Haanja100 toimus eile, 1.oktoobril. Tegemist on tõsise maastikurattasõiduga, mille käigus sõidetakse üle enamiku Haanja mägede ja läbitakse ülikeerulised tehnilised metsarajad (singeltrack).
Seekord võitis Haanja100 lätlane Saramotins Aleksejs ajaga 4:43, kes võitis ka selle aasta Tartu Rattamaratoni.
TULEMUS
Minu aeg oli 6:26 ja koht 103, max kiirus 58,5 km/h. Üldse lõpetas 272 ning viimase mehe aeg oli 9:52.
SÖÖK-JOOK
Igas TP-s võtsin 1-2 kurki, pool banaani ja tee peale söömiseks ühe kuklikese. Vedelikku tarbisin kogu sõidu jooksul 2 liitrit. Ühtegi batooni-geeli ei söönud.
KOHALEMINEK
Kuid päev algas minu jaoks vääga vara. Nimelt kell 4:50 hommikul oli äratus, seejärel tegin endale ühe kiir-pastaroa ja sõin selle tervenisti ära (pakile oli kirjutatud 3 inimest). Seejärel Tartusse, kust võtsin peale veel 2 jalgratturit kellega koos kulges ülejäänud teekond lõbusamalt ja seltskondlikumalt. Kuna nemad mõlemad treenivad Lõuna-Eesti mägedes ja nende orienteeritus on vaid rattasõit, siis ilmselgelt on nad ka minust kiiremad. Kalmer Liivak lõpetas eelmise aasta Haanja100 kohaga 47 ja Kaarel Nurk Tartu Rattamaratoni kohaga 267.
RADA
Kell 9 anti start, mina sain valmis ja sisenesin stardikoridori 10 sekundit enne starti. Esimesed 50km on enamjaolt tõuse ning siis ma tõdesin, et mina ikka pole „haanja mees, kes kergelt mägesid võtaks”. Kuid laskumistel seevastu - nendes gruppides kus mina sõitsin – vastast ei olnud. Ma olen Laskumiste Kunn! Eriti meeldivad mulle ülikeerulised, riskantsed ja tehnilised laskumised.
Peale Suurt Munamäge – nii umbes 70km peal kus enamus rattureid ära hakkab surema – tundsin mina, et NÜÜD ON AEG. Ma tõdesin, et ma pole küll Haanjamees, kuid seevastu olen ma Kestvussportlane. Alates 70 km-st tundsin, et olen sooja sisse saanud ja nüüd võiks sõitma hakata. Ja nii tulidki viimased 30 km täiega, ning seda ma nimetasin mänguks „vastased tulevad selg ees ja kaovad igavikku”. Siis alles sain ma aru, et olen võidusõidul.
Igatahes oli kahju, et finiš nii kähku tuli – nii 20-30 km oleks vähemalt veel võinud olla - mul hakkas just minema :-)
NIPPEL
Aa ja Suurelt Munamäelt alla tulles õnnestus ka ainuke nippel panna. Esimese kurvi võtsin ilusti, teise ka, kuid viimases - see mis keerab suurele teele - seal ma ei tahtnud kuidagi pidurdada :-) Ja kui ma lõpuks pidurdama hakkasin, sain aru et hilja - märg sile asfalt kaetud mahalangenud lehtedega. Juba pidurdamise ajal oli ilmselge, et panen põõsasse - nii ma siis nautisin neid viimaseid meetreid, jõudsin veel hüüda et tee pilti ma kohe lendan. Ja rahvale jõudis ka kohale lõpuks, et see mees pidama ei saa ning suure jooksuga eest ära hakkas rabelema. Ratas iseenesest oli kogu aeg kontrolli all, se's mõttes et ma ei lasknud tal ei paremale ega ka vasakule ära kalduda - see oleks kõige hullem olnud. Nii ma siis panin otse edasi, kuna kruusani - ja seal haakisin ilusti jalad lahti ning lendasin üle lenksu põõsasse - ratas mulle järgi. Aga kohe püsti tagasi, kiiver otseks, pealtvaatajatele naeratus ning täiega edasi.
LÕPETUSEKS
Minu reisikaaslased: Kaarel lõpetas kohal 54, kuid Kalmeril oli kukkumine ning tema pidi katkestama. Kui neil aga oli võimalus uhkustada oma selle suve läbisõitudega, mis oli ühel 3000 ja teisel 7000 km, siis minul tuli selle aasta suve läbisõiduks tõenäoliselt alla 1000 km.