Ameerikas reiside vaatamisväärsuste nimekirja kuulub tüüpiliselt Arizona osariigis asuv maailmakuulus Grand Canyon. Selle servalt avanevad hunnitud vaated ning jalutuskäik rajal, mis lõpuks kanjoni põhja Colorado jõe äärde viib, on igati asjakohane.
Turiste tervitavad kõikjal sildid stiilis “ärge te mingil juhul kaaluge mõtet kanjoni põhja minna, see on nii sügaval, et sealt ei suuda te enam iseseisvalt üles tagasi ronida.” Ja siis tugevamad jalutavad näiteks punkti Skeleton Point, mis viitab naljaga pooleks justkui sellele, et sealt edasi minnes jääb inimesest alles vaid skelett.
Kogu inimkonna eksisteerimise aja on meid paelunud ikka kõrgused, kaugused, sügavused ja muidugi mõista võiduajamised. Näiteks Grand Canyoni põhja jooksid kaks meest tunni ajaga juba 120 aastat tagasi. Kaua väljatulekuks aega läks, see pole teada.
Rim to Rim to Rim (R2R2R)
31. jaanuar 2020 tegin seikluse Suures Kanjonis ja jooksin kaks korda selle põhja. Alustasin lõunakaldalt South Rim 2200m pealt, jooksin alla Colorado jõe äärde kust tõusin edasi kanjoni vastasküljel asuva North Rim kaldale 2600m, et seejärel ots ringi keerata ja kogu teekond teistpidi tagasi teha. Seega läbisin kanjoni põhja kaks korda ja tõusin üles mõlema kalda servale.
Kogudistants on 66km ning tõusumeetreid rohkem kui 3400m+. Aega kulus selleks koos puhkuste ja pildistamistega 9:29.
Ettevalmistused seikluseks
Looduses määrab meie tegevuse edukuse alati ilm. Üks mu sõber näiteks kulutas novembris R2R2R seikluse peale 24 tundi tänu külmale ja tugevale lumetormile. Suvel seevastu tõusevad kanjoni põhjas temperatuurid eluohtlikult üle 40 kraadi, seega tingimused on igal ajal keerulised. Rusikareegel on, et kanjoni serva ja põhja temperatuuride vahe on päeval 15-20 kraadi.
Väga vajalik on tunda iseenda võimekust, et oleks ajaliselt selge kui palju süüa ja juua kaasa võtta. On oluline vahe kas liikuda rajal 10 või 20 tundi. Talvisel perioodil on kanjoni põhjas “vesi kinni keeratud” seega veevarusid sisuliselt täiendada ei saa. Hiljem selgus, et rajal on üks oja ületus ning see vesi oli väga maitsev ja olulise tähtsusega.
Milline rada valida? Põhja pool on üks rada, North Kaibab trail, kuid lõunaküljel on kaks, Bright Angel ja South Kaibab trail. Määravaks sai valiku juures asjaolu, et South Kaibab on rohkem päikesele avatud ning seal on pigem vähe lund.
Kommunikatsioon. Levi seal pole ja kui tarvis peaks olema siis kuidas välismaailmaga kommunikeeruda? Mina kasutan selleks otstarbeks Garmin inReachi, mille abil jõuab minu asukoht kaardile ja internetti ning võimaldab sõnumeid vahetada. Kuna mu satelliidi sõnumite kuumaht on 40tk ja iga seda ületav sõnum maksab, on see teenus avatud ainult lähedastele.
Laskumine külma ja pimedasse tundmatusse
Kell 5 hommikul näitas autotemperatuur –8 kraadi, taevas sirasid tähed ja puudeladvas rippus väike kuusirp. Kott selga, lamp pähe ning esimesed 3,5km joostes mööda maanteed South Kaibab trailhead-i, et jõuda laskumisele viiva matkaraja algusesse.
Külm. Väga külm. Valisin riietuse pigem õhema kuna all tõotas päevaks +16 kraadi sooja. Seega selga läks lühikeste käistega õhuke spordisärk, käised ja peale jooksujakk.
Algas laskumine lumisel ja jäisel rajal. Kuna päeval trambivad seal üles-alla ka ponid, siis ohtlikku kiilasjääd ei esinenud. Jooksen ja mõtlen kuidas üks suur asi algabki mitmest väikesest sammust. Serpentiinid vahelduvad nagu ka see pime, püstloodne, kõhe ja aimatav kuristik, mis haigutab kord paremal ja siis vasakul.
1800m kõrgusel lõppes lumi ning edasine rada oli lihtsalt kivine kuhu oli toestamiseks laotud iga 1,5m järel ristipidine kivirida.
Kõige hullem aga mis juhtuda võib, on kukkumine laskumisel.
Aga siis see juhtus, kukkumine
Olin jooksnud 4km kui korraga jalg takerdus ühe astme taha ning suure hooga sukeldusin pea ees kuskile kaugusse. Tegelikkuses järgmisesse astmesse.
Pikali. Rajal. Proovin, hingata saan, vaatan kella, pulss on ka olemas. Järelikult elus, uhh, hea seegi.
Tõusin püsti. Ei suutnud tasakaalu hoida ja istusin esimesele kivile mis tundus täiesti soe, kuigi temperatuur võis olla –4.
Istusin igaviku. Katsusin end läbi. Põlv marraskil, käsi valus, rind valus ja lõug ka natuke. Otsustasin et olen terve ja liigun edasi. Tõusen, astun kaks sammu ja uuesti kivile. Pea oli segi, pöörane tasakaaluhäire, püsti seista ei saa.
Istun teise igaviku ja kõik kivid tundusid millegipärast soojad. Kell näitas pulsiks 54, seega peaksin olema päris taastunud juba. Ootasin kuni pea sai jooksmiseks täiesti klaariks sest kõndimine pole minu tegevus.
Hiljem selgus, et vaid 2 minutit istusin, nüüd siis tean, ühe igaviku pikkus on 1 minut.
Öiste matkajatega Colorado jõgi
Ületasin pimeduses nähtamatu kuid seevastu hästi kuuldava jõe. Saatsin satelliidi kaudu sõnumi, et olen omadega põhjas ja liigun edasi.
Ja siis tulid mulle ootamatult vastu kolm seljakottide ning punaste lampidega matkajat. Kuidas, mida need inimesed öösel siin kottpimedas kanjonis teevad, matkavad? Et nagu päriselt või?
Selgus saabus kohe. Jõe ääres asuvas väikeses külakeses Phantom Ranger Station saavad mitmepäevased kanjonimatkajad ööbida. Ja nad lihtsalt hakkasid juba enne päikesetõusu ülespoole astuma, et ikka õhtuks kanjonist välja jõuda. Küla oli varajaselt elus, majad valgustatud ja pealampidega inimesed sebisid ringi.
Kilomeetrid kõhedas kanjonis
Rada hakkab vaikselt kohiseva oja kõrval ülespoole tõusma ja aegajalt kuulen oma sammude ja veerevate kivide kummalist kaja. Tajun vaevumärgatava taevatriibu järgi, et jooksen kitsas kuid väga kõrgete kaljuseinte vahelises tunnelilaadses kanjonis.
Eks tagasi jõudes valges nägin selle koha täielikku võlu ja ikoonilisust. Tekkis tunne nagu oleksin sattunud filmimaailma ning sellised kinolinal nähtud võrratud kanjonid ongi päriselt olemas. Telefonikaamerasse mina seda ilu aga püüda ei suutnud.
Tõus 2500m kõrguse North Rim peale
22km pikkune tõus on täis unustamatuid vaateid.
Päikesetõus süütas ereda punakas-kollase leegiga põlema ümberkaudsed mäetipud. Kanjon muutus laiemaks ja rada kandis mind läbi rohelise looduse ikka edasi, põhja suunas. Teadsin, et lõpus pean järsemal nõlval nagunii kõndima, seega siin hoidsin ühtlaselt head jooksurütmi millega võimalikult kaugele jõuaks.
Külm kalju võttis taas raja enda hoolde ning kõrgustest avanev vaade muutus iga sammuga üha avaramaks. Püüdsin palju kordi ette aimata kuhu viib rada, sest ees valendas vaid puhas püstloodne kalju ja kus see rada seal olla saab? Aga ometi sai, seinale oli rajatud meetrilaiune käigutee, mis serpentiinina üles ja edasi viis.
Pool pilku ette suunatud ja teine pool üle kuristikuserva ekslemas. See on veider tunne kuidas maailm liigub jooksjaga kaasa mitmel erineval kiirusel. Käega katsutav kaljusein möödub minuga võrdsel kiirusel, kuristik seevastu on hoo maha võtnud ning minu teine külg liigub aegluubis läbi tühjuse.
1800m ja taas lumel
Varjulisemad kohad tõid rajale väikesed lumeviirud. Ponidega siin praegusel aastaajal ei käida ja ka inimesi liigub harva, seetõttu esinesid siin palju keerukamad lume ja libedaolud kui kanjoni lõunaküljel.
Alates 2200m kõrguselt oligi ülespoole vaid järjest pakseneva lumega rada ning kohati oli edasiliikumine täitsa sumpamine. Vana indiaanlasest jäljekütt minus ütles, et viimased jäljed lumel on 2 päeva vanused ja lõkkekohad enam ammugi ei suitsenud.
North Rim 2525m
Lõpuks üleval. Esimene pool tehtud ajaga 4:45.
Sumpan paksus lumes, leian istumiskoha ja teen pilti. Päike paistab ja kuigi on mõned miinuskraadid rändab jooksujakk kotti, pakin ära pealambi, vahetan ette taskusse uue joogipudeli ja chillin natuke veel.
Ükskõik millise pikkusega rada, olgu selleks siis poolmaraton, maraton või pikem ultrajooks, on õige tempo valik selline kui poole peal tunned nagu poleks veel jooksma hakanudki. Kui seal aga väsimust tunned, midagi valutab või miski hõõrub, siis on kindel et teine poolt kujuneb ainult üheks kannatuste rajaks.
Ma olen värskust täis, jalad on mõnusad ning tahavad hakata juba taas alla jooksma. Ega ma neid siis kinni hoia, andku aga minna.
Tagasitee jõe äärde on pikem
Kuigi rada viib allamäge ning joostes mööduvad kilomeetrid kiirelt, on ometi see teekond uskumatult pikk. Ilm muutub üha soojemaks, käärin käised alla ning jooki läheb rohkem kui ma arvasin. Esimese poole tegin plaanikohaselt poole liitri veega. Tagasiteel vajasin vett aga 2x rohkem ning päästjaks osutus üks oja kust sain pudeli täita.
Kahe tunniga viimane tõus
Läbisin taas rohelised aasad, tunnelkanjoni, küla ja jõudsin teist korda jõe äärde. 60km on juba jalgades, kui tekkis idee proovida, et kas saan siit kanjoni põhjast kahe tunniga välja.
Jalad olid küll väheke tössud aga vedasid siiski mu kenasti üles. Tagasijooks samuti ajaga 4:45.
Emotsionaalne lõpp
Ülev ja ühtlasi õnnelik meeleolu valitses lõpuks tagasi South Rim peale jõudes. Kui keegi oleks Eesti hümni mänginud siis oleks pisar ka silma tulnud. Muidugi olen palju pikemaid ja raskemaid mägiseid jooksuvõistlusi läbinud, kuid käesolev seiklus oli emotsionaalselt täiesti teisest klassist.
Tänu inReachile ja satelliitsidele, said paljud sõbrad reaalajas mu liikumist jälgida ja arvutiekraani vahendusel kaasa elada. Kajal oli võimalus mulle ka inReachi peale sõnumeid saata ning nende üle oli mul eriti hea meel.
