IRONMAN Tallinn 2019 ehk neli värvilist patsikummi Kajale

IRONMAN on kindlaks määratud rutiinidega võistlus ning teades oma treenituse taset on võimalik üsna täpselt prognoosida finišiaeg.

  • Ujumine 3,8 km / 1:42
  • Ratas 180 km / 5:47
  • Jooks 42,2 km / 3:37

Ironmani spetsiifiline ettevalmistus on sel aastal olnud jooksu poolele kaldu ning seetõttu prognoosisin oma aja sarnaselt eelmisele aastale 11-12 tunni vahele ja realiseerus 11h 19min (3.08.2019).

IRONMAN Tallinn 2019 run - Leivo Sepp

Ironman ujumise stardipauk Harku järve kaldal

Treeningute põhjal ennustasin ujumise vahemikku 1:30-1:40.

Enne vette minekut limpsisin prillid kenasti keelega üle, et vähendada udu tekkimise võimalust - ja oligi minu start.

IRONMAN Tallinn 2019 swim - Leivo Sepp

Astusin vette ja avastasin üllatusega, et seal kus teised juba ujusid, polnud vesi isegi mitte munadeni ning ma ei näinud mingit põhjust siin horisontaalselt kätega vehkima hakata. Kõndisin rahulikult edasi koos ujujatega. See pidu muidugi lõppes.

Kinnitasin endale, et alustan rahulikult, nagu see oleks mu tavaline treeningujumine Valdeku järves ja kõik saab korda. Väljun pooleteise tunni pärast veest ja edasi toimub kõik kindla maa peal. Kahjuks nii libedalt ja optimistlikult taaskord ei läinud.

Peale esimest viite kroolitõmmet tundsin, kuidas mu keha kangestus, hingamine läks lukku ja ajus tekkis hapnikupuudusest tingitud esimene paanikahoog. Teadsin kohe, mis selle vastu aitab: tuleb keerata selili ja oodata, kuni aju saab piisavalt hapnikku ja keha sellest paralüseerinud olekust välja tuleb. Seda ujumisstiili võib meritäheks või ka lihtsalt tähekeseks nimetada.

Rand on veel siinsamas ja võiksin ju proovida isegi jalgu põhja panna. Siiski ei hakka seda proovima. Esimese kajakiga turvajani on veel kena hulk maad ja ma asun ujumisega teisele katsele. Häästi rahulikult, hingan ilusti sisse, keeran pead, liigutan kätt ja hingan välja… See lihtne tegevus näeb tegelikkuses välja hoopis teisiti: teen ühe kiire õhku sisse kõõksuva ampsu ning siis üritan seda kramplikult vee all välja puhuda. No täitsa lõpp, või ei, hoopis täiesti algus.

Kõõks - puhh, kõõks – puhh… No ei lähe mitte! Olen taas paanikahooga tähekeses. Esimene kajakimees on juba päris lähedal ning tunnen ta ära, see on Martin Pedai – kaaslane eelmise aasta maailma pikimalt kajakimaratonilt Yukon River Quest. Ta sõidutaks mind kindlasti sõbra poolest rõõmuga kaldale või kuhu tarvis, aga ma ei hüüa talle isegi tere. Ausalt öeldes on lihtsalt piinlik, kui sõber mind nii abitus olukorras trehvaks. Möödun temast oma stiiliga ikka nii, et viis tõmmet ja siis turvalisse tähekesse.

Tean küll, et siit pääsemiseks tuleb – nii nagu rahvatriatlonitel õpetatakse - „hoog maha võtta ja käsi kõrgele püsti tõsta“. Aga mõtlen sellele, et kui ma Tallinna lahel eelmisel aastal hakkama sain, siis siit Harku järvest ma küll enne 3,8 km ujumist välja ei roni.

Aga nüüd lisandub mu ujumisele veel üks äärmiselt ebamugav nüanss. Nimelt läheb kõhus käima protsess, mis tahab kindla peale välja tulla. Oh õudust. Kui kasutatud kalipsosid müüakse klausliga „sisse pole lastud“, tähendab see midagi hoopis leebemat kui see, mis minul plaanis.

Martin saab kajakist ilmselt pikka aega vaadelda, kuidas üks raudmees on esimese 200m jooksul enamuse ajast tähekeses. Kuidas võiks olla võimalik sellise stiiliga ujuda 3,8 km ettenähtud ajaraames? Haa, salarelv – ainult mina tean, et ükskord läheb mu olukord paremaks ja saan hakata edasi liikuma. Ja siis panen teile kõigile pika puuga, nii et pruun jutt taga.

Lähebki paremaks. Paanikahood vaibuvad ja ka kõht peab kuidagi vastu. Möödun esimesest 300m kaugusel olevast poist.

Vesi on Harku järves erakordselt läbipaistmatu. Ujudes ei näe isegi enda kätt, kuigi see vaid 20-30 cm kauguselt silme eest läbi käib. Tagumises järveosas on hõljukmuda ning seal musta värvi läbipaistmatuses ujudes tunnen end kui mõnes õõvas kohas, kuhu vabatahtlikult ei läheks.

Prillid lähevad alguses küll uduseks, kuid vähemalt ei hakka vett sisse tulema. Võrreldes möödunud aastaga, kui prillid olid pilgeni vett täis, olen kõvasti paremas seisus. Udune prill annab aga ujumistrajektoorile palju avarama mõiste. Kui orienteerumiseks pea veest välja tõstan, pean seda keerama ja kallutama nagu kana, kes üritab ühe silmaga tera tuvastada ja teisega kukke jälgida. Udustes prillides on paar üksikut sihikut, mida kasutan periskoobina, leidmaks ujumisrada tähistavaid poisid ja teisi ujujaid.

Möödub terve igavik.

Päike tuleb välja, meel läheb rõõmsamaks, teisi ujujaid enam näha pole ja ilmselgelt olen ma jälle viimane. Tagumise poi juures tunnen ära järgmise kajakiga turvaja, kelleks on tiimikaaslane Andres Kaju. Temaga koos oleme võitnud maailma pikima 715 km jõemaratoni. Nüüd aga olen valmis end kasvõi poi alt läbi suruma, et saaksin sellest kohast kiiremini mööda.

Lõpuks olen taas Martini juures, kes ikka truult ujujaid samal kohal turvab ja rannaribani on jäänud viimased turvalised 200m. Ujumise aeg 1:42 on eelmise aastaga võrreldes 20 minutit kiirem, kuid kõikide mind tabanud hädade tõttu siiski oodatust aeglasem.

Vahetus ja ratas

Vean kalipso seljast ning torman vetsude poole. Peale mõningast ustega kinni-lahti paugutamist leian ka paberiga koha. Kiire protsess ja edasi.

Kiiver pähe, kingad jalga, võileivad tasku, geelituub hambusse ja juba jooksengi ratta suunas.

IRONMAN Tallinn 2019 bike - Leivo Sepp

IRONMAN Tallinn 2019 bike - Leivo SeppSõtkun kerge pedaaliga Harku mäest üles ja imestan esimeste aeglaste ratturite üle, kellest kohe mööduma hakkan. Harutan paberist koduse juustusaia-pehmiku ning nosin seda mõnusal allatuulelõigul, pea käte vahel. Vaatan, kuidas vastu tulevad vilkuritega mootorrataste saatel esimesed ratturid ja imestan taaskord, et nii rahulikult tulevad. Kui ma aga hiljem ise samas kohas vastu tuult pedaale tallan ning nemad ketaste unnates kiirusega 50km/h vastu sõidavad, saan kõigest aru ja katsun ennast lihtsalt veelgi madalamaks ja voolujoonelisemaks litsuda.

Söön teise ja ka kolmanda koduse võiku ning viimane 30km pikkune vastutuule ots suunaga Tallinna poole ongi käes.

Ratta aeg praktiliselt sama mis eelmine aasta: 5:47. See vastab täpselt sellele, kui palju (no õigemini vähe) ma treeningutel rattale rõhku olen pannud.

 

Jooksule, jooksule

IRONMAN Tallinn 2019 run - Leivo SeppLõpuks ometi, jooksmine, mu lemmikala! Jalas Carbon Hokad, lähen naeratus näol, mõnusa enesetunde ja kerge 4:30 min/km rütmiga liikvele.

Kõik aga, mis ratta peal nositud, tuleb seitsmendal kilomeetril uuesti ringlusse lasta. Kolistan taas plastmassist ustega, kuni leian paberiga koha. Seinal ripub täiesti uus rull. Hakkan kohe paralleelselt ka rulliga tegelema, et õigel momendil vajalik tükk paberit käepärast oleks. See aga on mingi uut tüüpi rull, mis ei avane mitte mingil viisil! Rullil olid juba enne sügavad ärritunud karu küünejäljed ja ma jätkan seda, et saada valge paber lõpuks veerema. Veidralt keeruline ülesanne.

Järgmistel ringidel aga on sellevõrra lihtsam, sest ma tean juba ette, kus on paberit, mis ka kenasti lahti veereb.

Jooks läbi vanalinna mulle meeldib. Meeldib nii rahva kaasaelamine kui ka paljusid teisi jooksjaid häirinud munakivid. Vabaduse platsi ja Lennusadama vahet peame neli korda jooksma, ilma kilomeetreid lugeva kellata oleks küll sassi läinud.

IRONMAN Tallinn 2019 run - Leivo SeppIgal ringil sain ümber käe värvilise patsikummi ja otsustan mõttes need Kajale kinkida. Punane �� kollane – roheline… ootan, et viimase ringi patsikumm tuleks oranž või valge, aga tuleb jälle punane. Kajale siis kaks punast, roheline ja kollane patsikumm Ironmani võistluselt teenitud.

Sõbrad Assar ja Alari elavad raja kõrval elavalt kaasa ning saadavad mind uuele ringile üle Lennusadama territooriumi kaikuva Ruja lauluga „Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina, lollina, sureb ikka lollina“.

Kaja hüüab mulle iga natukese aja tagant ergutavaid lauseid stiilis „Sa oled juba siin …“ ja mina hüüan vastu, kui mitu värvilist patsikummi mul tema jaoks on.

Jooksuaeg 3:37. Ootus oli kõrgemal, kuid ilmselgelt pole ma taastunud nädal tagasi joostud Rogaini MM-st ja lõpuringil oli väljakutse isegi tempo 5min/km.

Fotod Kaja, Assar ning Sportfoto. Triatloni vorm on tulivärske väljalase Tartu firmalt Moomoo. Jalas Carbon Hokad ning ratas Cervelo koos varustusega ATSpordist.

 

Respect kõikidele, kes selle katsumuse läbi teevad! See on pööraselt raske.

Kuigi finišis teatan resoluutselt, et täispikale mina enam ei lähe, siis õhtuks juba korrigeerin ennast ja tänaseks on otsusel ka selge eesmärk.

Täispikale Ironmanile lähen edaspidi vaid siis, kui lõpetan selle alla 10 tunni.

Pilguheit ettevalmistusperioodile

Ettevalmistus 3,8 km ujumiseks

Ujumise ettevalmistus Ironman triatloniks algas kaks nädalat enne starti, kui käisin kolm korda Valdeku järves ujumas, et järele proovida millise aja ja enesetundega suudan vees 4 km läbida. Esimesel korra järel olin täiesti uimane ning ebamugavad prillid põhjustasid valulikud ja punetavad vanainimesekortsud silmade alla.

Järgmisel päeval kasutasin teisi prille, mis ei pigistanud küll näole rante, aga ajasid seevastu kogu aeg vett sisse. Üldine enesetunne läks ka üha kehvemaks: põhjuseks kõhtu klumpsav vesi ja ebameeldiv ning varajasele külmetushaigusele viitav krudimine ninasõõrmetes.

Kolmandal päeval 4 km distantsi ujuma minnes hingasin välja läbi nina, mis oluliselt vähendas vee tungimist sügavale ninasõõrmeisse ning eelmisel päeval tekkinud haigustunne ei süvenenud. Samuti hakkasin üle saama sellest pidevast ja kasutust veejoomisest. Lõpetamisel olin küll veidi uimane, kuid samas kindel, et oma rahuliku rütmiga ujun 4km kindla peale ära.

Ettevalmistus 180 km rattasõiduks

Kevad-suvel sõidetud pikemad rattaotsad olid kuni 100 km pikkused. Kui aga võistluse käigus on tarvis peaaegu kaks korda nii palju kilomeetreid läbida, siis on selge, et organism ja füüsis pole selleks valmis. Seega teadsin juba ette, et sellise treenituse pealt saab teine rattapool raske olema. Lisaks oli ilmaennustuse põhjal teada, et viimased 30km puhub võistluse ajal tugev vastutuul.

Ettevalmistus 42,2 km maratonijooksuks

Jooksule olen sel aastal kõige rohkem aega panustanud. Ehk isegi liiga palju? Nädal enne Tallinn Ironmani võistlust toimus Kataloonias Rogaini MM, kus jooksime 24 tunni jooksul mägedes 107km, mille käigus kogusime 6500m+ tõusumeetrit. See tõi maailmameistrivõistlustel kaheksanda koha ja organismile tuntava väsimuse, mis nii loetud päevadega üle ei lähe.

IRONMAN Tallinn 2019 - Leivo Sepp

Lisa kommentaar

Loading