Joostes 101km mööda sirgjoont

Sirgjoonejooksu eellugu

Eesti korraldati esmakordselt võistlus nimega Sirgjoonejooks. Selle eesmärk on liikuda võimalikult pikk distants mööda sirget joont, millest võib kõrvale kalduda kuni 100m. Aitäh Olle Rõuk, et sellise jooksuformaadi siin ellu kutsusid.

Joosta mööda sirget joont tundub esmalt väga lihtne. Ja ongi, kuni sirgeks on tee. Ilmselt igaühel meenub oma kodukandi pikem maantee, rongitee või miks mitte ka sirge kõrgepingeliin. Tallinna lähedal on selleks kindlasti maanteed Pärnu, Tartu ja Peterburi suunal.

Astud aga laia maantee servale ning hakkad jooksma. Õige pea selgub aga, et kõik need autoga sõites noolsirgena näivad maanteed keerutavad kogu aeg ühele kui teisele poole. Eestist leiab mitmeid 20km pikkuseid teelõike, kuid edasine on sood, rabad, metsad, kraavid, raiesmikud, võsad ja jõed. Ja siit algabki võistluse kõige seikluslikum osa.

Stravast on näha minu otseliikumise trajektoor: https://www.strava.com/activities/3324852715

Kunda Tallinn Straigth line challenge

Mina planeerisin oma raja Peterburi maantee järgi ja pikendasin seejärel mõlemat otsa nii kaugele kui võimalik. Ühes otsas tuli Kunda lähistel ette meri ning teises Tallinna lennujaam. Raja pikkuseks näitas 106 km. Uurisin põhjalikult satelliit-kaartide vahendusel joont ning koostasin plaani.

Plaani üks olulisemaid punkte oli minu abikaasa Kaja, kellega leppisime kokku riiete vahetamiste, jõgede ületuste ja söögivarude täiendamiste peatused.

Koidupunaga mere ääres

Äratus öösel kell kolm, kuum kohv autosse ja Kunda poole teele. Varajase koidupunaga läksin mere äärest liikvele ning enne päikesetõusu liikusin tund aega pealambiga.

Sirgjoonejooks Leivo Sepp Kunda lähistel stardis

Üllatuseks teadvustasin, et pealambi võimsus polegi eriti määrav, kuna liikuma peab otse, mistõttu pole parema lambiga lihtsama rajavaliku otsimisel mõtet.

Liikusin kerge sammuga üle põldude ja läbi metsade, kui GPS näitas korraga ees lähenevat laia sinist ala. Olin küll kaardi läbi töötanud, kuid ei suutnud meenutada, et sellise raba peale oleksin pidanud alguses sattuma. Õhk on jahe, puhub tuul, kindad on käes ning liigun kiirelt edasi vesise ala suunal. Ja äkki, nagu noaga lõigatult, vajusid jalad mätastest läbi ning olengi lirtsuvas vees. Külm hiilib ligi ning 100m pärast on varbad kanged ja tundetud. Natuke veel ja juba on ka jalatallad külmast tundetud ja lisaks veel ümmarguseks muutunud. Saan aru, kuidas mu jalad edasi astuvad, kuid maapind on iga sammu all üha ümaram. Kui viimaks märjalt alalt välja jõuan, pean kõvasti tempot tõstma, et tunniajaga jalgadesse tavaline elu tagasi tuleks.

Sirgjoonejooks päike tõuseb

Kunda seikluspark

Kilomeeter enne Kundat tunnen äkitselt tuttavlikku ja võimast eeterlike õlidega täidetud lõhna. Avastan end üleni selle ergastava ja kopse puhastava küüslauguse aroomi keskel. Kiire pilk metsa alla ning nii kaugele kui silm ulatub, kasvab kõikjal erkroheline karulauk. Oma nime on see saanud karude järgi, kes peale talveunest ärkamist tulevad esimese asjana just seda taime sööma.

Karulaugu mets Kunda lähistel

Karu ei kohanud, kuid märkamatult oli päike tõusnud ja mina Kunda jõe kaldal. Satelliitpilte uurides ja kaugusi mõõtes oli selge, et üle suure autosilla minna ei saa. Õnneks on aga täpselt seal kõrval seikluspark üle jõe viivate köieülesannetega. Valisin välja endale sobiva ülesande. Ronisin puu otsa, haarasin kätega ülemisest julgestustrossist ja kõndisin mööda hüplevaid ja kõikuvaid palke üle all mässava ja vahutava Kunda jõe. Olin nagu väike laps, kes kinnitab endale ohtlikus olukorras, et „kui kätega kinni hoida, siis ei saa ju midagi juhtuda“.

Õige pea jõudsin Toolse jõe äärde, kus plaan nägi ette lihtsalt selle läbimist ja umbes puusadeni märjaks saamist. Õnneks oli aga minu rajaga kohakuti üle jõe kukkunud ilmatu pikk puu. Kaks korda mõelda polnud tarvis, sest üle puu kõndides võib õnnestuda ka kuivalt üle saada. Astun palgile, mis alguses kena ja toekas ning hakkan liikuma. Õige pea selgub, et akrobaadi koolitus oleks päris kasulik. Puu paindub keskel sügavale läbi ja hakkab jalge all paremale ning vasakule põiklema. Vehin tasakaalu säilitamiseks kätega, teen paar pikka ja kiiret sammu ning jõuan siiski napilt teisele jõekaldale maha hüpata.

Toolse jõgi

Sõrmed teetassi ümber

Kohtun esimest korda oma saateauto ja abikaasa Kajaga. Soojendan ümber teetassi sõrmi ja mõtlen, kas temperatuur on stardiga võrreldes soojemaks või külmemaks muutunud. Tuul on küll igatahes valjemini puhuma hakanud.

Nüüd ootab mind ees vana ja juba peaaegu kinnikasvanud turbakaevandus. Selliste kohtade eripäraks on alati suur hulk laiu, pehmete kallaste ja põhjatute sügavustega kraave. Kui sellest üle hüppamisel peaksin maanduma keskele, siis pehme turba sisse vajun momentaalselt, kuid välja ronimine võib osutuda väga mudaseks ja vaevaliseks. Nii õnneks ei lähe ja viisteist turbakraavi jäävad kenasti selja taha.

Turbaväljadel

Selja jõgi ja kuivaks jäänud buff

Jooksen muretult üle lageda põllumaa, mida üks isa koos poegadega kividest puhastab. Ikka viisil, et isa liigub traktoriga aeglasel käigul mööda põldu ja poisid kannavad selle kopa sisse ümberkaudseid kive. Möödun neist 20-30 meetri kauguselt ja tunnen lausa füüsiliselt kuidas mind saadab kolm silmapaari ja mõtted stiilis „Kust ta tuleb?“, „Kuhu ta ometi niimoodi läheb?“, „Seal ees pole ju midagi, ainult mets ja lai Selja jõgi?“. Aga täpselt Selja jõe peale mu suund ongi.

Enne veel aga kui jõe äärde jõuan, ületan metsasihi mille sarnast pole ma varem näinud. See on kui kõikide maailma metsasihitde vaarisa, kelle järgi tahaks iga metsasiht joonduda. Ekstra lai, noolsirge ja muidugi korralikult veega täidetud, sisendades aukartust ja lugupidamist.

Metsasiht mille sarnast pole varem kohanud

Jõuan jõekaldale ning tänaste suurte veeolude tõttu hindan laiuseks lausa 15m. Sügavusest pole aimugi, silda ega ka ühtegi puud loomulikult ei paista. Päike on küll väljas, kuid lagedatel puhuv tuul hoiab ilma siiski jahedamapoolse. Igasugune ülepeakaela vette minek tähendaks hiljem mitmeid külmasid kilomeetreid ja kiiret energiakulu. Helistan Kajale ja palun siia tulla, kuna tal on autos kuivakas, mis on meil planeeritud kasutamiseks sügava ja laia Loobu jõe ületamiseks. Ootamise ajal liigun mööda kallast ringi ning arvan nägevat jõe põhja mis polegi teab kui sügaval. Otsin metsast ühe puuroika ja hakkan jõge forsseerima. Algus läheb kenasti ja hoian toki abil ennast veevoolus tasakaalus. Siis aga ulatub jõgi üle puusade, vool viib toki endaga kaasa ning saan aru, et järgmisel hetkel pühitakse ka minu jalad maast lahti. Enne seda jõuan teha jõulisema hüppe vastaskalda suunal ning suplusest üleni märja, kuid õnnelikuna olen siiski jõe teisel kaldal. Turnin mäest üles ja üritan samal ajal telefoni avada, et Kajale helistada. Märgade näppude ja ekraaniga ei tööta aga ükski nutitelefon. Minu ainuke kuiv asi on õnneks buff, sest pea jäi ikka pinnale. Nühin näpud ja telefoni buffiga kuivaks ja püüan edastada Kajale sõnumit: „ületasin just Selja jõe ja jätkame oma varasemalt kokkulepitud plaaniga“. Pidin seda vist viis korda ütlema enne kui ta kehva levi tõttu sellest aru sai. Küll aga sai ta iga kord aru küsimusest „kas Sa kuuled?“, millele ta alati vastas „kuulen küll!“ ja kui ma siis oma sõnumi edastasin, siis saan ikka vastuseks „ei kuule!“.

Meie järgmiseks kokkulepitud kohaks on Vainupea jõgi, et juhul kui see sügavaks osutub, saan seal kuiva särgi selga panna. Puude vahelt välgubki Kaja helesinine sulejope ning seal, Vainupea jõe vastaskaldal ta mind ootabki. Täpselt joone peal. Kaasas kott minu vahetusriietega. Vaatame teineteisele otsa üle jõe ja puhkeme naerma. Vaevalt neli meetrit lai ning veidi üle põlvesügavuse vee pärast selline tohutu ettevalmistus. Ütlesin talle siis lihtsalt, et võta telefon ja filmi minu tulekut läbi selle olematu jõe. Selja jõest on riided ära kuivanud ning siinne kahlamine pole väärt isegi mitte lühikeseks peatuseks. Siiski mõni hetk hiljem 25km-l kui ületan maanteed, me kohtume ja võtan võileiva ampsu ning sooja teed.

Loobu jõel selili kukkunud mardikas

Järgmised 20 km olen taas vaid ise koos loodusega, sest Kajaga kohtume 46. km-l, Loobu jõe ääres. Sellele eelneb aga pikk ja raske rabaetapp kus kilomeetrid venivad nagu pikad suveõhtud meie laiuskraadil.

Märjad metsaalused

Rõõmsal päikeselisel aasal tervitab mind Loobu vastaskaldal Kaja. Tema ülesandeks on visata mulle köieots üle Loobu jõe, mille abil tõmban mina siis enda poolele kuivaka. Üle laia ning kiirevoolulise jõe pole aga köie heitmine sugugi lihtne ning mitmeid kordi viib vool köieotsa endaga allavoolu, enne kui ulatan selle puutokiga endale hiivata. Kiire riietumine ja kuivakott õhkmadratsina punni. Enne vette minekut viskan köieotsa üle jõe tagasi, et kui tarvis, siis tagavaravariandina tõmbab Kaja mind selle abil välja. Tõukan end kaldalt vette - ning peale paari esimest kahlavat tõmmet on veevool mind koos kuivakotiga tagurpidi keeranud ja siplen seal kui rohuliblelt selili kukkunud põrnikas päikese käes, kes end kuidagi õigeks ei saa. Ja nii lähebki käiku jõe ületamise tagavaravariant, mille käigus Kaja mind köie abil teisele kaldale sikutab.

Loobu jõe ületamine

Peterburi maantee kõrval ja peal

Seitse kilomeetrit läbi märga ja rabast metsa olin Valgejõel, kus vahetasin matkatossud maanteetossude vastu, et 5km piki maanteeserva lipata. Sellele järgneb üsna piinarikas 15km. Sirge kulgeb hiiglama suure ja laia Peterburi maantee servas, kuid kordagi sinna peale sattumata. See on uskumatult raske raiesmike, solukate ja muidu märgade metsaalustega pikk ja väsitav teekond.

Raiesmikud

Viimaks hakkan tagasi maantee serva jõudma ning olen kindel, et kohe-kohe saan taas jooksma hakata, kui mu ette kerkib hall müür. See pole ei nõiaudu ega ka lihtsalt õhtuhämaruses paistev viirastus. See on kõige ehtsam energiavõsa, mis koosneb tihedalt üksteisega läbipõimunud pajuvitstest, mille läbimine on erakordselt vaevaline. Iga sammu jaoks lükkan enda ees laiali pajuoksad, mis seejärel kümne küünega minu kehast kinni haaravad ja edasiliikumise võimatuks teevad. Kuid lõpuks saab ka see lõik läbitud ning ees on ootamas minu retke pikim sirge, milleks on 15km piki Peterburi maantee serva.

Tossude vahetamine maanteejooksuks

Päev on lõppemas, päike teisele poole maakera läinud ning kottpimeda, kuid laia kiirtee serval alustan pealambiga jooksmist. Alguse tempo 5:00 min/km on päris positiivne, kuid maantee lõpuosas vajub see siiski 5:30 peale. Suutsin aga vastu seista tugevale kiusatusele vahepeal mõned kõnnisammud teha. Hoidsin jalad jooksutöös ja mõtlesin sellele, et valu leeveneb ju kohe kui teen 96. km-l vahetult enne metsa keeramist peatuse metsatossude vahetuseks.

Öine Peterburi maanteeserv

Joonelt kaldumise riskikoht Kostiveres

Jooksen Kostivere külatulede peale, kuid enne seda tuleb läbida kilomeetrite viisi põldusid ja ületada tihedaid kraave. Kostiveres on minu raja kõige riskantsem koht, sest siin võib juhtuda, et hälbin joonelt kõrvale rohkem kui 100m. Mõõtsin küll kümme korda kaardilt üle, et kas ulatun sillani või pean hakkama üle Jõelähtme jõe ujuma. Mõõtmine näitab silla kauguseks 92-94 meetrit. Kui GPS natuke viltu veab, siis olen üle joone. Teen siis nii, et jooksen selle kõige kaugema nurga üle silla võimalikult kiiresti läbi, et GPSil poleks aega kõrvale ujuda. Ja hilisem kontroll näitaski, et läks õnneks ning vahe keskjoonega jäi 90m.

Viimased kolm takistust

Üle kiirtee müraaia ronimise testEes ootasid veel vaid kolm tõsist takistust: 1) üks eraaed tuli läbida; 2) lai ja kiirevooluline Pirita jõgi ületada ning 3) kiirtee 5m kõrgusest müratõkkeaiast üle ronida.

Eraaia läbimisega olin teinud eelnevalt luuret, et vähemalt selles aias kurja koera pole. Lambi kustutan juba kaugel ära ning pimeduse varjus jõuan aiani. Kui üle aia seespool maandun, jääb jalge alla mingi metallkolakas ja oi appi, missugune kõva kolina ma tekitan! Naabrite koerad hakkavad valjusti haukuma, kogu küla ärkab justkui üles ja mina kui murdvaras olen liikumatult maja hooviprožektori valguses. Lidun siis kiiresti küürus seljaga põõsaste varju peitu ja sealt edasi juba teisele poole maja. Ronin puu otsa ning pikalt sirutuva puuoksa pealt saan üle laia kuuseheki väljapoole aeda hüpata. Kui nüüd pererahvas peaks soolapüssiga tulema, olen mina juba üle põllu lihtsalt pimedasse kaugusse jooksmas. Koerad rahunevad maha ning tagasi vaadates ei ole selles „minu“ majas isegi mitte tulesid põlema pandud.

Pirita jõgi ja sirgelt jooksmise lõpp

Pirita jõeni on seitse kilomeetrit. Põllud, märjad lodused metsatukad, kraavid, võsad, elektrikarjused – ehk tavaline Eesti linnalähedane maastik.

Tavaline Eesti lodumets

Kaja ootab jõekaldal kuivaka, sooja tee ja võileibadega. Erk pealamp reedab tema asukoha juba kaugelt ning selle peale on hea joosta.

Olen olnud rajal 22 tundi ja läbinud looduses 112 km. Lõpuni on veel 6km.

„Kaja, kui Sa väga kõvasti ei aja, siis ma ei ujuks siit jõest üle.“

„Haavatud oled või?“

„See on nii lai ja kiirevooluline ning kui siin kottpimedas peaks midagi viltu minema, näiteks takerdun mõne puujuurika otsa või kuivakott tõmbab mind allavoolu siis ma ei saaks Sulle isegi seda hüüda, et tule mulle mere äärde jõesuudmesse vastu!“

„Mitu kilomeetrit on siiani linnulennult?“

„101km.“ Kuigi mu tegelik kilometraaž on 112 km siis võistluse arvestuslik linnulennult mõõdetud distants on ikkagi 101 km.

„Hästi, kui alla saja oleks olnud, siis oleksid pidanud ujuma.“

„Oh ma tänan, teeme siis lõpupildi ja sõiduta mind palun koju.“

Pirita jõe kaldal lõpupilt

Joostes kaks korda läbi Suure Kanjoni

Ameerikas reiside vaatamisväärsuste nimekirja kuulub tüüpiliselt Arizona osariigis asuv maailmakuulus Grand Canyon. Selle servalt avanevad hunnitud vaated ning jalutuskäik rajal, mis lõpuks kanjoni põhja Colorado jõe äärde viib, on igati asjakohane.

Turiste tervitavad kõikjal sildid stiilis “ärge te mingil juhul kaaluge mõtet kanjoni põhja minna, see on nii sügaval, et sealt ei suuda te enam iseseisvalt üles tagasi ronida.” Ja siis tugevamad jalutavad näiteks punkti Skeleton Point, mis viitab naljaga pooleks justkui sellele, et sealt edasi minnes jääb inimesest alles vaid skelett.

Kogu inimkonna eksisteerimise aja on meid paelunud ikka kõrgused, kaugused, sügavused ja muidugi mõista võiduajamised. Näiteks Grand Canyoni põhja jooksid kaks meest tunni ajaga juba 120 aastat tagasi. Kaua väljatulekuks aega läks, see pole teada.

Rim to Rim to Rim (R2R2R)

31. jaanuar 2020 tegin seikluse Suures Kanjonis ja jooksin kaks korda selle põhja. Alustasin lõunakaldalt South Rim 2200m pealt, jooksin alla Colorado jõe äärde kust tõusin edasi kanjoni vastasküljel asuva North Rim kaldale 2600m, et seejärel ots ringi keerata ja kogu teekond teistpidi tagasi teha. Seega läbisin kanjoni põhja kaks korda ja tõusin üles mõlema kalda servale.

Kogudistants on 66km ning tõusumeetreid rohkem kui 3400m+. Aega kulus selleks koos puhkuste ja pildistamistega 9:29.

Grand Canyon adventure run: Rim to Rim to Rim (R2R2R)

Ettevalmistused seikluseks

Looduses määrab meie tegevuse edukuse alati ilm. Üks mu sõber näiteks kulutas novembris R2R2R seikluse peale 24 tundi tänu külmale ja tugevale lumetormile. Suvel seevastu tõusevad kanjoni põhjas temperatuurid eluohtlikult üle 40 kraadi, seega tingimused on igal ajal keerulised. Rusikareegel on, et kanjoni serva ja põhja temperatuuride vahe on päeval 15-20 kraadi.

Väga vajalik on tunda iseenda võimekust, et oleks ajaliselt selge kui palju süüa ja juua kaasa võtta. On oluline vahe kas liikuda rajal 10 või 20 tundi. Talvisel perioodil on kanjoni põhjas “vesi kinni keeratud” seega veevarusid sisuliselt täiendada ei saa. Hiljem selgus, et rajal on üks oja ületus ning see vesi oli väga maitsev ja olulise tähtsusega.

Milline rada valida? Põhja pool on üks rada, North Kaibab trail, kuid lõunaküljel on kaks, Bright Angel ja South Kaibab trail. Määravaks sai valiku juures asjaolu, et South Kaibab on rohkem päikesele avatud ning seal on pigem vähe lund.

Kommunikatsioon. Levi seal pole ja kui tarvis peaks olema siis kuidas välismaailmaga kommunikeeruda? Mina kasutan selleks otstarbeks Garmin inReachi, mille abil jõuab minu asukoht kaardile ja internetti ning võimaldab sõnumeid vahetada. Kuna mu satelliidi sõnumite kuumaht on 40tk ja iga seda ületav sõnum maksab, on see teenus avatud ainult lähedastele.

Laskumine külma ja pimedasse tundmatusse

Kell 5 hommikul näitas autotemperatuur –8 kraadi, taevas sirasid tähed ja puudeladvas rippus väike kuusirp. Kott selga, lamp pähe ning esimesed 3,5km joostes mööda maanteed South Kaibab trailhead-i, et jõuda laskumisele viiva matkaraja algusesse.

Külm. Väga külm. Valisin riietuse pigem õhema kuna all tõotas päevaks +16 kraadi sooja. Seega selga läks lühikeste käistega õhuke spordisärk, käised ja peale jooksujakk.

Algas laskumine lumisel ja jäisel rajal. Kuna päeval trambivad seal üles-alla ka ponid, siis ohtlikku kiilasjääd ei esinenud. Jooksen ja mõtlen kuidas üks suur asi algabki mitmest väikesest sammust. Serpentiinid vahelduvad nagu ka see pime, püstloodne, kõhe ja aimatav kuristik, mis haigutab kord paremal ja siis vasakul.

1800m kõrgusel lõppes lumi ning edasine rada oli lihtsalt kivine kuhu oli toestamiseks laotud iga 1,5m järel ristipidine kivirida.

Kõige hullem aga mis juhtuda võib, on kukkumine laskumisel.

Aga siis see juhtus, kukkumine

Olin jooksnud 4km kui korraga jalg takerdus ühe astme taha ning suure hooga sukeldusin pea ees kuskile kaugusse. Tegelikkuses järgmisesse astmesse.

Pikali. Rajal. Proovin, hingata saan, vaatan kella, pulss on ka olemas. Järelikult elus, uhh, hea seegi.

Tõusin püsti. Ei suutnud tasakaalu hoida ja istusin esimesele kivile mis tundus täiesti soe, kuigi temperatuur võis olla –4.

Istusin igaviku. Katsusin end läbi. Põlv marraskil, käsi valus, rind valus ja lõug ka natuke. Otsustasin et olen terve ja liigun edasi. Tõusen, astun kaks sammu ja uuesti kivile. Pea oli segi, pöörane tasakaaluhäire, püsti seista ei saa.

Istun teise igaviku ja kõik kivid tundusid millegipärast soojad. Kell näitas pulsiks 54, seega peaksin olema päris taastunud juba. Ootasin kuni pea sai jooksmiseks täiesti klaariks sest kõndimine pole minu tegevus.

Hiljem selgus, et vaid 2 minutit istusin, nüüd siis tean, ühe igaviku pikkus on 1 minut.

Öiste matkajatega Colorado jõgi

Ületasin pimeduses nähtamatu kuid seevastu hästi kuuldava jõe. Saatsin satelliidi kaudu sõnumi, et olen omadega põhjas ja liigun edasi.

Ja siis tulid mulle ootamatult vastu kolm seljakottide ning punaste lampidega matkajat. Kuidas, mida need inimesed öösel siin kottpimedas kanjonis teevad, matkavad? Et nagu päriselt või?

Selgus saabus kohe. Jõe ääres asuvas väikeses külakeses Phantom Ranger Station saavad mitmepäevased kanjonimatkajad ööbida. Ja nad lihtsalt hakkasid juba enne päikesetõusu ülespoole astuma, et ikka õhtuks kanjonist välja jõuda. Küla oli varajaselt elus, majad valgustatud ja pealampidega inimesed sebisid ringi.

Grand Canyon adventure run: Rim to Rim to Rim (R2R2R)

Kilomeetrid kõhedas kanjonis

Rada hakkab vaikselt kohiseva oja kõrval ülespoole tõusma ja aegajalt kuulen oma sammude ja veerevate kivide kummalist kaja. Tajun vaevumärgatava taevatriibu järgi, et jooksen kitsas kuid väga kõrgete kaljuseinte vahelises tunnelilaadses kanjonis.

Eks tagasi jõudes valges nägin selle koha täielikku võlu ja ikoonilisust. Tekkis tunne nagu oleksin sattunud filmimaailma ning sellised kinolinal nähtud võrratud kanjonid ongi päriselt olemas. Telefonikaamerasse mina seda ilu aga püüda ei suutnud.

Tõus 2500m kõrguse North Rim peale

22km pikkune tõus on täis unustamatuid vaateid.

Päikesetõus süütas ereda punakas-kollase leegiga põlema ümberkaudsed mäetipud. Kanjon muutus laiemaks ja rada kandis mind läbi rohelise looduse ikka edasi, põhja suunas. Teadsin, et lõpus pean järsemal nõlval nagunii kõndima, seega siin hoidsin ühtlaselt head jooksurütmi millega võimalikult kaugele jõuaks.

Grand Canyon adventure run : Rim to Rim to Rim (R2R2R)

Külm kalju võttis taas raja enda hoolde ning kõrgustest avanev vaade muutus iga sammuga üha avaramaks. Püüdsin palju kordi ette aimata kuhu viib rada, sest ees valendas vaid puhas püstloodne kalju ja kus see rada seal olla saab? Aga ometi sai, seinale oli rajatud meetrilaiune käigutee, mis serpentiinina üles ja edasi viis.

Pool pilku ette suunatud ja teine pool üle kuristikuserva ekslemas. See on veider tunne kuidas maailm liigub jooksjaga kaasa mitmel erineval kiirusel. Käega katsutav kaljusein möödub minuga võrdsel kiirusel, kuristik seevastu on hoo maha võtnud ning minu teine külg liigub aegluubis läbi tühjuse.

1800m ja taas lumel

Varjulisemad kohad tõid rajale väikesed lumeviirud. Ponidega siin praegusel aastaajal ei käida ja ka inimesi liigub harva, seetõttu esinesid siin palju keerukamad lume ja libedaolud kui kanjoni lõunaküljel.

Alates 2200m kõrguselt oligi ülespoole vaid järjest pakseneva lumega rada ning kohati oli edasiliikumine täitsa sumpamine. Vana indiaanlasest jäljekütt minus ütles, et viimased jäljed lumel on 2 päeva vanused ja lõkkekohad enam ammugi ei suitsenud.

Grand Canyon adventure run North Rim: Rim to Rim to Rim (R2R2R)

North Rim 2525m

Lõpuks üleval. Esimene pool tehtud ajaga 4:45.

Sumpan paksus lumes, leian istumiskoha ja teen pilti. Päike paistab ja kuigi on mõned miinuskraadid rändab jooksujakk kotti, pakin ära pealambi, vahetan ette taskusse uue joogipudeli ja chillin natuke veel.

Grand Canyon adventure run North Rim: Rim to Rim to Rim (R2R2R) 

Ükskõik millise pikkusega rada, olgu selleks siis poolmaraton, maraton või pikem ultrajooks, on õige tempo valik selline kui poole peal tunned nagu poleks veel jooksma hakanudki. Kui seal aga väsimust tunned, midagi valutab või miski hõõrub, siis on kindel et teine poolt kujuneb ainult üheks kannatuste rajaks.

Ma olen värskust täis, jalad on mõnusad ning tahavad hakata juba taas alla jooksma. Ega ma neid siis kinni hoia, andku aga minna.

Tagasitee jõe äärde on pikem

Kuigi rada viib allamäge ning joostes mööduvad kilomeetrid kiirelt, on ometi see teekond uskumatult pikk. Ilm muutub üha soojemaks, käärin käised alla ning jooki läheb rohkem kui ma arvasin. Esimese poole tegin plaanikohaselt poole liitri veega. Tagasiteel vajasin vett aga 2x rohkem ning päästjaks osutus üks oja kust sain pudeli täita.

Grand Canyon adventure run Colorado river: Rim to Rim to Rim (R2R2R)

Kahe tunniga viimane tõus

Läbisin taas rohelised aasad, tunnelkanjoni, küla ja jõudsin teist korda jõe äärde. 60km on juba jalgades, kui tekkis idee proovida, et kas saan siit kanjoni põhjast kahe tunniga välja.

Jalad olid küll väheke tössud aga vedasid siiski mu kenasti üles. Tagasijooks samuti ajaga 4:45.

Emotsionaalne lõpp

Ülev ja ühtlasi õnnelik meeleolu valitses lõpuks tagasi South Rim peale jõudes. Kui keegi oleks Eesti hümni mänginud siis oleks pisar ka silma tulnud. Muidugi olen palju pikemaid ja raskemaid mägiseid jooksuvõistlusi läbinud, kuid käesolev seiklus oli emotsionaalselt täiesti teisest klassist.

Tänu inReachile ja satelliitsidele, said paljud sõbrad reaalajas mu liikumist jälgida ja arvutiekraani vahendusel kaasa elada. Kajal oli võimalus mulle ka inReachi peale sõnumeid saata ning nende üle oli mul eriti hea meel.

Grand Canyon adventure run sunrise: Rim to Rim to Rim (R2R2R)

ITRA rankinguga jooksjad Eesti-Läti-Leedu näitel

ITRA ehk siis International Trail Running Association missioon on edendada kogu maailmas trail runningut kui spordiala. https://itra.run/ 

Käesolevas artiklis võrdlen kõiki Eesti, Läti ja Leedu jooksjaid, kes omavad ITRA rankingu punkte.

Oluline on siinkohal vahet teha 1) jooksja enda rankingul, mis väljendab tema kiirust ja 2) võistluse kategoorial, mis väljendab võistluse raskusastet.

ITRA kategooria punktid võistlustele

ITRA on jaganud jooksuvõistlused raskuse alusel 7 kategooriatesse. See on seotud nii kilomeetrite, tõusumeetrite kui ka eeldatava lõpetamise ajaga kõrge rankinguga (830) jooksja poolt.

Iga jooksu lõpetaja saab vastava arvu ITRA punkte, kui ta on lõpetanud selle jooksu ettenähtud ajaraamides. Näiteks 100 miili jooksud tüüpiliselt 6-e punktilised jooksud.

ITRA categories

Mida nende punktidega teha?

Need punktid on päris mitmetel võistlustel seatud osalemise eeltingimuseks. Näiteks kui on soov UTMB võistlusel osaleda, siis peab jooksja omama minimaalselt 10 punkti, mis on saadud kahe võistlusega. Näiteks kaks 5 punktilist või üks 4 ja teine 6-e punktine võistlus on vajalikud.

ITRA kategooriatega võistlusi ja kui palju ühegi eest punkte saab, seda näeb siit: https://itra.run/page/290/Calendar.html

ITRA rankingu punktid jooksjatele

Ametlikult inglise keeles ITRA Performance Index, kuid ma kasutan siin ja edaspidi lihtsuse mõttes ITRA ranking.

ITRA on välja töötanud algoritmi mille alusel saavad võistlejad üle maailma ennast üksteisega võrrelda, ilma et peaks kohe hakkama võidu jooksma.

See number on väljendatud skaalal 0 kuni 1000. See arvutatakse päris mitme komponendi alusel, nagu näiteks lõpetajate arv, koht, aeg, teiste jooksjate ranking jne. Seda matemaatilist poolt võib uurida ITRA enda lehelt. Hetkel lihtsalt eeldame, et see arvutamine on aus, läbipaistev ja õiglane.

https://itra.run/page/269/FAQ_scores_and_Performance_index.html

ITRA Performance Index / ITRA ranking

Eesti-Läti-Leedu ITRA rankinguga jooksjate hulk

Kõik jooksjad, kes on osalenud ITRA sertifitseeritud võistlusel ja selle ka ajalimiidi sees lõpetanud, saavad endale ITRA rankingu.

Alljärgnev tulpdiagramm näitab koguseliselt kui palju on igas riigis selliseid jooksjaid. Siit nähtub selgelt, et Läti on huvitaval kombel teistest riikidest kaugel-kaugel ees. Oleks siis, et Lätis on paremad tingimused treenimiseks vms. aga ei ole, täitsa võrreldav maastik Eestiga. 

Kindlasti õnnestub seda numbrit ka Eestis suurendada, kui võistluste korraldajad sertifitseeriksid rohkem oma võistluseid ITRA juures. Tegemist on lihtsa, tasulise (kuid odava) teenusega. Vastukaaluks saavad jooksjad aru kui raskel võistlusel nad osalesid ja kus asuvad nad üldisel maailma skaalal.

ITRA ranked runners by nationality Estonia Latvia Lithuania

Sooline jaotus riikide lõikes näitab, et Lätis on ka naisi suhteliselt rohkem selle spordialaga tegelemas kui Eestis ja Leedus.

ITRA ranked runners by sex and nationality Estonia Latvia Lithuania

ITRA rankinguga jooksjate hulk sünniaasta alusel

Alljärgnevalt olen jaganud ITRA rankingu kolme kategooriasse:

  1. kuni 400 punktiga jooksjad – võistluse läbijad
  2. jooksjad vahemikus 400-600 – keskpäraselt tugevad
  3. üle 600 punktiga jooksjad – tugevad tegijad

Üks oluline erinevus mis alljärgnevalt tulpdiagrammilt paistab, on seotud jooksjate vanuselise jaotusega. Lätis ja Leedus on enamik jooksjaid sünniaastaga vahemikus 1985-1989 (31-35 aastased). Eestis on enamik jooksjaid vahemikus 1975-1979 (41-45 aastased). Seega eestlastest jooksjad on ca 10 aastat vanemad.

ITRA ranked runners by birth year Estonia Latvia Lithuania

Eesti ITRA rankinguga jooksjad

Alljärgnev graafik iseloomustab eestlaste jaotust sünniaasta alusel, kus värv tähistab ITRA rankingu kategooriat, alla 400, 400-600 ja üle 600.

Sinine trendijoon iseloomustab kõige suurema grupi jooksjate ehk siis 400-600 punkti jooksjate trendi. Selle trendijoone maksimum on 1977 a. peal, seega Eesti keskpärane trail runner on 43 aastane.

ITRA ranked runners by birth year Estonia

Läti ITRA rankinguga jooksjad

Alljärgnev graafik iseloomustab lätlaste jaotust sünniaasta alusel, kus värv tähistab ITRA rankingu kategooriat, alla 400, 400-600 ja üle 600.

Sinine trendijoon iseloomustab kõige suurema grupi jooksjate ehk siis 400-600 punkti jooksjate trendi. Selle trendijoone maksimum on 1982 a. peal, seega Läti keskpärane trail runner on 38 aastane.

Võrreldes aga Eestiga, on näha et kollased punktid, ehk siis väga tugevad jooksjad, on Lätis keskmiselt 10 aastat nooremad kui Eestis.

ITRA ranked runners by birth year Latvia

Leedu ITRA rankinguga jooksjad

Alljärgnev graafik iseloomustab leedukate jaotust sünniaasta alusel, kus värv tähistab ITRA rankingu kategooriat, alla 400, 400-600 ja üle 600.

Sinine trendijoon iseloomustab kõige suurema grupi jooksjate ehk siis 400-600 punkti jooksjate trendi. Selle trendijoone maksimum on 1982 a. peal, seega Leedu keskpärane trail runner on 38 aastane, sama nagu Lätis.ITRA ranked runners by birth year Lithuania

TOP20 ITRA rankinguga jooksjad

Alljärgnevad graafikud iseloomustavad iga riigi kohta eraldi TOP20 mees- ja naisjooksjat. ITRA punktide jaotuse olen teinud riigiti erineva, et joonistuks paremini välja just TOP20 jaotus selle riigi sees.

Eesti TOP20 ITRA mehed

Eesti TOP20 ITRA rankinguga meesjooksjate vanuseline graafik. Siit on näha, et kaks jooksjat on Eestis üle 700.

Tänasel hetkel saab Eesti TOP20 nimekirja ka alla 600 punktiga jooksja.

TOP20 ITRA ranked male runners Estonia

Eesti TOP20 ITRA naised

Eesti TOP20 ITRA rankinguga naisjooksjate vanuseline graafik. Siit on näha, et üks jooksja Eestis on üle 600-700 vahel, mis on naiste arvestuses väga kõva tase. Enamik TOP20 naisjooksjaid on vahemikus 500-600 ning ütleks et pigem nooremad ja vanemad jooksjad on pigem alla 500 rankinguga.

TOP20 ITRA ranked female runners Estonia

Läti TOP20 ITRA mehed

Läti TOP20 ITRA rankinguga meesjooksjate vanuseline graafik. Siit on näha, et kaks jooksjat on Lätis üle 800, mis teeb neist rahvusvaheliselt tugevad jooksjad.

On näha, et TOP20 sisse saamiseks peab ranking olema Lätis üle 700. Erinevalt Eestist, kus sai ka alla 600 punktiga TOP20 nimekirja.

Lisaks on siit näha, et Läti TOP20 meesjooksja vanus on võrreldes Eesti jooksjaga 10 aastat noorem.

TOP20 ITRA ranked male runners Latvia

Läti TOP20 ITRA naised

Läti TOP20 ITRA rankinguga naisjooksjate vanuseline graafik.

Lätis on tugeva rankinguga naisjooksjad TOP20-s palju rohkem kui Eestis. Kui Eestis on selliseid naisi ainult üks, siis Lätis on ca pooled TOP20 naistest üle 600.

TOP20 ITRA ranked female runners Latvia

Leedu TOP20 ITRA mehed

Leedu TOP20 ITRA rankinguga meesjooksjate vanuseline graafik. Siit on näha, et kaks jooksjat on Leedus üle 800 (sama nagu Lätis), mis teeb neist rahvusvaheliselt tugevad jooksjad.

Tase TOP20-s on natuke nõrgem kui Lätis sest nimekirja õnnestub saada ka alla 700 punktiga, mis Lätis aga enam võimalik pole.

TOP20 ITRA ranked male runners Lithuania

Leedu TOP20 ITRA naised

Leedu TOP20 ITRA rankinguga naisjooksjate vanuseline graafik.

Leedus on tugeva rankinguga naisjooksjad TOP20-s sarnaselt Eestile ainult üks. Kuid keskmine tase on siiski Eestiga võrreldes kõrgem, ehk TOP20 nimekirja saamiseks peab omama üle 500 punktilist rankingut. Eestis saab ka naiste TOP20 nimekirja alla 500 punktiga.

TOP20 ITRA ranked female runners Lithuania

Kes on riigiti TOP5 ITRA rankinguga jooksjad?

Alljärgnevalt on nimeliselt välja toodud iga riigi TOP5 mees- ja naisjooksjat.

Tabelis on oluline väli nagu “Previous ITRA index”. Kuna ranking on libisev number mida arvutatakse igal aastal üle, siis previous number annab hinnangu, kas antud jooksja on oma tulemusi pidevalt parandamas või vastupidi. Vastupidine võib ka seda tähendada, et viimasest ITRA jooksust on möödas üle aasta ning siis hakkab matemaatilise algoritmi alusel see number vähenema.

Eesti TOP5 mehed

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Ranno ERALA 786 788 M 1973
Leivo SEPP 730 724 M 1972
Toomas UNT 694 689 M 1975
Gunnar KINGO 670 665 M 1980
Kaupo TIISLÄR 663 658 M 1979


Tabelist on näha, et esimese koha omaniku Ranno Erala number väheneb, kuna tema väga kõvast Vasaloppeti jooksu 6. koha tulemusest on juba üle aasta möödas.

Või mina ise, Eesti nimekirjas olen küll teisel kohal, kuid Lätis asuksin oma rankinguga alles 16. kohal ning mainekatel ITRA kategooria võistlustel pole veel TOP10 hulka jõudnud. Taiharja Vanakuri, mis sel aastal oli ka ITRA-kategooria võistlus, seal saavutasin küll 1. koha, kuid tegemist polnud rahvusvahelises mastaabis võistlusega.

Eesti TOP5 naised

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Eve TALTS 670 671 F 1976
Millerine BRIKKER 575 571 F 1976
Marjaliisa UMB 565 560 F 1985
Viivi-Anne SOOTS 545 554 F 1971
Kaidi Keir KUKK 536 532 F 1994


Sarnaselt Rannole, on esikoha omanik Eve Talts jooksnud kaks korda Vasaloppetil ning viimane kord väga kõrge 4. koha saavutanud.

Läti TOP5 mehed

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Andris RONIMOISS 867 869 M 1984
Andrejs GALENIEKS 802 798 M 1984
Romans EVARTS 780 780 M 1982
Andrejs JESKO 773 785 M 1982
Janis KUMS 765 762 M 1988


Sellest tabelist tasub esile tõsta Andris Ronimoiss, kes on võitnud MIUT (Madeira) ultrajooksu ning UTMB ccc võistlusel 6. kohale jõudnud. Samuti Romans Evarts, kes 2018 aastal lõpetas UTMB põhivõistluse ülikõrge 6. kohaga.

Lisaks tasub märkimist, et viiendal kohal asuv Janis Kums on lätlane, kes jäi Taliharja Vanakurjal 2020 minu järel teiseks.

Läti TOP5 naised

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Anete SVILPE 661 662 F 1993
Patricija EIDUKA 658 656 F 2000
Linda BOLDANE 653 648 F 1992
Diana DZAVIZA 648 643 F 1987
Irita PUKITE 620 627 F 1974

 

Leedu TOP5 mehed

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Gediminas GRINIUS 867 874 M 1979
Vaidas ZLABYS 848 862 M 1986
Andrius RAMONAS 784 797 M 1982
Domantas KAVALIAUSKAS 766 762 M 1991
Modestas BACYS 757 759 M 1981

 

Siin tuleb ära märkida esikoha mees Gedimina Grinius kes on üle maailma väga aktiivne ja paljudel mainekatel ultratel võidu võtnud. 

Leedu TOP5 naised

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Egle LAURINAITYTE 622 622 F 1991
Audinga ANDRUSKEVICIUTE 598 608 F 1988
Austeja VAICIULIENE 587 590 F 1989
Asta BUTEIKYTE 571 573 F 1989
Eimantė RAGAUSKAITĖ 567 565 F 1991

 

Kokkuvõtteks

Lätis ja Leedus on esikoha mehed rahuvusvaheliselt väga aktiivsed, osalenud paljudel erinevatel võistlustel ja saavutanud neil ka TOP5 kohti. Eesti jooksjad seevastu alles otsivad oma kohta.

Kindlasti leiab ka Eestist väga kõvasid jooksjaid, kes võiksid endale üle 800 rankingu joosta, kuid täna on nad kõik alles asfaldil ja pole sealt veel maastikule taibanud tulla.

Seega, keskmist ITRA rankingu taset saaks tõsta sellega, kui Eestis oleks rohkem vastavaid maastikujookse. Kuid kõrges mängus kaasalöömiseks peab peale tulema noori, kes on huvitatud maastikujooksust. Kiire pilk tabelitele näitab, et nii Lätis kui Leedus on kõva ITRA rankinguga jooksjad 10 aastat eestlastest nooremad.

Ja lõpetuseks pilt maailma kõige kõvemate ITRA rankinguga jooksjatest.

TOP6 ITRA Performance Index

ITRA rankinguga jooksjad Eesti-Läti-Leedu näitel

ITRA ehk siis International Trail Running Association missioon on edendada kogu maailmas trail runningut kui spordiala. https://itra.run/ 

Käesolevas artiklis võrdlen kõiki Eesti, Läti ja Leedu jooksjaid, kes omavad ITRA rankingu punkte.

Oluline on siinkohal vahet teha 1) jooksja enda rankingul, mis väljendab tema kiirust ja 2) võistluse kategoorial, mis väljendab võistluse raskusastet.

ITRA kategooria punktid võistlustele

ITRA on jaganud jooksuvõistlused raskuse alusel 7 kategooriatesse. See on seotud nii kilomeetrite, tõusumeetrite kui ka eeldatava lõpetamise ajaga kõrge rankinguga (830) jooksja poolt.

Iga jooksu lõpetaja saab vastava arvu ITRA punkte, kui ta on lõpetanud selle jooksu ettenähtud ajaraamides. Näiteks 100 miili jooksud tüüpiliselt 6-e punktilised jooksud.

ITRA categories

Mida nende punktidega teha?

Need punktid on päris mitmetel võistlustel seatud osalemise eeltingimuseks. Näiteks kui on soov UTMB võistlusel osaleda, siis peab jooksja omama minimaalselt 10 punkti, mis on saadud kahe võistlusega. Näiteks kaks 5 punktilist või üks 4 ja teine 6-e punktine võistlus on vajalikud.

ITRA kategooriatega võistlusi ja kui palju ühegi eest punkte saab, seda näeb siit: https://itra.run/page/290/Calendar.html

ITRA rankingu punktid jooksjatele

Ametlikult inglise keeles ITRA Performance Index, kuid ma kasutan siin ja edaspidi lihtsuse mõttes ITRA ranking.

ITRA on välja töötanud algoritmi mille alusel saavad võistlejad üle maailma ennast üksteisega võrrelda, ilma et peaks kohe hakkama võidu jooksma.

See number on väljendatud skaalal 0 kuni 1000. See arvutatakse päris mitme komponendi alusel, nagu näiteks lõpetajate arv, koht, aeg, teiste jooksjate ranking jne. Seda matemaatilist poolt võib uurida ITRA enda lehelt. Hetkel lihtsalt eeldame, et see arvutamine on aus, läbipaistev ja õiglane.

https://itra.run/page/269/FAQ_scores_and_Performance_index.html

ITRA Performance Index / ITRA ranking

Eesti-Läti-Leedu ITRA rankinguga jooksjate hulk

Kõik jooksjad, kes on osalenud ITRA sertifitseeritud võistlusel ja selle ka ajalimiidi sees lõpetanud, saavad endale ITRA rankingu.

Alljärgnev tulpdiagramm näitab koguseliselt kui palju on igas riigis selliseid jooksjaid. Siit nähtub selgelt, et Läti on huvitaval kombel teistest riikidest kaugel-kaugel ees. Oleks siis, et Lätis on paremad tingimused treenimiseks vms. aga ei ole, täitsa võrreldav maastik Eestiga. 

Kindlasti õnnestub seda numbrit ka Eestis suurendada, kui võistluste korraldajad sertifitseeriksid rohkem oma võistluseid ITRA juures. Tegemist on lihtsa, tasulise (kuid odava) teenusega. Vastukaaluks saavad jooksjad aru kui raskel võistlusel nad osalesid ja kus asuvad nad üldisel maailma skaalal.

ITRA ranked runners by nationality Estonia Latvia Lithuania

Sooline jaotus riikide lõikes näitab, et Lätis on ka naisi suhteliselt rohkem selle spordialaga tegelemas kui Eestis ja Leedus.

ITRA ranked runners by sex and nationality Estonia Latvia Lithuania

ITRA rankinguga jooksjate hulk sünniaasta alusel

Alljärgnevalt olen jaganud ITRA rankingu kolme kategooriasse:

  1. kuni 400 punktiga jooksjad – võistluse läbijad
  2. jooksjad vahemikus 400-600 – keskpäraselt tugevad
  3. üle 600 punktiga jooksjad – tugevad tegijad

Üks oluline erinevus mis alljärgnevalt tulpdiagrammilt paistab, on seotud jooksjate vanuselise jaotusega. Lätis ja Leedus on enamik jooksjaid sünniaastaga vahemikus 1985-1989 (31-35 aastased). Eestis on enamik jooksjaid vahemikus 1975-1979 (41-45 aastased). Seega eestlastest jooksjad on ca 10 aastat vanemad.

ITRA ranked runners by birth year Estonia Latvia Lithuania

Eesti ITRA rankinguga jooksjad

Alljärgnev graafik iseloomustab eestlaste jaotust sünniaasta alusel, kus värv tähistab ITRA rankingu kategooriat, alla 400, 400-600 ja üle 600.

Sinine trendijoon iseloomustab kõige suurema grupi jooksjate ehk siis 400-600 punkti jooksjate trendi. Selle trendijoone maksimum on 1977 a. peal, seega Eesti keskpärane trail runner on 43 aastane.

ITRA ranked runners by birth year Estonia

Läti ITRA rankinguga jooksjad

Alljärgnev graafik iseloomustab lätlaste jaotust sünniaasta alusel, kus värv tähistab ITRA rankingu kategooriat, alla 400, 400-600 ja üle 600.

Sinine trendijoon iseloomustab kõige suurema grupi jooksjate ehk siis 400-600 punkti jooksjate trendi. Selle trendijoone maksimum on 1982 a. peal, seega Läti keskpärane trail runner on 38 aastane.

Võrreldes aga Eestiga, on näha et kollased punktid, ehk siis väga tugevad jooksjad, on Lätis keskmiselt 10 aastat nooremad kui Eestis.

ITRA ranked runners by birth year Latvia

Leedu ITRA rankinguga jooksjad

Alljärgnev graafik iseloomustab leedukate jaotust sünniaasta alusel, kus värv tähistab ITRA rankingu kategooriat, alla 400, 400-600 ja üle 600.

Sinine trendijoon iseloomustab kõige suurema grupi jooksjate ehk siis 400-600 punkti jooksjate trendi. Selle trendijoone maksimum on 1982 a. peal, seega Leedu keskpärane trail runner on 38 aastane, sama nagu Lätis.ITRA ranked runners by birth year Lithuania

TOP20 ITRA rankinguga jooksjad

Alljärgnevad graafikud iseloomustavad iga riigi kohta eraldi TOP20 mees- ja naisjooksjat. ITRA punktide jaotuse olen teinud riigiti erineva, et joonistuks paremini välja just TOP20 jaotus selle riigi sees.

Eesti TOP20 ITRA mehed

Eesti TOP20 ITRA rankinguga meesjooksjate vanuseline graafik. Siit on näha, et kaks jooksjat on Eestis üle 700.

Tänasel hetkel saab Eesti TOP20 nimekirja ka alla 600 punktiga jooksja.

TOP20 ITRA ranked male runners Estonia

Eesti TOP20 ITRA naised

Eesti TOP20 ITRA rankinguga naisjooksjate vanuseline graafik. Siit on näha, et üks jooksja Eestis on üle 600-700 vahel, mis on naiste arvestuses väga kõva tase. Enamik TOP20 naisjooksjaid on vahemikus 500-600 ning ütleks et pigem nooremad ja vanemad jooksjad on pigem alla 500 rankinguga.

TOP20 ITRA ranked female runners Estonia

Läti TOP20 ITRA mehed

Läti TOP20 ITRA rankinguga meesjooksjate vanuseline graafik. Siit on näha, et kaks jooksjat on Lätis üle 800, mis teeb neist rahvusvaheliselt tugevad jooksjad.

On näha, et TOP20 sisse saamiseks peab ranking olema Lätis üle 700. Erinevalt Eestist, kus sai ka alla 600 punktiga TOP20 nimekirja.

Lisaks on siit näha, et Läti TOP20 meesjooksja vanus on võrreldes Eesti jooksjaga 10 aastat noorem.

TOP20 ITRA ranked male runners Latvia

Läti TOP20 ITRA naised

Läti TOP20 ITRA rankinguga naisjooksjate vanuseline graafik.

Lätis on tugeva rankinguga naisjooksjad TOP20-s palju rohkem kui Eestis. Kui Eestis on selliseid naisi ainult üks, siis Lätis on ca pooled TOP20 naistest üle 600.

TOP20 ITRA ranked female runners Latvia

Leedu TOP20 ITRA mehed

Leedu TOP20 ITRA rankinguga meesjooksjate vanuseline graafik. Siit on näha, et kaks jooksjat on Leedus üle 800 (sama nagu Lätis), mis teeb neist rahvusvaheliselt tugevad jooksjad.

Tase TOP20-s on natuke nõrgem kui Lätis sest nimekirja õnnestub saada ka alla 700 punktiga, mis Lätis aga enam võimalik pole.

TOP20 ITRA ranked male runners Lithuania

Leedu TOP20 ITRA naised

Leedu TOP20 ITRA rankinguga naisjooksjate vanuseline graafik.

Leedus on tugeva rankinguga naisjooksjad TOP20-s sarnaselt Eestile ainult üks. Kuid keskmine tase on siiski Eestiga võrreldes kõrgem, ehk TOP20 nimekirja saamiseks peab omama üle 500 punktilist rankingut. Eestis saab ka naiste TOP20 nimekirja alla 500 punktiga.

TOP20 ITRA ranked female runners Lithuania

Kes on riigiti TOP5 ITRA rankinguga jooksjad?

Alljärgnevalt on nimeliselt välja toodud iga riigi TOP5 mees- ja naisjooksjat.

Tabelis on oluline väli nagu “Previous ITRA index”. Kuna ranking on libisev number mida arvutatakse igal aastal üle, siis previous number annab hinnangu, kas antud jooksja on oma tulemusi pidevalt parandamas või vastupidi. Vastupidine võib ka seda tähendada, et viimasest ITRA jooksust on möödas üle aasta ning siis hakkab matemaatilise algoritmi alusel see number vähenema.

Eesti TOP5 mehed

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Ranno ERALA 786 788 M 1973
Leivo SEPP 730 724 M 1972
Toomas UNT 694 689 M 1975
Gunnar KINGO 670 665 M 1980
Kaupo TIISLÄR 663 658 M 1979


Tabelist on näha, et esimese koha omaniku Ranno Erala number väheneb, kuna tema väga kõvast Vasaloppeti jooksu 6. koha tulemusest on juba üle aasta möödas.

Või mina ise, Eesti nimekirjas olen küll teisel kohal, kuid Lätis asuksin oma rankinguga alles 16. kohal ning mainekatel ITRA kategooria võistlustel pole veel TOP10 hulka jõudnud. Taiharja Vanakuri, mis sel aastal oli ka ITRA-kategooria võistlus, seal saavutasin küll 1. koha, kuid tegemist polnud rahvusvahelises mastaabis võistlusega.

Eesti TOP5 naised

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Eve TALTS 670 671 F 1976
Millerine BRIKKER 575 571 F 1976
Marjaliisa UMB 565 560 F 1985
Viivi-Anne SOOTS 545 554 F 1971
Kaidi Keir KUKK 536 532 F 1994


Sarnaselt Rannole, on esikoha omanik Eve Talts jooksnud kaks korda Vasaloppetil ning viimane kord väga kõrge 4. koha saavutanud.

Läti TOP5 mehed

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Andris RONIMOISS 867 869 M 1984
Andrejs GALENIEKS 802 798 M 1984
Romans EVARTS 780 780 M 1982
Andrejs JESKO 773 785 M 1982
Janis KUMS 765 762 M 1988


Sellest tabelist tasub esile tõsta Andris Ronimoiss, kes on võitnud MIUT (Madeira) ultrajooksu ning UTMB ccc võistlusel 6. kohale jõudnud. Samuti Romans Evarts, kes 2018 aastal lõpetas UTMB põhivõistluse ülikõrge 6. kohaga.

Lisaks tasub märkimist, et viiendal kohal asuv Janis Kums on lätlane, kes jäi Taliharja Vanakurjal 2020 minu järel teiseks.

Läti TOP5 naised

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Anete SVILPE 661 662 F 1993
Patricija EIDUKA 658 656 F 2000
Linda BOLDANE 653 648 F 1992
Diana DZAVIZA 648 643 F 1987
Irita PUKITE 620 627 F 1974

 

Leedu TOP5 mehed

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Gediminas GRINIUS 867 874 M 1979
Vaidas ZLABYS 848 862 M 1986
Andrius RAMONAS 784 797 M 1982
Domantas KAVALIAUSKAS 766 762 M 1991
Modestas BACYS 757 759 M 1981

 

Siin tuleb ära märkida esikoha mees Gedimina Grinius kes on üle maailma väga aktiivne ja paljudel mainekatel ultratel võidu võtnud. 

Leedu TOP5 naised

Name / Surname ITRA index Previous ITRA Index Sex Birth year
Egle LAURINAITYTE 622 622 F 1991
Audinga ANDRUSKEVICIUTE 598 608 F 1988
Austeja VAICIULIENE 587 590 F 1989
Asta BUTEIKYTE 571 573 F 1989
Eimantė RAGAUSKAITĖ 567 565 F 1991

 

Kokkuvõtteks

Lätis ja Leedus on esikoha mehed rahuvusvaheliselt väga aktiivsed, osalenud paljudel erinevatel võistlustel ja saavutanud neil ka TOP5 kohti. Eesti jooksjad seevastu alles otsivad oma kohta.

Kindlasti leiab ka Eestist väga kõvasid jooksjaid, kes võiksid endale üle 800 rankingu joosta, kuid täna on nad kõik alles asfaldil ja pole sealt veel maastikule taibanud tulla.

Seega, keskmist ITRA rankingu taset saaks tõsta sellega, kui Eestis oleks rohkem vastavaid maastikujookse. Kuid kõrges mängus kaasalöömiseks peab peale tulema noori, kes on huvitatud maastikujooksust. Kiire pilk tabelitele näitab, et nii Lätis kui Leedus on kõva ITRA rankinguga jooksjad 10 aastat eestlastest nooremad.

Ja lõpetuseks pilt maailma kõige kõvemate ITRA rankinguga jooksjatest.

TOP6 ITRA Performance Index

Taliharja Vanakuri võit läbi tõusude ja mõõnade

Taliharja Vanakuri 2020 võitja / winner medalTaliharja Vanakuri toimub igal aastal päeval, kui pool talvevarudest on läbi, karu keerab külge ning hakkab teist käppa lutsutama.

Aastal 2020 toimus see võistlus väga heades ratta-ja jooksutingimustes, maa oli must, temperatuur vahemikus –2…0 kraadi, ilm tuuletu ja kuiv.

Ajaga 9 tundi 14 minutit saavutasin 101km pikkusel ultrajooksul tihedas töös lätlase ees esikoha.

https://wilderness.ee/et/taliharja-vanakuri-winter-ultra-endurance-race/ 

Start Korneti mäkke

Taliharja Vanakuri start Korneti mäkke Leivo Sepp ja Hannes Veide

Põhja-Läti Korneti külakeskuse eest antud stardist panin kohe täiega minema, et mitte Korneti mäel ratturite taha troppi jääda. Vaid Grišal õnnestus enne mind jõuda, seega starditaktika õnnestus. Koos minuga jõudis üles ka Hannes Veide, kes näidanud suurepäraseid tulemusi ultrajooksudel. Veidi veel ja meile jõudis järele ja möödus kergel sammul üks lätlane. Oli ragistamist üle mahalangenud puude ja ratturid alles kaugel taga. Stardist on möödunud 20 minutit kui jõudsime teele ning esimesed ratturid viuhti mööda lendasid. Kuid huvitav on ka see, et päris mitu ratturit finišeerus peale esimesi jooksjaid.

Hannes targa jooksjana võttis oma rütmi, mina seevastu püüdsin lätlase kinni ja jooksin mõned kilomeetrid koos temaga. Sain teada et tal plaanis terve rada, seega võidu saamiseks pean finišeeruma enne teda.

Taliharja Vanakuri 2020 start Korneti mäkke

Kas lätlane on loll või tugev?


Taliharja Vanakuri 2020 lätlane Jānis Kūms Liikusime koos lätlasega 4:20-4:30 min/km ja kuigi samm oli kerge, mõtlesin ometi kogu eesootava 101km pikkuse distantsi peale ja lasin tal kaheksandal kilomeetril vaikselt eest ära minna. Mul polnud aimugi kui kõva mehega on tegu ja mõtlesin, et kui ta on tõesti nii tugev nagu ta stardist minema läks siis pole mul väga palju võimalusi tema vastu. Teine variant oli, et ta lihtsalt kogenematusest vajutas kohe tempo peale mille peale tuleb kuskil kustumine ja see annab mulle võimaluse.

Igatahes ei teadnud ma sel hetkel kumba klassi ta kuulub.

Saime taas Hannesega kokku, kes tutvustas mulle et minust 16 aastat noorem lätlane Jānis Kūms on oma kodumaal tunnustatud ja väga kõva trail-runner. Hiljem kodus tema ITRA rankingut vaadates tõdesin, et ta on Läti neljas mees kellega võrreldes oleksin mina Lätis alles 44-ndal kohal. Seega tõesti üüratu vahe lätlase kasuks.

Pole kahtlustki, Janis on tugevate klassist.

Tuli koer ja tulid eestlased


Taliharja Vanakuri 2020 Korneti ultrakoerKõigepealt oli koer. Korneti koer. Lätis pontus. Tõeline ultra-koer, kes tegi kaasa kogu 101 km pikkuse raja ja lõpetas koos viienda jooksjaga.

Jõudis siis mulle järele see ultrakoer ning edasi läksime üheskoos. Üht kurjade ketis haukuvate koertega avatud taluõue läbides sättis Korneti koer ennast tihedalt minu ligidale viisil, et jääksin kogu aeg turvaliselt tema ja teiste koerte vahele. Nii sai ta valjult klähvivast piirkonnast minu abil kenasti läbi.

Lasin tempo veidike alla, et joosta koos sõprade Rait Pallo ja Kait Vahteriga. Nemad teevad pool maad, seega jõuvarusid pole tarvis säästa ja 4:40-4:50 min/km tempo oli ka mulle igati sobilik.

Seega alates 16-ndast kilomeetrist kuni kesklaagrini oli seis järgmine, lätlane kaugel ees, mina koos Raidu ja Kaiduga ning siis väga väikese vahega veel tugevaid eestlasi – Rogaini maailmameistrid Timmo Tammemäe ja Rain Seepõld ning ultramees Hannes Veide.

Põssa-põssa, kotsa-kotsa

Rada viis läbi filmi “Tõde ja Õigus” võttekoha ning liikudes üle mudapõllu tuletasime meelde kuidas Krõõt notsusid naabri rukkist koju kutsus, ikka “põssa-põssa ja kotsu-kotsu”. Taluväravas olid meid inimesed tervitamas ja meie omalt poolt tervitasime-põssatasime Krõõda sõnadega.

Väraval tervitajad said sellest lõbusast mängust hoo sisse ning edaspidi kutsuti lahke heleda Krõõda häälega kõiki mudapõllult tulevaid jooksjaid-rattureid spordi-notsusid ikka “põssa-põssa” ja “kotsu-kotsu”.

Taliharja Vanakuri tulek üle mudase põllu "Tõde ja Õigus" filmikoht

Lõpetan kesklaagris ja teen pool

Lätlase tempost polnud meil aimugi ja ka pikkadel sirgetel teda ei paistnud, seega oli alust arvata, et ta ikka üsna hea tempoga jätkab. Kuna ka meie kolme tempo polnud mingi lonkimine, hakkasin vahepeal veeretama mõtet, et tulen kesklaagris rajalt maha. Jagasin oma ideed ka sõpradega kes selle siiski maha laitsid. Ma aga ei saanud enam sellest rumalast idumõttest lahti ning kolmekesi koos kesklaagrisse jõudnult andsin sellest koheselt peakorraldaja Silverile teada, et lõpetan sealsamas. Stardist on möödunud vaevalt neli tundi.

Lätlane kesklaagris?

What? Lätlane kesklaagris?!? Olime kindlad, et seda meest kohtame järgmine kord alles finišis.

Lisaks pidas Silver mulle kiire motivatsioonikõne, et “lätlase kustutad sa veel enne lõppu ära ning väga olulise treeningu saadki siis kui mõtled, et enam ei viitsi aga ikka sunnid ennast edasi minema. Et peab minema.” Aitäh Silver!

Füüsiline enesetunne oli suurepärane, seega ainuke takistus edasimineku otsuse suhtes asus mu enda peas.

Ja nii vähe oligi tarvis, et veenda mind jooksma ka teine 50 kilomeetrit. Kiire mulgipuder, coca-cola, hüüdsin Janisele, et liigume edasi ja läinud me olimegi, uuesti rajal.

Lambid põlema kuuvalges Lõuna-Eestis

Nüüd oli ka lätlase tempo normaliseerunud ja me jooksime ühtlaselt 5:10-5:30 tempovahemikus. Ajasime juttu ning ilmselt oli ta Silveri käest teada saanud, et ma olen eelmise aasta Taliharja võitja. Eks ma siis rääkisin talle nii mõnegi lumise loo, et ta mõistaks miks tookord 12 tundi kulus võitjal selle maa läbimiseks.

Seepeale tundis ta huvi, et kas minust üldse on kõvemaid mehi Eestis. Hmm, muidugi. Ütlesin talle et paar päris kõva ultrajooksjat on tagapool ja muidugi peakorraldaja Silver. Jäime korraks mõtlema et kui nad nii kõvad on, miks nad siis taga on? Äkki neil pole mootor veel soojaks läinud…

Igatahes täiskuu paistis ja joosta oli hea.

Taliharja Vanakuri 2020

Poole liitri veega lõpuni ei jõudnud

Kohustuslik varustus nägi ette 1,5l vedeliku kaasavõtmise võimekust. Ma pakkisin selle peale kaks pooleliitrist pudelit lihtsalt tühjakspressituna kotti ning aktiivsesse kasutusse võtsin kolmandaga pool liitrit vett.

Esimeses joogipunktis 21-l kilomeetril oli mu veepudel alles täis. Mõniste kesklaagrisse jõudnult oli see pooltäis kuna hea tempo nõuab ka vedelikku. Pudel jäi siiski täitmata. Jõin vaid enne rajale minekut korraldajate poolt pakutud coca-colat.

Janisega koos joostes oli jätkuvalt väike pinge peal ning juba 70-ndal kilomeetril pigistasin oma pudelist viimasegi veepisara välja. Joogipunktini oli aga veel pikad-pikad seitse kilomeetrit ja see tuli siis ilma joogita läbida. Pole midagi, lohutasin ennast, ning meenutasin pikki kolme-tunniseid treeningjookse Kõrvemaal kus ka jooki kaasas polnud ja sain hakkama.

Lätlane on tugev laugetel, mina tõusudel

Janis on omal ajal kiire jooksja olnud, näiteks tema 10km aeg on 32 minutit ja poolmaraton 1:13. Seega lauged ja allamäge oskas ta kenasti tempot kruvida, kuid tõusud andsid mulle võimaluse järele võtta.

80km joostud ja tempo 5:50 ning üle 6 min/km olid nüüd juba üsna sagedased numbrid. Mõlemad olime üht-teist rajale jätnud.

Lõpetamise strateegia

15km enne lõppu tundsin kuidas enesetunne järjest paraneb. Hakkasin mõttes plaane pidama kuidas ilus ja tugev lõpp vormistada. Kaalusin, kas hakata 10km enne lõppu suruma, või 5, või 3 või hoopis viimasel 100 meetri peal spurt teha.

Igatahes see 100m spurt mulle ei meeldinud, kuna see oleks kõike muud kui ilus.

10km tundus samas liiga pikk eest ära minekuks seega otsustasin et võtan 4km enne lõppu geeli ning siis ca 3,5km enne lõppu hakkan vaikselt halgusid alla laduma ja viimased kolm panen ereda leegiga kui tarvis.

Viimased 10km

Hea oli olla, jooksime kõrvuti ning ma hakkasin vaikselt kuid märkamatult tempot kontrollima mis väljendus selles, et tõusudel tempot alla ei lasknud ja laugetel hoidsin kerge 5:20-5:30 min/km pinge peal.

Kilomeetrid möödusid, enam me omavahel ei rääkinud, mõlemal oli tegemist. Tempo oli selline nagu oleks puhanuna Mõniste kesklaagrist välja astunud.

4,5 km enne lõppu lõppes kaherealine tee ning algas single-track, tegin paar kiiremat sammu juhtpositsiooni võtmiseks. Isegi kui ma veel ei kavatse minna, tahtsin kontrollida tempot.

Koukisin välja geeli, pigistasin sisse ja olin oma lõpetamise plaanist nii sisse võetud, et maldasin vaid paar minutit geeli-süsivesikute energeetilist mõju oodata. Sekund-sekundi haaval hakkasin tempot peale kruvima ja 3 km enne lõppu teadsin, et nüüd võin juba igasuguse tempoga joosta kuigi lätlasest jooksusõpra ka nagu ei tahtnud kohe maha raputada.

Olin valmis mängima. Ikkagi nii kaua oleme koos jooksnud ja oma mängukaaslast ei tohi kohe mauhti maha jätta. Maastik muutus mägisemaks, jooksin kerge sammuga üles-alla, mõtlesin Omaani finiši peale kus ka oli tarvis 5km enne lõppu suruma hakata.

Ja siis ta jäi

Kahju küll, väga tugev ja kiire lätlane oli terve raja vältel.

Aga kui ta juba jäi siis ootama ka ei hakanud vaid vajutasin julgelt gaasipedaalile ning tõstsin tempo mugava 4:50 min/km peale ja nõnda lõpuni. 2 km enne lõppu kohtasin metsas Silverit, kes tuli sinna oma silmaga kaema, et kuidas siis lõpuheitlus välja näeb. Ekraanidelt jälgimisega sellest aru ei saanud kuna minu GPS-i punkt lähenes majale hoopis ujudes üle järve ning Janise punkt oli kuskil teisel pool maanteel.

Üldse põhjustasime me ekraani taga vaatlejatele tõelist peamurdmist ja palju ärevaid hetki. Meie punktid vahetasid pidevalt omavahel kohti ning hüplesid kaardil paremale ja vasakule.

101 km finiš 9:14

Viimase nelja kilomeetriga suutsin vahe lätlasega suurendada viiele minutile. Küllap töötas see kahte pidi, samal ajal kui mina panin juurde, võttis tema omakorda rahulikumalt. Seega Janise lõpuaeg 9:19.

Taliharja Vanakuri 2020 finiš Leivo Sepp ja Jānis Kūms

Kolmanda koha omanik, Sander Mirme, kellega me koos 2019 suvel Rogaini MM-l 7-nda koha saavutasime, oli esimestest omakorda 50 minuti kaugusel.

Taliharja Vanakuri 2020 võitja / winner Leivo Sepp

Ja sedapuhku koosnes medal graveeritud seibidest, millest neli tuli hankida rajal olevatest kontrollpunktidest, ühe sai lõpetades ja veel ühe sai võitja.

Taliharja Vanakuri 2020 medalite kogu

Minu söögiplaan.

1. tund Martsipanibatoon Belnuga
2. tund Kirju Koer
3. tund Kahepoolne juustuga pehmik (võiku)
4. tund Kesklaagris väike mulgipuder ja coca (piisavalt vähe, et jaksaks koos lätlasega joosta)
5. tund Bounty
6. tund Kirju Koer
7. tund Bounty
Vahepeatuses ei söönud vorsti ega midagi muud.
8. tund Martsipanibatoon Belnuga
9. tund Sponser geel, viimase 4km jaoks.

Minu Elusam Elu 2019

Aasta on piisavalt pikk aeg, et väiksemad tegevused unustusse vajuksid ja samas liiga lühike millegi suure korda saatmiseks.

Uku Masing kirjeldab oma õpetuses, et inspiratsiooni andmine on äärmiselt vajalik elusama elu elamiseks. Temast inspireerituna olen sõnastanud oma elufilosoofia: “Elades elusamat elu”.

Elusam elu on looming mille kunstnikuks olen mina ise.

Igatsuse narratiiv

Elades Elusamat Elu

Emotsioonid teevad minust inimese ning nagu iga hea asjaga, on need sõltuvust tekitavad.

Minu sees elab üks ebanormaalne “Ise Loom”. Ja seetõttu peab ikka mu kallis abikaasa aeg-ajalt tõdema, et “kas juba jälle on täiskuuaeg?”. Kuid paljudel teistel kordadel saab Kaja öelda: “aga nüüd kadestab mind terve maailm!”.

Kuigi mu “Ise Loom” kaldub aeg-ajalt äärmustesse, elan ma elusamat elu ning usun, et just see on andnud mulle võimekuse erakordseid asju luua ja inimesed kes minu lähedal, saavad tõstetud troonile.

Erakordsed tegevused 2019

Ultra Caballo Blanco ja Mehhiko Copper Canyon

Matk Mehhiko kõige sügavamasse džunglisse, Copper Canyonisse, kus elavad Tarahumara indiaanlased. Läbi uskumatu teekonna Batopilasest Uriquesse raamatu “Jooksjana sündinud” ainetel, kus juhiseks on vaid raamatust loetud kohanimed ja rajakirjeldused.

On suur au joosta koos indiaanlastega nende suurimal rahvuslikul pühal 80km pikkusel ultrajooksul Ultra Caballo Blanco. Kõik päevad olid täis kordumatuid emotsioone ja erakordseid kohtumisi Tarahumarade rahvuskangelaste ja legendidega nagu Arnulfo, Mama Tita kuid ka ameeriklane Ted Barefoot ning teisedˇkuulsused raamatust “Jooksjana sündinud”.

Me oleksime terve selle aja justkui raamatu fantaasiamaailmas elanud, kuid kõik oli päris, tegelik, käega katsutav.

Tarahumara Arnulfo Quimare

Kaja sünnipäev ning igatsuse narratiiv

Kaja on kõige olulisem inimene minu elus ning ma mõtlen ta peale iga päev tuhat korda. Mõni ime siis et skulptuur mehest ja tema süleluses olevast naisest, mis pealegi kandis nime “Igatsus”, käivitas pika sündmuste ahela ja jõudis meie koduhoovi just Kaja sünnipäevaks.

Erinevalt kõikidest ülejäänud asjadest on sellel tegevusel kaugeleulatuv mõju, olles justkui verstapost veelgi elusama elu elamiseks.

Erakordsed saavutused 2019

Maratonijooksu isiklik rekord 2:49

2015 aastast pärineb minu varasem maratoni rekord 2:53, mida pidasin ka oma jooksuvõimekuse laeks. 2019 aasta kevadel sättisin endale kaugeleulatuvaid eesmärke ning sõnastasin aasta 2020 peaeesmärgi “UTMB 2020 jooksu lõpetan esikümnes”.

Ambitsioonika UTMB teekonna esimese vahe-eesmärgina tuli purustada klaaslagi oma neli aastat tagasi joostud maratonilt.

Kuigi passis on kirjas 1972, tunnen end kui 27 ning 2019 lõpus jooksin uue maratoni rekordi 2:49 ja saavutasin üldarvestuses Vana-Aasta maratonil 3. koha.

Poodiumi saavutused 2019

Maratonijooksu isikliku rekordi kõrval kahvatuvad kõik teised sportlikud saavutused. Kuid sellegipoolest tuleb ka need medalikohad üles lugeda.

Ruhnu Maratoni Finiš

Taliharja Vanakuri 1. koht, 101km

2019 aasta jaanuari alguses 101km pikkune jooksuvõistlus toimus ekstreemsetes tingimustes. Lund oli maastikul 30-50 cm ning külmakraade –10. Kui esimeses pooles lükkasime ühiselt teiste tugevate jooksjatega kordamööda paksus lumes jälge siis teine pool oli üksinduses jooksmine üha kasvava eduga.

Ruhnu maraton 1. koht ajaga 3:00

Kevadel joostud maratoni tegi raskeks puuduv konkurents. Kuidas motiveerida ennast terve raja vältel hoidma ühtlast 4:15 tempot? Ja teine koht on alles 40 minuti kaugusel.

Emumäe jooks 1. koht

See lühike 10km pikkune, tehniline ja päris mitme tõusumeetriga jooks päädis üldarvestuses teise koha ning oma vanuseklassi 1. kohaga. Esimesele kohale ei saanud lähedalegi ja kolmanda koha jooksjal polnud jälle minu vastu mingeid šansse.

Maastikumaraton 25km 1. koht

Igasügisese Maastikumaratoni põhidistants on muidugi 42km, kuid minu treeningplaan nägi ette lühemat kuid intensiivsemat jooksu, seetõttu osalesin pooldistantsil ja startisin sealt koos President Kersti Kaljulaidiga. Džentelmen minus soovis küll meie esileedi saatjaks olla aga õnneks tal olid omad ja ma sain sobivama tempo valida.

Vihmane ilm muutis raja läbimise parajaks väljakutseks. Laudteel kurvi võtmiseks tuli hoog korralikult maha pidurdada ning maastiku libedad puujuurikad ja sügav muda tegid sellest klassikalise maastikujooksu.

Tartu Seiklushundi Rogain 1. koht, 62km/6h

Kevadine maastikujooks koos tiimikaaslaste Rait Pallo ja Timmo Tammemäega. Tegemist 6h rogainiga, kus valdavalt Timmo orienteerumisega tegime rajal puhta töö ja lõpetasime lausa 9 min enne kontrollaega. Selle päevaga olime väga rahul.

Joogivarusid täiendasime võistluse käigus kraavidest. Enne kraavini jõudmist tuli kork varakult maha keerata ning kraavi läbides pudeliga läbi vee tõmmata. Eesti on puhas, siin võib peaaegu igalt poolt juua.

Näärilaks 1. koht

Seiklusvõistlus, kus tuleb joosta, sõita rattaga, orienteeruda ning lahendada lõbusaid ülesandeid. Ilm tõi selleks päevaks miinuskraadid, kiilasjää ja külma tuule. igasugustele viperustele vaatamata, näiteks kaotasime SI-pulga metsa, tulime koos Timmo Tammemäega nippi-nappi esimeseks. Teisel kohal olnud Tiit Pekk ja Erik Aibast hingasid meile 10 sekundi kauguselt kuklasse.

Expedition Estonia 2. koht, 159km

See võistlus koosneb tavaliselt kolmest alast: jooks-ratas-kajak. Sel aastal tuli aga tormise ilma tõttu kajakietapp merel ära jätta. Jooksuetapi lõpetasin paari kaardivea tõttu koos kolmanda koha mehe Tauno Riibakuga ning temaga tegime sisuliselt ka sõbraliku koostöö rattaetapil kuni lõpuni.

XT rogain 2. koht, 42km/4h

Koos tiimikaaslase Timmo Tammemäega olime esikoha konkurentsis kolmekordsetele orienteerumise maailmameistrite Rain ja Silver Eensaarega.

Saku Trailrun 2. koht, 16km

Juba nimigi ütleb, et tegemist on maastikujooksuga. Kuigi sellel jooksul puuduvad tõusumeetrid, on see ometi tavalisele jooksjale raske konarlike juurikate, pehme ja ebatasase pinnase tõttu, kus võtmesõna on tugev jala pöia töö kiire tempo hoidmiseks. Seekord oli Alar Abram minust veidi kiirem.

Xdream Adventure Race kevad 2. koht

Füüsiliselt olime kindlasti esikoha väärilised, kuid korraldajate poolt oli rajal üks köieülesanne, mille edukas läbimine sõltus osaliselt kolmandast osapoolest ning seetõttu jäime 3 sekundiga teiseks.

Me olime kõikidel etappidel kiireimad ning oleks küll esimese koha võinud saada.

Xdream Adventure Race sügis, 2. koht

Sellele Xdreamile läksime natuke ebatraditsioonilise tiimina koos Timmo Tammemäe ja Tauno Riibakuga. Oli tõmbamist ja kõike.

Meie tavapärane tiimikaaslane Rait Pallo oli samal ajal Euroopas suurematel võistlustel.

Pääsküla rabamaraton 3. koht, 21,1 km

Poolmaraton ajaga 1:22 oli ühe tavalise mahunädala tugeva pingutusega jooks. Nii võistlusnädala kui ka sellele eelneva nädala kilometraaž oli 160-170 km/nädal, mis polnud lihtsalt lonkimine vaid korralik treening. Seda poolmaratoni loen enda jaoks päris õnnestunud jooksuks.

Ultrajooksud

Argentiina, Patagonia

Black Canyon Ultra 100km/1500m+, US, Arizona

Black Canyon Ultra on väga populaarne jooks ning suure osalejate hulgaga mis teeb kohe ka konkurentsi tugevaks. Profiil on peamiselt mäest alla seega väga oluline komponent on kiiruslik vastupidavus.

Ultra Caballo Blanco 80km/3200m+, 56. koht, Mehhiko

See on maailma klassika. Stardis on kaugelt üle tuhande Tarahumara, see on nende kõige suurem rahvuspüha. Sellele võidujooksule tullakse kokku üle kogu Copper Canyoni. Minu jaoks oli siin ainult üks eesmärk, joosta koos legendaarsete Tarahumara indiaanlastega.

Ushuaia by UTMB 130km/4600m+, 13. koht, Argentiina

Ushuaia on maailmalõpu jooks, sest siit edasi väljuvad laevad vaid lõunapoolusele. Jooks ise oli Eestis novembri-laadse ilmaga. Kogu võistluse vältel sadas vihma ja lund, maapind oli pehme, soine ja vajus läbi. Ainuke erinevus Eestiga olid suured mitmetuhande meetri kõrgused mäed.

Rogain MM 107km/6500m+, Hispaania, 7. koht

Tiimikaaslane Sander Mirme oli suurepärane ning luges perfektselt mitmed kribukohad kaardil välja mille jaoks mul oleks luupi olnud tarvis.

Kui täitsa ausalt öelda siis mulle meeldib joosta küll maastikul aga rogaini MM-l sattusime liiga palju okasroosikeste põõsastesse ning see oli päriselt ebameeldiv. Hispaania mägedes kasvavadki ainult teravaokkalised põõsad.

Schlegeis 3000 Skyrace 33km/1400m+, Austria

Lühike, ekstreemne, kiire, väljakutsuv, ohtlik – kõikide nende sõnadega iseloomustan seda Skyrace’i. Päev enne võistlust sadas mägedes maha paks lumi ning põhjustas sellega enamikule rajale väga ekstreemsed olud. Igati nauditav jooks ning selliseid tehnilisi jookse teen kindlasti edaspidigi.

UTMR, Ultra Tour Monte Rosa 81km/5000m+, Šveits/Itaalia

Ultra Tour Monte Rosa, mõeldud algse variandina 170km ja 12000m+, kuid ilmaolud läksid erakordselt ektreemseks mägedes ning korraldajad olid lausa sunnitud võistluse poole peal katkestama. Sellele vaatamata saime läbida pool ringist ning arvestatava osa tõusumeetreid.

Muud võistlused ja tegemised

IRONMAN Tallinn 2019 run - Leivo Sepp

Tallinn Ironman 11:19 (täispikk)

See oli teist korda läbida täispikk Ironman võistlus, parandasin küll oma aega ca pool tundi aga ilma korraliku ujumisoskuseta ikka head tulemust pole võimalik teha. Järgmine kord astun täispika Ironmani stardijoonele kui ujumine selge ning üldtulemuse alla 10-e tunni teen.

Otepää Ironman 5:06 (poolpikk)

Paraja pikkusega triatlon, kus igal alal jõuab korralikult ennast tühjaks tõmmata. Veel võistluse keskel lootsin teha alla 5-e tunni kuid viimane rattaots oli tugevas vastutuules ning see sõi mulle nii vajalikud minutid.

Kõrvemaa triatlon 1:17

See mõnus väikene ja lühike külavõistlus mulle meeldis, kuigi ujumise etapp on jätkuvalt surmanuhtlus minu jaoks. Rattas suutsin välja vajutada oma selle aasta parimad vatid ning tõsta FTP taset. Jooks oli lihtsalt lühike laktaadipurakas.

Xdream Adventure Race suvi, 5. koht

Xdream pole ainult füüsiline surumine, vaid seiklusvõistlusele omaselt peab seal mõnikord ka õnne olema. Seekord jäime viiendaks, ega rohkem polegi midagi öelda. Füüsise taha meie tiimil tulemus ei jää.

Winter Xdream, M 3. koht, üldarvestuses 5. koht

Olime tiimis koos Timmo Tammemäe ja Sander Linnusega ning sisuliselt jooksime esimese koha väärilise tulemuse välja. Kuid oh seda õnnetust kui finišis selgus et meil on üks SI-pulga märge puudu. punkti läbisime, kõik oli kombes, kuid langesime naksti viiendaks.

Kajak Tallinn-Helsingi 81km

Tore on vahest niisama sõpradega välja minna ning Tallinnast Helsingisse aerutada. Aitäh mõnusale seltskonnale.

Viljandi Järvejooks, 46min, vanuseklassi 9. koht

Väga rahvarohke ning sellega seoses ka tugeva konkurentsiga jooks ka esiotsa inimestele. Mõnus tuttav rada!

Kõrvemaa Kevadjooks, vanuseklassi 6. koht

See on üks korralik laktaadiläve jooks. Alguses on hea minek ja alles keset rada mõistad kui palju on ees veel mägesid ja siis surud hambad ristis.

Statistika emotsioon

Statistika on mõõdetav emotsioon mis näitab, et ma tegelen jätkuvalt meeldivate asjadega.

Activity Distance km Ascending m Time HH:mm
Running 4 876 66 280 488:38
Cycling 2 989 8 721 114:20
Kayaking 425 - 50:00
Hiking 230 5 771 55:51
Skiing 77 399 17:28
Swimming 29 - 12:21
Other 60 1 068 51:00
Total 8 686 82 239 789:38


Kajak Tallinn Helsingi

400km vahekokkuvõte Evo Carbon Rocket tossudest

Sain nende Hokade omanikuks peale Viljandi järvejooksu 1. mail ning nüüd, juuni alguses kuu aega hiljem on tossutaldadesse kogunenud üle 400km.

Siin on tossu esmamuljed: http://leivo.ekstreem.ee/post/naturaalne-jooksukogemus-hoka-one-one-evo-carbon-rocket

Kirjeldan alustuseks, mida tossud on pidanud kuu aja jooksul läbi elama ning seejärel annan hinnangu nende kulumisele.

Hoka One One Evo Carbon Rocket 400km

Treeningkilomeetrid

Igapäevased treeningud nende tossudega kulgevad asfaldil. Tööle ja tagasi, nii iga päev. Mustamäe tänavad, ümberkaudsed kergliiklusteed ja sekka Trummi spordirajad.

Jooksutreeningutel teen nii pikemaid kui lühemaid lõike, tempojookse, pikki otsi, kuid lõviosa treeningutest möödub siiski madala tempoga (5 min/km) baasvastupidavuse tsoonis ja kilomeetrite kogumises. Lühikeste lõikude kiire tempo kuni aeglaste taastavate jooksudeni varieerub vahemikus 2:30 – 5:30 min/km. Madala tempoga pole vahet mis tossuga jooksed, kuid mida kiirem seda olulisem on jala ning tossu koostöö nii õige maandumise kui äratõuke osas. Evo Carbon Rocket töötas ka ülikiirete lõikude korral eeskujulikult. Ei tekkinud libastumise olukordi või lihtsalt tossust tingitud ebaõiget maandumist. Näiteks kui tossu pealne on veidi lödi ja tald vetrub mõnest kohast rohkem, võib ülikiirete lõikude jooksmisel tulemuseks olla hoopis tossust tingitud jalavigastus.

Mõned hommikud sadas vihma, siis olin märg nii mina kui ka tossud. Hea, et tööl on kuivatuskapp, kogu varustus kappi ja õhtuks kuivad tossud taas jalas.

Seega täitsa tavaline ja keskpärane tossude kasutus.

Võistlused

Võistluste osas tooksin välja kaks olulisemat: Ruhnu maraton ja Emumäe jooks.

Võitsin Ruhnu maratoni 3-e tunniga maastikul mis keerutas saare käbiteedel, liivas, jupikesel heinamaal ning kuivanud mudaga traktorijäljes. Toss oli küll viimane asi mis mul jooksu ajal meelde tuli, seega kui ei seganud, oli järelikult kõik hästi. Ruhnu on minu enda jaoks olulise märgilise tähendusega, nimelt jooksin seal maratoni teise poole minuti võrra kiiremini kui esimese poole. Seega tempo püsis erakordselt ühtlane ja teisel ringil lihtsalt lisasin veidike kiirust.

Tagasivaade Ruhnu maratonile: http://leivo.ekstreem.ee/post/Ruhnu-maraton-kabiteedel 

Ruhnu maratoni 2019 start

Emumäe 10km pikkune jooks seevastu oli hoopis teisest klassist. Mäletasin ammusest asjast, et enamus rajast kulgeb mööda igavaid teid. Seega otsustasin kodus, et mingit mustriga jalanõud sinna tarvis ei lähe. Kohapeal selgus aga, et rada on muudetud trailrun ehk mägijooksule vastavaks ning lisaks sadas mõnus pahmakas vihma. Vihm muutis teerajad mudaseks, uhtus puude juurikad libedaks ning heinamaa lõigud olid lihtsalt suured liuväljad ilma pidamiseta. Lõpetasin jooksu oma vanuseklassi esimesena ning üldarvestuses teise kohaga. On ilmselge, et see toss oma sileda tallaga oli kõige halvem valik niisuguse raja ja ilma korral. Kuid praktika näitas ja tõestas taaskord, et eduka jooksu tegemiseks on eelkõige oluline roll jooksjal, kes suudab ka sellises olukorras sileda tallaga tulemuse teha. Tossud täitsid oma rolli kenasti ja ei hakanud märja ning muda peale jalas ujuma, vaid püsisid kenasti tihkelt ümber ja võimaldasid mul keskenduda jooksmisele.

Emumäe jooksu start

Kulumise ülevaade

Kõige selle peale on tossud suurepäraselt vastu pidanud. Peamised tossu kulumist väljendavad omadused, mida mina jälgin, on järgmised:

1. Talla mustri kulumine.

a. Talla kulumise näide Salomon SLAB 6SG varal. Selle väga agressiivse mustriga tossu võib peale 400km võistlemist juba praktiliselt kulunuks kuulutada. Uuena on need superhea pidamisega mägiultra võistlustossud, kuid 400km järel on nende tald praktiliselt sile. Olen selliseid mitu paari läbi jooksnud.

b. Evo Carbon Rocket on mõeldud maratoni võistlustossuks, seega selle tald on väga madala mustriga ja niisamagi praktiliselt sile. Sellise talla kulumist tuleb hinnata servade ja külgede vajumise järgi. Mina ei suutnud praktiliselt sellist ära vajumist või kulumist täna tuvastada. Tossu nina otsas on muster õige veidi kulunud. Seega tald on heas korras.

Hoka One One Evo Carbon Rocket 400km

2. Pealiskate, kas murdekohad on näha.

a. Sõltuvalt tossust on pealiskatted tihedama või hõredama võrguga ning jäigemast või pehmemast materjalist. Mõnel tossul ilmnevad esimesed murdekohad 400km peal kuid 1000km juures on juba enamikel murdekohad või suisa katkine pealis.

b. Evo Carbon Rocketi pealisvõrk on tihe (see mulle meeldib, hoiab peenema liiva/tolmu eemale) ja keskmiselt pehme. Täna pole neil ka lähemal uurimisel võimalik murdekohtasid tuvastada. Seega suurepärane tulemus.

Hoka One One Evo Carbon Rocket 400km

3. Suure varba juurde augu tekkimine.

a. Mul on 5-6 paari Saucony Kinvara tossusid läbi joostud ning need on võrdlusena omal kohal, kuna on olnud pikalt mu asfaldi lemmikud nii trennis kui maratonijooksus. Ühel Kinvaral oli näiteks 400km peal auk varbas, teine Kinvara aga lagunes alles 1500km peal.

b. Evo Carbon Rocketil täna suure varba kohal augu alget näha pole. Pean ausalt ütlema, et alguses seda pealismaterjali vaadates arvasin, et 400-500km peal hakkab see auk tekkima.

Hoka One One Evo Carbon Rocket 400km

4. Sisetallaga seotud küsimused.

a. Sisetalla probleem olen kohanud vaid kahel korral ning see minu jaoks pigem tagasihoidlik. Esimene tõsisem probleem on olnud Hoka Speedgoat esimese mudeliga mitu aastat tagasi, kus sisetald hakkas hõõruma ning pidin seda kääridega parajaks lõikama. Teine sisetalla mure on olnud Nike’i võistlustossu Lunaracer 3-ga, kus ühe võistluse käigus ronis sisetald kanna tagant välja. Tookord lõpetasingi sellise lipa-lopa sisetallaga kuna võistlus oli piisavalt lühike ja ei hakanud rajal oma tossusid sättima.

b. Evo Carbon Rocketil, nagu ka enamike teiste tossudega, ühtegi sisetalla muret pole esinenud.

5. Kannataguse katki hõõrdumine.

a. Seda kannataguse polstri katkihõõrumist põhjustab kukekannus ja mõnel inimesel on need suuremad, teisel väiksemad. Mina olen päris mitmel tossul suutnud kanna taha polstrisse augud joosta. Viimane näide on talvised Salomoni Spikecross 3 naelikud, kus mõlema tossu kanna sisse tulid augud peale 200km jooksmist.

b. Evo Carbon Rocketitel on täna kand ilus ja terve.

Kokkuvõtteks

Tossud näevad superkenad välja, on kiired, hoiavad kenasti ümber jala ning 400km järel sisulised kulumismärgid puuduvad.

Hoka One One ja Evo Carbon Rocketid on jätkuvalt mu lemmikud ning igapäevane treening toimub ikka nendega.

Stravast saab jälgida milliste tossudega ja kui palju ma jooksen: https://www.strava.com/athletes/6963316

Hea tagasiside selle tossu kohta erineval tasemel jooksjatelt leidub siin: https://www.roadtrailrun.com/2019/02/hoka-one-one-carbon-rocket-multi-tester.html

Hoka One One Evo Carbon Rocket 400km

Work-life balance

Sõbrad on küsinud mu aja kasutuse kohta, et kuidas on võimalik töö kõrvalt sellises mahus trenni teha?

Microsoft ja hobid work-life balance

Esiteks. Minu trennimahud ei ole suured ja jäävad suurusjärku 10-15h nädalas.

Teiseks. Meie elu koosneb lisaks tööle ka kodust ja sõpradest.

Töö

Tööga on lihtne, päevas läheb sinna keskmiselt 8 tundi (vahest rohkem, vahest vähem). Töötamine Microsoftis on tunduvalt mitmetahulisem kui esmapilgul arvata võib. Meil on hästi välja töötatud mõõdikute süsteem, töö peab olema lihtsalt tehtud ja kellast kellani kontoris istumist ei mõõdeta.

Arvestades kaasaegseid töövahendeid, on meil vabadus teha tööd igal ajal, igas kohas ja iga seadmega (tüüpilised seadmed siis läptop ja telefon). Suur abi on kommunikatsiooni seisukohalt rakendusest Microsoft Teams.

Kui postkasti saabub oluline asi mis nõuab reageerimist ja kohest tegemist, siis ma teen selle ära. Pole üldse oluline kas see asi tuli õhtul kell 10, nädalavahtusel või minu puhkuse ajal.

Minu töö on seotud nii sisemiste kui väliste klientidega. Välised kliendid paiknevad Eestis, kelle tööaeg on tüüpiliselt 9-17. Sisemised kliendid asuvad peamiselt Euroopas ja Redmonis, nõudes igapäevaselt ajatsoonidega arvestamist. Sellest tulenevalt on meie tööaeg paindlik.

Minu tööiseloomu tõttu on ka work-life balance dünaamiline.

Microsoft ja hobid work-life balance

Kodu

Meie kõigi elu algab noorusajaga, kus suved on vabad, me oleme perekonna poolt kaitstud ning võime kasutada oma aega kõige jaoks, mis tore tundub. Hiljem, pere-elu elades, on fookuses madalad riskid ja turvalise kodu loomine ning hoidmine.

Meie lapsed on suureks kasvanud ning oma eludega alustanud, seetõttu saame taas suuremaid riske võtta ja korraldada oma elu ja aega uute põhimõtete järgi.

Hommikuti ärkan pigem varem ja ei pea kedagi kantseldama. Riietun jooksu- või rattariietesse ja lähen sportlikul viisil tööle. Ma ei pea kedagi lasteaeda-kooli-huviringi viima.

Kui tarvis, võin õhtuti olla tööl kauem ning päeva lõpetan taas sportlikult – kas siis jooksu või ratta trenniringiga kodu poole. Mul pole tarvis mõelda laste huviringide lõppemisele ega transpordi- või autologistikat peale.

Televiisorit pole meil kodus juba viimased 10 aastat. See on oluline osa aja ja lahedama elutoa ruumipaigutuse osas. NB! Proovige mõttes teleka puudumise mängu ja vaadake, kui palju tekiks võimalusi toa ägedamaks ümberpaigutamiseks.

Microsoft ja kodu work-life balance

Sõbrad

Mina võrdsustan sõna sõbrad sotsiaalse kapitaliga, mis on ühtlasi meie kõigi edu alus. Ükskõik kui kõvasti endale vastu rinda taguda ning öelda, et “ma kõik ise tegin”, tuleb siiski tunnistada, et alati on kõige taga olnud inimsuhted, sõbrad ja koostöö.

Pean ütlema, et füüsilist kokkusaamist peaks küll rohkem olema. Me teeme, kaasa arvatud ma ise, liiga palju ikkagi kohtumisi ja mõttevahetusi digitaalse maailma kaudu. Ühelt poolt võimaldab see hoida sõprade ringi laiema, kuid teisalt muutuvad läbi selle suhted siiski pinnapealsemaks.

Aitäh kõikidele sõpadele, kes ise aktiivselt ühendust võtavad ja ettepaneku teevad koos välja minna.

Katsun samuti siinkohal ennast parandada, et saaks rohkem aega sõpradega koos veeta.

Microsoft ja sõbrad work-life balance

Lõpetuseks

10-15h nädalas või ka suuremas mahus trenni tegemiseks võluvitsa pole. Kõik on kinni selles, kuidas me oma elu laias plaanis korraldame ja igapäevaste pisiasjadega toime tuleme.

Minu moto on: Elades Elusamat Elu

Lisa: Ajaplaani näidis

Alljärgnev on näidis, millise dünaamikaga mina oma nädala korraldan. Peamine võtmesõna on joostes või rattaga tööl käimine. Ajaliselt sõltub see kõik kliendikohtumistest. Kui on varajane tööalane kohtumine siis teen hommikul lühikese 4km jooksu, muidu tavapäraselt 7-12 km taastava sörgi. Õhtused otsad sõltuvad sellest, mida treeningplaan ette näeb, kas lõigutrenn, tempojooks, aeroobne või pikem jooks. Oma nädala alguseks pean ma pühapäeva õhtut kui viin auto töö juurde.

PÜHAPÄEV:

  • õhtu: Viin auto, ülikonna, särgid jms nädalariided töö juurde.
  • Joostes koju tagasi 4-8 km.

ESMASPÄEV

  • Hommik: joostes-rattaga tööle.
  • Õhtu: joostes-rattaga koju

TEISIPÄEV

  • Hommik: joostes tööle
  • Lisa: hommikujooks ja ÜKE Microsofti ja SMIT-i inimestega
  • Õhtul: joostes koju ja kodus ÜKE.

KOLMAPÄEV

  • Hommik: joostes-rattaga tööle + varajane ujumine
  • Õhtu: joostes-rattaga koju

NELJAPÄEV

  • Hommik: joostes-rattaga tööle + varajane ujumine
  • Õhtu: joostes-rattaga koju

REEDE

  • Hommik: joostes tööle
  • Õhtu: autoga koju ja nädala riided kaasa

LAUPÄEV

  • Võistlus, pikem trenn või matk

PÜHAPÄEV

  • Võistlus, pikem trenn või matk

Ruhnu maraton käbiteedel

Ruhnu maraton ehk Liise Talu jooksu raames saab lisaks maratonile joosta ka poolikut (21 km) ning veidi rohkem kui 10km pikkust distantsi.

Võitsin Ruhnu maratoni (42,2 km) ajaga 3 tundi mis teeb keskmiseks tempoks 4:16 min/km.

Ruhnu maratoni 2019 võitja Leivo Sepp

Ruhnu saar

Pool saart on madal, ilma metsata ja pigem märg ala. Seal tehakse põldu ja kasvatatakse kartulit, kapsast, porgandit jm köögivilju. Teine pool saarest on metsaga kaetud millest suur osa on vaevu 50-60 aastat vana. Eesti kogu ajaloo suurim torm kuuekümnendatel tegi saare praktiliselt maatasa. Kogu mets kisti üles ja tol nõukogude võimu ajal toiminud kolhoosi varad sisuliselt hävinesid.

Küla on koondunud saare keskele kobarasse, kõik on käe-jala juures. Karu pole ammu nähtud, kuid kohalikel karu-lugusid ikka jätkub. See on siiamaani ka hea turundusallikas.

Maraton

Maratoni läbimiseks on vaja joosta saarel kaks 21km ringi. Kuna saar on väike, siis tuleb läbida praktiliselt kõik teed ja mõned isegi mitu korda, mitmes suunas. Märgistusele ja logistikale seab see omad väljakutsed ning ka seekord tuli ette eksimisi aga kõik lõppes siiski ausalt.

Kuna 2018a. võitsin Kihnu maratoni siis mõtlesin, et mis oleks kui prooviks nüüd 2019 sama ka Ruhnu maratonil. Selgus, et ainuke arvestatav konkurent oli registreerimise hetkel Erkki Etverk, kellega ka 2018a. Kihnus koos jooksime. Tore, Erkki hoiab pinge peal ja ei võimalda mul niisama lonkima minna.

Liblikad kõhus enne maratoni

Ruhnu saarel käib laev harva, seega kohale tuli sõita reedel, et laupäeval maraton joosta ning pühapäeval saab mandrile tagasi. Seega ajaliselt üsna kulukas investeering.

Ei suutnud ennast kuidagi maha rahustada, et äkki on viimase hetke pakkumisega kohal mõni tugev jooksja ning pean esikoha nimel ennast kõvasti pingutama. Kes on nimekirjas? Kui kiired nad on? Mis on nende eesmärk? jne.

Kohale jõudnult panin jalga oma armsaks saanud Hoka Carbon Rocketid ning läksin metsa rajaga tutvuma, sinna tihedate pöördekohtade, edasi-tagasi otste ning vastujooksmiste piirkoda. Eks ikka selleks, et järgmisel päeval saaksin keksenduda rajale ja vältida eksimist. Avastasin üllatuseks, et rada on super hästi tähistatud nii lintide kui nooltega, seega võistluse ajal peaks küll kõik kenasti sujuma.

Lõpuks pandi talu kõrvale teadete tahvlile välja osalejate nimekiri, tegni sellest telefoniga pildi ja läksin liblikad kõhus internetti registreerunute varasemaid tulemusi vaatama. Kuni viimane kui üks nimi polnud kontrollitud, oli pinge üleval. Lõpuks selgus, et kui ma suudan oma tavalise tempoga joosta siis peaks kõik plaanipäraselt minema.

Uurisin ka 21km ja 10km jooksjate nimekirja, et kas on kellegagi tempo mõttes alguses koos joosta. Kahjuks ei paistnud, kavatsesin kõigist kiirem olla.

Maratoni päev

45 min enne starti sidusin oma Hokade paelad ja läksin sooja tegema. Stardihetkel enam liblikaid kõhus ei tundnud ja järel oli vaid peopessa sirgeldatud keskmised tempod ja nendele vastavad maratoni lõpuajad. Kavatsesin joosta keskmise tempoga 4:16 min/km, mis teeb maratoni ajaks 3h. Peopessa olid kirjutatud ka mõned aeglasemad keskmised tempod, et kui ma tõesti ära suren ja enam ei jäksa. Kõige aeglasem tempo oli mul kirjas 5:00 min/km, ehk siis lõpuaeg 3h30min. Alla selle tempo polnud ma mitte mingitel tingimustel valmis jooksma.

Läksin siis stardist rahuliku 4:15 min/km tempoga minema ning nagu oligi arvata, keegi mulle sappa ei võtnud. Ei pooliku ega ka 10km jooksjad.

Ruhnu maratoni 2019 start

Raja kirjeldus

Rada on enamjaolt metsavahel, mööda Ruhnu käbiteid nagu nad ise neid kutsuvad. Minu, kui esimese jooksja ees liikus jalgrattur, kes kogu ringi vältel tutvustas mulle Ruhnu eluolu ja rääkis lugusid saare erinevatest paikadest. Minul vahele rääkimise keelas ta ära, et “see segab Sul jooksmist, ainult mina räägin”. Olin sellega vaikides päri.

Rajal oli liivaseid kohti kus jalg lipsab tagasi, oli augulisi lõike kuhu oli tarvis isegi silt “ettevaatust” panna, küla kõrval oli lühike lõik traktoriga segipööratud savitee, kus tuli iga sammu jaoks jalga õigeks kohendada. Kõige siledam lõik oli muidugi sadamakai viimasesse tippu jooksmisel ja kergelt ülesmäge kulgev asfalteeritud saare peatee.

Kõige suurem küngas saarel on 30m üle merepinna ning ka selle pidime loomulikult ületama.

Ruhnu maratoni käbiteed ja esimene jooksja koos jalgratturiga

Üllatusjooksjad

Üheksanda kilomeetri paiku märkasin ees ühte naisjooksjat. Olin siiralt üllatunud, sest meie koos jalgratturiga pidime ju esimesed olema. kaheteistkümnendaks kilomeetriks olin nõnda juba mitmest jooksjast möödunud ning selgus, et nad olid lihtsalt eksinud rajalt ning 1,5km pikkune lõik suisa vahele jäänud.

Minu jaoks polnud vahet, isegi kui eksinud jäävad lühema versiooni juurde, olin ma nii ehk naa täna teistest kiirem. Jooksjate jaoks aga kes eksisid, oli see muidugi katastroof, siia nishiüritusele tulevad ju kõik ausat jooksu tegema ja mitte sellisel jabural viisil rada lõikama. Mina usun et inimesed tahavad ausad olla.

Hiljem selgus, et kõik jooksjad tegid ühel või teisel viisl oma puuduvad kilomeetrid tasa. Kiitus!

Maratoni dünaamika

Esimese ring lõpetasin ajaga 1:30 ja natuke peale. Haarasin kaks valmis pandud geeli ning läksin teisele ringile. Seekord siis juba üksi, ilma eessõitva ratturita. Pean ütlema, et mulle väga meeldis teine ring, rajal kohtasin ainult kohtunikke ja see kõik. Üksi joostes oli hea oma tempot hoida ning kuna enesetunne oli super siis ringi ednedes pigem tasapisi lisasin kiirust. Tulemuseks oli minu jaoks esmakordne kogemus, joosta teine pool maratonist kiiremini kui esimene.

Peale lõpetamist tundsin ennast liigagi hästi, jalgades puudus valu ja organismis puudus tühjaks jooksnud inimese tunne. See on mu elu kõige kergem 3h maraton. Ei mingi ärakukkumise tunnet 35-dal kilomeetril või hiljem.

Kui küsida ka tugevamate jooksjate käest peale maratoni, et “kuidas läks”, siis tüüpiline vastus on ikka, et “kuni 35km-ni oli kõik hästi aga peale seda ma ei tea mis juhtus, lihtsalt kiirus kadus ära ja enam ei jaksanud”.

Lõpetuseks

Ruhnu inimesed on super kenad ja korraldus igati sujuv, väga rikkalik hommikusöögilaud, lihtne autasustamise tseremoonia, mõnus õhtune bänd ja muidugi hoolimine igast inimesest.

Ruhnu Maraton ehk Lise jooks lõpetaja medal

Joostes vabanevad endorfiinid ja elame elusmat elu

Endorfiinid tekitavad meis heaolu tunde, see on looduslik, meie keha sisemine “narkootiline” sõltuvus.

Olles kord sõltuvusse sattunud, vajame ikka sagedamini ja suuremaid endorfiini annuseid.

Viljandi järvejooks

Ja olemegi sealmaal, et hakkame käima jooksmas kaks korda päevas, hommikul ja õhtul.

Hommikul peale ärkamist ja enne kohvi joomist tõmbame jalga liibukad ja teeme kerge jooksu, et päev algaks väikese mõnulaksuga. Niheleme seejärel oma päeva tööjuures ära, kuigi kolm korda igas minutis mõtleme jooksmise peale ja kujutame ennast tossud jalas metsarajal.

Orcas Island 100 miili

Päeva jooksul teeme valmis oma õhtuse jooksuplaani, millises suunas, kui kaua, anname jooksule iseloomu jne. Meie organism on juba niimoodi arenenud, et ka lihtsalt planeerimine ja jooksmisele mõtlemine tekitab meis hea tunde.

Hoka One One Evo Carbon RocketLõunast alates teevad näpud klaviatuuril pigem paelade sidumise liigutusi. Ja oh seda rõõmu kui lõpuks ideaalselt sobiva värviga sokid ja tossud jalga tõmbame ning kella start nuppu saame muljuda.

Iga kilomeetri järel tuletab kell ennast piuksuga meelde, iga piuks vabastab jälle endorfiine. Mida rohkem piukse, seda rohkem endorfiine vabaneb. Ja see juhibki meid järgmise taseme juurde.

Me armastame neid piukse niiväga ja mida suuremaks kasvab number kella ekraanil, seda rohkem oleme saanud endorfiine. Me ei suuda seisma jääda ning otsime üha uusi väljakutseid, kuidas ekraanile suuremaid numbreid saada. Olgu need numbrid siis distants, kõrgusmeetrid või aeg. Ja siis korraldame ja osaleme virtuaalsetes edetabelites Stravas, Endomondos või Garminis ning võrdleme oma virtuaalseid endorfiini tasemeid – ja see tekitab ka meis hea tunde, sest see on mõtlemine jooksu peale. Me võime seda kogu päev teha.

Ultraweek at Fogo in Cape Verde

Me kulutame oma aega veelgi pikemate ja raskemate võistluste leidmiseks. Ja neid on meiesugustele sõltlastele kogu maailmas tohutul hulgal. Kui aga rahaliselt pole võimalik neil võistlustel osaleda siis korraldame ise endale sobiva ultra.

Mul on sõprade hulgas igasuguseid veidraid inimesi, näiteks Hannes Veide teeb peale tööd oma kodulinnale ringi peale ja jookseb maratoni, Martin Sokk otsustas aga, et läheb joostes 60km kaugusele maale minna ning Gunnar Kingo jälle leidis, et Tartu Jooksumaratoni starti võib ka joostes minna ning sai sellega päevasaldoks edasitagasi 50km, Kaido Vetevoog jooksis iga päev kuupäeva numbri järgi kilomeetreid, Indrek Ilumäe, kellele treener ütles 20km, tegi selle asemel 30km sest hea oli, Kain Väljaots aga hakkas vanas eas kiirusenumbreid taga ajama ning nopib nüüd oma vanuseklassis kõik poodiumid, Olle Rõuk aga on see mees, kes korraldab ajaviiteks ise ultravõistlusi, et siis seal koos sõpradega aega veeta, Rain Seepõld seevastu on leidnud et 400m pikkusel staadioniringil on tore sadu kilomeetreid joosta ja sama teeb aegajalt ka Toomas Unt, kuid Silver ja Rain Eensaar ning Timmo Tammemäe on jõudnud järgmisele levelile, tehes kõike seda ja palju enamgi 7+ ööpäeva. Mu endorfiinisõltlastest sõprade nimekiri on palju pikem ja kõike ei hakka siin üles lugema.

Xdream Paldiski nägudest peegeldub rahulolu

Kas nüüd võiks küsida uuesti, et milleks kõik see? siis ikka selleks et ajus endorfiine vabastada ja ennast hästi tunda.

Aitäh, sõbrad, see ongi inspireeriv ja niimoodi tegutsedes elamegi elusamat elu.

Istria 100 miili