Testisin Garmin FR 945 kellaga erinevaid OSM (OpenStreetMap) kaarte ning alljärgnev on suurepärane ülevaade selle kohta, et milline on kõige otstarbekam kaart kella väikest ekraani silmas pidades.

OSM kaardid on vabatahtlike inimeste poolt igapäevaselt täiendatavad kaardid. Kuna maailma eri piirkondades on inimeste aktiivsus erinev, siis sellest sõltub ka kaartide täpsus. Näiteks Kesk-Euroopas ja Alpides on kaardid väga täpsed, kuid Mehhiko raskesti ligipääsetavates piirkondades seevastu üsna puudulik.

Mõned mõisted alustuseks.

OSM kaardipõhi on see, kuhu lisatakse majad, teed, märgitakse teede klassid jne. Siia panustavad kommuunid üle maailma ühiselt.

OSM kaardipõhi pole aga Garmini seadmetele otseselt loetav, seega peab spetsiaalse kaarditarkvara abil genereerima failid, millest saaks aru nii Basecamp (Garmini arvutisse installeeritav kaarditarkvara) kui ka kellad jms. GPS seadmed. Nende failide genereerimisega tegelevad üksikisikud või ka inimeste grupid üle maailma täpselt nii nagu nad ise heaks arvavad. Lisaks on võimalus kaardifailide genereerimise käigus tõsta objekte/teid esile või vastupidi neid ära jätta/üldistada. Näiteks maanteeratta jaoks sobiliku kaardi jaoks tuuakse esile asfaltkattega teed ja metsateed on kehvasti loetavad, see lihtsustab väikselt ekraanilt info lugemist. Samad inimesed teevad kaarte ka maastikurtta jaoks ning nendel kaartidel on jällegi kõik metsateed kontrastselt välja toodud.

Siit lingilt leiab kogu loetelu inimeste ja tiimide kohta kes genereerivad Garmin GPS-de jaoks sobivaid faile. https://wiki.openstreetmap.org/wiki/OSM_Map_On_Garmin/Download

Nagu näha on neid seal lehel tohutu hulk grupeerituna maailmajagude kaupa. Osadel kaartidel töötab routing, ehk et GPS seade oskab mööda juhatada punktist A punkti B. Osadel kaartidel on kõrgusjooned, osadel pole. On ka lihtsalt kõrgusjoonte kaarte kus puudub igasugune muu info, neid kasutatakse tavaliste kaartide juures lisakihina.

Loen käesolevaga sissejuhatuse tehtuks. Pikemat ja detailsemat lugemist on internetis palju.

Seda, kuidas kaardid tehniliselt kella sisse saab, on põhjalikult seletatud tüüpiliselt iga kaarditiimi enda poolt. Seega siin piirdun ma vaid tulemuse kirjeldamisega.

Testi eesmärk

Minu eesmärk oli leida Garmin FR945 kella jaoks mõnusalt loetav kaart, mida oleks hea kasutada peamiselt just matkamist ja trail runningut silmas pidades, kuid ka maatee- ja maastikuratta kasutuseks. Seega metsarajad, seal asuvad objektid, kõrgusjooned jpm on oluline info, samas kiirteed ja suured maanteed võivad olla tagasihoidlikult tähistatud.

Kuna ma olen nende OSM kaartidega palju aastaid tegelenud siis võtsin oma pikaaegse kogemuse põhjal valikusse vaid väikse osa.

Testis osalevad kaardid

1. Garmin.Openstreetmap.nl http://garmin.openstreetmap.nl/. Nimetan neid edaspidi lühidalt OSM (kuigi OSM on tegelikult selle baaskaardi üldine nimetaja). Neil on omakorda kolm erinevat kaarti: OSM generic, OSM generic new ja OFM Lite. Ehk siis viimane kaart on lihtsalt OSM-i lehelt alla laetav OFM kaardi lite versioon.

2. OpenFietsMap http://www.openfietsmap.nl/downloads/europe. Edaspidi OFM full

3. Frikart.no http://www.frikart.no/garmin/velgkart.html. Edaspidi lihtsalt Frikart.

4. Garmini enda vaikimisi kaart kellas (põhineb samuti OSM baaskaardil) https://buy.garmin.com/en-GB/GB/p/155338/. Edaspidi lihtsalt Garmin.

5. Velomap https://www.velomap.org/. Edaspidi Velomap. Neil on omakorda kaks kaarti: Velomap race ja Velomap velo. Race kaardil on rohkem üldistusi tehtud.

6. OpenMTB map https://openmtbmap.org/. Edaspidi MTB. Siin on samuti kaks peamist kaarti, MTB classic ja MTB hiking. Mõlema kaardi nimi ütleb ilusti ära otstarbe.

Testisin kahte asukohta, Eesti Suure Munamäe jalam ja Alpides Les Houches küla lähedal olevat piirkonda. Alljärgnevalt siis kõnekad pildid koos minu kommentaariga ning selle põhjal saab igaüks ise otsustada millist tüüpi kaardid talle kõige paremini sobiksid.

Mõlemal kaardil on näha punane tracki joon, Eestis on tegemist Haanja 20 tippu ja Alpides UTMB raja fragmendiga.

Kokkuvõte

Kui oleks vaja ühte ja universaalset kaarti, siis minu soovitus on OFM full, kui aga spetsiifilisemaks minna siis tulevad mängu detailid ja piirkonnad. Näiteks Norra ja Rootsi osas soovitan vaadata Frikart kaarte, Eesti-Läti-Leedu on päris hea OSM generic new kaartidel kuid ka Garmini enda vaikimisi kaasatuleval kaardil.

Alpides on OFM Full üsna hea kaart, kuid samuti sobib sinna MTB hiking versioon. Tasuks veel edaspidi katsetamist ka Garmini enda kaart, kuhu peale lisada läbipaistev kõrgusjoonte vahekiht.

Eesti, Munamäe jalam

Alpid, Les Houches küla lähedane piirkond

Kallile Kajale

Selles nii isiklikus tundes peitub lähedane inimene ja hetk, mil ollakse eemal oma armastatust.

Meenub kõik ilus ja hea, mis illusioonina maailma helgemaks muudab. Nukrameelses ja magusvalusas ootuses saab kallis inimene armsamaks, lähedasemaks, õrnemaks…

Oodates saab olematuks ja leiab andestuse iga tühisemgi hinge kriipinud eludetail. Südamesse jääb kahe armastava inimese vahel igas hetkes kasvav puhas tunne.

Istun „Kiss & Fly“ järel lennukis ja sirutan alateadlikult välja käe, et seda sinu omaga ühendada, tunda lõhna nii tuttavat ja kuulata su rahulikku hingamist. Aga sina, samal ajal, rullid end voodi teise serva, surud nina padja sisse ja sätid oma keha minu kehast veel jahtumata voodilohku.

Sa ootad. Lennuk hilineb. Minutitest saab aeg, ja aeg on kui lookas pidulaud igatsusele. Ja viimaks sina, kui armunud noor tudeng oma kõige ilusamas kleidis, heidad lennujaamas mu sooja embusse. See on hetk, milles taaskohtuvad rõõm, armastus ja teineteisest hoolimine. Lahusolek võis kesta vaid viivu, kuid igatsus, kordub ikka ja jälle, aastast aastasse.

Sooviksin olla Hemingway, et kogu mu igatsus teksti mahuks.

Tahaksin olla Valgre, et noodid klaveril me ümber igatsust looksid.

Leivo, 6. november 2019

Narratiiv

Narratiiv ehk erakordne lugu igatsusest ja sellest mis eelnes Kaja sünnipäevale.

Erakordsed teod meie ümber sütitavad inspiratsiooni ja loovust ning on igavikulised.

Inimkond on arenenud sadu tuhandeid aastaid kuid tunded mis meid üksteisega seovad ja lahutavad on jäänud muutumatuks. Ja üks neist on igatsus.

Inspiratsioon

Mööda väikseid Kristiine tänavaid joostes köitis mu tähelepanu üks aia taha tõstetud skulptuur mehest ja naisest. Järjekordsel jooksuringil panin kella pausile, astusin lähemale ja loen: “Igatsus” Meigo Mõttus, 2019.

Kui muidu tundsin lihtsalt selles skulptuuris seost enda ja Kajaga, siis sõna “Igatsus” oli kui päästik või võti mille järel käivitus kiirfilm mu peas – Kaja lennujaamas ootamas või 50m eemal saatmas “Kiss&Fly’s” ja miljonid teised ootamise ning taaskohtumisega seotud elu pisiseigad.

“Igatsusest” sai mu visioonis meid ühendav sümbol ja Kaja sünnipäevakink.

Leidsin FB-st Meigo Mõttuse, saatsin talle visiooni ja “Igatsuse” teemalise lühiessee. Selgus, et kuju on tema kooli lõputöö ning seisnud ka mõnda aega Tartu linna raudtee jaama ees. Meigol oli plaan sellele omanik leida, eBay’sse müüki paisata või siis jätta lihtsalt kristiinekatele silmailuks oma aia taha.

Talle paistis see emotsionaalne ja tugev visioon korda minevat. Jalutasime meie aeda ning vaatasin kuidas ta käed harali nagu suurte sarvedega põder seisis kohas kuhu pidi tulema kuju.

Kõik sobis kui äkki lendas kogu see maailm uppi. Nimelt tuli välja, et üks inimene Saaremaalt ikkagi tuleb ja ostab selle kuju ära. Ma olin üks suur ja nukker tühjus.

Lahenes see aga äärmiselt toredalt, nimelt siiralt haaratuna minu visioonist oli Meigo valmis tegema uue, spetsiaalselt meie jaoks loodud skulptuuri. Maailm oli taas paigas, liikusime edasi ja uudse ideena sai naine endale selga valge rüü.

Mehelik tugevus kohtumas naiseliku õrnusega.

Yin ja yang. Tasakaal. Erinevus. Tervik.

Aitäh Meigo Mõttus.

Mosaiik

Puu

Keset aeda kasvas meie aias eelmiste omanike poolt istutatud puu. Sellel puudus nimi, see oli vägisi kujundatud meetrkõrguseks kängus puukeseks.

Arutasin Kajaga, et see puu on tarvis maha võtta madala energeetilise taseme tõttu ja sinna peab saama edaspidi midagi positiivsemat ja meiepärasemat.

Puud maha võttes selgus, et see oligi juba pehkinud ning lagunes juba enne väljakaevamist tükkideks.

Aitäh Puu.

Lühijutt “Igatsus”

Seda lugu kirjutasin ümber lugematuid kordi, et alles jääks vaid jäämäe tipp ja mille veealune suurus ja sügavus tekib iga lugeja peas.

Hemingway inspireeris mind kirjutama lugu, mis oleks ühtaegu nii isiklik kuid samas üldinimlik ja aegumatu. Ja Kaja inspireeris mind kirjutama lugu, kus peategelaseks on meievaheline suhe.

Lõpuviimistluse osas aitas Merike Villard, lihtsustasime lauseid ja sättisime sõnade järjekorda.

Aitäh Merike Villard.

Valgre “Muinaslugu muusikas”

Sünnipäeva hommiku visioon nägi ette peale äratust ja kaardi ettelugemist klaveripala “Muinaslugu muusikas” esitamist. Augusti lõpus kirjutasin muusik Tõnu Laikrele ja küsisin abi. Tema saadetud videoklippidelt veerisin noot-noodi haaval selle loo läbi uskumatult keerulise protsessi lõpuks mängitavaks.

Ja lõpuks ühel hetkel Tõnu ütles mu esituse kohta: “Noo, päris ilus! Väike lihv veel ja võibki küünlavalgel ilusa muusikaga mõttesse jääda. Tõsiselt.”

Kaja nägi seda klaevripala “väikest lihvi” iga päev, kuid teadmata et see toimub kõik 6. novembri hommiku nimel.

Aitäh Tõnu Laikre.

Madeira

Kaja käis oma ema ja tütrega nädala Madeiral. Saatis mulle hotelli fuajeest pildi klaveriga.

Saatsin talle vastuse juba valminud lühijutust: “Tahaksin olla Valgre, et noodid klaveril me ümber igatsust looksid”.

Ja teine pildike.

Naised olid Madeiralt tagasiteel ning selleks, et taas toita kild-killu kaupa Kaja sünnipäeva mosaiiki, saatsin talle enne lennukile astumist järgmise osa lühijutust: “aeg on kui lookas pidulaud igatsusele.”

Ode Liis

Tänapäeva rahvusvahelist suhtlust silmas pidades soovisin, et lugu saaks ka inglise keelde pandud.

Võtsin Kaja tütre Odega ühendust kes täna Prantsusmaal elab ja palusin tal saladuskatte all tõlkida lugu inglise keelde. Ta oli väga liigutatud sellest ning andis endast parima.

Aitäh Ode Liis ja Sinu Iirlasest sõbranna Kate.

Vedru

Nägin oma visioonis et niisuguse kujuga peab kaasas käima ka korralik sünnipäevakaart. Metallist.

Lehtede omavaheliseks ühendamiseks oli tarvis sobiva suuruse ja värviga rõngaid. Ostsin ehituspoest ühe 2 eurose vedru.

Keerutasin õhtul voodis pikutades käes seda vedru ja ütlesin Kajale: “näe, kui siit rauasaega pooleks saagida siis saab ilusaid seibe”.

Andsin vedru Kaja kätte kes ütles lihtsalt “ahahh”. Sest mida muud nii veidra asja peale ikka õhtul öelda.

Öine lend

Skulptuur pidi aias oma kohale saama öösel vastu sünnipäeva, et hommikul salliga kaetud silmi avades Kajale õues palju õnne soovida.

5. novembril teavitasin naabreid et öösel tuleb hoovis sebimist ja ärgu nad siis ehmatagu kui juhtumisi üles ärkavad ja näevad, et mingi mehed sebivad.

Saatsin kell 23:15 sõpradele sõnumi.

“Räägu vaikne ja sügavas unes. Operatsioon “Igatsus” võib alata”.

Meigo teadis kuhu ja millise nurga alla kuju sättida ning sõbrad Taavi ja Assar aitasid seda üritust läbi viia.

Kell 23:45 tuli vastus: “Head ööd sõber Hemingway!”

Aitäh Meigo, Taavi ja Assar.

IRONMAN on kindlaks määratud rutiinidega võistlus ning teades oma treenituse taset on võimalik üsna täpselt prognoosida finišiaeg.

• Ujumine 3,8 km / 1:42
• Ratas 180 km / 5:47
• Jooks 42,2 km / 3:37

Ironmani spetsiifiline ettevalmistus on sel aastal olnud jooksu poolele kaldu ning seetõttu prognoosisin oma aja sarnaselt eelmisele aastale 11-12 tunni vahele ja realiseerus 11h 19min (3.08.2019).

Ironman ujumise stardipauk Harku järve kaldal

Treeningute põhjal ennustasin ujumise vahemikku 1:30-1:40.

Enne vette minekut limpsisin prillid kenasti keelega üle, et vähendada udu tekkimise võimalust - ja oligi minu start.

Astusin vette ja avastasin üllatusega, et seal kus teised juba ujusid, polnud vesi isegi mitte munadeni ning ma ei näinud mingit põhjust siin horisontaalselt kätega vehkima hakata. Kõndisin rahulikult edasi koos ujujatega. See pidu muidugi lõppes.

Kinnitasin endale, et alustan rahulikult, nagu see oleks mu tavaline treeningujumine Valdeku järves ja kõik saab korda. Väljun pooleteise tunni pärast veest ja edasi toimub kõik kindla maa peal. Kahjuks nii libedalt ja optimistlikult taaskord ei läinud.

Peale esimest viite kroolitõmmet tundsin, kuidas mu keha kangestus, hingamine läks lukku ja ajus tekkis hapnikupuudusest tingitud esimene paanikahoog. Teadsin kohe, mis selle vastu aitab: tuleb keerata selili ja oodata, kuni aju saab piisavalt hapnikku ja keha sellest paralüseerinud olekust välja tuleb. Seda ujumisstiili võib meritäheks või ka lihtsalt tähekeseks nimetada.

Rand on veel siinsamas ja võiksin ju proovida isegi jalgu põhja panna. Siiski ei hakka seda proovima. Esimese kajakiga turvajani on veel kena hulk maad ja ma asun ujumisega teisele katsele. Häästi rahulikult, hingan ilusti sisse, keeran pead, liigutan kätt ja hingan välja… See lihtne tegevus näeb tegelikkuses välja hoopis teisiti: teen ühe kiire õhku sisse kõõksuva ampsu ning siis üritan seda kramplikult vee all välja puhuda. No täitsa lõpp, või ei, hoopis täiesti algus.

Kõõks - puhh, kõõks – puhh… No ei lähe mitte! Olen taas paanikahooga tähekeses. Esimene kajakimees on juba päris lähedal ning tunnen ta ära, see on Martin Pedai – kaaslane eelmise aasta maailma pikimalt kajakimaratonilt Yukon River Quest. Ta sõidutaks mind kindlasti sõbra poolest rõõmuga kaldale või kuhu tarvis, aga ma ei hüüa talle isegi tere. Ausalt öeldes on lihtsalt piinlik, kui sõber mind nii abitus olukorras trehvaks. Möödun temast oma stiiliga ikka nii, et viis tõmmet ja siis turvalisse tähekesse.

Tean küll, et siit pääsemiseks tuleb – nii nagu rahvatriatlonitel õpetatakse - „hoog maha võtta ja käsi kõrgele püsti tõsta“. Aga mõtlen sellele, et kui ma Tallinna lahel eelmisel aastal hakkama sain, siis siit Harku järvest ma küll enne 3,8 km ujumist välja ei roni.

Aga nüüd lisandub mu ujumisele veel üks äärmiselt ebamugav nüanss. Nimelt läheb kõhus käima protsess, mis tahab kindla peale välja tulla. Oh õudust. Kui kasutatud kalipsosid müüakse klausliga „sisse pole lastud“, tähendab see midagi hoopis leebemat kui see, mis minul plaanis.

Martin saab kajakist ilmselt pikka aega vaadelda, kuidas üks raudmees on esimese 200m jooksul enamuse ajast tähekeses. Kuidas võiks olla võimalik sellise stiiliga ujuda 3,8 km ettenähtud ajaraames? Haa, salarelv – ainult mina tean, et ükskord läheb mu olukord paremaks ja saan hakata edasi liikuma. Ja siis panen teile kõigile pika puuga, nii et pruun jutt taga.

Lähebki paremaks. Paanikahood vaibuvad ja ka kõht peab kuidagi vastu. Möödun esimesest 300m kaugusel olevast poist.

Vesi on Harku järves erakordselt läbipaistmatu. Ujudes ei näe isegi enda kätt, kuigi see vaid 20-30 cm kauguselt silme eest läbi käib. Tagumises järveosas on hõljukmuda ning seal musta värvi läbipaistmatuses ujudes tunnen end kui mõnes õõvas kohas, kuhu vabatahtlikult ei läheks.

Prillid lähevad alguses küll uduseks, kuid vähemalt ei hakka vett sisse tulema. Võrreldes möödunud aastaga, kui prillid olid pilgeni vett täis, olen kõvasti paremas seisus. Udune prill annab aga ujumistrajektoorile palju avarama mõiste. Kui orienteerumiseks pea veest välja tõstan, pean seda keerama ja kallutama nagu kana, kes üritab ühe silmaga tera tuvastada ja teisega kukke jälgida. Udustes prillides on paar üksikut sihikut, mida kasutan periskoobina, leidmaks ujumisrada tähistavaid poisid ja teisi ujujaid.

Möödub terve igavik.

Päike tuleb välja, meel läheb rõõmsamaks, teisi ujujaid enam näha pole ja ilmselgelt olen ma jälle viimane. Tagumise poi juures tunnen ära järgmise kajakiga turvaja, kelleks on tiimikaaslane Andres Kaju. Temaga koos oleme võitnud maailma pikima 715 km jõemaratoni. Nüüd aga olen valmis end kasvõi poi alt läbi suruma, et saaksin sellest kohast kiiremini mööda.

Lõpuks olen taas Martini juures, kes ikka truult ujujaid samal kohal turvab ja rannaribani on jäänud viimased turvalised 200m. Ujumise aeg 1:42 on eelmise aastaga võrreldes 20 minutit kiirem, kuid kõikide mind tabanud hädade tõttu siiski oodatust aeglasem.

Vahetus ja ratas

Vean kalipso seljast ning torman vetsude poole. Peale mõningast ustega kinni-lahti paugutamist leian ka paberiga koha. Kiire protsess ja edasi.

Kiiver pähe, kingad jalga, võileivad tasku, geelituub hambusse ja juba jooksengi ratta suunas.

Sõtkun kerge pedaaliga Harku mäest üles ja imestan esimeste aeglaste ratturite üle, kellest kohe mööduma hakkan. Harutan paberist koduse juustusaia-pehmiku ning nosin seda mõnusal allatuulelõigul, pea käte vahel. Vaatan, kuidas vastu tulevad vilkuritega mootorrataste saatel esimesed ratturid ja imestan taaskord, et nii rahulikult tulevad. Kui ma aga hiljem ise samas kohas vastu tuult pedaale tallan ning nemad ketaste unnates kiirusega 50km/h vastu sõidavad, saan kõigest aru ja katsun ennast lihtsalt veelgi madalamaks ja voolujoonelisemaks litsuda.

Söön teise ja ka kolmanda koduse võiku ning viimane 30km pikkune vastutuule ots suunaga Tallinna poole ongi käes.

Ratta aeg praktiliselt sama mis eelmine aasta: 5:47. See vastab täpselt sellele, kui palju (no õigemini vähe) ma treeningutel rattale rõhku olen pannud.

Jooksule, jooksule

Lõpuks ometi, jooksmine, mu lemmikala! Jalas Carbon Hokad, lähen naeratus näol, mõnusa enesetunde ja kerge 4:30 min/km rütmiga liikvele.

Kõik aga, mis ratta peal nositud, tuleb seitsmendal kilomeetril uuesti ringlusse lasta. Kolistan taas plastmassist ustega, kuni leian paberiga koha. Seinal ripub täiesti uus rull. Hakkan kohe paralleelselt ka rulliga tegelema, et õigel momendil vajalik tükk paberit käepärast oleks. See aga on mingi uut tüüpi rull, mis ei avane mitte mingil viisil! Rullil olid juba enne sügavad ärritunud karu küünejäljed ja ma jätkan seda, et saada valge paber lõpuks veerema. Veidralt keeruline ülesanne.

Järgmistel ringidel aga on sellevõrra lihtsam, sest ma tean juba ette, kus on paberit, mis ka kenasti lahti veereb.

Jooks läbi vanalinna mulle meeldib. Meeldib nii rahva kaasaelamine kui ka paljusid teisi jooksjaid häirinud munakivid. Vabaduse platsi ja Lennusadama vahet peame neli korda jooksma, ilma kilomeetreid lugeva kellata oleks küll sassi läinud.

Igal ringil sain ümber käe värvilise patsikummi ja otsustan mõttes need Kajale kinkida. Punane – kollane – roheline… ootan, et viimase ringi patsikumm tuleks oranž või valge, aga tuleb jälle punane. Kajale siis kaks punast, roheline ja kollane patsikumm Ironmani võistluselt teenitud.

Sõbrad Assar ja Alari elavad raja kõrval elavalt kaasa ning saadavad mind uuele ringile üle Lennusadama territooriumi kaikuva Ruja lauluga „Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina, lollina, sureb ikka lollina“.

Kaja hüüab mulle iga natukese aja tagant ergutavaid lauseid stiilis „Sa oled juba siin …“ ja mina hüüan vastu, kui mitu värvilist patsikummi mul tema jaoks on.

Jooksuaeg 3:37. Ootus oli kõrgemal, kuid ilmselgelt pole ma taastunud nädal tagasi joostud Rogaini MM-st ja lõpuringil oli väljakutse isegi tempo 5min/km.

Fotod Kaja, Assar ning Sportfoto. Triatloni vorm on tulivärske väljalase Tartu firmalt Moomoo. Jalas Carbon Hokad ning ratas Cervelo koos varustusega ATSpordist.

Respect kõikidele, kes selle katsumuse läbi teevad! See on pööraselt raske.

Kuigi finišis teatan resoluutselt, et täispikale mina enam ei lähe, siis õhtuks juba korrigeerin ennast ja tänaseks on otsusel ka selge eesmärk.

Täispikale Ironmanile lähen edaspidi vaid siis, kui lõpetan selle alla 10 tunni.

Pilguheit ettevalmistusperioodile

Ettevalmistus 3,8 km ujumiseks

Ujumise ettevalmistus Ironman triatloniks algas kaks nädalat enne starti, kui käisin kolm korda Valdeku järves ujumas, et järele proovida millise aja ja enesetundega suudan vees 4 km läbida. Esimesel korra järel olin täiesti uimane ning ebamugavad prillid põhjustasid valulikud ja punetavad vanainimesekortsud silmade alla.

Järgmisel päeval kasutasin teisi prille, mis ei pigistanud küll näole rante, aga ajasid seevastu kogu aeg vett sisse. Üldine enesetunne läks ka üha kehvemaks: põhjuseks kõhtu klumpsav vesi ja ebameeldiv ning varajasele külmetushaigusele viitav krudimine ninasõõrmetes.

Kolmandal päeval 4 km distantsi ujuma minnes hingasin välja läbi nina, mis oluliselt vähendas vee tungimist sügavale ninasõõrmeisse ning eelmisel päeval tekkinud haigustunne ei süvenenud. Samuti hakkasin üle saama sellest pidevast ja kasutust veejoomisest. Lõpetamisel olin küll veidi uimane, kuid samas kindel, et oma rahuliku rütmiga ujun 4km kindla peale ära.

Ettevalmistus 180 km rattasõiduks

Kevad-suvel sõidetud pikemad rattaotsad olid kuni 100 km pikkused. Kui aga võistluse käigus on tarvis peaaegu kaks korda nii palju kilomeetreid läbida, siis on selge, et organism ja füüsis pole selleks valmis. Seega teadsin juba ette, et sellise treenituse pealt saab teine rattapool raske olema. Lisaks oli ilmaennustuse põhjal teada, et viimased 30km puhub võistluse ajal tugev vastutuul.

Ettevalmistus 42,2 km maratonijooksuks

Jooksule olen sel aastal kõige rohkem aega panustanud. Ehk isegi liiga palju? Nädal enne Tallinn Ironmani võistlust toimus Kataloonias Rogaini MM, kus jooksime 24 tunni jooksul mägedes 107km, mille käigus kogusime 6500m+ tõusumeetrit. See tõi maailmameistrivõistlustel kaheksanda koha ja organismile tuntava väsimuse, mis nii loetud päevadega üle ei lähe.

Olen viimased 10 aastat sõitnud World of Kayaks paatidega ning need on igati head olnud. Mitu aastat olen aga mõelnud oma ühese WK 540 väljavahetamisele.

Esimese hea näitena ühene paat WK 540.

Positiivsed omadused selle paadi osas:

1. kiire, olen sellega saavutanud Eesti Mereaerutamise maratonil 2. koha.
2. mahukas, täiesti piisavalt, et minna nädalasele matkale näiteks Ahvenamaal.
3. stabiilne, et tormisel merel hakkama saada. Olen sellega mitu Soome lahe ületust teinud. Pole selle paadiga ka kunagi ümber käinud.

Nagu igal paadil on plussid, on ka miinused, kõik sõltub muidugi lähtekohast. Minu jaoks on selle paadi miinused:

1. liiga kõrge tekk, mina kui väiksemat kasvu, lihtsalt upun sinna kokpiti sisse ära;
2. liiga lai, kuna ma tahaksin rohkem high angle aerutada, siis selle laiusega paadi korral on see keeruline;
3. kaal – minu paadi näol on tegemist mudeliga, mis on kõige tavalisemast ja tugevamast klaasplastist (ja mitte karbonist).

Teise hea näitena kahene paat WK 640

Nagu ikka, on ka sellel omad plussid ja miinused.

Plusspoolel tuleb kindlasti ära märkida järgmised omadused:

1. Kiire, olen koos Andres Kajuga võitnud maailma pikima jõemaratoni Yukon River Quest 715km.
2. Kiire, koos Timmo Tammemäega oleme Eesti mereaerutamise maratonil võitnud 2. koha.
3. Stabiilne. Koos Kajaga oleme sõitnud Shetlandil, ookeani lainetes.
4. Stabiilne, olen sellega ületanud Soome lahe.
5. Mahukas, oleme koos Kajaga käinud 10-e päevasel kajakimatkal Põhja-Soomes Inari järvel.

Miinuspool

1. Tüürimise süsteem võiks olla parem. Vaikimisi kaasatulevad pedaalid pole just parimad.
2. Tüür ise võiks olla parem, teadaolevalt uuematel tulebki juba parem tüürilaba.

Tegeikult miinuspoolele ei saagi midagi eriti loetleda. See on superhea paat ja üleni karbonist paat on päris kerge.

Uued ühesed paadid WK valikus

WK 615 Extreme

Tegin sellega Tallinna lahel sõidu. Õnneks oli tuuline, kuid hea et liiga suurt lainet polnud.  Küsisin Andreselt, et kas ta saaks minuga koos tulla, et kui peaksin ümber minema, oleks abi ligidal võtta.

Nii kui sisse istusin ja põlle kinni sain ning Andres sabast lahti laskis, mõtlesin et kas on ikka tark tegu praeguse ilmaga lahe peale minna.

Paat hakkas mu all niimoodi värisema, et ohohohoo.

Kuna tüürimine käis kahe jala vahel asuva pulgaga, siis normaalseks tüürimiseks peavad jalad paadi keskel koos olema. See aga vähndab omakorda oluliselt stabiilsust. Kui põlved aga suruda paadi serva, siis on jube ebamugav tüüri käsitseda.

Lõpuks sõitsin nii, et põlved olid ikka servades ja tüüri lükkasin aegajalt varbaga ühele või teisele poole vastavalt vajadusele. 

Paadi pluss-poolel olevad head omadused:

1. Kiire. Pikk ja kitsas paat ning disainimisel ongi silmas peetud ultra-distantse 100km ja enam. See paat on nendes kategooriates ka mõned väga head kohad saavutanud Rootsis.
2. High-angle aerutamise tugi. Paat on kokpiti eest väga-väga ilusti disainitud just high-angle aerutamist silmas pidades. Super-mõnus.
3. Kitsas kokpit, sisse istudes ei teki paati uppumise tunnet, pigem vastupidi, tunned ennast päris kajakisõitjana ning paadi valitsejana.
4. Tüürimine, vaatamat oma pikkusele, toimib tüürimine väga eeskujulikult. Paat tegi täpselt seda mida ma temalt ootasin. Ja see oli heas mõttes üllatav.
5. Ilus. Mitte vähe oluline nüanss – see paat on lihtsalt ilus ja hästi õnnestunud disainiga.

Miinus-poolele lähevad nii mõnedki asjad:

1. Stabiilsus. Minu puudulik kogemus rajapaatidega tähendab seda, et ma olen ikka kollanokk selles paadis ja värisen iga väiksemagi tuulekese ja lainekese peale.
2. Stabiilsus. Veel kord.
3. Stabiilsus. Ikka veel. Ümber ei käinud aga kiirust ka ei suutnud arendada.

WK 570 Commander

Nädala jagu hiljem, peale WK615 proovimist, sain 570-ga merele minna. Samuti oli tuuline ilm aga mitte kõrge lainega.

Sisse istudes oli hea enesetunne, Andres ei pidanud paati kinni hoidma kui põlle peale sikutasin ja sõites sain jalad keskel, tüüripulgal hoida.

Ilmselgelt on tegemist minu 540 ja 615 vahele jääva paadiga. Seda nii stabiilsust kui kiirust silmas pidades. Pildil vasakpoolne on 570 ja paremal 540.

Positiivne:

1. Kiire paat. Väikese pingutusega sõitsin 9,5-10 km/h, samal ajal Andres ütles kõrval 540-ga sõites, et peab ikka pingutama et samas tempos püsida. Paatide vahetamine ning uuesti kiirused üles – tunnetuslikult pakun, et paatide kiiruse vahe on 0,8-1 km/h.  Kuigi tundub pealtnäha vähe, muutub see tunni aja joksul juba päris oluliseks distantsiks. Täpsemalt üks paat on tunni ajaga 1km võrra kaugemale jõudnud.
2. Mahukas paat. Nagu ka 540 ja õigupoolest ka 615, võib sellesse paati päris suure hulga nodi sisse panna.
3. High-angle tugi. See paat on 615-ga sarnaselt disainitud ning aerutaja, kes tahab high-angle’t sõita, saab seda kenasti teha.
4. Tüür töötas suurepäraselt, alguses oli nöörid liiga lõdvad, kuid nende pingutamine oli lihtne ja seejärel töötas paat super kenasti.
5. Kella kinnitamise aas. Noh, hästi mõeldud aga teostus kehvake.
6. Madal kokpit, hea istuda, avar väljavaade.

Negatiivne:

1. Puudub päevasõidu jaoks mõeldud võileiva vms pisiasjade panipaik.
2. Rohkem nagu polegi.

Kokkuvõtteks

Mõlemad paadid võtaks endale kohe!

WK570 võtaks uueks paadiks 540 asemel. Veidi värises all, kuid sellest saab kiiresti üle. Lahendada tuleks ainult kaks küsimust: 1) võileiva tasku tekitamine paadile ja 2) paat peaks olema kergem ning materjal peaks olema karbon.

Kuju, väljanägemise ja muude omaduste poolest võtaks aga WK615. See on lihtsalt nii ilus ja ma tahaksin päeva lõpuks endale seda paati põhipaadina näha aga täna ei oska ma veel 615 vääriliselt sõita. Peaksin kena jupp aega seda õppima.

Sain nende Hokade omanikuks peale Viljandi järvejooksu 1. mail ning nüüd, juuni alguses kuu aega hiljem on tossutaldadesse kogunenud üle 400km.

Siin on tossu esmamuljed: http://leivo.ekstreem.ee/post/naturaalne-jooksukogemus-hoka-one-one-evo-carbon-rocket

Kirjeldan alustuseks, mida tossud on pidanud kuu aja jooksul läbi elama ning seejärel annan hinnangu nende kulumisele.

Treeningkilomeetrid

Igapäevased treeningud nende tossudega kulgevad asfaldil. Tööle ja tagasi, nii iga päev. Mustamäe tänavad, ümberkaudsed kergliiklusteed ja sekka Trummi spordirajad.

Jooksutreeningutel teen nii pikemaid kui lühemaid lõike, tempojookse, pikki otsi, kuid lõviosa treeningutest möödub siiski madala tempoga (5 min/km) baasvastupidavuse tsoonis ja kilomeetrite kogumises. Lühikeste lõikude kiire tempo kuni aeglaste taastavate jooksudeni varieerub vahemikus 2:30 – 5:30 min/km. Madala tempoga pole vahet mis tossuga jooksed, kuid mida kiirem seda olulisem on jala ning tossu koostöö nii õige maandumise kui äratõuke osas. Evo Carbon Rocket töötas ka ülikiirete lõikude korral eeskujulikult. Ei tekkinud libastumise olukordi või lihtsalt tossust tingitud ebaõiget maandumist. Näiteks kui tossu pealne on veidi lödi ja tald vetrub mõnest kohast rohkem, võib ülikiirete lõikude jooksmisel tulemuseks olla hoopis tossust tingitud jalavigastus.

Mõned hommikud sadas vihma, siis olin märg nii mina kui ka tossud. Hea, et tööl on kuivatuskapp, kogu varustus kappi ja õhtuks kuivad tossud taas jalas.

Seega täitsa tavaline ja keskpärane tossude kasutus.

Võistlused

Võistluste osas tooksin välja kaks olulisemat: Ruhnu maraton ja Emumäe jooks.

Võitsin Ruhnu maratoni 3-e tunniga maastikul mis keerutas saare käbiteedel, liivas, jupikesel heinamaal ning kuivanud mudaga traktorijäljes. Toss oli küll viimane asi mis mul jooksu ajal meelde tuli, seega kui ei seganud, oli järelikult kõik hästi. Ruhnu on minu enda jaoks olulise märgilise tähendusega, nimelt jooksin seal maratoni teise poole minuti võrra kiiremini kui esimese poole. Seega tempo püsis erakordselt ühtlane ja teisel ringil lihtsalt lisasin veidike kiirust.

Tagasivaade Ruhnu maratonile: http://leivo.ekstreem.ee/post/Ruhnu-maraton-kabiteedel 

Emumäe 10km pikkune jooks seevastu oli hoopis teisest klassist. Mäletasin ammusest asjast, et enamus rajast kulgeb mööda igavaid teid. Seega otsustasin kodus, et mingit mustriga jalanõud sinna tarvis ei lähe. Kohapeal selgus aga, et rada on muudetud trailrun ehk mägijooksule vastavaks ning lisaks sadas mõnus pahmakas vihma. Vihm muutis teerajad mudaseks, uhtus puude juurikad libedaks ning heinamaa lõigud olid lihtsalt suured liuväljad ilma pidamiseta. Lõpetasin jooksu oma vanuseklassi esimesena ning üldarvestuses teise kohaga. On ilmselge, et see toss oma sileda tallaga oli kõige halvem valik niisuguse raja ja ilma korral. Kuid praktika näitas ja tõestas taaskord, et eduka jooksu tegemiseks on eelkõige oluline roll jooksjal, kes suudab ka sellises olukorras sileda tallaga tulemuse teha. Tossud täitsid oma rolli kenasti ja ei hakanud märja ning muda peale jalas ujuma, vaid püsisid kenasti tihkelt ümber ja võimaldasid mul keskenduda jooksmisele.

Kulumise ülevaade

Kõige selle peale on tossud suurepäraselt vastu pidanud. Peamised tossu kulumist väljendavad omadused, mida mina jälgin, on järgmised:

1. Talla mustri kulumine.

a. Talla kulumise näide Salomon SLAB 6SG varal. Selle väga agressiivse mustriga tossu võib peale 400km võistlemist juba praktiliselt kulunuks kuulutada. Uuena on need superhea pidamisega mägiultra võistlustossud, kuid 400km järel on nende tald praktiliselt sile. Olen selliseid mitu paari läbi jooksnud.

b. Evo Carbon Rocket on mõeldud maratoni võistlustossuks, seega selle tald on väga madala mustriga ja niisamagi praktiliselt sile. Sellise talla kulumist tuleb hinnata servade ja külgede vajumise järgi. Mina ei suutnud praktiliselt sellist ära vajumist või kulumist täna tuvastada. Tossu nina otsas on muster õige veidi kulunud. Seega tald on heas korras.

2. Pealiskate, kas murdekohad on näha.

a. Sõltuvalt tossust on pealiskatted tihedama või hõredama võrguga ning jäigemast või pehmemast materjalist. Mõnel tossul ilmnevad esimesed murdekohad 400km peal kuid 1000km juures on juba enamikel murdekohad või suisa katkine pealis.

b. Evo Carbon Rocketi pealisvõrk on tihe (see mulle meeldib, hoiab peenema liiva/tolmu eemale) ja keskmiselt pehme. Täna pole neil ka lähemal uurimisel võimalik murdekohtasid tuvastada. Seega suurepärane tulemus.

3. Suure varba juurde augu tekkimine.

a. Mul on 5-6 paari Saucony Kinvara tossusid läbi joostud ning need on võrdlusena omal kohal, kuna on olnud pikalt mu asfaldi lemmikud nii trennis kui maratonijooksus. Ühel Kinvaral oli näiteks 400km peal auk varbas, teine Kinvara aga lagunes alles 1500km peal.

b. Evo Carbon Rocketil täna suure varba kohal augu alget näha pole. Pean ausalt ütlema, et alguses seda pealismaterjali vaadates arvasin, et 400-500km peal hakkab see auk tekkima.

4. Sisetallaga seotud küsimused.

a. Sisetalla probleem olen kohanud vaid kahel korral ning see minu jaoks pigem tagasihoidlik. Esimene tõsisem probleem on olnud Hoka Speedgoat esimese mudeliga mitu aastat tagasi, kus sisetald hakkas hõõruma ning pidin seda kääridega parajaks lõikama. Teine sisetalla mure on olnud Nike’i võistlustossu Lunaracer 3-ga, kus ühe võistluse käigus ronis sisetald kanna tagant välja. Tookord lõpetasingi sellise lipa-lopa sisetallaga kuna võistlus oli piisavalt lühike ja ei hakanud rajal oma tossusid sättima.

b. Evo Carbon Rocketil, nagu ka enamike teiste tossudega, ühtegi sisetalla muret pole esinenud.

5. Kannataguse katki hõõrdumine.

a. Seda kannataguse polstri katkihõõrumist põhjustab kukekannus ja mõnel inimesel on need suuremad, teisel väiksemad. Mina olen päris mitmel tossul suutnud kanna taha polstrisse augud joosta. Viimane näide on talvised Salomoni Spikecross 3 naelikud, kus mõlema tossu kanna sisse tulid augud peale 200km jooksmist.

b. Evo Carbon Rocketitel on täna kand ilus ja terve.

Kokkuvõtteks

Tossud näevad superkenad välja, on kiired, hoiavad kenasti ümber jala ning 400km järel sisulised kulumismärgid puuduvad.

Hoka One One ja Evo Carbon Rocketid on jätkuvalt mu lemmikud ning igapäevane treening toimub ikka nendega.

Stravast saab jälgida milliste tossudega ja kui palju ma jooksen: https://www.strava.com/athletes/6963316

Hea tagasiside selle tossu kohta erineval tasemel jooksjatelt leidub siin: https://www.roadtrailrun.com/2019/02/hoka-one-one-carbon-rocket-multi-tester.html

Sõbrad on küsinud mu aja kasutuse kohta, et kuidas on võimalik töö kõrvalt sellises mahus trenni teha?

Esiteks. Minu trennimahud ei ole suured ja jäävad suurusjärku 10-15h nädalas.

Teiseks. Meie elu koosneb lisaks tööle ka kodust ja sõpradest.

Töö

Tööga on lihtne, päevas läheb sinna keskmiselt 8 tundi (vahest rohkem, vahest vähem). Töötamine Microsoftis on tunduvalt mitmetahulisem kui esmapilgul arvata võib. Meil on hästi välja töötatud mõõdikute süsteem, töö peab olema lihtsalt tehtud ja kellast kellani kontoris istumist ei mõõdeta.

Arvestades kaasaegseid töövahendeid, on meil vabadus teha tööd igal ajal, igas kohas ja iga seadmega (tüüpilised seadmed siis läptop ja telefon). Suur abi on kommunikatsiooni seisukohalt rakendusest Microsoft Teams.

Kui postkasti saabub oluline asi mis nõuab reageerimist ja kohest tegemist, siis ma teen selle ära. Pole üldse oluline kas see asi tuli õhtul kell 10, nädalavahtusel või minu puhkuse ajal.

Minu töö on seotud nii sisemiste kui väliste klientidega. Välised kliendid paiknevad Eestis, kelle tööaeg on tüüpiliselt 9-17. Sisemised kliendid asuvad peamiselt Euroopas ja Redmonis, nõudes igapäevaselt ajatsoonidega arvestamist. Sellest tulenevalt on meie tööaeg paindlik.

Minu tööiseloomu tõttu on ka work-life balance dünaamiline.

Kodu

Meie kõigi elu algab noorusajaga, kus suved on vabad, me oleme perekonna poolt kaitstud ning võime kasutada oma aega kõige jaoks, mis tore tundub. Hiljem, pere-elu elades, on fookuses madalad riskid ja turvalise kodu loomine ning hoidmine.

Meie lapsed on suureks kasvanud ning oma eludega alustanud, seetõttu saame taas suuremaid riske võtta ja korraldada oma elu ja aega uute põhimõtete järgi.

Hommikuti ärkan pigem varem ja ei pea kedagi kantseldama. Riietun jooksu- või rattariietesse ja lähen sportlikul viisil tööle. Ma ei pea kedagi lasteaeda-kooli-huviringi viima.

Kui tarvis, võin õhtuti olla tööl kauem ning päeva lõpetan taas sportlikult – kas siis jooksu või ratta trenniringiga kodu poole. Mul pole tarvis mõelda laste huviringide lõppemisele ega transpordi- või autologistikat peale.

Televiisorit pole meil kodus juba viimased 10 aastat. See on oluline osa aja ja lahedama elutoa ruumipaigutuse osas. NB! Proovige mõttes teleka puudumise mängu ja vaadake, kui palju tekiks võimalusi toa ägedamaks ümberpaigutamiseks.

Sõbrad

Mina võrdsustan sõna sõbrad sotsiaalse kapitaliga, mis on ühtlasi meie kõigi edu alus. Ükskõik kui kõvasti endale vastu rinda taguda ning öelda, et “ma kõik ise tegin”, tuleb siiski tunnistada, et alati on kõige taga olnud inimsuhted, sõbrad ja koostöö.

Pean ütlema, et füüsilist kokkusaamist peaks küll rohkem olema. Me teeme, kaasa arvatud ma ise, liiga palju ikkagi kohtumisi ja mõttevahetusi digitaalse maailma kaudu. Ühelt poolt võimaldab see hoida sõprade ringi laiema, kuid teisalt muutuvad läbi selle suhted siiski pinnapealsemaks.

Aitäh kõikidele sõpadele, kes ise aktiivselt ühendust võtavad ja ettepaneku teevad koos välja minna.

Katsun samuti siinkohal ennast parandada, et saaks rohkem aega sõpradega koos veeta.

Lõpetuseks

10-15h nädalas või ka suuremas mahus trenni tegemiseks võluvitsa pole. Kõik on kinni selles, kuidas me oma elu laias plaanis korraldame ja igapäevaste pisiasjadega toime tuleme.

Minu moto on: Elades Elusamat Elu

Lisa: Ajaplaani näidis

Alljärgnev on näidis, millise dünaamikaga mina oma nädala korraldan. Peamine võtmesõna on joostes või rattaga tööl käimine. Ajaliselt sõltub see kõik kliendikohtumistest. Kui on varajane tööalane kohtumine siis teen hommikul lühikese 4km jooksu, muidu tavapäraselt 7-12 km taastava sörgi. Õhtused otsad sõltuvad sellest, mida treeningplaan ette näeb, kas lõigutrenn, tempojooks, aeroobne või pikem jooks. Oma nädala alguseks pean ma pühapäeva õhtut kui viin auto töö juurde.

PÜHAPÄEV:

• õhtu: Viin auto, ülikonna, särgid jms nädalariided töö juurde.
• Joostes koju tagasi 4-8 km.

ESMASPÄEV

• Hommik: joostes-rattaga tööle.
• Õhtu: joostes-rattaga koju

TEISIPÄEV

• Hommik: joostes tööle
• Lisa: hommikujooks ja ÜKE Microsofti ja SMIT-i inimestega
• Õhtul: joostes koju ja kodus ÜKE.

KOLMAPÄEV

• Hommik: joostes-rattaga tööle + varajane ujumine
• Õhtu: joostes-rattaga koju

NELJAPÄEV

• Hommik: joostes-rattaga tööle + varajane ujumine
• Õhtu: joostes-rattaga koju

REEDE

• Hommik: joostes tööle
• Õhtu: autoga koju ja nädala riided kaasa

LAUPÄEV

• Võistlus, pikem trenn või matk

PÜHAPÄEV

• Võistlus, pikem trenn või matk

Ruhnu maraton ehk Liise Talu jooksu raames saab lisaks maratonile joosta ka poolikut (21 km) ning veidi rohkem kui 10km pikkust distantsi.

Võitsin Ruhnu maratoni (42,2 km) ajaga 3 tundi mis teeb keskmiseks tempoks 4:16 min/km.

Ruhnu saar

Pool saart on madal, ilma metsata ja pigem märg ala. Seal tehakse põldu ja kasvatatakse kartulit, kapsast, porgandit jm köögivilju. Teine pool saarest on metsaga kaetud millest suur osa on vaevu 50-60 aastat vana. Eesti kogu ajaloo suurim torm kuuekümnendatel tegi saare praktiliselt maatasa. Kogu mets kisti üles ja tol nõukogude võimu ajal toiminud kolhoosi varad sisuliselt hävinesid.

Küla on koondunud saare keskele kobarasse, kõik on käe-jala juures. Karu pole ammu nähtud, kuid kohalikel karu-lugusid ikka jätkub. See on siiamaani ka hea turundusallikas.

Maraton

Maratoni läbimiseks on vaja joosta saarel kaks 21km ringi. Kuna saar on väike, siis tuleb läbida praktiliselt kõik teed ja mõned isegi mitu korda, mitmes suunas. Märgistusele ja logistikale seab see omad väljakutsed ning ka seekord tuli ette eksimisi aga kõik lõppes siiski ausalt.

Kuna 2018a. võitsin Kihnu maratoni siis mõtlesin, et mis oleks kui prooviks nüüd 2019 sama ka Ruhnu maratonil. Selgus, et ainuke arvestatav konkurent oli registreerimise hetkel Erkki Etverk, kellega ka 2018a. Kihnus koos jooksime. Tore, Erkki hoiab pinge peal ja ei võimalda mul niisama lonkima minna.

Liblikad kõhus enne maratoni

Ruhnu saarel käib laev harva, seega kohale tuli sõita reedel, et laupäeval maraton joosta ning pühapäeval saab mandrile tagasi. Seega ajaliselt üsna kulukas investeering.

Ei suutnud ennast kuidagi maha rahustada, et äkki on viimase hetke pakkumisega kohal mõni tugev jooksja ning pean esikoha nimel ennast kõvasti pingutama. Kes on nimekirjas? Kui kiired nad on? Mis on nende eesmärk? jne.

Kohale jõudnult panin jalga oma armsaks saanud Hoka Carbon Rocketid ning läksin metsa rajaga tutvuma, sinna tihedate pöördekohtade, edasi-tagasi otste ning vastujooksmiste piirkoda. Eks ikka selleks, et järgmisel päeval saaksin keksenduda rajale ja vältida eksimist. Avastasin üllatuseks, et rada on super hästi tähistatud nii lintide kui nooltega, seega võistluse ajal peaks küll kõik kenasti sujuma.

Lõpuks pandi talu kõrvale teadete tahvlile välja osalejate nimekiri, tegni sellest telefoniga pildi ja läksin liblikad kõhus internetti registreerunute varasemaid tulemusi vaatama. Kuni viimane kui üks nimi polnud kontrollitud, oli pinge üleval. Lõpuks selgus, et kui ma suudan oma tavalise tempoga joosta siis peaks kõik plaanipäraselt minema.

Uurisin ka 21km ja 10km jooksjate nimekirja, et kas on kellegagi tempo mõttes alguses koos joosta. Kahjuks ei paistnud, kavatsesin kõigist kiirem olla.

Maratoni päev

45 min enne starti sidusin oma Hokade paelad ja läksin sooja tegema. Stardihetkel enam liblikaid kõhus ei tundnud ja järel oli vaid peopessa sirgeldatud keskmised tempod ja nendele vastavad maratoni lõpuajad. Kavatsesin joosta keskmise tempoga 4:16 min/km, mis teeb maratoni ajaks 3h. Peopessa olid kirjutatud ka mõned aeglasemad keskmised tempod, et kui ma tõesti ära suren ja enam ei jäksa. Kõige aeglasem tempo oli mul kirjas 5:00 min/km, ehk siis lõpuaeg 3h30min. Alla selle tempo polnud ma mitte mingitel tingimustel valmis jooksma.

Läksin siis stardist rahuliku 4:15 min/km tempoga minema ning nagu oligi arvata, keegi mulle sappa ei võtnud. Ei pooliku ega ka 10km jooksjad.

Raja kirjeldus

Rada on enamjaolt metsavahel, mööda Ruhnu käbiteid nagu nad ise neid kutsuvad. Minu, kui esimese jooksja ees liikus jalgrattur, kes kogu ringi vältel tutvustas mulle Ruhnu eluolu ja rääkis lugusid saare erinevatest paikadest. Minul vahele rääkimise keelas ta ära, et “see segab Sul jooksmist, ainult mina räägin”. Olin sellega vaikides päri.

Rajal oli liivaseid kohti kus jalg lipsab tagasi, oli augulisi lõike kuhu oli tarvis isegi silt “ettevaatust” panna, küla kõrval oli lühike lõik traktoriga segipööratud savitee, kus tuli iga sammu jaoks jalga õigeks kohendada. Kõige siledam lõik oli muidugi sadamakai viimasesse tippu jooksmisel ja kergelt ülesmäge kulgev asfalteeritud saare peatee.

Kõige suurem küngas saarel on 30m üle merepinna ning ka selle pidime loomulikult ületama.

Üllatusjooksjad

Üheksanda kilomeetri paiku märkasin ees ühte naisjooksjat. Olin siiralt üllatunud, sest meie koos jalgratturiga pidime ju esimesed olema. kaheteistkümnendaks kilomeetriks olin nõnda juba mitmest jooksjast möödunud ning selgus, et nad olid lihtsalt eksinud rajalt ning 1,5km pikkune lõik suisa vahele jäänud.

Minu jaoks polnud vahet, isegi kui eksinud jäävad lühema versiooni juurde, olin ma nii ehk naa täna teistest kiirem. Jooksjate jaoks aga kes eksisid, oli see muidugi katastroof, siia nishiüritusele tulevad ju kõik ausat jooksu tegema ja mitte sellisel jabural viisil rada lõikama. Mina usun et inimesed tahavad ausad olla.

Hiljem selgus, et kõik jooksjad tegid ühel või teisel viisl oma puuduvad kilomeetrid tasa. Kiitus!

Maratoni dünaamika

Esimese ring lõpetasin ajaga 1:30 ja natuke peale. Haarasin kaks valmis pandud geeli ning läksin teisele ringile. Seekord siis juba üksi, ilma eessõitva ratturita. Pean ütlema, et mulle väga meeldis teine ring, rajal kohtasin ainult kohtunikke ja see kõik. Üksi joostes oli hea oma tempot hoida ning kuna enesetunne oli super siis ringi ednedes pigem tasapisi lisasin kiirust. Tulemuseks oli minu jaoks esmakordne kogemus, joosta teine pool maratonist kiiremini kui esimene.

Peale lõpetamist tundsin ennast liigagi hästi, jalgades puudus valu ja organismis puudus tühjaks jooksnud inimese tunne. See on mu elu kõige kergem 3h maraton. Ei mingi ärakukkumise tunnet 35-dal kilomeetril või hiljem.

Kui küsida ka tugevamate jooksjate käest peale maratoni, et “kuidas läks”, siis tüüpiline vastus on ikka, et “kuni 35km-ni oli kõik hästi aga peale seda ma ei tea mis juhtus, lihtsalt kiirus kadus ära ja enam ei jaksanud”.

Lõpetuseks

Ruhnu inimesed on super kenad ja korraldus igati sujuv, väga rikkalik hommikusöögilaud, lihtne autasustamise tseremoonia, mõnus õhtune bänd ja muidugi hoolimine igast inimesest.

Endorfiinid tekitavad meis heaolu tunde, see on looduslik, meie keha sisemine “narkootiline” sõltuvus.

Olles kord sõltuvusse sattunud, vajame ikka sagedamini ja suuremaid endorfiini annuseid.

Ja olemegi sealmaal, et hakkame käima jooksmas kaks korda päevas, hommikul ja õhtul.

Hommikul peale ärkamist ja enne kohvi joomist tõmbame jalga liibukad ja teeme kerge jooksu, et päev algaks väikese mõnulaksuga. Niheleme seejärel oma päeva tööjuures ära, kuigi kolm korda igas minutis mõtleme jooksmise peale ja kujutame ennast tossud jalas metsarajal.

Päeva jooksul teeme valmis oma õhtuse jooksuplaani, millises suunas, kui kaua, anname jooksule iseloomu jne. Meie organism on juba niimoodi arenenud, et ka lihtsalt planeerimine ja jooksmisele mõtlemine tekitab meis hea tunde.

Lõunast alates teevad näpud klaviatuuril pigem paelade sidumise liigutusi. Ja oh seda rõõmu kui lõpuks ideaalselt sobiva värviga sokid ja tossud jalga tõmbame ning kella start nuppu saame muljuda.

Iga kilomeetri järel tuletab kell ennast piuksuga meelde, iga piuks vabastab jälle endorfiine. Mida rohkem piukse, seda rohkem endorfiine vabaneb. Ja see juhibki meid järgmise taseme juurde.

Me armastame neid piukse niiväga ja mida suuremaks kasvab number kella ekraanil, seda rohkem oleme saanud endorfiine. Me ei suuda seisma jääda ning otsime üha uusi väljakutseid, kuidas ekraanile suuremaid numbreid saada. Olgu need numbrid siis distants, kõrgusmeetrid või aeg. Ja siis korraldame ja osaleme virtuaalsetes edetabelites Stravas, Endomondos või Garminis ning võrdleme oma virtuaalseid endorfiini tasemeid – ja see tekitab ka meis hea tunde, sest see on mõtlemine jooksu peale. Me võime seda kogu päev teha.

Me kulutame oma aega veelgi pikemate ja raskemate võistluste leidmiseks. Ja neid on meiesugustele sõltlastele kogu maailmas tohutul hulgal. Kui aga rahaliselt pole võimalik neil võistlustel osaleda siis korraldame ise endale sobiva ultra.

Mul on sõprade hulgas igasuguseid veidraid inimesi, näiteks Hannes Veide teeb peale tööd oma kodulinnale ringi peale ja jookseb maratoni, Martin Sokk otsustas aga, et läheb joostes 60km kaugusele maale minna ning Gunnar Kingo jälle leidis, et Tartu Jooksumaratoni starti võib ka joostes minna ning sai sellega päevasaldoks edasitagasi 50km, Kaido Vetevoog jooksis iga päev kuupäeva numbri järgi kilomeetreid, Indrek Ilumäe, kellele treener ütles 20km, tegi selle asemel 30km sest hea oli, Kain Väljaots aga hakkas vanas eas kiirusenumbreid taga ajama ning nopib nüüd oma vanuseklassis kõik poodiumid, Olle Rõuk aga on see mees, kes korraldab ajaviiteks ise ultravõistlusi, et siis seal koos sõpradega aega veeta, Rain Seepõld seevastu on leidnud et 400m pikkusel staadioniringil on tore sadu kilomeetreid joosta ja sama teeb aegajalt ka Toomas Unt, kuid Silver ja Rain Eensaar ning Timmo Tammemäe on jõudnud järgmisele levelile, tehes kõike seda ja palju enamgi 7+ ööpäeva. Mu endorfiinisõltlastest sõprade nimekiri on palju pikem ja kõike ei hakka siin üles lugema.

Kas nüüd võiks küsida uuesti, et milleks kõik see? siis ikka selleks et ajus endorfiine vabastada ja ennast hästi tunda.

Aitäh, sõbrad, see ongi inspireeriv ja niimoodi tegutsedes elamegi elusamat elu.

Hoka One One Evo Carbon Rocket

Lapsepõlv kasteses rohus

Lapsepõlves paljajalu läbi kastese rohu on kõik jooksnud, need naturaalsed hetked on meis talletunud rõõmsate emotsioonidena.

Meil polnud tarvis toestavaid jalanõusid või veel enam, kontsasid kanna alla. Me jooksime nagu olime, rohul, liivas, metsarajal. Kruusateel otsisime astumiseks rohututte, sest väikesed kivikesed olid oi-oi kui teravad.

Mis on drop?

Jooksutossude drop on kanna ja varba kõrguse vahe. Seda mõõdetakse millimeetrites ning ekstreemsemad näited on 16mm (1,5 cm kõrgune konts) ja kõige naturaalsem on loomulikult 0 mm. Tossude tootjad on pikalt kaldunud kõrgema dropi serva, milleks on keskmiselt 8-12 mm.

On aga tootjaid, kes mõtlevad looduslähedaselt, tuues inimestele tagasi seda naturaalset lapsepõlve jooksutunnetust.

Hoka One One

Hoka One One on üks neist tootjatest, kes pakub keskmiselt 3-5mm dropiga jooksutossusid. Minge vaadake ATSporti, küsige nõu ja proovige jalga. Hoka One One ATSpordis.

Tähelepanu!

Ärge tormake otsima ja ostma 0mm dropiga jooksutosse. Kui täna jooksete 1cm kõrguste „kontsadega“, siis vähendage seda aegamisi, näiteks 4-5 mm peale. Kohe 0mm peale minnes ei võta säärelihased seda vastu ning teil on valus ja halb joosta. Halvimal juhul ei pruugi teie achilleuse kõõlused seda üle elada ning võib tekkida tõsine trauma. Soovitan esialgu liikuda 4-5 mm peale, siiralt!

Minu jaoks on tossude ostmiselt valikukriteeriumiks kolm komponenti: tallamuster, drop ja kaal.

1. Tallamuster on esimene asi, sest see määrab, kus ma nendega jooksen - asfaldil, metsas, kaljudel, mudas, lumes. Iga maastik seab omad nõuded. Carbon Rocket on sileda maa jooksutoss.

2. Drop on kohe järgmine tähtis asi, toss jääb ostmata, kui drop on kõrgem kui 4-5mm. Carbon Rocket drop on 1 mm, seega praktiliselt naturaalne.

3. Kaal on tähtsuselt viimane. Kui ikka toss on mõeldud mägiultra jooksmiseks raskel maastikul, siis on üsna selge, et see kaalub rohkem kui 300g, samas 10km jooksutoss on 200g ringis ja maratoni omad 250-260g. NB! Kaalu puhul räägin ma oma numbrist, mis on keskmiselt 45. Seega väiksema jalaga inimestel on sama toss paarkümmend grammi kergem. Evo Carbon Rocket kaalub kõiges 238g, olles seega väga atraktiivne minu jaoks.

Evo Carbon Rocket

Hoka One One Evo Carbon Rocket on sileda tallaga maanteejooksu tossud, minu number (44,5) kaalub 238g ja drop on 1mm, seega praktiliselt naturaalne.

Kogu see nimi iseloomustab evolutsioonilist ja kõrgtehnoloogilist raketiteadust. Evo seondub ralliautodega ja kõigega, mis on edasiminev ja tulevikku vaatav. Carbon, no ilmselgelt kõik teavad, et tegemist on ülikerge ja tugeva materjaliga, mida kasutatakse tippklassi toodetes: jalgrattad, suusakepid ja nüüd miks mitte ka tossud. Rocket – kas tõesti, kohe-kohe lendavad need tossud universumisse? Eks see iseloomustab kiirust, mida sellelt jalanõult oodatakse.

Kogemus

Olen palju aastaid jooksnud 4mm drop jalanõudega, seetõttu oli üsna loogiline samm siit edasi 1mm peale liikumine.

Tänaseks olen ühe keskmise pikkusega tõusvas tempos jooksu (21km) nendega teinud ning jalanõud pälvivad kiitust. Madal drop võimaldab jalal maanduda loomulikumalt, kand ei jää kohmakalt segama. Väike kaal lubab mõnusat tõuget ja kergemat lendu. Samas keskmisest veidi paksem tald võimaldab muretult joosta kõval pinnasel ja pikemaid distantse (kindlasti maraton kui ka pikemad).

Täna on Evo Carbon Rocketid mu täielik lemmik ning suvised sileda maa trennid ja võistlused saavad nendega tehtud. Kirjutan 200-300 km pärast uuesti, et vaadata kuidas on selle mudeli kestus reaalsetes treening- ja võistlustingimustes. Olen jooksnud tossudega, mille eluiga on kõigest 400km, kuid kõrval on olnud ka 1700km eksemplare.

Ja nii saabki keha taaselustada mälestuse lapsepõlvisest paljajalu jooksust – kaasaegsetes jooksutossudes.

Maailmalõpu ultrajooksu nime kandev võistlus Ushuaia by UTMB (130km ja 7100 tõusumeetrit) toimus esimest korda 6.aprill 2019.

Minu tulemus üldarvestuses 13. koht ajaga 18h35min, vanuseklassi 4. koht. Stardis oli 164 osalejat kellest lõpetas 69.

Ushuaia on Lõuna-Ameerika ja ühtlasi kogu maailma lõunapoolseim linn, sealt edasi on tükk külma ookeani ning siis lõunapoolus - Antarktika.

Ilmaennustuse kohaselt sajab võistluse ajal kogu ööpäeva ja õhtupoole sadu vaid tugevneb. Tegelikult on siin juba mitu päeva sadanud ja metsaalused arvatavasti märjad.

Ushuaia linna iseloomustab kõige paremini otse majade tagant algav tuhandeliste mägede allee, millele on kui joonlauaga 600m peale tõmmatud valge lumejoon.

Rada teeb ühe suure ringi ning selle käigus tuleb tõusta neli korda üle nende kõrgete ja lumiste mägede. Ent viis tundi enne starti teatatakse, et esimene mägi jääb turvalisuse kaalutlustel vahele. Selle mäe kirjelduseks oli juhendis lõik järsu seina ja lahtiste kivide langemise ohu kohta ning et korraldajad koordineerivad laskumist, et inimesed ei satuks teineteisele liiga lähedale. Praeguse ilmaga on laskumine kaetud 20cm lumega ning ehkki veerevaid kive vast poleks, poleks samuti ka tugipunkte, mis lumisel nõlval inimesi kinni peaks. Korraldajad ei saa võtta riski, et hakata tegelema kuristikku langenud inimeste päästmisega.

Start GoPro moodi

Stardihommikul kell 4:00 on temperatuur +2 kraadi, sajab peenikest vihma ning Salomoni lühikese t-särgi ja õhukese kilekaga on arusaadavalt veidi jahe. ITRA rankingu järgi olen võistlejate hulgas 18. kohal, seega mulle sobivat tempot peaksid - väikese optimismiga – hoidma esikümnes olijad. Esireast lasen siiski startida neil, kes GoPro kaameraid pulga otsas hoides filmivad end esimesed paarsada meetrit jooksu juhtivana. Nende kõrvalejäämisel ongi minust eespool kümme inimest ning tempo igati sobiv.

Paari kilomeetri järel keerame metsateele, kus sel hetkel veel loodan, et vee ja muda näol on tegemist juhusliku ja peatselt mööduva nähtusega. Loomulikult on see raja kõige väiksema mudaga koht üldse ning tagantjärele mõttetuks osutunud hüplemine mudalompide vahel kulutab asjatult energiat. Kogu rada ongi vaid lume, lörtsi, vee ja muda väli – aga alguses ma seda veel ei tea.

Hommikune pimedus

Valgeks hakkab minema alles nelja tunni möödudes. Mulle ööpimeduses startimine sobib, sest siis on võimalik see jooks ühe pika päevaga lõpetada.

Ma pole kunagi tagapool jooksnud, aga eesotsa kohta pean küll ütlema, et ega siin inimesi pole. Üksi, oma tempo ja mõtetega liikumine on pikkade ja raskete jooksude võlu. See annab hea tunde ning võimaldab loodusega üheks sulanduda. Mõtlen rajale, visualiseerides end ja oma liikumist punktikesena kaardil: siin on koht, kus keeran viiekilomeetrisele metsateele, siin kruvin üles-alla tihedalt kokkukasvanud puude vahel, siit alates peaks hakkama mäkke tõusma ja peale mäge jooksen ühe pikliku järve kaldal 2-3 kilomeetrit...

Ei aeg ega distants oma mägedes tähtsust, ainult kõrgus on oluline. Panen tähele, et kui astun metsas esimesele lumelörtsisele mudale, on kõrgus vahemikus 250-300m. Kui vihmasadu lakkab, kuid lund veel ei sadanud, on see lühike kõrgusvahemik 350-400m peal. Tuul hakkab iiliti üle käima, puud hõrenevad ja kaovad sootuks - olen kõrgusel 500m. Maastik muutub avatuks, lumi paksemaks, tuul tugevamaks - kõrgus on 600-650m. Etteruttavalt võib öelda, et neist tähelepanekutest on mul hiljem ka kõvasti abi.

Mõned korrad tuleb ette eksimisi, kuna rada on tähistatud kollaste lintidega ja need muutuvad tihedas lumesajus nähtamatuks. Kuna rada on muudetud, ei saa loota ka kella laetud rajajoonele. Eesotsas jooksjatel pole ka üheselt selget loha (jooksuvaal), tihe lumesadu katab praktiliselt hetkega üksikute eesminejate jalajäljed ning maa on pealambi kiirguses ühtlaselt valge.

Raja tõeline pale

Väljas hakkab valgeks minema ning esimese nelja tunniga olen läbinud 37km. Lamp veel põleb, kuna puudealune on hämar ning mudaste juurikate vahel on vaja igale sammule õige koht leida ja pimesi siin liikuda ei saa.

Tõuseme 500m kõrgusele. Mets kaob, alles jäävad üksikud puud ja tuul hakkab oma võimu näitama. Maapind muutub lumega kaetud sooks, kus elavad eestlastele teada-tuntud pokud. Neile on juustesse põimitud kollased lehvid, tähistamaks jooksjatele mõeldud rada. Kilomeetrid siin venivad, aeglasemad võtavad lausa veerand tundi. Kui vähegi sisse ei vaju, üritan teha jooksusamme, kuid see on rohkem enesepetmine ja jooksmise imitatsioon ilma edasiliikumiseta: siinne suur veeala tuleb lihtsalt läbida. Kaasavõetud jooksukeppidest on mudas tasakaalu hoidmiseks palju abi.

Lõpuks tõuseb rada lagedatele mägistele väljadele, kus lumi on katnud kõik, mis vähegi teist tooni kui valge. Üllataval kombel kohtan siin inimesi – need on korraldajad, kes tõmbavad üle valgete ja lõputute väljade kilomeetrite kaupa kollast linti, et võistlejatele mingigi rajaorientiir anda.

Energiapuudus, kuigi oli plaan

Stardist minnes oli taskus kaks „kirjut koera“ ja üks Bounty šokolaad. Arvestusega, et jõuan nelja tunniga 34km peal asuvasse punkti, kust saan lisa haarata. Ajaliselt peab plaan paika, kuid kahjuks on siinne söögilaud minu jaoks üsna sobimatu: kartulikrõpsud (külma ilmaga neid ei soovi), juustukuubikud, suitsuvorst, keeduvorst ja mingid mulle tundmatud asjad. Söön mõne tüki banaani, kuid see on kooritud ja kaasavõtmiseks sobimatu ja täidan joogipudeli.

Ees ootab teine neli tundi, et jõuda 60km peal asuvasse sooja söögiga varustatud punkti. Pokumaa ja lumes sumpamine on võtnud päris palju energiat ning mida edasi, seda raskem on tõsta jalga jala ette. Esimesest neljast tunnist on järel üks kirju koer ning hoolikalt seda külmunud marmelaaditükikestega šokolaadi suus sulatades püüan kätte saada iga viimse kui kaloripiisakese.

Mõtlen Kilian Jorneti peale, kes omab erakordset võimet keha rasvavarudest efektiivselt energiat toota. Käin mõttes läbi kõik kohad, kus mul vähegi rasva on – ainukesena tulevad meelde kõht ja „sangad“, sest neid näeb kõige tihedamini peeglist, ning ütlen endale, et nüüd on aeg sealt lisa võtta. Milleks ma muidu neid kaasas tassin.

Poole peal, 60km

Siin ootab mind Kaja! Ja siin võib ka jooksjat aidata. Ajal, kui Kaja valab Tactical Foodile peale kuuma vee, saan mina riietuda ning teha kohtunikuga kohustusliku varustuse kontrolli.

Raja teises pooles tuleb tõusta mitu korda üle 900m. Panen vahekihina lisaks ühed pikad käised, kuiva Salomoni kileka ja veekindlad kindad.

Valan sisse pool Red Bulli ja pistan taskusse kolm Snickersit. Haaran ühte kätte Tactical Foodi, teise lusika ning ongi kaheksa minutiga see vahetusala tehtud.

Ideaalselt sobib, et tee hakkab tõusma ja saan rahulikult kõndides sooja nuudlirooga süüa. Pole sugugi üllatav, et koos rajaga hakkab ka mu energiatase tasapisi ülespoole minema.

Suurem tõus üle 900m kuru

Kui oled kõrgusel null ning kõrval on tuhandelised valgete tuulelippudega mäed, hakkab ausalt öeldes kõhe. Kas tõesti, KAS TÕESTI tõuseme siit järjest tihedamast vihmasajust sinna üles, kus vihma asemel on lumi ning tuult varjavate puude asemel peadpööritavad tormi-iilid?

Nii on. Ees ootab tee mäetippude ümber lehvivate lumelippude suunas.

Enne päris tõusu liigume läbi mäejalamil oleva ürgmetsa. Selle pildi talletan endale mällu, ses sellist ürgmaastiku pilti Eesti metsades enam ei näe. Maha langenud hiiglaslikud puud risti-rästi, maastik kiina-käänuline, üles-alla, parem-vasak, muda siin ja muda seal. Liikuda on võimalik ainult kõndides.

Mäed on siin tõesti järskude nõlvadega ja viimane 400m tuleb tõusta stiilis „nina vastu seina“. Iga kümne sammu järel on tahtmine puhkuseks seisma jääda, kuid ütlen endale, et astu edasi, kasvõi väikeste sammudega – peaasi, et liigud. Nii ma siis teengi, lühendades sammupikkust seni, kuni saan ühtlaselt ja peatumata liikuda. Lumisel nõlval on sammupikkusega lihtne mängida, iga samm on uus trepiaste. Peast käib küll läbi mõte, et kuidas sellisest nõlvast alla saab – aga see pole praegu veel oluline.

Tipus on ajavõtu punkt.

Ja nüüd allatulek. Paksu lume tõttu on see lihtsam kui olin oodanud ja ka nõlv on tõusuga võrreldes laugem.

Päeval on 3-4 kraadi sooja ning mägedes on piir, kust alates lumi sulab veeks ja see vesi voolab alla. Kuna alla tuleb minna ka võistlejatel, siis üldjuhul kattub meie rada allaruttava veega. Kas ma juba ütlesin, et laskumisel on ka muda? Jah, siin on palju muda, palju voolavat muda.

91 km peal asuvas toidupunktis joon kokat, võtan kolm-neli peotäit pähkleid ning juba olengi taas teel. Kaja küll pakub mulle veel Snickersit, aga mul on eelmisedki söömata.

Viimane mägi, see päris hull

Ilmateade lubab tihenevat sadu ning sellega läheb täppi. Lamp on taas pähe sätitud, valgusvihk rajale suunatud ning ülevalt kallab lohutamatult vihma. Sellise ilmaga märgub läbi ka kõige vingem Gore-Tex, küsimus on lihtsalt ajas. Minu Salomoni 170g kaaluv kilekas on läbimärg ning ainus sooja andev mõte on edasiliikumine.

Enne viimase mäe otsa tõusmist lõpetab töötamise kell, mille aku sai lihtlabaselt tühjaks. Siin oligi võimalus kasutada kogu eelneva 15 tunni jooksul saadud kogemusi, et teha ümbritsevat vaadeldes järeldusi oma kõrguse kohta.

Kuna vihmast lumeni jõudmine võtab aega umbes tunni, on see piisav aeg, et tuul jõuaks kõik riided seljas ära kuivatada. Mäkke jõudes on enne keha vastas vihmast lirtsunud riided kenasti kuivad ja soojad.

Lumi tuiskab, tuul ulub. Mõnel selgemal hetkel paistab kõrgel pea kohal mäkke tõusvate pealampide rivi. Tõesti rivi, sest siin kattub 130km rada lühema raja jooksjatega. Kuna nad on minust oluliselt aeglasemad, lisab see lõpu eel toredat emotsiooni, et kogu aeg saab kellestki mööduda.

Tuule tugevus on üleval puhanguti 25-30 m/s, mis kergekaalulise jooksja puhub nõlval peaaegu et ümber. Kuid tekitab ka uue pildi. Maailm mu ees on horisontaal-valge-triibuline! Kui peaksin seda joonistama, võtaksin lihtsalt musta värvi paberilehe ja tõmbaksin joonlaua ja valge pliiatsiga sinna erineva jämedusega jooned. Proovige seda ette kujutada: tõstke triibuline paber silme ette ja ronige mäkke.

Selle mäe otsast allatulekul pole ainsatki püstijääjat. Nõlv on erakordselt järsk ja kaob tormisesse pimedusse. Kohe ma ei mõistagi, mis vaalud need siin on, kuni järgmisel hetkel olen ise pikali ja kihutan lumes tuhatnelja allapoole. Ausalt, see on üsna pelutav, kontrollimatult nõlvast alla lendamine pole just see, milleks ma siia tulin! Kuid ka kõige järsumal nõlval on eendid ja laugemad kohad, saan taas jalgadele, kogun end mõne hetke ja vaatan, kuidas paremal ja vasakul, üleval ja all valgusvihud allapoole tuhisevad.

Allasõidu ajal korjan mäelt ka mitu keppi endaga ühes. Nõuab pisut vaeva, et sirutada ühelt poolt käsi ja üks hulkuv kepp haarata, siis juba teine. Mõtlen aga, et kui inimene oskab siin oma kepi kaotada, on tal järelikult lood üsna kehvad ja tal võiks olla hea meel seda tagasi saada.

Hüpotermia – külmast tekkiv mõttelagedus

Ootamatult on kõige hullem kogeda klimaatilist muutust hoopis ülevalt alla tulles. Tuul nõrgeneb, lumi muutub märjaks, kuni sellest saab vihm. Kõik on tagasi - jalge all koos võistlejatega allapoole voolav muda, rajuks paisunud vihmasadu ning nina ütleb, et temperatuur on 2-3 kraadi. Kõik seljasolev muutub taas läbimärjaks.

Laskun hüpates ja võimalusel joostes ning uurin tähelepanelikult iga võistlejat, et kaasaskantavatest lisakeppidest vabaneda. Saangi paar võistlejat vägagi õnnelikuks teha, vaid üks kepp jääb kuni lõpuni minu kätte ja selle omanikku ei leiagi.

Näen ilmselt poolteadvusel naist, keda kaks tugevat meest kahelt küljelt hoides läbi muda allapoole aitavad. Naisterahvas nende vahel on pehme ja lõtv nagu unine kassipoeg, kes võtab kuju selle järgi, millel ta parasjagu asub.

Allpool, õnneks üsna tee ääres kohtan ulguvat meest. Püüan temaga kontakti leida, kuid see osutub võimatuks, ta ainult seisab ja ulub. Jooksen teele, kus õnneks ongi üks korraldaja ning selgitan kehakeeles, et tarvis on kiiremas korras abi. Palun tal olla tasa ja tõsta käe kõrva äärde – ta kuuleb. Ütlen, et see on inimene, kes vajab päästmist.

Finiš

Viimased viis kilomeetrit läbi Ushuaia, kus tänavatest on saanud jõed ja ojad.

Külm. Väga külm. Kiiremini lõppu, kohe saab sooja.

Lõpetaja medal kaela, finišikaare all kiire kohustuslik pilt ja siis juba koos Kajaga viimane 1,5km joostes sooja kodu poole. Emotsioonid tulevad hiljem.