Täna sai läbi tehtud trekkinguga Tartu Maratoni 63km rada. Alustasime Otepää suusastaadionilt kell 8:00 ning esimene grupp lõpetas Elva Jahilasketiirus 17:07.
Tegu oli peamiselt Bergsoni meeste vastupidavuse ja varustuse testimise treeninguga. Minni eestvedamisel sai teoks - nii koos söögi-joogipunktidega kui ka kõige muu juurdekuuluvaga.
Kokkulepe oli, et allamäge jooksme ning ülesmäge ja sirged kõnnime. Riietuse ning jalanõud valis igaüks ise. Paljud valisid tossud, kuid mina ning mõned veel tegid raja läbi saabaste ja matkakeppidega. Eks ikka selleks, et saapad oleksid Bergsoni jaoks korralikult sisse käidud.
Kui esimene pool möödus viperusteta siis teisel poolel seevastu oli neid mõnigi.Näiteks pidi olema 37 km peal toitlustamine, kuid segastel asjaoludel oli see alles 46km peal. Seega - kui seiklusspordi kõige suuremad ajaröövlid on vahetusalad-söögipunktid siis seekord söögipunkti polnud ning aega selle peale ei kulunud :-)
Kuna aga organism ootas juba viimased 5km söögipeatust, oli selle puudumine äärmiselt tore kogemus. Kuna mul polnud seljakotti ühtegi võileiba pandud, hakkas maailm silme ees kiiresti ringi käima. Põhjus oli ilmselgelt ka selles, et ma olin sattunud juhtgruppi.
Matkasime grupiga - Urmo Alling, Ruth ja Maret Vaher, Sven Liivand ja Tiit Tähnas - Tiit ja Sven otsustasid vahepeal joogipeatuse teha ning seejärel jäidki oma tempo juurde. Seega - olles paar kilomeetrit nüüd oma uue väikese tiimiga - Urmo ja õed Vaherid - trekkinud, hakkas mulle tasapisi tunduma et miski on teisiti. Ning kui see mulle kohale jõudis...
Ma olin ju sattunud liidrigruppi Eesti meistritega, Urmol ja Maretil olid tossud jalas, Ruthil olid küll kerged matkasaapad, kuid tema jõu ja vastupidavust iseloomustab kindlasti see, et talle võiks jalga panna kasvõi tuukri tinasaapad oleks ta ikka sama kiire kui teised või veidike kiirem. Seega olin ühes paadis "hullude" Vaheritega :-)
Urmo küsis olematut söögipunkti läbides retoorilise küsimuse „kas kõigil on süüa kaasas?“ ning pigistas endale ühe geeli naha vahele. Ruth krapsas oma seljakotist vilunud liigutusega ühe võileiva ning jagas selle minuga pooleks - oi sellest oli suur abi. Ja teine väga suur abi Vaherite seltskonnast seisnes selles, et nad teadsid väga täpselt kust kulgeb Tartu Maratoni rada. Ma võin öelda et seal on kümneid kohti kus ma üksi oleksin täiesti eksinud, mis ette rutates võib öelda paari inimesega ka juhtus.
Kokkuvõtteks oli õdede Vaherite ja Urmoga koosveedetud aeg tipp-topp. Tempo oli samuti täitsa pandav ning minu jaoks pisut intensiivsema treeninguga kui algselt arvestatud. Eks omajagu mängis siin rolli ka eilne maraton.
46 km peale oli organiseerunud toitlustus – oi kui hea maitses pastasalat, vorstivõileib ning õunamahl.
Sealt edasi läks enam-vähem nii, et laskumised jooksime ja sirged ka, kui tõus ei olnud tuntav siis sai ka need võetud kerge sammuga. Nõnda, vahepeal liitus meiega tagantpoolt tulnud Heiti ja nii jõudsimegi Elva jahilasketiiru.
Heiti oli vahepeal jooksnud koos Rainiga, kuid jällegi segastel asjaoludel (GPS-i patarei vahetus), läksid nad omavahel kaduma. Ja nõnda siis tegi Heiti ühe pika 5km lisajooksuringi kuid jõudis siiski õigele rajale tagasi. Rain tegi samuti miski huvitava jooksutiiru, kuid tema läbis väga erinevaid radasid ning kõik need polnud mitte Tartu Maratoni rajad. Lisaks õnnestus neil mõlemal mööda lasta toitlustuspunkt mis oli vist sel ajal nähtamatu – igatahes süüa nad ei saanud.
Kui me olime kõik juba lõpuks koos (õige pea jõudsid lõppu ka Minn, Randy, Maku, Tiit, Sven, Pilvi) ning Elo hakkas meid bussiga tagasi viima (Raini müttas endiselt teadmata kohas ringis – tal polnud kaasas ei telefoni, raha ega ka pealampi ja õues oli täiesti kottpime). Olime juba bussiga peaaegu Arulas kui saabus kõne, et „Rain on jõudnud Jahilasketiiru“. Ots ringi ja tagasi. Rain oli kõvasti seigelnud mööda pimedaid Elva metsasid – muidugi omaarust kõige otsemat teed mööda Jahilasketiiru.
63km tegid läbi 11 inimest. Alustasime 17-kesi, kuid 6 inimesel oligi plaanis pool teha.
Üritus oli väga lahe, kõik jäid äärmiselt rahule!! Minn, hästi tehtud.