Mõned päevad on treeningu osas täitsa vahele jäänud - kuid täna sai tehtud trenn mis trenn.
Läksin piritale jooksma - jätan auto tavaliselt Pirita Selveri juurde ja jooksen seda ringraja ringi. Juba lapsepõlvest tean, et see on 6km pikk - kuna siis käisin igal suvel rinkat vaatamas ja nendes rinka-teatmikes oli loomulikult lisaks sellele infole, et Lembit Teesalu sõidab numbriga 1 ja Luule Tull numbriga 4 kirjas ka ringraja pikkus.
Igaks juhuks sõitsin siseringi üks päev ka jalgrattaga läbi ning sain samuti täpselt 6km.
Täna siis läksin mõttega vähemalt 3 ringi joosta. Ilm sombune, õhk +6kraadi, peaaegu tuuletu.
1. ring - see on nagu soojenduseks - pole nagu õiget tempot ja igasugused röhatused jm väljuvad gaasid annavad endast märku. Ühesõnaga - organism läks alles käima.
2-3. ring - need lähevad väga ladusalt ja mõnusa tempoga - peas keerlevad mõtted isegi sellest "aga äkki jookseks ajaviiteks isegi maratoni ära" - kiire arvutus ütleb et 7 ringi peaks jooksma. 2. ringil panin ka pealambi põlema, et autojuhtidele hästi nähtav oleksin. 3. ringil nägin pimedas metsas mingit gruppi kepikõndijaid - paistis et nad harjutasid seda toredat ala ühe vanema vuntsidega onkli juhendamisel.
4. ring - tempo hakkab juba natuke langema ja 4 ringi lõpus on tõsine sisemine võitlus, et rajalt mitte ära tulla - sain võitu ja läksin veel ühele ringile. Kepikõndijad olid kadunud ja autode kiirused olid ringrajal tunduvalt suuremad kui enne.
5. ring - tempo juba üsna tönts, säärelihased ja puusad hakkavad tunda andma. Ringi lõpuks valdab mind selline väsimus, et enamate ringide jooksmisele ei mõtle vaid keeran rahuloleva tundega auto poole. Olin väsinud - midagi ei märganud enam - väga pime oli ka juba.
Sisemine rahulolu endaga - lihtsalt tööpäeva lõpuks 30km joosta on päris normaalne treening - aega kulus 2:50.