Maailmalõpu ultrajooksu nime kandev võistlus Ushuaia by UTMB (130km ja 7100 tõusumeetrit) toimus esimest korda 6.aprill 2019.
Minu tulemus üldarvestuses 13. koht ajaga 18h35min, vanuseklassi 4. koht. Stardis oli 164 osalejat kellest lõpetas 69.
Ushuaia on Lõuna-Ameerika ja ühtlasi kogu maailma lõunapoolseim linn, sealt edasi on tükk külma ookeani ning siis lõunapoolus - Antarktika.
Ilmaennustuse kohaselt sajab võistluse ajal kogu ööpäeva ja õhtupoole sadu vaid tugevneb. Tegelikult on siin juba mitu päeva sadanud ja metsaalused arvatavasti märjad.
Ushuaia linna iseloomustab kõige paremini otse majade tagant algav tuhandeliste mägede allee, millele on kui joonlauaga 600m peale tõmmatud valge lumejoon.
Rada teeb ühe suure ringi ning selle käigus tuleb tõusta neli korda üle nende kõrgete ja lumiste mägede. Ent viis tundi enne starti teatatakse, et esimene mägi jääb turvalisuse kaalutlustel vahele. Selle mäe kirjelduseks oli juhendis lõik järsu seina ja lahtiste kivide langemise ohu kohta ning et korraldajad koordineerivad laskumist, et inimesed ei satuks teineteisele liiga lähedale. Praeguse ilmaga on laskumine kaetud 20cm lumega ning ehkki veerevaid kive vast poleks, poleks samuti ka tugipunkte, mis lumisel nõlval inimesi kinni peaks. Korraldajad ei saa võtta riski, et hakata tegelema kuristikku langenud inimeste päästmisega.
Start GoPro moodi
Stardihommikul kell 4:00 on temperatuur +2 kraadi, sajab peenikest vihma ning Salomoni lühikese t-särgi ja õhukese kilekaga on arusaadavalt veidi jahe. ITRA rankingu järgi olen võistlejate hulgas 18. kohal, seega mulle sobivat tempot peaksid - väikese optimismiga – hoidma esikümnes olijad. Esireast lasen siiski startida neil, kes GoPro kaameraid pulga otsas hoides filmivad end esimesed paarsada meetrit jooksu juhtivana. Nende kõrvalejäämisel ongi minust eespool kümme inimest ning tempo igati sobiv.
Paari kilomeetri järel keerame metsateele, kus sel hetkel veel loodan, et vee ja muda näol on tegemist juhusliku ja peatselt mööduva nähtusega. Loomulikult on see raja kõige väiksema mudaga koht üldse ning tagantjärele mõttetuks osutunud hüplemine mudalompide vahel kulutab asjatult energiat. Kogu rada ongi vaid lume, lörtsi, vee ja muda väli – aga alguses ma seda veel ei tea.
Hommikune pimedus
Valgeks hakkab minema alles nelja tunni möödudes. Mulle ööpimeduses startimine sobib, sest siis on võimalik see jooks ühe pika päevaga lõpetada.
Ma pole kunagi tagapool jooksnud, aga eesotsa kohta pean küll ütlema, et ega siin inimesi pole. Üksi, oma tempo ja mõtetega liikumine on pikkade ja raskete jooksude võlu. See annab hea tunde ning võimaldab loodusega üheks sulanduda. Mõtlen rajale, visualiseerides end ja oma liikumist punktikesena kaardil: siin on koht, kus keeran viiekilomeetrisele metsateele, siin kruvin üles-alla tihedalt kokkukasvanud puude vahel, siit alates peaks hakkama mäkke tõusma ja peale mäge jooksen ühe pikliku järve kaldal 2-3 kilomeetrit...
Ei aeg ega distants oma mägedes tähtsust, ainult kõrgus on oluline. Panen tähele, et kui astun metsas esimesele lumelörtsisele mudale, on kõrgus vahemikus 250-300m. Kui vihmasadu lakkab, kuid lund veel ei sadanud, on see lühike kõrgusvahemik 350-400m peal. Tuul hakkab iiliti üle käima, puud hõrenevad ja kaovad sootuks - olen kõrgusel 500m. Maastik muutub avatuks, lumi paksemaks, tuul tugevamaks - kõrgus on 600-650m. Etteruttavalt võib öelda, et neist tähelepanekutest on mul hiljem ka kõvasti abi.
Mõned korrad tuleb ette eksimisi, kuna rada on tähistatud kollaste lintidega ja need muutuvad tihedas lumesajus nähtamatuks. Kuna rada on muudetud, ei saa loota ka kella laetud rajajoonele. Eesotsas jooksjatel pole ka üheselt selget loha (jooksuvaal), tihe lumesadu katab praktiliselt hetkega üksikute eesminejate jalajäljed ning maa on pealambi kiirguses ühtlaselt valge.
Raja tõeline pale
Väljas hakkab valgeks minema ning esimese nelja tunniga olen läbinud 37km. Lamp veel põleb, kuna puudealune on hämar ning mudaste juurikate vahel on vaja igale sammule õige koht leida ja pimesi siin liikuda ei saa.
Tõuseme 500m kõrgusele. Mets kaob, alles jäävad üksikud puud ja tuul hakkab oma võimu näitama. Maapind muutub lumega kaetud sooks, kus elavad eestlastele teada-tuntud pokud. Neile on juustesse põimitud kollased lehvid, tähistamaks jooksjatele mõeldud rada. Kilomeetrid siin venivad, aeglasemad võtavad lausa veerand tundi. Kui vähegi sisse ei vaju, üritan teha jooksusamme, kuid see on rohkem enesepetmine ja jooksmise imitatsioon ilma edasiliikumiseta: siinne suur veeala tuleb lihtsalt läbida. Kaasavõetud jooksukeppidest on mudas tasakaalu hoidmiseks palju abi.
Lõpuks tõuseb rada lagedatele mägistele väljadele, kus lumi on katnud kõik, mis vähegi teist tooni kui valge. Üllataval kombel kohtan siin inimesi – need on korraldajad, kes tõmbavad üle valgete ja lõputute väljade kilomeetrite kaupa kollast linti, et võistlejatele mingigi rajaorientiir anda.
Energiapuudus, kuigi oli plaan
Stardist minnes oli taskus kaks „kirjut koera“ ja üks Bounty šokolaad. Arvestusega, et jõuan nelja tunniga 34km peal asuvasse punkti, kust saan lisa haarata. Ajaliselt peab plaan paika, kuid kahjuks on siinne söögilaud minu jaoks üsna sobimatu: kartulikrõpsud (külma ilmaga neid ei soovi), juustukuubikud, suitsuvorst, keeduvorst ja mingid mulle tundmatud asjad. Söön mõne tüki banaani, kuid see on kooritud ja kaasavõtmiseks sobimatu ja täidan joogipudeli.
Ees ootab teine neli tundi, et jõuda 60km peal asuvasse sooja söögiga varustatud punkti. Pokumaa ja lumes sumpamine on võtnud päris palju energiat ning mida edasi, seda raskem on tõsta jalga jala ette. Esimesest neljast tunnist on järel üks kirju koer ning hoolikalt seda külmunud marmelaaditükikestega šokolaadi suus sulatades püüan kätte saada iga viimse kui kaloripiisakese.
Mõtlen Kilian Jorneti peale, kes omab erakordset võimet keha rasvavarudest efektiivselt energiat toota. Käin mõttes läbi kõik kohad, kus mul vähegi rasva on – ainukesena tulevad meelde kõht ja „sangad“, sest neid näeb kõige tihedamini peeglist, ning ütlen endale, et nüüd on aeg sealt lisa võtta. Milleks ma muidu neid kaasas tassin.
Poole peal, 60km
Siin ootab mind Kaja! Ja siin võib ka jooksjat aidata. Ajal, kui Kaja valab Tactical Foodile peale kuuma vee, saan mina riietuda ning teha kohtunikuga kohustusliku varustuse kontrolli.
Raja teises pooles tuleb tõusta mitu korda üle 900m. Panen vahekihina lisaks ühed pikad käised, kuiva Salomoni kileka ja veekindlad kindad.
Valan sisse pool Red Bulli ja pistan taskusse kolm Snickersit. Haaran ühte kätte Tactical Foodi, teise lusika ning ongi kaheksa minutiga see vahetusala tehtud.
Ideaalselt sobib, et tee hakkab tõusma ja saan rahulikult kõndides sooja nuudlirooga süüa. Pole sugugi üllatav, et koos rajaga hakkab ka mu energiatase tasapisi ülespoole minema.
Suurem tõus üle 900m kuru
Kui oled kõrgusel null ning kõrval on tuhandelised valgete tuulelippudega mäed, hakkab ausalt öeldes kõhe. Kas tõesti, KAS TÕESTI tõuseme siit järjest tihedamast vihmasajust sinna üles, kus vihma asemel on lumi ning tuult varjavate puude asemel peadpööritavad tormi-iilid?
Nii on. Ees ootab tee mäetippude ümber lehvivate lumelippude suunas.
Enne päris tõusu liigume läbi mäejalamil oleva ürgmetsa. Selle pildi talletan endale mällu, ses sellist ürgmaastiku pilti Eesti metsades enam ei näe. Maha langenud hiiglaslikud puud risti-rästi, maastik kiina-käänuline, üles-alla, parem-vasak, muda siin ja muda seal. Liikuda on võimalik ainult kõndides.
Mäed on siin tõesti järskude nõlvadega ja viimane 400m tuleb tõusta stiilis „nina vastu seina“. Iga kümne sammu järel on tahtmine puhkuseks seisma jääda, kuid ütlen endale, et astu edasi, kasvõi väikeste sammudega – peaasi, et liigud. Nii ma siis teengi, lühendades sammupikkust seni, kuni saan ühtlaselt ja peatumata liikuda. Lumisel nõlval on sammupikkusega lihtne mängida, iga samm on uus trepiaste. Peast käib küll läbi mõte, et kuidas sellisest nõlvast alla saab – aga see pole praegu veel oluline.
Tipus on ajavõtu punkt.
Ja nüüd allatulek. Paksu lume tõttu on see lihtsam kui olin oodanud ja ka nõlv on tõusuga võrreldes laugem.
Päeval on 3-4 kraadi sooja ning mägedes on piir, kust alates lumi sulab veeks ja see vesi voolab alla. Kuna alla tuleb minna ka võistlejatel, siis üldjuhul kattub meie rada allaruttava veega. Kas ma juba ütlesin, et laskumisel on ka muda? Jah, siin on palju muda, palju voolavat muda.
91 km peal asuvas toidupunktis joon kokat, võtan kolm-neli peotäit pähkleid ning juba olengi taas teel. Kaja küll pakub mulle veel Snickersit, aga mul on eelmisedki söömata.
Viimane mägi, see päris hull
Ilmateade lubab tihenevat sadu ning sellega läheb täppi. Lamp on taas pähe sätitud, valgusvihk rajale suunatud ning ülevalt kallab lohutamatult vihma. Sellise ilmaga märgub läbi ka kõige vingem Gore-Tex, küsimus on lihtsalt ajas. Minu Salomoni 170g kaaluv kilekas on läbimärg ning ainus sooja andev mõte on edasiliikumine.
Enne viimase mäe otsa tõusmist lõpetab töötamise kell, mille aku sai lihtlabaselt tühjaks. Siin oligi võimalus kasutada kogu eelneva 15 tunni jooksul saadud kogemusi, et teha ümbritsevat vaadeldes järeldusi oma kõrguse kohta.
Kuna vihmast lumeni jõudmine võtab aega umbes tunni, on see piisav aeg, et tuul jõuaks kõik riided seljas ära kuivatada. Mäkke jõudes on enne keha vastas vihmast lirtsunud riided kenasti kuivad ja soojad.
Lumi tuiskab, tuul ulub. Mõnel selgemal hetkel paistab kõrgel pea kohal mäkke tõusvate pealampide rivi. Tõesti rivi, sest siin kattub 130km rada lühema raja jooksjatega. Kuna nad on minust oluliselt aeglasemad, lisab see lõpu eel toredat emotsiooni, et kogu aeg saab kellestki mööduda.
Tuule tugevus on üleval puhanguti 25-30 m/s, mis kergekaalulise jooksja puhub nõlval peaaegu et ümber. Kuid tekitab ka uue pildi. Maailm mu ees on horisontaal-valge-triibuline! Kui peaksin seda joonistama, võtaksin lihtsalt musta värvi paberilehe ja tõmbaksin joonlaua ja valge pliiatsiga sinna erineva jämedusega jooned. Proovige seda ette kujutada: tõstke triibuline paber silme ette ja ronige mäkke.
Selle mäe otsast allatulekul pole ainsatki püstijääjat. Nõlv on erakordselt järsk ja kaob tormisesse pimedusse. Kohe ma ei mõistagi, mis vaalud need siin on, kuni järgmisel hetkel olen ise pikali ja kihutan lumes tuhatnelja allapoole. Ausalt, see on üsna pelutav, kontrollimatult nõlvast alla lendamine pole just see, milleks ma siia tulin! Kuid ka kõige järsumal nõlval on eendid ja laugemad kohad, saan taas jalgadele, kogun end mõne hetke ja vaatan, kuidas paremal ja vasakul, üleval ja all valgusvihud allapoole tuhisevad.
Allasõidu ajal korjan mäelt ka mitu keppi endaga ühes. Nõuab pisut vaeva, et sirutada ühelt poolt käsi ja üks hulkuv kepp haarata, siis juba teine. Mõtlen aga, et kui inimene oskab siin oma kepi kaotada, on tal järelikult lood üsna kehvad ja tal võiks olla hea meel seda tagasi saada.
Hüpotermia – külmast tekkiv mõttelagedus
Ootamatult on kõige hullem kogeda klimaatilist muutust hoopis ülevalt alla tulles. Tuul nõrgeneb, lumi muutub märjaks, kuni sellest saab vihm. Kõik on tagasi - jalge all koos võistlejatega allapoole voolav muda, rajuks paisunud vihmasadu ning nina ütleb, et temperatuur on 2-3 kraadi. Kõik seljasolev muutub taas läbimärjaks.
Laskun hüpates ja võimalusel joostes ning uurin tähelepanelikult iga võistlejat, et kaasaskantavatest lisakeppidest vabaneda. Saangi paar võistlejat vägagi õnnelikuks teha, vaid üks kepp jääb kuni lõpuni minu kätte ja selle omanikku ei leiagi.
Näen ilmselt poolteadvusel naist, keda kaks tugevat meest kahelt küljelt hoides läbi muda allapoole aitavad. Naisterahvas nende vahel on pehme ja lõtv nagu unine kassipoeg, kes võtab kuju selle järgi, millel ta parasjagu asub.
Allpool, õnneks üsna tee ääres kohtan ulguvat meest. Püüan temaga kontakti leida, kuid see osutub võimatuks, ta ainult seisab ja ulub. Jooksen teele, kus õnneks ongi üks korraldaja ning selgitan kehakeeles, et tarvis on kiiremas korras abi. Palun tal olla tasa ja tõsta käe kõrva äärde – ta kuuleb. Ütlen, et see on inimene, kes vajab päästmist.
Finiš
Viimased viis kilomeetrit läbi Ushuaia, kus tänavatest on saanud jõed ja ojad.
Külm. Väga külm. Kiiremini lõppu, kohe saab sooja.
Lõpetaja medal kaela, finišikaare all kiire kohustuslik pilt ja siis juba koos Kajaga viimane 1,5km joostes sooja kodu poole. Emotsioonid tulevad hiljem.
