Kallile Kajale

Selles nii isiklikus tundes peitub lähedane inimene ja hetk, mil ollakse eemal oma armastatust.

Meenub kõik ilus ja hea, mis illusioonina maailma helgemaks muudab. Nukrameelses ja magusvalusas ootuses saab kallis inimene armsamaks, lähedasemaks, õrnemaks…

Oodates saab olematuks ja leiab andestuse iga tühisemgi hinge kriipinud eludetail. Südamesse jääb kahe armastava inimese vahel igas hetkes kasvav puhas tunne.

Istun „Kiss & Fly“ järel lennukis ja sirutan alateadlikult välja käe, et seda sinu omaga ühendada, tunda lõhna nii tuttavat ja kuulata su rahulikku hingamist. Aga sina, samal ajal, rullid end voodi teise serva, surud nina padja sisse ja sätid oma keha minu kehast veel jahtumata voodilohku.

Sa ootad. Lennuk hilineb. Minutitest saab aeg, ja aeg on kui lookas pidulaud igatsusele. Ja viimaks sina, kui armunud noor tudeng oma kõige ilusamas kleidis, heidad lennujaamas mu sooja embusse. See on hetk, milles taaskohtuvad rõõm, armastus ja teineteisest hoolimine. Lahusolek võis kesta vaid viivu, kuid igatsus, kordub ikka ja jälle, aastast aastasse.

Sooviksin olla Hemingway, et kogu mu igatsus teksti mahuks.

Tahaksin olla Valgre, et noodid klaveril me ümber igatsust looksid.

Leivo, 6. november 2019

Narratiiv

Narratiiv ehk erakordne lugu igatsusest ja sellest mis eelnes Kaja sünnipäevale.

Erakordsed teod meie ümber sütitavad inspiratsiooni ja loovust ning on igavikulised.

Inimkond on arenenud sadu tuhandeid aastaid kuid tunded mis meid üksteisega seovad ja lahutavad on jäänud muutumatuks. Ja üks neist on igatsus.

Inspiratsioon

Mööda väikseid Kristiine tänavaid joostes köitis mu tähelepanu üks aia taha tõstetud skulptuur mehest ja naisest. Järjekordsel jooksuringil panin kella pausile, astusin lähemale ja loen: “Igatsus” Meigo Mõttus, 2019.

Kui muidu tundsin lihtsalt selles skulptuuris seost enda ja Kajaga, siis sõna “Igatsus” oli kui päästik või võti mille järel käivitus kiirfilm mu peas – Kaja lennujaamas ootamas või 50m eemal saatmas “Kiss&Fly’s” ja miljonid teised ootamise ning taaskohtumisega seotud elu pisiseigad.

“Igatsusest” sai mu visioonis meid ühendav sümbol ja Kaja sünnipäevakink.

Leidsin FB-st Meigo Mõttuse, saatsin talle visiooni ja “Igatsuse” teemalise lühiessee. Selgus, et kuju on tema kooli lõputöö ning seisnud ka mõnda aega Tartu linna raudtee jaama ees. Meigol oli plaan sellele omanik leida, eBay’sse müüki paisata või siis jätta lihtsalt kristiinekatele silmailuks oma aia taha.

Talle paistis see emotsionaalne ja tugev visioon korda minevat. Jalutasime meie aeda ning vaatasin kuidas ta käed harali nagu suurte sarvedega põder seisis kohas kuhu pidi tulema kuju.

Kõik sobis kui äkki lendas kogu see maailm uppi. Nimelt tuli välja, et üks inimene Saaremaalt ikkagi tuleb ja ostab selle kuju ära. Ma olin üks suur ja nukker tühjus.

Lahenes see aga äärmiselt toredalt, nimelt siiralt haaratuna minu visioonist oli Meigo valmis tegema uue, spetsiaalselt meie jaoks loodud skulptuuri. Maailm oli taas paigas, liikusime edasi ja uudse ideena sai naine endale selga valge rüü.

Mehelik tugevus kohtumas naiseliku õrnusega.

Yin ja yang. Tasakaal. Erinevus. Tervik.

Aitäh Meigo Mõttus.

Mosaiik

Puu

Keset aeda kasvas meie aias eelmiste omanike poolt istutatud puu. Sellel puudus nimi, see oli vägisi kujundatud meetrkõrguseks kängus puukeseks.

Arutasin Kajaga, et see puu on tarvis maha võtta madala energeetilise taseme tõttu ja sinna peab saama edaspidi midagi positiivsemat ja meiepärasemat.

Puud maha võttes selgus, et see oligi juba pehkinud ning lagunes juba enne väljakaevamist tükkideks.

Aitäh Puu.

Lühijutt “Igatsus”

Seda lugu kirjutasin ümber lugematuid kordi, et alles jääks vaid jäämäe tipp ja mille veealune suurus ja sügavus tekib iga lugeja peas.

Hemingway inspireeris mind kirjutama lugu, mis oleks ühtaegu nii isiklik kuid samas üldinimlik ja aegumatu. Ja Kaja inspireeris mind kirjutama lugu, kus peategelaseks on meievaheline suhe.

Lõpuviimistluse osas aitas Merike Villard, lihtsustasime lauseid ja sättisime sõnade järjekorda.

Aitäh Merike Villard.

Valgre “Muinaslugu muusikas”

Sünnipäeva hommiku visioon nägi ette peale äratust ja kaardi ettelugemist klaveripala “Muinaslugu muusikas” esitamist. Augusti lõpus kirjutasin muusik Tõnu Laikrele ja küsisin abi. Tema saadetud videoklippidelt veerisin noot-noodi haaval selle loo läbi uskumatult keerulise protsessi lõpuks mängitavaks.

Ja lõpuks ühel hetkel Tõnu ütles mu esituse kohta: “Noo, päris ilus! Väike lihv veel ja võibki küünlavalgel ilusa muusikaga mõttesse jääda. Tõsiselt.”

Kaja nägi seda klaevripala “väikest lihvi” iga päev, kuid teadmata et see toimub kõik 6. novembri hommiku nimel.

Aitäh Tõnu Laikre.

Madeira

Kaja käis oma ema ja tütrega nädala Madeiral. Saatis mulle hotelli fuajeest pildi klaveriga.

Saatsin talle vastuse juba valminud lühijutust: “Tahaksin olla Valgre, et noodid klaveril me ümber igatsust looksid”.

Ja teine pildike.

Naised olid Madeiralt tagasiteel ning selleks, et taas toita kild-killu kaupa Kaja sünnipäeva mosaiiki, saatsin talle enne lennukile astumist järgmise osa lühijutust: “aeg on kui lookas pidulaud igatsusele.”

Ode Liis

Tänapäeva rahvusvahelist suhtlust silmas pidades soovisin, et lugu saaks ka inglise keelde pandud.

Võtsin Kaja tütre Odega ühendust kes täna Prantsusmaal elab ja palusin tal saladuskatte all tõlkida lugu inglise keelde. Ta oli väga liigutatud sellest ning andis endast parima.

Aitäh Ode Liis ja Sinu Iirlasest sõbranna Kate.

Vedru

Nägin oma visioonis et niisuguse kujuga peab kaasas käima ka korralik sünnipäevakaart. Metallist.

Lehtede omavaheliseks ühendamiseks oli tarvis sobiva suuruse ja värviga rõngaid. Ostsin ehituspoest ühe 2 eurose vedru.

Keerutasin õhtul voodis pikutades käes seda vedru ja ütlesin Kajale: “näe, kui siit rauasaega pooleks saagida siis saab ilusaid seibe”.

Andsin vedru Kaja kätte kes ütles lihtsalt “ahahh”. Sest mida muud nii veidra asja peale ikka õhtul öelda.

Öine lend

Skulptuur pidi aias oma kohale saama öösel vastu sünnipäeva, et hommikul salliga kaetud silmi avades Kajale õues palju õnne soovida.

5. novembril teavitasin naabreid et öösel tuleb hoovis sebimist ja ärgu nad siis ehmatagu kui juhtumisi üles ärkavad ja näevad, et mingi mehed sebivad.

Saatsin kell 23:15 sõpradele sõnumi.

“Räägu vaikne ja sügavas unes. Operatsioon “Igatsus” võib alata”.

Meigo teadis kuhu ja millise nurga alla kuju sättida ning sõbrad Taavi ja Assar aitasid seda üritust läbi viia.

Kell 23:45 tuli vastus: “Head ööd sõber Hemingway!”

Aitäh Meigo, Taavi ja Assar.