Jääde söögilaua taga juttu ajama vaimudest ja kummitustest jõudsime Hanikatsi maja kummituse ja tema tegemiste juurde. Seepeale ütlesingi lihtsalt, et lähme talle külla, jää on peal ning saame mandrilt usikudega üle Väinamere sõita. Laura, Leivo ja Marta.
Mõeldud tehtud. Võtsime tagavara variandiks kaasa ka suusad, kuna mõne kitsama lõhe korral aitavad suusad meid üle lõhe ja kui satub mõni paksem lumi ette, on samuti lihtsam suuskadel.
Laupäevast esmaspäevani, kolm päeva!
Küll see seljakott oli raske ja uisud ka alguses nii vinta-vänta.
Puise ninast Hanikatsile on 26 km, selle läbimiseks kulus meil koos peatustega 8 tundi. Saime nii uisutada kui ka jala käia, sest keset avamerd oli jää suhteliselt konarlik ja uiske alla ei saanud.
hanikatsi pool seevastu oli jälle ilusamat jääd, kuid seal oli see kaetud lumega.
Kohale jõudsime sügavas pimeduses kell 6 paiku õhtul, nii et läbi saare majani mineku juures oli hea eelnev koemus ja teadmine kuidas saare peal rajad kulgevad.
Kuigi leidsime arhiividest, et kummituse nimi ametlikult peaks olema üldsegi Anna, jäime meie omapandud nime Marta juurde. Seega, Marta oli kenasti majas puud valmis pannud, saime kohe tule ahju pista ja oma kurnatud kehadele purgisuppi keeta.
Pühapäeval tegime tiiru saarel, külastasime Rootsi kunni hauda, veskit, kuid mis kõige olulisem – me leidsime Marta jäljed.
Miks need just Marta jäljed olid? Aga seepärast, et need ei kulgenud mõistuslikku trajektoori mööda, vaid täiesti sinka-sonka vinta-vänta läbi metsa. Ja eriti meeldis Martale käia läbi suurte ja ürgsete puude juurest. Iga sellise juures tegi ta peatuse. Ja mis veel huvitavam, kõikidel puudel mille juures ta peatus, oli sees auk. Jah, lihtsalt mingi õõnsus, avaus vms.
See võis olla puu keskel, või ka all, nagu järgmisel pildil.
Marta maja ning Marta ise.
Esmaspäevane tagasiminek oli tugeva tuule tõttu päris raske, kuid siiski 6 tunni pärast olime tagasi mandril ja peale auto väljakaevamist oli elu jälle nagu lill.
