Ruhnu maraton ehk Liise Talu jooksu raames saab lisaks maratonile joosta ka poolikut (21 km) ning veidi rohkem kui 10km pikkust distantsi.
Võitsin Ruhnu maratoni (42,2 km) ajaga 3 tundi mis teeb keskmiseks tempoks 4:16 min/km.
Ruhnu saar
Pool saart on madal, ilma metsata ja pigem märg ala. Seal tehakse põldu ja kasvatatakse kartulit, kapsast, porgandit jm köögivilju. Teine pool saarest on metsaga kaetud millest suur osa on vaevu 50-60 aastat vana. Eesti kogu ajaloo suurim torm kuuekümnendatel tegi saare praktiliselt maatasa. Kogu mets kisti üles ja tol nõukogude võimu ajal toiminud kolhoosi varad sisuliselt hävinesid.
Küla on koondunud saare keskele kobarasse, kõik on käe-jala juures. Karu pole ammu nähtud, kuid kohalikel karu-lugusid ikka jätkub. See on siiamaani ka hea turundusallikas.
Maraton
Maratoni läbimiseks on vaja joosta saarel kaks 21km ringi. Kuna saar on väike, siis tuleb läbida praktiliselt kõik teed ja mõned isegi mitu korda, mitmes suunas. Märgistusele ja logistikale seab see omad väljakutsed ning ka seekord tuli ette eksimisi aga kõik lõppes siiski ausalt.
Kuna 2018a. võitsin Kihnu maratoni siis mõtlesin, et mis oleks kui prooviks nüüd 2019 sama ka Ruhnu maratonil. Selgus, et ainuke arvestatav konkurent oli registreerimise hetkel Erkki Etverk, kellega ka 2018a. Kihnus koos jooksime. Tore, Erkki hoiab pinge peal ja ei võimalda mul niisama lonkima minna.
Liblikad kõhus enne maratoni
Ruhnu saarel käib laev harva, seega kohale tuli sõita reedel, et laupäeval maraton joosta ning pühapäeval saab mandrile tagasi. Seega ajaliselt üsna kulukas investeering.
Ei suutnud ennast kuidagi maha rahustada, et äkki on viimase hetke pakkumisega kohal mõni tugev jooksja ning pean esikoha nimel ennast kõvasti pingutama. Kes on nimekirjas? Kui kiired nad on? Mis on nende eesmärk? jne.
Kohale jõudnult panin jalga oma armsaks saanud Hoka Carbon Rocketid ning läksin metsa rajaga tutvuma, sinna tihedate pöördekohtade, edasi-tagasi otste ning vastujooksmiste piirkoda. Eks ikka selleks, et järgmisel päeval saaksin keksenduda rajale ja vältida eksimist. Avastasin üllatuseks, et rada on super hästi tähistatud nii lintide kui nooltega, seega võistluse ajal peaks küll kõik kenasti sujuma.
Lõpuks pandi talu kõrvale teadete tahvlile välja osalejate nimekiri, tegni sellest telefoniga pildi ja läksin liblikad kõhus internetti registreerunute varasemaid tulemusi vaatama. Kuni viimane kui üks nimi polnud kontrollitud, oli pinge üleval. Lõpuks selgus, et kui ma suudan oma tavalise tempoga joosta siis peaks kõik plaanipäraselt minema.
Uurisin ka 21km ja 10km jooksjate nimekirja, et kas on kellegagi tempo mõttes alguses koos joosta. Kahjuks ei paistnud, kavatsesin kõigist kiirem olla.
Maratoni päev
45 min enne starti sidusin oma Hokade paelad ja läksin sooja tegema. Stardihetkel enam liblikaid kõhus ei tundnud ja järel oli vaid peopessa sirgeldatud keskmised tempod ja nendele vastavad maratoni lõpuajad. Kavatsesin joosta keskmise tempoga 4:16 min/km, mis teeb maratoni ajaks 3h. Peopessa olid kirjutatud ka mõned aeglasemad keskmised tempod, et kui ma tõesti ära suren ja enam ei jäksa. Kõige aeglasem tempo oli mul kirjas 5:00 min/km, ehk siis lõpuaeg 3h30min. Alla selle tempo polnud ma mitte mingitel tingimustel valmis jooksma.
Läksin siis stardist rahuliku 4:15 min/km tempoga minema ning nagu oligi arvata, keegi mulle sappa ei võtnud. Ei pooliku ega ka 10km jooksjad.
Raja kirjeldus
Rada on enamjaolt metsavahel, mööda Ruhnu käbiteid nagu nad ise neid kutsuvad. Minu, kui esimese jooksja ees liikus jalgrattur, kes kogu ringi vältel tutvustas mulle Ruhnu eluolu ja rääkis lugusid saare erinevatest paikadest. Minul vahele rääkimise keelas ta ära, et “see segab Sul jooksmist, ainult mina räägin”. Olin sellega vaikides päri.
Rajal oli liivaseid kohti kus jalg lipsab tagasi, oli augulisi lõike kuhu oli tarvis isegi silt “ettevaatust” panna, küla kõrval oli lühike lõik traktoriga segipööratud savitee, kus tuli iga sammu jaoks jalga õigeks kohendada. Kõige siledam lõik oli muidugi sadamakai viimasesse tippu jooksmisel ja kergelt ülesmäge kulgev asfalteeritud saare peatee.
Kõige suurem küngas saarel on 30m üle merepinna ning ka selle pidime loomulikult ületama.
Üllatusjooksjad
Üheksanda kilomeetri paiku märkasin ees ühte naisjooksjat. Olin siiralt üllatunud, sest meie koos jalgratturiga pidime ju esimesed olema. kaheteistkümnendaks kilomeetriks olin nõnda juba mitmest jooksjast möödunud ning selgus, et nad olid lihtsalt eksinud rajalt ning 1,5km pikkune lõik suisa vahele jäänud.
Minu jaoks polnud vahet, isegi kui eksinud jäävad lühema versiooni juurde, olin ma nii ehk naa täna teistest kiirem. Jooksjate jaoks aga kes eksisid, oli see muidugi katastroof, siia nishiüritusele tulevad ju kõik ausat jooksu tegema ja mitte sellisel jabural viisil rada lõikama. Mina usun et inimesed tahavad ausad olla.
Hiljem selgus, et kõik jooksjad tegid ühel või teisel viisl oma puuduvad kilomeetrid tasa. Kiitus!
Maratoni dünaamika
Esimese ring lõpetasin ajaga 1:30 ja natuke peale. Haarasin kaks valmis pandud geeli ning läksin teisele ringile. Seekord siis juba üksi, ilma eessõitva ratturita. Pean ütlema, et mulle väga meeldis teine ring, rajal kohtasin ainult kohtunikke ja see kõik. Üksi joostes oli hea oma tempot hoida ning kuna enesetunne oli super siis ringi ednedes pigem tasapisi lisasin kiirust. Tulemuseks oli minu jaoks esmakordne kogemus, joosta teine pool maratonist kiiremini kui esimene.
Peale lõpetamist tundsin ennast liigagi hästi, jalgades puudus valu ja organismis puudus tühjaks jooksnud inimese tunne. See on mu elu kõige kergem 3h maraton. Ei mingi ärakukkumise tunnet 35-dal kilomeetril või hiljem.
Kui küsida ka tugevamate jooksjate käest peale maratoni, et “kuidas läks”, siis tüüpiline vastus on ikka, et “kuni 35km-ni oli kõik hästi aga peale seda ma ei tea mis juhtus, lihtsalt kiirus kadus ära ja enam ei jaksanud”.
Lõpetuseks
Ruhnu inimesed on super kenad ja korraldus igati sujuv, väga rikkalik hommikusöögilaud, lihtne autasustamise tseremoonia, mõnus õhtune bänd ja muidugi hoolimine igast inimesest.
