Kui olime Kaja õe pere koju viinud siis vahetasime ise riided ning suundusime Rannamõisa ronima. Järgmisel päeval on ju jääseina raskusronimine - vaja veidi harjutada.
Jõudsime kohale enamvähem südaöösel. Pealampidega, kassid jalas, ronimisvööd peal, köied seljas,karabiinid küljel kõlksumas, kiivrid peas - suundusime järsaku poole. Õues temperatuur -16.
Otsime sobivat kohta köie panekuks - valik käib selle järgi, et millises punktis kõige järsem jääsein oleks ronida. Kinnitame jaama, paigutame köie ning Kaja läheb laskuma. Üleval on väga vinge tuul, nii et seal on isegi päris külm. Sein on tuisuse lumega üleni kaetud, nii et Kaja võtab oma kassidega sellelt süütuse ja liigub allapoole.
Hõikab "all" - mina "selge" - "köis vaba" - "selge". Panin köie peale ja hõikan taas "hakkan tulema".
Juhin tähelepanu, et jääronimises (ja üldse meeskonnatöös) on selged ja täpsed käsklused ning juhised väga olulised. Eriti pimedas. Pimedas ja üle järsaku serva ei tea mina mis seisus Kaja on, seepärast siis ongi kaks teadet: esimene et jõudis alla ning teine et köis on vaba - see tähendab et mina võin hakata ennast köide panema ning alla minema.
Seejärel ronisime mõne korra üles-alla, kuid siinkohal tuleb üks ilmselge antireklaami jutt. Nimelt kasutasime me fifi-sid, mida müüakse Redfoxis - kellegi isetehtud asjad. Aga need on tõeliselt nigelad - väga viletsa nurgaga, et kõva jää sisse lüüa. Ja võite arvata, et külm jää ON väga kõva.
Igatahes tõdesime, et tuleb vist hakata samuti kirkadesse investeerima. Korralik kirka aga maksab oioi kui palju - oma 3keegu kanti. Ja neid on kaks tükki vaja...
Lõpetasime kell 01:15 ja kell 2 sain lõpuks magama.