Endorfiinid tekitavad meis heaolu tunde, see on looduslik, meie keha sisemine “narkootiline” sõltuvus.
Olles kord sõltuvusse sattunud, vajame ikka sagedamini ja suuremaid endorfiini annuseid.
Ja olemegi sealmaal, et hakkame käima jooksmas kaks korda päevas, hommikul ja õhtul.
Hommikul peale ärkamist ja enne kohvi joomist tõmbame jalga liibukad ja teeme kerge jooksu, et päev algaks väikese mõnulaksuga. Niheleme seejärel oma päeva tööjuures ära, kuigi kolm korda igas minutis mõtleme jooksmise peale ja kujutame ennast tossud jalas metsarajal.
Päeva jooksul teeme valmis oma õhtuse jooksuplaani, millises suunas, kui kaua, anname jooksule iseloomu jne. Meie organism on juba niimoodi arenenud, et ka lihtsalt planeerimine ja jooksmisele mõtlemine tekitab meis hea tunde.
Lõunast alates teevad näpud klaviatuuril pigem paelade sidumise liigutusi. Ja oh seda rõõmu kui lõpuks ideaalselt sobiva värviga sokid ja tossud jalga tõmbame ning kella start nuppu saame muljuda.
Iga kilomeetri järel tuletab kell ennast piuksuga meelde, iga piuks vabastab jälle endorfiine. Mida rohkem piukse, seda rohkem endorfiine vabaneb. Ja see juhibki meid järgmise taseme juurde.
Me armastame neid piukse niiväga ja mida suuremaks kasvab number kella ekraanil, seda rohkem oleme saanud endorfiine. Me ei suuda seisma jääda ning otsime üha uusi väljakutseid, kuidas ekraanile suuremaid numbreid saada. Olgu need numbrid siis distants, kõrgusmeetrid või aeg. Ja siis korraldame ja osaleme virtuaalsetes edetabelites Stravas, Endomondos või Garminis ning võrdleme oma virtuaalseid endorfiini tasemeid – ja see tekitab ka meis hea tunde, sest see on mõtlemine jooksu peale. Me võime seda kogu päev teha.
Me kulutame oma aega veelgi pikemate ja raskemate võistluste leidmiseks. Ja neid on meiesugustele sõltlastele kogu maailmas tohutul hulgal. Kui aga rahaliselt pole võimalik neil võistlustel osaleda siis korraldame ise endale sobiva ultra.
Mul on sõprade hulgas igasuguseid veidraid inimesi, näiteks Hannes Veide teeb peale tööd oma kodulinnale ringi peale ja jookseb maratoni, Martin Sokk otsustas aga, et läheb joostes 60km kaugusele maale minna ning Gunnar Kingo jälle leidis, et Tartu Jooksumaratoni starti võib ka joostes minna ning sai sellega päevasaldoks edasitagasi 50km, Kaido Vetevoog jooksis iga päev kuupäeva numbri järgi kilomeetreid, Indrek Ilumäe, kellele treener ütles 20km, tegi selle asemel 30km sest hea oli, Kain Väljaots aga hakkas vanas eas kiirusenumbreid taga ajama ning nopib nüüd oma vanuseklassis kõik poodiumid, Olle Rõuk aga on see mees, kes korraldab ajaviiteks ise ultravõistlusi, et siis seal koos sõpradega aega veeta, Rain Seepõld seevastu on leidnud et 400m pikkusel staadioniringil on tore sadu kilomeetreid joosta ja sama teeb aegajalt ka Toomas Unt, kuid Silver ja Rain Eensaar ning Timmo Tammemäe on jõudnud järgmisele levelile, tehes kõike seda ja palju enamgi 7+ ööpäeva. Mu endorfiinisõltlastest sõprade nimekiri on palju pikem ja kõike ei hakka siin üles lugema.
Kas nüüd võiks küsida uuesti, et milleks kõik see? siis ikka selleks et ajus endorfiine vabastada ja ennast hästi tunda.
Aitäh, sõbrad, see ongi inspireeriv ja niimoodi tegutsedes elamegi elusamat elu.
