Joostes vabanevad endorfiinid ja elame elusmat elu

Endorfiinid tekitavad meis heaolu tunde, see on looduslik, meie keha sisemine “narkootiline” sõltuvus.

Olles kord sõltuvusse sattunud, vajame ikka sagedamini ja suuremaid endorfiini annuseid.

Viljandi järvejooks

Ja olemegi sealmaal, et hakkame käima jooksmas kaks korda päevas, hommikul ja õhtul.

Hommikul peale ärkamist ja enne kohvi joomist tõmbame jalga liibukad ja teeme kerge jooksu, et päev algaks väikese mõnulaksuga. Niheleme seejärel oma päeva tööjuures ära, kuigi kolm korda igas minutis mõtleme jooksmise peale ja kujutame ennast tossud jalas metsarajal.

Orcas Island 100 miili

Päeva jooksul teeme valmis oma õhtuse jooksuplaani, millises suunas, kui kaua, anname jooksule iseloomu jne. Meie organism on juba niimoodi arenenud, et ka lihtsalt planeerimine ja jooksmisele mõtlemine tekitab meis hea tunde.

Hoka One One Evo Carbon RocketLõunast alates teevad näpud klaviatuuril pigem paelade sidumise liigutusi. Ja oh seda rõõmu kui lõpuks ideaalselt sobiva värviga sokid ja tossud jalga tõmbame ning kella start nuppu saame muljuda.

Iga kilomeetri järel tuletab kell ennast piuksuga meelde, iga piuks vabastab jälle endorfiine. Mida rohkem piukse, seda rohkem endorfiine vabaneb. Ja see juhibki meid järgmise taseme juurde.

Me armastame neid piukse niiväga ja mida suuremaks kasvab number kella ekraanil, seda rohkem oleme saanud endorfiine. Me ei suuda seisma jääda ning otsime üha uusi väljakutseid, kuidas ekraanile suuremaid numbreid saada. Olgu need numbrid siis distants, kõrgusmeetrid või aeg. Ja siis korraldame ja osaleme virtuaalsetes edetabelites Stravas, Endomondos või Garminis ning võrdleme oma virtuaalseid endorfiini tasemeid – ja see tekitab ka meis hea tunde, sest see on mõtlemine jooksu peale. Me võime seda kogu päev teha.

Ultraweek at Fogo in Cape Verde

Me kulutame oma aega veelgi pikemate ja raskemate võistluste leidmiseks. Ja neid on meiesugustele sõltlastele kogu maailmas tohutul hulgal. Kui aga rahaliselt pole võimalik neil võistlustel osaleda siis korraldame ise endale sobiva ultra.

Mul on sõprade hulgas igasuguseid veidraid inimesi, näiteks Hannes Veide teeb peale tööd oma kodulinnale ringi peale ja jookseb maratoni, Martin Sokk otsustas aga, et läheb joostes 60km kaugusele maale minna ning Gunnar Kingo jälle leidis, et Tartu Jooksumaratoni starti võib ka joostes minna ning sai sellega päevasaldoks edasitagasi 50km, Kaido Vetevoog jooksis iga päev kuupäeva numbri järgi kilomeetreid, Indrek Ilumäe, kellele treener ütles 20km, tegi selle asemel 30km sest hea oli, Kain Väljaots aga hakkas vanas eas kiirusenumbreid taga ajama ning nopib nüüd oma vanuseklassis kõik poodiumid, Olle Rõuk aga on see mees, kes korraldab ajaviiteks ise ultravõistlusi, et siis seal koos sõpradega aega veeta, Rain Seepõld seevastu on leidnud et 400m pikkusel staadioniringil on tore sadu kilomeetreid joosta ja sama teeb aegajalt ka Toomas Unt, kuid Silver ja Rain Eensaar ning Timmo Tammemäe on jõudnud järgmisele levelile, tehes kõike seda ja palju enamgi 7+ ööpäeva. Mu endorfiinisõltlastest sõprade nimekiri on palju pikem ja kõike ei hakka siin üles lugema.

Xdream Paldiski nägudest peegeldub rahulolu

Kas nüüd võiks küsida uuesti, et milleks kõik see? siis ikka selleks et ajus endorfiine vabastada ja ennast hästi tunda.

Aitäh, sõbrad, see ongi inspireeriv ja niimoodi tegutsedes elamegi elusamat elu.

Istria 100 miili

Joostes vabanevad endorfiinid ja elame elusmat elu

Endorfiinid tekitavad meis heaolu tunde, see on looduslik, meie keha sisemine “narkootiline” sõltuvus.

Olles kord sõltuvusse sattunud, vajame ikka sagedamini ja suuremaid endorfiini annuseid.

Viljandi järvejooks

Ja olemegi sealmaal, et hakkame käima jooksmas kaks korda päevas, hommikul ja õhtul.

Hommikul peale ärkamist ja enne kohvi joomist tõmbame jalga liibukad ja teeme kerge jooksu, et päev algaks väikese mõnulaksuga. Niheleme seejärel oma päeva tööjuures ära, kuigi kolm korda igas minutis mõtleme jooksmise peale ja kujutame ennast tossud jalas metsarajal.

Orcas Island 100 miili

Päeva jooksul teeme valmis oma õhtuse jooksuplaani, millises suunas, kui kaua, anname jooksule iseloomu jne. Meie organism on juba niimoodi arenenud, et ka lihtsalt planeerimine ja jooksmisele mõtlemine tekitab meis hea tunde.

Hoka One One Evo Carbon RocketLõunast alates teevad näpud klaviatuuril pigem paelade sidumise liigutusi. Ja oh seda rõõmu kui lõpuks ideaalselt sobiva värviga sokid ja tossud jalga tõmbame ning kella start nuppu saame muljuda.

Iga kilomeetri järel tuletab kell ennast piuksuga meelde, iga piuks vabastab jälle endorfiine. Mida rohkem piukse, seda rohkem endorfiine vabaneb. Ja see juhibki meid järgmise taseme juurde.

Me armastame neid piukse niiväga ja mida suuremaks kasvab number kella ekraanil, seda rohkem oleme saanud endorfiine. Me ei suuda seisma jääda ning otsime üha uusi väljakutseid, kuidas ekraanile suuremaid numbreid saada. Olgu need numbrid siis distants, kõrgusmeetrid või aeg. Ja siis korraldame ja osaleme virtuaalsetes edetabelites Stravas, Endomondos või Garminis ning võrdleme oma virtuaalseid endorfiini tasemeid – ja see tekitab ka meis hea tunde, sest see on mõtlemine jooksu peale. Me võime seda kogu päev teha.

Ultraweek at Fogo in Cape Verde

Me kulutame oma aega veelgi pikemate ja raskemate võistluste leidmiseks. Ja neid on meiesugustele sõltlastele kogu maailmas tohutul hulgal. Kui aga rahaliselt pole võimalik neil võistlustel osaleda siis korraldame ise endale sobiva ultra.

Mul on sõprade hulgas igasuguseid veidraid inimesi, näiteks Hannes Veide teeb peale tööd oma kodulinnale ringi peale ja jookseb maratoni, Martin Sokk otsustas aga, et läheb joostes 60km kaugusele maale minna ning Gunnar Kingo jälle leidis, et Tartu Jooksumaratoni starti võib ka joostes minna ning sai sellega päevasaldoks edasitagasi 50km, Kaido Vetevoog jooksis iga päev kuupäeva numbri järgi kilomeetreid, Indrek Ilumäe, kellele treener ütles 20km, tegi selle asemel 30km sest hea oli, Kain Väljaots aga hakkas vanas eas kiirusenumbreid taga ajama ning nopib nüüd oma vanuseklassis kõik poodiumid, Olle Rõuk aga on see mees, kes korraldab ajaviiteks ise ultravõistlusi, et siis seal koos sõpradega aega veeta, Rain Seepõld seevastu on leidnud et 400m pikkusel staadioniringil on tore sadu kilomeetreid joosta ja sama teeb aegajalt ka Toomas Unt, kuid Silver ja Rain Eensaar ning Timmo Tammemäe on jõudnud järgmisele levelile, tehes kõike seda ja palju enamgi 7+ ööpäeva. Mu endorfiinisõltlastest sõprade nimekiri on palju pikem ja kõike ei hakka siin üles lugema.

Xdream Paldiski nägudest peegeldub rahulolu

Kas nüüd võiks küsida uuesti, et milleks kõik see? siis ikka selleks et ajus endorfiine vabastada ja ennast hästi tunda.

Aitäh, sõbrad, see ongi inspireeriv ja niimoodi tegutsedes elamegi elusamat elu.

Istria 100 miili

Naturaalne jooksukogemus Evo Carbon Rocket

Hoka One One Evo Carbon Rocket

L1031582

 

Lapsepõlv kasteses rohus

Lapsepõlves paljajalu läbi kastese rohu on kõik jooksnud, need naturaalsed hetked on meis talletunud rõõmsate emotsioonidena.

Meil polnud tarvis toestavaid jalanõusid või veel enam, kontsasid kanna alla. Me jooksime nagu olime, rohul, liivas, metsarajal. Kruusateel otsisime astumiseks rohututte, sest väikesed kivikesed olid oi-oi kui teravad.

Lapsepõlv kasteses rohus

Mis on drop?

Jooksutossude drop on kanna ja varba kõrguse vahe. Seda mõõdetakse millimeetrites ning ekstreemsemad näited on 16mm (1,5 cm kõrgune konts) ja kõige naturaalsem on loomulikult 0 mm. Tossude tootjad on pikalt kaldunud kõrgema dropi serva, milleks on keskmiselt 8-12 mm.

On aga tootjaid, kes mõtlevad looduslähedaselt, tuues inimestele tagasi seda naturaalset lapsepõlve jooksutunnetust.

Hoka One One

Hoka One One on üks neist tootjatest, kes pakub keskmiselt 3-5mm dropiga jooksutossusid. Minge vaadake ATSporti, küsige nõu ja proovige jalga. Hoka One One ATSpordis.

Tähelepanu!

Ärge tormake otsima ja ostma 0mm dropiga jooksutosse. Kui täna jooksete 1cm kõrguste „kontsadega“, siis vähendage seda aegamisi, näiteks 4-5 mm peale. Kohe 0mm peale minnes ei võta säärelihased seda vastu ning teil on valus ja halb joosta. Halvimal juhul ei pruugi teie achilleuse kõõlused seda üle elada ning võib tekkida tõsine trauma. Soovitan esialgu liikuda 4-5 mm peale, siiralt!

Minu jaoks on tossude ostmiselt valikukriteeriumiks kolm komponenti: tallamuster, drop ja kaal.

1. Tallamuster on esimene asi, sest see määrab, kus ma nendega jooksen - asfaldil, metsas, kaljudel, mudas, lumes. Iga maastik seab omad nõuded. Carbon Rocket on sileda maa jooksutoss.

Hoka One One Evo Carbon Rocket tald

2. Drop on kohe järgmine tähtis asi, toss jääb ostmata, kui drop on kõrgem kui 4-5mm. Carbon Rocket drop on 1 mm, seega praktiliselt naturaalne.

Hoka One One Evo Carbon Rocket

Hoka One One Evo Carbon Rocket kaalul3. Kaal on tähtsuselt viimane. Kui ikka toss on mõeldud mägiultra jooksmiseks raskel maastikul, siis on üsna selge, et see kaalub rohkem kui 300g, samas 10km jooksutoss on 200g ringis ja maratoni omad 250-260g. NB! Kaalu puhul räägin ma oma numbrist, mis on keskmiselt 45. Seega väiksema jalaga inimestel on sama toss paarkümmend grammi kergem. Evo Carbon Rocket kaalub kõiges 238g, olles seega väga atraktiivne minu jaoks.

 

Evo Carbon Rocket

Hoka One One Evo Carbon Rocket on sileda tallaga maanteejooksu tossud, minu number (44,5) kaalub 238g ja drop on 1mm, seega praktiliselt naturaalne.

Hoka One One Evo Carbon Rocket

Kogu see nimi iseloomustab evolutsioonilist ja kõrgtehnoloogilist raketiteadust. Evo seondub ralliautodega ja kõigega, mis on edasiminev ja tulevikku vaatav. Carbon, no ilmselgelt kõik teavad, et tegemist on ülikerge ja tugeva materjaliga, mida kasutatakse tippklassi toodetes: jalgrattad, suusakepid ja nüüd miks mitte ka tossud. Rocket – kas tõesti, kohe-kohe lendavad need tossud universumisse? Eks see iseloomustab kiirust, mida sellelt jalanõult oodatakse.

Kogemus

Olen palju aastaid jooksnud 4mm drop jalanõudega, seetõttu oli üsna loogiline samm siit edasi 1mm peale liikumine.

Tänaseks olen ühe keskmise pikkusega tõusvas tempos jooksu (21km) nendega teinud ning jalanõud pälvivad kiitust. Madal drop võimaldab jalal maanduda loomulikumalt, kand ei jää kohmakalt segama. Väike kaal lubab mõnusat tõuget ja kergemat lendu. Samas keskmisest veidi paksem tald võimaldab muretult joosta kõval pinnasel ja pikemaid distantse (kindlasti maraton kui ka pikemad).

Hoka One One Evo Carbon Rocket testjooksul

Täna on Evo Carbon Rocketid mu täielik lemmik ning suvised sileda maa trennid ja võistlused saavad nendega tehtud. Kirjutan 200-300 km pärast uuesti, et vaadata kuidas on selle mudeli kestus reaalsetes treening- ja võistlustingimustes. Olen jooksnud tossudega, mille eluiga on kõigest 400km, kuid kõrval on olnud ka 1700km eksemplare.

Hoka One One Evo Carbon Rocket testjooksul

Ja nii saabki keha taaselustada mälestuse lapsepõlvisest paljajalu jooksust – kaasaegsetes jooksutossudes.

Naturaalne jooksukogemus Evo Carbon Rocket

Hoka One One Evo Carbon Rocket

L1031582

 

Lapsepõlv kasteses rohus

Lapsepõlves paljajalu läbi kastese rohu on kõik jooksnud, need naturaalsed hetked on meis talletunud rõõmsate emotsioonidena.

Meil polnud tarvis toestavaid jalanõusid või veel enam, kontsasid kanna alla. Me jooksime nagu olime, rohul, liivas, metsarajal. Kruusateel otsisime astumiseks rohututte, sest väikesed kivikesed olid oi-oi kui teravad.

Lapsepõlv kasteses rohus

Mis on drop?

Jooksutossude drop on kanna ja varba kõrguse vahe. Seda mõõdetakse millimeetrites ning ekstreemsemad näited on 16mm (1,5 cm kõrgune konts) ja kõige naturaalsem on loomulikult 0 mm. Tossude tootjad on pikalt kaldunud kõrgema dropi serva, milleks on keskmiselt 8-12 mm.

On aga tootjaid, kes mõtlevad looduslähedaselt, tuues inimestele tagasi seda naturaalset lapsepõlve jooksutunnetust.

Hoka One One

Hoka One One on üks neist tootjatest, kes pakub keskmiselt 3-5mm dropiga jooksutossusid. Minge vaadake ATSporti, küsige nõu ja proovige jalga. Hoka One One ATSpordis.

Tähelepanu!

Ärge tormake otsima ja ostma 0mm dropiga jooksutosse. Kui täna jooksete 1cm kõrguste „kontsadega“, siis vähendage seda aegamisi, näiteks 4-5 mm peale. Kohe 0mm peale minnes ei võta säärelihased seda vastu ning teil on valus ja halb joosta. Halvimal juhul ei pruugi teie achilleuse kõõlused seda üle elada ning võib tekkida tõsine trauma. Soovitan esialgu liikuda 4-5 mm peale, siiralt!

Minu jaoks on tossude ostmiselt valikukriteeriumiks kolm komponenti: tallamuster, drop ja kaal.

1. Tallamuster on esimene asi, sest see määrab, kus ma nendega jooksen - asfaldil, metsas, kaljudel, mudas, lumes. Iga maastik seab omad nõuded. Carbon Rocket on sileda maa jooksutoss.

Hoka One One Evo Carbon Rocket tald

2. Drop on kohe järgmine tähtis asi, toss jääb ostmata, kui drop on kõrgem kui 4-5mm. Carbon Rocket drop on 1 mm, seega praktiliselt naturaalne.

Hoka One One Evo Carbon Rocket

Hoka One One Evo Carbon Rocket kaalul3. Kaal on tähtsuselt viimane. Kui ikka toss on mõeldud mägiultra jooksmiseks raskel maastikul, siis on üsna selge, et see kaalub rohkem kui 300g, samas 10km jooksutoss on 200g ringis ja maratoni omad 250-260g. NB! Kaalu puhul räägin ma oma numbrist, mis on keskmiselt 45. Seega väiksema jalaga inimestel on sama toss paarkümmend grammi kergem. Evo Carbon Rocket kaalub kõiges 238g, olles seega väga atraktiivne minu jaoks.

 

Evo Carbon Rocket

Hoka One One Evo Carbon Rocket on sileda tallaga maanteejooksu tossud, minu number (44,5) kaalub 238g ja drop on 1mm, seega praktiliselt naturaalne.

Hoka One One Evo Carbon Rocket

Kogu see nimi iseloomustab evolutsioonilist ja kõrgtehnoloogilist raketiteadust. Evo seondub ralliautodega ja kõigega, mis on edasiminev ja tulevikku vaatav. Carbon, no ilmselgelt kõik teavad, et tegemist on ülikerge ja tugeva materjaliga, mida kasutatakse tippklassi toodetes: jalgrattad, suusakepid ja nüüd miks mitte ka tossud. Rocket – kas tõesti, kohe-kohe lendavad need tossud universumisse? Eks see iseloomustab kiirust, mida sellelt jalanõult oodatakse.

Kogemus

Olen palju aastaid jooksnud 4mm drop jalanõudega, seetõttu oli üsna loogiline samm siit edasi 1mm peale liikumine.

Tänaseks olen ühe keskmise pikkusega tõusvas tempos jooksu (21km) nendega teinud ning jalanõud pälvivad kiitust. Madal drop võimaldab jalal maanduda loomulikumalt, kand ei jää kohmakalt segama. Väike kaal lubab mõnusat tõuget ja kergemat lendu. Samas keskmisest veidi paksem tald võimaldab muretult joosta kõval pinnasel ja pikemaid distantse (kindlasti maraton kui ka pikemad).

Hoka One One Evo Carbon Rocket testjooksul

Täna on Evo Carbon Rocketid mu täielik lemmik ning suvised sileda maa trennid ja võistlused saavad nendega tehtud. Kirjutan 200-300 km pärast uuesti, et vaadata kuidas on selle mudeli kestus reaalsetes treening- ja võistlustingimustes. Olen jooksnud tossudega, mille eluiga on kõigest 400km, kuid kõrval on olnud ka 1700km eksemplare.

Hoka One One Evo Carbon Rocket testjooksul

Ja nii saabki keha taaselustada mälestuse lapsepõlvisest paljajalu jooksust – kaasaegsetes jooksutossudes.

Maailmalõpu ultrajooks Ushuaia by UTMB

Maailmalõpu ultrajooksu nime kandev võistlus Ushuaia by UTMB (130km ja 7100 tõusumeetrit) toimus esimest korda 6.aprill 2019.

Minu tulemus üldarvestuses 13. koht ajaga 18h35min, vanuseklassi 4. koht. Stardis oli 164 osalejat kellest lõpetas 69.

Ushuaia by UTMB Leivo Sepp

Ushuaia on Lõuna-Ameerika ja ühtlasi kogu maailma lõunapoolseim linn, sealt edasi on tükk külma ookeani ning siis lõunapoolus - Antarktika.

Ilmaennustuse kohaselt sajab võistluse ajal kogu ööpäeva ja õhtupoole sadu vaid tugevneb. Tegelikult on siin juba mitu päeva sadanud ja metsaalused arvatavasti märjad.

Ushuaia linna iseloomustab kõige paremini otse majade tagant algav tuhandeliste mägede allee, millele on kui joonlauaga 600m peale tõmmatud valge lumejoon.

Ushuaia

Rada teeb ühe suure ringi ning selle käigus tuleb tõusta neli korda üle nende kõrgete ja lumiste mägede. Ent viis tundi enne starti teatatakse, et esimene mägi jääb turvalisuse kaalutlustel vahele. Selle mäe kirjelduseks oli juhendis lõik järsu seina ja lahtiste kivide langemise ohu kohta ning et korraldajad koordineerivad laskumist, et inimesed ei satuks teineteisele liiga lähedale. Praeguse ilmaga on laskumine kaetud 20cm lumega ning ehkki veerevaid kive vast poleks, poleks samuti ka tugipunkte, mis lumisel nõlval inimesi kinni peaks. Korraldajad ei saa võtta riski, et hakata tegelema kuristikku langenud inimeste päästmisega.

Start GoPro moodi

Stardihommikul kell 4:00 on temperatuur +2 kraadi, sajab peenikest vihma ning Salomoni lühikese t-särgi ja õhukese kilekaga on arusaadavalt veidi jahe. ITRA rankingu järgi olen võistlejate hulgas 18. kohal, seega mulle sobivat tempot peaksid - väikese optimismiga – hoidma esikümnes olijad. Esireast lasen siiski startida neil, kes GoPro kaameraid pulga otsas hoides filmivad end esimesed paarsada meetrit jooksu juhtivana. Nende kõrvalejäämisel ongi minust eespool kümme inimest ning tempo igati sobiv.

Paari kilomeetri järel keerame metsateele, kus sel hetkel veel loodan, et vee ja muda näol on tegemist juhusliku ja peatselt mööduva nähtusega. Loomulikult on see raja kõige väiksema mudaga koht üldse ning tagantjärele mõttetuks osutunud hüplemine mudalompide vahel kulutab asjatult energiat. Kogu rada ongi vaid lume, lörtsi, vee ja muda väli – aga alguses ma seda veel ei tea.

Hommikune pimedus

Valgeks hakkab minema alles nelja tunni möödudes. Mulle ööpimeduses startimine sobib, sest siis on võimalik see jooks ühe pika päevaga lõpetada.

Ushuaia by UTMB Leivo Sepp

Ma pole kunagi tagapool jooksnud, aga eesotsa kohta pean küll ütlema, et ega siin inimesi pole. Üksi, oma tempo ja mõtetega liikumine on pikkade ja raskete jooksude võlu. See annab hea tunde ning võimaldab loodusega üheks sulanduda. Mõtlen rajale, visualiseerides end ja oma liikumist punktikesena kaardil: siin on koht, kus keeran viiekilomeetrisele metsateele, siin kruvin üles-alla tihedalt kokkukasvanud puude vahel, siit alates peaks hakkama mäkke tõusma ja peale mäge jooksen ühe pikliku järve kaldal 2-3 kilomeetrit...

Ei aeg ega distants oma mägedes tähtsust, ainult kõrgus on oluline. Panen tähele, et kui astun metsas esimesele lumelörtsisele mudale, on kõrgus vahemikus 250-300m. Kui vihmasadu lakkab, kuid lund veel ei sadanud, on see lühike kõrgusvahemik 350-400m peal. Tuul hakkab iiliti üle käima, puud hõrenevad ja kaovad sootuks - olen kõrgusel 500m. Maastik muutub avatuks, lumi paksemaks, tuul tugevamaks - kõrgus on 600-650m. Etteruttavalt võib öelda, et neist tähelepanekutest on mul hiljem ka kõvasti abi.

Mõned korrad tuleb ette eksimisi, kuna rada on tähistatud kollaste lintidega ja need muutuvad tihedas lumesajus nähtamatuks. Kuna rada on muudetud, ei saa loota ka kella laetud rajajoonele. Eesotsas jooksjatel pole ka üheselt selget loha (jooksuvaal), tihe lumesadu katab praktiliselt hetkega üksikute eesminejate jalajäljed ning maa on pealambi kiirguses ühtlaselt valge.

Raja tõeline pale

Väljas hakkab valgeks minema ning esimese nelja tunniga olen läbinud 37km. Lamp veel põleb, kuna puudealune on hämar ning mudaste juurikate vahel on vaja igale sammule õige koht leida ja pimesi siin liikuda ei saa.

Ushuaia by UTMB Leivo Sepp

Tõuseme 500m kõrgusele. Mets kaob, alles jäävad üksikud puud ja tuul hakkab oma võimu näitama. Maapind muutub lumega kaetud sooks, kus elavad eestlastele teada-tuntud pokud. Neile on juustesse põimitud kollased lehvid, tähistamaks jooksjatele mõeldud rada. Kilomeetrid siin venivad, aeglasemad võtavad lausa veerand tundi. Kui vähegi sisse ei vaju, üritan teha jooksusamme, kuid see on rohkem enesepetmine ja jooksmise imitatsioon ilma edasiliikumiseta: siinne suur veeala tuleb lihtsalt läbida. Kaasavõetud jooksukeppidest on mudas tasakaalu hoidmiseks palju abi.

Lõpuks tõuseb rada lagedatele mägistele väljadele, kus lumi on katnud kõik, mis vähegi teist tooni kui valge. Üllataval kombel kohtan siin inimesi – need on korraldajad, kes tõmbavad üle valgete ja lõputute väljade kilomeetrite kaupa kollast linti, et võistlejatele mingigi rajaorientiir anda.

Energiapuudus, kuigi oli plaan

Stardist minnes oli taskus kaks „kirjut koera“ ja üks Bounty šokolaad. Arvestusega, et jõuan nelja tunniga 34km peal asuvasse punkti, kust saan lisa haarata. Ajaliselt peab plaan paika, kuid kahjuks on siinne söögilaud minu jaoks üsna sobimatu: kartulikrõpsud (külma ilmaga neid ei soovi), juustukuubikud, suitsuvorst, keeduvorst ja mingid mulle tundmatud asjad. Söön mõne tüki banaani, kuid see on kooritud ja kaasavõtmiseks sobimatu ja täidan joogipudeli.

Ushuaia by UTMB

Ees ootab teine neli tundi, et jõuda 60km peal asuvasse sooja söögiga varustatud punkti. Pokumaa ja lumes sumpamine on võtnud päris palju energiat ning mida edasi, seda raskem on tõsta jalga jala ette. Esimesest neljast tunnist on järel üks kirju koer ning hoolikalt seda külmunud marmelaaditükikestega šokolaadi suus sulatades püüan kätte saada iga viimse kui kaloripiisakese.

Mõtlen Kilian Jorneti peale, kes omab erakordset võimet keha rasvavarudest efektiivselt energiat toota. Käin mõttes läbi kõik kohad, kus mul vähegi rasva on – ainukesena tulevad meelde kõht ja „sangad“, sest neid näeb kõige tihedamini peeglist, ning ütlen endale, et nüüd on aeg sealt lisa võtta. Milleks ma muidu neid kaasas tassin.

Poole peal, 60km

Siin ootab mind Kaja! Ja siin võib ka jooksjat aidata. Ajal, kui Kaja valab Tactical Foodile peale kuuma vee, saan mina riietuda ning teha kohtunikuga kohustusliku varustuse kontrolli.

Ushuaia by UTMB mandatory equipment check

Raja teises pooles tuleb tõusta mitu korda üle 900m. Panen vahekihina lisaks ühed pikad käised, kuiva Salomoni kileka ja veekindlad kindad.

Valan sisse pool Red Bulli ja pistan taskusse kolm Snickersit. Haaran ühte kätte Tactical Foodi, teise lusika ning ongi kaheksa minutiga see vahetusala tehtud.

Ideaalselt sobib, et tee hakkab tõusma ja saan rahulikult kõndides sooja nuudlirooga süüa. Pole sugugi üllatav, et koos rajaga hakkab ka mu energiatase tasapisi ülespoole minema.

Ushuaia by UTMB Leivo Sepp

Suurem tõus üle 900m kuru

Kui oled kõrgusel null ning kõrval on tuhandelised valgete tuulelippudega mäed, hakkab ausalt öeldes kõhe. Kas tõesti, KAS TÕESTI tõuseme siit järjest tihedamast vihmasajust sinna üles, kus vihma asemel on lumi ning tuult varjavate puude asemel peadpööritavad tormi-iilid?

Nii on. Ees ootab tee mäetippude ümber lehvivate lumelippude suunas.

Enne päris tõusu liigume läbi mäejalamil oleva ürgmetsa. Selle pildi talletan endale mällu, ses sellist ürgmaastiku pilti Eesti metsades enam ei näe. Maha langenud hiiglaslikud puud risti-rästi, maastik kiina-käänuline, üles-alla, parem-vasak, muda siin ja muda seal. Liikuda on võimalik ainult kõndides.

Mäed on siin tõesti järskude nõlvadega ja viimane 400m tuleb tõusta stiilis „nina vastu seina“. Iga kümne sammu järel on tahtmine puhkuseks seisma jääda, kuid ütlen endale, et astu edasi, kasvõi väikeste sammudega – peaasi, et liigud. Nii ma siis teengi, lühendades sammupikkust seni, kuni saan ühtlaselt ja peatumata liikuda. Lumisel nõlval on sammupikkusega lihtne mängida, iga samm on uus trepiaste. Peast käib küll läbi mõte, et kuidas sellisest nõlvast alla saab – aga see pole praegu veel oluline.

20190406_163823000_iOS

Tipus on ajavõtu punkt.

Ja nüüd allatulek. Paksu lume tõttu on see lihtsam kui olin oodanud ja ka nõlv on tõusuga võrreldes laugem.

Päeval on 3-4 kraadi sooja ning mägedes on piir, kust alates lumi sulab veeks ja see vesi voolab alla. Kuna alla tuleb minna ka võistlejatel, siis üldjuhul kattub meie rada allaruttava veega. Kas ma juba ütlesin, et laskumisel on ka muda? Jah, siin on palju muda, palju voolavat muda.

91 km peal asuvas toidupunktis joon kokat, võtan kolm-neli peotäit pähkleid ning juba olengi taas teel. Kaja küll pakub mulle veel Snickersit, aga mul on eelmisedki söömata.

Ushuaia by UTMB fin del mundo

Viimane mägi, see päris hull

Ilmateade lubab tihenevat sadu ning sellega läheb täppi. Lamp on taas pähe sätitud, valgusvihk rajale suunatud ning ülevalt kallab lohutamatult vihma. Sellise ilmaga märgub läbi ka kõige vingem Gore-Tex, küsimus on lihtsalt ajas. Minu Salomoni 170g kaaluv kilekas on läbimärg ning ainus sooja andev mõte on edasiliikumine.

Enne viimase mäe otsa tõusmist lõpetab töötamise kell, mille aku sai lihtlabaselt tühjaks. Siin oligi võimalus kasutada kogu eelneva 15 tunni jooksul saadud kogemusi, et teha ümbritsevat vaadeldes järeldusi oma kõrguse kohta.

Kuna vihmast lumeni jõudmine võtab aega umbes tunni, on see piisav aeg, et tuul jõuaks kõik riided seljas ära kuivatada. Mäkke jõudes on enne keha vastas vihmast lirtsunud riided kenasti kuivad ja soojad.

Lumi tuiskab, tuul ulub. Mõnel selgemal hetkel paistab kõrgel pea kohal mäkke tõusvate pealampide rivi. Tõesti rivi, sest siin kattub 130km rada lühema raja jooksjatega. Kuna nad on minust oluliselt aeglasemad, lisab see lõpu eel toredat emotsiooni, et kogu aeg saab kellestki mööduda.

Tuule tugevus on üleval puhanguti 25-30 m/s, mis kergekaalulise jooksja puhub nõlval peaaegu et ümber. Kuid tekitab ka uue pildi. Maailm mu ees on horisontaal-valge-triibuline! Kui peaksin seda joonistama, võtaksin lihtsalt musta värvi paberilehe ja tõmbaksin joonlaua ja valge pliiatsiga sinna erineva jämedusega jooned. Proovige seda ette kujutada: tõstke triibuline paber silme ette ja ronige mäkke.

Selle mäe otsast allatulekul pole ainsatki püstijääjat. Nõlv on erakordselt järsk ja kaob tormisesse pimedusse. Kohe ma ei mõistagi, mis vaalud need siin on, kuni järgmisel hetkel olen ise pikali ja kihutan lumes tuhatnelja allapoole. Ausalt, see on üsna pelutav, kontrollimatult nõlvast alla lendamine pole just see, milleks ma siia tulin! Kuid ka kõige järsumal nõlval on eendid ja laugemad kohad, saan taas jalgadele, kogun end mõne hetke ja vaatan, kuidas paremal ja vasakul, üleval ja all valgusvihud allapoole tuhisevad.

Allasõidu ajal korjan mäelt ka mitu keppi endaga ühes. Nõuab pisut vaeva, et sirutada ühelt poolt käsi ja üks hulkuv kepp haarata, siis juba teine. Mõtlen aga, et kui inimene oskab siin oma kepi kaotada, on tal järelikult lood üsna kehvad ja tal võiks olla hea meel seda tagasi saada.

Hüpotermia – külmast tekkiv mõttelagedus

Ootamatult on kõige hullem kogeda klimaatilist muutust hoopis ülevalt alla tulles. Tuul nõrgeneb, lumi muutub märjaks, kuni sellest saab vihm. Kõik on tagasi - jalge all koos võistlejatega allapoole voolav muda, rajuks paisunud vihmasadu ning nina ütleb, et temperatuur on 2-3 kraadi. Kõik seljasolev muutub taas läbimärjaks.

Ushuaia by UTMB Leivo Sepp

Laskun hüpates ja võimalusel joostes ning uurin tähelepanelikult iga võistlejat, et kaasaskantavatest lisakeppidest vabaneda. Saangi paar võistlejat vägagi õnnelikuks teha, vaid üks kepp jääb kuni lõpuni minu kätte ja selle omanikku ei leiagi.

Näen ilmselt poolteadvusel naist, keda kaks tugevat meest kahelt küljelt hoides läbi muda allapoole aitavad. Naisterahvas nende vahel on pehme ja lõtv nagu unine kassipoeg, kes võtab kuju selle järgi, millel ta parasjagu asub.

Allpool, õnneks üsna tee ääres kohtan ulguvat meest. Püüan temaga kontakti leida, kuid see osutub võimatuks, ta ainult seisab ja ulub. Jooksen teele, kus õnneks ongi üks korraldaja ning selgitan kehakeeles, et tarvis on kiiremas korras abi. Palun tal olla tasa ja tõsta käe kõrva äärde – ta kuuleb. Ütlen, et see on inimene, kes vajab päästmist.

Finiš

Viimased viis kilomeetrit läbi Ushuaia, kus tänavatest on saanud jõed ja ojad.

Külm. Väga külm. Kiiremini lõppu, kohe saab sooja.

Ushuaia by UTMB Leivo Sepp finiš

Lõpetaja medal kaela, finišikaare all kiire kohustuslik pilt ja siis juba koos Kajaga viimane 1,5km joostes sooja kodu poole. Emotsioonid tulevad hiljem.

Ushuaia by UTMB fin del mundo

Maailmalõpu ultrajooks Ushuaia by UTMB

Maailmalõpu ultrajooksu nime kandev võistlus Ushuaia by UTMB (130km ja 7100 tõusumeetrit) toimus esimest korda 6.aprill 2019.

Minu tulemus üldarvestuses 13. koht ajaga 18h35min, vanuseklassi 4. koht. Stardis oli 164 osalejat kellest lõpetas 69.

Ushuaia by UTMB Leivo Sepp

Ushuaia on Lõuna-Ameerika ja ühtlasi kogu maailma lõunapoolseim linn, sealt edasi on tükk külma ookeani ning siis lõunapoolus - Antarktika.

Ilmaennustuse kohaselt sajab võistluse ajal kogu ööpäeva ja õhtupoole sadu vaid tugevneb. Tegelikult on siin juba mitu päeva sadanud ja metsaalused arvatavasti märjad.

Ushuaia linna iseloomustab kõige paremini otse majade tagant algav tuhandeliste mägede allee, millele on kui joonlauaga 600m peale tõmmatud valge lumejoon.

Ushuaia

Rada teeb ühe suure ringi ning selle käigus tuleb tõusta neli korda üle nende kõrgete ja lumiste mägede. Ent viis tundi enne starti teatatakse, et esimene mägi jääb turvalisuse kaalutlustel vahele. Selle mäe kirjelduseks oli juhendis lõik järsu seina ja lahtiste kivide langemise ohu kohta ning et korraldajad koordineerivad laskumist, et inimesed ei satuks teineteisele liiga lähedale. Praeguse ilmaga on laskumine kaetud 20cm lumega ning ehkki veerevaid kive vast poleks, poleks samuti ka tugipunkte, mis lumisel nõlval inimesi kinni peaks. Korraldajad ei saa võtta riski, et hakata tegelema kuristikku langenud inimeste päästmisega.

Start GoPro moodi

Stardihommikul kell 4:00 on temperatuur +2 kraadi, sajab peenikest vihma ning Salomoni lühikese t-särgi ja õhukese kilekaga on arusaadavalt veidi jahe. ITRA rankingu järgi olen võistlejate hulgas 18. kohal, seega mulle sobivat tempot peaksid - väikese optimismiga – hoidma esikümnes olijad. Esireast lasen siiski startida neil, kes GoPro kaameraid pulga otsas hoides filmivad end esimesed paarsada meetrit jooksu juhtivana. Nende kõrvalejäämisel ongi minust eespool kümme inimest ning tempo igati sobiv.

Paari kilomeetri järel keerame metsateele, kus sel hetkel veel loodan, et vee ja muda näol on tegemist juhusliku ja peatselt mööduva nähtusega. Loomulikult on see raja kõige väiksema mudaga koht üldse ning tagantjärele mõttetuks osutunud hüplemine mudalompide vahel kulutab asjatult energiat. Kogu rada ongi vaid lume, lörtsi, vee ja muda väli – aga alguses ma seda veel ei tea.

Hommikune pimedus

Valgeks hakkab minema alles nelja tunni möödudes. Mulle ööpimeduses startimine sobib, sest siis on võimalik see jooks ühe pika päevaga lõpetada.

Ushuaia by UTMB Leivo Sepp

Ma pole kunagi tagapool jooksnud, aga eesotsa kohta pean küll ütlema, et ega siin inimesi pole. Üksi, oma tempo ja mõtetega liikumine on pikkade ja raskete jooksude võlu. See annab hea tunde ning võimaldab loodusega üheks sulanduda. Mõtlen rajale, visualiseerides end ja oma liikumist punktikesena kaardil: siin on koht, kus keeran viiekilomeetrisele metsateele, siin kruvin üles-alla tihedalt kokkukasvanud puude vahel, siit alates peaks hakkama mäkke tõusma ja peale mäge jooksen ühe pikliku järve kaldal 2-3 kilomeetrit...

Ei aeg ega distants oma mägedes tähtsust, ainult kõrgus on oluline. Panen tähele, et kui astun metsas esimesele lumelörtsisele mudale, on kõrgus vahemikus 250-300m. Kui vihmasadu lakkab, kuid lund veel ei sadanud, on see lühike kõrgusvahemik 350-400m peal. Tuul hakkab iiliti üle käima, puud hõrenevad ja kaovad sootuks - olen kõrgusel 500m. Maastik muutub avatuks, lumi paksemaks, tuul tugevamaks - kõrgus on 600-650m. Etteruttavalt võib öelda, et neist tähelepanekutest on mul hiljem ka kõvasti abi.

Mõned korrad tuleb ette eksimisi, kuna rada on tähistatud kollaste lintidega ja need muutuvad tihedas lumesajus nähtamatuks. Kuna rada on muudetud, ei saa loota ka kella laetud rajajoonele. Eesotsas jooksjatel pole ka üheselt selget loha (jooksuvaal), tihe lumesadu katab praktiliselt hetkega üksikute eesminejate jalajäljed ning maa on pealambi kiirguses ühtlaselt valge.

Raja tõeline pale

Väljas hakkab valgeks minema ning esimese nelja tunniga olen läbinud 37km. Lamp veel põleb, kuna puudealune on hämar ning mudaste juurikate vahel on vaja igale sammule õige koht leida ja pimesi siin liikuda ei saa.

Ushuaia by UTMB Leivo Sepp

Tõuseme 500m kõrgusele. Mets kaob, alles jäävad üksikud puud ja tuul hakkab oma võimu näitama. Maapind muutub lumega kaetud sooks, kus elavad eestlastele teada-tuntud pokud. Neile on juustesse põimitud kollased lehvid, tähistamaks jooksjatele mõeldud rada. Kilomeetrid siin venivad, aeglasemad võtavad lausa veerand tundi. Kui vähegi sisse ei vaju, üritan teha jooksusamme, kuid see on rohkem enesepetmine ja jooksmise imitatsioon ilma edasiliikumiseta: siinne suur veeala tuleb lihtsalt läbida. Kaasavõetud jooksukeppidest on mudas tasakaalu hoidmiseks palju abi.

Lõpuks tõuseb rada lagedatele mägistele väljadele, kus lumi on katnud kõik, mis vähegi teist tooni kui valge. Üllataval kombel kohtan siin inimesi – need on korraldajad, kes tõmbavad üle valgete ja lõputute väljade kilomeetrite kaupa kollast linti, et võistlejatele mingigi rajaorientiir anda.

Energiapuudus, kuigi oli plaan

Stardist minnes oli taskus kaks „kirjut koera“ ja üks Bounty šokolaad. Arvestusega, et jõuan nelja tunniga 34km peal asuvasse punkti, kust saan lisa haarata. Ajaliselt peab plaan paika, kuid kahjuks on siinne söögilaud minu jaoks üsna sobimatu: kartulikrõpsud (külma ilmaga neid ei soovi), juustukuubikud, suitsuvorst, keeduvorst ja mingid mulle tundmatud asjad. Söön mõne tüki banaani, kuid see on kooritud ja kaasavõtmiseks sobimatu ja täidan joogipudeli.

Ushuaia by UTMB

Ees ootab teine neli tundi, et jõuda 60km peal asuvasse sooja söögiga varustatud punkti. Pokumaa ja lumes sumpamine on võtnud päris palju energiat ning mida edasi, seda raskem on tõsta jalga jala ette. Esimesest neljast tunnist on järel üks kirju koer ning hoolikalt seda külmunud marmelaaditükikestega šokolaadi suus sulatades püüan kätte saada iga viimse kui kaloripiisakese.

Mõtlen Kilian Jorneti peale, kes omab erakordset võimet keha rasvavarudest efektiivselt energiat toota. Käin mõttes läbi kõik kohad, kus mul vähegi rasva on – ainukesena tulevad meelde kõht ja „sangad“, sest neid näeb kõige tihedamini peeglist, ning ütlen endale, et nüüd on aeg sealt lisa võtta. Milleks ma muidu neid kaasas tassin.

Poole peal, 60km

Siin ootab mind Kaja! Ja siin võib ka jooksjat aidata. Ajal, kui Kaja valab Tactical Foodile peale kuuma vee, saan mina riietuda ning teha kohtunikuga kohustusliku varustuse kontrolli.

Ushuaia by UTMB mandatory equipment check

Raja teises pooles tuleb tõusta mitu korda üle 900m. Panen vahekihina lisaks ühed pikad käised, kuiva Salomoni kileka ja veekindlad kindad.

Valan sisse pool Red Bulli ja pistan taskusse kolm Snickersit. Haaran ühte kätte Tactical Foodi, teise lusika ning ongi kaheksa minutiga see vahetusala tehtud.

Ideaalselt sobib, et tee hakkab tõusma ja saan rahulikult kõndides sooja nuudlirooga süüa. Pole sugugi üllatav, et koos rajaga hakkab ka mu energiatase tasapisi ülespoole minema.

Ushuaia by UTMB Leivo Sepp

Suurem tõus üle 900m kuru

Kui oled kõrgusel null ning kõrval on tuhandelised valgete tuulelippudega mäed, hakkab ausalt öeldes kõhe. Kas tõesti, KAS TÕESTI tõuseme siit järjest tihedamast vihmasajust sinna üles, kus vihma asemel on lumi ning tuult varjavate puude asemel peadpööritavad tormi-iilid?

Nii on. Ees ootab tee mäetippude ümber lehvivate lumelippude suunas.

Enne päris tõusu liigume läbi mäejalamil oleva ürgmetsa. Selle pildi talletan endale mällu, ses sellist ürgmaastiku pilti Eesti metsades enam ei näe. Maha langenud hiiglaslikud puud risti-rästi, maastik kiina-käänuline, üles-alla, parem-vasak, muda siin ja muda seal. Liikuda on võimalik ainult kõndides.

Mäed on siin tõesti järskude nõlvadega ja viimane 400m tuleb tõusta stiilis „nina vastu seina“. Iga kümne sammu järel on tahtmine puhkuseks seisma jääda, kuid ütlen endale, et astu edasi, kasvõi väikeste sammudega – peaasi, et liigud. Nii ma siis teengi, lühendades sammupikkust seni, kuni saan ühtlaselt ja peatumata liikuda. Lumisel nõlval on sammupikkusega lihtne mängida, iga samm on uus trepiaste. Peast käib küll läbi mõte, et kuidas sellisest nõlvast alla saab – aga see pole praegu veel oluline.

20190406_163823000_iOS

Tipus on ajavõtu punkt.

Ja nüüd allatulek. Paksu lume tõttu on see lihtsam kui olin oodanud ja ka nõlv on tõusuga võrreldes laugem.

Päeval on 3-4 kraadi sooja ning mägedes on piir, kust alates lumi sulab veeks ja see vesi voolab alla. Kuna alla tuleb minna ka võistlejatel, siis üldjuhul kattub meie rada allaruttava veega. Kas ma juba ütlesin, et laskumisel on ka muda? Jah, siin on palju muda, palju voolavat muda.

91 km peal asuvas toidupunktis joon kokat, võtan kolm-neli peotäit pähkleid ning juba olengi taas teel. Kaja küll pakub mulle veel Snickersit, aga mul on eelmisedki söömata.

Ushuaia by UTMB fin del mundo

Viimane mägi, see päris hull

Ilmateade lubab tihenevat sadu ning sellega läheb täppi. Lamp on taas pähe sätitud, valgusvihk rajale suunatud ning ülevalt kallab lohutamatult vihma. Sellise ilmaga märgub läbi ka kõige vingem Gore-Tex, küsimus on lihtsalt ajas. Minu Salomoni 170g kaaluv kilekas on läbimärg ning ainus sooja andev mõte on edasiliikumine.

Enne viimase mäe otsa tõusmist lõpetab töötamise kell, mille aku sai lihtlabaselt tühjaks. Siin oligi võimalus kasutada kogu eelneva 15 tunni jooksul saadud kogemusi, et teha ümbritsevat vaadeldes järeldusi oma kõrguse kohta.

Kuna vihmast lumeni jõudmine võtab aega umbes tunni, on see piisav aeg, et tuul jõuaks kõik riided seljas ära kuivatada. Mäkke jõudes on enne keha vastas vihmast lirtsunud riided kenasti kuivad ja soojad.

Lumi tuiskab, tuul ulub. Mõnel selgemal hetkel paistab kõrgel pea kohal mäkke tõusvate pealampide rivi. Tõesti rivi, sest siin kattub 130km rada lühema raja jooksjatega. Kuna nad on minust oluliselt aeglasemad, lisab see lõpu eel toredat emotsiooni, et kogu aeg saab kellestki mööduda.

Tuule tugevus on üleval puhanguti 25-30 m/s, mis kergekaalulise jooksja puhub nõlval peaaegu et ümber. Kuid tekitab ka uue pildi. Maailm mu ees on horisontaal-valge-triibuline! Kui peaksin seda joonistama, võtaksin lihtsalt musta värvi paberilehe ja tõmbaksin joonlaua ja valge pliiatsiga sinna erineva jämedusega jooned. Proovige seda ette kujutada: tõstke triibuline paber silme ette ja ronige mäkke.

Selle mäe otsast allatulekul pole ainsatki püstijääjat. Nõlv on erakordselt järsk ja kaob tormisesse pimedusse. Kohe ma ei mõistagi, mis vaalud need siin on, kuni järgmisel hetkel olen ise pikali ja kihutan lumes tuhatnelja allapoole. Ausalt, see on üsna pelutav, kontrollimatult nõlvast alla lendamine pole just see, milleks ma siia tulin! Kuid ka kõige järsumal nõlval on eendid ja laugemad kohad, saan taas jalgadele, kogun end mõne hetke ja vaatan, kuidas paremal ja vasakul, üleval ja all valgusvihud allapoole tuhisevad.

Allasõidu ajal korjan mäelt ka mitu keppi endaga ühes. Nõuab pisut vaeva, et sirutada ühelt poolt käsi ja üks hulkuv kepp haarata, siis juba teine. Mõtlen aga, et kui inimene oskab siin oma kepi kaotada, on tal järelikult lood üsna kehvad ja tal võiks olla hea meel seda tagasi saada.

Hüpotermia – külmast tekkiv mõttelagedus

Ootamatult on kõige hullem kogeda klimaatilist muutust hoopis ülevalt alla tulles. Tuul nõrgeneb, lumi muutub märjaks, kuni sellest saab vihm. Kõik on tagasi - jalge all koos võistlejatega allapoole voolav muda, rajuks paisunud vihmasadu ning nina ütleb, et temperatuur on 2-3 kraadi. Kõik seljasolev muutub taas läbimärjaks.

Ushuaia by UTMB Leivo Sepp

Laskun hüpates ja võimalusel joostes ning uurin tähelepanelikult iga võistlejat, et kaasaskantavatest lisakeppidest vabaneda. Saangi paar võistlejat vägagi õnnelikuks teha, vaid üks kepp jääb kuni lõpuni minu kätte ja selle omanikku ei leiagi.

Näen ilmselt poolteadvusel naist, keda kaks tugevat meest kahelt küljelt hoides läbi muda allapoole aitavad. Naisterahvas nende vahel on pehme ja lõtv nagu unine kassipoeg, kes võtab kuju selle järgi, millel ta parasjagu asub.

Allpool, õnneks üsna tee ääres kohtan ulguvat meest. Püüan temaga kontakti leida, kuid see osutub võimatuks, ta ainult seisab ja ulub. Jooksen teele, kus õnneks ongi üks korraldaja ning selgitan kehakeeles, et tarvis on kiiremas korras abi. Palun tal olla tasa ja tõsta käe kõrva äärde – ta kuuleb. Ütlen, et see on inimene, kes vajab päästmist.

Finiš

Viimased viis kilomeetrit läbi Ushuaia, kus tänavatest on saanud jõed ja ojad.

Külm. Väga külm. Kiiremini lõppu, kohe saab sooja.

Ushuaia by UTMB Leivo Sepp finiš

Lõpetaja medal kaela, finišikaare all kiire kohustuslik pilt ja siis juba koos Kajaga viimane 1,5km joostes sooja kodu poole. Emotsioonid tulevad hiljem.

Ushuaia by UTMB fin del mundo

Tarahumara jooksufilosoofia. Corre Libre!

Tarahumara indiaanlased on rahvusena mägisel maastikul maailma parimad ultrajooksjad. Milline on nende ellusuhtumine ja kuidas on see seotud jooksmisega?

Tarahumaras endurance runners for generations

Corre Libre! Run Free! Jookse vabana!

Ajalooliselt ellu jäänud rahvus

Ajalooliselt elavad Tarahumarad Mehhikos Copper Canyonis, mis on maa-ala suurusega umbes pool Eestit, koosnedes paljudest kanjonitest kõrgusevahega 2000m.

Tarahumaras

Tarahumarad ei ela külades üksteise lähedal, vaid haja-asustusena. Ikka siin künka otsas, seal lõhes, teises kanjonis või sama kanjoni vastaskaldal. Kõik see tähendab naabri juurde jõudmiseks mitme tunni pikkust liikumist keerulisel maastikul.

Kui külastada naabrit kõndides, ei jõuaks mingil juhul samal päeval koju tagasi. Seega ainus võimalus on joosta. Nii muutuvad kaugused kättesaadavaks ja üksteise külastamine võimalikuks.

Lihtne ja mõnevõrra lapsik jooksuhing

Võistluseks valmistumine tähendab Tarahumara jaoks lihtsalt õigeks ajaks kohale ilmumist. Jooksuvõistlusel, kus antakse start ja mingi teatud maa läbimise järel on finiš, joostakse täpselt enesetunde järgi.

Tarahumaras

Stardist minnes ollakse värsked ning üles võetakse tempo, mis sobib pigem 400m staadionijooksuks. Edasi lastakse tempo alla nagu joostaks 1500m, kuna aga selle järel finišit näha pole, hakkab tempo lähenema poolmaratoni omale ja mägedesse jõudes kohandatakse seda iga künkaga. Aga pikalt ette ikka ei mõelda: kui tundub, et hea on kiire tempoga mäest üles joosta, siis seda ka tehakse. Kui mägi on oodatust kõrgem, istutakse korra kivile puhkama.

Ühtlast tasakaalukat liikumist, nagu valged gringod ultral teevad, oli Tarahumarade seas näha alles üsna lõpukilomeetritel.

Kui jooks läheb raskeks ja pingutavaks, siis gringo surub hambad ristis edasi, Tarahumara aga lihtsalt puhkab kivil või läheb üldse ära. Kui tema kodutee keerab mõnest rajaotsast paremale, võib ta pikemalt mõtlemata lihtsalt keset võistlust ära koju minna.

Mäest alla tantsivad jalad leiavad ise tee

Tegime koos Arnulfoga ( kes on lugenud raamatut „Jooksjana sündinud“, teab, millise tarahumara jooksulegendiga on tegu) 20km-se treeningjooksu mägedes. Mu peamine eesmärk jooksu vältel oli vaadata ja püüda järgi aimata tema liikumist. Hoidsin tema taha samm-sammus, et jooksustiili füüsiliselt tajuda. Sättisin sammu, et maanduda parema jalaga samale kivinukile ja vasakuga samale konarusele, kus sekund tagasi asus tema jalg.

Arnulfo on minust oluliselt lühem - 175 vs 160. Tema samm oli aga täitsa tavalise pikkusega, ei pikaks venitatud ega ka mitte lühike. Liikusime vahelduvas tempos, nii kerge sörgi kui ka kiirema tempoga. Tempo tõus juhtus alati justnagu mängeldes ja eriti siis, kui tal otse sammus jooksin.

Tarahumara legend Arnulfo Quimare

Jooksime nagu kaksikud nii puude vahel juurikatel, jõgesid ületades suurtel kividel, avamaastikul väiksematel kividel kui ka lihtsalt püsikalju konarlikult pinnal. Temaga koos jooksmine tekitas minus lapsikut rõõmu ja naeratust näole toovat mängulusti.

Selline jälitusjooks tundub olevat Tarahumaradel nagu mäng, mida kogesin mitmel korral ja erinevate jooksjatega nii ees kui ka taga joostes. Ja nagu iga mänguga, siis ka selles on rõõmu. Arnulfo vaatas oma lihtsa ja naerusuise näoga mitmel korral selja taha, et olla kindel minu samasuguses lihtsas ja vahetus valmisolekus seda lapselikku tempomängu kaasa teha.

Lihtne oli jäljendada tema samme tavalisel jooksul, kuid mäest alla liikumisel oli korduvalt situatsioone, mida ma lihtsalt ei suutnud järgi teha. Need olid tantsusammud, sest maanduva jalaga tegi ta ühe väikese ja kiire lisasammu. See samm on kepsakas, lapselik hüplemine, tirilimps ja tantsisklemine samaaegselt ning tundub pealtnäha kasutu.

Kuigi ma püüdsin seda tantsusammu järele teha, jäi see mulle kättesaamatuks ja lõpuni mõistatuseks. Kindlasti on selles omamoodi tarkus, kuid päris kindlasti pole see teadlikult õpitud asi, vaid kogemuslikult kujunenud ja juhtub sama loomulikult nagu me kõnnime või jookseme.

Tarahumara legend Arnulfo Quimare

Jookseb kui Jaaguar mäest üles

Kõige ehedamalt nägin ja kogesin mäkkejooksmise tehnikat Caballo Blanco ultra võistluse ajal.

Tarahumara indiaanlane on keskmisest eestlasest lühem, ilma igasuguse ülekaaluta, sitke ning vastupidav. Tänu oma kergele kaalule pole nende jaoks vahet, kas joosta siledal maal või mäest üles.

Nende liikumine väljendas igal hetkel rõõmu jooksmisest ning mäkkejooks oli seda ilmselgelt. Me kõik mäletame ennast lapsena, kuidas kulli mängides, nägu naerul, kiirelt ja kergelt iga künka otsa võis joosta. Sellist pilti nägin siin rajal kogu aeg, ainult et künkaks oli 1400m kõrgune mägi ning jooksjateks täisealised mehed ja naised, kes naeratus näol, lapselikult ja hingeldamata kõiki tõuse võtsid.

16km treeningjooks Fabianiga, Caballo Blanco Ultra 9.koht

Nädal enne võistlust tegime koos tarahumara Fabian Rascon-ga (43 aastane UMCB favoriit) 16 kilomeetrise treeningjooksu.

Tarahumara Fabian Rascon

4km joostud, hakkas Fabian taha vaatamata minuga lihtsalt mängima, iga tõusunuki peal pisut tempot tõstes. Olime vaid meie kaks ning mägine trail kaljude, juurikate ja ojadega.

Vaatasin ja imetlesin, kuidas tema jooks oli kui lendamine kivilt kivile ja kõik ülesmäge lõigud imeliselt trükkides lühikeste sammudega. Meie tempo jõudis 4:20 min/km ning allamäge oli kerge ja lõbus tema selja taga.

Fabian jätkas mängu ning pidin tema valitud tempot jooksma nii sileda kui ka kerge tõusuga, kuna asusime 2000m kõrgusel, saabus mulle üsna kiiresti hapnikupuudus. Hingeldasin ning pulssi vaadates oli selge, et koormus läheneb mu poolmaratoni võistlustempole (pulss laktaadiläve lähedal), samas temal polnud mingit muutust märgata. Külavahel kaheksandal kilomeetril jooksin tema taga ahenenud pilguga ning peas vasardas ainult mõte, et ma teda ära ei kaotaks.

Küla keskväljakule jõudes lootsin peatust - aga ei, ta keeras ringi, puhkust ei tule ja nüüd on lihtsalt tarvis 8km ülesmäge tagasi joosta.

Appi, tahtsin hüüda!!

Mul oli 2000m kõrgusest tingitud hapnikupuudus ja Fabian isegi ei hingeldanud, täielik vaikus.

Olime tagasi metsavahel ning järsumatel tõusude pidin kõndima. Tema seevastu liikus kõik tõusud vaikselt jooksu tippides. 11km peal tegime ühe kose juures lõpuks peatuse.

Võtsin tossud ja hüppasin jääkülma vette. Ahh, see oli midagi toredat sel hetkel!

Fabian lihtsalt istus kivil ja ootas.

Viimased 5km oli valus tõus ning tema jooksumäng jätkus, aeg-ajalt nägin ta selga välkumas puude vahel. Tal ei olnud eesmärk oma mängukanni kaotada ning kui hinge vaakuv sõber jälle järele jõudis, surus ta taas teise käigu sisse.

Pöörane.

16 km ja 730 m tõusu ning seda 2100m kõrgusel. Tema jaoks oli kerge jooksumäng valge gringoga, kes pingutas täiega, keel vestil.

Mis asjad on soojendus, venitamine ja lõigutrennid?

Olete te näinud kunagi hobust sooja tegemas, venitamas või mäe- või lõigutrenni tegemas? Ei ole. Aga ikka kappab ja on kiire.

Tarahumara jaoks on jooksmine naturaalne osa liikumisest. Kui on vaja võistlusele minna, siis lähen. Enne starti istun kivil ja ootan. Kui start antakse, hakkan jooksma. Ma olen alati valmis. Peale jooksu istun samuti lihtsalt kivile, söön apelsini või avokaadot ja puhkan.

Tarahumaras

Tarahumara küsib enne võistlust sooja tegemise kohta lihtsalt: miks ma peaksin enne jooksma hakkamist jooksma?

Tarahumara küsib venitamise kohta: ma pole näinud et hobune ennast peale kiiret kappamist kuidagi painutaks/venitaks, miks ma peaksin?

Tarahumara küsib lõigu- või mäkkejooksu trenni kohta: Kui mu kodu asub mäe otsas, siis miks ma peaksin sinna mitu korda jooksma?

Urique Caballo Blanco Ultra

Tarahumara jooksufilosoofia. Corre Libre!

Tarahumara indiaanlased on rahvusena mägisel maastikul maailma parimad ultrajooksjad. Milline on nende ellusuhtumine ja kuidas on see seotud jooksmisega?

Tarahumaras endurance runners for generations

Corre Libre! Run Free! Jookse vabana!

Ajalooliselt ellu jäänud rahvus

Ajalooliselt elavad Tarahumarad Mehhikos Copper Canyonis, mis on maa-ala suurusega umbes pool Eestit, koosnedes paljudest kanjonitest kõrgusevahega 2000m.

Tarahumaras

Tarahumarad ei ela külades üksteise lähedal, vaid haja-asustusena. Ikka siin künka otsas, seal lõhes, teises kanjonis või sama kanjoni vastaskaldal. Kõik see tähendab naabri juurde jõudmiseks mitme tunni pikkust liikumist keerulisel maastikul.

Kui külastada naabrit kõndides, ei jõuaks mingil juhul samal päeval koju tagasi. Seega ainus võimalus on joosta. Nii muutuvad kaugused kättesaadavaks ja üksteise külastamine võimalikuks.

Lihtne ja mõnevõrra lapsik jooksuhing

Võistluseks valmistumine tähendab Tarahumara jaoks lihtsalt õigeks ajaks kohale ilmumist. Jooksuvõistlusel, kus antakse start ja mingi teatud maa läbimise järel on finiš, joostakse täpselt enesetunde järgi.

Tarahumaras

Stardist minnes ollakse värsked ning üles võetakse tempo, mis sobib pigem 400m staadionijooksuks. Edasi lastakse tempo alla nagu joostaks 1500m, kuna aga selle järel finišit näha pole, hakkab tempo lähenema poolmaratoni omale ja mägedesse jõudes kohandatakse seda iga künkaga. Aga pikalt ette ikka ei mõelda: kui tundub, et hea on kiire tempoga mäest üles joosta, siis seda ka tehakse. Kui mägi on oodatust kõrgem, istutakse korra kivile puhkama.

Ühtlast tasakaalukat liikumist, nagu valged gringod ultral teevad, oli Tarahumarade seas näha alles üsna lõpukilomeetritel.

Kui jooks läheb raskeks ja pingutavaks, siis gringo surub hambad ristis edasi, Tarahumara aga lihtsalt puhkab kivil või läheb üldse ära. Kui tema kodutee keerab mõnest rajaotsast paremale, võib ta pikemalt mõtlemata lihtsalt keset võistlust ära koju minna.

Mäest alla tantsivad jalad leiavad ise tee

Tegime koos Arnulfoga ( kes on lugenud raamatut „Jooksjana sündinud“, teab, millise tarahumara jooksulegendiga on tegu) 20km-se treeningjooksu mägedes. Mu peamine eesmärk jooksu vältel oli vaadata ja püüda järgi aimata tema liikumist. Hoidsin tema taha samm-sammus, et jooksustiili füüsiliselt tajuda. Sättisin sammu, et maanduda parema jalaga samale kivinukile ja vasakuga samale konarusele, kus sekund tagasi asus tema jalg.

Arnulfo on minust oluliselt lühem - 175 vs 160. Tema samm oli aga täitsa tavalise pikkusega, ei pikaks venitatud ega ka mitte lühike. Liikusime vahelduvas tempos, nii kerge sörgi kui ka kiirema tempoga. Tempo tõus juhtus alati justnagu mängeldes ja eriti siis, kui tal otse sammus jooksin.

Tarahumara legend Arnulfo Quimare

Jooksime nagu kaksikud nii puude vahel juurikatel, jõgesid ületades suurtel kividel, avamaastikul väiksematel kividel kui ka lihtsalt püsikalju konarlikult pinnal. Temaga koos jooksmine tekitas minus lapsikut rõõmu ja naeratust näole toovat mängulusti.

Selline jälitusjooks tundub olevat Tarahumaradel nagu mäng, mida kogesin mitmel korral ja erinevate jooksjatega nii ees kui ka taga joostes. Ja nagu iga mänguga, siis ka selles on rõõmu. Arnulfo vaatas oma lihtsa ja naerusuise näoga mitmel korral selja taha, et olla kindel minu samasuguses lihtsas ja vahetus valmisolekus seda lapselikku tempomängu kaasa teha.

Lihtne oli jäljendada tema samme tavalisel jooksul, kuid mäest alla liikumisel oli korduvalt situatsioone, mida ma lihtsalt ei suutnud järgi teha. Need olid tantsusammud, sest maanduva jalaga tegi ta ühe väikese ja kiire lisasammu. See samm on kepsakas, lapselik hüplemine, tirilimps ja tantsisklemine samaaegselt ning tundub pealtnäha kasutu.

Kuigi ma püüdsin seda tantsusammu järele teha, jäi see mulle kättesaamatuks ja lõpuni mõistatuseks. Kindlasti on selles omamoodi tarkus, kuid päris kindlasti pole see teadlikult õpitud asi, vaid kogemuslikult kujunenud ja juhtub sama loomulikult nagu me kõnnime või jookseme.

Tarahumara legend Arnulfo Quimare

Jookseb kui Jaaguar mäest üles

Kõige ehedamalt nägin ja kogesin mäkkejooksmise tehnikat Caballo Blanco ultra võistluse ajal.

Tarahumara indiaanlane on keskmisest eestlasest lühem, ilma igasuguse ülekaaluta, sitke ning vastupidav. Tänu oma kergele kaalule pole nende jaoks vahet, kas joosta siledal maal või mäest üles.

Nende liikumine väljendas igal hetkel rõõmu jooksmisest ning mäkkejooks oli seda ilmselgelt. Me kõik mäletame ennast lapsena, kuidas kulli mängides, nägu naerul, kiirelt ja kergelt iga künka otsa võis joosta. Sellist pilti nägin siin rajal kogu aeg, ainult et künkaks oli 1400m kõrgune mägi ning jooksjateks täisealised mehed ja naised, kes naeratus näol, lapselikult ja hingeldamata kõiki tõuse võtsid.

16km treeningjooks Fabianiga, Caballo Blanco Ultra 9.koht

Nädal enne võistlust tegime koos tarahumara Fabian Rascon-ga (43 aastane UMCB favoriit) 16 kilomeetrise treeningjooksu.

Tarahumara Fabian Rascon

4km joostud, hakkas Fabian taha vaatamata minuga lihtsalt mängima, iga tõusunuki peal pisut tempot tõstes. Olime vaid meie kaks ning mägine trail kaljude, juurikate ja ojadega.

Vaatasin ja imetlesin, kuidas tema jooks oli kui lendamine kivilt kivile ja kõik ülesmäge lõigud imeliselt trükkides lühikeste sammudega. Meie tempo jõudis 4:20 min/km ning allamäge oli kerge ja lõbus tema selja taga.

Fabian jätkas mängu ning pidin tema valitud tempot jooksma nii sileda kui ka kerge tõusuga, kuna asusime 2000m kõrgusel, saabus mulle üsna kiiresti hapnikupuudus. Hingeldasin ning pulssi vaadates oli selge, et koormus läheneb mu poolmaratoni võistlustempole (pulss laktaadiläve lähedal), samas temal polnud mingit muutust märgata. Külavahel kaheksandal kilomeetril jooksin tema taga ahenenud pilguga ning peas vasardas ainult mõte, et ma teda ära ei kaotaks.

Küla keskväljakule jõudes lootsin peatust - aga ei, ta keeras ringi, puhkust ei tule ja nüüd on lihtsalt tarvis 8km ülesmäge tagasi joosta.

Appi, tahtsin hüüda!!

Mul oli 2000m kõrgusest tingitud hapnikupuudus ja Fabian isegi ei hingeldanud, täielik vaikus.

Olime tagasi metsavahel ning järsumatel tõusude pidin kõndima. Tema seevastu liikus kõik tõusud vaikselt jooksu tippides. 11km peal tegime ühe kose juures lõpuks peatuse.

Võtsin tossud ja hüppasin jääkülma vette. Ahh, see oli midagi toredat sel hetkel!

Fabian lihtsalt istus kivil ja ootas.

Viimased 5km oli valus tõus ning tema jooksumäng jätkus, aeg-ajalt nägin ta selga välkumas puude vahel. Tal ei olnud eesmärk oma mängukanni kaotada ning kui hinge vaakuv sõber jälle järele jõudis, surus ta taas teise käigu sisse.

Pöörane.

16 km ja 730 m tõusu ning seda 2100m kõrgusel. Tema jaoks oli kerge jooksumäng valge gringoga, kes pingutas täiega, keel vestil.

Mis asjad on soojendus, venitamine ja lõigutrennid?

Olete te näinud kunagi hobust sooja tegemas, venitamas või mäe- või lõigutrenni tegemas? Ei ole. Aga ikka kappab ja on kiire.

Tarahumara jaoks on jooksmine naturaalne osa liikumisest. Kui on vaja võistlusele minna, siis lähen. Enne starti istun kivil ja ootan. Kui start antakse, hakkan jooksma. Ma olen alati valmis. Peale jooksu istun samuti lihtsalt kivile, söön apelsini või avokaadot ja puhkan.

Tarahumaras

Tarahumara küsib enne võistlust sooja tegemise kohta lihtsalt: miks ma peaksin enne jooksma hakkamist jooksma?

Tarahumara küsib venitamise kohta: ma pole näinud et hobune ennast peale kiiret kappamist kuidagi painutaks/venitaks, miks ma peaksin?

Tarahumara küsib lõigu- või mäkkejooksu trenni kohta: Kui mu kodu asub mäe otsas, siis miks ma peaksin sinna mitu korda jooksma?

Urique Caballo Blanco Ultra

Tarahumara jooksufilosoofia. Corre Libre!

Tarahumara indiaanlased on rahvusena mägisel maastikul maailma parimad ultrajooksjad. Milline on nende ellusuhtumine ja kuidas on see seotud jooksmisega?

Tarahumaras endurance runners for generations

Corre Libre! Run Free! Jookse vabana!

Ajalooliselt ellu jäänud rahvus

Ajalooliselt elavad Tarahumarad Mehhikos Copper Canyonis, mis on maa-ala suurusega umbes pool Eestit, koosnedes paljudest kanjonitest kõrgusevahega 2000m.

Tarahumaras

Tarahumarad ei ela külades üksteise lähedal, vaid haja-asustusena. Ikka siin künka otsas, seal lõhes, teises kanjonis või sama kanjoni vastaskaldal. Kõik see tähendab naabri juurde jõudmiseks mitme tunni pikkust liikumist keerulisel maastikul.

Kui külastada naabrit kõndides, ei jõuaks mingil juhul samal päeval koju tagasi. Seega ainus võimalus on joosta. Nii muutuvad kaugused kättesaadavaks ja üksteise külastamine võimalikuks.

Lihtne ja mõnevõrra lapsik jooksuhing

Võistluseks valmistumine tähendab Tarahumara jaoks lihtsalt õigeks ajaks kohale ilmumist. Jooksuvõistlusel, kus antakse start ja mingi teatud maa läbimise järel on finiš, joostakse täpselt enesetunde järgi.

Tarahumaras

Stardist minnes ollakse värsked ning üles võetakse tempo, mis sobib pigem 400m staadionijooksuks. Edasi lastakse tempo alla nagu joostaks 1500m, kuna aga selle järel finišit näha pole, hakkab tempo lähenema poolmaratoni omale ja mägedesse jõudes kohandatakse seda iga künkaga. Aga pikalt ette ikka ei mõelda: kui tundub, et hea on kiire tempoga mäest üles joosta, siis seda ka tehakse. Kui mägi on oodatust kõrgem, istutakse korra kivile puhkama.

Ühtlast tasakaalukat liikumist, nagu valged gringod ultral teevad, oli Tarahumarade seas näha alles üsna lõpukilomeetritel.

Kui jooks läheb raskeks ja pingutavaks, siis gringo surub hambad ristis edasi, Tarahumara aga lihtsalt puhkab kivil või läheb üldse ära. Kui tema kodutee keerab mõnest rajaotsast paremale, võib ta pikemalt mõtlemata lihtsalt keset võistlust ära koju minna.

Mäest alla tantsivad jalad leiavad ise tee

Tegime koos Arnulfoga ( kes on lugenud raamatut „Jooksjana sündinud“, teab, millise tarahumara jooksulegendiga on tegu) 20km-se treeningjooksu mägedes. Mu peamine eesmärk jooksu vältel oli vaadata ja püüda järgi aimata tema liikumist. Hoidsin tema taha samm-sammus, et jooksustiili füüsiliselt tajuda. Sättisin sammu, et maanduda parema jalaga samale kivinukile ja vasakuga samale konarusele, kus sekund tagasi asus tema jalg.

Arnulfo on minust oluliselt lühem - 175 vs 160. Tema samm oli aga täitsa tavalise pikkusega, ei pikaks venitatud ega ka mitte lühike. Liikusime vahelduvas tempos, nii kerge sörgi kui ka kiirema tempoga. Tempo tõus juhtus alati justnagu mängeldes ja eriti siis, kui tal otse sammus jooksin.

Tarahumara legend Arnulfo Quimare

Jooksime nagu kaksikud nii puude vahel juurikatel, jõgesid ületades suurtel kividel, avamaastikul väiksematel kividel kui ka lihtsalt püsikalju konarlikult pinnal. Temaga koos jooksmine tekitas minus lapsikut rõõmu ja naeratust näole toovat mängulusti.

Selline jälitusjooks tundub olevat Tarahumaradel nagu mäng, mida kogesin mitmel korral ja erinevate jooksjatega nii ees kui ka taga joostes. Ja nagu iga mänguga, siis ka selles on rõõmu. Arnulfo vaatas oma lihtsa ja naerusuise näoga mitmel korral selja taha, et olla kindel minu samasuguses lihtsas ja vahetus valmisolekus seda lapselikku tempomängu kaasa teha.

Lihtne oli jäljendada tema samme tavalisel jooksul, kuid mäest alla liikumisel oli korduvalt situatsioone, mida ma lihtsalt ei suutnud järgi teha. Need olid tantsusammud, sest maanduva jalaga tegi ta ühe väikese ja kiire lisasammu. See samm on kepsakas, lapselik hüplemine, tirilimps ja tantsisklemine samaaegselt ning tundub pealtnäha kasutu.

Kuigi ma püüdsin seda tantsusammu järele teha, jäi see mulle kättesaamatuks ja lõpuni mõistatuseks. Kindlasti on selles omamoodi tarkus, kuid päris kindlasti pole see teadlikult õpitud asi, vaid kogemuslikult kujunenud ja juhtub sama loomulikult nagu me kõnnime või jookseme.

Tarahumara legend Arnulfo Quimare

Jookseb kui Jaaguar mäest üles

Kõige ehedamalt nägin ja kogesin mäkkejooksmise tehnikat Caballo Blanco ultra võistluse ajal.

Tarahumara indiaanlane on keskmisest eestlasest lühem, ilma igasuguse ülekaaluta, sitke ning vastupidav. Tänu oma kergele kaalule pole nende jaoks vahet, kas joosta siledal maal või mäest üles.

Nende liikumine väljendas igal hetkel rõõmu jooksmisest ning mäkkejooks oli seda ilmselgelt. Me kõik mäletame ennast lapsena, kuidas kulli mängides, nägu naerul, kiirelt ja kergelt iga künka otsa võis joosta. Sellist pilti nägin siin rajal kogu aeg, ainult et künkaks oli 1400m kõrgune mägi ning jooksjateks täisealised mehed ja naised, kes naeratus näol, lapselikult ja hingeldamata kõiki tõuse võtsid.

16km treeningjooks Fabianiga, Caballo Blanco Ultra 9.koht

Nädal enne võistlust tegime koos tarahumara Fabian Rascon-ga (43 aastane UMCB favoriit) 16 kilomeetrise treeningjooksu.

Tarahumara Fabian Rascon

4km joostud, hakkas Fabian taha vaatamata minuga lihtsalt mängima, iga tõusunuki peal pisut tempot tõstes. Olime vaid meie kaks ning mägine trail kaljude, juurikate ja ojadega.

Vaatasin ja imetlesin, kuidas tema jooks oli kui lendamine kivilt kivile ja kõik ülesmäge lõigud imeliselt trükkides lühikeste sammudega. Meie tempo jõudis 4:20 min/km ning allamäge oli kerge ja lõbus tema selja taga.

Fabian jätkas mängu ning pidin tema valitud tempot jooksma nii sileda kui ka kerge tõusuga, kuna asusime 2000m kõrgusel, saabus mulle üsna kiiresti hapnikupuudus. Hingeldasin ning pulssi vaadates oli selge, et koormus läheneb mu poolmaratoni võistlustempole (pulss laktaadiläve lähedal), samas temal polnud mingit muutust märgata. Külavahel kaheksandal kilomeetril jooksin tema taga ahenenud pilguga ning peas vasardas ainult mõte, et ma teda ära ei kaotaks.

Küla keskväljakule jõudes lootsin peatust - aga ei, ta keeras ringi, puhkust ei tule ja nüüd on lihtsalt tarvis 8km ülesmäge tagasi joosta.

Appi, tahtsin hüüda!!

Mul oli 2000m kõrgusest tingitud hapnikupuudus ja Fabian isegi ei hingeldanud, täielik vaikus.

Olime tagasi metsavahel ning järsumatel tõusude pidin kõndima. Tema seevastu liikus kõik tõusud vaikselt jooksu tippides. 11km peal tegime ühe kose juures lõpuks peatuse.

Võtsin tossud ja hüppasin jääkülma vette. Ahh, see oli midagi toredat sel hetkel!

Fabian lihtsalt istus kivil ja ootas.

Viimased 5km oli valus tõus ning tema jooksumäng jätkus, aeg-ajalt nägin ta selga välkumas puude vahel. Tal ei olnud eesmärk oma mängukanni kaotada ning kui hinge vaakuv sõber jälle järele jõudis, surus ta taas teise käigu sisse.

Pöörane.

16 km ja 730 m tõusu ning seda 2100m kõrgusel. Tema jaoks oli kerge jooksumäng valge gringoga, kes pingutas täiega, keel vestil.

Mis asjad on soojendus, venitamine ja lõigutrennid?

Olete te näinud kunagi hobust sooja tegemas, venitamas või mäe- või lõigutrenni tegemas? Ei ole. Aga ikka kappab ja on kiire.

Tarahumara jaoks on jooksmine naturaalne osa liikumisest. Kui on vaja võistlusele minna, siis lähen. Enne starti istun kivil ja ootan. Kui start antakse, hakkan jooksma. Ma olen alati valmis. Peale jooksu istun samuti lihtsalt kivile, söön apelsini või avokaadot ja puhkan.

Tarahumaras

Tarahumara küsib enne võistlust sooja tegemise kohta lihtsalt: miks ma peaksin enne jooksma hakkamist jooksma?

Tarahumara küsib venitamise kohta: ma pole näinud et hobune ennast peale kiiret kappamist kuidagi painutaks/venitaks, miks ma peaksin?

Tarahumara küsib lõigu- või mäkkejooksu trenni kohta: Kui mu kodu asub mäe otsas, siis miks ma peaksin sinna mitu korda jooksma?

Urique Caballo Blanco Ultra

Tarahumara jooksufilosoofia. Corre Libre!

Tarahumara indiaanlased on rahvusena mägisel maastikul maailma parimad ultrajooksjad. Milline on nende ellusuhtumine ja kuidas on see seotud jooksmisega?

Tarahumaras endurance runners for generations

Corre Libre! Run Free! Jookse vabana!

Ajalooliselt ellu jäänud rahvus

Ajalooliselt elavad Tarahumarad Mehhikos Copper Canyonis, mis on maa-ala suurusega umbes pool Eestit, koosnedes paljudest kanjonitest kõrgusevahega 2000m.

Tarahumaras

Tarahumarad ei ela külades üksteise lähedal, vaid haja-asustusena. Ikka siin künka otsas, seal lõhes, teises kanjonis või sama kanjoni vastaskaldal. Kõik see tähendab naabri juurde jõudmiseks mitme tunni pikkust liikumist keerulisel maastikul.

Kui külastada naabrit kõndides, ei jõuaks mingil juhul samal päeval koju tagasi. Seega ainus võimalus on joosta. Nii muutuvad kaugused kättesaadavaks ja üksteise külastamine võimalikuks.

Lihtne ja mõnevõrra lapsik jooksuhing

Võistluseks valmistumine tähendab Tarahumara jaoks lihtsalt õigeks ajaks kohale ilmumist. Jooksuvõistlusel, kus antakse start ja mingi teatud maa läbimise järel on finiš, joostakse täpselt enesetunde järgi.

Tarahumaras

Stardist minnes ollakse värsked ning üles võetakse tempo, mis sobib pigem 400m staadionijooksuks. Edasi lastakse tempo alla nagu joostaks 1500m, kuna aga selle järel finišit näha pole, hakkab tempo lähenema poolmaratoni omale ja mägedesse jõudes kohandatakse seda iga künkaga. Aga pikalt ette ikka ei mõelda: kui tundub, et hea on kiire tempoga mäest üles joosta, siis seda ka tehakse. Kui mägi on oodatust kõrgem, istutakse korra kivile puhkama.

Ühtlast tasakaalukat liikumist, nagu valged gringod ultral teevad, oli Tarahumarade seas näha alles üsna lõpukilomeetritel.

Kui jooks läheb raskeks ja pingutavaks, siis gringo surub hambad ristis edasi, Tarahumara aga lihtsalt puhkab kivil või läheb üldse ära. Kui tema kodutee keerab mõnest rajaotsast paremale, võib ta pikemalt mõtlemata lihtsalt keset võistlust ära koju minna.

Mäest alla tantsivad jalad leiavad ise tee

Tegime koos Arnulfoga ( kes on lugenud raamatut „Jooksjana sündinud“, teab, millise tarahumara jooksulegendiga on tegu) 20km-se treeningjooksu mägedes. Mu peamine eesmärk jooksu vältel oli vaadata ja püüda järgi aimata tema liikumist. Hoidsin tema taha samm-sammus, et jooksustiili füüsiliselt tajuda. Sättisin sammu, et maanduda parema jalaga samale kivinukile ja vasakuga samale konarusele, kus sekund tagasi asus tema jalg.

Arnulfo on minust oluliselt lühem - 175 vs 160. Tema samm oli aga täitsa tavalise pikkusega, ei pikaks venitatud ega ka mitte lühike. Liikusime vahelduvas tempos, nii kerge sörgi kui ka kiirema tempoga. Tempo tõus juhtus alati justnagu mängeldes ja eriti siis, kui tal otse sammus jooksin.

Tarahumara legend Arnulfo Quimare

Jooksime nagu kaksikud nii puude vahel juurikatel, jõgesid ületades suurtel kividel, avamaastikul väiksematel kividel kui ka lihtsalt püsikalju konarlikult pinnal. Temaga koos jooksmine tekitas minus lapsikut rõõmu ja naeratust näole toovat mängulusti.

Selline jälitusjooks tundub olevat Tarahumaradel nagu mäng, mida kogesin mitmel korral ja erinevate jooksjatega nii ees kui ka taga joostes. Ja nagu iga mänguga, siis ka selles on rõõmu. Arnulfo vaatas oma lihtsa ja naerusuise näoga mitmel korral selja taha, et olla kindel minu samasuguses lihtsas ja vahetus valmisolekus seda lapselikku tempomängu kaasa teha.

Lihtne oli jäljendada tema samme tavalisel jooksul, kuid mäest alla liikumisel oli korduvalt situatsioone, mida ma lihtsalt ei suutnud järgi teha. Need olid tantsusammud, sest maanduva jalaga tegi ta ühe väikese ja kiire lisasammu. See samm on kepsakas, lapselik hüplemine, tirilimps ja tantsisklemine samaaegselt ning tundub pealtnäha kasutu.

Kuigi ma püüdsin seda tantsusammu järele teha, jäi see mulle kättesaamatuks ja lõpuni mõistatuseks. Kindlasti on selles omamoodi tarkus, kuid päris kindlasti pole see teadlikult õpitud asi, vaid kogemuslikult kujunenud ja juhtub sama loomulikult nagu me kõnnime või jookseme.

Tarahumara legend Arnulfo Quimare

Jookseb kui Jaaguar mäest üles

Kõige ehedamalt nägin ja kogesin mäkkejooksmise tehnikat Caballo Blanco ultra võistluse ajal.

Tarahumara indiaanlane on keskmisest eestlasest lühem, ilma igasuguse ülekaaluta, sitke ning vastupidav. Tänu oma kergele kaalule pole nende jaoks vahet, kas joosta siledal maal või mäest üles.

Nende liikumine väljendas igal hetkel rõõmu jooksmisest ning mäkkejooks oli seda ilmselgelt. Me kõik mäletame ennast lapsena, kuidas kulli mängides, nägu naerul, kiirelt ja kergelt iga künka otsa võis joosta. Sellist pilti nägin siin rajal kogu aeg, ainult et künkaks oli 1400m kõrgune mägi ning jooksjateks täisealised mehed ja naised, kes naeratus näol, lapselikult ja hingeldamata kõiki tõuse võtsid.

16km treeningjooks Fabianiga, Caballo Blanco Ultra 9.koht

Nädal enne võistlust tegime koos tarahumara Fabian Rascon-ga (43 aastane UMCB favoriit) 16 kilomeetrise treeningjooksu.

Tarahumara Fabian Rascon

4km joostud, hakkas Fabian taha vaatamata minuga lihtsalt mängima, iga tõusunuki peal pisut tempot tõstes. Olime vaid meie kaks ning mägine trail kaljude, juurikate ja ojadega.

Vaatasin ja imetlesin, kuidas tema jooks oli kui lendamine kivilt kivile ja kõik ülesmäge lõigud imeliselt trükkides lühikeste sammudega. Meie tempo jõudis 4:20 min/km ning allamäge oli kerge ja lõbus tema selja taga.

Fabian jätkas mängu ning pidin tema valitud tempot jooksma nii sileda kui ka kerge tõusuga, kuna asusime 2000m kõrgusel, saabus mulle üsna kiiresti hapnikupuudus. Hingeldasin ning pulssi vaadates oli selge, et koormus läheneb mu poolmaratoni võistlustempole (pulss laktaadiläve lähedal), samas temal polnud mingit muutust märgata. Külavahel kaheksandal kilomeetril jooksin tema taga ahenenud pilguga ning peas vasardas ainult mõte, et ma teda ära ei kaotaks.

Küla keskväljakule jõudes lootsin peatust - aga ei, ta keeras ringi, puhkust ei tule ja nüüd on lihtsalt tarvis 8km ülesmäge tagasi joosta.

Appi, tahtsin hüüda!!

Mul oli 2000m kõrgusest tingitud hapnikupuudus ja Fabian isegi ei hingeldanud, täielik vaikus.

Olime tagasi metsavahel ning järsumatel tõusude pidin kõndima. Tema seevastu liikus kõik tõusud vaikselt jooksu tippides. 11km peal tegime ühe kose juures lõpuks peatuse.

Võtsin tossud ja hüppasin jääkülma vette. Ahh, see oli midagi toredat sel hetkel!

Fabian lihtsalt istus kivil ja ootas.

Viimased 5km oli valus tõus ning tema jooksumäng jätkus, aeg-ajalt nägin ta selga välkumas puude vahel. Tal ei olnud eesmärk oma mängukanni kaotada ning kui hinge vaakuv sõber jälle järele jõudis, surus ta taas teise käigu sisse.

Pöörane.

16 km ja 730 m tõusu ning seda 2100m kõrgusel. Tema jaoks oli kerge jooksumäng valge gringoga, kes pingutas täiega, keel vestil.

Mis asjad on soojendus, venitamine ja lõigutrennid?

Olete te näinud kunagi hobust sooja tegemas, venitamas või mäe- või lõigutrenni tegemas? Ei ole. Aga ikka kappab ja on kiire.

Tarahumara jaoks on jooksmine naturaalne osa liikumisest. Kui on vaja võistlusele minna, siis lähen. Enne starti istun kivil ja ootan. Kui start antakse, hakkan jooksma. Ma olen alati valmis. Peale jooksu istun samuti lihtsalt kivile, söön apelsini või avokaadot ja puhkan.

Tarahumaras

Tarahumara küsib enne võistlust sooja tegemise kohta lihtsalt: miks ma peaksin enne jooksma hakkamist jooksma?

Tarahumara küsib venitamise kohta: ma pole näinud et hobune ennast peale kiiret kappamist kuidagi painutaks/venitaks, miks ma peaksin?

Tarahumara küsib lõigu- või mäkkejooksu trenni kohta: Kui mu kodu asub mäe otsas, siis miks ma peaksin sinna mitu korda jooksma?

Urique Caballo Blanco Ultra