Tegemist on ühe väga uduse ja vihmase kandiga. Mis neid inimesi küll siia on toonud ja pannud ehitama sellise suurlinna ??
See on suur linn, mida ilmestavad kõrguvad pilvelõhkujad ja ruudukujulised tänavakvartalid.
Seattles on kõik tänavad ida-lääne (avenüüd) ja põhja-lõuna (tänavad) suunalised. Kusjuures ida-lääne suunalised avenüüd on lihtsalt nummerdatud. Mere ääres esimene avenüü on nr. 1 jne. Kui ma jooksmas käisin siis ida-lääne suunal jooksin 35. Avenüüni välja. Põhja-lõuna suunal aga on tänavatel ka nimed – Pike, Pine, Virginia, Bell, Columbia, Washington jne.
Pilvelõhkujad on valdavalt hotellid. Üks kõrgemaid on 76 koruseline, ligi 300 m kõrgune ja 46 liftiga.
Siiani arvasin, et mul on ikka mingisugune oskus inglise keele osas olemas, kuid siin tundub mulle, et olen sattunud mingile täiesti võõrale maale. Keskmine ameeriklane räägib kiiresti ja väga lohakat inglise keelt. Tõsiselt, sõnalõpud neelatakse alla ja kogu keeleline diktsioon on üsna vilets. Alguses ma ei saanud asjast aru – kuid analüüsides paljude erinevate elualade inimeste kõnesid (poemüüjad, inimene tänavalt, bussijuht, seminaril esinejad, hotelli administraator), hakkas mulle kohale jõudma et tõesti-tõesti, ameerika inglise keel on kiire ja korralike sõnalõppudeta.
Mulle tuleb meelde siinkohal üks situatsioon Argentiinas. Istusime Kajaga ühes Patagoonia restoranis ja sõime lõunasööki kui meie kõrvallauda tulid üks mees ja naine. Kuigi me lobisesime omavahel, jäi mulle väga selgelt nende jutt kõrvu ning paari minuti pärast ei suutnud vastu panna ja kõnetasin neid. Miks ? Nad rääkisid inglise keeles (valdav enamus räägib seal hispaania keeles) aga nende hääldus oli NII selge ja NII puhas, et se tundus midagi uskumatut. Nagu mõnes vanaaegses inglise aristokraatide filmis. Hämmastavalt ilus kõnekeel. Kogu jutust aru saamine oli lihtne ja mõnus ning esimene mida ma neile ütlesin (kahtlemata mitte nii sorava inglise keelega), oligi midagi nende keele puhtuse kohta. Ja mis te arvate kust nad pärit olid – muidugi inglismaalt.
Minu eluunistus on saada kõnelema sama ilusat inglise keelt kui´seda tegid nemad. Muidugi olid nad kõigele lisaks väga huvitavad inimesed, nii et meil oli peale seda vähemalt üks tunniajane mõnus jutuajamine. Nad olid nimelt keskealised mootoratturid, kes alustasid kaks kuud tagasi Põhja-Ameerikast ja olid selleks ajaks alla Argentiinasse jõudnud.
Ja nendega võrreldes (ja sellega mis ma koolis olen õppinud), on ameeriklase inglise keel ikka väga inetu ja lohakas.
Seattle on mägine. Siin asub üks Põhja-Ameerika kõige populaarsem mägi Mount Rainier (üle nelja tuhande) mida käivad igal suvel ronimas tuhanded mägironijad. Seega tuleb ka Seattles linnas ringi liikudes kohati üsna järskudest mägedest üles-alla vantsida.
Kiirteed läbi linna, tänavad ja magistraalid kulgevad maa-all, maa peal ja linna kohal. Sama asi ka trammidega (kui nii neid nimetada). Neile ei jätkunud enam tänavatel ruumi ja nii ehitati need tänavate kohale – cool ! Lisaks linna all asuvatele tänavatele-teedele on ka osa linna maa all – õigemini on see selline osa, kus elati kunagi ammu ja tänapäeval korraldatakse sinna vaid ekskursioone.
Eile käisime lennunduse muuseumis – tõeliselt lahe koht. Koos Jaanusega kasutasime ka võiomalust proovida lennusimulaatorit, mis on võimeline tegema igas suunas 360´ pöördeid. Tõeliselt lahe elamus. Kusjuures kõiki neid pöördeid ja keeramisi saab ise juhtida.
Bussiga linna tagasi sõites sattus bussijuhiks üks huvitav mees. Mees kes jutustas terve tee tagasi linna. Te olete ju vaadanud mingeid Texase või Mexico filme, kus on indiaanlased, kauboid ja lisaks sellised vanemad jässakad (paksud) rantšo pidajad ? Vot see mees oli see viimane, ta rääkis madala bassiga, mida ilmestas kerge ninahääl, kuid tema jutt oli täpselt selline kaasahaarav ja kõiki naerma ajav. Mina ei saanud sellest kuigi palju aru, kuna tegemist oli „tavapärase ameerikaliku inglise keelega”, kuid ta pajatas midagi Seattle ajaloost 19 ja 20 sajandi kohta.
PS. Kell on meil siin praegu päeval 14:00. Teie seal aga peaaegu magate juba :-)