikem maantee, rongitee või miks mitte ka sirge kõrgepingeliin. Tallinna lähedal on selleks kindlasti maanteed Pärnu, Tartu ja Peterburi suunal.

Astud aga laia maantee servale ning hakkad jooksma. Õige pea selgub aga, et kõik need autoga sõites noolsirgena näivad maanteed keerutavad kogu aeg ühele kui teisele poole. Eestist leiab mitmeid 20km pikkuseid teelõike, kuid edasine on sood, rabad, metsad, kraavid, raiesmikud, võsad ja jõed. Ja siit algabki võistluse kõige seikluslikum osa.

Stravast on näha minu otseliikumise trajektoor: https://www.strava.com/activities/3324852715

Kunda Tallinn Straigth line challenge

Mina planeerisin oma raja Peterburi maantee järgi ja pikendasin seejärel mõlemat otsa nii kaugele kui võimalik. Ühes otsas tuli Kunda lähistel ette meri ning teises Tallinna lennujaam. Raja pikkuseks näitas 106 km. Uurisin põhjalikult satelliit-kaartide vahendusel joont ning koostasin plaani.

Plaani üks olulisemaid punkte oli minu abikaasa Kaja, kellega leppisime kokku riiete vahetamiste, jõgede ületuste ja söögivarude täiendamiste peatused.

Koidupunaga mere ääres

Äratus öösel kell kolm, kuum kohv autosse ja Kunda poole teele. Varajase koidupunaga läksin mere äärest liikvele ning enne päikesetõusu liikusin tund aega pealambiga.

Sirgjoonejooks Leivo Sepp Kunda lähistel stardis

Üllatuseks teadvustasin, et pealambi võimsus polegi eriti määrav, kuna liikuma peab otse, mistõttu pole parema lambiga lihtsama rajavaliku otsimisel mõtet.

Liikusin kerge sammuga üle põldude ja läbi metsade, kui GPS näitas korraga ees lähenevat laia sinist ala. Olin küll kaardi läbi töötanud, kuid ei suutnud meenutada, et sellise raba peale oleksin pidanud alguses sattuma. Õhk on jahe, puhub tuul, kindad on käes ning liigun kiirelt edasi vesise ala suunal. Ja äkki, nagu noaga lõigatult, vajusid jalad mätastest läbi ning olengi lirtsuvas vees. Külm hiilib ligi ning 100m pärast on varbad kanged ja tundetud. Natuke veel ja juba on ka jalatallad külmast tundetud ja lisaks veel ümmarguseks muutunud. Saan aru, kuidas mu jalad edasi astuvad, kuid maapind on iga sammu all üha ümaram. Kui viimaks märjalt alalt välja jõuan, pean kõvasti tempot tõstma, et tunniajaga jalgadesse tavaline elu tagasi tuleks.

Sirgjoonejooks päike tõuseb

Kunda seikluspark

Kilomeeter enne Kundat tunnen äkitselt tuttavlikku ja võimast eeterlike õlidega täidetud lõhna. Avastan end üleni selle ergastava ja kopse puhastava küüslauguse aroomi keskel. Kiire pilk metsa alla ning nii kaugele kui silm ulatub, kasvab kõikjal erkroheline karulauk. Oma nime on see saanud karude järgi, kes peale talveunest ärkamist tulevad esimese asjana just seda taime sööma.

Karulaugu mets Kunda lähistel

Karu ei kohanud, kuid märkamatult oli päike tõusnud ja mina Kunda jõe kaldal. Satelliitpilte uurides ja kaugusi mõõtes oli selge, et üle suure autosilla minna ei saa. Õnneks on aga täpselt seal kõrval seikluspark üle jõe viivate köieülesannetega. Valisin välja endale sobiva ülesande. Ronisin puu otsa, haarasin kätega ülemisest julgestustrossist ja kõndisin mööda hüplevaid ja kõikuvaid palke üle all mässava ja vahutava Kunda jõe. Olin nagu väike laps, kes kinnitab endale ohtlikus olukorras, et „kui kätega kinni hoida, siis ei saa ju midagi juhtuda“.

Õige pea jõudsin Toolse jõe äärde, kus plaan nägi ette lihtsalt selle läbimist ja umbes puusadeni märjaks saamist. Õnneks oli aga minu rajaga kohakuti üle jõe kukkunud ilmatu pikk puu. Kaks korda mõelda polnud tarvis, sest üle puu kõndides võib õnnestuda ka kuivalt üle saada. Astun palgile, mis alguses kena ja toekas ning hakkan liikuma. Õige pea selgub, et akrobaadi koolitus oleks päris kasulik. Puu paindub keskel sügavale läbi ja hakkab jalge all paremale ning vasakule põiklema. Vehin tasakaalu säilitamiseks kätega, teen paar pikka ja kiiret sammu ning jõuan siiski napilt teisele jõekaldale maha hüpata.

Toolse jõgi

Sõrmed teetassi ümber

Kohtun esimest korda oma saateauto ja abikaasa Kajaga. Soojendan ümber teetassi sõrmi ja mõtlen, kas temperatuur on stardiga võrreldes soojemaks või külmemaks muutunud. Tuul on küll igatahes valjemini puhuma hakanud.

Nüüd ootab mind ees vana ja juba peaaegu kinnikasvanud turbakaevandus. Selliste kohtade eripäraks on alati suur hulk laiu, pehmete kallaste ja põhjatute sügavustega kraave. Kui sellest üle hüppamisel peaksin maanduma keskele, siis pehme turba sisse vajun momentaalselt, kuid välja ronimine võib osutuda väga mudaseks ja vaevaliseks. Nii õnneks ei lähe ja viisteist turbakraavi jäävad kenasti selja taha.

Turbaväljadel

Selja jõgi ja kuivaks jäänud buff

Jooksen muretult üle lageda põllumaa, mida üks isa koos poegadega kividest puhastab. Ikka viisil, et isa liigub traktoriga aeglasel käigul mööda põldu ja poisid kannavad selle kopa sisse ümberkaudseid kive. Möödun neist 20-30 meetri kauguselt ja tunnen lausa füüsiliselt kuidas mind saadab kolm silmapaari ja mõtted stiilis „Kust ta tuleb?“, „Kuhu ta ometi niimoodi läheb?“, „Seal ees pole ju midagi, ainult mets ja lai Selja jõgi?“. Aga täpselt Selja jõe peale mu suund ongi.

Enne veel aga kui jõe äärde jõuan, ületan metsasihi mille sarnast pole ma varem näinud. See on kui kõikide maailma metsasihitde vaarisa, kelle järgi tahaks iga metsasiht joonduda. Ekstra lai, noolsirge ja muidugi korralikult veega täidetud, sisendades aukartust ja lugupidamist.

Metsasiht mille sarnast pole varem kohanud

Jõuan jõekaldale ning tänaste suurte veeolude tõttu hindan laiuseks lausa 15m. Sügavusest pole aimugi, silda ega ka ühtegi puud loomulikult ei paista. Päike on küll väljas, kuid lagedatel puhuv tuul hoiab ilma siiski jahedamapoolse. Igasugune ülepeakaela vette minek tähendaks hiljem mitmeid külmasid kilomeetreid ja kiiret energiakulu. Helistan Kajale ja palun siia tulla, kuna tal on autos kuivakas, mis on meil planeeritud kasutamiseks sügava ja laia Loobu jõe ületamiseks. Ootamise ajal liigun mööda kallast ringi ning arvan nägevat jõe põhja mis polegi teab kui sügaval. Otsin metsast ühe puuroika ja hakkan jõge forsseerima. Algus läheb kenasti ja hoian toki abil ennast veevoolus tasakaalus. Siis aga ulatub jõgi üle puusade, vool viib toki endaga kaasa ning saan aru, et järgmisel hetkel pühitakse ka minu jalad maast lahti. Enne seda jõuan teha jõulisema hüppe vastaskalda suunal ning suplusest üleni märja, kuid õnnelikuna olen siiski jõe teisel kaldal. Turnin mäest üles ja üritan samal ajal telefoni avada, et Kajale helistada. Märgade näppude ja ekraaniga ei tööta aga ükski nutitelefon. Minu ainuke kuiv asi on õnneks buff, sest pea jäi ikka pinnale. Nühin näpud ja telefoni buffiga kuivaks ja püüan edastada Kajale sõnumit: „ületasin just Selja jõe ja jätkame oma varasemalt kokkulepitud plaaniga“. Pidin seda vist viis korda ütlema enne kui ta kehva levi tõttu sellest aru sai. Küll aga sai ta iga kord aru küsimusest „kas Sa kuuled?“, millele ta alati vastas „kuulen küll!“ ja kui ma siis oma sõnumi edastasin, siis saan ikka vastuseks „ei kuule!“.

Meie järgmiseks kokkulepitud kohaks on Vainupea jõgi, et juhul kui see sügavaks osutub, saan seal kuiva särgi selga panna. Puude vahelt välgubki Kaja helesinine sulejope ning seal, Vainupea jõe vastaskaldal ta mind ootabki. Täpselt joone peal. Kaasas kott minu vahetusriietega. Vaatame teineteisele otsa üle jõe ja puhkeme naerma. Vaevalt neli meetrit lai ning veidi üle põlvesügavuse vee pärast selline tohutu ettevalmistus. Ütlesin talle siis lihtsalt, et võta telefon ja filmi minu tulekut läbi selle olematu jõe. Selja jõest on riided ära kuivanud ning siinne kahlamine pole väärt isegi mitte lühikeseks peatuseks. Siiski mõni hetk hiljem 25km-l kui ületan maanteed, me kohtume ja võtan võileiva ampsu ning sooja teed.

Loobu jõel selili kukkunud mardikas

Järgmised 20 km olen taas vaid ise koos loodusega, sest Kajaga kohtume 46. km-l, Loobu jõe ääres. Sellele eelneb aga pikk ja raske rabaetapp kus kilomeetrid venivad nagu pikad suveõhtud meie laiuskraadil.

Märjad metsaalused

Rõõmsal päikeselisel aasal tervitab mind Loobu vastaskaldal Kaja. Tema ülesandeks on visata mulle köieots üle Loobu jõe, mille abil tõmban mina siis enda poolele kuivaka. Üle laia ning kiirevoolulise jõe pole aga köie heitmine sugugi lihtne ning mitmeid kordi viib vool köieotsa endaga allavoolu, enne kui ulatan selle puutokiga endale hiivata. Kiire riietumine ja kuivakott õhkmadratsina punni. Enne vette minekut viskan köieotsa üle jõe tagasi, et kui tarvis, siis tagavaravariandina tõmbab Kaja mind selle abil välja. Tõukan end kaldalt vette - ning peale paari esimest kahlavat tõmmet on veevool mind koos kuivakotiga tagurpidi keeranud ja siplen seal kui rohuliblelt selili kukkunud põrnikas päikese käes, kes end kuidagi õigeks ei saa. Ja nii lähebki käiku jõe ületamise tagavaravariant, mille käigus Kaja mind köie abil teisele kaldale sikutab.

Loobu jõe ületamine

Peterburi maantee kõrval ja peal

Seitse kilomeetrit läbi märga ja rabast metsa olin Valgejõel, kus vahetasin matkatossud maanteetossude vastu, et 5km piki maanteeserva lipata. Sellele järgneb üsna piinarikas 15km. Sirge kulgeb hiiglama suure ja laia Peterburi maantee servas, kuid kordagi sinna peale sattumata. See on uskumatult raske raiesmike, solukate ja muidu märgade metsaalustega pikk ja väsitav teekond.

Raiesmikud

Viimaks hakkan tagasi maantee serva jõudma ning olen kindel, et kohe-kohe saan taas jooksma hakata, kui mu ette kerkib hall müür. See pole ei nõiaudu ega ka lihtsalt õhtuhämaruses paistev viirastus. See on kõige ehtsam energiavõsa, mis koosneb tihedalt üksteisega läbipõimunud pajuvitstest, mille läbimine on erakordselt vaevaline. Iga sammu jaoks lükkan enda ees laiali pajuoksad, mis seejärel kümne küünega minu kehast kinni haaravad ja edasiliikumise võimatuks teevad. Kuid lõpuks saab ka see lõik läbitud ning ees on ootamas minu retke pikim sirge, milleks on 15km piki Peterburi maantee serva.

Tossude vahetamine maanteejooksuks

Päev on lõppemas, päike teisele poole maakera läinud ning kottpimeda, kuid laia kiirtee serval alustan pealambiga jooksmist. Alguse tempo 5:00 min/km on päris positiivne, kuid maantee lõpuosas vajub see siiski 5:30 peale. Suutsin aga vastu seista tugevale kiusatusele vahepeal mõned kõnnisammud teha. Hoidsin jalad jooksutöös ja mõtlesin sellele, et valu leeveneb ju kohe kui teen 96. km-l vahetult enne metsa keeramist peatuse metsatossude vahetuseks.

Öine Peterburi maanteeserv

Joonelt kaldumise riskikoht Kostiveres

Jooksen Kostivere külatulede peale, kuid enne seda tuleb läbida kilomeetrite viisi põldusid ja ületada tihedaid kraave. Kostiveres on minu raja kõige riskantsem koht, sest siin võib juhtuda, et hälbin joonelt kõrvale rohkem kui 100m. Mõõtsin küll kümme korda kaardilt üle, et kas ulatun sillani või pean hakkama üle Jõelähtme jõe ujuma. Mõõtmine näitab silla kauguseks 92-94 meetrit. Kui GPS natuke viltu veab, siis olen üle joone. Teen siis nii, et jooksen selle kõige kaugema nurga üle silla võimalikult kiiresti läbi, et GPSil poleks aega kõrvale ujuda. Ja hilisem kontroll näitaski, et läks õnneks ning vahe keskjoonega jäi 90m.

Viimased kolm takistust

Üle kiirtee müraaia ronimise testEes ootasid veel vaid kolm tõsist takistust: 1) üks eraaed tuli läbida; 2) lai ja kiirevooluline Pirita jõgi ületada ning 3) kiirtee 5m kõrgusest müratõkkeaiast üle ronida.

Eraaia läbimisega olin teinud eelnevalt luuret, et vähemalt selles aias kurja koera pole. Lambi kustutan juba kaugel ära ning pimeduse varjus jõuan aiani. Kui üle aia seespool maandun, jääb jalge alla mingi metallkolakas ja oi appi, missugune kõva kolina ma tekitan! Naabrite koerad hakkavad valjusti haukuma, kogu küla ärkab justkui üles ja mina kui murdvaras olen liikumatult maja hooviprožektori valguses. Lidun siis kiiresti küürus seljaga põõsaste varju peitu ja sealt edasi juba teisele poole maja. Ronin puu otsa ning pikalt sirutuva puuoksa pealt saan üle laia kuuseheki väljapoole aeda hüpata. Kui nüüd pererahvas peaks soolapüssiga tulema, olen mina juba üle põllu lihtsalt pimedasse kaugusse jooksmas. Koerad rahunevad maha ning tagasi vaadates ei ole selles „minu“ majas isegi mitte tulesid põlema pandud.

Pirita jõgi ja sirgelt jooksmise lõpp

Pirita jõeni on seitse kilomeetrit. Põllud, märjad lodused metsatukad, kraavid, võsad, elektrikarjused – ehk tavaline Eesti linnalähedane maastik.

Tavaline Eesti lodumets

Kaja ootab jõekaldal kuivaka, sooja tee ja võileibadega. Erk pealamp reedab tema asukoha juba kaugelt ning selle peale on hea joosta.

Olen olnud rajal 22 tundi ja läbinud looduses 112 km. Lõpuni on veel 6km.

„Kaja, kui Sa väga kõvasti ei aja, siis ma ei ujuks siit jõest üle.“

„Haavatud oled või?“

„See on nii lai ja kiirevooluline ning kui siin kottpimedas peaks midagi viltu minema, näiteks takerdun mõne puujuurika otsa või kuivakott tõmbab mind allavoolu siis ma ei saaks Sulle isegi seda hüüda, et tule mulle mere äärde jõesuudmesse vastu!“

„Mitu kilomeetrit on siiani linnulennult?“

„101km.“ Kuigi mu tegelik kilometraaž on 112 km siis võistluse arvestuslik linnulennult mõõdetud distants on ikkagi 101 km.

„Hästi, kui alla saja oleks olnud, siis oleksid pidanud ujuma.“

„Oh ma tänan, teeme siis lõpupildi ja sõiduta mind palun koju.“

Pirita jõe kaldal lõpupilt

Joostes kaks korda läbi Suure Kanjoni

Ameerikas reiside vaatamisväärsuste nimekirja kuulub tüüpiliselt Arizona osariigis asuv maailmakuulus Grand Canyon. Selle servalt avanevad hunnitud vaated ning jalutuskäik rajal, mis lõpuks kanjoni põhja Colorado jõe äärde viib, on igati asjakohane.

Turiste tervitavad kõikjal sildid stiilis “ärge te mingil juhul kaaluge mõtet kanjoni põhja minna, see on nii sügaval, et sealt ei suuda te enam iseseisvalt üles tagasi ronida.” Ja siis tugevamad jalutavad näiteks punkti Skeleton Point, mis viitab naljaga pooleks justkui sellele, et sealt edasi minnes jääb inimesest alles vaid skelett.

Kogu inimkonna eksisteerimise aja on meid paelunud ikka kõrgused, kaugused, sügavused ja muidugi mõista võiduajamised. Näiteks Grand Canyoni põhja jooksid kaks meest tunni ajaga juba 120 aastat tagasi. Kaua väljatulekuks aega läks, see pole teada.

Rim to Rim to Rim (R2R2R)

31. jaanuar 2020 tegin seikluse Suures Kanjonis ja jooksin kaks korda selle põhja. Alustasin lõunakaldalt South Rim 2200m pealt, jooksin alla Colorado jõe äärde kust tõusin edasi kanjoni vastasküljel asuva North Rim kaldale 2600m, et seejärel ots ringi keerata ja kogu teekond teistpidi tagasi teha. Seega läbisin kanjoni põhja kaks korda ja tõusin üles mõlema kalda servale.

Kogudistants on 66km ning tõusumeetreid rohkem kui 3400m+. Aega kulus selleks koos puhkuste ja pildistamistega 9:29.

Grand Canyon adventure run: Rim to Rim to Rim (R2R2R)

Ettevalmistused seikluseks

Looduses määrab meie tegevuse edukuse alati ilm. Üks mu sõber näiteks kulutas novembris R2R2R seikluse peale 24 tundi tänu külmale ja tugevale lumetormile. Suvel seevastu tõusevad kanjoni põhjas temperatuurid eluohtlikult üle 40 kraadi, seega tingimused on igal ajal keerulised. Rusikareegel on, et kanjoni serva ja põhja temperatuuride vahe on päeval 15-20 kraadi.

Väga vajalik on tunda iseenda võimekust, et oleks ajaliselt selge kui palju süüa ja juua kaasa võtta. On oluline vahe kas liikuda rajal 10 või 20 tundi. Talvisel perioodil on kanjoni põhjas “vesi kinni keeratud” seega veevarusid sisuliselt täiendada ei saa. Hiljem selgus, et rajal on üks oja ületus ning see vesi oli väga maitsev ja olulise tähtsusega.

Milline rada valida? Põhja pool on üks rada, North Kaibab trail, kuid lõunaküljel on kaks, Bright Angel ja South Kaibab trail. Määravaks sai valiku juures asjaolu, et South Kaibab on rohkem päikesele avatud ning seal on pigem vähe lund.

Kommunikatsioon. Levi seal pole ja kui tarvis peaks olema siis kuidas välismaailmaga kommunikeeruda? Mina kasutan selleks otstarbeks Garmin inReachi, mille abil jõuab minu asukoht kaardile ja internetti ning võimaldab sõnumeid vahetada. Kuna mu satelliidi sõnumite kuumaht on 40tk ja iga seda ületav sõnum maksab, on see teenus avatud ainult lähedastele.

Laskumine külma ja pimedasse tundmatusse

Kell 5 hommikul näitas autotemperatuur –8 kraadi, taevas sirasid tähed ja puudeladvas rippus väike kuusirp. Kott selga, lamp pähe ning esimesed 3,5km joostes mööda maanteed South Kaibab trailhead-i, et jõuda laskumisele viiva matkaraja algusesse.

Külm. Väga külm. Valisin riietuse pigem õhema kuna all tõotas päevaks +16 kraadi sooja. Seega selga läks lühikeste käistega õhuke spordisärk, käised ja peale jooksujakk.

Algas laskumine lumisel ja jäisel rajal. Kuna päeval trambivad seal üles-alla ka ponid, siis ohtlikku kiilasjääd ei esinenud. Jooksen ja mõtlen kuidas üks suur asi algabki mitmest väikesest sammust. Serpentiinid vahelduvad nagu ka see pime, püstloodne, kõhe ja aimatav kuristik, mis haigutab kord paremal ja siis vasakul.

1800m kõrgusel lõppes lumi ning edasine rada oli lihtsalt kivine kuhu oli toestamiseks laotud iga 1,5m järel ristipidine kivirida.

Kõige hullem aga mis juhtuda võib, on kukkumine laskumisel.

Aga siis see juhtus, kukkumine

Olin jooksnud 4km kui korraga jalg takerdus ühe astme taha ning suure hooga sukeldusin pea ees kuskile kaugusse. Tegelikkuses järgmisesse astmesse.

Pikali. Rajal. Proovin, hingata saan, vaatan kella, pulss on ka olemas. Järelikult elus, uhh, hea seegi.

Tõusin püsti. Ei suutnud tasakaalu hoida ja istusin esimesele kivile mis tundus täiesti soe, kuigi temperatuur võis olla –4.

Istusin igaviku. Katsusin end läbi. Põlv marraskil, käsi valus, rind valus ja lõug ka natuke. Otsustasin et olen terve ja liigun edasi. Tõusen, astun kaks sammu ja uuesti kivile. Pea oli segi, pöörane tasakaaluhäire, püsti seista ei saa.

Istun teise igaviku ja kõik kivid tundusid millegipärast soojad. Kell näitas pulsiks 54, seega peaksin olema päris taastunud juba. Ootasin kuni pea sai jooksmiseks täiesti klaariks sest kõndimine pole minu tegevus.

Hiljem selgus, et vaid 2 minutit istusin, nüüd siis tean, ühe igaviku pikkus on 1 minut.

Öiste matkajatega Colorado jõgi

Ületasin pimeduses nähtamatu kuid seevastu hästi kuuldava jõe. Saatsin satelliidi kaudu sõnumi, et olen omadega põhjas ja liigun edasi.

Ja siis tulid mulle ootamatult vastu kolm seljakottide ning punaste lampidega matkajat. Kuidas, mida need inimesed öösel siin kottpimedas kanjonis teevad, matkavad? Et nagu päriselt või?

Selgus saabus kohe. Jõe ääres asuvas väikeses külakeses Phantom Ranger Station saavad mitmepäevased kanjonimatkajad ööbida. Ja nad lihtsalt hakkasid juba enne päikesetõusu ülespoole astuma, et ikka õhtuks kanjonist välja jõuda. Küla oli varajaselt elus, majad valgustatud ja pealampidega inimesed sebisid ringi.

Grand Canyon adventure run: Rim to Rim to Rim (R2R2R)

Kilomeetrid kõhedas kanjonis

Rada hakkab vaikselt kohiseva oja kõrval ülespoole tõusma ja aegajalt kuulen oma sammude ja veerevate kivide kummalist kaja. Tajun vaevumärgatava taevatriibu järgi, et jooksen kitsas kuid väga kõrgete kaljuseinte vahelises tunnelilaadses kanjonis.

Eks tagasi jõudes valges nägin selle koha täielikku võlu ja ikoonilisust. Tekkis tunne nagu oleksin sattunud filmimaailma ning sellised kinolinal nähtud võrratud kanjonid ongi päriselt olemas. Telefonikaamerasse mina seda ilu aga püüda ei suutnud.

Tõus 2500m kõrguse North Rim peale

22km pikkune tõus on täis unustamatuid vaateid.

Päikesetõus süütas ereda punakas-kollase leegiga põlema ümberkaudsed mäetipud. Kanjon muutus laiemaks ja rada kandis mind läbi rohelise looduse ikka edasi, põhja suunas. Teadsin, et lõpus pean järsemal nõlval nagunii kõndima, seega siin hoidsin ühtlaselt head jooksurütmi millega võimalikult kaugele jõuaks.

Grand Canyon adventure run : Rim to Rim to Rim (R2R2R)

Külm kalju võttis taas raja enda hoolde ning kõrgustest avanev vaade muutus iga sammuga üha avaramaks. Püüdsin palju kordi ette aimata kuhu viib rada, sest ees valendas vaid puhas püstloodne kalju ja kus see rada seal olla saab? Aga ometi sai, seinale oli rajatud meetrilaiune käigutee, mis serpentiinina üles ja edasi viis.

Pool pilku ette suunatud ja teine pool üle kuristikuserva ekslemas. See on veider tunne kuidas maailm liigub jooksjaga kaasa mitmel erineval kiirusel. Käega katsutav kaljusein möödub minuga võrdsel kiirusel, kuristik seevastu on hoo maha võtnud ning minu teine külg liigub aegluubis läbi tühjuse.

1800m ja taas lumel

Varjulisemad kohad tõid rajale väikesed lumeviirud. Ponidega siin praegusel aastaajal ei käida ja ka inimesi liigub harva, seetõttu esinesid siin palju keerukamad lume ja libedaolud kui kanjoni lõunaküljel.

Alates 2200m kõrguselt oligi ülespoole vaid järjest pakseneva lumega rada ning kohati oli edasiliikumine täitsa sumpamine. Vana indiaanlasest jäljekütt minus ütles, et viimased jäljed lumel on 2 päeva vanused ja lõkkekohad enam ammugi ei suitsenud.

Grand Canyon adventure run North Rim: Rim to Rim to Rim (R2R2R)

North Rim 2525m

Lõpuks üleval. Esimene pool tehtud ajaga 4:45.

Sumpan paksus lumes, leian istumiskoha ja teen pilti. Päike paistab ja kuigi on mõned miinuskraadid rändab jooksujakk kotti, pakin ära pealambi, vahetan ette taskusse uue joogipudeli ja chillin natuke veel.

Grand Canyon adventure run North Rim: Rim to Rim to Rim (R2R2R) 

Ükskõik millise pikkusega rada, olgu selleks siis poolmaraton, maraton või pikem ultrajooks, on õige tempo valik selline kui poole peal tunned nagu poleks veel jooksma hakanudki. Kui seal aga väsimust tunned, midagi valutab või miski hõõrub, siis on kindel et teine poolt kujuneb ainult üheks kannatuste rajaks.

Ma olen värskust täis, jalad on mõnusad ning tahavad hakata juba taas alla jooksma. Ega ma neid siis kinni hoia, andku aga minna.

Tagasitee jõe äärde on pikem

Kuigi rada viib allamäge ning joostes mööduvad kilomeetrid kiirelt, on ometi see teekond uskumatult pikk. Ilm muutub üha soojemaks, käärin käised alla ning jooki läheb rohkem kui ma arvasin. Esimese poole tegin plaanikohaselt poole liitri veega. Tagasiteel vajasin vett aga 2x rohkem ning päästjaks osutus üks oja kust sain pudeli täita.

Grand Canyon adventure run Colorado river: Rim to Rim to Rim (R2R2R)

Kahe tunniga viimane tõus

Läbisin taas rohelised aasad, tunnelkanjoni, küla ja jõudsin teist korda jõe äärde. 60km on juba jalgades, kui tekkis idee proovida, et kas saan siit kanjoni põhjast kahe tunniga välja.

Jalad olid küll väheke tössud aga vedasid siiski mu kenasti üles. Tagasijooks samuti ajaga 4:45.

Emotsionaalne lõpp

Ülev ja ühtlasi õnnelik meeleolu valitses lõpuks tagasi South Rim peale jõudes. Kui keegi oleks Eesti hümni mänginud siis oleks pisar ka silma tulnud. Muidugi olen palju pikemaid ja raskemaid mägiseid jooksuvõistlusi läbinud, kuid käesolev seiklus oli emotsionaalselt täiesti teisest klassist.

Tänu inReachile ja satelliitsidele, said paljud sõbrad reaalajas mu liikumist jälgida ja arvutiekraani vahendusel kaasa elada. Kajal oli võimalus mulle ka inReachi peale sõnumeid saata ning nende üle oli mul eriti hea meel.

Grand Canyon adventure run sunrise: Rim to Rim to Rim (R2R2R)

Joostes kaks korda läbi Suure Kanjoni

Ameerikas reiside vaatamisväärsuste nimekirja kuulub tüüpiliselt Arizona osariigis asuv maailmakuulus Grand Canyon. Selle servalt avanevad hunnitud vaated ning jalutuskäik rajal, mis lõpuks kanjoni põhja Colorado jõe äärde viib, on igati asjakohane.

Turiste tervitavad kõikjal sildid stiilis “ärge te mingil juhul kaaluge mõtet kanjoni põhja minna, see on nii sügaval, et sealt ei suuda te enam iseseisvalt üles tagasi ronida.” Ja siis tugevamad jalutavad näiteks punkti Skeleton Point, mis viitab naljaga pooleks justkui sellele, et sealt edasi minnes jääb inimesest alles vaid skelett.

Kogu inimkonna eksisteerimise aja on meid paelunud ikka kõrgused, kaugused, sügavused ja muidugi mõista võiduajamised. Näiteks Grand Canyoni põhja jooksid kaks meest tunni ajaga juba 120 aastat tagasi. Kaua väljatulekuks aega läks, see pole teada.

Rim to Rim to Rim (R2R2R)

31. jaanuar 2020 tegin seikluse Suures Kanjonis ja jooksin kaks korda selle põhja. Alustasin lõunakaldalt South Rim 2200m pealt, jooksin alla Colorado jõe äärde kust tõusin edasi kanjoni vastasküljel asuva North Rim kaldale 2600m, et seejärel ots ringi keerata ja kogu teekond teistpidi tagasi teha. Seega läbisin kanjoni põhja kaks korda ja tõusin üles mõlema kalda servale.

Kogudistants on 66km ning tõusumeetreid rohkem kui 3400m+. Aega kulus selleks koos puhkuste ja pildistamistega 9:29.

Grand Canyon adventure run: Rim to Rim to Rim (R2R2R)

Ettevalmistused seikluseks

Looduses määrab meie tegevuse edukuse alati ilm. Üks mu sõber näiteks kulutas novembris R2R2R seikluse peale 24 tundi tänu külmale ja tugevale lumetormile. Suvel seevastu tõusevad kanjoni põhjas temperatuurid eluohtlikult üle 40 kraadi, seega tingimused on igal ajal keerulised. Rusikareegel on, et kanjoni serva ja põhja temperatuuride vahe on päeval 15-20 kraadi.

Väga vajalik on tunda iseenda võimekust, et oleks ajaliselt selge kui palju süüa ja juua kaasa võtta. On oluline vahe kas liikuda rajal 10 või 20 tundi. Talvisel perioodil on kanjoni põhjas “vesi kinni keeratud” seega veevarusid sisuliselt täiendada ei saa. Hiljem selgus, et rajal on üks oja ületus ning see vesi oli väga maitsev ja olulise tähtsusega.

Milline rada valida? Põhja pool on üks rada, North Kaibab trail, kuid lõunaküljel on kaks, Bright Angel ja South Kaibab trail. Määravaks sai valiku juures asjaolu, et South Kaibab on rohkem päikesele avatud ning seal on pigem vähe lund.

Kommunikatsioon. Levi seal pole ja kui tarvis peaks olema siis kuidas välismaailmaga kommunikeeruda? Mina kasutan selleks otstarbeks Garmin inReachi, mille abil jõuab minu asukoht kaardile ja internetti ning võimaldab sõnumeid vahetada. Kuna mu satelliidi sõnumite kuumaht on 40tk ja iga seda ületav sõnum maksab, on see teenus avatud ainult lähedastele.

Laskumine külma ja pimedasse tundmatusse

Kell 5 hommikul näitas autotemperatuur –8 kraadi, taevas sirasid tähed ja puudeladvas rippus väike kuusirp. Kott selga, lamp pähe ning esimesed 3,5km joostes mööda maanteed South Kaibab trailhead-i, et jõuda laskumisele viiva matkaraja algusesse.

Külm. Väga külm. Valisin riietuse pigem õhema kuna all tõotas päevaks +16 kraadi sooja. Seega selga läks lühikeste käistega õhuke spordisärk, käised ja peale jooksujakk.

Algas laskumine lumisel ja jäisel rajal. Kuna päeval trambivad seal üles-alla ka ponid, siis ohtlikku kiilasjääd ei esinenud. Jooksen ja mõtlen kuidas üks suur asi algabki mitmest väikesest sammust. Serpentiinid vahelduvad nagu ka see pime, püstloodne, kõhe ja aimatav kuristik, mis haigutab kord paremal ja siis vasakul.

1800m kõrgusel lõppes lumi ning edasine rada oli lihtsalt kivine kuhu oli toestamiseks laotud iga 1,5m järel ristipidine kivirida.

Kõige hullem aga mis juhtuda võib, on kukkumine laskumisel.

Aga siis see juhtus, kukkumine

Olin jooksnud 4km kui korraga jalg takerdus ühe astme taha ning suure hooga sukeldusin pea ees kuskile kaugusse. Tegelikkuses järgmisesse astmesse.

Pikali. Rajal. Proovin, hingata saan, vaatan kella, pulss on ka olemas. Järelikult elus, uhh, hea seegi.

Tõusin püsti. Ei suutnud tasakaalu hoida ja istusin esimesele kivile mis tundus täiesti soe, kuigi temperatuur võis olla –4.

Istusin igaviku. Katsusin end läbi. Põlv marraskil, käsi valus, rind valus ja lõug ka natuke. Otsustasin et olen terve ja liigun edasi. Tõusen, astun kaks sammu ja uuesti kivile. Pea oli segi, pöörane tasakaaluhäire, püsti seista ei saa.

Istun teise igaviku ja kõik kivid tundusid millegipärast soojad. Kell näitas pulsiks 54, seega peaksin olema päris taastunud juba. Ootasin kuni pea sai jooksmiseks täiesti klaariks sest kõndimine pole minu tegevus.

Hiljem selgus, et vaid 2 minutit istusin, nüüd siis tean, ühe igaviku pikkus on 1 minut.

Öiste matkajatega Colorado jõgi

Ületasin pimeduses nähtamatu kuid seevastu hästi kuuldava jõe. Saatsin satelliidi kaudu sõnumi, et olen omadega põhjas ja liigun edasi.

Ja siis tulid mulle ootamatult vastu kolm seljakottide ning punaste lampidega matkajat. Kuidas, mida need inimesed öösel siin kottpimedas kanjonis teevad, matkavad? Et nagu päriselt või?

Selgus saabus kohe. Jõe ääres asuvas väikeses külakeses Phantom Ranger Station saavad mitmepäevased kanjonimatkajad ööbida. Ja nad lihtsalt hakkasid juba enne päikesetõusu ülespoole astuma, et ikka õhtuks kanjonist välja jõuda. Küla oli varajaselt elus, majad valgustatud ja pealampidega inimesed sebisid ringi.

Grand Canyon adventure run: Rim to Rim to Rim (R2R2R)

Kilomeetrid kõhedas kanjonis

Rada hakkab vaikselt kohiseva oja kõrval ülespoole tõusma ja aegajalt kuulen oma sammude ja veerevate kivide kummalist kaja. Tajun vaevumärgatava taevatriibu järgi, et jooksen kitsas kuid väga kõrgete kaljuseinte vahelises tunnelilaadses kanjonis.

Eks tagasi jõudes valges nägin selle koha täielikku võlu ja ikoonilisust. Tekkis tunne nagu oleksin sattunud filmimaailma ning sellised kinolinal nähtud võrratud kanjonid ongi päriselt olemas. Telefonikaamerasse mina seda ilu aga püüda ei suutnud.

Tõus 2500m kõrguse North Rim peale

22km pikkune tõus on täis unustamatuid vaateid.

Päikesetõus süütas ereda punakas-kollase leegiga põlema ümberkaudsed mäetipud. Kanjon muutus laiemaks ja rada kandis mind läbi rohelise looduse ikka edasi, põhja suunas. Teadsin, et lõpus pean järsemal nõlval nagunii kõndima, seega siin hoidsin ühtlaselt head jooksurütmi millega võimalikult kaugele jõuaks.

Grand Canyon adventure run : Rim to Rim to Rim (R2R2R)

Külm kalju võttis taas raja enda hoolde ning kõrgustest avanev vaade muutus iga sammuga üha avaramaks. Püüdsin palju kordi ette aimata kuhu viib rada, sest ees valendas vaid puhas püstloodne kalju ja kus see rada seal olla saab? Aga ometi sai, seinale oli rajatud meetrilaiune käigutee, mis serpentiinina üles ja edasi viis.

Pool pilku ette suunatud ja teine pool üle kuristikuserva ekslemas. See on veider tunne kuidas maailm liigub jooksjaga kaasa mitmel erineval kiirusel. Käega katsutav kaljusein möödub minuga võrdsel kiirusel, kuristik seevastu on hoo maha võtnud ning minu teine külg liigub aegluubis läbi tühjuse.

1800m ja taas lumel

Varjulisemad kohad tõid rajale väikesed lumeviirud. Ponidega siin praegusel aastaajal ei käida ja ka inimesi liigub harva, seetõttu esinesid siin palju keerukamad lume ja libedaolud kui kanjoni lõunaküljel.

Alates 2200m kõrguselt oligi ülespoole vaid järjest pakseneva lumega rada ning kohati oli edasiliikumine täitsa sumpamine. Vana indiaanlasest jäljekütt minus ütles, et viimased jäljed lumel on 2 päeva vanused ja lõkkekohad enam ammugi ei suitsenud.

Grand Canyon adventure run North Rim: Rim to Rim to Rim (R2R2R)

North Rim 2525m

Lõpuks üleval. Esimene pool tehtud ajaga 4:45.

Sumpan paksus lumes, leian istumiskoha ja teen pilti. Päike paistab ja kuigi on mõned miinuskraadid rändab jooksujakk kotti, pakin ära pealambi, vahetan ette taskusse uue joogipudeli ja chillin natuke veel.

Grand Canyon adventure run North Rim: Rim to Rim to Rim (R2R2R) 

Ükskõik millise pikkusega rada, olgu selleks siis poolmaraton, maraton või pikem ultrajooks, on õige tempo valik selline kui poole peal tunned nagu poleks veel jooksma hakanudki. Kui seal aga väsimust tunned, midagi valutab või miski hõõrub, siis on kindel et teine poolt kujuneb ainult üheks kannatuste rajaks.

Ma olen värskust täis, jalad on mõnusad ning tahavad hakata juba taas alla jooksma. Ega ma neid siis kinni hoia, andku aga minna.

Tagasitee jõe äärde on pikem

Kuigi rada viib allamäge ning joostes mööduvad kilomeetrid kiirelt, on ometi see teekond uskumatult pikk. Ilm muutub üha soojemaks, käärin käised alla ning jooki läheb rohkem kui ma arvasin. Esimese poole tegin plaanikohaselt poole liitri veega. Tagasiteel vajasin vett aga 2x rohkem ning päästjaks osutus üks oja kust sain pudeli täita.

Grand Canyon adventure run Colorado river: Rim to Rim to Rim (R2R2R)

Kahe tunniga viimane tõus

Läbisin taas rohelised aasad, tunnelkanjoni, küla ja jõudsin teist korda jõe äärde. 60km on juba jalgades, kui tekkis idee proovida, et kas saan siit kanjoni põhjast kahe tunniga välja.

Jalad olid küll väheke tössud aga vedasid siiski mu kenasti üles. Tagasijooks samuti ajaga 4:45.

Emotsionaalne lõpp

Ülev ja ühtlasi õnnelik meeleolu valitses lõpuks tagasi South Rim peale jõudes. Kui keegi oleks Eesti hümni mänginud siis oleks pisar ka silma tulnud. Muidugi olen palju pikemaid ja raskemaid mägiseid jooksuvõistlusi läbinud, kuid käesolev seiklus oli emotsionaalselt täiesti teisest klassist.

Tänu inReachile ja satelliitsidele, said paljud sõbrad reaalajas mu liikumist jälgida ja arvutiekraani vahendusel kaasa elada. Kajal oli võimalus mulle ka inReachi peale sõnumeid saata ning nende üle oli mul eriti hea meel.

Grand Canyon adventure run sunrise: Rim to Rim to Rim (R2R2R)

ITRA rankinguga jooksjad Eesti-Läti-Leedu näitel

ITRA ehk siis International Trail Running Association missioon on edendada kogu maailmas trail runningut kui spordiala. https://itra.run/ 

Käesolevas artiklis võrdlen kõiki Eesti, Läti ja Leedu jooksjaid, kes omavad ITRA rankingu punkte.

Oluline on siinkohal vahet teha 1) jooksja enda rankingul, mis väljendab tema kiirust ja 2) võistluse kategoorial, mis väljendab võistluse raskusastet.

ITRA kategooria punktid võistlustele

ITRA on jaganud jooksuvõistlused raskuse alusel 7 kategooriatesse. See on seotud nii kilomeetrite, tõusumeetrite kui ka eeldatava lõpetamise ajaga kõrge rankinguga (830) jooksja poolt.

Iga jooksu lõpetaja saab vastava arvu ITRA punkte, kui ta on lõpetanud selle jooksu ettenähtud ajaraamides. Näiteks 100 miili jooksud tüüpiliselt 6-e punktilised jooksud.

ITRA categories

Mida nende punktidega teha?

Need punktid on päris mitmetel võistlustel seatud osalemise eeltingimuseks. Näiteks kui on soov UTMB võistlusel osaleda, siis peab jooksja omama minimaalselt 10 punkti, mis on saadud kahe võistlusega. Näiteks kaks 5 punktilist või üks 4 ja teine 6-e punktine võistlus on vajalikud.

ITRA kategooriatega võistlusi ja kui palju ühegi eest punkte saab, seda näeb siit: https://itra.run/page/290/Calendar.html

ITRA rankingu punktid jooksjatele

Ametlikult inglise keeles ITRA Performance Index, kuid ma kasutan siin ja edaspidi lihtsuse mõttes ITRA ranking.

ITRA on välja töötanud algoritmi mille alusel saavad võistlejad üle maailma ennast üksteisega võrrelda, ilma et peaks kohe hakkama võidu jooksma.

See number on väljendatud skaalal 0 kuni 1000. See arvutatakse päris mitme komponendi alusel, nagu näiteks lõpetajate arv, koht, aeg, teiste jooksjate ranking jne. Seda matemaatilist poolt võib uurida ITRA enda lehelt. Hetkel lihtsalt eeldame, et see arvutamine on aus, läbipaistev ja õiglane.

https://itra.run/page/269/FAQ_scores_and_Performance_index.html

ITRA Performance Index / ITRA ranking

Eesti-Läti-Leedu ITRA rankinguga jooksjate hulk

Kõik jooksjad, kes on osalenud ITRA sertifitseeritud võistlusel ja selle ka ajalimiidi sees lõpetanud, saavad endale ITRA rankingu.

Alljärgnev tulpdiagramm näitab koguseliselt kui palju on igas riigis selliseid jooksjaid. Siit nähtub selgelt, et Läti on huvitaval kombel teistest riikidest kaugel-kaugel ees. Oleks siis, et Lätis on paremad tingimused treenimiseks vms. aga ei ole, täitsa võrreldav maastik Eestiga. 

Kindlasti õnnestub seda numbrit ka Eestis suurendada, kui võistluste korraldajad sertifitseeriksid rohkem oma võistluseid ITRA juures. Tegemist on lihtsa, tasulise (kuid odava) teenusega. Vastukaaluks saavad jooksjad aru kui raskel võistlusel nad osalesid ja kus asuvad nad üldisel maailma skaalal.

ITRA ranked runners by nationality Estonia Latvia Lithuania

Sooline jaotus riikide lõikes näitab, et Lätis on ka naisi suhteliselt rohkem selle spordialaga tegelemas kui Eestis ja Leedus.

ITRA ranked runners by sex and nationality Estonia Latvia Lithuania

ITRA rankinguga jooksjate hulk sünniaasta alusel

Alljärgnevalt olen jaganud ITRA rankingu kolme kategooriasse:

  1. kuni 400 punktiga jooksjad – võistluse läbijad
  2. jooksjad vahemikus 400-600 – keskpäraselt tugevad
  3. üle 600 punktiga jooksjad – tugevad tegijad

Üks oluline erinevus mis alljärgnevalt tulpdiagrammilt paistab, on seotud jooksjate vanuselise jaotusega. Lätis ja Leedus on enamik jooksjaid sünniaastaga vahemikus 1985-1989 (31-35 aastased). Eestis on enamik jooksjaid vahemikus 1975-1979 (41-45 aastased). Seega eestlastest jooksjad on ca 10 aastat vanemad.

ITRA ranked runners by birth year Estonia Latvia Lithuania

Eesti ITRA rankinguga jooksjad

Alljärgnev graafik iseloomustab eestlaste jaotust sünniaasta alusel, kus värv tähistab ITRA rankingu kategooriat, alla 400, 400-600 ja üle 600.

Sinine trendijoon iseloomustab kõige suurema grupi jooksjate ehk siis 400-600 punkti jooksjate trendi. Selle trendijoone maksimum on 1977 a. peal, seega Eesti keskpärane trail runner on 43 aastane.

ITRA ranked runners by birth year Estonia

Läti ITRA rankinguga jooksjad

Alljärgnev graafik iseloomustab lätlaste jaotust sünniaasta alusel, kus värv tähistab ITRA rankingu kategooriat, alla 400, 400-600 ja üle 600.

Sinine trendijoon iseloomustab kõige suurema grupi jooksjate ehk siis 400-600 punkti jooksjate trendi. Selle trendijoone maksimum on 1982 a. peal, seega Läti keskpärane trail runner on 38 aastane.

Võrreldes aga Eestiga, on näha et kollased punktid, ehk siis väga tugevad jooksjad, on Lätis keskmiselt 10 aastat nooremad kui Eestis.

ITRA ranked runners by birth year Latvia

Leedu ITRA rankinguga jooksjad

Alljärgnev graafik iseloomustab leedukate jaotust sünniaasta alusel, kus värv tähistab ITRA rankingu kategooriat, alla 400, 400-600 ja üle 600.

Sinine trendijoon iseloomustab kõige suurema grupi jooksjate ehk siis 400-600 punkti jooksjate trendi. Selle trendijoone maksimum on 1982 a. peal, seega Leedu keskpärane trail runner on 38 aastane, sama nagu Lätis.ITRA ranked runners by birth year Lithuania

TOP20 ITRA rankinguga jooksjad

Alljärgnevad graafikud iseloomustavad iga riigi kohta eraldi TOP20 mees- ja naisjooksjat. ITRA punktide jaotuse olen teinud riigiti erineva, et joonistuks paremini välja just TOP20 jaotus selle riigi sees.

Eesti TOP20 ITRA mehed

Eesti TOP20 ITRA rankinguga meesjooksjate vanuseline graafik. Siit on näha, et kaks jooksjat on Eestis üle 700.

Tänasel hetkel saab Eesti TOP20 nimekirja ka alla 600 punktiga jooksja.

TOP20 ITRA ranked male runners Estonia

Eesti TOP20 ITRA naised

Eesti TOP20 ITRA rankinguga naisjooksjate vanuseline graafik. Siit on näha, et üks jooksja Eestis on üle 600-700 vahel, mis on naiste arvestuses väga kõva tase. Enamik TOP20 naisjooksjaid on vahemikus 500-600 ning ütleks et pigem nooremad ja vanemad jooksjad on pigem alla 500 rankinguga.

TOP20 ITRA ranked female runners Estonia

Läti TOP20 ITRA mehed

Läti TOP20 ITRA rankinguga meesjooksjate vanuseline graafik. Siit on näha, et kaks jooksjat on Lätis üle 800, mis teeb neist rahvusvaheliselt tugevad jooksjad.

On näha, et TOP20 sisse saamiseks peab ranking olema Lätis üle 700. Erinevalt Eestist, kus sai ka alla 600 punktiga TOP20 nimekirja.

Lisaks on siit näha, et Läti TOP20 meesjooksja vanus on võrreldes Eesti jooksjaga 10 aastat noorem.

TOP20 ITRA ranked male runners Latvia

Läti TOP20 ITRA naised

Läti TOP20 ITRA rankinguga naisjooksjate vanuseline graafik.

Lätis on tugeva rankinguga naisjooksjad TOP20-s palju rohkem kui Eestis. Kui Eestis on selliseid naisi ainult üks, siis Lätis on ca pooled TOP20 naistest üle 600.

TOP20 ITRA ranked female runners Latvia

Leedu TOP20 ITRA mehed

Leedu TOP20 ITRA rankinguga meesjooksjate vanuseline graafik. Siit on näha, et kaks jooksjat on Leedus üle 800 (sama nagu Lätis), mis teeb neist rahvusvaheliselt tugevad jooksjad.

Tase TOP20-s on natuke nõrgem kui Lätis sest nimekirja õnnestub saada ka alla 700 punktiga, mis Lätis aga enam võimalik pole.

TOP20 ITRA ranked male runners Lithuania

Leedu TOP20 ITRA naised

Leedu TOP20 ITRA rankinguga naisjooksjate vanuseline graafik.

Leedus on tugeva rankinguga naisjooksjad TOP20-s sarnaselt Eestile ainult üks. Kuid keskmine tase on siiski Eestiga võrreldes kõrgem, ehk TOP20 nimekirja saamiseks peab omama üle 500 punktilist rankingut. Eestis saab ka naiste TOP20 nimekirja alla 500 punktiga.

TOP20 ITRA ranked female runners Lithuania

Kes on riigiti TOP5 ITRA rankinguga jooksjad?

Alljärgnevalt on nimeliselt välja toodud iga riigi TOP5 mees- ja naisjooksjat.

Tabelis on oluline väli nagu “Previous ITRA index”. Kuna ranking on libisev number mida arvutatakse igal aastal üle, siis previous number annab hinnangu, kas antud jooksja on oma tulemusi pidevalt parandamas või vastupidi. Vastupidine võib ka seda tähendada, et viimasest ITRA jooksust on möödas üle aasta ning siis hakkab matemaatilise algoritmi alusel see number vähenema.

Eesti TOP5 mehed

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Ranno ERALA 786 788 M 1973
Leivo SEPP 730 724 M 1972
Toomas UNT 694 689 M 1975
Gunnar KINGO 670 665 M 1980
Kaupo TIISLÄR 663 658 M 1979


Tabelist on näha, et esimese koha omaniku Ranno Erala number väheneb, kuna tema väga kõvast Vasaloppeti jooksu 6. koha tulemusest on juba üle aasta möödas.

Või mina ise, Eesti nimekirjas olen küll teisel kohal, kuid Lätis asuksin oma rankinguga alles 16. kohal ning mainekatel ITRA kategooria võistlustel pole veel TOP10 hulka jõudnud. Taiharja Vanakuri, mis sel aastal oli ka ITRA-kategooria võistlus, seal saavutasin küll 1. koha, kuid tegemist polnud rahvusvahelises mastaabis võistlusega.

Eesti TOP5 naised

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Eve TALTS 670 671 F 1976
Millerine BRIKKER 575 571 F 1976
Marjaliisa UMB 565 560 F 1985
Viivi-Anne SOOTS 545 554 F 1971
Kaidi Keir KUKK 536 532 F 1994


Sarnaselt Rannole, on esikoha omanik Eve Talts jooksnud kaks korda Vasaloppetil ning viimane kord väga kõrge 4. koha saavutanud.

Läti TOP5 mehed

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Andris RONIMOISS 867 869 M 1984
Andrejs GALENIEKS 802 798 M 1984
Romans EVARTS 780 780 M 1982
Andrejs JESKO 773 785 M 1982
Janis KUMS 765 762 M 1988


Sellest tabelist tasub esile tõsta Andris Ronimoiss, kes on võitnud MIUT (Madeira) ultrajooksu ning UTMB ccc võistlusel 6. kohale jõudnud. Samuti Romans Evarts, kes 2018 aastal lõpetas UTMB põhivõistluse ülikõrge 6. kohaga.

Lisaks tasub märkimist, et viiendal kohal asuv Janis Kums on lätlane, kes jäi Taliharja Vanakurjal 2020 minu järel teiseks.

Läti TOP5 naised

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Anete SVILPE 661 662 F 1993
Patricija EIDUKA 658 656 F 2000
Linda BOLDANE 653 648 F 1992
Diana DZAVIZA 648 643 F 1987
Irita PUKITE 620 627 F 1974

 

Leedu TOP5 mehed

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Gediminas GRINIUS 867 874 M 1979
Vaidas ZLABYS 848 862 M 1986
Andrius RAMONAS 784 797 M 1982
Domantas KAVALIAUSKAS 766 762 M 1991
Modestas BACYS 757 759 M 1981

 

Siin tuleb ära märkida esikoha mees Gedimina Grinius kes on üle maailma väga aktiivne ja paljudel mainekatel ultratel võidu võtnud. 

Leedu TOP5 naised

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Egle LAURINAITYTE 622 622 F 1991
Audinga ANDRUSKEVICIUTE 598 608 F 1988
Austeja VAICIULIENE 587 590 F 1989
Asta BUTEIKYTE 571 573 F 1989
Eimantė RAGAUSKAITĖ 567 565 F 1991

 

Kokkuvõtteks

Lätis ja Leedus on esikoha mehed rahuvusvaheliselt väga aktiivsed, osalenud paljudel erinevatel võistlustel ja saavutanud neil ka TOP5 kohti. Eesti jooksjad seevastu alles otsivad oma kohta.

Kindlasti leiab ka Eestist väga kõvasid jooksjaid, kes võiksid endale üle 800 rankingu joosta, kuid täna on nad kõik alles asfaldil ja pole sealt veel maastikule taibanud tulla.

Seega, keskmist ITRA rankingu taset saaks tõsta sellega, kui Eestis oleks rohkem vastavaid maastikujookse. Kuid kõrges mängus kaasalöömiseks peab peale tulema noori, kes on huvitatud maastikujooksust. Kiire pilk tabelitele näitab, et nii Lätis kui Leedus on kõva ITRA rankinguga jooksjad 10 aastat eestlastest nooremad.

Ja lõpetuseks pilt maailma kõige kõvemate ITRA rankinguga jooksjatest.

TOP6 ITRA Performance Index

ITRA rankinguga jooksjad Eesti-Läti-Leedu näitel

ITRA ehk siis International Trail Running Association missioon on edendada kogu maailmas trail runningut kui spordiala. https://itra.run/ 

Käesolevas artiklis võrdlen kõiki Eesti, Läti ja Leedu jooksjaid, kes omavad ITRA rankingu punkte.

Oluline on siinkohal vahet teha 1) jooksja enda rankingul, mis väljendab tema kiirust ja 2) võistluse kategoorial, mis väljendab võistluse raskusastet.

ITRA kategooria punktid võistlustele

ITRA on jaganud jooksuvõistlused raskuse alusel 7 kategooriatesse. See on seotud nii kilomeetrite, tõusumeetrite kui ka eeldatava lõpetamise ajaga kõrge rankinguga (830) jooksja poolt.

Iga jooksu lõpetaja saab vastava arvu ITRA punkte, kui ta on lõpetanud selle jooksu ettenähtud ajaraamides. Näiteks 100 miili jooksud tüüpiliselt 6-e punktilised jooksud.

ITRA categories

Mida nende punktidega teha?

Need punktid on päris mitmetel võistlustel seatud osalemise eeltingimuseks. Näiteks kui on soov UTMB võistlusel osaleda, siis peab jooksja omama minimaalselt 10 punkti, mis on saadud kahe võistlusega. Näiteks kaks 5 punktilist või üks 4 ja teine 6-e punktine võistlus on vajalikud.

ITRA kategooriatega võistlusi ja kui palju ühegi eest punkte saab, seda näeb siit: https://itra.run/page/290/Calendar.html

ITRA rankingu punktid jooksjatele

Ametlikult inglise keeles ITRA Performance Index, kuid ma kasutan siin ja edaspidi lihtsuse mõttes ITRA ranking.

ITRA on välja töötanud algoritmi mille alusel saavad võistlejad üle maailma ennast üksteisega võrrelda, ilma et peaks kohe hakkama võidu jooksma.

See number on väljendatud skaalal 0 kuni 1000. See arvutatakse päris mitme komponendi alusel, nagu näiteks lõpetajate arv, koht, aeg, teiste jooksjate ranking jne. Seda matemaatilist poolt võib uurida ITRA enda lehelt. Hetkel lihtsalt eeldame, et see arvutamine on aus, läbipaistev ja õiglane.

https://itra.run/page/269/FAQ_scores_and_Performance_index.html

ITRA Performance Index / ITRA ranking

Eesti-Läti-Leedu ITRA rankinguga jooksjate hulk

Kõik jooksjad, kes on osalenud ITRA sertifitseeritud võistlusel ja selle ka ajalimiidi sees lõpetanud, saavad endale ITRA rankingu.

Alljärgnev tulpdiagramm näitab koguseliselt kui palju on igas riigis selliseid jooksjaid. Siit nähtub selgelt, et Läti on huvitaval kombel teistest riikidest kaugel-kaugel ees. Oleks siis, et Lätis on paremad tingimused treenimiseks vms. aga ei ole, täitsa võrreldav maastik Eestiga. 

Kindlasti õnnestub seda numbrit ka Eestis suurendada, kui võistluste korraldajad sertifitseeriksid rohkem oma võistluseid ITRA juures. Tegemist on lihtsa, tasulise (kuid odava) teenusega. Vastukaaluks saavad jooksjad aru kui raskel võistlusel nad osalesid ja kus asuvad nad üldisel maailma skaalal.

ITRA ranked runners by nationality Estonia Latvia Lithuania

Sooline jaotus riikide lõikes näitab, et Lätis on ka naisi suhteliselt rohkem selle spordialaga tegelemas kui Eestis ja Leedus.

ITRA ranked runners by sex and nationality Estonia Latvia Lithuania

ITRA rankinguga jooksjate hulk sünniaasta alusel

Alljärgnevalt olen jaganud ITRA rankingu kolme kategooriasse:

  1. kuni 400 punktiga jooksjad – võistluse läbijad
  2. jooksjad vahemikus 400-600 – keskpäraselt tugevad
  3. üle 600 punktiga jooksjad – tugevad tegijad

Üks oluline erinevus mis alljärgnevalt tulpdiagrammilt paistab, on seotud jooksjate vanuselise jaotusega. Lätis ja Leedus on enamik jooksjaid sünniaastaga vahemikus 1985-1989 (31-35 aastased). Eestis on enamik jooksjaid vahemikus 1975-1979 (41-45 aastased). Seega eestlastest jooksjad on ca 10 aastat vanemad.

ITRA ranked runners by birth year Estonia Latvia Lithuania

Eesti ITRA rankinguga jooksjad

Alljärgnev graafik iseloomustab eestlaste jaotust sünniaasta alusel, kus värv tähistab ITRA rankingu kategooriat, alla 400, 400-600 ja üle 600.

Sinine trendijoon iseloomustab kõige suurema grupi jooksjate ehk siis 400-600 punkti jooksjate trendi. Selle trendijoone maksimum on 1977 a. peal, seega Eesti keskpärane trail runner on 43 aastane.

ITRA ranked runners by birth year Estonia

Läti ITRA rankinguga jooksjad

Alljärgnev graafik iseloomustab lätlaste jaotust sünniaasta alusel, kus värv tähistab ITRA rankingu kategooriat, alla 400, 400-600 ja üle 600.

Sinine trendijoon iseloomustab kõige suurema grupi jooksjate ehk siis 400-600 punkti jooksjate trendi. Selle trendijoone maksimum on 1982 a. peal, seega Läti keskpärane trail runner on 38 aastane.

Võrreldes aga Eestiga, on näha et kollased punktid, ehk siis väga tugevad jooksjad, on Lätis keskmiselt 10 aastat nooremad kui Eestis.

ITRA ranked runners by birth year Latvia

Leedu ITRA rankinguga jooksjad

Alljärgnev graafik iseloomustab leedukate jaotust sünniaasta alusel, kus värv tähistab ITRA rankingu kategooriat, alla 400, 400-600 ja üle 600.

Sinine trendijoon iseloomustab kõige suurema grupi jooksjate ehk siis 400-600 punkti jooksjate trendi. Selle trendijoone maksimum on 1982 a. peal, seega Leedu keskpärane trail runner on 38 aastane, sama nagu Lätis.ITRA ranked runners by birth year Lithuania

TOP20 ITRA rankinguga jooksjad

Alljärgnevad graafikud iseloomustavad iga riigi kohta eraldi TOP20 mees- ja naisjooksjat. ITRA punktide jaotuse olen teinud riigiti erineva, et joonistuks paremini välja just TOP20 jaotus selle riigi sees.

Eesti TOP20 ITRA mehed

Eesti TOP20 ITRA rankinguga meesjooksjate vanuseline graafik. Siit on näha, et kaks jooksjat on Eestis üle 700.

Tänasel hetkel saab Eesti TOP20 nimekirja ka alla 600 punktiga jooksja.

TOP20 ITRA ranked male runners Estonia

Eesti TOP20 ITRA naised

Eesti TOP20 ITRA rankinguga naisjooksjate vanuseline graafik. Siit on näha, et üks jooksja Eestis on üle 600-700 vahel, mis on naiste arvestuses väga kõva tase. Enamik TOP20 naisjooksjaid on vahemikus 500-600 ning ütleks et pigem nooremad ja vanemad jooksjad on pigem alla 500 rankinguga.

TOP20 ITRA ranked female runners Estonia

Läti TOP20 ITRA mehed

Läti TOP20 ITRA rankinguga meesjooksjate vanuseline graafik. Siit on näha, et kaks jooksjat on Lätis üle 800, mis teeb neist rahvusvaheliselt tugevad jooksjad.

On näha, et TOP20 sisse saamiseks peab ranking olema Lätis üle 700. Erinevalt Eestist, kus sai ka alla 600 punktiga TOP20 nimekirja.

Lisaks on siit näha, et Läti TOP20 meesjooksja vanus on võrreldes Eesti jooksjaga 10 aastat noorem.

TOP20 ITRA ranked male runners Latvia

Läti TOP20 ITRA naised

Läti TOP20 ITRA rankinguga naisjooksjate vanuseline graafik.

Lätis on tugeva rankinguga naisjooksjad TOP20-s palju rohkem kui Eestis. Kui Eestis on selliseid naisi ainult üks, siis Lätis on ca pooled TOP20 naistest üle 600.

TOP20 ITRA ranked female runners Latvia

Leedu TOP20 ITRA mehed

Leedu TOP20 ITRA rankinguga meesjooksjate vanuseline graafik. Siit on näha, et kaks jooksjat on Leedus üle 800 (sama nagu Lätis), mis teeb neist rahvusvaheliselt tugevad jooksjad.

Tase TOP20-s on natuke nõrgem kui Lätis sest nimekirja õnnestub saada ka alla 700 punktiga, mis Lätis aga enam võimalik pole.

TOP20 ITRA ranked male runners Lithuania

Leedu TOP20 ITRA naised

Leedu TOP20 ITRA rankinguga naisjooksjate vanuseline graafik.

Leedus on tugeva rankinguga naisjooksjad TOP20-s sarnaselt Eestile ainult üks. Kuid keskmine tase on siiski Eestiga võrreldes kõrgem, ehk TOP20 nimekirja saamiseks peab omama üle 500 punktilist rankingut. Eestis saab ka naiste TOP20 nimekirja alla 500 punktiga.

TOP20 ITRA ranked female runners Lithuania

Kes on riigiti TOP5 ITRA rankinguga jooksjad?

Alljärgnevalt on nimeliselt välja toodud iga riigi TOP5 mees- ja naisjooksjat.

Tabelis on oluline väli nagu “Previous ITRA index”. Kuna ranking on libisev number mida arvutatakse igal aastal üle, siis previous number annab hinnangu, kas antud jooksja on oma tulemusi pidevalt parandamas või vastupidi. Vastupidine võib ka seda tähendada, et viimasest ITRA jooksust on möödas üle aasta ning siis hakkab matemaatilise algoritmi alusel see number vähenema.

Eesti TOP5 mehed

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Ranno ERALA 786 788 M 1973
Leivo SEPP 730 724 M 1972
Toomas UNT 694 689 M 1975
Gunnar KINGO 670 665 M 1980
Kaupo TIISLÄR 663 658 M 1979


Tabelist on näha, et esimese koha omaniku Ranno Erala number väheneb, kuna tema väga kõvast Vasaloppeti jooksu 6. koha tulemusest on juba üle aasta möödas.

Või mina ise, Eesti nimekirjas olen küll teisel kohal, kuid Lätis asuksin oma rankinguga alles 16. kohal ning mainekatel ITRA kategooria võistlustel pole veel TOP10 hulka jõudnud. Taiharja Vanakuri, mis sel aastal oli ka ITRA-kategooria võistlus, seal saavutasin küll 1. koha, kuid tegemist polnud rahvusvahelises mastaabis võistlusega.

Eesti TOP5 naised

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Eve TALTS 670 671 F 1976
Millerine BRIKKER 575 571 F 1976
Marjaliisa UMB 565 560 F 1985
Viivi-Anne SOOTS 545 554 F 1971
Kaidi Keir KUKK 536 532 F 1994


Sarnaselt Rannole, on esikoha omanik Eve Talts jooksnud kaks korda Vasaloppetil ning viimane kord väga kõrge 4. koha saavutanud.

Läti TOP5 mehed

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Andris RONIMOISS 867 869 M 1984
Andrejs GALENIEKS 802 798 M 1984
Romans EVARTS 780 780 M 1982
Andrejs JESKO 773 785 M 1982
Janis KUMS 765 762 M 1988


Sellest tabelist tasub esile tõsta Andris Ronimoiss, kes on võitnud MIUT (Madeira) ultrajooksu ning UTMB ccc võistlusel 6. kohale jõudnud. Samuti Romans Evarts, kes 2018 aastal lõpetas UTMB põhivõistluse ülikõrge 6. kohaga.

Lisaks tasub märkimist, et viiendal kohal asuv Janis Kums on lätlane, kes jäi Taliharja Vanakurjal 2020 minu järel teiseks.

Läti TOP5 naised

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Anete SVILPE 661 662 F 1993
Patricija EIDUKA 658 656 F 2000
Linda BOLDANE 653 648 F 1992
Diana DZAVIZA 648 643 F 1987
Irita PUKITE 620 627 F 1974

 

Leedu TOP5 mehed

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Gediminas GRINIUS 867 874 M 1979
Vaidas ZLABYS 848 862 M 1986
Andrius RAMONAS 784 797 M 1982
Domantas KAVALIAUSKAS 766 762 M 1991
Modestas BACYS 757 759 M 1981

 

Siin tuleb ära märkida esikoha mees Gedimina Grinius kes on üle maailma väga aktiivne ja paljudel mainekatel ultratel võidu võtnud. 

Leedu TOP5 naised

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Egle LAURINAITYTE 622 622 F 1991
Audinga ANDRUSKEVICIUTE 598 608 F 1988
Austeja VAICIULIENE 587 590 F 1989
Asta BUTEIKYTE 571 573 F 1989
Eimantė RAGAUSKAITĖ 567 565 F 1991

 

Kokkuvõtteks

Lätis ja Leedus on esikoha mehed rahuvusvaheliselt väga aktiivsed, osalenud paljudel erinevatel võistlustel ja saavutanud neil ka TOP5 kohti. Eesti jooksjad seevastu alles otsivad oma kohta.

Kindlasti leiab ka Eestist väga kõvasid jooksjaid, kes võiksid endale üle 800 rankingu joosta, kuid täna on nad kõik alles asfaldil ja pole sealt veel maastikule taibanud tulla.

Seega, keskmist ITRA rankingu taset saaks tõsta sellega, kui Eestis oleks rohkem vastavaid maastikujookse. Kuid kõrges mängus kaasalöömiseks peab peale tulema noori, kes on huvitatud maastikujooksust. Kiire pilk tabelitele näitab, et nii Lätis kui Leedus on kõva ITRA rankinguga jooksjad 10 aastat eestlastest nooremad.

Ja lõpetuseks pilt maailma kõige kõvemate ITRA rankinguga jooksjatest.

TOP6 ITRA Performance Index

ITRA rankinguga jooksjad Eesti-Läti-Leedu näitel

ITRA ehk siis International Trail Running Association missioon on edendada kogu maailmas trail runningut kui spordiala. https://itra.run/ 

Käesolevas artiklis võrdlen kõiki Eesti, Läti ja Leedu jooksjaid, kes omavad ITRA rankingu punkte.

Oluline on siinkohal vahet teha 1) jooksja enda rankingul, mis väljendab tema kiirust ja 2) võistluse kategoorial, mis väljendab võistluse raskusastet.

ITRA kategooria punktid võistlustele

ITRA on jaganud jooksuvõistlused raskuse alusel 7 kategooriatesse. See on seotud nii kilomeetrite, tõusumeetrite kui ka eeldatava lõpetamise ajaga kõrge rankinguga (830) jooksja poolt.

Iga jooksu lõpetaja saab vastava arvu ITRA punkte, kui ta on lõpetanud selle jooksu ettenähtud ajaraamides. Näiteks 100 miili jooksud tüüpiliselt 6-e punktilised jooksud.

ITRA categories

Mida nende punktidega teha?

Need punktid on päris mitmetel võistlustel seatud osalemise eeltingimuseks. Näiteks kui on soov UTMB võistlusel osaleda, siis peab jooksja omama minimaalselt 10 punkti, mis on saadud kahe võistlusega. Näiteks kaks 5 punktilist või üks 4 ja teine 6-e punktine võistlus on vajalikud.

ITRA kategooriatega võistlusi ja kui palju ühegi eest punkte saab, seda näeb siit: https://itra.run/page/290/Calendar.html

ITRA rankingu punktid jooksjatele

Ametlikult inglise keeles ITRA Performance Index, kuid ma kasutan siin ja edaspidi lihtsuse mõttes ITRA ranking.

ITRA on välja töötanud algoritmi mille alusel saavad võistlejad üle maailma ennast üksteisega võrrelda, ilma et peaks kohe hakkama võidu jooksma.

See number on väljendatud skaalal 0 kuni 1000. See arvutatakse päris mitme komponendi alusel, nagu näiteks lõpetajate arv, koht, aeg, teiste jooksjate ranking jne. Seda matemaatilist poolt võib uurida ITRA enda lehelt. Hetkel lihtsalt eeldame, et see arvutamine on aus, läbipaistev ja õiglane.

https://itra.run/page/269/FAQ_scores_and_Performance_index.html

ITRA Performance Index / ITRA ranking

Eesti-Läti-Leedu ITRA rankinguga jooksjate hulk

Kõik jooksjad, kes on osalenud ITRA sertifitseeritud võistlusel ja selle ka ajalimiidi sees lõpetanud, saavad endale ITRA rankingu.

Alljärgnev tulpdiagramm näitab koguseliselt kui palju on igas riigis selliseid jooksjaid. Siit nähtub selgelt, et Läti on huvitaval kombel teistest riikidest kaugel-kaugel ees. Oleks siis, et Lätis on paremad tingimused treenimiseks vms. aga ei ole, täitsa võrreldav maastik Eestiga. 

Kindlasti õnnestub seda numbrit ka Eestis suurendada, kui võistluste korraldajad sertifitseeriksid rohkem oma võistluseid ITRA juures. Tegemist on lihtsa, tasulise (kuid odava) teenusega. Vastukaaluks saavad jooksjad aru kui raskel võistlusel nad osalesid ja kus asuvad nad üldisel maailma skaalal.

ITRA ranked runners by nationality Estonia Latvia Lithuania

Sooline jaotus riikide lõikes näitab, et Lätis on ka naisi suhteliselt rohkem selle spordialaga tegelemas kui Eestis ja Leedus.

ITRA ranked runners by sex and nationality Estonia Latvia Lithuania

ITRA rankinguga jooksjate hulk sünniaasta alusel

Alljärgnevalt olen jaganud ITRA rankingu kolme kategooriasse:

  1. kuni 400 punktiga jooksjad – võistluse läbijad
  2. jooksjad vahemikus 400-600 – keskpäraselt tugevad
  3. üle 600 punktiga jooksjad – tugevad tegijad

Üks oluline erinevus mis alljärgnevalt tulpdiagrammilt paistab, on seotud jooksjate vanuselise jaotusega. Lätis ja Leedus on enamik jooksjaid sünniaastaga vahemikus 1985-1989 (31-35 aastased). Eestis on enamik jooksjaid vahemikus 1975-1979 (41-45 aastased). Seega eestlastest jooksjad on ca 10 aastat vanemad.

ITRA ranked runners by birth year Estonia Latvia Lithuania

Eesti ITRA rankinguga jooksjad

Alljärgnev graafik iseloomustab eestlaste jaotust sünniaasta alusel, kus värv tähistab ITRA rankingu kategooriat, alla 400, 400-600 ja üle 600.

Sinine trendijoon iseloomustab kõige suurema grupi jooksjate ehk siis 400-600 punkti jooksjate trendi. Selle trendijoone maksimum on 1977 a. peal, seega Eesti keskpärane trail runner on 43 aastane.

ITRA ranked runners by birth year Estonia

Läti ITRA rankinguga jooksjad

Alljärgnev graafik iseloomustab lätlaste jaotust sünniaasta alusel, kus värv tähistab ITRA rankingu kategooriat, alla 400, 400-600 ja üle 600.

Sinine trendijoon iseloomustab kõige suurema grupi jooksjate ehk siis 400-600 punkti jooksjate trendi. Selle trendijoone maksimum on 1982 a. peal, seega Läti keskpärane trail runner on 38 aastane.

Võrreldes aga Eestiga, on näha et kollased punktid, ehk siis väga tugevad jooksjad, on Lätis keskmiselt 10 aastat nooremad kui Eestis.

ITRA ranked runners by birth year Latvia

Leedu ITRA rankinguga jooksjad

Alljärgnev graafik iseloomustab leedukate jaotust sünniaasta alusel, kus värv tähistab ITRA rankingu kategooriat, alla 400, 400-600 ja üle 600.

Sinine trendijoon iseloomustab kõige suurema grupi jooksjate ehk siis 400-600 punkti jooksjate trendi. Selle trendijoone maksimum on 1982 a. peal, seega Leedu keskpärane trail runner on 38 aastane, sama nagu Lätis.ITRA ranked runners by birth year Lithuania

TOP20 ITRA rankinguga jooksjad

Alljärgnevad graafikud iseloomustavad iga riigi kohta eraldi TOP20 mees- ja naisjooksjat. ITRA punktide jaotuse olen teinud riigiti erineva, et joonistuks paremini välja just TOP20 jaotus selle riigi sees.

Eesti TOP20 ITRA mehed

Eesti TOP20 ITRA rankinguga meesjooksjate vanuseline graafik. Siit on näha, et kaks jooksjat on Eestis üle 700.

Tänasel hetkel saab Eesti TOP20 nimekirja ka alla 600 punktiga jooksja.

TOP20 ITRA ranked male runners Estonia

Eesti TOP20 ITRA naised

Eesti TOP20 ITRA rankinguga naisjooksjate vanuseline graafik. Siit on näha, et üks jooksja Eestis on üle 600-700 vahel, mis on naiste arvestuses väga kõva tase. Enamik TOP20 naisjooksjaid on vahemikus 500-600 ning ütleks et pigem nooremad ja vanemad jooksjad on pigem alla 500 rankinguga.

TOP20 ITRA ranked female runners Estonia

Läti TOP20 ITRA mehed

Läti TOP20 ITRA rankinguga meesjooksjate vanuseline graafik. Siit on näha, et kaks jooksjat on Lätis üle 800, mis teeb neist rahvusvaheliselt tugevad jooksjad.

On näha, et TOP20 sisse saamiseks peab ranking olema Lätis üle 700. Erinevalt Eestist, kus sai ka alla 600 punktiga TOP20 nimekirja.

Lisaks on siit näha, et Läti TOP20 meesjooksja vanus on võrreldes Eesti jooksjaga 10 aastat noorem.

TOP20 ITRA ranked male runners Latvia

Läti TOP20 ITRA naised

Läti TOP20 ITRA rankinguga naisjooksjate vanuseline graafik.

Lätis on tugeva rankinguga naisjooksjad TOP20-s palju rohkem kui Eestis. Kui Eestis on selliseid naisi ainult üks, siis Lätis on ca pooled TOP20 naistest üle 600.

TOP20 ITRA ranked female runners Latvia

Leedu TOP20 ITRA mehed

Leedu TOP20 ITRA rankinguga meesjooksjate vanuseline graafik. Siit on näha, et kaks jooksjat on Leedus üle 800 (sama nagu Lätis), mis teeb neist rahvusvaheliselt tugevad jooksjad.

Tase TOP20-s on natuke nõrgem kui Lätis sest nimekirja õnnestub saada ka alla 700 punktiga, mis Lätis aga enam võimalik pole.

TOP20 ITRA ranked male runners Lithuania

Leedu TOP20 ITRA naised

Leedu TOP20 ITRA rankinguga naisjooksjate vanuseline graafik.

Leedus on tugeva rankinguga naisjooksjad TOP20-s sarnaselt Eestile ainult üks. Kuid keskmine tase on siiski Eestiga võrreldes kõrgem, ehk TOP20 nimekirja saamiseks peab omama üle 500 punktilist rankingut. Eestis saab ka naiste TOP20 nimekirja alla 500 punktiga.

TOP20 ITRA ranked female runners Lithuania

Kes on riigiti TOP5 ITRA rankinguga jooksjad?

Alljärgnevalt on nimeliselt välja toodud iga riigi TOP5 mees- ja naisjooksjat.

Tabelis on oluline väli nagu “Previous ITRA index”. Kuna ranking on libisev number mida arvutatakse igal aastal üle, siis previous number annab hinnangu, kas antud jooksja on oma tulemusi pidevalt parandamas või vastupidi. Vastupidine võib ka seda tähendada, et viimasest ITRA jooksust on möödas üle aasta ning siis hakkab matemaatilise algoritmi alusel see number vähenema.

Eesti TOP5 mehed

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Ranno ERALA 786 788 M 1973
Leivo SEPP 730 724 M 1972
Toomas UNT 694 689 M 1975
Gunnar KINGO 670 665 M 1980
Kaupo TIISLÄR 663 658 M 1979


Tabelist on näha, et esimese koha omaniku Ranno Erala number väheneb, kuna tema väga kõvast Vasaloppeti jooksu 6. koha tulemusest on juba üle aasta möödas.

Või mina ise, Eesti nimekirjas olen küll teisel kohal, kuid Lätis asuksin oma rankinguga alles 16. kohal ning mainekatel ITRA kategooria võistlustel pole veel TOP10 hulka jõudnud. Taiharja Vanakuri, mis sel aastal oli ka ITRA-kategooria võistlus, seal saavutasin küll 1. koha, kuid tegemist polnud rahvusvahelises mastaabis võistlusega.

Eesti TOP5 naised

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Eve TALTS 670 671 F 1976
Millerine BRIKKER 575 571 F 1976
Marjaliisa UMB 565 560 F 1985
Viivi-Anne SOOTS 545 554 F 1971
Kaidi Keir KUKK 536 532 F 1994


Sarnaselt Rannole, on esikoha omanik Eve Talts jooksnud kaks korda Vasaloppetil ning viimane kord väga kõrge 4. koha saavutanud.

Läti TOP5 mehed

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Andris RONIMOISS 867 869 M 1984
Andrejs GALENIEKS 802 798 M 1984
Romans EVARTS 780 780 M 1982
Andrejs JESKO 773 785 M 1982
Janis KUMS 765 762 M 1988


Sellest tabelist tasub esile tõsta Andris Ronimoiss, kes on võitnud MIUT (Madeira) ultrajooksu ning UTMB ccc võistlusel 6. kohale jõudnud. Samuti Romans Evarts, kes 2018 aastal lõpetas UTMB põhivõistluse ülikõrge 6. kohaga.

Lisaks tasub märkimist, et viiendal kohal asuv Janis Kums on lätlane, kes jäi Taliharja Vanakurjal 2020 minu järel teiseks.

Läti TOP5 naised

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Anete SVILPE 661 662 F 1993
Patricija EIDUKA 658 656 F 2000
Linda BOLDANE 653 648 F 1992
Diana DZAVIZA 648 643 F 1987
Irita PUKITE 620 627 F 1974

 

Leedu TOP5 mehed

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Gediminas GRINIUS 867 874 M 1979
Vaidas ZLABYS 848 862 M 1986
Andrius RAMONAS 784 797 M 1982
Domantas KAVALIAUSKAS 766 762 M 1991
Modestas BACYS 757 759 M 1981

 

Siin tuleb ära märkida esikoha mees Gedimina Grinius kes on üle maailma väga aktiivne ja paljudel mainekatel ultratel võidu võtnud. 

Leedu TOP5 naised

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Egle LAURINAITYTE 622 622 F 1991
Audinga ANDRUSKEVICIUTE 598 608 F 1988
Austeja VAICIULIENE 587 590 F 1989
Asta BUTEIKYTE 571 573 F 1989
Eimantė RAGAUSKAITĖ 567 565 F 1991

 

Kokkuvõtteks

Lätis ja Leedus on esikoha mehed rahuvusvaheliselt väga aktiivsed, osalenud paljudel erinevatel võistlustel ja saavutanud neil ka TOP5 kohti. Eesti jooksjad seevastu alles otsivad oma kohta.

Kindlasti leiab ka Eestist väga kõvasid jooksjaid, kes võiksid endale üle 800 rankingu joosta, kuid täna on nad kõik alles asfaldil ja pole sealt veel maastikule taibanud tulla.

Seega, keskmist ITRA rankingu taset saaks tõsta sellega, kui Eestis oleks rohkem vastavaid maastikujookse. Kuid kõrges mängus kaasalöömiseks peab peale tulema noori, kes on huvitatud maastikujooksust. Kiire pilk tabelitele näitab, et nii Lätis kui Leedus on kõva ITRA rankinguga jooksjad 10 aastat eestlastest nooremad.

Ja lõpetuseks pilt maailma kõige kõvemate ITRA rankinguga jooksjatest.

TOP6 ITRA Performance Index