WK 570 Commander kahepäevasel matkal

https://www.worldkayaks.com/kayaks/single-sea-kayaks/wk-570-commander/

See kajak on loodud olema sportlik ja suur mahutavus annab võimaluse pikemat ekspeditsiooni ette võtta.

WK 570 Commander Type S

Kahepäevase sõidu järel minu tagasiside antud kajakile.

Haapsalus laadisime kajakid kolmepäevaseks matkaks varustust täis: telk, magamisasjad, söögid, vahetusriided, vesi, tehnika jne. Vaatamata sellele, et kajak ise on plastikust (ja mitte karbonist), on see siiski meeldivalt ja ootamatult kerge isegi koos mitmepäevase matkavarustusega.

Esimene päev aerutasime 14km, et Rukkirahule ööbima jõuda.

WK 570 Commander Type S

Aerutamine on selle paadiga tõeline nauding kuna kokpit on disainitud täpselt aeru trajektoori järgi. Kui tavapäraselt käib sellise laiusega paatidel aer kopsuga kere vastu siis WK570 disain on selline, et aer libiseb super kenasti paadikerest mööda ja sulpsab õiges kohas kergelt vette.

5,7 meetrit annab keskmisest pikema veeliini ja see omakorda on kiirema kajaki eelduseks. Veesõidukite ja muidugi kajakite kohta kehtib selge reegel: mida kiirem, seda ebastabiilsem ja mida stabiilsem, seda aeglasem.

Meri oli sile ja rahulik ning küsimus oli ainult selles kas mees kajaki peal tõmmata jõuab. Paat ise liigub hästi!

Distantsi teisel poolel aga hakkas kiirus langema. Ja põhjuseks osutus kajaki iste. Kasutasin kohe algusest peale istumise all pehmendavat alusmati materjali. Sellest hoolimata (või selle tõttu?) tekkis istmiku ühele poolele närvivalu. Pidin kogu aeg nihelema, rohkem ühe või teise poole peal istuma, kuidagi külg ees, siis jalad sirgu siis jalad konksus jne. Kes seda kogenud see teab, et sellisel juhul on mõttefookus kogu aeg suunatud sinna istumise alla ning kogu energia mis peaks minema edasiliikumisele, jääb kuskile istmikusse kinni.

WK 570 Commander Type S

Teise päeva oli planeeritud 70km ning alustasin ilma alusmatita ja alguses tundus, et see ongi parem. Paari tunni pärast olin aga taas samamoodi nihelemas ning edasiliikumine kulges pidevas istmel pöörlemises. Õnneks liitusid meiega veel paar kajakisõpra ning peale lõunapeatust Kesselaiul vahetasime paadid ning päeva lõpuni sõitsin WK640-ga. Kolmanda päeva matkast pidin loobuma sel samal närvivalu põhjusel.

Istumine on personaalne teema, sõber kes WK570-ga päeva teise poole sõitis ütles, et talle see iste täiega sobib ning kõik oli korras.

Tüürisüsteem on WK570-l võistluspaatidele sarnaselt keskel asuva pulgaga. Selle kohta peab tõesti mugav ütlema. Jalad saab tugeva tõmbe jaoks täie jõuga plaadi vastu suruda ja tüürimise jaoks tuleb neid siis lihtsalt kas paremal või veidi vasakul hoida. Murekoht on siin aga selles, et tüüripulga keskmises asendis on kajaki taga oleval tüüril tuntav vabakäik või rooliloks. See omakorda põhjustab pideva ületüürimise kui merel vähegi lainet mis paati ära kannab. Tüürinöörid said küll hoolikalt pingutatud, kuid midagi tuleb veel teha. NB! Tüürinööride pingutamine on geniaalselt lihtne, see toimub esimesest pagasiluugist mugavate stopperite vahendusel.

Suuna hoidmiseks on paadil integreeritud kompass ja seda omadust hindan alati paatide puhul kõrgelt. On olnud situatsioone kus udu tuleb peale, GPS-tehnika ei tööta (või puudub) ning ainuke moodus õiget suunda hoida on kompass.

Tavaliselt sõidan GPS-i järgi ja kasutan seadet Montana 680 mis on minu hinnangul üks paremaid seadmeid matkade jaoks. Selle puutetundlik ekraani toimib alati, olgu -25 kraadi külma ja sulekindad käes või siis merel kus kõik asjad paratamatult märjaks saavad. Seade kinnitub kajaki külge iminapaga ning ekraan on kenasti suunatud aerutaja poole. Kuna WK570 kokpit on aerutamiseks sobiva disaini tõttu kõrge siis sinna otsa sellist suurt GPS seadet ei saagi panna. See jääb lihtsalt aerule ette. Seega leidsin alternatiivi ja kinnitasin paadile ühe väiksema, jalgrataste jaoks mõeldud kaardiga GPS-seadme. See sobis ideaalselt, kuid sõites selgus et väikselt ekraanilt ei näe normaalselt kaarti ning ekraanile langevad piisad tekitavad GPS-le pidevalt isetegevust. Kui GPS-i vaja, siis siin tuleb mõelda kuidas see kõige paremini teha.

WK570 on disainitud varem ning pisut teiste standardite järgi kui tänased WK paadid. Sellest tulenevalt on kokpiti avaus veidi liiga suur. Tänaseid WK põllesid tuleb meisterlikult sikutada, et peale saada. Pikemaajaliselt lõhub see ilmselt põlle kiiremini ära ja külmade ilmade (külmade näppude) korral võib olla vägagi problemaatiline üldse seda peale saada.

Kokpiti vihmakate, mida kasutan paatide transpordil, on aga täpselt nii väike, et isegi parima tahtmise korral pole seda võimalik peale sikutada.

Pikema sõidu tarbeks puudub sellel mudelil ka päevaluuk, kus oleks väike võileib, fotokas, kindad, buff vms. esmatarbe asjad. See omadus pole siiski kuigi kriitiline, kuna mu tänasel kajakil ka seda pole ning saab sellegipoolest kenasti hakkama.

WK 570 Commander Type S

Kokkuvõtteks.

WK570 on ilmselgelt kena, sihvakas, voolujooneline ja disainitud aerutaja jaoks. Seda vaadates tekib soov sõita ning eristuda teistest. Mõningad iseärasused tal on kuid kindlasti saab need väikse tuuninguga lahendada.

WK 570 Commander kahepäevasel matkal

https://www.worldkayaks.com/kayaks/single-sea-kayaks/wk-570-commander/

See kajak on loodud olema sportlik ja suur mahutavus annab võimaluse pikemat ekspeditsiooni ette võtta.

WK 570 Commander Type S

Kahepäevase sõidu järel minu tagasiside antud kajakile.

Haapsalus laadisime kajakid kolmepäevaseks matkaks varustust täis: telk, magamisasjad, söögid, vahetusriided, vesi, tehnika jne. Vaatamata sellele, et kajak ise on plastikust (ja mitte karbonist), on see siiski meeldivalt ja ootamatult kerge isegi koos mitmepäevase matkavarustusega.

Esimene päev aerutasime 14km, et Rukkirahule ööbima jõuda.

WK 570 Commander Type S

Aerutamine on selle paadiga tõeline nauding kuna kokpit on disainitud täpselt aeru trajektoori järgi. Kui tavapäraselt käib sellise laiusega paatidel aer kopsuga kere vastu siis WK570 disain on selline, et aer libiseb super kenasti paadikerest mööda ja sulpsab õiges kohas kergelt vette.

5,7 meetrit annab keskmisest pikema veeliini ja see omakorda on kiirema kajaki eelduseks. Veesõidukite ja muidugi kajakite kohta kehtib selge reegel: mida kiirem, seda ebastabiilsem ja mida stabiilsem, seda aeglasem.

Meri oli sile ja rahulik ning küsimus oli ainult selles kas mees kajaki peal tõmmata jõuab. Paat ise liigub hästi!

Distantsi teisel poolel aga hakkas kiirus langema. Ja põhjuseks osutus kajaki iste. Kasutasin kohe algusest peale istumise all pehmendavat alusmati materjali. Sellest hoolimata (või selle tõttu?) tekkis istmiku ühele poolele närvivalu. Pidin kogu aeg nihelema, rohkem ühe või teise poole peal istuma, kuidagi külg ees, siis jalad sirgu siis jalad konksus jne. Kes seda kogenud see teab, et sellisel juhul on mõttefookus kogu aeg suunatud sinna istumise alla ning kogu energia mis peaks minema edasiliikumisele, jääb kuskile istmikusse kinni.

WK 570 Commander Type S

Teise päeva oli planeeritud 70km ning alustasin ilma alusmatita ja alguses tundus, et see ongi parem. Paari tunni pärast olin aga taas samamoodi nihelemas ning edasiliikumine kulges pidevas istmel pöörlemises. Õnneks liitusid meiega veel paar kajakisõpra ning peale lõunapeatust Kesselaiul vahetasime paadid ning päeva lõpuni sõitsin WK640-ga. Kolmanda päeva matkast pidin loobuma sel samal närvivalu põhjusel.

Istumine on personaalne teema, sõber kes WK570-ga päeva teise poole sõitis ütles, et talle see iste täiega sobib ning kõik oli korras.

Tüürisüsteem on WK570-l võistluspaatidele sarnaselt keskel asuva pulgaga. Selle kohta peab tõesti mugav ütlema. Jalad saab tugeva tõmbe jaoks täie jõuga plaadi vastu suruda ja tüürimise jaoks tuleb neid siis lihtsalt kas paremal või veidi vasakul hoida. Murekoht on siin aga selles, et tüüripulga keskmises asendis on kajaki taga oleval tüüril tuntav vabakäik või rooliloks. See omakorda põhjustab pideva ületüürimise kui merel vähegi lainet mis paati ära kannab. Tüürinöörid said küll hoolikalt pingutatud, kuid midagi tuleb veel teha. NB! Tüürinööride pingutamine on geniaalselt lihtne, see toimub esimesest pagasiluugist mugavate stopperite vahendusel.

Suuna hoidmiseks on paadil integreeritud kompass ja seda omadust hindan alati paatide puhul kõrgelt. On olnud situatsioone kus udu tuleb peale, GPS-tehnika ei tööta (või puudub) ning ainuke moodus õiget suunda hoida on kompass.

Tavaliselt sõidan GPS-i järgi ja kasutan seadet Montana 680 mis on minu hinnangul üks paremaid seadmeid matkade jaoks. Selle puutetundlik ekraani toimib alati, olgu -25 kraadi külma ja sulekindad käes või siis merel kus kõik asjad paratamatult märjaks saavad. Seade kinnitub kajaki külge iminapaga ning ekraan on kenasti suunatud aerutaja poole. Kuna WK570 kokpit on aerutamiseks sobiva disaini tõttu kõrge siis sinna otsa sellist suurt GPS seadet ei saagi panna. See jääb lihtsalt aerule ette. Seega leidsin alternatiivi ja kinnitasin paadile ühe väiksema, jalgrataste jaoks mõeldud kaardiga GPS-seadme. See sobis ideaalselt, kuid sõites selgus et väikselt ekraanilt ei näe normaalselt kaarti ning ekraanile langevad piisad tekitavad GPS-le pidevalt isetegevust. Kui GPS-i vaja, siis siin tuleb mõelda kuidas see kõige paremini teha.

WK570 on disainitud varem ning pisut teiste standardite järgi kui tänased WK paadid. Sellest tulenevalt on kokpiti avaus veidi liiga suur. Tänaseid WK põllesid tuleb meisterlikult sikutada, et peale saada. Pikemaajaliselt lõhub see ilmselt põlle kiiremini ära ja külmade ilmade (külmade näppude) korral võib olla vägagi problemaatiline üldse seda peale saada.

Kokpiti vihmakate, mida kasutan paatide transpordil, on aga täpselt nii väike, et isegi parima tahtmise korral pole seda võimalik peale sikutada.

Pikema sõidu tarbeks puudub sellel mudelil ka päevaluuk, kus oleks väike võileib, fotokas, kindad, buff vms. esmatarbe asjad. See omadus pole siiski kuigi kriitiline, kuna mu tänasel kajakil ka seda pole ning saab sellegipoolest kenasti hakkama.

WK 570 Commander Type S

Kokkuvõtteks.

WK570 on ilmselgelt kena, sihvakas, voolujooneline ja disainitud aerutaja jaoks. Seda vaadates tekib soov sõita ning eristuda teistest. Mõningad iseärasused tal on kuid kindlasti saab need väikse tuuninguga lahendada.

Minu Elusam Elu 2019

Aasta on piisavalt pikk aeg, et väiksemad tegevused unustusse vajuksid ja samas liiga lühike millegi suure korda saatmiseks.

Uku Masing kirjeldab oma õpetuses, et inspiratsiooni andmine on äärmiselt vajalik elusama elu elamiseks. Temast inspireerituna olen sõnastanud oma elufilosoofia: “Elades elusamat elu”.

Elusam elu on looming mille kunstnikuks olen mina ise.

Igatsuse narratiiv

Elades Elusamat Elu

Emotsioonid teevad minust inimese ning nagu iga hea asjaga, on need sõltuvust tekitavad.

Minu sees elab üks ebanormaalne “Ise Loom”. Ja seetõttu peab ikka mu kallis abikaasa aeg-ajalt tõdema, et “kas juba jälle on täiskuuaeg?”. Kuid paljudel teistel kordadel saab Kaja öelda: “aga nüüd kadestab mind terve maailm!”.

Kuigi mu “Ise Loom” kaldub aeg-ajalt äärmustesse, elan ma elusamat elu ning usun, et just see on andnud mulle võimekuse erakordseid asju luua ja inimesed kes minu lähedal, saavad tõstetud troonile.

Erakordsed tegevused 2019

Ultra Caballo Blanco ja Mehhiko Copper Canyon

Matk Mehhiko kõige sügavamasse džunglisse, Copper Canyonisse, kus elavad Tarahumara indiaanlased. Läbi uskumatu teekonna Batopilasest Uriquesse raamatu “Jooksjana sündinud” ainetel, kus juhiseks on vaid raamatust loetud kohanimed ja rajakirjeldused.

On suur au joosta koos indiaanlastega nende suurimal rahvuslikul pühal 80km pikkusel ultrajooksul Ultra Caballo Blanco. Kõik päevad olid täis kordumatuid emotsioone ja erakordseid kohtumisi Tarahumarade rahvuskangelaste ja legendidega nagu Arnulfo, Mama Tita kuid ka ameeriklane Ted Barefoot ning teisedˇkuulsused raamatust “Jooksjana sündinud”.

Me oleksime terve selle aja justkui raamatu fantaasiamaailmas elanud, kuid kõik oli päris, tegelik, käega katsutav.

Tarahumara Arnulfo Quimare

Kaja sünnipäev ning igatsuse narratiiv

Kaja on kõige olulisem inimene minu elus ning ma mõtlen ta peale iga päev tuhat korda. Mõni ime siis et skulptuur mehest ja tema süleluses olevast naisest, mis pealegi kandis nime “Igatsus”, käivitas pika sündmuste ahela ja jõudis meie koduhoovi just Kaja sünnipäevaks.

Erinevalt kõikidest ülejäänud asjadest on sellel tegevusel kaugeleulatuv mõju, olles justkui verstapost veelgi elusama elu elamiseks.

Erakordsed saavutused 2019

Maratonijooksu isiklik rekord 2:49

2015 aastast pärineb minu varasem maratoni rekord 2:53, mida pidasin ka oma jooksuvõimekuse laeks. 2019 aasta kevadel sättisin endale kaugeleulatuvaid eesmärke ning sõnastasin aasta 2020 peaeesmärgi “UTMB 2020 jooksu lõpetan esikümnes”.

Ambitsioonika UTMB teekonna esimese vahe-eesmärgina tuli purustada klaaslagi oma neli aastat tagasi joostud maratonilt.

Kuigi passis on kirjas 1972, tunnen end kui 27 ning 2019 lõpus jooksin uue maratoni rekordi 2:49 ja saavutasin üldarvestuses Vana-Aasta maratonil 3. koha.

Poodiumi saavutused 2019

Maratonijooksu isikliku rekordi kõrval kahvatuvad kõik teised sportlikud saavutused. Kuid sellegipoolest tuleb ka need medalikohad üles lugeda.

Ruhnu Maratoni Finiš

Taliharja Vanakuri 1. koht, 101km

2019 aasta jaanuari alguses 101km pikkune jooksuvõistlus toimus ekstreemsetes tingimustes. Lund oli maastikul 30-50 cm ning külmakraade –10. Kui esimeses pooles lükkasime ühiselt teiste tugevate jooksjatega kordamööda paksus lumes jälge siis teine pool oli üksinduses jooksmine üha kasvava eduga.

Ruhnu maraton 1. koht ajaga 3:00

Kevadel joostud maratoni tegi raskeks puuduv konkurents. Kuidas motiveerida ennast terve raja vältel hoidma ühtlast 4:15 tempot? Ja teine koht on alles 40 minuti kaugusel.

Emumäe jooks 1. koht

See lühike 10km pikkune, tehniline ja päris mitme tõusumeetriga jooks päädis üldarvestuses teise koha ning oma vanuseklassi 1. kohaga. Esimesele kohale ei saanud lähedalegi ja kolmanda koha jooksjal polnud jälle minu vastu mingeid šansse.

Maastikumaraton 25km 1. koht

Igasügisese Maastikumaratoni põhidistants on muidugi 42km, kuid minu treeningplaan nägi ette lühemat kuid intensiivsemat jooksu, seetõttu osalesin pooldistantsil ja startisin sealt koos President Kersti Kaljulaidiga. Džentelmen minus soovis küll meie esileedi saatjaks olla aga õnneks tal olid omad ja ma sain sobivama tempo valida.

Vihmane ilm muutis raja läbimise parajaks väljakutseks. Laudteel kurvi võtmiseks tuli hoog korralikult maha pidurdada ning maastiku libedad puujuurikad ja sügav muda tegid sellest klassikalise maastikujooksu.

Tartu Seiklushundi Rogain 1. koht, 62km/6h

Kevadine maastikujooks koos tiimikaaslaste Rait Pallo ja Timmo Tammemäega. Tegemist 6h rogainiga, kus valdavalt Timmo orienteerumisega tegime rajal puhta töö ja lõpetasime lausa 9 min enne kontrollaega. Selle päevaga olime väga rahul.

Joogivarusid täiendasime võistluse käigus kraavidest. Enne kraavini jõudmist tuli kork varakult maha keerata ning kraavi läbides pudeliga läbi vee tõmmata. Eesti on puhas, siin võib peaaegu igalt poolt juua.

Näärilaks 1. koht

Seiklusvõistlus, kus tuleb joosta, sõita rattaga, orienteeruda ning lahendada lõbusaid ülesandeid. Ilm tõi selleks päevaks miinuskraadid, kiilasjää ja külma tuule. igasugustele viperustele vaatamata, näiteks kaotasime SI-pulga metsa, tulime koos Timmo Tammemäega nippi-nappi esimeseks. Teisel kohal olnud Tiit Pekk ja Erik Aibast hingasid meile 10 sekundi kauguselt kuklasse.

Expedition Estonia 2. koht, 159km

See võistlus koosneb tavaliselt kolmest alast: jooks-ratas-kajak. Sel aastal tuli aga tormise ilma tõttu kajakietapp merel ära jätta. Jooksuetapi lõpetasin paari kaardivea tõttu koos kolmanda koha mehe Tauno Riibakuga ning temaga tegime sisuliselt ka sõbraliku koostöö rattaetapil kuni lõpuni.

XT rogain 2. koht, 42km/4h

Koos tiimikaaslase Timmo Tammemäega olime esikoha konkurentsis kolmekordsetele orienteerumise maailmameistrite Rain ja Silver Eensaarega.

Saku Trailrun 2. koht, 16km

Juba nimigi ütleb, et tegemist on maastikujooksuga. Kuigi sellel jooksul puuduvad tõusumeetrid, on see ometi tavalisele jooksjale raske konarlike juurikate, pehme ja ebatasase pinnase tõttu, kus võtmesõna on tugev jala pöia töö kiire tempo hoidmiseks. Seekord oli Alar Abram minust veidi kiirem.

Xdream Adventure Race kevad 2. koht

Füüsiliselt olime kindlasti esikoha väärilised, kuid korraldajate poolt oli rajal üks köieülesanne, mille edukas läbimine sõltus osaliselt kolmandast osapoolest ning seetõttu jäime 3 sekundiga teiseks.

Me olime kõikidel etappidel kiireimad ning oleks küll esimese koha võinud saada.

Xdream Adventure Race sügis, 2. koht

Sellele Xdreamile läksime natuke ebatraditsioonilise tiimina koos Timmo Tammemäe ja Tauno Riibakuga. Oli tõmbamist ja kõike.

Meie tavapärane tiimikaaslane Rait Pallo oli samal ajal Euroopas suurematel võistlustel.

Pääsküla rabamaraton 3. koht, 21,1 km

Poolmaraton ajaga 1:22 oli ühe tavalise mahunädala tugeva pingutusega jooks. Nii võistlusnädala kui ka sellele eelneva nädala kilometraaž oli 160-170 km/nädal, mis polnud lihtsalt lonkimine vaid korralik treening. Seda poolmaratoni loen enda jaoks päris õnnestunud jooksuks.

Ultrajooksud

Argentiina, Patagonia

Black Canyon Ultra 100km/1500m+, US, Arizona

Black Canyon Ultra on väga populaarne jooks ning suure osalejate hulgaga mis teeb kohe ka konkurentsi tugevaks. Profiil on peamiselt mäest alla seega väga oluline komponent on kiiruslik vastupidavus.

Ultra Caballo Blanco 80km/3200m+, 56. koht, Mehhiko

See on maailma klassika. Stardis on kaugelt üle tuhande Tarahumara, see on nende kõige suurem rahvuspüha. Sellele võidujooksule tullakse kokku üle kogu Copper Canyoni. Minu jaoks oli siin ainult üks eesmärk, joosta koos legendaarsete Tarahumara indiaanlastega.

Ushuaia by UTMB 130km/4600m+, 13. koht, Argentiina

Ushuaia on maailmalõpu jooks, sest siit edasi väljuvad laevad vaid lõunapoolusele. Jooks ise oli Eestis novembri-laadse ilmaga. Kogu võistluse vältel sadas vihma ja lund, maapind oli pehme, soine ja vajus läbi. Ainuke erinevus Eestiga olid suured mitmetuhande meetri kõrgused mäed.

Rogain MM 107km/6500m+, Hispaania, 7. koht

Tiimikaaslane Sander Mirme oli suurepärane ning luges perfektselt mitmed kribukohad kaardil välja mille jaoks mul oleks luupi olnud tarvis.

Kui täitsa ausalt öelda siis mulle meeldib joosta küll maastikul aga rogaini MM-l sattusime liiga palju okasroosikeste põõsastesse ning see oli päriselt ebameeldiv. Hispaania mägedes kasvavadki ainult teravaokkalised põõsad.

Schlegeis 3000 Skyrace 33km/1400m+, Austria

Lühike, ekstreemne, kiire, väljakutsuv, ohtlik – kõikide nende sõnadega iseloomustan seda Skyrace’i. Päev enne võistlust sadas mägedes maha paks lumi ning põhjustas sellega enamikule rajale väga ekstreemsed olud. Igati nauditav jooks ning selliseid tehnilisi jookse teen kindlasti edaspidigi.

UTMR, Ultra Tour Monte Rosa 81km/5000m+, Šveits/Itaalia

Ultra Tour Monte Rosa, mõeldud algse variandina 170km ja 12000m+, kuid ilmaolud läksid erakordselt ektreemseks mägedes ning korraldajad olid lausa sunnitud võistluse poole peal katkestama. Sellele vaatamata saime läbida pool ringist ning arvestatava osa tõusumeetreid.

Muud võistlused ja tegemised

IRONMAN Tallinn 2019 run - Leivo Sepp

Tallinn Ironman 11:19 (täispikk)

See oli teist korda läbida täispikk Ironman võistlus, parandasin küll oma aega ca pool tundi aga ilma korraliku ujumisoskuseta ikka head tulemust pole võimalik teha. Järgmine kord astun täispika Ironmani stardijoonele kui ujumine selge ning üldtulemuse alla 10-e tunni teen.

Otepää Ironman 5:06 (poolpikk)

Paraja pikkusega triatlon, kus igal alal jõuab korralikult ennast tühjaks tõmmata. Veel võistluse keskel lootsin teha alla 5-e tunni kuid viimane rattaots oli tugevas vastutuules ning see sõi mulle nii vajalikud minutid.

Kõrvemaa triatlon 1:17

See mõnus väikene ja lühike külavõistlus mulle meeldis, kuigi ujumise etapp on jätkuvalt surmanuhtlus minu jaoks. Rattas suutsin välja vajutada oma selle aasta parimad vatid ning tõsta FTP taset. Jooks oli lihtsalt lühike laktaadipurakas.

Xdream Adventure Race suvi, 5. koht

Xdream pole ainult füüsiline surumine, vaid seiklusvõistlusele omaselt peab seal mõnikord ka õnne olema. Seekord jäime viiendaks, ega rohkem polegi midagi öelda. Füüsise taha meie tiimil tulemus ei jää.

Winter Xdream, M 3. koht, üldarvestuses 5. koht

Olime tiimis koos Timmo Tammemäe ja Sander Linnusega ning sisuliselt jooksime esimese koha väärilise tulemuse välja. Kuid oh seda õnnetust kui finišis selgus et meil on üks SI-pulga märge puudu. punkti läbisime, kõik oli kombes, kuid langesime naksti viiendaks.

Kajak Tallinn-Helsingi 81km

Tore on vahest niisama sõpradega välja minna ning Tallinnast Helsingisse aerutada. Aitäh mõnusale seltskonnale.

Viljandi Järvejooks, 46min, vanuseklassi 9. koht

Väga rahvarohke ning sellega seoses ka tugeva konkurentsiga jooks ka esiotsa inimestele. Mõnus tuttav rada!

Kõrvemaa Kevadjooks, vanuseklassi 6. koht

See on üks korralik laktaadiläve jooks. Alguses on hea minek ja alles keset rada mõistad kui palju on ees veel mägesid ja siis surud hambad ristis.

Statistika emotsioon

Statistika on mõõdetav emotsioon mis näitab, et ma tegelen jätkuvalt meeldivate asjadega.

Activity Distance km Ascending m Time HH:mm
Running 4 876 66 280 488:38
Cycling 2 989 8 721 114:20
Kayaking 425 - 50:00
Hiking 230 5 771 55:51
Skiing 77 399 17:28
Swimming 29 - 12:21
Other 60 1 068 51:00
Total 8 686 82 239 789:38


Kajak Tallinn Helsingi

1. koht maailma pikimal 715km jõemaratonil

Yukon River Quest on 715km pikkune jõemaraton mida võib julgelt ka ultramaratoniks nimetada.

Saavutatud 1. koht kaheses kajakis, Andres Kaju - Leivo Sepp, ajaga 48 tundi. Tulemused

Andres Kaju ja Leivo Sepp Yukon River Quest 715km

Start Kanadas, Yukoni osariigi pealinnas Whitehorse ning finiš väikeasulas nimega Dawson. 28-30 juuni 2018.

Eestist osales neli paatkonda: Andres Kaju – Leivo Sepp, Mart Reimann – Ivar Hütt, Martin Ilumets – Hillar Irves, Matti Tuul – Martin Pedai. Kõik lõpetasid edukalt täispika võistluse.

Kas ma läheksin Yukonil tagasi?

Ei!

Kõik eesmärgid said täidetud.

  • Võit Yukonil, enda klassis.
  • Kiireim eestlaste paatkond.
  • Aeg alla 50h.

Kas oli valus?

Jah, 200 km peal hakkas selg valutama.

Kui seljavalu aga ei meeldi, siis tuleb lihtsalt mujale suurem valu tekitada. Nõnda oli ka minuga, 400km peal hakkasid õlad valutama ja seljavalu oli nagu niuhti läinud.

Andresel hakkas võistluse teises pooles istumine tunda andma ning ka seljavalu tunnistas ta umbes poole peal. Kumb valu temal teise üle trumpas, seda ma siiski ei tea.

Igatahes tõde nr. 2 on see, et valu ei ole tarvis kannatada. Ja selle vastu aitab ibukas, ehk kohustuslik varustus/valuvaigisti meditsiinipaunast. Andrese jaoks oli see esimest korda enda olemist ibukaga parandada, mina juba teadsin varasemast, et see võimaldab meil normaalselt edasi sõita.

Rasked hetked?

Kõige raskemaks osutus ikkagi unega võitlemine ja sellega toimetulek.

Andres Kaju ja Leivo Sepp Yukon River Quest 715km

Paaril korral vajusid silmad kinni, aerutamise rütm küll ei muutunud aga ärkasin selge Andrese hüüde peale “aer vette!” No selge, nimetame seda siis aerutamise imitatsioonitrenniks.

Andres ütles öösel, et “ma lähen nüüd magamistuppa ja heidan pikutama, palun tule ja ärata mind 5 min pärast”. Aerutasin ja lugesin mööduvaid minuteid ning kui 5 täis sai, tundus see ikka ebaõiglaselt vähe ja lasin tal edasi magada. Siiski, 8 minuti pealt ärkas ta ise ja jätkas tööd.

 

Andres Kaju ja Leivo Sepp Yukon River Quest 715kmKogemus näitab, et pikkade võistluste tiimiedu tagab see, kui ei hakata teineteisele välja elama raskete hetkede emotsioone. Andres olla olnud mu peale pahane kui ma esimesel öösel aerutamise imitatsiooni tegin, kuid ta jättis selle ütlemata. Samuti jätsin mina ütlemata mõned sõnad Coffee Creekist lahkudes. Lihtsalt peale puhkust on hea koos ühtlaselt tõmmata aga Andresel oli iga natukese aja tagant mingi asi vaja teha, asjad mis oleks võinud olla tehtud enne lahkumist. Kuna õlad olid nagunii juba väga valusad, muutis pidev koormuse vahetus olemise ebamugavaks.

 

Viirastused ja multikad

Andres Kaju Yukon River Quest 715kmInimese kujutlusvõime hakkab ööhämaruses, monotoonseid liigutusi tehes ette kujutama kõikvõimalikke asju mida võib nimetada koondnimetusega multikad (inglased ütlevad samuti cartoon selle kohta).

Meie fantaasiameel on nõnda rikkalik ja nii muutub kõik meid ümbritsev millekski muuks – või hoopis päris tegelikkuseks?

Leivo Sepp Yukon River Quest 715kmMinu pere ja muud loomad.

Kõigele tekkisid silmad ning mind ümritses rikkalik loomade elu. Kui keegi ütles, et ta võistluse jooksul loomi ei näinud siis mina vastupidi ainult Gerald Durelli loomariigis sõitsingi.

Pilvedes elavad loomad karud, jänesed, nirgid olid suured ja aeglased, põõsastes elas palju-palju väikesi loomi, kellest oli tüüpiliselt näha vaid pea ning seetõttu ei saanudki sotti, et kes need just olid. Vee peal ujuvad palgid muutusid poegadega pardipereks, kajakininale tekkis kellegi kelmikalt pilgutav silm, mägedelt vaatasid vastu suured tumedad kogud - nende kõigiga suhtlesin kogu meie sõidu vältel. Andresele ma sellest sõidu ajal ei rääkinud. Igaks juhuks, hakkab veel mind imelikuks pidama.

Võib-olla oleks aga pidanud ja meie sõit oleks veel poole vahvam olnud?

Postkaart.

Mitmel korral muutus maailm kahedimensiooniliseks - sügavus ehk teisisõnu kaugus kadus lihtsalt ära.

Alles jäi kahemõõtmeline postkaart laotudes suure pilttapeedina mu ees.

Vesi joonistas pildi alumise kolmandiku, mäed moodustasid keskel asuva tumeda viiru, ning pildi ülemise serva moodustasid valged pilved, mis samuti postkaardile kohaselt otse mu lauba vastas asetsesid.

Kogu seda ilu lõhestas noolena üles sirguv kajakinina. Pisut ettepoole kummardudes oleksin võinud oma nina vastu kajaki nina panna.

See pilt elas, kuigi kajakinina koos tumeda mäetriibu ja valge pilveviiruga moodustas liikumatu terviku, andis vesi pildile dünaamika ja pani minu ees seisva seina omal moel värelema ja elama.

Start Whitehorse – Carmacks 300km, 22h

Esimene ots, Whitehorse – Carmacks võttis aega 22 tundi.

400m pikkune stardijooksu tegime selgelt kiire, jõevoolu saime teise paadina. Kuigi algselt oli kokku lepitud, et ma istun paati siis Andres lükkab veidi meid edasi, istub samuti sisse ning siis Kaja lükkab meid veele. Tegelikult aga istusime mauhti mõlemad kohe sisse ja Kajal oli kõvasti rassimist, et kahte meest vee peale saata.

Alguse tempo oli võimas, umbes nagu oleks läinud Võhandu-laadset 100km sprinti tegema.

Hetkeks üritasime ka esimeste Voyageridega koos sõita aga väga ruttu saime oma teo mõttetusest aru.

Teine selgelt tugev Eesti paatkond oli Mart-Ivar. Algusest ca 30km kaugusel tuleb 50km pikkune Laberge järv ning selle alguseks olime neist ees vaid 4 min, ehk siis vähem kui 1 kilomeeter. Järv, kus vesi ei voola ning edasijõudmise määrab ikkagi aerutajate koguvõimsus, suutsime 50km jooksul ennast 12min kaugusele teisest Eesti paadist tõmmata.

Carmacksisse jõudsime aga juba 30 min enne Mardi-Ivari paati.

Carmacks, 7h kohustuslik peatus.

Olime eelnevalt tegevused kokku leppinud, et mida Andresega teeme ja kuidas meie support Kaja aitab meil kõike seda kiiremini teha.

Duši alla pesema minek. Seisin ühe maja ees ning küsisin et “kus dušš on”, Kaja ütles et siinsamas puidust majas. Kuna ma aga maja suhtes küljega seisin ja eespool samuti ühte hoonet nägin, läksin sinna ja astusin sisse. Dušše seal igatahes polnud, see oli meditsiinipunkti staap ja juba tuligi üks punase risti töötaja joostes “kas on midagi viga ja kas on meditsiiniabi vaja”, vastasin “no” ja olin nüüd Kaja juures tagasi sama küsimusega “kus dušš võiks olla”. Kaja siis võttis ja keeras mind lihtsalt õigeks, sest nüüd olin ma teise küljega duššimaja poole. Ja isegi kui ma nüüd otse õige koha ees seisin, pidi Kaja ikka ukse avama ja mind sisse lükkama, sest ma millegipärast olin võtnud nõuks, et seal kindlasti dušši pole.

Carmacks – Coffee Creek, 240km, 15h

Lahkusime sekundi täpsusega ning asusime kohe püüdma nägemisulatuses 3min enne meid startinud kahest meeste süsta. Paari kurvi järel saime nad ka kätte ja läksime mööda kuna nad ei osanud korralikult voolu lugeda. Suhteliselt kiiresti kadusid nad ka meie tagant olematusse.

Leivo Sepp ja Andres Kaju Yukon River Quest 715km

Sellega oli meie koht paigas ja järgneva 13 tunni jooksul ei näinud me ühtegi teist võistlejat.

Coffe Creek, kohustuslik paus 3h

Sõime ja magasime.

Kuna meil puudus rajal toimuvast igasugune ülevaade, saime alls väljudes teada, et olime viimase 15 tunniga Merdi-Ivari paadilt veel pool tundi eest ära sõitnud. See tähendas selgelt, et konkurentidel on samuti raske.

Coffee Creek – finiš Dawson, 175km, 11h

11h tõmbasime täielikus üksinduses, eesolev võistleja 1h kaugusel ja tagumised samuti 1h. Selle viimase etapi vältel suurendasime vahet 3. koha paatkonnaga Mart-Ivar 10min võrra.

Tipus olemine on üksildase teekond.

Leivo Sepp ja Andres Kaju Yukon River Quest 715km

Meie paatkonna track on nähtav Garmini keskkonnas: https://connect.garmin.com/modern/activity/2819360367

TV3 kokkuvõte

Marek ja Indrek tegid TV3 poolel super tööd ning esimesed klipid hulljulgetest eestlastest Yukoni süstamaratonil on ka juba eetrisse läinud:

http://uudised.tv3.ee/sport/uudis/2018/07/09/hulljulged-eestlased-startisid-kanadas-rankraskel-715-kilomeetri-pikkusel-sustamaratonil

http://uudised.tv3.ee/sport/uudis/2018/07/10/eesti-oma-viikingid-vaata-kuidas-kulges-hulljulgete-eestlaste-katsumus-rankraskel-yukoni-sustamaratonil/

Yukoni võistluspaat

Voistluspaat World Kayaks WK640 sport versioon.

Mõlemal sõitjal tüüripedaalid (oli väga vajalik), enda disainitud terasest tüürilaba ja eridisainiga kohandatud pedaalisüsteem.

Võistluse risk nr. 1, istmed

Ja muidugi istmed, Andres teadis täpselt mis ja kuidas talle sobib, mina hakkasin katsetama.

Tallinnas proovisin kahte erinevat istet kolmes eriasendis. Yukonil paar päeva enne võistlust tehtud treeningsõitudel aga selgus et see on ikka ebamugav. Sättisid ringi ning teisel treeningsõidul selgus et tulemus sai veel erakordselt halb.

Muutsin siis veelkord kaldenurka, paigaldasid seljatoe ja jäin lihtsalt pöidlad pihus lootma, et sai hea. Katsetada enam ei saanud, sellega pidin otse võistlema minema.

Tagantjärele sain ilmselt parima istme mis mul kunagi olnud. Peale lõpetamist oleksin võinud sellel istmel veel mitu korda Yukoni läbida, lihtsalt nii mugav õnnestus.

Võistluse risk nr. 2, pagas

Kogu võistluse varustus, riided, muhvid, kindad, söögid, kõik oli kadunud lennujaamade salakäikudesse, kuhu pääseb ainult mööda linti check-in seljatagant.

“Vaid” 4 päeva ootamist ja täpselt 2 tundi enne starti sain kätte oma pagasi. Nüüd oli mul asju ülearu, palju uusi asju ostetud, sõpradelt ja korraldajatelt laenatud ja minu pagasiga kohalejoudnud kraam.

Kiire ümberpakkimine ja meie paatkond oligi 30min enne starti valmis.

Võistluse risk nr. 3, jõevesi joogiks

Vahetult enne starti rääkis varasem Yukoni võitja Thomas, et juua tuleb jõest ja geelid on ainult kõhulahtisid.

Andres arvas siis, et Yukoni karu ka joob jõest ning ega tema kehvem pole.

Umbes 500 km läbimise järel teatas Andres, et tal bioloogilise peatusega suhteliselt kiire. Õnneks ootas meid paari tunni pärast kohustuslik peatus Coffee Creek.

Õnneks oli meil kahepeale siiski üks 1,5 liitrine joogisüsteem olemas ning viimased 200 jõime ainult kontrollitud vett. Süüa tegime jätkuvalt jõest võetud veest.

Kaarditöö - õige otsus nr. 1

Internetist Yukoni kohta infot kogudes leidsin ühe võistkonna träki, mille järgi joonistasin valmis meie Eesti paatkondadele GPS-iga jälgitava joone ja enamik tiime nagu ka meie, kandis selle ka paberkaardile. Paberkaartide eest suur aitäh Ivarile.

Joon näitas seda, kuidas tihedas saarestikus orienteeruda, kust läheb vool ning millise kalda äärde hoida.

Seda, kui oluliseks osutus jõevoolu lugemine saime Andresega üsna ruttu aru. Umbes poolel maal hakkasime ka aru saama kuidas seda korrektselt teha.

Kiirusemõõtja juhile - õige otsus nr. 2

Yukon on lai, ühtlaselt kiire vooluga jõgi. Omapärane on aga see, et väga tihti võib sattuda olukorda, kus vool kaob alt ära, näha seda aga pole. Jõgi on kogu aeg ühesugune mullitav (boiling water).

Voolu kadumisest annab märku kiiruse drastiline kukkumine, muutus 4-5 km/h. Seega sõltuvalt sellest, kumb parasjagu tüürib, on tema vastutada vool uuesti üles leida.

Kuna alguses oli GPS ainult mul ees siis pidin pidevalt Andrest korrigeerima stiilis “meie kiirus on vaid 12-13 km/h, peame kiiremas korras voolu üles leidma”. Niisiis vaatasime paremale-vasakule ning katsusime tuvastada voolusängi, kus normaalne kiirus vahemikus 16-20 km/h.

Peale Coffe Creeki sai ka Andres enda ette tekile kiirusemõõtja, kuna lisaks kaardiga GPS-le oli mul ka kell kaasas.

Seega, kui tüürimise on nii ees kui taga, peab mõlemal olema ka kiirusemõõtja.

Söögivalik - õige otsus nr. 3

Süük oli normaalne: juustu-singiga võisaiad, Tactical Food soojad toidud ning mõned banaanid.

Kumbki ei söönud geele, Red Bulli ega muid kontsentreeritud energiabatoone. Ja ainult seetõttu, et vähendada riski bioloogilise peatuse tarvis.

  • Esimene lõik, 22 h, kaks sooja toitu ja kaks-kolm võikut.
  • Teine lõik 15 h, üks soe toit + paar võikut.
  • Kolmas lõik 11 h, üks soe toit + võiku.

Shetlandi kajakimatka planeerimine

Kust sellised ideed alguse saavad? 

Lendav Hollandlane Kaja ja Leivo

Inspiratsiooni on vaja

Igal hetkel tuleb elada siin ja praegu ning silmad lahti hoida. Iga kohtumine, uus paik, raamat või lihtsalt maailma kaardi vaatamine rikastab meid uute nüanssidega.

Ühel hetkel sõidad mööda Šotimaa teid, piki selle maale omapäraseid lahtesid, ja järgmisel hetkel paigutad ennast sinna looduse keskele. Olgu siis kaljudele ronima, vee peale sõitma, mägedesse matkama, trail runningule jooksma, rattaga downhilli rajale või lihtsalt fotokaga pildistama.

Need kujutluspildid annavad inspiratsiooni!

Inimestega kohtumisel võivad pealtnäha täiesti kasutud asjad tekitada sisemisi võbelusi ja selliseid, mis ei annagi järgi. Mõned aastad tagasi rääkisin ühe kajakisõitjaga, kes mainis oma läbitud kajakisõidu koolitusi ning kõige keerulisem neist oli olnud tõusude ja mõõnadega planeerimisega seotu. See pidi nii keeruline olema, et teise koolituspäeva lõpuks olid kõigi pead täiesti segamini nendest arvutustest.

Selline keerukus on päris inspireeriv.

The Northern Isles Orkney & Shetland Sea KayakingSurfad veebilehtel ja vaatad mida kõike maailmas on tehtud. Milliste emotsioonidega inimesed kirjeldavad oma kogemusi, kui nad kusagilt tulevad. Tellid internetist vajalikud raamatud.

Kui näiteks jõudis kohale raamat “The Northern Isles Orkney & Shetland Sea Kayaking”, ei suutnud me mitu päeva muud teha kui unistada ja pilte vaadata.

Teiste emotsioonid on selgelt inspireerivad!

 

 

Matka võlust poole annab planeerimine ja sisse elamine. Me otsime seiklusi, emotsioone, isiklikku kogemust ja rikkalikke läbielamisi. Aga ka uusi teadmisi, oskusi toime tulla tundmatutes olukordades ning kuidas võimalikult kiiresti adapteeruda muutunud tingimustes. Ma nimetan seda laiemalt võttes ellujäämise õppimiseks, sest dinosaurused on ammu välja surnud, aga alles on loomad, kes suudavad kohanduda uute tingimustega. Muutusi on vaja pidevalt toita ja elus hoida.

PLANEERIMINE

Planeerimine on tänaseks sisuliselt tehtud. Selle käigus valmis meie püha graal, mis koosneb kolmest komponendist: kaardist, loodete atlasest ja loodete tabelitest.

1. Kaart, millele on kantud:

a) eeldatavad marsruudid ja pikkused
b) tõusu ja mõõna suunad ja maks voolutugevused
c) tõusu ja mõõna alguse aeg Lerwicki või Doveri sadamate suhtes
d) maksimaalse veeseisu aeg Lerwicki või Doveri sadamate suhtes
e) magnetilise ja tegeliku põhjasuuna vahe, antud piirkonnas 3-5 kraadi

Matkale kaasa võtmiseks voldime kaardi sobivalt kokku ning paneme veekindlasse kaardihoidjasse.

Shetlandi kaardid

2. Loodete atlas, 13 lehte

Siit loeme tunniajase täpsusega informatsiooni antud piirkonna loodete kohta, Doveri, Lerwicki ja Aberdeeni sadamate suhtes.

Atlase kiletasime ära, et selle saaks kaasa võtta ning kajaki peal kasutada. Kõik 13 lehekülge tuleb igapäevaselt täita, arvutades välja ja kirjutades sinna kuupäeva ning kellaaja. Tulemuseks on tunniajase täpsusega ülevaade olukorrast merel just sellel kuupäeval ja ajal.

Kuna tõusu-mõõna ajad on iga päev erinevad, tuleb igal õhtul markeriga kirjutatud numbrid maha kustutada ja järgmise päeva kellaajad peale kanda.

tidal atlas tõusu mõõna atlas

3. Loodete tabelid, Lerwick ja Dover

Shetlandil antud kohalikud looded on Lerwicki sadama järgi, kuid Orkney saarestiku looded on antud Doveri sadama järgi.

Need tabelid on meie igapäevaseks kolmandaks abiliseks, et välja arvutada ja ära täita loodete atlas. Neid tabeleid me sõidu ajal ei vaja, küll aga igal õhtul, kui on vaja järgmise päeva loodete atlas ette valmistada.

loodete tabelid

Süstaga Atlandi ookeani põhjaosas

Shetland keset Atlandi ookeani

SHETLAND: ookeani meelevallas

Shetland on väike saarestik Suurbritannia ning Norra vahel, kus elab 23000 inimest. Ajalooliselt on see olnud Norra impeeriumi osa, kui Taani printsess aga abiellus Šoti kuningaga, jäi maksmata kaasavara ning siis anti saared Šotimaale. Veel varasemast ajast on teada, et tegemist oli viikingite ja piraatide kodukohaga.

LOODED: 6 tunnised tsüklid

Ookeani veemassid on tohutud ning kuu ja päikese poolt põhjustatud tõusud ja mõõnad kihutavad piltlikult öeldes kogu aeg ringiratast. Kitsamates kanalites on vee voolu kiiruseks 20-30 km/h, see on peaaegu nagu mäslev jõgi ning sellisesse kohta pole küll turvaline süstaga sattuda. Eriti veel kui tuul peaks vooluga vastassuunas puhuma.

Ja nõnda toimub see ca 4 korda ööpäevas ehk iga 6 tunni tagant vahetub tõus mõõnaga.

SPRING ja NEAP: kuidas tõlkida eesti keelde?

spring ja neap tideKuidas tõlkida eesti keelde mõisted Spring-tide ja Neap-tide? Spring-tide esineb olukorras kui päike ja kuu on kohakuti ning avaldavad koos veemassile mõju, neap-tide aga on siis kui ainult kuu või päike avaldab veemassile mõju. Spring ja neap vahelduvad iga 7 päeva järel (kuu liikumine) ning veemassi hulga vahe on sõltuvalt asukohast kuni kahekordne. Kui neap-i ajal on tõusu ja mõõna vahe 1m siis samas kohas on spring-tide’i ajal 2m kõige madalama ja kõrgema veeseisu vahe.

Lisaks on talvise ja suvise pööripäeva lähedal suuremad tõusud kui kevadise-sügisese pööripäeva ajal. See on muidugi otseselt seotud maa kaugusega päikesest.

TÕUSU SUUND: vesi käib ju lihtsalt edasi-tagasi?

tüüpiline tõus ja mõõnTõusu ja mõõna suunad käivad jäigalt edasi-tagasi, ja et vahepeal vesi seisab? Ei seisa midagi, voolab lihtsalt aeglasemalt ja teises suunas. Vaata kõrvalolevat pilti, see iseloomustab üsna traditsioonilist loode käitumist. Punane graafik tähistab vee voolu suunda kraadides ning sinine graafik vee voolu kiirust ja x-teljel on aeg.

On näha, et tunni ajaga muudab vesi oma suuna 100kraadi pealt 300 peale ning kiirus muutub 0,5 – 7 km/h. Samas mõõna ajal on vee voolu suund 150 kraadi.

tõus ja mõõn

Kuid olgu toodud siia näitena teine pilt ühest kohast Shetlandil kus on näha, et voolu suund muutub hoopis erinevalt. Võib arvata et see teeb planeerimise erakordselt väljakutsuvaks. Tund aega voolab põhja suunas, tund aega lõuna suunas, siis jälle tund aega põhja suunas ja jälle ümberpöörd.

Kõik see annab aimu kui suurel määral on sellises piirkonnas elu juhitud loodetest. Olgu selleks kajakimatkale minek, igapäevane kalal käimine või ka purjetamiskooli lahtioleku ajad.

PLANEERIMINE: mis siin siis keerulist?

Shetland Papa StourEsiteks, on täiesti võimatu planeerida sellist matka ette, kuna lõpliku otsuse määrab ilm. Aga kuidagi ikka tuleb ju planeerida?

Tidal atlas ShetlandIlm tuleb planeerimise käigus välistada ja tegeleda ainult loodete ajastamise, suuna ning kiirusega seotud matemaatikaga. Tegelikult tuleb valmis planeerida palju marsruute ning koha peal tuleb vastu võtta otsus iga päeva kohta eraldi, et kuhu täna tee viib.

Kõrvaloleval pildil on üks näide selle kohta, milline näeb välja loodete atlas Shetlandi piirkonna kohta. Siin on välja toodud loode suund, voolukiirus ja aeg Doveri, Lerwicki ja Aberdeeni sadamate suhtes. Konkreetne pilt on 2 tundi enne Doveri kõrgvett. Neid lehti on kokku 13, mis katavad tunniajase täpsusega kogu loode 12 tunnise tsükli. See atlas koos kuupäevalise ja kellaajalise tõusutabeliga on planeerimise aluseks. Numbrid noolte juures on tähistatud kujul 07.13, see tähendab et neap-tide’i puhul on voolukiirus 0,7kn (1,3 km/h) ja spring-tide’i korral 1,3kn (2,4 km/h).

Shetland asub kõrgemal laiuskraadil kui Eesti ning suve keskel on loojub päike vaid tunniks. Seega kui ikka tõusu või mõõna ajastus annab märku, et välja tuleb sõita kell 5:24 hommikul, siis nii tulebki minna. Tõusedki kell 4 üles, jood hommikukohvi ja lähed. Järgmine võimalus samale marsruudile minna on muidu alles õhtul kell 17.

imageJa mis matemaatikasse puutub, siis tõusude info antakse kindlate sadamate kohta ja kohaliku piirkonna tõusu aeg antakse siis selle sadama suhtes. Näiteks –0325 HW Lerwick tähendab, et antud kohas on veetaseme kõrgeim moment 3 tundi 25 min enne Lerwickut (sadam Shetlandil). Siis tuleb see kõik välja arvutada ja samal ajal tuleb teada, kas kellaaeg on antud universaalaja järgi, kohaliku aja järgi ja kas seda on kohandatud suveajaga. Kui neid asju ei tea, siis paaritunnine möödapanek on seal piirkonnas juba suur risk. Näitena see, kuidas esitatakse tõusu ja mõõna ajad.

Eestis võid magada nädalavahetusel kella 10-ni, pika hommikusöögi teha ning siis 12-ks vee peale minna, Shetlandil nii pole võimalik.

MARSRUUDID: vahepeatused, mis need on?

Shetland koosneb mõnest suuremast saarest ning paljudest väikestest saartest. Kajakisõidu marsruudid ongi seotud rannikusõitudega, väikesaarte avastamine, sõitmine piki suuremate saarte rannikut, aga ka koobaste jms kohtade külastamine kuhu on võimalik jõuda ainult süstaga ja mööda merd.

Mis teeb lisaks mitmemeetristele loodetele Shetlandi marsruudid väljakutsuvaks? Peamiselt just see, et rannik on kõrge kaljupank ning maabumiskohti on ainult väga üksikud. Kui ilmaolud peaks keeruliseks muutuma, siis on vaja teada ja kiirelt vastu võtta otsus et milline maabumiskoht on kõige lähem või kõige kiirem. Võib ainult väga hea ilmaennustuse korral välja minna kui on ette teada, et päeva marsruudil 10km jooksul maabumiskohta pole.

LAINED: loksutab nagu Tallinna lahel?

surfilaine swellMis on swell? – seda võib tõlkida kui surfilaine. Ookeanil on tuhandeid kilomeetreid takistuseta vaba pinda ning kui tuul, ka suhteliselt nõrk tuul, ühest suunast puhub, tekib lõpuks selline suure veemassi liikumine ühes suunas. Kuni see veemass on ookeanil, siis pole seda sisuliselt ei näha ega tunda, tegemist on väga pika ja madala lainega ja selle kõrgus laotub lihtsalt vee peale laiali. Kui aga see väga aeglane laine jõuab rannikule kus merepõhi tõuseb väga järsult, peab ka vesi sarnaselt käituma ning tõuseb järsult välja. Seda rannikul tekkivat kõrget surfilainet nimetataksegi sõnaga swell. Surfarid just selliseid laineid oma laudadega otsivadki. Kui nüüd tavalise meresüstaga sinna sattuda – on tulemuseks paras pesumasin.

seisulaine standing wavesSeisulaine, standing waves. See on teine oluline asi jälgida. Kui laine põrkab vastu kaljut, ei kaota see koheselt oma jõudu, vaid põrkab sealt tagasi. Asudes kohas kus kaks lainet kohtuvad, võid sattuda üksiku topeltkõrgusega laine otsa. Olles seda kogenud, võin öelda et südame alt käib jutt läbi. Seisulainet iseloomustab ka erakordselt terav tipp.

Säbrutav meri. See tekib kas põhjavormist või samuti kaljupõrkest. No igatahes lained on sellised, et need tekivad ja kaovad suvalistes kohtades. Ja sellisest kohast on targem eemale hoida, kuna on täiesti ennustamatu kust tõuseb järgmine laine.

Veekeerised. Põhja-, kuid peamiselt siiski kaldavormid tekitavad olukordi, kus on vesi käib ringiratast ja moodustab tsentrifuugi. Tsentrifuugi läbimõõt võib olla sajast meetrist kuni mitme kilomeetrini ning selle voolukiirus omakorda sõltuvuses tuulest, tõusust, mõõnast. See pole koht kuhu peaks kajakiga sisse sõitma.

KOOPAD, kas lihtsalt sisse-välja?

Shetlandi koopad cavesPikkade aastatuhandete jooksul on vesi uuristanud kalju sisse koopaid. Pikemad neist suisa 400m, poolsaare ühelt poolt sisse ning teiselt poolt välja. Ka siin varitsevad mitmed ohud. Nimelt sobiva tõusu-mõõna ajal muutub tunneli sisu mäslevaks mägijõeks.

Ja kuna koopasuud on ju ikka rannikukaljus, ja kuna sealsamas tekib ka swell, võib olla koopasse pääs lihtsalt murdlaine tõttu takistatud.

Kuid on ka kohti, kus koobas on laieneb saare sees väikeseks maabumiskohaks ja päikeseliseks rannaks. Need ongi kohad, kuhu mööda maad minna ei õnnestu.

SHETLANDI PONID

Need Shetlandi nupsikud on lihtsalt seal.

Shetlandi poni

Meresõidu turvalisuse tõstmine

Kes kajakiga merel käinud, see on tundnud kindlasti ka olukordi kus südame alt käib jutt läbi.

Mõtlen seda jutti, peale mida on adrenaliin veres ning hea meel et jätkuvalt püsti oled. On sõite mis jäävad kauaks meelde ja kus selline tunne tuleb iga teise laine korral peale.

Juhuse hooleks võib jätta selle, kas tuleb hea maasika-aasta või mitte. Merel tuleb aga võimalikult palju ette mõelda, et tagada nii enda turvalisus kui ka lähedastele teatav meelerahu.

Mis on siis kõige hullem stsenaarium – loomulikult see kui laine või tuul lööb kajaki ümber ning kallast pole käepärast, kajaki sisse tagasi minna ei suuda/ei oska, abi pole kusagilt oodata ja vesi on külm. Või tuleb peale udu, kallast pole näha, tuul pöörab ja hulbitakse kuskile avamerele.

Mees ja kajak

Mida saab ette võtta turvalisuse tõstmiseks?

1. RIIETUS

Riietus saab esimese koha. Isegi kui kallas on käega katsuda ja sinna jõudmine oleks reaalne, siis merevesi on pigem jahe ning inimese keha alajahtub enne kui suudetakse kaldale jõuda. Või kui on isegi kõrval abi olemas siis võib sellegipoolest alajahtumise tagajärjel keha kangestuda ning suutlikkus kajaki sisse tagasi ronida väheneb oluliselt. Siinkohal on ainuõige riietus merele mineku korral kuivhaalar ehk rahvakeeli lihtsalt kuivakas.

2. ESKIMOPÖÖRE

Üheste kajakite korral on oskus eskimopööret teha väga kõrgel kohal. Kuid turvalisust tagavate tegevuste prioriteetide suhtes on see teisel kohal. Eksimopööret oskajad suudavad ümbermineku korral pead kaotamata ja väga kiiresti end õigetpidi tagasi keerata. Kui ollakse ilma spetsriietuseta kaugemal merel, on kiire eskimopööre küll turvalisust tõstev, kuid tuule käes läbimärja ülakehaga on samuti oht alajahtumisele.

3. TEHNILISELT KAJAKISSE RONIMINE

Kajak merel ümber läinudKajaki ümbermineku korral võib juhtuda, et pudenetakse kajakist välja (proffidel seda muidugi üldjuhul ei juhtu) või kahese kajaki ümbermineku korral ronitakse sealt ise välja. Sellises situatsioonis peab olema tehniline oskus ja füüsiline suutlikkus kajaki sisse tagasi ronida. Selleks on mitmeid tehnikaid, kuid kõige lollikindlam ning stabiilsem tehnika on aerupatja kasutades. Ja see peab toimuma maksimaalselt kiiresti ning turvalisuse tagab jällegi esimene punkt ehk spetsiaalne riietus – kuivakas.

Samuti peavad olema käepärast vahendid kajaki veest tühjaks tõstmiseks/pumpamiseks. Kogemus näitab, et kõige parem vahend pole mitte poes müüdav pump, vaid kõige tavalisem pooleks lõigatud 2L Coca-cola pudel. Pumbaga väsivad käed väga kiiresti ära, kuid samas saab pumbata ka põlle vahelt. Topsikuga ei väsi käed ära, saab kiiresti suure vee välja, kuid seda ei saa kasutada põlle vahelt.

Siin asjakohane artikkel koos õppevideoga: http://leivo.ekstreem.ee/post/2013/08/08/Paastetood-merel-kuidas-siseneda-kahese-kajaki-sisse.aspx

4. SIGNAALRAKETT

Punane signaalrakett on väga hea asi ning kui seda nähakse, siis see on nagu Mayday, mayday – merepääste tuleb väga kiiresti kohale. Keset avamerd aga niisama pole mõtet raketti tõmmata – seda ei pruugi keegi näha. Seetõttu on signaalraketi prioriteet kas kõrgem või madalam sõltuvalt olukorrast.

5. NAVIGATSIOONIVAHENDID

Kompassa) kompass: kõige esmane navigatsioonivahend pole mitte GPS, vaid kompass. Kompass on mehaaniline, sellel ei saa kunagi patareid tühjaks ning see töötab ilma näppimata kõikide ilmaolude korral.

b) Paberkaart – lisaks kompassile on elementaarne omada paberkaarti veekindlas ümbrises. Koos kompassiga moodustavad need kaks asja asendamatu navigeerimise abimehe.

c) Loodete tabelid. Kui sõidetakse tugevate hoovuste piirkonnas, on eluliselt vajalik teada loodete täpseid aegu, suundasid ja kiiruseid. Seega ka see info peab olema võrdselt kaardiga operatiivselt kättesaadav.

GPS Montanac) GPS on väga hea vahend, aga

i) sellel võivad saada patareid/akud tühjaks (olen näinud ja isiklikult kogenud paaril korral),

ii) GPS võib katki minna (pigem väike tõenäosus),

iii) GPS võib näppimise ajal pudeneda ning ära uppuda (seda olen ka näinud).

iiii) GPS-i peab näppima, et see õiget asja näitaks – vajalik suumi panek, sihtpunkti panek, ekraanil suuna näitamine jne. See on nagu mingi vastik nutiseade mis hoiab meid 24h ööpäevas oma ohjes.

6. RAADIOSIDE JA ABI KUTSUMINE

Ükskõik, kas oled läinud ümber ja ei saa tugeva lainetuse tõttu kajaki sisse tagasi, oled merel eksinud, tuleb peale merehaigus (teatud lainerütmiga on see kerge tulema) või hakkab alajahtumise tunne tekkima – kõik need on olukorrad kus vajatakse välist abi.

Mereraadio side toimub VHF-raadioseadmetega. Kui vaja abi kutsuda, siis raadioside levib ka kohtades kus mobiiltelefoni levi ei pruugi olla. Abi kutsutakse spetsiaalsel kanalil nr. 16 ning alguses tuleb öelda kolm korda mayday, siis kolm korda oma laeva nimi – näiteks valge kajak ja seejärel teada anda oma koordinaadid ning situatsioon. See kõnelemine on vanamoodne lähenemine. Pealegi kui meres hulpida, pole see raadiojaamaga kõnelemine sugugi lihtne tegevus. 

Icom IC-M91D DistressRaadiojaamade kaasaegne süsteem võimaldab kasutada digitaalset Mayday’d ehk distress call-i. See tähendab kriitilises olukorras pole vaja kõneleda, vaid tuleb vajutada ühte spetsiaalset nuppu raadiosaatjal. Selle nupu vajutuse tulemusena saadetakse välja digitaalne hädaabi kutsung (DSC) koos GPS-koordinaatidega ja ka Sinu isiku tunnusega (MMSI). MMSI on seotud konkreetse inimesega ning selle saamisel teab merepääste, et kas tegemist on kajakiga või tankeriga.

Lähim alus (purjekas, tanker, Tallink) tuleb mayday signaali saades teile appi. Ja DSC korral teavad nad täpselt ka koordinaatide järgi, et kuhu tulla.

7. MOBIILTELEFON JA ABI KUTSUMINE

Mobiiltelefon on hea vahend abi kutsumiseks, peab aga eeldama järgmisi asju: a) telefon on veekindel b) telefon on abi vajamise hetkel käepärast, mitte kajaki kokpitis, ka mitte selles väikeses mis on käepärane, vaid päästevesti taskus c) Sul on kohaliku/lähima Merepääste keskuse number kuhu helistada, ära helista sõbrale d) Sa oskad piinliku täpsusega oma asukohta kirjeldada (ideaalis GPS koordinaadid). Kajak on merel nii pisike alus, et selle leidmine ilma koordinaatideta on peaaegu nagu nõela otsimine heinakuhjast.

8. VALGUSSIGNAAL

Jõudsime uuesti signaalraketini. Kui on näha/kuulda, et abi on lähedal kuid nad pole sind leidnud – siis see on parim hetk lasta õhku punane rakett.

Teine hea mõte on omada kajaki peal stroboskoopi, see on siis selline vilkur mis plingib ja paistab kaugele.

 

NB! Raadiojaamade kasutamiseks on vajalik järgmine:

1. Raadiojaam, kui pädevuskoolitusel pole käinud ning raadiojaam pole registreeritud, siis võib seda kasutada Eesti seaduste kohaselt 16-l kanalil hädaabi kutsungi tegemiseks.

SRC tunnistus2. Läbida raadiosideoperaatori koolitus. Kõige esmasem koolitus SRC (Short Range Radio Operator’s Certificate). Selle koolituse läbimisel saab tunnistuse, mis kehtib eluaeg ning annab õiguse ülemaailmselt kasutada raadiojaama ka teisteks suhtlusteks, mitte ainult hädakõne.

3. Registreerida raadiojaam ja saada endale unikaalne MMSI kood. Sellel on siis mõte, kui raadiojaam, mille te punkti 1. juures soetasite omab DSC ja GPS võimekust. Näiteks Icom IC-M91D. MMSI koodi saab Tehnilise Järelvalve Ametist.

4. Registreerida enda raadioseade, MMSI kood, hädaabi kontaktid ja muu oluline informatsioon Eesti Merepääste keskuses. seda saab teha aadressil jrcc@politsei.ee

PS! Kui keegi soovib testida oma jaama ning digitaalset sidet (mis levib kaugemale kui tavaline side), siis minu MMSI kood on 827600018.

Kajaki ettevalmistamine suveks

Mai esimesed kaks nädalat on möödunud kiires tempos, seda nii töö- kui ka eraeluliselt.

Lisaks jooksutreeningutele on kujunenud oluliseks märksõnaks kajak.

Suurepärane  6,5 meetri pikkune alus nimega “Lendav Hollandlane” on meid välja viinud nii nädalavahetustel kui ka lihtsalt peale tööd Tallinna lahele.

Kuid iga sõit on olnud omamoodi emotsioonikas.

Tallinna lahe väiksed sutsakad

See on meie peamine õhtune sõidukoht. Kulub vähe aega transpordi peale ning saab kohe veele. Tallinna laht pakub alati huvitavaid väljakutseid. Näiteks väga harva juhtub seda, et õhtusel ajal on keset lahte peegelsile vesi ning kõrvu kostab vaid Vaikus.

Kajak Lendav Hollandlane Tallinna lahel

Ja üksik purjekas liibumas vastu päikest.

See Tallinna laht on tüüne

Kuid on ka elavamaid hetki olnud. Pirita kandis tulevad rõõmsad optimistid vee peale ringe sõitma ning Tallinna lahel sõitvad suured laevad tekitavad lainemägesid.

lainet ootamasOptimistid tiirutamas

 

Preedi, Vana-Vorsti ja Põltsamaa jõgi 24km

Peale Tartu Jooksumaratoni oli just hea ja sobilik minna kajakiga mõnele väiksemale jõele ning sedapuhku siis Endla looduskaitseala piirimaile. 12 km ülesvoolu ning seejärel sama tee 12 km allavoolu tagasi.

Kiituseks peab ütlema, et vähe on järel kohti, kus vanad maastikud hingavad. Siin oli seda tunda. Ja õhtuoode Tammemäe künkal.

Preedi, Vana-Vorsti ja Põltsamaa jõgiPiknik Tammemäe künkal

 

Elva- ja Emajõgi 33km.

Tartu Kevadjooks 14. mail 2016, jooksin ajaga 37:12 ning olin M40 vanuseklassis 4. koht. Keha tasakaalustamiseks läksime väikesele tiirule Elva- ja Emajõele. 33km rahulikku kajakisõitu allavoolu.

 

Tiir ümber Naissaare 50km

DSCF9206Pühapäev oli mõlemal vaba, ilm ilus ja esialgse plaani osas, et sõidame Naissaarele pannkoogi pikniku pidama, muutus sõidu käigus sujuvalt väljakutseks teha tiir ümber Naissaare. Olen seda varasemalt üksi teinud ning teada on et sellest saab üks päris pikk ots.

50km puhas sõiduaeg tuli 6h 50min ning sellele lisandus kaks puhkepeatust Naissaarel a’ 30 min.

Naissaare piknikupeatus

Naissaare ring

Kahe nädala statistika

Mai esimene nädal:

  • 16 treeningtundi
  • 100km jooksu
  • 65km kajakisõitu

Mai teine nädal

  • 20 treeningtundi
  • 56 km jooksu
  • 114 km kajakisõitu
  • 30km rulluisku