Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Käesoleva nädala algus oli erakordselt tihe ning ootust täis. Ootust selle suhtes, et kes saab valituks projektis SEB Tallinna Maraton 2016 alla kolme tunni. Viimasesse ringi olid jäänud 4 meest, kelle vahel toimus siis veebihääletus. http://marathon100.com/

Minu eesmärk on joosta sügisel SEB Maraton ajaga 2:45.

See tundub mulle täiesti pöörane eesmärk, kuid hullud asjad ongi lahedad.

Ausalt öeldes hoidsin ma pöialt Lauri Pihlakule, tema ajalised näitajad olid kõige paljulubavamad – ehk tema pealt oleks näinud ilusat arengut.

Aga siinkohal on sobilik aeg öelda SUUR AITÄH kõikidele sõpradele-tuttavatele. Veebihääletuse tulemusena kogusin 309 häält, kui suure eduga ma võitsin, selle kohta mul infot kahjuks pole.

Nüüd järgmise sammuna teeme vereanalüüsi ning siis uurivad arstid meie sportlikku võimekust kliiniliselt ning alles seejärel otsustatakse – kas ikka oleme sobivad kandidaadid projektis jätkama.

Selle nädala treeningud, 1-7 veebruar 2016.

Treeningtunde kokku 14h, jooksu 109km.

Ainukesed sisetreeningud olid esmaspäevane ÜKE ja teisipäevane jooga. Ja selle nädala märksõnaks olid tuharalihased. Nii korralikult pole ammu õnnestunud ÜKE-s harjutusi teha, et ka neljapäeval olid veel tuharalihased valusad.

Nädala lõpetasin pika jooksuotsaga, 32km keskmise tempoga 4:39. Keskmist kiirust tõstis kindlasti jooksu keskel tehtud kiirem 3km lõik tempoga 4:05. keskmist aeglustas aga selgelt Tabasalu pangapealne, mis on ikka lausjää all. Pöörane kui raske on jalgu maast lahti saada. LaSportiva Crossoverid kaaluvad 426g (1), samal ajal minu lemmikud Saucony Kinvara 6 kaaluvad 244g (1).

Selle nädala lõpetuseks üllatas Garmini kell mind uue numbriga ning pakkus välja, et Running VO2max 60 ning prognoositav maratoni aeg 2:43:12. Kell arvab juba minu vormist päris hästi. Tehnoloogia on tore ja mulle meeldib nende vidinatega mängida.

Käisime Taaviga Soomaa suurveel, kuid ürituseks see jäigi, isegi kajak jäi katusele. Nagu omavahel arutasime, et “kuivakad täitsid oma ülesannet hästi, jäid täiesti kuivaks”. Vähemalt kajak “Valged Aerud” sai korra üle kesk-Eesti käia.

Oleme mõlemad kogenud suurvett Soomaal ja tänavune oli siiski väga tagasihoidlik. Looduse rütmi järgi peavad siiski ka tänavu nii loomad kui inimesed käima.

Reedel sadas nii ilus valge ja paks lumi maha, et ma ei suutnud vastu panna kiusatusele rattaga välja minna. 2,5 tundi mööda lumiseid metsateid oli kihvt.

Kuigi täna on alles 31. jaanuar ning peaks rääkima südatalvest, tahaksin küll rääkida juba kevadest. Reede hommik (29.01) oli see päev, tavapärane hommikune 6km jooks tööle, kuid õhus oli kõik teisiti. Ninasõõrmeisse jooksis karge hommikuhõng ning tööle jõudes olin täis värskust ja kevaderõõmu. Jagasin seda tunnet kolleegidega ning oh rõõmu – oli ka teisi kes seda hommikut tundsid.

Postkastis oli juba ootamas kiri sõbralt “see päev mil algab kevad. see on igal aastal. 2016 oli see tänane hommik! Palju õnne! T.”

Tore kui Su ümber on inimesi kes märkavad ümbritsevat ja ei rutta nina maas tööle.

Käesoleva nädala pikkus tuli praktiliselt 15 tundi. Jooksu kokku 91km, mida on veidi vähem võrreldes eelmise nädalaga. Jooksukilometraaži peamine mõjutaja oli pühapäevane matk loodusesse koos sõpradega. Kõrvemaal tegime matkasuuskadega 16km pikkuse ringi.

Foto: Assar Jõepera

Kolmapäevane keskmise pikkusega jooksu keskel oli ca 10km puhast vesi-jääd. Kitsarööpa tee algusest kuni Hiiu-Õismäe kergliiklustee lõpuni. Tänane pingutus jäisel rajal joosta toob tagasi edaspidi. Tegemist on väga arendava treeninguga nii jalgade tasakaalu arendamise kui ka kogu keha hõlmava pingutusega.

Ärge peljake minna jooksma rasketes tingimustest – lumes, jääs, liivas – see arendab teid oluliselt mitmekülgsemaks ja tugevamaks.

Neljapäevase jooksu keskel võtsin taas sisse mõned lõigud, seekord siis 5x1000 tempoga 3:50.

Kuigi täna on alles 31. jaanuar ning peaks rääkima südatalvest, tahaksin küll rääkida juba kevadest. Reede hommik (29.01) oli see päev, tavapärane hommikune 6km jooks tööle, kuid õhus oli kõik teisiti. Ninasõõrmeisse jooksis karge hommikuhõng ning tööle jõudes olin täis värskust ja kevaderõõmu. Jagasin seda tunnet kolleegidega ning oh rõõmu – oli ka teisi kes seda hommikut tundsid.

Postkastis oli juba ootamas kiri sõbralt “see päev mil algab kevad. see on igal aastal. 2016 oli see tänane hommik! Palju õnne! T.”

Tore kui Su ümber on inimesi kes märkavad ümbritsevat ja ei rutta nina maas tööle.

Käesoleva nädala pikkus tuli praktiliselt 15 tundi. Jooksu kokku 91km, mida on veidi vähem võrreldes eelmise nädalaga. Jooksukilometraaži peamine mõjutaja oli pühapäevane matk loodusesse koos sõpradega. Kõrvemaal tegime matkasuuskadega 16km pikkuse ringi.

Foto: Assar Jõepera

Kolmapäevane keskmise pikkusega jooksu keskel oli ca 10km puhast vesi-jääd. Kitsarööpa tee algusest kuni Hiiu-Õismäe kergliiklustee lõpuni. Tänane pingutus jäisel rajal joosta toob tagasi edaspidi. Tegemist on väga arendava treeninguga nii jalgade tasakaalu arendamise kui ka kogu keha hõlmava pingutusega.

Ärge peljake minna jooksma rasketes tingimustest – lumes, jääs, liivas – see arendab teid oluliselt mitmekülgsemaks ja tugevamaks.

Neljapäevase jooksu keskel võtsin taas sisse mõned lõigud, seekord siis 5x1000 tempoga 3:50.

Kuigi täna on alles 31. jaanuar ning peaks rääkima südatalvest, tahaksin küll rääkida juba kevadest. Reede hommik (29.01) oli see päev, tavapärane hommikune 6km jooks tööle, kuid õhus oli kõik teisiti. Ninasõõrmeisse jooksis karge hommikuhõng ning tööle jõudes olin täis värskust ja kevaderõõmu. Jagasin seda tunnet kolleegidega ning oh rõõmu – oli ka teisi kes seda hommikut tundsid.

Postkastis oli juba ootamas kiri sõbralt “see päev mil algab kevad. see on igal aastal. 2016 oli see tänane hommik! Palju õnne! T.”

Tore kui Su ümber on inimesi kes märkavad ümbritsevat ja ei rutta nina maas tööle.

Käesoleva nädala pikkus tuli praktiliselt 15 tundi. Jooksu kokku 91km, mida on veidi vähem võrreldes eelmise nädalaga. Jooksukilometraaži peamine mõjutaja oli pühapäevane matk loodusesse koos sõpradega. Kõrvemaal tegime matkasuuskadega 16km pikkuse ringi.

Foto: Assar Jõepera

Kolmapäevane keskmise pikkusega jooksu keskel oli ca 10km puhast vesi-jääd. Kitsarööpa tee algusest kuni Hiiu-Õismäe kergliiklustee lõpuni. Tänane pingutus jäisel rajal joosta toob tagasi edaspidi. Tegemist on väga arendava treeninguga nii jalgade tasakaalu arendamise kui ka kogu keha hõlmava pingutusega.

Ärge peljake minna jooksma rasketes tingimustest – lumes, jääs, liivas – see arendab teid oluliselt mitmekülgsemaks ja tugevamaks.

Neljapäevase jooksu keskel võtsin taas sisse mõned lõigud, seekord siis 5x1000 tempoga 3:50.

Kuigi täna on alles 31. jaanuar ning peaks rääkima südatalvest, tahaksin küll rääkida juba kevadest. Reede hommik (29.01) oli see päev, tavapärane hommikune 6km jooks tööle, kuid õhus oli kõik teisiti. Ninasõõrmeisse jooksis karge hommikuhõng ning tööle jõudes olin täis värskust ja kevaderõõmu. Jagasin seda tunnet kolleegidega ning oh rõõmu – oli ka teisi kes seda hommikut tundsid.

Postkastis oli juba ootamas kiri sõbralt “see päev mil algab kevad. see on igal aastal. 2016 oli see tänane hommik! Palju õnne! T.”

Tore kui Su ümber on inimesi kes märkavad ümbritsevat ja ei rutta nina maas tööle.

Käesoleva nädala pikkus tuli praktiliselt 15 tundi. Jooksu kokku 91km, mida on veidi vähem võrreldes eelmise nädalaga. Jooksukilometraaži peamine mõjutaja oli pühapäevane matk loodusesse koos sõpradega. Kõrvemaal tegime matkasuuskadega 16km pikkuse ringi.

Foto: Assar Jõepera

Kolmapäevane keskmise pikkusega jooksu keskel oli ca 10km puhast vesi-jääd. Kitsarööpa tee algusest kuni Hiiu-Õismäe kergliiklustee lõpuni. Tänane pingutus jäisel rajal joosta toob tagasi edaspidi. Tegemist on väga arendava treeninguga nii jalgade tasakaalu arendamise kui ka kogu keha hõlmava pingutusega.

Ärge peljake minna jooksma rasketes tingimustest – lumes, jääs, liivas – see arendab teid oluliselt mitmekülgsemaks ja tugevamaks.

Neljapäevase jooksu keskel võtsin taas sisse mõned lõigud, seekord siis 5x1000 tempoga 3:50.

Hommikul tuli täiega vihma ja kolm inimest lipsasid ruttu autosse et "päeva peale" Võsu kandis ilusasse ilma jõuda.

Võsule jõudes oli ilm jäänud sama ilusaks kui Tallinnast välja sõites.

Teekonnaaken:

Võsu - Rajukari neeme tipp (torni pilt ongi sealt) - Saviloodi tipp - Lahe küla - Natturi küla - Älvi saar (lõunapaus) - Pedassaare neem - Võsule tagasi.

Kokku tuli 4h 15min ja 31 km. Ja oligi tehtud tiir Vergi poolsaarele.

Lisaks veel siin: http://kaja.ekstreem.ee/?ID=2470&s=com

Alari GPS-track: http://users.emt.ee/alar/vosu_track/

Hommikul tuli täiega vihma ja kolm inimest lipsasid ruttu autosse et "päeva peale" Võsu kandis ilusasse ilma jõuda.

Võsule jõudes oli ilm jäänud sama ilusaks kui Tallinnast välja sõites.

Teekonnaaken:

Võsu - Rajukari neeme tipp (torni pilt ongi sealt) - Saviloodi tipp - Lahe küla - Natturi küla - Älvi saar (lõunapaus) - Pedassaare neem - Võsule tagasi.

Kokku tuli 4h 15min ja 31 km. Ja oligi tehtud tiir Vergi poolsaarele.

Lisaks veel siin: http://kaja.ekstreem.ee/?ID=2470&s=com

Alari GPS-track: http://users.emt.ee/alar/vosu_track/

Täna sai läbi tehtud trekkinguga Tartu Maratoni 63km rada. Alustasime Otepää suusastaadionilt kell 8:00 ning esimene grupp lõpetas Elva Jahilasketiirus 17:07.

Tegu oli peamiselt Bergsoni meeste vastupidavuse ja varustuse testimise treeninguga. Minni eestvedamisel sai teoks - nii koos söögi-joogipunktidega kui ka kõige muu juurdekuuluvaga.

Kokkulepe oli, et allamäge jooksme ning ülesmäge ja sirged kõnnime. Riietuse ning jalanõud valis igaüks ise. Paljud valisid tossud, kuid mina ning mõned veel tegid raja läbi saabaste ja matkakeppidega. Eks ikka selleks, et saapad oleksid Bergsoni jaoks korralikult sisse käidud.

Kui esimene pool möödus viperusteta siis teisel poolel seevastu oli neid mõnigi.Näiteks pidi olema 37 km peal toitlustamine, kuid segastel asjaoludel oli see alles 46km peal. Seega - kui seiklusspordi kõige suuremad ajaröövlid on vahetusalad-söögipunktid siis seekord söögipunkti polnud ning aega selle peale ei kulunud :-)

Kuna aga organism ootas juba viimased 5km söögipeatust, oli selle puudumine äärmiselt tore kogemus. Kuna mul polnud seljakotti ühtegi võileiba pandud, hakkas maailm silme ees kiiresti ringi käima. Põhjus oli ilmselgelt ka selles, et ma olin sattunud juhtgruppi.

Matkasime grupiga - Urmo Alling, Ruth ja Maret Vaher, Sven Liivand ja Tiit Tähnas - Tiit ja Sven otsustasid vahepeal joogipeatuse teha ning seejärel jäidki oma tempo juurde. Seega - olles paar kilomeetrit nüüd oma uue väikese tiimiga - Urmo ja õed Vaherid - trekkinud, hakkas mulle tasapisi tunduma et miski on teisiti. Ning kui see mulle kohale jõudis...

Ma olin ju sattunud liidrigruppi Eesti meistritega, Urmol ja Maretil olid tossud jalas, Ruthil olid küll kerged matkasaapad, kuid tema jõu ja vastupidavust iseloomustab kindlasti see, et talle võiks jalga panna kasvõi tuukri tinasaapad oleks ta ikka sama kiire kui teised või veidike kiirem. Seega olin ühes paadis "hullude" Vaheritega :-)

Urmo küsis olematut söögipunkti läbides retoorilise küsimuse „kas kõigil on süüa kaasas?“ ning pigistas endale ühe geeli naha vahele. Ruth krapsas oma seljakotist vilunud liigutusega ühe võileiva ning jagas selle minuga pooleks - oi sellest oli suur abi. Ja teine väga suur abi Vaherite seltskonnast seisnes selles, et nad teadsid väga täpselt kust kulgeb Tartu Maratoni rada. Ma võin öelda et seal on kümneid kohti kus ma üksi oleksin täiesti eksinud, mis ette rutates võib öelda paari inimesega ka juhtus.

Kokkuvõtteks oli õdede Vaherite ja Urmoga koosveedetud aeg tipp-topp. Tempo oli samuti täitsa pandav ning minu jaoks pisut intensiivsema treeninguga kui algselt arvestatud. Eks omajagu mängis siin rolli ka eilne maraton.

46 km peale oli organiseerunud toitlustus – oi kui hea maitses pastasalat, vorstivõileib ning õunamahl.

Sealt edasi läks enam-vähem nii, et laskumised jooksime ja sirged ka, kui tõus ei olnud tuntav siis sai ka need võetud kerge sammuga.  Nõnda, vahepeal liitus meiega tagantpoolt tulnud Heiti ja nii jõudsimegi Elva jahilasketiiru.

Heiti oli vahepeal jooksnud koos Rainiga, kuid jällegi segastel asjaoludel (GPS-i patarei vahetus), läksid nad omavahel kaduma. Ja nõnda siis tegi Heiti ühe pika 5km lisajooksuringi kuid jõudis siiski õigele rajale tagasi. Rain tegi samuti miski huvitava jooksutiiru, kuid tema läbis väga erinevaid radasid ning kõik need polnud mitte Tartu Maratoni rajad. Lisaks õnnestus neil mõlemal mööda lasta toitlustuspunkt mis oli vist sel ajal nähtamatu – igatahes süüa nad ei saanud.

Kui me olime kõik juba lõpuks koos (õige pea jõudsid lõppu ka Minn, Randy, Maku, Tiit, Sven, Pilvi) ning Elo hakkas meid bussiga tagasi viima (Raini müttas endiselt teadmata kohas ringis – tal polnud kaasas ei telefoni, raha ega ka pealampi ja õues oli täiesti kottpime).  Olime juba bussiga peaaegu Arulas kui saabus kõne, et „Rain on jõudnud Jahilasketiiru“. Ots ringi ja tagasi. Rain oli kõvasti seigelnud mööda pimedaid Elva metsasid – muidugi omaarust kõige otsemat teed mööda Jahilasketiiru.

63km tegid läbi 11 inimest. Alustasime 17-kesi, kuid 6 inimesel oligi plaanis pool teha.

Üritus oli väga lahe, kõik jäid äärmiselt rahule!! Minn, hästi tehtud.

Täna sai läbi tehtud trekkinguga Tartu Maratoni 63km rada. Alustasime Otepää suusastaadionilt kell 8:00 ning esimene grupp lõpetas Elva Jahilasketiirus 17:07.

Tegu oli peamiselt Bergsoni meeste vastupidavuse ja varustuse testimise treeninguga. Minni eestvedamisel sai teoks - nii koos söögi-joogipunktidega kui ka kõige muu juurdekuuluvaga.

Kokkulepe oli, et allamäge jooksme ning ülesmäge ja sirged kõnnime. Riietuse ning jalanõud valis igaüks ise. Paljud valisid tossud, kuid mina ning mõned veel tegid raja läbi saabaste ja matkakeppidega. Eks ikka selleks, et saapad oleksid Bergsoni jaoks korralikult sisse käidud.

Kui esimene pool möödus viperusteta siis teisel poolel seevastu oli neid mõnigi.Näiteks pidi olema 37 km peal toitlustamine, kuid segastel asjaoludel oli see alles 46km peal. Seega - kui seiklusspordi kõige suuremad ajaröövlid on vahetusalad-söögipunktid siis seekord söögipunkti polnud ning aega selle peale ei kulunud :-)

Kuna aga organism ootas juba viimased 5km söögipeatust, oli selle puudumine äärmiselt tore kogemus. Kuna mul polnud seljakotti ühtegi võileiba pandud, hakkas maailm silme ees kiiresti ringi käima. Põhjus oli ilmselgelt ka selles, et ma olin sattunud juhtgruppi.

Matkasime grupiga - Urmo Alling, Ruth ja Maret Vaher, Sven Liivand ja Tiit Tähnas - Tiit ja Sven otsustasid vahepeal joogipeatuse teha ning seejärel jäidki oma tempo juurde. Seega - olles paar kilomeetrit nüüd oma uue väikese tiimiga - Urmo ja õed Vaherid - trekkinud, hakkas mulle tasapisi tunduma et miski on teisiti. Ning kui see mulle kohale jõudis...

Ma olin ju sattunud liidrigruppi Eesti meistritega, Urmol ja Maretil olid tossud jalas, Ruthil olid küll kerged matkasaapad, kuid tema jõu ja vastupidavust iseloomustab kindlasti see, et talle võiks jalga panna kasvõi tuukri tinasaapad oleks ta ikka sama kiire kui teised või veidike kiirem. Seega olin ühes paadis "hullude" Vaheritega :-)

Urmo küsis olematut söögipunkti läbides retoorilise küsimuse „kas kõigil on süüa kaasas?“ ning pigistas endale ühe geeli naha vahele. Ruth krapsas oma seljakotist vilunud liigutusega ühe võileiva ning jagas selle minuga pooleks - oi sellest oli suur abi. Ja teine väga suur abi Vaherite seltskonnast seisnes selles, et nad teadsid väga täpselt kust kulgeb Tartu Maratoni rada. Ma võin öelda et seal on kümneid kohti kus ma üksi oleksin täiesti eksinud, mis ette rutates võib öelda paari inimesega ka juhtus.

Kokkuvõtteks oli õdede Vaherite ja Urmoga koosveedetud aeg tipp-topp. Tempo oli samuti täitsa pandav ning minu jaoks pisut intensiivsema treeninguga kui algselt arvestatud. Eks omajagu mängis siin rolli ka eilne maraton.

46 km peale oli organiseerunud toitlustus – oi kui hea maitses pastasalat, vorstivõileib ning õunamahl.

Sealt edasi läks enam-vähem nii, et laskumised jooksime ja sirged ka, kui tõus ei olnud tuntav siis sai ka need võetud kerge sammuga.  Nõnda, vahepeal liitus meiega tagantpoolt tulnud Heiti ja nii jõudsimegi Elva jahilasketiiru.

Heiti oli vahepeal jooksnud koos Rainiga, kuid jällegi segastel asjaoludel (GPS-i patarei vahetus), läksid nad omavahel kaduma. Ja nõnda siis tegi Heiti ühe pika 5km lisajooksuringi kuid jõudis siiski õigele rajale tagasi. Rain tegi samuti miski huvitava jooksutiiru, kuid tema läbis väga erinevaid radasid ning kõik need polnud mitte Tartu Maratoni rajad. Lisaks õnnestus neil mõlemal mööda lasta toitlustuspunkt mis oli vist sel ajal nähtamatu – igatahes süüa nad ei saanud.

Kui me olime kõik juba lõpuks koos (õige pea jõudsid lõppu ka Minn, Randy, Maku, Tiit, Sven, Pilvi) ning Elo hakkas meid bussiga tagasi viima (Raini müttas endiselt teadmata kohas ringis – tal polnud kaasas ei telefoni, raha ega ka pealampi ja õues oli täiesti kottpime).  Olime juba bussiga peaaegu Arulas kui saabus kõne, et „Rain on jõudnud Jahilasketiiru“. Ots ringi ja tagasi. Rain oli kõvasti seigelnud mööda pimedaid Elva metsasid – muidugi omaarust kõige otsemat teed mööda Jahilasketiiru.

63km tegid läbi 11 inimest. Alustasime 17-kesi, kuid 6 inimesel oligi plaanis pool teha.

Üritus oli väga lahe, kõik jäid äärmiselt rahule!! Minn, hästi tehtud.

Stamina korraldtud Vana-aasta maraton. Vaata kui huvitav:

poolik hokikepp - mudane metsatee - pikk sirge - piiksuga matt - poolik hokikepp - mudane metsatee - pikk sirge - piiksuga matt - poolik hokikepp - mudane metsatee - pikk sirge - piiksuga matt ...

Ja nii 9 korda järjest.

Oleks võinud isegi kiiremini lonkida aga pidin oma jõudu homseks 63km trekkinguks hoidma. Pulsoka keskmine HR näitas 158. Kiireim kilomeeter oli 20-s ajaga 5:03.

NB! Kaja tegi oma elu esimese maratoni ajaga 4:40 - väga super tubli.

Tulemused siin.