Seattle Undergroundi lugu !

Kõige põnevam aga oli Underground tour. Kui sa Seattlesse satud, siis mine kindlasti sinna. Kuna ma siiani olin ainult kuulnud, et mine vaata, siis mõtlesin „ok, eks ma siis lähen”. Aga oleks ma enne lugu teadnud, poleks mul seda mõtetki pähe tulnud, et kui aega pole siis ei lähe.

 

Mis see lugu siis on ?

 

Seattle hakati ehitama kusagil 1850a. paiku. Ok, elu veeres mitmed kümned aastad. Teadupärast aga peavad inimesed igapäevaselt oma vajadusi rahuldama. Seattle aga asus täpselt nii ebamugaval kõrgusel mere suhtes, et kanalisatsiooni oli keeruline ehitada.
Õigemini ehitati lõpuks üks vinge kanalisatsioon koos  uuendusega, et peldikud ehitatakse kõrgemale ja varustati igasuguste sitatõkete ja siibritega. Niisiis, peldikusse läksid trepist üles alati ja istusid kõrgel nagu kuningas, isegi kui sul oli vaid 1-korruseline maja. Ok – asi peaaegu nagu toimiski – kui aga merel oli tõusuperiood ning sa juhtusid peldikus rahulikult oma kõigeparemat tegema ning peale seda vett tõmbasid – siis ohhohooo – võis juhtuda selline asi, et allamineku asemel purskas peldikupotist igasugust värki isegi kuni paari meetri kõrguseni. Ühesõnaga kogu kanalisatsioon töötas aegajalt tagurpidi ning siis haises terve linn ja olemine oli majades sees kui ka tänavatel väga must ning jäle.

 

Paha lugu ju iseenesest. Niisiis, selleks et kehvadel aegadel mitte sita ja sopa sees kõndida tavalistel tänavatel, ehitati teise korruse kõrgusele jalgteid – kus sai siis puhta jalaga kõndida. Nõnda siis arenes see edasi, kuni kvartal-kvartali järel ehitati kogu tänava ulatuses teedele nö teine korrus peale. Seal oli hea ja puhas ning värske õhk. Kogu sitane elu jäi esimesele korrusele aga edasi. Samuti olid poed ikka veel seal all – nüüd juba pimedusse mattunud ligastel tänavatel. Elu käis kahel tasandil – all käidi poodides, kõrtsis, juuksuris – kuid üleval oli lihtsalt hea olla. Mõnda kohta ehitati ka tänavale aknad, et alumine tänav ka valgustatud oleks. Hobustega sõideti kohati üleval, kohati all.

 

Underground Seattle

Siis aga hakkasid seal pimeduse ja sita sees igasugused rotid jms jäledad elukad rõõmsalt paljunema. Ja tol ajal esines ka juhtumeid, kus inimese elu langes rottide ohvriks. Võeh.

 

Sisuliselt see siis ongi Seattle undergroundi lugu, et lõpuks kolisid kõik inimesed ära elama teisele korrusele, millest sai tegelikult kogu linna uus esimene korrus – ja senine esimene korrus jäeti täielikult maha. Linn kasvas ühe korruse võrra kõrgemale! Peaaegu uskumatu !
Uus linn valmis lõplikult kusagil 1900 paiku.

 

Muidugi jäid eksisteerima sinna nüüd juba maaalusesse süngesse ja ohtlikku linna mingisugused salabaarid jms. kohad mis ilmselgelt kartsid ilmavalgust. Loomulikult elutses seal veel pikka aega mingi kummaline seltskond – kõndis ja toimetas mööda neid mahajäetud kottpimedaid tänavaid. Samuti loobiti suur osa nendest esimese korruse tänavatest igasugu vana träni lihtsalt täis.

 

Underground - New-Old

Ja käesoleva tuuri käigus siis räägitaksegi väga palju sellest samast loost ning käiakse maa all vaatamas Seattle kunagist esimest korrust ja vanu tänavaid. Sa näed seal näiteks Seattle keskpanga hoonet, kõrtsi, hotelli...

Võid vaadata vanaaegseid pilte, kus seesama maja sillerdab päikese käes, mille süngel esimesel korrusel sa parasjagu aknast välja mõttetule, pimedale kuid kunagi elu keenud tänavale vaatad.

Kommentaarid (6) -

  • Eppppp

    15.01.2006 9:54:31 | Vasta

    See on jah väga hea ekskursioon. Mina leidsin selle Lonelyplaneti koduleheküljelt, rändajate foorumist Thornetree.
    Ma loodan, et kunagi hakatakse Tallinnas ka natuke  linnaalust näitama - mitte et ma arvaks, nagu Tallinnale teine korrus oleks samamoodi peale ehitatud. Aga midagi erilist ja alternatiivset saaks Tallinn pakkuda küll, mida siis rändurite foorumid saaks soovitada ja uusi õigeid inimesi salajase ekskursiooniga tutvustada...

  • Kaja

    15.01.2006 11:39:55 | Vasta

    Uhh, juba ainuüksi mõte, et linn lihtsalt korrus kõrgemale kasvas, on nii suur, et ajab ihukarvad püsti Smile

  • ss

    16.01.2006 11:11:13 | Vasta

    uhh... kas alumine pool kokku ei kuku Smile

  • Ritsikas

    17.01.2006 17:24:21 | Vasta

    minul tekkis sama küsimus, et kui ikka kümmneid(sadu-tuhanded?) tonne kaaluvad majad on ehitatatud selle 19 sajandi lõpu "ehituskunsti" peale, siis kui kindlalt nad ennst seal tunnevad... Või on ikka enamus underground  linna täis aetud ja natuke on turistidele näitamiseks jäetud... Päris lahe oleks mõelda, kui kusagilö veel elatakse... ja täiesti omaette... 100 aasta vanuste kommete järgi.

  • Leivo

    17.01.2006 18:52:30 | Vasta

    Loomulikult pole pilvelõhkujate all enam mingi ühekorruseline puulobudik Smile
    Ja selles osas on sul õigus jah, et tänaseks on enamus alast ikka täidetud ja kinni aetud - on vaid turistidele lahti jäetud osa.
    Kuid mina olen üsna kindel, et kindlasti on seal hulgaliselt mingeid imelisi salakäike ja muid huvitavaid kohti, kuhu turiste lihtsalt ei lasta.
    Aga sünge oli küll maa all aknast välja vaadata ning kujutleda päikest sealt sisse paistmas.

  • Ek

    29.03.2006 19:30:05 | Vasta

    No selle teise korruse värk tuli neil sellepärast, et ühel aastal oli suur tulekahju linna maatasa teinud ja siis otsustatud kaks kärbest ühe hoobiga võtte, - linn üles ehitada ja kanalisatsiooniprobleemid lahendada. Et ehitavad majad selliselt, et esimene korrus jääb hiljem maa alla. Mõneti võttes kreisi, teisalt suht loogiline - iga mees ehitas oma vana krundi piires, jälgides tänavafronti ja krundipiire. Tol ajal oleks oluliselt keerulisem olnud kogu linna pinnase abil tõsta ja pärast selgeks teha, kelle maatükk kusagil paiknes. Asi iseenesest selgitab filmimeeste lembust igasugu utoopiliste maa-aluste  sootsiumide suhtes.

Lisa kommentaar

Loading