Ultrajooks Tarahumaradega Mehhikos

3. märts 2019 toimus 17. korda Ultra Caballo Blanco, 80km pikkune ultrajooks ning ühes sellega suur pidu ja festival linnas Urique, mis on Mehhiko üks eraldatumaid paiku Copper Canyonis.
Minu isiklik tulemus sellel jooksul: 56. koht ajaga 11:49, kusjuures startijaid oli üle 1000 inimese.
Neile, kes on lugenud raamatut „Jooksjana sündinud“, ei vaja Caballo Blanco nimi tutvustamist. Raamatu peategelased on Tarahumara indiaanlased, kes rahvusena on maailma parimad ultrajooksjad ja ameeriklane Micah True alias Caballo Blanco, kes nende juures elades aitas organiseerida ultramaratoni ja seda maailmale tutvustada.

Caballo Blanco Ultra Leivo Sepp

Inimesed ei mahtunud stardikoridori

Koos ultrajooksuga anti start ka 42km pikkusele mägimaratonile, seega stardikoridori pidi mahtuma ligi 1500 inimest. Tarahumarad on aga heas ja otseses mõttes „maalt ning hobusega“ ja nende meelest võinuks jooksma hakata igalt poolt stardiala lähedalt. Kella kuueks planeeritud start oli alles 6:20, kuna korraldajatel võttis aega võistlejate kokku kogumine ja stardikoridori surumine. Üldine valjuhääldist korralduste andmine kellelegi korda ei läinud, Tarahumarad istusid kõnnitee servas või aknalauale toetudes edasi ja igaühele pidi eraldi selgitama. Õnneks oli korraldajaid palju.
Kui lõpuks kõlasid valjuhäälditest hispaaniakeelsed numbrid kümnest üheni ja start läks, oli see nagu plahvatus. Inimesed lendasid kui kahurikuulid mööda Urique kitsast peatänavat otse edasi. Kuna tänaval on paaris kohas üsna kogukad „lamavad politseinikud“, tekkis nii mõnigi jooksjate külakuhi nende tõttu.
1-2km peale starti liitus teeservast meiega veel jooksjaid, kes suuremast stardirüselusest pääsemiseks otsustasid juba varem liikuma hakata. Kiipi ega elektroonilist ajavõttu sellel võistlusel loomulikult pole, stardikordorist alustamist peaks tõestama ainult tund enne starti jagatud käepael. Võidu nimel konkureerivad Tarahumarad alustasid kõik siiski kenasti stardikaare alt.

Lapsed paremalt ja vasakult mööda tuiskamas

Minu enesehinnang sai kohe esimestel kilomeetritel kõva löögi, kui ööpimedus hakkas asenduma valgusega ja oli võimalik paremini inimesi eristada. Kuigi tempo oli sirgetel kiire (4:20 min/km), tuhisesid minust nii paremalt kui vasakult mööda lapsed.
Whaattt!!
Andsin endale aru, et ees ootab 80km rasket ja tehnilist mäge ning mina tempot ei tõsta. Küllap need uisapäisa tormavad lapsed paari kilomeetri pärast jälle minust tahapoole jäävad.
Olles alustanud 500 meetri kõrguselt, tõusime kaljusel, kivisel ja tehniliselt nõudlikul rajal 1300m kõrgusele, seda 10-20km vahemikus. Jätkuvalt aga tabasin ennast mõtlemast, et jooksen koos lastega, kelle maksimaalne distants tüüpiliselt küünib vaid paarisaja meetrini, nagu õunaraksust tulles kurje sõnu pilduva vanamehe eest ära jooksmine. Aga siin olime juba raskel tõusul, mitte õunaraksus, jooksnud ligi 20km ning nad on ikka minu ümber? Kuidas on see võimalik?

Varustus ei oma mitte mingit tähtsust

Kuna kaasjooksjaid nägin vaid selja tagant, põhines minu esmane hinnang vaid selgade vaatlusel. Mida ma siis nägin?
Muidugi nägin palju Tarahumarasid nende traditsioonilises riietuses, milleks on nahkrihmadega jala külge seotud autorehvist valmistatud sandaalid, omalaadne kolmnurkse lõikega valge seelik (meestel!) ja laiade ning lehvivate varrukatega pluus. Kuna riiete pärisnimesid ma lihtsalt ei tea, siis pilt kirjeldab kõike seda paremini. Ja naised kirjudes ning lehvivates kleitides!

Caballo Blanco Ultra TarahumaraCaballo Blanco Ultra TarahumaraCaballo Blanco Ultra Tarahumara
Teine osa Tarahumaradest nägid välja nagu tavalised tänavateismelised. Teksapüksid tõmmatud vöökohast kokku 1kg kaaluva raske nahast ja suure metallist pandlaga rihmaga, liiga pikkade püksisäärte räbaldunud servad mööda maad lohisemas. Seljas tavaline triiksärk ning mõnel selle peal ka ebamäärane jakk. Mis aga peamine, jalas polnud isegi mitte traditsioonilised Tarahumara jalanõud, vaid täiesti suvalised plätud, millega plihva-plähva mööda kive joosti. Ühes käes uduse muusikaga AM raadio ning teises tõusudel abistav puuroigas.
Pean siinkohal etteruttavalt ütlema, et alles raja teises pooles, kui teeninduspunktides nägin kaasjooksjate ajast ja päikesest puretud nägusid, mõistsin, et kõik need „lapsed“ olid vaid oma lühikese kasvu tõttu pettekujutlus ning tegelikult olid nad ikka täismehed.
Ja siis mina, bling-bling, täpselt parajad riided, kõik on fit, midagi ei lipenda, jalas kallid Salomoni S-LAB-id. Mõistsin piinliku selgusega, kui mäekõrgune on meie tasemevahe ning kuidas varustus Salomoni bling vs. plähva-plähva ei oma tähtsust. Oluline on sisu.

Tarahumara lapselik jooksustrateegia

Tehnilisemad ja järsumad tõusud võtsin kõndides, samal ajal kui mu kaasjooksjaid, keda sel ajal veel endiselt lasteks pidasin, jooksid tõusudel oma plätudes pikkade, kergete sammudega minust mööda. See oli müstika!
Ootasin kümneid ja kümneid kilomeetreid seda laste jooksulusti vaibumist. Ükskord peavad nad ometi sellise jooksustiiliga tõttu ära kukkuma, nad on ju ka inimesed? Nende liikumine aga väljendas igal hetkel rõõmu jooksmisest ning mäkkejooks oli seda ilmselgelt. Me kõik mäletame ennast lapsena, kuidas kulli mängides, nägu naerul, kiirelt ja kergelt iga künka otsa võis joosta. Sellist pilti nägin siin rajal kogu aeg, ainult et künkaks oli 1400m kõrgune mägi ning jooksjateks täisealised mehed ja naised, kes naeratus näol, lapselikult ja hingeldamata kõiki tõuse võtsid.
Siiski, küllalt sageli istusid nad korraks raja kõrvale puhkama. Kiiresti joosta, kiiresti puhata, kiiresti edasi – ka see on võrreldav laste käitumisega. Hämmastav oli just nende ülikiire taastumisvõime: tee äärde pealtnäha hingetult mahaistunu tuhises peatselt minust taas mööda, nägu ikka naerul.

Caballo Blanco Ultra Tarahumara

Halastamatu päike ja 40 kraadi

Minu esialgne plaan nägi ette 40km läbimist nelja tunniga. Kuna aga rada oli sel aastal muudetud ning lisandus tehniline ja kõrgusefaktor, olin sinnani jõudes oma esialgsest plaanist juba tunniga maas. Ja oli teada, et raja teine pool on veel kõrgem ja tehnilisem, nii et valmistasin ennast lõpetama kümne tunniga.
Päike lõi päeva ning 40-kraadine kuumus jõudis kohale 50. kilomeetril 1400m kõrgusel. Tarbisin ohtrasti vett, kaasasolnud soolakapsleid ning joogipunktidest haarasin alati mitu magusat ja mahlakat apelsinipoolikut. See võrratu apelsini päikesenektar, magus ja pehme, lausa sulas suus. Lõpetasin nende väikeste päikeste söömise alati magusalt ja veidi tolmuselt kleepuvate kätega.

Tähelepanelikud parameedikud

Sellel laiuskraadil lõõskab päike otse pähe ning täisvõimsusele lülitatuna küpsetas ta mu ajust kirjeldamatult mõttelageda supi. Seda nimetatakse ka päikesepisteks ning tulemuseks on võimatus panna oma keha normaalselt ja koordineeritult edasi liikuma.
Seda märkasid ka teeninduspunktis olevad parameedikud ning püüdsid saada minult selget vastust olukorra kohta. Kahjuks aga ei suutnud ma neile midagi mõistuspärast öelda ning liikusin edasi. Nad aga ei jätnud seda niisama, vaid võtsid raadio teel ühendust järgmise punktiga ning mõistsin, et minu kirjeldus anti edasi. Seega oldi järgmises punktis minu vastuvõtuks juba valmis ja sain kohe aru, et neil on plaan. Milline, jäi siiski selgusetuks, kuid kõige rohkem pelgasin loomulikult, et mind eesli selga tõstetakse ja mäest alla toimetatakse. Seega manasin naeratuse näole, haarasin mõned apelsinid, teatasin parameedikutele, et kõik on korras ja liikusin kindlal sammul edasi.

Tarahumara kodurajad

Võistlus toimub teeradadel ehk singletrackidel, mis on Tarahumarade enda rajatud liikumisteed ühe kodu juurest teise juurde. Siin pole matkaradade võrgustikku, need on kõik reaalsed igapäevased liikumisteed, mis lõpevad kellegi kodus.
Ja taas jookseb üks Tarahumara plihva-plähva sandaalide ja katkiste teksadega minust tõusul mööda ning tema selg kaob kiirelt kaljude ja kuivade, teravaokkaliste põõsaste vahele. See toimub just sellise kergusega, nagu ta liigub iga päev oma kodu ümber.

Kes või mis on pacer

Pacer on kaasajooksja, tempohoidja, psühholoogiline motivaator põhisportlasele. Keeruline head sõna sellele eesti keeles leida, kuid Ameerikas on hästi populaarne, et päris võistlejaga jookseb kaasa sõber, aidates just pikkade ultrate teises pooles võistlejal ärksana püsida. Paceri abi on selgelt psühholoogiline, sest mingit kummiga vedamist või tagant lükkamist ta ei tee. Ka tema positsioon jooksja suhtes pole oluline, näiteks Kilian Jornet kasutas oma kaheksapäevasel jooksul üle Püreneede pacereid, kes pidevalt vahetusid ja üldjuhul jooksid tema taga ja mõnikord ka ees. Üldjuhul jooksu ajal ei lobisetud, vaid keskenduti sooritusele. Seega pacer pole ka selleks, et omada lõputut jutuvada.

Viimased 18km paceriga

Päkesepiste oli minu soorituse kahandanud tasemele, kus mul õnnestus elus esimest korda pacerit kasutada. Üllatus on ilmselge, sest minu paceriks sai mu enda abikaasa Kaja, kes tegi minuga koos viimased 18km. Kaja oli Uriquest mulle neli kilomeetrit vastu jalutanud ning kui me koos linna läbisime, ütlesin, et parem, kui ta minuga ka viimase 14km ringi kaasa teeks. Kaja küll püüdis väita, et tema minuga sammu ei suuda pidada, ent tegelikkus oli vastupidine. Mina oma seisukorras ei suutnud hoopis Kajaga sammu pidada.

Caballo Blanco Ultra Leivo Sepp
Seega lõpetamine oli minu jaoks lihtsalt viimase 14km läbimine, sõltumata tempost. Päike oli endiselt jõuline ning puhkasin igal väikesel tõusukesel kummargil, käed põlvedele toetatuna. Püsti tõustes tekkis mälukaotusega sarnanev olukord ning olin üsna lähedal peapöörituse tõttu ümber kukkumisele. Seega püüdsin vältida neid kummargil olukordi ja Kaja mõttetoel edasi komberdada.
Viimase 5km ajaks oli päike varjud pikaks venitanud ning kui lõpuks mäed sellele lõõskavale halastamatusele varju heitsid, paranes pisitasa ka mu liikumine ning finišeerimine nägi välja nagu ikka ultra lõpus – kerge, liikuv, õhuline, naeratus näol, nagu oleks just naasnud tervistavalt pargijooksult.

20190305_165410187_iOSMedal kaelas, andsin finišis lühi-intervjuu korraldajale, kiitsin rada ja selle tehnilisust ja avaldasin lootust, et see jääb ka edaspidi raskeks, sest Tarahumarade kodurajad ongi sellised.
Minu eesmärk oli joosta Caballo Blanco Ultral koos Tarahumaradega. Koht ega aeg polnud olulised, tähtis oli vaid joosta koos inimestega, kes on „jooksjaks sündinud“. Seda enam ongi hea öelda, et Caballo Blanco 2019 võit jäigi koduradadele – Miguel Lara jooksis finišilindi maha ajaga 7:47.

Lõpetuseks seinamaaling Micah Trues, Uriques.

Ajal, mil maailmas on palju konflikte, oleme meie sügaval kanjonis, et koos kohalikega süüa, elust rõõmu tunda, joosta ja rahu leida.
Micah True

Caballo Blanco Ultra Micah True

Ultrajooks Tarahumaradega Mehhikos

3. märts 2019 toimus 17. korda Ultra Caballo Blanco, 80km pikkune ultrajooks ning ühes sellega suur pidu ja festival linnas Urique, mis on Mehhiko üks eraldatumaid paiku Copper Canyonis.
Minu isiklik tulemus sellel jooksul: 56. koht ajaga 11:49, kusjuures startijaid oli üle 1000 inimese.
Neile, kes on lugenud raamatut „Jooksjana sündinud“, ei vaja Caballo Blanco nimi tutvustamist. Raamatu peategelased on Tarahumara indiaanlased, kes rahvusena on maailma parimad ultrajooksjad ja ameeriklane Micah True alias Caballo Blanco, kes nende juures elades aitas organiseerida ultramaratoni ja seda maailmale tutvustada.

Caballo Blanco Ultra Leivo Sepp

Inimesed ei mahtunud stardikoridori

Koos ultrajooksuga anti start ka 42km pikkusele mägimaratonile, seega stardikoridori pidi mahtuma ligi 1500 inimest. Tarahumarad on aga heas ja otseses mõttes „maalt ning hobusega“ ja nende meelest võinuks jooksma hakata igalt poolt stardiala lähedalt. Kella kuueks planeeritud start oli alles 6:20, kuna korraldajatel võttis aega võistlejate kokku kogumine ja stardikoridori surumine. Üldine valjuhääldist korralduste andmine kellelegi korda ei läinud, Tarahumarad istusid kõnnitee servas või aknalauale toetudes edasi ja igaühele pidi eraldi selgitama. Õnneks oli korraldajaid palju.
Kui lõpuks kõlasid valjuhäälditest hispaaniakeelsed numbrid kümnest üheni ja start läks, oli see nagu plahvatus. Inimesed lendasid kui kahurikuulid mööda Urique kitsast peatänavat otse edasi. Kuna tänaval on paaris kohas üsna kogukad „lamavad politseinikud“, tekkis nii mõnigi jooksjate külakuhi nende tõttu.
1-2km peale starti liitus teeservast meiega veel jooksjaid, kes suuremast stardirüselusest pääsemiseks otsustasid juba varem liikuma hakata. Kiipi ega elektroonilist ajavõttu sellel võistlusel loomulikult pole, stardikordorist alustamist peaks tõestama ainult tund enne starti jagatud käepael. Võidu nimel konkureerivad Tarahumarad alustasid kõik siiski kenasti stardikaare alt.

Lapsed paremalt ja vasakult mööda tuiskamas

Minu enesehinnang sai kohe esimestel kilomeetritel kõva löögi, kui ööpimedus hakkas asenduma valgusega ja oli võimalik paremini inimesi eristada. Kuigi tempo oli sirgetel kiire (4:20 min/km), tuhisesid minust nii paremalt kui vasakult mööda lapsed.
Whaattt!!
Andsin endale aru, et ees ootab 80km rasket ja tehnilist mäge ning mina tempot ei tõsta. Küllap need uisapäisa tormavad lapsed paari kilomeetri pärast jälle minust tahapoole jäävad.
Olles alustanud 500 meetri kõrguselt, tõusime kaljusel, kivisel ja tehniliselt nõudlikul rajal 1300m kõrgusele, seda 10-20km vahemikus. Jätkuvalt aga tabasin ennast mõtlemast, et jooksen koos lastega, kelle maksimaalne distants tüüpiliselt küünib vaid paarisaja meetrini, nagu õunaraksust tulles kurje sõnu pilduva vanamehe eest ära jooksmine. Aga siin olime juba raskel tõusul, mitte õunaraksus, jooksnud ligi 20km ning nad on ikka minu ümber? Kuidas on see võimalik?

Varustus ei oma mitte mingit tähtsust

Kuna kaasjooksjaid nägin vaid selja tagant, põhines minu esmane hinnang vaid selgade vaatlusel. Mida ma siis nägin?
Muidugi nägin palju Tarahumarasid nende traditsioonilises riietuses, milleks on nahkrihmadega jala külge seotud autorehvist valmistatud sandaalid, omalaadne kolmnurkse lõikega valge seelik (meestel!) ja laiade ning lehvivate varrukatega pluus. Kuna riiete pärisnimesid ma lihtsalt ei tea, siis pilt kirjeldab kõike seda paremini. Ja naised kirjudes ning lehvivates kleitides!

Caballo Blanco Ultra TarahumaraCaballo Blanco Ultra TarahumaraCaballo Blanco Ultra Tarahumara
Teine osa Tarahumaradest nägid välja nagu tavalised tänavateismelised. Teksapüksid tõmmatud vöökohast kokku 1kg kaaluva raske nahast ja suure metallist pandlaga rihmaga, liiga pikkade püksisäärte räbaldunud servad mööda maad lohisemas. Seljas tavaline triiksärk ning mõnel selle peal ka ebamäärane jakk. Mis aga peamine, jalas polnud isegi mitte traditsioonilised Tarahumara jalanõud, vaid täiesti suvalised plätud, millega plihva-plähva mööda kive joosti. Ühes käes uduse muusikaga AM raadio ning teises tõusudel abistav puuroigas.
Pean siinkohal etteruttavalt ütlema, et alles raja teises pooles, kui teeninduspunktides nägin kaasjooksjate ajast ja päikesest puretud nägusid, mõistsin, et kõik need „lapsed“ olid vaid oma lühikese kasvu tõttu pettekujutlus ning tegelikult olid nad ikka täismehed.
Ja siis mina, bling-bling, täpselt parajad riided, kõik on fit, midagi ei lipenda, jalas kallid Salomoni S-LAB-id. Mõistsin piinliku selgusega, kui mäekõrgune on meie tasemevahe ning kuidas varustus Salomoni bling vs. plähva-plähva ei oma tähtsust. Oluline on sisu.

Tarahumara lapselik jooksustrateegia

Tehnilisemad ja järsumad tõusud võtsin kõndides, samal ajal kui mu kaasjooksjaid, keda sel ajal veel endiselt lasteks pidasin, jooksid tõusudel oma plätudes pikkade, kergete sammudega minust mööda. See oli müstika!
Ootasin kümneid ja kümneid kilomeetreid seda laste jooksulusti vaibumist. Ükskord peavad nad ometi sellise jooksustiiliga tõttu ära kukkuma, nad on ju ka inimesed? Nende liikumine aga väljendas igal hetkel rõõmu jooksmisest ning mäkkejooks oli seda ilmselgelt. Me kõik mäletame ennast lapsena, kuidas kulli mängides, nägu naerul, kiirelt ja kergelt iga künka otsa võis joosta. Sellist pilti nägin siin rajal kogu aeg, ainult et künkaks oli 1400m kõrgune mägi ning jooksjateks täisealised mehed ja naised, kes naeratus näol, lapselikult ja hingeldamata kõiki tõuse võtsid.
Siiski, küllalt sageli istusid nad korraks raja kõrvale puhkama. Kiiresti joosta, kiiresti puhata, kiiresti edasi – ka see on võrreldav laste käitumisega. Hämmastav oli just nende ülikiire taastumisvõime: tee äärde pealtnäha hingetult mahaistunu tuhises peatselt minust taas mööda, nägu ikka naerul.

Caballo Blanco Ultra Tarahumara

Halastamatu päike ja 40 kraadi

Minu esialgne plaan nägi ette 40km läbimist nelja tunniga. Kuna aga rada oli sel aastal muudetud ning lisandus tehniline ja kõrgusefaktor, olin sinnani jõudes oma esialgsest plaanist juba tunniga maas. Ja oli teada, et raja teine pool on veel kõrgem ja tehnilisem, nii et valmistasin ennast lõpetama kümne tunniga.
Päike lõi päeva ning 40-kraadine kuumus jõudis kohale 50. kilomeetril 1400m kõrgusel. Tarbisin ohtrasti vett, kaasasolnud soolakapsleid ning joogipunktidest haarasin alati mitu magusat ja mahlakat apelsinipoolikut. See võrratu apelsini päikesenektar, magus ja pehme, lausa sulas suus. Lõpetasin nende väikeste päikeste söömise alati magusalt ja veidi tolmuselt kleepuvate kätega.

Tähelepanelikud parameedikud

Sellel laiuskraadil lõõskab päike otse pähe ning täisvõimsusele lülitatuna küpsetas ta mu ajust kirjeldamatult mõttelageda supi. Seda nimetatakse ka päikesepisteks ning tulemuseks on võimatus panna oma keha normaalselt ja koordineeritult edasi liikuma.
Seda märkasid ka teeninduspunktis olevad parameedikud ning püüdsid saada minult selget vastust olukorra kohta. Kahjuks aga ei suutnud ma neile midagi mõistuspärast öelda ning liikusin edasi. Nad aga ei jätnud seda niisama, vaid võtsid raadio teel ühendust järgmise punktiga ning mõistsin, et minu kirjeldus anti edasi. Seega oldi järgmises punktis minu vastuvõtuks juba valmis ja sain kohe aru, et neil on plaan. Milline, jäi siiski selgusetuks, kuid kõige rohkem pelgasin loomulikult, et mind eesli selga tõstetakse ja mäest alla toimetatakse. Seega manasin naeratuse näole, haarasin mõned apelsinid, teatasin parameedikutele, et kõik on korras ja liikusin kindlal sammul edasi.

Tarahumara kodurajad

Võistlus toimub teeradadel ehk singletrackidel, mis on Tarahumarade enda rajatud liikumisteed ühe kodu juurest teise juurde. Siin pole matkaradade võrgustikku, need on kõik reaalsed igapäevased liikumisteed, mis lõpevad kellegi kodus.
Ja taas jookseb üks Tarahumara plihva-plähva sandaalide ja katkiste teksadega minust tõusul mööda ning tema selg kaob kiirelt kaljude ja kuivade, teravaokkaliste põõsaste vahele. See toimub just sellise kergusega, nagu ta liigub iga päev oma kodu ümber.

Kes või mis on pacer

Pacer on kaasajooksja, tempohoidja, psühholoogiline motivaator põhisportlasele. Keeruline head sõna sellele eesti keeles leida, kuid Ameerikas on hästi populaarne, et päris võistlejaga jookseb kaasa sõber, aidates just pikkade ultrate teises pooles võistlejal ärksana püsida. Paceri abi on selgelt psühholoogiline, sest mingit kummiga vedamist või tagant lükkamist ta ei tee. Ka tema positsioon jooksja suhtes pole oluline, näiteks Kilian Jornet kasutas oma kaheksapäevasel jooksul üle Püreneede pacereid, kes pidevalt vahetusid ja üldjuhul jooksid tema taga ja mõnikord ka ees. Üldjuhul jooksu ajal ei lobisetud, vaid keskenduti sooritusele. Seega pacer pole ka selleks, et omada lõputut jutuvada.

Viimased 18km paceriga

Päkesepiste oli minu soorituse kahandanud tasemele, kus mul õnnestus elus esimest korda pacerit kasutada. Üllatus on ilmselge, sest minu paceriks sai mu enda abikaasa Kaja, kes tegi minuga koos viimased 18km. Kaja oli Uriquest mulle neli kilomeetrit vastu jalutanud ning kui me koos linna läbisime, ütlesin, et parem, kui ta minuga ka viimase 14km ringi kaasa teeks. Kaja küll püüdis väita, et tema minuga sammu ei suuda pidada, ent tegelikkus oli vastupidine. Mina oma seisukorras ei suutnud hoopis Kajaga sammu pidada.

Caballo Blanco Ultra Leivo Sepp
Seega lõpetamine oli minu jaoks lihtsalt viimase 14km läbimine, sõltumata tempost. Päike oli endiselt jõuline ning puhkasin igal väikesel tõusukesel kummargil, käed põlvedele toetatuna. Püsti tõustes tekkis mälukaotusega sarnanev olukord ning olin üsna lähedal peapöörituse tõttu ümber kukkumisele. Seega püüdsin vältida neid kummargil olukordi ja Kaja mõttetoel edasi komberdada.
Viimase 5km ajaks oli päike varjud pikaks venitanud ning kui lõpuks mäed sellele lõõskavale halastamatusele varju heitsid, paranes pisitasa ka mu liikumine ning finišeerimine nägi välja nagu ikka ultra lõpus – kerge, liikuv, õhuline, naeratus näol, nagu oleks just naasnud tervistavalt pargijooksult.

20190305_165410187_iOSMedal kaelas, andsin finišis lühi-intervjuu korraldajale, kiitsin rada ja selle tehnilisust ja avaldasin lootust, et see jääb ka edaspidi raskeks, sest Tarahumarade kodurajad ongi sellised.
Minu eesmärk oli joosta Caballo Blanco Ultral koos Tarahumaradega. Koht ega aeg polnud olulised, tähtis oli vaid joosta koos inimestega, kes on „jooksjaks sündinud“. Seda enam ongi hea öelda, et Caballo Blanco 2019 võit jäigi koduradadele – Miguel Lara jooksis finišilindi maha ajaga 7:47.

Lõpetuseks seinamaaling Micah Trues, Uriques.

Ajal, mil maailmas on palju konflikte, oleme meie sügaval kanjonis, et koos kohalikega süüa, elust rõõmu tunda, joosta ja rahu leida.
Micah True

Caballo Blanco Ultra Micah True

Black Canyon Ultra 100k

Black Canyon Ultra 100k toimus 16. veebruar 2019, Arizonas, US-s.
Aeg 10:32, vanuseklassi 12 koht ja üldarvestuses 65 koht.

Black Canyon Ultra 100k Leivo Sepp

Start 1200m kõrgusel, temperatuur +4 kraadi ning sadas vihma

Seega kõik lõdisesid märjast ja külmast, eriti esiotsa jooksjad, kuna nemad olid kohe stardis lühikese särgiga. Ja jooksma hakates läheb esialgu ikka külmemaks, kuna tuul ja vihm pressivad eest otse vastu.
Vahetult enne starti võtsin ka mina jaki pealt ja startisin õhukese Salamoni lühikeste käiste särgiga kuid lisana kasutasin eraldi käiseid.

Stardist võeti kohe tempo 4:20 min/km ja nii läks. Õige pea selgus et see minu paksudele jalgadele sellises kõrguses ootamatult sobimatu on, sest mu lihased vajavad rohkelt hapnikku ja selle puudumisel muutusid jalad tinaraskeks. Mitte ainult kõrgus ei teinud jalgu tinaraskeks, vaid ka vihmast tingitud oranž savi, mis igal sammul jalgade külge kleepus ja sealt sugugi ei eemaldunud.

Tossud võivad ju kerged olla ja polnud vahet millise mustriga on tald – kas krobeline või sile – kõik jooksid ühesuguste ja raskete savi-jalgadega. Kiht-kihilt kleepus seda savi igasse külge üha juurde, kuni kõik jooksjad olid ühesugused, harkis jalgadega.

Iilmselgelt pingutasin esimese poolega üle, merepinnal oleks see tempo sobilik olnud, kuid kogemuse puudumisel kõrgustes jooksmisega sain hea õppetunni. Muidugi olin ma lugenud, et selle raja esimene pool ongi kiire ja teine mägisem ning aeglasem aga kes siis teiste õpetuste järgi teeb ja aeglaselt alustab. Ikka on ju vaja liidergrupiga koos joosta.

Kiire rada on (Desc 2000, Asc 1500), kogu aeg saab kena tempoga joosta, järske tõuse ning tehnilisi lõike praktiliselt ei esine. Seega sobib sellistele peenemate jalgadega ultragurudele.

US on kõige tihedamini ultrajooksudega kaetud riik, mis annab superhead tingimused arenguks. Nii kõrgustes kui ka lauskmaal ja see annab neile suure eelise. Ja seetõttu on US-s palju superhäid ultrajooksjaid.

Asusin jooksu vältel üsna stabiilselt 50 positsioonil, kuid enne lõppu eksisime ühe teise jooksjaga vasakule ning tegime koos korraliku tõusu, kokku 2km pikkuse lisapauna. Sellega kaotasin 10-15 kohta üldarvestuses.

Eesmärk ilma lampi vajamata lõpetada täitus üle ootuste hästi.

Finišis küsis üks kaasvõistleja osavõtlikult mu põlve kohta, et oli vist üsna valus kaljule/kividele maanduda. Selle peale ütlesin lihtsalt rõõmsalt, et see oli suur õnn, et ma kukkusin otse kaljudele ning mitte rajaserva, mis oli palistatud suurte Arizona kaktustega. Ma oleksin välja näinud okassiga või tavaline siil kui oleksin rajaserva komistanud. Seega kõik on suhteline Smile

Emotsiooni mõttes oli tore osaleda ühel 700 osavõtjaga US-I ultravõistlusel, rada oli valdavalt singelträkk ja suurte bagidega ässamise rajad - need on superägedad relvad kanjonis turnimiseks. Ütleme nii et Eesti ATV-d on nende kõrval nagu väikesed poisikesed aga eks kõik ongi funktsionaalsest vajadusest lähtuv.

Veidi muidugi kripeldab et kõrge veetaseme tõttu olid korraldajad sunnitud raja ringi tegema ja seega saime vaid korra põlvini, kuid siiski kiirevoolulist ja vahutavat mägijõge ületada. Originaaltrack oleks läbinud ka suuremaid jõgesid, kuid need olid tulvavee tõttu liiga ohtlikuks kuulutatud.

Tulemused: http://ultrasignup.com/results_event.aspx?did=57827

Black Canyon Ultra 100k

Black Canyon Ultra 100k

Black Canyon Ultra 100k toimus 16. veebruar 2019, Arizonas, US-s.
Aeg 10:32, vanuseklassi 12 koht ja üldarvestuses 65 koht.

Black Canyon Ultra 100k Leivo Sepp

Start 1200m kõrgusel, temperatuur +4 kraadi ning sadas vihma

Seega kõik lõdisesid märjast ja külmast, eriti esiotsa jooksjad, kuna nemad olid kohe stardis lühikese särgiga. Ja jooksma hakates läheb esialgu ikka külmemaks, kuna tuul ja vihm pressivad eest otse vastu.
Vahetult enne starti võtsin ka mina jaki pealt ja startisin õhukese Salamoni lühikeste käiste särgiga kuid lisana kasutasin eraldi käiseid.

Stardist võeti kohe tempo 4:20 min/km ja nii läks. Õige pea selgus et see minu paksudele jalgadele sellises kõrguses ootamatult sobimatu on, sest mu lihased vajavad rohkelt hapnikku ja selle puudumisel muutusid jalad tinaraskeks. Mitte ainult kõrgus ei teinud jalgu tinaraskeks, vaid ka vihmast tingitud oranž savi, mis igal sammul jalgade külge kleepus ja sealt sugugi ei eemaldunud.

Tossud võivad ju kerged olla ja polnud vahet millise mustriga on tald – kas krobeline või sile – kõik jooksid ühesuguste ja raskete savi-jalgadega. Kiht-kihilt kleepus seda savi igasse külge üha juurde, kuni kõik jooksjad olid ühesugused, harkis jalgadega.

Iilmselgelt pingutasin esimese poolega üle, merepinnal oleks see tempo sobilik olnud, kuid kogemuse puudumisel kõrgustes jooksmisega sain hea õppetunni. Muidugi olin ma lugenud, et selle raja esimene pool ongi kiire ja teine mägisem ning aeglasem aga kes siis teiste õpetuste järgi teeb ja aeglaselt alustab. Ikka on ju vaja liidergrupiga koos joosta.

Kiire rada on (Desc 2000, Asc 1500), kogu aeg saab kena tempoga joosta, järske tõuse ning tehnilisi lõike praktiliselt ei esine. Seega sobib sellistele peenemate jalgadega ultragurudele.

US on kõige tihedamini ultrajooksudega kaetud riik, mis annab superhead tingimused arenguks. Nii kõrgustes kui ka lauskmaal ja see annab neile suure eelise. Ja seetõttu on US-s palju superhäid ultrajooksjaid.

Asusin jooksu vältel üsna stabiilselt 50 positsioonil, kuid enne lõppu eksisime ühe teise jooksjaga vasakule ning tegime koos korraliku tõusu, kokku 2km pikkuse lisapauna. Sellega kaotasin 10-15 kohta üldarvestuses.

Eesmärk ilma lampi vajamata lõpetada täitus üle ootuste hästi.

Finišis küsis üks kaasvõistleja osavõtlikult mu põlve kohta, et oli vist üsna valus kaljule/kividele maanduda. Selle peale ütlesin lihtsalt rõõmsalt, et see oli suur õnn, et ma kukkusin otse kaljudele ning mitte rajaserva, mis oli palistatud suurte Arizona kaktustega. Ma oleksin välja näinud okassiga või tavaline siil kui oleksin rajaserva komistanud. Seega kõik on suhteline Smile

Emotsiooni mõttes oli tore osaleda ühel 700 osavõtjaga US-I ultravõistlusel, rada oli valdavalt singelträkk ja suurte bagidega ässamise rajad - need on superägedad relvad kanjonis turnimiseks. Ütleme nii et Eesti ATV-d on nende kõrval nagu väikesed poisikesed aga eks kõik ongi funktsionaalsest vajadusest lähtuv.

Veidi muidugi kripeldab et kõrge veetaseme tõttu olid korraldajad sunnitud raja ringi tegema ja seega saime vaid korra põlvini, kuid siiski kiirevoolulist ja vahutavat mägijõge ületada. Originaaltrack oleks läbinud ka suuremaid jõgesid, kuid need olid tulvavee tõttu liiga ohtlikuks kuulutatud.

Tulemused: http://ultrasignup.com/results_event.aspx?did=57827

Black Canyon Ultra 100k

Ultrajooks Omaani eepilistes vadides

Tulikuuma Omaani ultrajooks on mägine, 137km ja 7800 (!) tõusumeetriga. Raskusi võimendab 1600-2300m kõrguse hõredam õhk. See jooks on eepiline, tehniline ja raske. Võibolla liigagi, kui ligi pooled katkestavad või ei suuda 44-tunnises ajalimiidis püsida. Eesti ultrajooksjatest lõpetasid edukalt Leivo Sepp (29:15) vanuseklassi 4. koht ning üldarvestuses 21. koht ja Martin Sokk (42:24). https://omanbyutmb.com/ 

Oman by UTMB 2018

Start: otse sotsiaalmeediasse

Start on õhtul kell 19:30. On kottpime, kuid temperatuur endiselt 28 kraadi.

Kuna see on esimene ultrajooks Omaanis, on 419 registreerunu seas üle 70 vaimustunud omaanlase, kes ilmselt arvavad, et neil on kodukoha selge eelis. Etteruttavalt võib öelda, et neist lõpetab kuus, aga praegu on stardikoridori kaks esimest rida täis eufoorilisi ja plaksutavaid selfi- ja grupivideote tegijaid. Veel minut enne starti on neil telefonid käes, Facebooki trükitakse imekiirelt sõnumeid ja pannakse laike. Alles kolmandas ja neljandas reas seisavad keskendunud ja emotsioonitute nägudega tõelised jooksjad.

Start läheb nagu „Maleva“ filmis, kus vanem Lembitu annab käsu rünnakule asuda ning kõvemad kärbsed jõuavad saja meetri kaugusele, enne kui hingeldades kokku kukuvad. Esimese tõusu saabudes on eufooria kui peoga pühitud.

21+8 km. Kus mu kepid on?

Esimesed 21 kilomeetrit on ühtlane kerge tõus ning suurematele maastikuautodele läbitaval teel saab liikuda tempoga 5-6 min/km. Selle poolmaratoniga lõpeb aga Omaani jooks selle sõna otseses tähenduses. Järgmise kaheksa kilomeetri käigus tuleb koguda tuhat meetrit kõrgust ja jõuda mägede piirkonda.

See on raske astumine ning kirun end igal sammul otsuse eest keppe mitte kaasa võtta. Nii paremalt kui vasakult minnakse minust keppide klõbinal mööda nagu postist. Mina püüan käsi põlvedele toetades teekonda pisutki kergemaks teha.

Oman by UTMB 2018

65 km. Suur vadivaikus võtab hingetuks

Vadi on kuiv jõesäng. Juhendis mainitakse vadisid iga rajalõigu kohta, kuid ega ma sellest suurt pidada ei oska. Eestlase mõttemaailmas seostub vadi kujutlusega Emajõe kuivanud sängist.

Vadid on aga tekkinud kaljupinna lõhenemisel ning kaljud on mitmekordse maja suurused. Väiksemad vadid on nagu järskude servadega kaljujõed, kuhu on igas suuruses kivirünkaid lohakalt laiali heidetud. Suured aga… võrdlus suure vadi tunnetamiseks on ehk USA-s asuv Suur Kanjon ja selle väiksemad vennad. Rohkem meenutas see siiski Prantsusmaal asuvat Gorges du Verdon piirkonna kanjonit (aga siis ilma veeta), kuid sellest võrdlusest saavad aru need kes seal käinud.

Mööda vadide kivirünta-punta-äntat tulebki edasi liikuda. See näeb välja pigem hüppamisena ühelt kivilt teisele ning jooksmiseks on seda raske nimetada. Sellise tegevuse nimi on coastaleering ja Eestis saab seda harjutada ranna ääres, näiteks Paldiski panga all.

Tee seda pimedas. Pealambiga.

Kui pimedas muudkui laskud, rada muutub üha järsemaks ning ootamatult hakkab su enda hääl ja hingeldamine kõhedusttekitavalt kajama, on üsna selge et oled laskumas ühe korraliku vadi põhja.

Mõistan seda esimest korda siis, kui lõpuks ühe sellise põhjas olen. Aga tähtis pole mitte see, et oled vadi põhjas, vaid et teiselt poolt tuleb hakata välja tõusma.

Taevakuma taustal saad aru, et tontlikus vadivaikuses ja vadikuumuses on süüdi kahel pool kõrguvad vähemalt poole kilomeetri kõrgused järsud kaljuseinad. Iga kukkuv kivi, kepiklõbin, ohe ja sõrmenips kajab mitmekordsena tagasi. Õhk seisab ja muutud hetkega läbimärjaks.

Hakkan aduma, mida korraldajad mõtlesid kirjeldusega “deep vadi”.

Mõnes suuremas vadis viib rada läbi kalju sisse rajatud mahajäetud küladest. Sürrealistlik vaatepilt meenutab Star Warsi filmi liivakoobastes elanud kõrbetegelasi. Külast välja viiv ainuke tee on paar tundi turnimist nõudev kaljuseinale rajatud kitserada.

Mida edasi, seda harvem tuleb meelde, et keppidest võiks kasu olla. Allatulekul ja sirgel neid vaja pole ja ülesminekud on turnimised, kus igal sammul tuleb kätega kaljust haarata. Üks vadi on lausa nii järsk, et kohustuslik on kanda kiivrit ja ronimisvööd ning liikuda kaljudele kinnitatud terastrossil püsijulgestusega.

Oman by UTMB 2018

105 km. Naine – mäest allajooksu meister

Enne viimasele 1700m pikkusele tõusule minekut on rajal 10km pikkune lõik, mille käigus tuleb kõrgust kaotada 1000m.

See on pärast algust ainuke koht, kus on võimalik joosta, mitte hüpata kivilt kivile. Allamäge rada kulgeb taas Land Cruiseritele sobilikul mägiteel, anna ainult tuld ja mine.

Ent Eesti lauskmaal mäejooksu meistriks ei õpi. See saab selgeks, kui tagant tuleb Omaani mees, möödub kergel sammul ja saan ainult vaadata, kuidas ta selg vaikselt eemaldub. Muidugi, tema on kohalik ja terve elu mägedes jooksnud.

Kuid siis tuleb üks naine. Mitte omaan, vaid hispaanlanna.

Ta möödub, nagu oleksime seisvad postid. Serpentiin on mitme kilomeetri jagu jälgitav ja kadedalt vaatan, kuidas ta kõiki omapäi tiksuma jätab. Kui minu tempo on ca 10min/km ja temal 7-8, saavutab ta selle lõiguga vähemalt kakskümmend minutit edu.

117 km. Kaljuronimise baaskursus

Kell on lakanud mingi tehnilise viperuse tõttu töötamast ja mul on ajaarvestuseks kaks indikaatorit: päike tõuseb 6:30 ja loojub 17:30. Selle järgi pean teel oldud aja üle arvestust.

Kui päike loojub, tuleb taas lamp pähe panna, et hakata viimase mäe otsa rühkima.

Aga see pole rühkimine. Pole ka turnimine, on kaljuronimine.

Püstloodsel seinal.

Kõrgust tuleb võtta 1200m.

Kogu rada on tähistatud hästijälgitavate roheliste helkuritega ja ohualad punastega. Siin lõigul on neid saatanlikke punaseid silmi ohtrasti ning käe või jala valesse kohta panek võib lõppeda musta kuristikuga.

Minust umbes 15 minutit eespool on tüdruk, kelle lambituld näen vilksamisi kõrgel oma pea kohal. Aegajalt kostab klõbisev heli - kas ta tõesti kasutab keppe? Ei tea, aga igatahes hakkan temast mõtlema kui tüdrukust jalgrattal. Kui jälle tulevälgatust näen, on see ikka tüdruk jalgrattal.

Oman by UTMB 2018

122 km. Viirastusega topeltmägi

Rajakirjeldusest tean, et 2000m kõrgusel on lamemaa ja seejärel viimane künkake raadiomastiga.

Tee hakkabki uuesti tõusma ja tüdruk rattaga on vilksamisi alati kuskil kõrgemal. Kui rada hakkab laskuma, olen küll veidi imestunud, et kuidas ma mastist seda märkamata mööda sain, kuid igal juhul rõõmustan, et ees on kodutee.

Siis selgub tõde.

Ees on üüratu must mägi, mille koonuselise külje peal rühib ülespoole neli tulukest. Ja sinna on veel pikk tee.

Kellaga või päevavalgel tõustes oleksin juba esimese künka otsa jõudes teadnud, et midagi on veel, aga pimedas kaob ajataju ning kõrgustunnetus pole lauskmaainimesel samuti välja arenenud.

134 km. Võiduajamine

Kui ränk tõus läbi, toimub viimane 1700m laskumist taas kõige tüüpilisemal Omaani mägirajal: kivilt kivile, piki vadit või lihtsalt ilusal liigendatud kaljupinnal.

Kolm kilomeetrit enne finišit hakkab mulle kuklasse hingama üks hispaanlane. Oleme temaga rajal palju koos olnud ning tean, et allajooksul on ta minust parem.

Nüüd!

Sportlik tahe, viha ja otsus, et kuigi viimase 3km peale on 400m laskumist, ei anna ma oma kohta käest.

Panen lambi täisvõimsusele ning vajutan gaasi põhja.

Jätan igasuguse kolgerdamise ning mõtlemise, kuhu panna kaljul jalg, nii et oleks ikka kindel ja ei libise. Jalad ise leiavad täiskiirusel kohad, kus maad puutuda. Iga kivi, lõhe, nukk ja auk sobib, tossumuster haakub ideaalselt ja tasakaal on super. Mu keha oleks nagu 134 kilomeetrit oodanud, millal lõpuks joosta saab. Kus need ressursid küll varem olid? Kus? Peas!

Hispaanlane loobub kohe, kui saab aru, milline käik mul nüüd sees on. Mina aga jään endale kindlaks ning enne finišit hoogu alla ei lase.

Oman by UTMB 2018 Leivo Sepp finish

137 km. Finiš.

Kerge sihvaka sammuga sisenen lõpukoridori, et elegantse ja energilise pargijooksu rütmis üle finišijoone tulla. Ajaga 29 tundi 15 minutit jõuan oma vanuseklassis neljandale kohale, üldarvestuses olen 21.

Eesti lauskmaatreeningutega saavutasin sel võistlusel maksimumi. Parema tulemuse saamiseks peaksin käima mägedes treeninglaagris ning TOP 5 hulka jõudmiseks mägedes elama. Ent mulle meeldib tehniline ja raske rada. Ma olen selles hea!

Viide ametlikele tulemustele: https://omanbyutmb.livetrail.run/classement.php?course=137km&cat=scratch

Enesetunne

Terve võistluse vältel tundsin ennast suurepäraselt. Riided olid mugavad, jalanõud Salomon S-Lab Sense 6 SG küll veidi õhukese tallaga kuid enne võistlust tutikana karbist võetuna väga hea mustri ja pidamisega ning see osutus siin võistlusel kiire allajooksu kriitiliseks eduteguriks.

Süüa sain kõike mida hing ihkas ja pakuti, riisi, muna, nuudlisuppi, kartuliputru, arbuusi, banaani, batoone ja geele. Joogiks puhas vesi.

Epiloog

Oman by UTMB oli üks eepiline, tehniline ja raske jooks, kus ligi pooled osalejad katkestasid või ei suutnud lihtsalt ajalimiidis püsida.

Kõige kuumem aeg on päeval kell 14, sõltuvalt kõrgusest võib temperatuur jõuda 28-30 kraadini. Jahedamaks hakkab minema alles peale südaööd. Vadides on vadikuumus ning üleval mägedes puhub tuul ning võib kõle ja külm olla (5-6 kraadi).

Võistelda sai enamjaolt lühikeste riietega, kuid teisel öösel oli 2300m peal tuuline ning sooja hoidmiseks kasutasin pikkade käistega middle-layerit. Muul ajal kõik lühikestes.

Edaspidi tuleb keppidega teha. Omaanis poleks neid küll mitmel tõusul kasutada saanud, kuid küllalt oli kohti kus neist suur abi olnuks.

Mis on UTMB sari?

https://utmbmontblanc.com/en/

UTMB ehk Ultra Trail Mont Blanc on maailma populaarseim ultrajooks, mis toimub ümber Mont Blanci mäe. Sinna pääsemiseks peavad võistlejad läbima kvalifikatsiooni ja seejärel toimub loosimine, kuna kvalifitseerunuid on 5-6 korda rohkem kui kohti.

Nüüd on UTMB otsustanud kasutada oma kaubamärki maailmas laiemalt. Esimene ultrajooks selles sarjas on Oman by UTMB, 2019. aastal on tulemas Ushuaia by UTMB Lõuna-Ameerikas ning 2020 aastal lisandub Gaoligong by UTMB Hiinas.

Vahetult enne starti

Eestlastest startisid Martin Sokk, Erik Jõgi, Alvar Lumberg, Leivo Sepp.

Oman by UTMB 2018 Martin Sokk, Erik Jõgi, Alvar Lumberg, Leivo Sepp

Ultrajooks Omaani eepilistes vadides

Tulikuuma Omaani ultrajooks on mägine, 137km ja 7800 (!) tõusumeetriga. Raskusi võimendab 1600-2300m kõrguse hõredam õhk. See jooks on eepiline, tehniline ja raske. Võibolla liigagi, kui ligi pooled katkestavad või ei suuda 44-tunnises ajalimiidis püsida. Eesti ultrajooksjatest lõpetasid edukalt Leivo Sepp (29:15) vanuseklassi 4. koht ning üldarvestuses 21. koht ja Martin Sokk (42:24). https://omanbyutmb.com/ 

Oman by UTMB 2018

Start: otse sotsiaalmeediasse

Start on õhtul kell 19:30. On kottpime, kuid temperatuur endiselt 28 kraadi.

Kuna see on esimene ultrajooks Omaanis, on 419 registreerunu seas üle 70 vaimustunud omaanlase, kes ilmselt arvavad, et neil on kodukoha selge eelis. Etteruttavalt võib öelda, et neist lõpetab kuus, aga praegu on stardikoridori kaks esimest rida täis eufoorilisi ja plaksutavaid selfi- ja grupivideote tegijaid. Veel minut enne starti on neil telefonid käes, Facebooki trükitakse imekiirelt sõnumeid ja pannakse laike. Alles kolmandas ja neljandas reas seisavad keskendunud ja emotsioonitute nägudega tõelised jooksjad.

Start läheb nagu „Maleva“ filmis, kus vanem Lembitu annab käsu rünnakule asuda ning kõvemad kärbsed jõuavad saja meetri kaugusele, enne kui hingeldades kokku kukuvad. Esimese tõusu saabudes on eufooria kui peoga pühitud.

21+8 km. Kus mu kepid on?

Esimesed 21 kilomeetrit on ühtlane kerge tõus ning suurematele maastikuautodele läbitaval teel saab liikuda tempoga 5-6 min/km. Selle poolmaratoniga lõpeb aga Omaani jooks selle sõna otseses tähenduses. Järgmise kaheksa kilomeetri käigus tuleb koguda tuhat meetrit kõrgust ja jõuda mägede piirkonda.

See on raske astumine ning kirun end igal sammul otsuse eest keppe mitte kaasa võtta. Nii paremalt kui vasakult minnakse minust keppide klõbinal mööda nagu postist. Mina püüan käsi põlvedele toetades teekonda pisutki kergemaks teha.

Oman by UTMB 2018

65 km. Suur vadivaikus võtab hingetuks

Vadi on kuiv jõesäng. Juhendis mainitakse vadisid iga rajalõigu kohta, kuid ega ma sellest suurt pidada ei oska. Eestlase mõttemaailmas seostub vadi kujutlusega Emajõe kuivanud sängist.

Vadid on aga tekkinud kaljupinna lõhenemisel ning kaljud on mitmekordse maja suurused. Väiksemad vadid on nagu järskude servadega kaljujõed, kuhu on igas suuruses kivirünkaid lohakalt laiali heidetud. Suured aga… võrdlus suure vadi tunnetamiseks on ehk USA-s asuv Suur Kanjon ja selle väiksemad vennad. Rohkem meenutas see siiski Prantsusmaal asuvat Gorges du Verdon piirkonna kanjonit (aga siis ilma veeta), kuid sellest võrdlusest saavad aru need kes seal käinud.

Mööda vadide kivirünta-punta-äntat tulebki edasi liikuda. See näeb välja pigem hüppamisena ühelt kivilt teisele ning jooksmiseks on seda raske nimetada. Sellise tegevuse nimi on coastaleering ja Eestis saab seda harjutada ranna ääres, näiteks Paldiski panga all.

Tee seda pimedas. Pealambiga.

Kui pimedas muudkui laskud, rada muutub üha järsemaks ning ootamatult hakkab su enda hääl ja hingeldamine kõhedusttekitavalt kajama, on üsna selge et oled laskumas ühe korraliku vadi põhja.

Mõistan seda esimest korda siis, kui lõpuks ühe sellise põhjas olen. Aga tähtis pole mitte see, et oled vadi põhjas, vaid et teiselt poolt tuleb hakata välja tõusma.

Taevakuma taustal saad aru, et tontlikus vadivaikuses ja vadikuumuses on süüdi kahel pool kõrguvad vähemalt poole kilomeetri kõrgused järsud kaljuseinad. Iga kukkuv kivi, kepiklõbin, ohe ja sõrmenips kajab mitmekordsena tagasi. Õhk seisab ja muutud hetkega läbimärjaks.

Hakkan aduma, mida korraldajad mõtlesid kirjeldusega “deep vadi”.

Mõnes suuremas vadis viib rada läbi kalju sisse rajatud mahajäetud küladest. Sürrealistlik vaatepilt meenutab Star Warsi filmi liivakoobastes elanud kõrbetegelasi. Külast välja viiv ainuke tee on paar tundi turnimist nõudev kaljuseinale rajatud kitserada.

Mida edasi, seda harvem tuleb meelde, et keppidest võiks kasu olla. Allatulekul ja sirgel neid vaja pole ja ülesminekud on turnimised, kus igal sammul tuleb kätega kaljust haarata. Üks vadi on lausa nii järsk, et kohustuslik on kanda kiivrit ja ronimisvööd ning liikuda kaljudele kinnitatud terastrossil püsijulgestusega.

Oman by UTMB 2018

105 km. Naine – mäest allajooksu meister

Enne viimasele 1700m pikkusele tõusule minekut on rajal 10km pikkune lõik, mille käigus tuleb kõrgust kaotada 1000m.

See on pärast algust ainuke koht, kus on võimalik joosta, mitte hüpata kivilt kivile. Allamäge rada kulgeb taas Land Cruiseritele sobilikul mägiteel, anna ainult tuld ja mine.

Ent Eesti lauskmaal mäejooksu meistriks ei õpi. See saab selgeks, kui tagant tuleb Omaani mees, möödub kergel sammul ja saan ainult vaadata, kuidas ta selg vaikselt eemaldub. Muidugi, tema on kohalik ja terve elu mägedes jooksnud.

Kuid siis tuleb üks naine. Mitte omaan, vaid hispaanlanna.

Ta möödub, nagu oleksime seisvad postid. Serpentiin on mitme kilomeetri jagu jälgitav ja kadedalt vaatan, kuidas ta kõiki omapäi tiksuma jätab. Kui minu tempo on ca 10min/km ja temal 7-8, saavutab ta selle lõiguga vähemalt kakskümmend minutit edu.

117 km. Kaljuronimise baaskursus

Kell on lakanud mingi tehnilise viperuse tõttu töötamast ja mul on ajaarvestuseks kaks indikaatorit: päike tõuseb 6:30 ja loojub 17:30. Selle järgi pean teel oldud aja üle arvestust.

Kui päike loojub, tuleb taas lamp pähe panna, et hakata viimase mäe otsa rühkima.

Aga see pole rühkimine. Pole ka turnimine, on kaljuronimine.

Püstloodsel seinal.

Kõrgust tuleb võtta 1200m.

Kogu rada on tähistatud hästijälgitavate roheliste helkuritega ja ohualad punastega. Siin lõigul on neid saatanlikke punaseid silmi ohtrasti ning käe või jala valesse kohta panek võib lõppeda musta kuristikuga.

Minust umbes 15 minutit eespool on tüdruk, kelle lambituld näen vilksamisi kõrgel oma pea kohal. Aegajalt kostab klõbisev heli - kas ta tõesti kasutab keppe? Ei tea, aga igatahes hakkan temast mõtlema kui tüdrukust jalgrattal. Kui jälle tulevälgatust näen, on see ikka tüdruk jalgrattal.

Oman by UTMB 2018

122 km. Viirastusega topeltmägi

Rajakirjeldusest tean, et 2000m kõrgusel on lamemaa ja seejärel viimane künkake raadiomastiga.

Tee hakkabki uuesti tõusma ja tüdruk rattaga on vilksamisi alati kuskil kõrgemal. Kui rada hakkab laskuma, olen küll veidi imestunud, et kuidas ma mastist seda märkamata mööda sain, kuid igal juhul rõõmustan, et ees on kodutee.

Siis selgub tõde.

Ees on üüratu must mägi, mille koonuselise külje peal rühib ülespoole neli tulukest. Ja sinna on veel pikk tee.

Kellaga või päevavalgel tõustes oleksin juba esimese künka otsa jõudes teadnud, et midagi on veel, aga pimedas kaob ajataju ning kõrgustunnetus pole lauskmaainimesel samuti välja arenenud.

134 km. Võiduajamine

Kui ränk tõus läbi, toimub viimane 1700m laskumist taas kõige tüüpilisemal Omaani mägirajal: kivilt kivile, piki vadit või lihtsalt ilusal liigendatud kaljupinnal.

Kolm kilomeetrit enne finišit hakkab mulle kuklasse hingama üks hispaanlane. Oleme temaga rajal palju koos olnud ning tean, et allajooksul on ta minust parem.

Nüüd!

Sportlik tahe, viha ja otsus, et kuigi viimase 3km peale on 400m laskumist, ei anna ma oma kohta käest.

Panen lambi täisvõimsusele ning vajutan gaasi põhja.

Jätan igasuguse kolgerdamise ning mõtlemise, kuhu panna kaljul jalg, nii et oleks ikka kindel ja ei libise. Jalad ise leiavad täiskiirusel kohad, kus maad puutuda. Iga kivi, lõhe, nukk ja auk sobib, tossumuster haakub ideaalselt ja tasakaal on super. Mu keha oleks nagu 134 kilomeetrit oodanud, millal lõpuks joosta saab. Kus need ressursid küll varem olid? Kus? Peas!

Hispaanlane loobub kohe, kui saab aru, milline käik mul nüüd sees on. Mina aga jään endale kindlaks ning enne finišit hoogu alla ei lase.

Oman by UTMB 2018 Leivo Sepp finish

137 km. Finiš.

Kerge sihvaka sammuga sisenen lõpukoridori, et elegantse ja energilise pargijooksu rütmis üle finišijoone tulla. Ajaga 29 tundi 15 minutit jõuan oma vanuseklassis neljandale kohale, üldarvestuses olen 21.

Eesti lauskmaatreeningutega saavutasin sel võistlusel maksimumi. Parema tulemuse saamiseks peaksin käima mägedes treeninglaagris ning TOP 5 hulka jõudmiseks mägedes elama. Ent mulle meeldib tehniline ja raske rada. Ma olen selles hea!

Viide ametlikele tulemustele: https://omanbyutmb.livetrail.run/classement.php?course=137km&cat=scratch

Enesetunne

Terve võistluse vältel tundsin ennast suurepäraselt. Riided olid mugavad, jalanõud Salomon S-Lab Sense 6 SG küll veidi õhukese tallaga kuid enne võistlust tutikana karbist võetuna väga hea mustri ja pidamisega ning see osutus siin võistlusel kiire allajooksu kriitiliseks eduteguriks.

Süüa sain kõike mida hing ihkas ja pakuti, riisi, muna, nuudlisuppi, kartuliputru, arbuusi, banaani, batoone ja geele. Joogiks puhas vesi.

Epiloog

Oman by UTMB oli üks eepiline, tehniline ja raske jooks, kus ligi pooled osalejad katkestasid või ei suutnud lihtsalt ajalimiidis püsida.

Kõige kuumem aeg on päeval kell 14, sõltuvalt kõrgusest võib temperatuur jõuda 28-30 kraadini. Jahedamaks hakkab minema alles peale südaööd. Vadides on vadikuumus ning üleval mägedes puhub tuul ning võib kõle ja külm olla (5-6 kraadi).

Võistelda sai enamjaolt lühikeste riietega, kuid teisel öösel oli 2300m peal tuuline ning sooja hoidmiseks kasutasin pikkade käistega middle-layerit. Muul ajal kõik lühikestes.

Edaspidi tuleb keppidega teha. Omaanis poleks neid küll mitmel tõusul kasutada saanud, kuid küllalt oli kohti kus neist suur abi olnuks.

Mis on UTMB sari?

https://utmbmontblanc.com/en/

UTMB ehk Ultra Trail Mont Blanc on maailma populaarseim ultrajooks, mis toimub ümber Mont Blanci mäe. Sinna pääsemiseks peavad võistlejad läbima kvalifikatsiooni ja seejärel toimub loosimine, kuna kvalifitseerunuid on 5-6 korda rohkem kui kohti.

Nüüd on UTMB otsustanud kasutada oma kaubamärki maailmas laiemalt. Esimene ultrajooks selles sarjas on Oman by UTMB, 2019. aastal on tulemas Ushuaia by UTMB Lõuna-Ameerikas ning 2020 aastal lisandub Gaoligong by UTMB Hiinas.

Vahetult enne starti

Eestlastest startisid Martin Sokk, Erik Jõgi, Alvar Lumberg, Leivo Sepp.

Oman by UTMB 2018 Martin Sokk, Erik Jõgi, Alvar Lumberg, Leivo Sepp

Curonian Trail Kursiu Ultra 65 km

Leedus, Nida polsaarel toimus 20. oktoobril 65km pikkune ja 1000 tõusueetriga jooksuvõistlus. Lõpetasin selle ajaga 6:05, mis andis protokollis 10. koha. Lõpetas selle jooksu ca 80 jooksjat.

https://trailkursiunerija.wixsite.com/trailkursiunerija

See oli üle pika aja üks päris valus jooks, nii et ma tundsin sõna otseses mõttes et mu jalad põlevad, my legs are on fire sai minu jaoks selle võistluse motoks.

Curonian Trail Kursiu Ultra 65 km

Nädal enne Curoniat toimus Eesti Maastiku Maraton, mis oli tavaline 42km pikkune jooks üle soode ja rabade, metsade ja mägede. Selle võistluse järel lõid mu sääred tuld välja. Kuna järgnevate päevade kerged sörgid seda ei parandanud, läksin teisipäeva õhtul Spartasse Mariuse venttisse. Kes teab mis on Mariuse ventti, see teab. Kui ei tea, soovitan minna.

Igatahes peale teisipäevast venttit oli sääremarjast tuli kustunud. Küll aga süttis reie tagumine lihas. Lihtne, eks lähen kolmapäeval spordihalli Assari üke-sse, küll see parandab siis omakorda ventti haavad.

Neljapäevaks aga põles mu reie tagumine lihas selle kõige peale nii ereda leegiga, et ma ei saanud korralikult kõndidagi. Vist peaks puhkama enne laupäevast ultrat? Reedel sain juba kõndida ja viisin läbi mitu seeriat venitusi.

Kõige sellega siis startisin pimedal laupäeva hommikul Nida külast 65km pikkusele jooksuvõistlusele. Esimesed kilomeetrid olid kohe järsud tõusud, täpsemini trepid, üles ja alla ning nii mitu korda järjest. Olin kindel, et kusagil 10-15 km peal vabanen ka oma valust. Seda aga ei juhtunud, jalad olid jätkuvalt valusad ning allamäge jooksmist ei saanud sugugi nautida.

Raja keskel on üks 12km pikkune liivaranna lõik. Vastates küsimusele, et mis raske oli – siis see 12km liivaranda oli küll raske. Tiksusin seal omasoodu 4:50-4:55, misjärel tahapoole tekkis küll tühjus, kuid eespool olijad ka ei lähenenud.

Kui see liivarand 40km paiku läbi sai, olid ka minu jalad korras. Või kui täpsem olla, siis mujale oli tekkinud suurem valu ja see reielihase valu oli kõige selle kõrval nagu väike köömneseeme.

Maastik on Nida poolsaarel ilus, palju reljeefi, puutumatu loodus, puhas, rikkalik metsakooslus ja muidugi liiv, seda seal jagub.

Curonian Trail Kursiu Ultra 65 km

Kulgesin oma tuldpurskavate jalgadega vaikselt edasi, kuni äkitselt 6km enne lõppu sain nii terava paugu säärde, et ma hüppasin kohapeal õhku “et mis see siis nüüd on”. Keegi oleks justkui ühe terava ja tömbi asja sinna tulekerasse löönud. Kõndisin 100m, ei läinud paremaks. Parem siis juba joosta, saab vähemalt rutem edasi, see terav ja tömp asi jalas.

Aga ennäe, õige pea kadus säärde löödud tömp ese, kustus üldse kogu tulepesa jalgades ning juba 60km peal võiski alata ultra. Enesetunne muutus ootamatult heaks ning viimased 6km liikusin 5:30 ja tõusvas tempos.

Oli värviline ja meeleolukas sügispäev!

Curonian Trail Kursiu Ultra 65 km

Curonian Trail Kursiu Ultra 65 km

Leedus, Nida polsaarel toimus 20. oktoobril 65km pikkune ja 1000 tõusueetriga jooksuvõistlus. Lõpetasin selle ajaga 6:05, mis andis protokollis 10. koha. Lõpetas selle jooksu ca 80 jooksjat.

https://trailkursiunerija.wixsite.com/trailkursiunerija

See oli üle pika aja üks päris valus jooks, nii et ma tundsin sõna otseses mõttes et mu jalad põlevad, my legs are on fire sai minu jaoks selle võistluse motoks.

Curonian Trail Kursiu Ultra 65 km

Nädal enne Curoniat toimus Eesti Maastiku Maraton, mis oli tavaline 42km pikkune jooks üle soode ja rabade, metsade ja mägede. Selle võistluse järel lõid mu sääred tuld välja. Kuna järgnevate päevade kerged sörgid seda ei parandanud, läksin teisipäeva õhtul Spartasse Mariuse venttisse. Kes teab mis on Mariuse ventti, see teab. Kui ei tea, soovitan minna.

Igatahes peale teisipäevast venttit oli sääremarjast tuli kustunud. Küll aga süttis reie tagumine lihas. Lihtne, eks lähen kolmapäeval spordihalli Assari üke-sse, küll see parandab siis omakorda ventti haavad.

Neljapäevaks aga põles mu reie tagumine lihas selle kõige peale nii ereda leegiga, et ma ei saanud korralikult kõndidagi. Vist peaks puhkama enne laupäevast ultrat? Reedel sain juba kõndida ja viisin läbi mitu seeriat venitusi.

Kõige sellega siis startisin pimedal laupäeva hommikul Nida külast 65km pikkusele jooksuvõistlusele. Esimesed kilomeetrid olid kohe järsud tõusud, täpsemini trepid, üles ja alla ning nii mitu korda järjest. Olin kindel, et kusagil 10-15 km peal vabanen ka oma valust. Seda aga ei juhtunud, jalad olid jätkuvalt valusad ning allamäge jooksmist ei saanud sugugi nautida.

Raja keskel on üks 12km pikkune liivaranna lõik. Vastates küsimusele, et mis raske oli – siis see 12km liivaranda oli küll raske. Tiksusin seal omasoodu 4:50-4:55, misjärel tahapoole tekkis küll tühjus, kuid eespool olijad ka ei lähenenud.

Kui see liivarand 40km paiku läbi sai, olid ka minu jalad korras. Või kui täpsem olla, siis mujale oli tekkinud suurem valu ja see reielihase valu oli kõige selle kõrval nagu väike köömneseeme.

Maastik on Nida poolsaarel ilus, palju reljeefi, puutumatu loodus, puhas, rikkalik metsakooslus ja muidugi liiv, seda seal jagub.

Curonian Trail Kursiu Ultra 65 km

Kulgesin oma tuldpurskavate jalgadega vaikselt edasi, kuni äkitselt 6km enne lõppu sain nii terava paugu säärde, et ma hüppasin kohapeal õhku “et mis see siis nüüd on”. Keegi oleks justkui ühe terava ja tömbi asja sinna tulekerasse löönud. Kõndisin 100m, ei läinud paremaks. Parem siis juba joosta, saab vähemalt rutem edasi, see terav ja tömp asi jalas.

Aga ennäe, õige pea kadus säärde löödud tömp ese, kustus üldse kogu tulepesa jalgades ning juba 60km peal võiski alata ultra. Enesetunne muutus ootamatult heaks ning viimased 6km liikusin 5:30 ja tõusvas tempos.

Oli värviline ja meeleolukas sügispäev!

Curonian Trail Kursiu Ultra 65 km

Estonia Ultra-Trail Race

Narvas toimus 10-11.08.2018 ultrajooks Estonia Ultra-Trail Race ehk lühidalt EUTR.

Seal oli võimalik valida kolme erineva distantsi vahel: 31km, 64km ja 125km. Valisin oma distantsiks 64km ning saavutasin seal 1. koha ajaga 6:35. Distantsi 125km võitis Toomas Unt.

Estonia Ultra-Trail Race 64km winner Leivo Sepp

Käesoleva loo eesmärk on avaldada tunnustust Estonia Ultra-Trail Race võistluse organisaatorile Alexander Tikhonovile ja tema meeskonnale. Alexander võttis kätte ja korraldas rahvusvahelise ultrajooksu võistluse, pidades samal ajal silmas toimumiskoha riiki ja meie rahvusliku identiteedi sümboleid.


Estonia Ultra-Trail Race Alexander Tikhonov and 64km winner Leivo SeppRahvusvaheline mõõde väljendub selles, et ta registreeris selle võistluse ITRA (International Trail Running Association) juures. See andis ultrajooksjatele võimaluse koguda ITRA punkte, mida läheb tarvis registreerumisel maailma kõige populaarsematele ultrajooksudele, nagu näiteks UTMB (Ultra Trail Mont Blanc).

Jooksu nimes sisaldub Estonia, ehk iga välismaalane oskab nime alusel selle võistluse toimumiskohast aru saada. See on väikese Eesti riigi jaoks oluline ning annab selgelt väljapoole signaali, et meil on ultrajooksjad ja oleme huvitatud rahvusvahelisest konkurentsist.

Võistluse särkide disain on kvaliteetne ja terviklikult lähtuv eesti rahvusvärvidest. Ja see oli tõesti disain, mitte laialtkasutatav odav/poolik lahendus, kui särgi peale on lihtsalt logo trükitud. Lisaks sini-must-valgele disainile oli särgi all eesti rahvusmustri triip.

Kolme erineva distantsi särgid moodustasin suure pildina kokku eesti lipu värvid, sama oli ka võistlusnumbritega - sinise, musta ja valge põhjaga.

Stardimaterjalide kotis oli igale sportlasele sinine, must ja valge kalevi šokolaad.

Suur aitäh, Alexander ja Sinu tiim. Palusin selle tõlkida oma töökaaslasel vene keelde, kuna ma tean et Sa räägid ainult vene keeles.

Soovitus Sulle järgmiseks aastaks, kui tahad midagi veel paremini teha: teha rohkem reklaami ka Eestis. Eesti ultrajooksjate Facebooki gruppi võid vabalt inglise keeles postitada.

Estonia Ultra-Trail Race 64km winner Leivo Sepp

 

Цель моего письма и истории ниже – выразить благодарность и поздравить Александра Тихонова и его команду, организаторов гонки Estonia Ultra-Trail Race. Александр не только организовал и провел на высоком международном уровне ультра марафон, но также смог привнести нацинальный мотив и символы Эстонской идентичности, позволив участникам ближе познакомиться с культурой Эстонии.

Международный аспект заключается в том, что он зарегистрировал этот конкурс с ITRA (International Trail Running Association). Это дало ультра-бегунам возможность собирать очки ITRA, которые необходимы при регистрации для самых популярных ультра марафонов всего мира, таких как UTMB (Ultra Trail Mont Blanc).

Название гонки включало и название страны - Эстонию, чтобы каждый иностранец мог определить место соревнований по названию. Это важно для нашего небольшого Эстонского государства и дает четкий сигнал всему миру, что в Эстонии есть ультра марафонцы и нам интересна международная конкуренция.

Дизайн футболок конкурса отличался высоким качеством и целостностью в соответствии с национальными цветами Эстонии. И это был действительно дизайн, а не недорогое / незаконченное решение, как если бы логотип был просто напечатан на рубашке. В дополнение к сине-черно-белому дизайну рубашки, снизу ее дополняла полоса, также в цвета национального флага.

Футболки различных дистанций трех разных цветов, я совместил в одной большой фотографии в соответсвии с цветами эстонского флага, также поступил и с номерами соревнований - синим, черным и белым.

В стартовой сумке для каждого спортсмена был сине-черно-белый шоколад.

Александр, хотел бы сказать большое спасибо Вам и Вашей команде! Данное письмо для Вас перевел мой русскоязычный коллега, так как знаю что Вы говорите только на русском.

Для расширения аудитории в следующем году, хотел бы Вам порекомендовать сделать больше рекламы в Эстонии. Как например разместить объявления в facebook группе для бегунов, где Вы можете публиковать на английском языке.

Estonia Ultra-Trail Race 64km winner Leivo Sepp

Estonia Ultra-Trail Race

Narvas toimus 10-11.08.2018 ultrajooks Estonia Ultra-Trail Race ehk lühidalt EUTR.

Seal oli võimalik valida kolme erineva distantsi vahel: 31km, 64km ja 125km. Valisin oma distantsiks 64km ning saavutasin seal 1. koha ajaga 6:35. Distantsi 125km võitis Toomas Unt.

Estonia Ultra-Trail Race 64km winner Leivo Sepp

Käesoleva loo eesmärk on avaldada tunnustust Estonia Ultra-Trail Race võistluse organisaatorile Alexander Tikhonovile ja tema meeskonnale. Alexander võttis kätte ja korraldas rahvusvahelise ultrajooksu võistluse, pidades samal ajal silmas toimumiskoha riiki ja meie rahvusliku identiteedi sümboleid.


Estonia Ultra-Trail Race Alexander Tikhonov and 64km winner Leivo SeppRahvusvaheline mõõde väljendub selles, et ta registreeris selle võistluse ITRA (International Trail Running Association) juures. See andis ultrajooksjatele võimaluse koguda ITRA punkte, mida läheb tarvis registreerumisel maailma kõige populaarsematele ultrajooksudele, nagu näiteks UTMB (Ultra Trail Mont Blanc).

Jooksu nimes sisaldub Estonia, ehk iga välismaalane oskab nime alusel selle võistluse toimumiskohast aru saada. See on väikese Eesti riigi jaoks oluline ning annab selgelt väljapoole signaali, et meil on ultrajooksjad ja oleme huvitatud rahvusvahelisest konkurentsist.

Võistluse särkide disain on kvaliteetne ja terviklikult lähtuv eesti rahvusvärvidest. Ja see oli tõesti disain, mitte laialtkasutatav odav/poolik lahendus, kui särgi peale on lihtsalt logo trükitud. Lisaks sini-must-valgele disainile oli särgi all eesti rahvusmustri triip.

Kolme erineva distantsi särgid moodustasin suure pildina kokku eesti lipu värvid, sama oli ka võistlusnumbritega - sinise, musta ja valge põhjaga.

Stardimaterjalide kotis oli igale sportlasele sinine, must ja valge kalevi šokolaad.

Suur aitäh, Alexander ja Sinu tiim. Palusin selle tõlkida oma töökaaslasel vene keelde, kuna ma tean et Sa räägid ainult vene keeles.

Soovitus Sulle järgmiseks aastaks, kui tahad midagi veel paremini teha: teha rohkem reklaami ka Eestis. Eesti ultrajooksjate Facebooki gruppi võid vabalt inglise keeles postitada.

Estonia Ultra-Trail Race 64km winner Leivo Sepp

 

Цель моего письма и истории ниже – выразить благодарность и поздравить Александра Тихонова и его команду, организаторов гонки Estonia Ultra-Trail Race. Александр не только организовал и провел на высоком международном уровне ультра марафон, но также смог привнести нацинальный мотив и символы Эстонской идентичности, позволив участникам ближе познакомиться с культурой Эстонии.

Международный аспект заключается в том, что он зарегистрировал этот конкурс с ITRA (International Trail Running Association). Это дало ультра-бегунам возможность собирать очки ITRA, которые необходимы при регистрации для самых популярных ультра марафонов всего мира, таких как UTMB (Ultra Trail Mont Blanc).

Название гонки включало и название страны - Эстонию, чтобы каждый иностранец мог определить место соревнований по названию. Это важно для нашего небольшого Эстонского государства и дает четкий сигнал всему миру, что в Эстонии есть ультра марафонцы и нам интересна международная конкуренция.

Дизайн футболок конкурса отличался высоким качеством и целостностью в соответствии с национальными цветами Эстонии. И это был действительно дизайн, а не недорогое / незаконченное решение, как если бы логотип был просто напечатан на рубашке. В дополнение к сине-черно-белому дизайну рубашки, снизу ее дополняла полоса, также в цвета национального флага.

Футболки различных дистанций трех разных цветов, я совместил в одной большой фотографии в соответсвии с цветами эстонского флага, также поступил и с номерами соревнований - синим, черным и белым.

В стартовой сумке для каждого спортсмена был сине-черно-белый шоколад.

Александр, хотел бы сказать большое спасибо Вам и Вашей команде! Данное письмо для Вас перевел мой русскоязычный коллега, так как знаю что Вы говорите только на русском.

Для расширения аудитории в следующем году, хотел бы Вам порекомендовать сделать больше рекламы в Эстонии. Как например разместить объявления в facebook группе для бегунов, где Вы можете публиковать на английском языке.

Estonia Ultra-Trail Race 64km winner Leivo Sepp