Taliharja Vanakuri toimub igal aastal päeval, kui pool talvevarudest on läbi, karu keerab külge ning hakkab teist käppa lutsutama.
Aastal 2020 toimus see võistlus väga heades ratta-ja jooksutingimustes, maa oli must, temperatuur vahemikus –2…0 kraadi, ilm tuuletu ja kuiv.
Ajaga 9 tundi 14 minutit saavutasin 101km pikkusel ultrajooksul tihedas töös lätlase ees esikoha.
https://wilderness.ee/et/taliharja-vanakuri-winter-ultra-endurance-race/
Start Korneti mäkke
Põhja-Läti Korneti külakeskuse eest antud stardist panin kohe täiega minema, et mitte Korneti mäel ratturite taha troppi jääda. Vaid Grišal õnnestus enne mind jõuda, seega starditaktika õnnestus. Koos minuga jõudis üles ka Hannes Veide, kes näidanud suurepäraseid tulemusi ultrajooksudel. Veidi veel ja meile jõudis järele ja möödus kergel sammul üks lätlane. Oli ragistamist üle mahalangenud puude ja ratturid alles kaugel taga. Stardist on möödunud 20 minutit kui jõudsime teele ning esimesed ratturid viuhti mööda lendasid. Kuid huvitav on ka see, et päris mitu ratturit finišeerus peale esimesi jooksjaid.
Hannes targa jooksjana võttis oma rütmi, mina seevastu püüdsin lätlase kinni ja jooksin mõned kilomeetrid koos temaga. Sain teada et tal plaanis terve rada, seega võidu saamiseks pean finišeeruma enne teda.
Kas lätlane on loll või tugev?
Liikusime koos lätlasega 4:20-4:30 min/km ja kuigi samm oli kerge, mõtlesin ometi kogu eesootava 101km pikkuse distantsi peale ja lasin tal kaheksandal kilomeetril vaikselt eest ära minna. Mul polnud aimugi kui kõva mehega on tegu ja mõtlesin, et kui ta on tõesti nii tugev nagu ta stardist minema läks siis pole mul väga palju võimalusi tema vastu. Teine variant oli, et ta lihtsalt kogenematusest vajutas kohe tempo peale mille peale tuleb kuskil kustumine ja see annab mulle võimaluse.
Igatahes ei teadnud ma sel hetkel kumba klassi ta kuulub.
Saime taas Hannesega kokku, kes tutvustas mulle et minust 16 aastat noorem lätlane Jānis Kūms on oma kodumaal tunnustatud ja väga kõva trail-runner. Hiljem kodus tema ITRA rankingut vaadates tõdesin, et ta on Läti neljas mees kellega võrreldes oleksin mina Lätis alles 44-ndal kohal. Seega tõesti üüratu vahe lätlase kasuks.
Pole kahtlustki, Janis on tugevate klassist.
Tuli koer ja tulid eestlased
Kõigepealt oli koer. Korneti koer. Lätis pontus. Tõeline ultra-koer, kes tegi kaasa kogu 101 km pikkuse raja ja lõpetas koos viienda jooksjaga.
Jõudis siis mulle järele see ultrakoer ning edasi läksime üheskoos. Üht kurjade ketis haukuvate koertega avatud taluõue läbides sättis Korneti koer ennast tihedalt minu ligidale viisil, et jääksin kogu aeg turvaliselt tema ja teiste koerte vahele. Nii sai ta valjult klähvivast piirkonnast minu abil kenasti läbi.
Lasin tempo veidike alla, et joosta koos sõprade Rait Pallo ja Kait Vahteriga. Nemad teevad pool maad, seega jõuvarusid pole tarvis säästa ja 4:40-4:50 min/km tempo oli ka mulle igati sobilik.
Seega alates 16-ndast kilomeetrist kuni kesklaagrini oli seis järgmine, lätlane kaugel ees, mina koos Raidu ja Kaiduga ning siis väga väikese vahega veel tugevaid eestlasi – Rogaini maailmameistrid Timmo Tammemäe ja Rain Seepõld ning ultramees Hannes Veide.
Põssa-põssa, kotsa-kotsa
Rada viis läbi filmi “Tõde ja Õigus” võttekoha ning liikudes üle mudapõllu tuletasime meelde kuidas Krõõt notsusid naabri rukkist koju kutsus, ikka “põssa-põssa ja kotsu-kotsu”. Taluväravas olid meid inimesed tervitamas ja meie omalt poolt tervitasime-põssatasime Krõõda sõnadega.
Väraval tervitajad said sellest lõbusast mängust hoo sisse ning edaspidi kutsuti lahke heleda Krõõda häälega kõiki mudapõllult tulevaid jooksjaid-rattureid spordi-notsusid ikka “põssa-põssa” ja “kotsu-kotsu”.
Lõpetan kesklaagris ja teen pool
Lätlase tempost polnud meil aimugi ja ka pikkadel sirgetel teda ei paistnud, seega oli alust arvata, et ta ikka üsna hea tempoga jätkab. Kuna ka meie kolme tempo polnud mingi lonkimine, hakkasin vahepeal veeretama mõtet, et tulen kesklaagris rajalt maha. Jagasin oma ideed ka sõpradega kes selle siiski maha laitsid. Ma aga ei saanud enam sellest rumalast idumõttest lahti ning kolmekesi koos kesklaagrisse jõudnult andsin sellest koheselt peakorraldaja Silverile teada, et lõpetan sealsamas. Stardist on möödunud vaevalt neli tundi.
Lätlane kesklaagris?
What? Lätlane kesklaagris?!? Olime kindlad, et seda meest kohtame järgmine kord alles finišis.
Lisaks pidas Silver mulle kiire motivatsioonikõne, et “lätlase kustutad sa veel enne lõppu ära ning väga olulise treeningu saadki siis kui mõtled, et enam ei viitsi aga ikka sunnid ennast edasi minema. Et peab minema.” Aitäh Silver!
Füüsiline enesetunne oli suurepärane, seega ainuke takistus edasimineku otsuse suhtes asus mu enda peas.
Ja nii vähe oligi tarvis, et veenda mind jooksma ka teine 50 kilomeetrit. Kiire mulgipuder, coca-cola, hüüdsin Janisele, et liigume edasi ja läinud me olimegi, uuesti rajal.
Lambid põlema kuuvalges Lõuna-Eestis
Nüüd oli ka lätlase tempo normaliseerunud ja me jooksime ühtlaselt 5:10-5:30 tempovahemikus. Ajasime juttu ning ilmselt oli ta Silveri käest teada saanud, et ma olen eelmise aasta Taliharja võitja. Eks ma siis rääkisin talle nii mõnegi lumise loo, et ta mõistaks miks tookord 12 tundi kulus võitjal selle maa läbimiseks.
Seepeale tundis ta huvi, et kas minust üldse on kõvemaid mehi Eestis. Hmm, muidugi. Ütlesin talle et paar päris kõva ultrajooksjat on tagapool ja muidugi peakorraldaja Silver. Jäime korraks mõtlema et kui nad nii kõvad on, miks nad siis taga on? Äkki neil pole mootor veel soojaks läinud…
Igatahes täiskuu paistis ja joosta oli hea.
Poole liitri veega lõpuni ei jõudnud
Kohustuslik varustus nägi ette 1,5l vedeliku kaasavõtmise võimekust. Ma pakkisin selle peale kaks pooleliitrist pudelit lihtsalt tühjakspressituna kotti ning aktiivsesse kasutusse võtsin kolmandaga pool liitrit vett.
Esimeses joogipunktis 21-l kilomeetril oli mu veepudel alles täis. Mõniste kesklaagrisse jõudnult oli see pooltäis kuna hea tempo nõuab ka vedelikku. Pudel jäi siiski täitmata. Jõin vaid enne rajale minekut korraldajate poolt pakutud coca-colat.
Janisega koos joostes oli jätkuvalt väike pinge peal ning juba 70-ndal kilomeetril pigistasin oma pudelist viimasegi veepisara välja. Joogipunktini oli aga veel pikad-pikad seitse kilomeetrit ja see tuli siis ilma joogita läbida. Pole midagi, lohutasin ennast, ning meenutasin pikki kolme-tunniseid treeningjookse Kõrvemaal kus ka jooki kaasas polnud ja sain hakkama.
Lätlane on tugev laugetel, mina tõusudel
Janis on omal ajal kiire jooksja olnud, näiteks tema 10km aeg on 32 minutit ja poolmaraton 1:13. Seega lauged ja allamäge oskas ta kenasti tempot kruvida, kuid tõusud andsid mulle võimaluse järele võtta.
80km joostud ja tempo 5:50 ning üle 6 min/km olid nüüd juba üsna sagedased numbrid. Mõlemad olime üht-teist rajale jätnud.
Lõpetamise strateegia
15km enne lõppu tundsin kuidas enesetunne järjest paraneb. Hakkasin mõttes plaane pidama kuidas ilus ja tugev lõpp vormistada. Kaalusin, kas hakata 10km enne lõppu suruma, või 5, või 3 või hoopis viimasel 100 meetri peal spurt teha.
Igatahes see 100m spurt mulle ei meeldinud, kuna see oleks kõike muud kui ilus.
10km tundus samas liiga pikk eest ära minekuks seega otsustasin et võtan 4km enne lõppu geeli ning siis ca 3,5km enne lõppu hakkan vaikselt halgusid alla laduma ja viimased kolm panen ereda leegiga kui tarvis.
Viimased 10km
Hea oli olla, jooksime kõrvuti ning ma hakkasin vaikselt kuid märkamatult tempot kontrollima mis väljendus selles, et tõusudel tempot alla ei lasknud ja laugetel hoidsin kerge 5:20-5:30 min/km pinge peal.
Kilomeetrid möödusid, enam me omavahel ei rääkinud, mõlemal oli tegemist. Tempo oli selline nagu oleks puhanuna Mõniste kesklaagrist välja astunud.
4,5 km enne lõppu lõppes kaherealine tee ning algas single-track, tegin paar kiiremat sammu juhtpositsiooni võtmiseks. Isegi kui ma veel ei kavatse minna, tahtsin kontrollida tempot.
Koukisin välja geeli, pigistasin sisse ja olin oma lõpetamise plaanist nii sisse võetud, et maldasin vaid paar minutit geeli-süsivesikute energeetilist mõju oodata. Sekund-sekundi haaval hakkasin tempot peale kruvima ja 3 km enne lõppu teadsin, et nüüd võin juba igasuguse tempoga joosta kuigi lätlasest jooksusõpra ka nagu ei tahtnud kohe maha raputada.
Olin valmis mängima. Ikkagi nii kaua oleme koos jooksnud ja oma mängukaaslast ei tohi kohe mauhti maha jätta. Maastik muutus mägisemaks, jooksin kerge sammuga üles-alla, mõtlesin Omaani finiši peale kus ka oli tarvis 5km enne lõppu suruma hakata.
Ja siis ta jäi
Kahju küll, väga tugev ja kiire lätlane oli terve raja vältel.
Aga kui ta juba jäi siis ootama ka ei hakanud vaid vajutasin julgelt gaasipedaalile ning tõstsin tempo mugava 4:50 min/km peale ja nõnda lõpuni. 2 km enne lõppu kohtasin metsas Silverit, kes tuli sinna oma silmaga kaema, et kuidas siis lõpuheitlus välja näeb. Ekraanidelt jälgimisega sellest aru ei saanud kuna minu GPS-i punkt lähenes majale hoopis ujudes üle järve ning Janise punkt oli kuskil teisel pool maanteel.
Üldse põhjustasime me ekraani taga vaatlejatele tõelist peamurdmist ja palju ärevaid hetki. Meie punktid vahetasid pidevalt omavahel kohti ning hüplesid kaardil paremale ja vasakule.
101 km finiš 9:14
Viimase nelja kilomeetriga suutsin vahe lätlasega suurendada viiele minutile. Küllap töötas see kahte pidi, samal ajal kui mina panin juurde, võttis tema omakorda rahulikumalt. Seega Janise lõpuaeg 9:19.
Kolmanda koha omanik, Sander Mirme, kellega me koos 2019 suvel Rogaini MM-l 7-nda koha saavutasime, oli esimestest omakorda 50 minuti kaugusel.
Ja sedapuhku koosnes medal graveeritud seibidest, millest neli tuli hankida rajal olevatest kontrollpunktidest, ühe sai lõpetades ja veel ühe sai võitja.
Minu söögiplaan.
1. tund Martsipanibatoon Belnuga
2. tund Kirju Koer
3. tund Kahepoolne juustuga pehmik (võiku)
4. tund Kesklaagris väike mulgipuder ja coca (piisavalt vähe, et jaksaks koos lätlasega joosta)
5. tund Bounty
6. tund Kirju Koer
7. tund Bounty
Vahepeatuses ei söönud vorsti ega midagi muud.
8. tund Martsipanibatoon Belnuga
9. tund Sponser geel, viimase 4km jaoks.