Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Jaanipäeva otsustasime vastu võtta justnimelt Ruhnus. Seal olen veetnud oma elu esimese poolaasta, mil mu ema seal elas ja hobust pidas.

Nüüd siis teist korda Ruhnus, et ühineda üleüldise ja suure Ruhnu Karu taga ajamisega, mis pidi aset leidma jaanipäeva järgsel hommikul kell 6:00. Kogu saare rahvas võtab kätest kinni ja nõnda tõmmatakse ühe raksuga saar pikkupidi läbi.

Kõik kohad olid Ruhnu Karu jälgi täis ja nii oli päris tegu, et aru saada kuhu poole mõmm viimati läinud oli.

Noh nii päris ei läinud.

Pigem püüdsid nad meid kinni. Nüüd oleme siis kõik punetamas ja igal võimalikul juhul kratsime ennast igalt poolt.

Sääsed loomulikult.

Kaja, Kati ja oma lastega veetsime igatahes ühe super-laheda nädalavahetuse. Pikemalt kirjutab meie käigust loomulikult meie sündinud teeneline kirjanikutalendiga inimene.

Transport

Ruhnul käib oma bussiliin - nr. 5 - millega saab sõita vähemalt Metsakooli peatusesse.

Lisaks oli seal väga omapäraseid mälestusi erinevast ajastust pärit liiklusvahenditest.

Tavatsetakse öelda, et Milano kui moepealinn. Ja kui lugeda http://trip.ee lugusid, siis Milano pole just eriti kõrgelt hinnatud turismilinnana.

Minule aga jäis silma see, et tegemist on tõeliselt suuri kontraste omava linnaga.

Kuigi Milanos on palju suurte moekuulsuste poode, mis võiks viidata sellele, et seal on ilusad, rikkad, puhtad jne -võrdes inimesed ja tänavad.

Inimesed - suhteliselt keskmine riietuskultuur - muidugi jalutab siin inimesi kes on tavapäraselt paremini (või erilisemalt) riides, kuid millises linnas neid poleks ?

Kuid linn ise - no ütleme nii et on näha et siin "elatakse". Selles mõttes, et tänavad jätavad musta mulje, kõik majade seinad kesklinnas on graffitit täis joonistatud, majade enda seisukord on ka "kuidas juhtub".

Näiteks järgmisel pildil hakatakse sulgema Armani poodi - kui turvakardinad on eest ära - siis avaneb pilgule köitev ja päikese käes särav-puhas vaateaken. Kuid õhtul - turvakardinate alla lastes - muutuvad kõik poed ühesugusteks graffitiga kaunistatud tavalisteks (kui mitte öelda räpasteks) majadeks.

Teine huvitav kontrast mis silma hakkas - trammiliiklus. Tõeliselt suur vahe millise trammiga sõita. Ma seisin ühe ristmiku peal ja tegin seal kaks pilti trammidest. Üks neist täielikult tehnika viimane sõna ja nii kaasaegne kui võimalik - ülivoolujooneline nagu mõni magnetpatjadel liikuv ülehelikiiruse rong Shanghais.

Kuid teine tramm täpselt sealsamas rismikul - no minule jäi mulje et tegemist on vähemalt sada aastat vana trammiga - see oli siis hobutrammide aegu. Kuid selle vahega et hobune oli eest ära võetud ja elektrisarv katusele pandud. Tramm ise aga nägi välja ja kolises täpselt nii nagu 100 aastat tagasi. Külje peal rippus vana kulunud nöör, millest tõmmatakse vajadusel elektrisarv alla.

Ausalt, ma pakun et Eestis pole muuseumis ka selliseid tramme. Või kui keegi mäletab, siis umbes 20 aastat tagasi sõitsid meil mingid ürgvanad puhastus-trammid ringi - no seda meenutasid.

Mis muud toredat, jalutasin imetoredate kanalite ääres. ühel kanalil oli hulgaliselt suuri vee aluseid, mis funktsioneerisid kohvikute-restoranidena. Samuti oli seal kanalite ääres palju-palju musta värvi inimesi, kes müütasid tänavale maha laotatud riiete pealt igasugu turisti-kama.

Kella 21:00 paiku nad alles hakkasid ilmuma, kuna siis läheb ilm sedavõrd normaalseks, et saab ringi käia. Tuleb, pikka kasvu, mingi voodilinast tehtud kott üle õla, nägu selline nagu oleks kogu aeg pilves, samm selline pikk ja loivav. Või teine - rikkam must mees - tuleb ühekohalise auto-motika seguga kohale - tagumine kastikuubik laeni täis.

Ja keset linna oli üksik kaal koos ideaalse kaalu tabeliga. 50 sendi eest said ennast linnas kaaluda ja arvutada kas sinu kaal on normaalne või mitte.

Sellised olid minu ühe päeva kogemused Milanost. Iseeenesest toredad - kuid jah - olen nõus et turistina sinna tagasi ilmselt ei lähe.

Kui kell 23:00 Milanos (Itaalia) lennuki pealt maha astuda, siis on täiesti paras õhukese t-särgiga olla, kuid nagu ma arvasin - päeval on parem õue mitte minna.

Käisin aeglase tiiru ümber Microsofti maja - ja higi leemendas :-)

Õhtupoole on aega linnas tiir teha - loodan siis tiba jahedamat keskkonda.

No igatahes on nüüd näpp antud ja küllap see käsigi võetakse.

Igatahes Eestis toimunud 36h võistlus oli baltimaade sarjas esimene. Leedus toimub 14-16 juuli ning Lätis 15-17 september.

Leedumaale oleme kirjas siis tiimiga "Ekstreem.ee":

• Leivo Sepp
• Andres Pae
• Kaja Pino

Ülaltoodud nimekirjast tuleb esile tõsta Andres, kes lõpetas erinevalt meist ka käesoleva aasta Eestis toimunud 36h.

Eestlastest on praegusel hetkel Leedu võistlusel kirjas loomulikult ISC (Heiti Hallikma, Randy Korb ja Rain Lond), Twister Adventure (Sven Liivand, Erki Erm, ...) ja mõtlejaid on mõni veelgi.

Suurim erinevus Eestiga seisneb selles, et võistlus on nelja-etapiline: Jooks, ratas, kanuu ja ujumine.

Olime plaaninud tänase päeva ronimise õppimisele kulutada. Tegelikult õigem oleks isegi öelda, et päästetööde tegemise õppimisele. Nimelt kui minna mägedesse, siis väikseses grupis peavad oskama kõik liikmed võrdselt köietööd teha ning oma kaaslasi päästa.

Meie ülesanne oli täna õppida toime tulema olukorraga, kus üks inimene laskub üle kaljuserva alla (ülaltjulgestusega), kuid köiepikkusest ei piisa et astanguni jõuda. See tähendab kokkuvõttes seda, et ülemine kaaslane peab olema suuteline ta üles tagasi tõmbama. Oletame et alumisel pole isiklikku ülesronimise varustust - või ta ei saa seda kasutada mingi saadud vigastuse tõttu. Viimane kirjeldus läheneb juba sellele, et ühtlasi õppisime ka jäälõhest (või väljapääsmatust kaljulõhest) inimese päästmist.

Koht Paldiski.

Milleks saab veel auto tagavararatast kasutada ? Aga ikka selleks, et oleks midagi kaalukat üle kaljuserva alla visata :-)

Minu auto tagavara rattal oli see esimene kord üldse kui teda kasutati - ja siis veel millisel moel...

Peale mitmekordset kummiga harjutamist oli minu kord üle serva alla minna. Kuid oh häda - seal oli kaljunuki otsas oli siiski liiga väike sakk, mis pidanuks köit õiges kohas hoidma - ja nii me siis panimegi seal kola kokku ja läksime teada-tuntud kohta Türisalu pangale.

Seal kordasime üle kuidas teha polispast jne. Ning mina üle serva alla - mauh. No mitte just mauh :) - aga alla ikkagi.

Ja läks napilt pool tundi kui ma juba pistsin oma nina taas üle serva - Kaja oli oma töö teinud ja mind 15 meetri sügavusest kaljulõhest või jääpraost oma jõuga välja tõmmanud. No ma paaril korral pisut aitasin. Siis käis Kaja alla ära ja mina tõmbasin ta üles.

Muidugi vooris tänase ilusa ilma tõttu seal hulgaliselt turiste, kes kõik uudistasid meie tegevust ja ahhetasid seal serva peal seistes kui kaugel all inimest rippumas märkasid.

Alustasime Kajaga Kurkse sadamast - kokku 27 km sõitu.

Ja Kaja ongi meie toredast Pakri-seiklusest vahva jutu kirjutanud.

Siin ka pilte selle kohta.

NB! Ja muidugi oleme väga uhked oma nimelise kajaki üle millele me ise nime andsime. Ja sellele vastavalt ka soomest aerud lasime tuua.

Ja ilu peab ka olema - ning oranž kajak mere taustal kahe paari valge aeruga ON ilus :-)

Kuigi jah mitte just päris hea õnn nüüd tagantjärele vaadates. Igatahes 36h võistluselt tulime tagasi katkestajatena - 28 tundi rajal.

AGA - me oleme kõvad tegijad !

Kui me veel 26h paiku arutasime strateegiat ning ma küsisin tiimiliikmete käest üle, et "kas on kõigi jaoks aktsepteeritav ja OK kui finišeerume hommikul kell 8:00" - olid vastused ainult üheselt mõistetavas jaatavas vormis.
Ma teadsin seda nii täpselt arvutada, kuna olid teada mõningad faktid võitjate kohta. Ja ma olen siiamaani selles ajas täiesti kindel. Miks ma seda üle küsisin - aga seetõttu, et tavaliselt oleme lõpetanud 29tunniga, kuid seekord oleks läinud ka teise hommikuni välja - ehk ca 35 tundi.

Kuid läks nii nagu nüüd siit lugeda.

Vahest lihtsalt tuleb teha ebapopulaarseid otsuseid ning nõnda me siis veidi enne 28h astusime rajalt maha. Nii nagu Randy samuti hiljem ütles, et tema jaoks oli Poolas tehtud katkestamise otsus ikka Väga Raske Otsus.

Mul polnud peale seda seda otsust ei süügiisu ja muidugi olin väga löödud. Sest tegemist oli ühe raskeima 36h võistlusega mis siiani tehtud ning ma oleks jubedalt tahtud just selle võistluse lõpetada. Õhtupoole ma veel ennustasin võistluskaaslastele (kui oli teada juba fakt et me hommikul lõpetame), et pange tähele - nii kui teine öö saabub, hakkab võistkondi kohe robinal katkestama - ja nii ka läks. Kuid ma ei uskunud et meie sellesse hulka satume.

Rada oli super, raske ning ilm tegi järgmisel õhtul asja ainult hullemaks :-) Mis veel - väga palju huvitavaid seikasid juhtus rajal. Näiteks ühel võistkonnal sai poole kanuutamise pealt siiber ning nad tõstsid kanuu veest välja ja marssisid mööda maanteed koos kanuuga finiši poole :-))
Kodus arvutasime oma orienteerumisvead kokku ning oioioi, konkreetselt 2h30m vigu tegime. Vead:

1. Ratas: 62 punktist 33 punkti minekul tegime 30 min viga. Oleks võinud otse mööda teed sinna minna, kuid meie panime silla peale ja siis veel mööda suurt teed kusagile öhe.
2. Jalgsi: alguses ei saanud kanuuga üle - pikk järjekord (oleks pidanud kohe järtsi minema) - 15 min viga
3. Jalgsi: punkt 58, kuna oli kaardil valesse kohta märgitud siis viga 10 min
4. Jalgsi: 58 -> 53, püüdsime leida koos Bona Fidega üht teeotsa, kuid ei leidnud - tulemuseks viga 10 min
5. Jalgsi: 35 -> 66, tahtsime ümber raba mööda teed minna - ei õnnestunud eriti hästi - tulemuseks viga 30 min
6. Jalgsi: 66 -> 60, eelmine võistkond kaldus veidi liiga paremale, nõnda ka meie nende järel - viga 5 min
7. Kanuu: Kui pidi Raudna jõkke ülesvoolu keerama, siis unustasime seda teha ning kimasime 1,7 km mööda Hallistet pärituulega allavoolu - viga 30 min
8. Ratas: 55 punktis ei võtnud esimesel ringil torni otsast "Beal" märki - viga 10 min
9. Ratas: 68 -> 32 punkti läksime ringiga - viga 10 min
10. Jalgsi: 65 punkti minekul keerasin keset metsa kaardi 180 kraadi (esimest korda elus :) ja läksime tagasi - viga 3-4 min - õnneks oli Falcki meestel GPS kaasas ning viga tuli väga kähku ilmsiks
11. Jalgsi 51 punkt, arutasime kas võtta või mitte - natuke juba lihtsalt peast segi - 3-4 min viga :-)
    

Siin üks näide sellest, et ka seekord ei pääsenud rattaga jõe ületamisest - Kaja vööni sees, kusjuures ta oli 20 min tagasi endale puhtad ja kuivad sokid jalga pannud  ...

Niimoodi kasutan suurte tegijate sõnu omas vormis, nimelt Jaan Künnap tavatseb Pamiiri baaslaagris mõne hea söögi (näiteks mannavahu) juurde öelda et "vot selline alpinism mulle meeldib".

Ja seda selle kohta kui meie Kajaga Venemäe torni juures kell 8 õhtul päikesepaiste ja tuulevaikuse idüllis liha grillisime.

Eesmärk sai täidetud - püstitasin endale piiri - 4h - ning kusagil peale otepääd oli tunne, et see jääbki unistuseks. Kuid lõpus hakkas tempo jälle tõusma ning lõpuajaks tuli 3:55. Tulemused.

Lähemad tuttavad lõpetajad, et kellega ennast võrrelda (kokku lõpetas 1252):

• Riho Ever - 233, 3:37:20
• Tõnu Hendrikson - 448, 3:55:13
• Leivo Sepp - 460, 3:55:14
• Rain Lond - 550, 3:56:54
• Tarmo Uba - 554, 3:57:26
• Alar Ehandi - 590, 4:00:14
• Andres Pae - 694, 4:07:57
• Ivar Hütt - 739, 4:12:10
• Peeter Hendrikson - 1063, 4:54:20
• Toomas Gross - 1152, 5:20:32

Kui me siis sõpradega arutasime seda 4h lõpetamise värki, tuli Kaja ja ütles "mis te siin jutustate oma neljast tunnist, mina tegin alla kolme tunni !" Selle kohta kuidas saab alla kolme tunni teha, lugege edasi siit jutust.

Rajast ja Minu Sõidust.

Alguses, peale starti oli kohe kõva andmine. Paistis üks hea kogukas grupp moodustuvat mille tempo tundus ka sobilik. Kuid sealt langes pidevalt tagantotsast mehi ära nii et päris kõva rassimine oli nendel ebameeldivatel hetkedel. Lõpuks lagunes grupp laiali, jäime paari mehega minema. Minek oli hea ja siis korjasime tee pealt kaasa üksikuks jäänud Tõnu. Noh, tilkus siit ja sealt, grupike kasvas - korraga tuli tagant jälle suurem punt peale ning siis läks väga hea tempoga Otepääni välja. Kuid ette on teada, et Otepää mäed panevad asja paika - nii ka seekord.

Pool maad (65 km) oli juba sõidetud ka ning esimene väsimus kontides. Nii ma siis suurest grupist koos paari teisega maha jäin. Kuna üksi pole mõtet rabeleda siis võtsin asja rahulikult ja tegin järgmises TP-s isegi peatuse - st. konkreetselt vajutasin pidurit ja jäin seisma :-) Sõin seal leiba-soola, jõin ja puhusin paar sõna naljajuttu.

Rahulikult edasi - võtsin kõik Otepää mäed ja rolleriraja täpselt mulle sobiva tempoga ja siis lõpuks jõudis järgmine grupp tagant järele. See oli napilt peale Otepääd. Üksi sõites väsib päris korralikult ära ning mul oli tegu et gruppi sisse saada, kuid lõpuks ta lihtsalt imeb sind endasse. Nõnda läks varsti olemine päris ladusaks, sain korralikult 20-30 km puhata. Kuid siis peale Elvat suure maantee peal vaatasin et grupp on ohtlikult pikaks veninud ja mina olen esiotsast päris kaugel. Hakkasin siis asja kontrolli alla tagasi võtma ning võtsin suuna ettepoole.

Sest kui sealt kavatseb grupp ära minna ja sind pole kohal, siis neid enam kätte ei saa. Lõpuks olin ees - ja mis ma näen - Tõnuke samamoodi kiiremast grupist väsinud ning ka sellesse suurde gruppi pudenenud. Tegime siis seal eesotsas tööd - kusagil 4-5 km jooksul tõmbasin ise kogu gruppi, kuid hiljem selgus et natuke liiga pikalt.

Sest siis ilmusid mingid üritajad, kes tahtsid väikese grupi koguda ja ära minna.  Või teine võimalus - nad arvasid et nende kord oleks gruppi vedada - aga nad kujutasid ette, et see tähendab hirmsat andmist. EI ole nii mehed. Vedama minnes ei tohi grupi tempo oluliselt tõusta - aga mida teie tegite - mõtlesite et nüüd veate ja siis kohe peate hirmsasti panema. RAHULIKULT tuleb võtta selliseid asju 20 km enne lõppu.

Ühesõnaga püsisin grupi eesotsas aga äraminekuid ei toimunudki. 10km enne lõppu läks juba parajaks sagimiseks ning 5 km enne lõppu, seal kus tee hästi kitsaks läheb - oli tõeline õlg-õla tunne. Kuulda on ainult kummivihin ning kõikide tähelepanu maksimaalselt tipus. Kui muidu raja peal olid sinu kaassõitjad lihtsalt ratturid - või ütleme mõnus ja sõbralik antiloopide kari - siis 5km enne lõppu muutusid kõik rattad kuidagi väga ähvardavaks ning tempo tõusis. Iga ratas paistis kui üks näljane ja vihane gepard, kes jookseb antiloobi järel.

Lõpp - 1km lõpuni - kõige ohtlikum koht kogu võistluse jooksul. Siin võid võita 20 kohta ja kaotada 120 kohta. Mina tegin seda esimest - st. sain grupist välja külje peale ning finisheerusin suhteliselt grupi eesotsas.

Veelkord aga tahaks ära mainida Tõnu, kes oli üks viimase kilomeetri vedajatest.

Ahjaa, paar kukkumist ja kummipurunemist oli ka. Kumm läheb lihtsalt - minu kõrval käis konkreetselt kolmel korral kõva VUSSS - ja oligi mees tee ääres kummi parandamas.
Kukkumine seevastu on väga ohtlik asi - kusagil Otepää Elva vahel - suure pundiga sõites - käis minu kõrval äkki mingi ragin ning seejärel kõva vandumine - tulemus: pool maanteed oli peale seda lihtsalt tühi. Poisid tegid külakuhja.

Baltimaade ainuke bobirada asub Lätis - Siguldas. Seal on võimalik praktiliselt kõigil soovijatel sõita ülevalt alla, kuid seda mitte bobiga, vaid mingisuguste pehmete vakstust ja poroloonist vannidega. Ühesõnaga sõidukid, mis on mõeldud rahvale mulje loomiseks. Jalaste asemel on nendel poroloonist bobi-vannidel PVC-torud (plastiktorud). Hind - oli miski 6 või 7 Läti latti inimese pealt - so siis ca 150 EEK.
Nendega on esimest ja teist korda alla sõita päris tore, kuid 65km/h tundub kolmandal korral ikka häbematult vähe.

Meil oli erakordne võimalus proovida ka päris bobi. Oi mehed, see on midagi tõeliselt ägedat ja kui teil iganes see võimalus avaneb siis proovige. Seda aga kahjuks minu teada avalikult ei pakuta.

Kiirused - maksimumkiirus tuli kahesel bobil 108 km/h.
Autoga sama kiirelt on meist pea igaüks sõitnud - aga bobirajal 120 ja 90 kraadiste kurvidega on see täiesti uus tase.

Muidugi lubatakse sellise bobiga sõitma ainult ükshaaval (kaheste bobidega) - st. "päris" bobijuht istub ees ning sina oled kaasreisijana taga. Starte on seal Sigulda bobirajal 2 tükki - kõrgemal ja madalamal. Bobivannidega ja naiste bobisõidu stardid on madalamalt. Meeste stardid aga kõrgemalt platoolt - sealt saavutatakse tippkiirusteks 130 km/h.

Kahese bobisõidu korral oli meil kolmas naelikutega lisamees, kes lükkas ülevalt hoo sisse. Edasi läks kogu reis uskumatu väledusega. Kuigi ma olin 2-3 korda juba seda teed poroloonist vanniga sõitnud, oli käesolev hetk hoopis teisest puust. Ma hoidsin kramplikult mulle ettenähtud kätekohtadest kinni ja püüdsin pea suruda maksimaalselt õlgade vahele.

Mis siis toimub sõidu ajal ?
Kui vanniga alla sõites saad rahulikult ringi vaadata, pilti teha ja niisama kiljuda, siis bobiga unusta see kohe ära. Tõsiselt - Sa oled iseendaga niipalju ametis, et sul puudub igasugune aeg kasvõi kiljumiseks.
Esimestes kurvides mõtlesin et piilun bobijuhi pea tagant välja, et mis ees toimub ja kuhu poole kurv tuleb - siis õige pea sain aru, et see on väga ohtlik tegevus. Sest kui sul kael on välja venitatud ning uurid ümbrust - samal ajal teeb bobi 108 km/h kiiruse juures 120 kraadise!!! põõrde - siis võib vabalt juhtuda, et sinu pea jätkab esialgu valitud suunal liikumist ja eraldub kehast.
Niisiis, surusin pea õlge vahele.
Järgmine mure mis mul sõidu ajal tekkis - kas mu selgroog terveks jääb - see mõte vaevas mind tõsiselt lõpuni. Kuna jõud mis sellise kiiruse juures seljale mõjusid oli erakordselt suured. Kosmoloogias ja lennunduses mõõdetakse selliseid keha ülekoormusi G-de abil. See iseloomustab suurust, mitu korda raskemaks muutub näiliselt inimese keha.
Ma olen siiani hämmelduses kuidas bobijuht kõige selle juures suutis rada jälgida, rooli keerata ja bobikelku juhtida.

Kujutage ette, et olete vabalangemises - kukute näiteks 5-kordse maja katuselt alla - ja alla jõudes ei potsata te vastu maad, vaid nagu ameerika raudteel keeratakse teid üles tagasi. Vot sellel momendil kui te seal all suunamuutusega tegelete, mõjub teie kehale mitu-mitu G-d. Ja siis tekib selline tunne, et kohe saavad pea ja pepu kokku ning selgroog vajub vahepealt kildudeks.
Ja nüüd kujutlege seda sama situatsiooni, aga te tulete poolviltu sealt ülevalt alla ja ei keera mitte lihtsalt otse üles tagasi, vaid keerate poolviltu.

Nüüd tabab teid ilmselt mõte ja tunne, et kas sellest kurvist välja tulles mul on pead või ei ole teda enam mitte.