Koos läbi elatud emotsioonid loovad ühise tuleviku. See on privileeg.

Viiepäevane rattamatk mahtus kenasti kahe väikese rattakoti sisse mis paigutusid piki tandemit. Rattamatk stiilis “fast & light” võimaldas pikemad päevadistantsid ja keerulisema maastiku.

Tallinna ümbrus on igast suunast palju kordi läbi sõidetud, seega otsustasime alustada Kadrinast. Rongilt maha tulijaid tervitab vana munakivitee ning mõne kilomeetri pärast keeramegi Neeruti mägedele.

See on seikluslik algus mööda kitsast ja keerutavat rada ühele tandemile. Hommikukastene ja libe heinamaa vaheldub metsase teerajaga ning vööni sirgunud alustaimestik riipab meie sokid ja püksid märjaks. Päikeses sätendavad hõbedased kastepärlid ja läbi puude vibreeriv hommikuvalgus hoiab meie meeled ärkvel. See on vajalik, kuna sõit on kiire ning pööramise ja pidurdamisega on tarvis pidevalt tegeleda.

Läbi Porkuni mõisa, kus aknakardina vahel saadab meid tumma pilguga kummituslik mõisaproua, jõuame nõuka-aegsesse Rohu raketibaasi. Oma kaledas üksinduses ja igal sammul entroopiast puretuna muutub ka see paik kunagi olematuks. Senikaua kui aga angaaridel katused peal, leiame siit kunstiteoseid nii Leninist, nõukogude võimu rakettidest kui ka Punasest Väljakust.

Veereme edasi läbi kunagise suure asunduse, kuid tänaseks mahajäetud Peressaare küla, astume sisse uhkesse koolimaja, mille ette K. Pätsi istutatud tamm on vägagi soliidsesse ikka jõudnud.

Ilmatuma pika kruusatee sirge, Eestiaja mälestus Sonda-Avinurme-Mustvee raudteest, toob meid peatuma Piilsi raudteejaamas. See Eesti ajal ehitatud hoone püüab pilku eelkõige oma erakordselt sirgelt laotud valgete tellistega. Sellist meistriteost tänapäeva ehituses enam ei kohta. Uus teadmine on et siinkandis asus omapärane nõukogude aegne soldatiküla, kuhu anti elamiseks maad inimestele kes olid tsaariarmees 25 aastat teeninud.

Seda 147 km pikkust päeva meenutavad ka vihm, muda, libedad teerajad ja läbi raba tandemi tassimine.

Mustvees istume õhtupäikese ja tuulega kaetud rannaribal ning mõtiskleme siinse elu-olu peale.

Uue päeva alustame suurejooneline Kalevipoja keskuse külastamisega. Siit võib leida igas suuruses nii Kalevipoja kui ka sortside puust kujusid, kuid ka koha Kääpa jões, kus Kalevipojal oli mõõgaga oma lugu.

Eestis on suur hulk külasid nimega „Metsaküla“, kus alles on mets ja küla läinud. Siit Peipsi äärest leiab aga ühe vastupidise. Siin asub Kirovi uhke kuid mahajäetud valgumarja tehas, kuhu omal ajal toodi iga päev bussidega sadu inimesi tööle. Täna on siin iga võimalik seinapind tänavakunstiga kaetud ja maapind ühtlaselt klaasikildudega. Rattaga tulles lükkame seda käekõrval ning enne puhtale maanteele jõudmist katsume üle kummid, et neisse poleks jäänud ühtegi juhuslikku kildu.

Seitsme kilomeetri pikkune “sibulatee” tervitab meid liivatänavatega. Ajalooliselt on siin alati kihanud aktiivne külaelu. See ilmselt on ka põhjuseks hästi eriilmelisele ja mitmest ajastust kõrvuti pärinevale arhitektuurile.

Seda 145 km pikkust päeva rõõmustasid lisaks nii pikad metsarajad kui ka enne lõppu ootamatu tõdemus Kavastus, et praam on remondis ning peame Moostesse jõudmiseks 15km pikkuse lisaringi Luunja kaudu tegema.

Õhtu ootamatu sündmus Mooste mõisa külalistemajas oli Evgeni ja Tiina ootamatu saabumine. Neil on seal ligidal oma maakoht ning pannkoogi moosiga osutus väga mõnusaks külakostiks.

22. juuni

Päeva algus tõi meid Taevaskoja radadele, kus järsud tõusud, laskumised ja kurvilised teed olid kindlasti ühed selle matka kõige emotsionaalsemad hetked Kajale. Suur tühimik haigutas igal laskumisel üle minu pea ning ma pidin leppima, et see ei jää ainult tema teada, vaid hüüatused ja naiselikud kilked juhtisid sellele igal hetkel mu tähelepanu.

Taveskoja koopast viivad kuradi kaevatud otseteed Riiga, Kiievisse ja Himmastesse. Nendesse kohtadesse meil asja polnud, seega liigume edasi mööda teed Viimse Reliikvia radadel ja peatume Otteni sillal. Meenutame meie rahvuslikku kultusfilmi sest just siin peeti kinni tagaajajad.

Värskasse jõudnult on pikk päev seljataga ning otsustame kohalikus teemajas süüa. Seal aga selgub, et keset kõige aktiivsemat lõuna-aega neil süüa pole ja peame tühjade kõhtudega edasi sõitma. Värskast alates järgime Setomaa Külävöö rada, liigume jalga maha panemata üle Venemaa saapasääre ja vaatame Meremäe tornist kui suur on Eestimaa. Õnneks toob see rada meid Obinitsa söögikohta, mis võttis meid vastu suure külalislahkusega ning söögid on siin samuti maitsvad.

Õhtu lõpetame Misso lähistel kenas ööbimiskohas ning jalad meenutavad rõõmuga et 163km pikkune sõidupäev lõpuks õhtusse vajub.

23. juuni

Sadu kilomeetreid Lõuna-Eesti kruusateid oli täna hommikul jalgades tunda. Ometi istume taas rõõmsalt sadulasse ning alustame vändates päeva. Küll aga tundus täna arusaamatu, et kuidas meie tee aina mäkke tõuseb? Tõde nägime muidugi Haanjas, Suure Munamäe otsas. On ilmselge, et Eesti kõrgeimasse piirkonda jõudmiseks tulebki pidevalt ülesmäge sõita.

See päev annab meile kaasa suvisest kuumusest praksuvad heinamaad, ujumispeatused tumedaveelistes metsajärvedes ja värvilised liblikad kuid ka ligitikkuvad parmud, pliks-plaks.

Viimase päeva 100km libiseme peamiselt asfaldil ja anname korralikult vänta ning jõuamegi enne Viljandi-Tallinn rongile minekut järves ühe mõnusa supluse teha.

Viiepäevaseks matkaks vajalik varustus mahub kenasti kahte raamikotti, vaid sandaalid ja varukumm tuli kinnitada Kaja lenkstangi peale.

Viie päevane ja 672km pikkune tandemimatk Eesti kruusa- ja metsateedel on meie jaoks elusama elu elamine.

Koos läbielatud emotsioonid loovad ühise tuleviku!

https://track.ekstreem.ee/?id=Jaanipaevrattas

https://www.worldkayaks.com/kayaks/single-sea-kayaks/wk-570-commander/

See kajak on loodud olema sportlik ja suur mahutavus annab võimaluse pikemat ekspeditsiooni ette võtta.

Kahepäevase sõidu järel minu tagasiside antud kajakile.

Haapsalus laadisime kajakid kolmepäevaseks matkaks varustust täis: telk, magamisasjad, söögid, vahetusriided, vesi, tehnika jne. Vaatamata sellele, et kajak ise on plastikust (ja mitte karbonist), on see siiski meeldivalt ja ootamatult kerge isegi koos mitmepäevase matkavarustusega.

Esimene päev aerutasime 14km, et Rukkirahule ööbima jõuda.

Aerutamine on selle paadiga tõeline nauding kuna kokpit on disainitud täpselt aeru trajektoori järgi. Kui tavapäraselt käib sellise laiusega paatidel aer kopsuga kere vastu siis WK570 disain on selline, et aer libiseb super kenasti paadikerest mööda ja sulpsab õiges kohas kergelt vette.

5,7 meetrit annab keskmisest pikema veeliini ja see omakorda on kiirema kajaki eelduseks. Veesõidukite ja muidugi kajakite kohta kehtib selge reegel: mida kiirem, seda ebastabiilsem ja mida stabiilsem, seda aeglasem.

Meri oli sile ja rahulik ning küsimus oli ainult selles kas mees kajaki peal tõmmata jõuab. Paat ise liigub hästi!

Distantsi teisel poolel aga hakkas kiirus langema. Ja põhjuseks osutus kajaki iste. Kasutasin kohe algusest peale istumise all pehmendavat alusmati materjali. Sellest hoolimata (või selle tõttu?) tekkis istmiku ühele poolele närvivalu. Pidin kogu aeg nihelema, rohkem ühe või teise poole peal istuma, kuidagi külg ees, siis jalad sirgu siis jalad konksus jne. Kes seda kogenud see teab, et sellisel juhul on mõttefookus kogu aeg suunatud sinna istumise alla ning kogu energia mis peaks minema edasiliikumisele, jääb kuskile istmikusse kinni.

Teise päeva oli planeeritud 70km ning alustasin ilma alusmatita ja alguses tundus, et see ongi parem. Paari tunni pärast olin aga taas samamoodi nihelemas ning edasiliikumine kulges pidevas istmel pöörlemises. Õnneks liitusid meiega veel paar kajakisõpra ning peale lõunapeatust Kesselaiul vahetasime paadid ning päeva lõpuni sõitsin WK640-ga. Kolmanda päeva matkast pidin loobuma sel samal närvivalu põhjusel.

Istumine on personaalne teema, sõber kes WK570-ga päeva teise poole sõitis ütles, et talle see iste täiega sobib ning kõik oli korras.

Tüürisüsteem on WK570-l võistluspaatidele sarnaselt keskel asuva pulgaga. Selle kohta peab tõesti mugav ütlema. Jalad saab tugeva tõmbe jaoks täie jõuga plaadi vastu suruda ja tüürimise jaoks tuleb neid siis lihtsalt kas paremal või veidi vasakul hoida. Murekoht on siin aga selles, et tüüripulga keskmises asendis on kajaki taga oleval tüüril tuntav vabakäik või rooliloks. See omakorda põhjustab pideva ületüürimise kui merel vähegi lainet mis paati ära kannab. Tüürinöörid said küll hoolikalt pingutatud, kuid midagi tuleb veel teha. NB! Tüürinööride pingutamine on geniaalselt lihtne, see toimub esimesest pagasiluugist mugavate stopperite vahendusel.

Suuna hoidmiseks on paadil integreeritud kompass ja seda omadust hindan alati paatide puhul kõrgelt. On olnud situatsioone kus udu tuleb peale, GPS-tehnika ei tööta (või puudub) ning ainuke moodus õiget suunda hoida on kompass.

Tavaliselt sõidan GPS-i järgi ja kasutan seadet Montana 680 mis on minu hinnangul üks paremaid seadmeid matkade jaoks. Selle puutetundlik ekraani toimib alati, olgu -25 kraadi külma ja sulekindad käes või siis merel kus kõik asjad paratamatult märjaks saavad. Seade kinnitub kajaki külge iminapaga ning ekraan on kenasti suunatud aerutaja poole. Kuna WK570 kokpit on aerutamiseks sobiva disaini tõttu kõrge siis sinna otsa sellist suurt GPS seadet ei saagi panna. See jääb lihtsalt aerule ette. Seega leidsin alternatiivi ja kinnitasin paadile ühe väiksema, jalgrataste jaoks mõeldud kaardiga GPS-seadme. See sobis ideaalselt, kuid sõites selgus et väikselt ekraanilt ei näe normaalselt kaarti ning ekraanile langevad piisad tekitavad GPS-le pidevalt isetegevust. Kui GPS-i vaja, siis siin tuleb mõelda kuidas see kõige paremini teha.

WK570 on disainitud varem ning pisut teiste standardite järgi kui tänased WK paadid. Sellest tulenevalt on kokpiti avaus veidi liiga suur. Tänaseid WK põllesid tuleb meisterlikult sikutada, et peale saada. Pikemaajaliselt lõhub see ilmselt põlle kiiremini ära ja külmade ilmade (külmade näppude) korral võib olla vägagi problemaatiline üldse seda peale saada.

Kokpiti vihmakate, mida kasutan paatide transpordil, on aga täpselt nii väike, et isegi parima tahtmise korral pole seda võimalik peale sikutada.

Pikema sõidu tarbeks puudub sellel mudelil ka päevaluuk, kus oleks väike võileib, fotokas, kindad, buff vms. esmatarbe asjad. See omadus pole siiski kuigi kriitiline, kuna mu tänasel kajakil ka seda pole ning saab sellegipoolest kenasti hakkama.

Kokkuvõtteks.

WK570 on ilmselgelt kena, sihvakas, voolujooneline ja disainitud aerutaja jaoks. Seda vaadates tekib soov sõita ning eristuda teistest. Mõningad iseärasused tal on kuid kindlasti saab need väikse tuuninguga lahendada.

Alustada tuleb olulisimast.

Hawaii pühendunud abiga elas 20-aastane tandem läbi totaalse muutumise.

Tandemi eellugu ja hing

2000. aasta kevadel ilmus Rademari poeaknale tandem, küljes röögatu 25 000 kroonine hinnasilt. Nii kallist ratast polnud tol ajal teist leida. Tegin müüjatega juttu ning ka nad ise olid selle eksemplari üle väga uhked. Sellise ulmesummaga minust aga ostjat polnud. Süda tilkus verd, kui kujutasin ette, kuidas keegi teine minu rattaga sealt poest välja sõidab.

2001. aasta kevadel oli ratas poeaknal alles. Hinnasilt sama, müüjad juba teadsid „ahjaa, sa oled see tandemi-mees“.

2002. aasta kevad, ratas poeaknal ja muidugi mina ka: „kas mu ratas on ikka alles?“

2003. aasta kevad, „mu ratas on ikka veel alles!!!“

Siis aga juhtus ime ja ratas hinnati alla. Mina kui teada-tuntud huviline sain nendega hea ja vastuvõetava hinnaga kaubale. Ja rohkem pole Rademar ühtegi tandemit müünud.

Lõpuks ometi: Trek T1000.

Küllap oli Universumis nii ette nähtud, sest ma tundsin kõik need aastad, et seal poeaknal on minu ratas.

Selle ratta olemus on olla kiire: suured 28’’ rattad, peened rehvid ja ees suur 54 hammakas.

Kui sellisega vajutama hakata, siis lihtsamad ratturid ei suuda tuuleski püsida, rääkimata sellest, et keegi mööda läheks. Muidugi tahtis võidusõitja kirg minus kohe sellega rajale minna ja end teistega joonele panna.

Tartu Rattaralli

2004. aasta kevadisele Tartu Rattarallile sain kirja koos Jüri Saarmaga. Käisime mõned korrad harjutamas, et kumma jalaga kohalt ära läheme, kuidas peatume ja kuidas kihutame.

Tandem on ühtlase liikumisega ratas, seal ei tehta „tõusen-püsti-ja-kangutan“ liigutusi. Kõik toimub istudes ning jalas leiduva toore jõuga. Maanteel grupis sõitmisest on alati rohkem tüli kui kasu. Tandemi dünaamika on tavarattast nii erinev - tõusudel aeglasem, laskumistel kiirem.

Gruppidest hoidumine polnud aga lihtne. Meie võimsasse tuulde tahtis sirge peal iga rattur võtta, kuid tõusudel nad möödusid, jättes samal ajal oma veduri karpi.

Kuskil eriti kõval vastutuulelõigul tegime Jüriga põiepeatuse. Meie taga olnud kaks soolokat jäid ka kohe seisma. Nagu nad ütlesid: „Meil pole mõtet üksi edasi suruda, ilma teie abita ei jõuaks me nagunii eriti kaugele“.

Tore ja meeleolukas sõit.

Tandem ja Kaja

Kaja on öelnud, et ainuke inimene, kellega ta üldse on nõus kaaluma koos tandemi peale minemast olen mina. Tänan usalduse eest. Oleme koos tuhandeid kilomeetreid üle Eesti liikunud.

Igipõline küsimus on selles, et kuidas mees ja naine saaksid koos samu asju teha? Ükskõik kui hea ratas Kajal oleks, ei tuleks koossõitmisest midagi välja. Ühe jaoks ebanormaalne kihutamine on teisele „no mida me uimerdame“. Mõni soovitab osta naisele elektrijalgratta, kuid ka see pole lahendus, kui naine ei usalda kaherattalisega nii kiiresti veereda. Ja siis tulebki mängu tandem.

Sama lugu on muide merel, ainuke mõeldav variant koos matkal käia on kahene süst.

Kuidas edasi?

Paar aastat oli mu peas liikunud idee tandemiga uuenduskuur ette võtta. Komponendid olid ajast ja arust, 7-käiguline käiguvahetus on nagu ta on, pidurid vanamoodsad A-tüüpi, ketid välja veninud ja muidu ka kriibitud-kraabitud ilmega. Huvitava faktina tooksin välja, et tagumine käiguvahetus töötas tagurpidi vedruga, st. suuremate hammakate peale hüppas ise ja väiksemate peale pidin suruma.

Nüüd lõpuks see totaalse muutuse plaan realiseerus.

Ideid oli palju, alates sellest, et keti asemel lint panna ning käiguvahetus rummusiseseks viia kuni selleni, et uurisin Priidu käest tema süsinik-tandemi kohta.

Rummusisene käiguvahetus oleks aga täielikult kaotanud tandemi võimsuse. Käikude väikese amplituudi tõttu oleks tõusudel raske kangutamine ja sirgetel käiks jalad nagu karusellis. Lisaks oleks pidanud lindi panekuks raamilõike tegema ja see ei pruugi tandemile hea olla, kuna seal on suured jõud mängus.

Hawaii ulme-süsinik-12kg-tandem oleks aga teistpidi üle võlli. No mina pole Priit ja Kaja pole kaugeltki Kopli. http://priitsalumae.blogspot.com/2017/05/lugu-mustast-hobusest.html

Seega pidin tegema kompromissi ja leidma kesktee.

• „Priit, kelle poole võiks pöörduda ratta värvimisega?“
• Priit: „Enn Rohtla.“
• „Vajaksin ka teie mehhaanikute abi, keskjookse ei saanud kätte ja pärast vaja komponente uuendada.“
• Priit: „Enn.“

Asi klaar, Priidu konkreetne jutt ei jätnud kahtlustki, kellega edasine koostöö saab olema.

Hawaii Enn

Siiralt, väga isiklik suhtumine ja hingega projekti juures olemine on märksõnad millega iseloomustan selle projektika lugu.

Näiteks kui peale esimest värvimist selgus, et mingid kohad jäid värvi alt välja valendama ja kogu töö tuli topelt teha, siis Enn lihtsalt tegi seda. Raam liivapritsiga teist korda puhtaks ja uuesti värv peale. Vot selline tase!

Ta võlus välja ka selle tandemi spetsiifilise tagajooksu jaoks 10-käigulise kasseti, uued pidurid, valged porikad, valged trossikõrid, valged sadulad, valged käepidemed ja muidugi uued käiguvahetajad ja ketid.

Rehvivalikuna läks mugavuse nimel alla laius 42 (Contact Travel) senise 35 asemel.

Valged Syncros sadulad, taha naistele ja ette meestele mõeldud.

Valged Syncro pehmed ja mugavad käepidemed.

Ratast üle andes oli ajaloospiraal oma ringi ära teinud. 20 aastat tagasi oli Enn see mees Rademaris, kes selle ratta Laki tänaval kokku keeras ja vaateaknale tõstis.

Toredaks teemade vahepõikeks selgus, et oleme Ennuga koos koolis käinud ning teame hästi Vihtra küla ja Eesti rattaäss Rein Taaramäe kodukanti.

Projektikas

See on inspiratsioon.

See on emotsioon ning seda me vajame.

Kõlab uskumatult, aga ligi 20 aastat tagasi tehasest välja veerenud ratas on tänasel päeval ikka veel asjakohane ning lubab endasse investeerida.

Inimene, kes suudab oma tegevuse ja eeskujuga teisi unistama panna, suuremaks olema, rohkem saavutama, on tõeline meister.

Tandem liidab inimesi ja koos läbielatud emotsioonid on kordi väärtuslikumad.

Sirgjoonejooksu eellugu

Eesti korraldati esmakordselt võistlus nimega Sirgjoonejooks. Selle eesmärk on liikuda võimalikult pikk distants mööda sirget joont, millest võib kõrvale kalduda kuni 100m. Aitäh Olle Rõuk, et sellise jooksuformaadi siin ellu kutsusid.

Joosta mööda sirget joont tundub esmalt väga lihtne. Ja ongi, kuni sirgeks on tee. Ilmselt igaühel meenub oma kodukandi pikem maantee, rongitee või miks mitte ka sirge kõrgepingeliin. Tallinna lähedal on selleks kindlasti maanteed Pärnu, Tartu ja Peterburi suunal.

Astud aga laia maantee servale ning hakkad jooksma. Õige pea selgub aga, et kõik need autoga sõites noolsirgena näivad maanteed keerutavad kogu aeg ühele kui teisele poole. Eestist leiab mitmeid 20km pikkuseid teelõike, kuid edasine on sood, rabad, metsad, kraavid, raiesmikud, võsad ja jõed. Ja siit algabki võistluse kõige seikluslikum osa.

Stravast on näha minu otseliikumise trajektoor: https://www.strava.com/activities/3324852715

Mina planeerisin oma raja Peterburi maantee järgi ja pikendasin seejärel mõlemat otsa nii kaugele kui võimalik. Ühes otsas tuli Kunda lähistel ette meri ning teises Tallinna lennujaam. Raja pikkuseks näitas 106 km. Uurisin põhjalikult satelliit-kaartide vahendusel joont ning koostasin plaani.

Plaani üks olulisemaid punkte oli minu abikaasa Kaja, kellega leppisime kokku riiete vahetamiste, jõgede ületuste ja söögivarude täiendamiste peatused.

Koidupunaga mere ääres

Äratus öösel kell kolm, kuum kohv autosse ja Kunda poole teele. Varajase koidupunaga läksin mere äärest liikvele ning enne päikesetõusu liikusin tund aega pealambiga.

Üllatuseks teadvustasin, et pealambi võimsus polegi eriti määrav, kuna liikuma peab otse, mistõttu pole parema lambiga lihtsama rajavaliku otsimisel mõtet.

Liikusin kerge sammuga üle põldude ja läbi metsade, kui GPS näitas korraga ees lähenevat laia sinist ala. Olin küll kaardi läbi töötanud, kuid ei suutnud meenutada, et sellise raba peale oleksin pidanud alguses sattuma. Õhk on jahe, puhub tuul, kindad on käes ning liigun kiirelt edasi vesise ala suunal. Ja äkki, nagu noaga lõigatult, vajusid jalad mätastest läbi ning olengi lirtsuvas vees. Külm hiilib ligi ning 100m pärast on varbad kanged ja tundetud. Natuke veel ja juba on ka jalatallad külmast tundetud ja lisaks veel ümmarguseks muutunud. Saan aru, kuidas mu jalad edasi astuvad, kuid maapind on iga sammu all üha ümaram. Kui viimaks märjalt alalt välja jõuan, pean kõvasti tempot tõstma, et tunniajaga jalgadesse tavaline elu tagasi tuleks.

Kunda seikluspark

Kilomeeter enne Kundat tunnen äkitselt tuttavlikku ja võimast eeterlike õlidega täidetud lõhna. Avastan end üleni selle ergastava ja kopse puhastava küüslauguse aroomi keskel. Kiire pilk metsa alla ning nii kaugele kui silm ulatub, kasvab kõikjal erkroheline karulauk. Oma nime on see saanud karude järgi, kes peale talveunest ärkamist tulevad esimese asjana just seda taime sööma.

Karu ei kohanud, kuid märkamatult oli päike tõusnud ja mina Kunda jõe kaldal. Satelliitpilte uurides ja kaugusi mõõtes oli selge, et üle suure autosilla minna ei saa. Õnneks on aga täpselt seal kõrval seikluspark üle jõe viivate köieülesannetega. Valisin välja endale sobiva ülesande. Ronisin puu otsa, haarasin kätega ülemisest julgestustrossist ja kõndisin mööda hüplevaid ja kõikuvaid palke üle all mässava ja vahutava Kunda jõe. Olin nagu väike laps, kes kinnitab endale ohtlikus olukorras, et „kui kätega kinni hoida, siis ei saa ju midagi juhtuda“.

Õige pea jõudsin Toolse jõe äärde, kus plaan nägi ette lihtsalt selle läbimist ja umbes puusadeni märjaks saamist. Õnneks oli aga minu rajaga kohakuti üle jõe kukkunud ilmatu pikk puu. Kaks korda mõelda polnud tarvis, sest üle puu kõndides võib õnnestuda ka kuivalt üle saada. Astun palgile, mis alguses kena ja toekas ning hakkan liikuma. Õige pea selgub, et akrobaadi koolitus oleks päris kasulik. Puu paindub keskel sügavale läbi ja hakkab jalge all paremale ning vasakule põiklema. Vehin tasakaalu säilitamiseks kätega, teen paar pikka ja kiiret sammu ning jõuan siiski napilt teisele jõekaldale maha hüpata.

Sõrmed teetassi ümber

Kohtun esimest korda oma saateauto ja abikaasa Kajaga. Soojendan ümber teetassi sõrmi ja mõtlen, kas temperatuur on stardiga võrreldes soojemaks või külmemaks muutunud. Tuul on küll igatahes valjemini puhuma hakanud.

Nüüd ootab mind ees vana ja juba peaaegu kinnikasvanud turbakaevandus. Selliste kohtade eripäraks on alati suur hulk laiu, pehmete kallaste ja põhjatute sügavustega kraave. Kui sellest üle hüppamisel peaksin maanduma keskele, siis pehme turba sisse vajun momentaalselt, kuid välja ronimine võib osutuda väga mudaseks ja vaevaliseks. Nii õnneks ei lähe ja viisteist turbakraavi jäävad kenasti selja taha.

Selja jõgi ja kuivaks jäänud buff

Jooksen muretult üle lageda põllumaa, mida üks isa koos poegadega kividest puhastab. Ikka viisil, et isa liigub traktoriga aeglasel käigul mööda põldu ja poisid kannavad selle kopa sisse ümberkaudseid kive. Möödun neist 20-30 meetri kauguselt ja tunnen lausa füüsiliselt kuidas mind saadab kolm silmapaari ja mõtted stiilis „Kust ta tuleb?“, „Kuhu ta ometi niimoodi läheb?“, „Seal ees pole ju midagi, ainult mets ja lai Selja jõgi?“. Aga täpselt Selja jõe peale mu suund ongi.

Enne veel aga kui jõe äärde jõuan, ületan metsasihi mille sarnast pole ma varem näinud. See on kui kõikide maailma metsasihitde vaarisa, kelle järgi tahaks iga metsasiht joonduda. Ekstra lai, noolsirge ja muidugi korralikult veega täidetud, sisendades aukartust ja lugupidamist.

Jõuan jõekaldale ning tänaste suurte veeolude tõttu hindan laiuseks lausa 15m. Sügavusest pole aimugi, silda ega ka ühtegi puud loomulikult ei paista. Päike on küll väljas, kuid lagedatel puhuv tuul hoiab ilma siiski jahedamapoolse. Igasugune ülepeakaela vette minek tähendaks hiljem mitmeid külmasid kilomeetreid ja kiiret energiakulu. Helistan Kajale ja palun siia tulla, kuna tal on autos kuivakas, mis on meil planeeritud kasutamiseks sügava ja laia Loobu jõe ületamiseks. Ootamise ajal liigun mööda kallast ringi ning arvan nägevat jõe põhja mis polegi teab kui sügaval. Otsin metsast ühe puuroika ja hakkan jõge forsseerima. Algus läheb kenasti ja hoian toki abil ennast veevoolus tasakaalus. Siis aga ulatub jõgi üle puusade, vool viib toki endaga kaasa ning saan aru, et järgmisel hetkel pühitakse ka minu jalad maast lahti. Enne seda jõuan teha jõulisema hüppe vastaskalda suunal ning suplusest üleni märja, kuid õnnelikuna olen siiski jõe teisel kaldal. Turnin mäest üles ja üritan samal ajal telefoni avada, et Kajale helistada. Märgade näppude ja ekraaniga ei tööta aga ükski nutitelefon. Minu ainuke kuiv asi on õnneks buff, sest pea jäi ikka pinnale. Nühin näpud ja telefoni buffiga kuivaks ja püüan edastada Kajale sõnumit: „ületasin just Selja jõe ja jätkame oma varasemalt kokkulepitud plaaniga“. Pidin seda vist viis korda ütlema enne kui ta kehva levi tõttu sellest aru sai. Küll aga sai ta iga kord aru küsimusest „kas Sa kuuled?“, millele ta alati vastas „kuulen küll!“ ja kui ma siis oma sõnumi edastasin, siis saan ikka vastuseks „ei kuule!“.

Meie järgmiseks kokkulepitud kohaks on Vainupea jõgi, et juhul kui see sügavaks osutub, saan seal kuiva särgi selga panna. Puude vahelt välgubki Kaja helesinine sulejope ning seal, Vainupea jõe vastaskaldal ta mind ootabki. Täpselt joone peal. Kaasas kott minu vahetusriietega. Vaatame teineteisele otsa üle jõe ja puhkeme naerma. Vaevalt neli meetrit lai ning veidi üle põlvesügavuse vee pärast selline tohutu ettevalmistus. Ütlesin talle siis lihtsalt, et võta telefon ja filmi minu tulekut läbi selle olematu jõe. Selja jõest on riided ära kuivanud ning siinne kahlamine pole väärt isegi mitte lühikeseks peatuseks. Siiski mõni hetk hiljem 25km-l kui ületan maanteed, me kohtume ja võtan võileiva ampsu ning sooja teed.

Loobu jõel selili kukkunud mardikas

Järgmised 20 km olen taas vaid ise koos loodusega, sest Kajaga kohtume 46. km-l, Loobu jõe ääres. Sellele eelneb aga pikk ja raske rabaetapp kus kilomeetrid venivad nagu pikad suveõhtud meie laiuskraadil.

Rõõmsal päikeselisel aasal tervitab mind Loobu vastaskaldal Kaja. Tema ülesandeks on visata mulle köieots üle Loobu jõe, mille abil tõmban mina siis enda poolele kuivaka. Üle laia ning kiirevoolulise jõe pole aga köie heitmine sugugi lihtne ning mitmeid kordi viib vool köieotsa endaga allavoolu, enne kui ulatan selle puutokiga endale hiivata. Kiire riietumine ja kuivakott õhkmadratsina punni. Enne vette minekut viskan köieotsa üle jõe tagasi, et kui tarvis, siis tagavaravariandina tõmbab Kaja mind selle abil välja. Tõukan end kaldalt vette - ning peale paari esimest kahlavat tõmmet on veevool mind koos kuivakotiga tagurpidi keeranud ja siplen seal kui rohuliblelt selili kukkunud põrnikas päikese käes, kes end kuidagi õigeks ei saa. Ja nii lähebki käiku jõe ületamise tagavaravariant, mille käigus Kaja mind köie abil teisele kaldale sikutab.

Peterburi maantee kõrval ja peal

Seitse kilomeetrit läbi märga ja rabast metsa olin Valgejõel, kus vahetasin matkatossud maanteetossude vastu, et 5km piki maanteeserva lipata. Sellele järgneb üsna piinarikas 15km. Sirge kulgeb hiiglama suure ja laia Peterburi maantee servas, kuid kordagi sinna peale sattumata. See on uskumatult raske raiesmike, solukate ja muidu märgade metsaalustega pikk ja väsitav teekond.

Viimaks hakkan tagasi maantee serva jõudma ning olen kindel, et kohe-kohe saan taas jooksma hakata, kui mu ette kerkib hall müür. See pole ei nõiaudu ega ka lihtsalt õhtuhämaruses paistev viirastus. See on kõige ehtsam energiavõsa, mis koosneb tihedalt üksteisega läbipõimunud pajuvitstest, mille läbimine on erakordselt vaevaline. Iga sammu jaoks lükkan enda ees laiali pajuoksad, mis seejärel kümne küünega minu kehast kinni haaravad ja edasiliikumise võimatuks teevad. Kuid lõpuks saab ka see lõik läbitud ning ees on ootamas minu retke pikim sirge, milleks on 15km piki Peterburi maantee serva.

Päev on lõppemas, päike teisele poole maakera läinud ning kottpimeda, kuid laia kiirtee serval alustan pealambiga jooksmist. Alguse tempo 5:00 min/km on päris positiivne, kuid maantee lõpuosas vajub see siiski 5:30 peale. Suutsin aga vastu seista tugevale kiusatusele vahepeal mõned kõnnisammud teha. Hoidsin jalad jooksutöös ja mõtlesin sellele, et valu leeveneb ju kohe kui teen 96. km-l vahetult enne metsa keeramist peatuse metsatossude vahetuseks.

Joonelt kaldumise riskikoht Kostiveres

Jooksen Kostivere külatulede peale, kuid enne seda tuleb läbida kilomeetrite viisi põldusid ja ületada tihedaid kraave. Kostiveres on minu raja kõige riskantsem koht, sest siin võib juhtuda, et hälbin joonelt kõrvale rohkem kui 100m. Mõõtsin küll kümme korda kaardilt üle, et kas ulatun sillani või pean hakkama üle Jõelähtme jõe ujuma. Mõõtmine näitab silla kauguseks 92-94 meetrit. Kui GPS natuke viltu veab, siis olen üle joone. Teen siis nii, et jooksen selle kõige kaugema nurga üle silla võimalikult kiiresti läbi, et GPSil poleks aega kõrvale ujuda. Ja hilisem kontroll näitaski, et läks õnneks ning vahe keskjoonega jäi 90m.

Viimased kolm takistust

Ees ootasid veel vaid kolm tõsist takistust: 1) üks eraaed tuli läbida; 2) lai ja kiirevooluline Pirita jõgi ületada ning 3) kiirtee 5m kõrgusest müratõkkeaiast üle ronida.

Eraaia läbimisega olin teinud eelnevalt luuret, et vähemalt selles aias kurja koera pole. Lambi kustutan juba kaugel ära ning pimeduse varjus jõuan aiani. Kui üle aia seespool maandun, jääb jalge alla mingi metallkolakas ja oi appi, missugune kõva kolina ma tekitan! Naabrite koerad hakkavad valjusti haukuma, kogu küla ärkab justkui üles ja mina kui murdvaras olen liikumatult maja hooviprožektori valguses. Lidun siis kiiresti küürus seljaga põõsaste varju peitu ja sealt edasi juba teisele poole maja. Ronin puu otsa ning pikalt sirutuva puuoksa pealt saan üle laia kuuseheki väljapoole aeda hüpata. Kui nüüd pererahvas peaks soolapüssiga tulema, olen mina juba üle põllu lihtsalt pimedasse kaugusse jooksmas. Koerad rahunevad maha ning tagasi vaadates ei ole selles „minu“ majas isegi mitte tulesid põlema pandud.

Pirita jõgi ja sirgelt jooksmise lõpp

Pirita jõeni on seitse kilomeetrit. Põllud, märjad lodused metsatukad, kraavid, võsad, elektrikarjused – ehk tavaline Eesti linnalähedane maastik.

Kaja ootab jõekaldal kuivaka, sooja tee ja võileibadega. Erk pealamp reedab tema asukoha juba kaugelt ning selle peale on hea joosta.

Olen olnud rajal 22 tundi ja läbinud looduses 112 km. Lõpuni on veel 6km.

„Kaja, kui Sa väga kõvasti ei aja, siis ma ei ujuks siit jõest üle.“

„Haavatud oled või?“

„See on nii lai ja kiirevooluline ning kui siin kottpimedas peaks midagi viltu minema, näiteks takerdun mõne puujuurika otsa või kuivakott tõmbab mind allavoolu siis ma ei saaks Sulle isegi seda hüüda, et tule mulle mere äärde jõesuudmesse vastu!“

„Mitu kilomeetrit on siiani linnulennult?“

„101km.“ Kuigi mu tegelik kilometraaž on 112 km siis võistluse arvestuslik linnulennult mõõdetud distants on ikkagi 101 km.

„Hästi, kui alla saja oleks olnud, siis oleksid pidanud ujuma.“

„Oh ma tänan, teeme siis lõpupildi ja sõiduta mind palun koju.“

Käesoleva artikli eesmärk on vaadata üle Garmini kella navigeerimise varjatud võimalus mille abil saab luua rajale vahepunkte ja näha sportimise ajal kui palju järgmise punktini on veel minna.

JA SEE ON VÄGA COOL OMADUS

Näiteks matkadel tasub märkida mägede tipud, vaatamisväärsused või ka vee täiendamise kohad. Hiljem rajal liikudes on selge ülevaade kui palju maad on järgmise olulise vahepunktini. Ultravõistlusel tasub märkida joogipunktide asukohad, et oleks jooksu ajal kohe selge kui palju on minna. Taliharja Vanakurja võistlusel olid jällegi seibide kogumise kontrollpunktid ja igati hea oli kellal omada ekraanikuva mis näitas kui palju maad on järgmise punktini. Kuigi võistlustel on need punktid hästi näha ja tähistatud, on jooksu ajal igavuse peletamiseks hea numbreid ja oma edenemist jälgida.

Sissejuhatuseks küll. Lõviosa käesolevast artiklist moodustavad aga olulised mõisted: failiformaadid, jooned, punktid, rakendused, sünkroniseerimine. See info lihtsalt lõpupoole neile keda huvitavad detailid.

Alustangi kohe detailse juhendiga selle kohta, kuidas saab tracki koos vahepunktidega kella sisse ning mille kohta kell oskab kuvada vahedistantsi.

Juhend, kuidas vahepunktid kella saab

Kuidas saada kella sisse rada niisuguste punktidega, mille kohta kell kuvab navigeerimise ajal infot, et kui palju sinna vahepunkti on maad.

1. Tee valmis oma rada selles keskkonnas mis kõige rohkem meeldib. RideWithGps, Strava, Garmin jne. ja ekspordi see GPX-failina oma arvutisse.
2. Impordi oma track Plotaroute’i keskkonda. Kui tegid oma tracki juba siin, siis on kõik korras, midagi pole vaja importida.
3. Lisa Plotaroute keskkonnas oma trackile Directions / Notes
1. 
4. Lisa Directions’id oma rajale. NB! Oluline et valid ka igale punktile ikooni, ükskõik millise. Ilma ikoonita need punktid kella ei ilmu.
1. 
5. Salvesta oma track.
6. Downloadi oma track FIT-formaadis. Ainult FIT, mitte GPX ega TCX. Download lehel pane Directions ja Turn Warning nulli ja Total Course Pts jäta ka nii nagu on.
1. 
7. Ühenda kell juhtme abil arvutiga.
8. Kopeeri äsja Plotaroute’st eksporditud FIT-fail kella sisse “Garmin/New Files” kataloogi. Ükski teine sünkroniseerimise meetod ei võimalda neid vahepunkte kella sisse saada! Kui kedagi huvitab siis oskan veel tehnilisemaks minna ja seda selgitada.
9. Ühenda kell lahti.
10. Häälesta kella navigeerimise seadetes uus ekraanipilt ja pane sinna järgmised kolm välja:
1. Next Waypoint
2. Distance to Next
3. Time to Next
11. Käivita Trail Run (vm spordiala) ja vali Courses alt äsja kella sisse kopeeritud track.
12. Pane see käima ning siis leiad oma uuelt ekraanilt järgmise pildi. Mina kasutan kaardivaates näiteks selliseid väljasid, Total remaining ja Distantse to Next.
1. 
2. 

Detailid kõiksuguste mõistete kohta mis radade planeerimisega kaasas käivad.

Failiformaadid ja mida nende kohta on oluline teada?

GPX

GPX on avatud formaat, mis kirjeldab GPS punktide ja trackidega seotud infot. Seda on võimalik notepadiga lugeda ja vajadusel muuta. Tegemist on väga mahuka failiga kui näiteks salvestada 10 tunnine võistlus või matkamine. See on kõige tavalisem formaat, mida erinevad keskkonnad pakuvad tracki üles või alla laadimiseks.

FIT

FIT on kaasaegne Garmini välja töötatud formaat, mis pakib info kenasti kokku ning failid on väikesed ja võtavad vähe ruumi. Seda aga enam notepadiga muuta ei saa. Paljud keskkonnad toetavad seda vormingut ning see on eelistatud ja kaasaegne meetod.

TCX

TCX on samuti Garmini vorming, samuti kokkupakitud info ja võtab vähe ruumi aga kasutuses vanemates seadmetes. Seega tänapaeval seda praktiliselt enam tarvis ei lähe.

Radade planeerimisega seotud mõisteid on palju!

Kui alljärgnev pisut segane tundub, siis nii ongi, pole välja töötatud ühtseid mõisteid ning sama asja tähistatakse mitmel erineval viisil. Laias laastus on vajalik aru saada, et joon viib punktist A punkti B ning punkt võib asuda rajal või suvalises kohas.

Alljärgnevast loetelust on kõige olulisem arus saada kahest kontseptsioonist:

1. mis on tracki ja route’i erinevus ning
2. mis on waypointi ja course-direction pointi erinevus.

1. Jooned ja rajad

Track

Track on kaardil olev joon, mis tekib väljas liikumise järel. Panen kella käima, teen jooksutiiru ja tulemuseks on suurest hulgast omavahel joonega ühendatud väikestest punktidest koosnev rada ehk track. Seda nimetatakse ka osades programmides Activity (näiteks Garmin Explore).

Tracki mõistet kasutatakse ka planeerimisel. Näiteks Garmini kell kasutab navigeerimiseks tracke. Seega, kui vastavas programmis ise valmis teha kaardil joon mille järgi navigeerida, siis see on ka track. Kui inimene navigeerib tracki järgi kuid eksib teelt, siis kuvab kell sellekohase teate ja on inimese enda teha õigele rajale tagasi minna. Seega track ei muutu kunagi navigeerimise käigus.

Track võib läbida maastiku ükskõik millisel viisil, kasvõi otse üle mere, läbi maja, üle aia jne.

Route

Nüüd läheb veidi keerulisemaks. Route on rada, mille käigus kaardirakendus leiab ise parima tee punktist A punkti B ja siis juhatab GPS-i kasutaja mööda seda kohale ja kuvab ka TBT info. TBT on Turn-By-Turn. Ehk siis kell kuvab iga pöörde juures info noolega “keera paremale, keera vasakule”.

Kuidas route erineb trackist? Route on sisuliselt kaks punkti (Waypoint/POI), kus ühest punktist teise liikumise joon arvutatakse välja automaatselt. Ja kui inimene eksib rajalt, valib ise teise tee, siis kell arvutab vastavalt sellele teekonna ümber. 

Näiteks: olgu route Mustamäe lõpust minek Telliskivisse. Suure tõenäosusega joonistatakse seejärel joon mööda Sõpruse puiesteed. Kui ma nüüd aga hakkan minema hoopis mööda Mustamäe teed, siis kell saab õige pea sellest aru ja kuvab seejärel info kuidas mööda Mustamäe teed Telliskivisse saab. Route võib vabalt navigeerimise käigus muutuda.

Route joon saab olla ainult radadel, teedel, tänavatel. See joon ei saa minna näiteks üle mere või läbi aia kus navigeerimisinfo puudub, välja arvatud juhul kui on määratud navigeerimiseks sirgjoon.

Course

Course on põhimõtteliselt sama asi mis track. Tegemist on suurest hulgast omavahel joonega ühendatud punktidest, mis võimaldab kasutajal navigeerida mööda joont.

Activity

Activity on kaardil olev joon, mis tekib väljas liikumise järel. Panen kella käima, teen jooksutiiru ja tulemuseks on suurest hulgast omavahel joonega ühendatud väikestest punktidest koosnev rada ehk Activity.

2. Punktid ja asukohad

Waypoint ehk POI

Tegemist on kaardile suvalisse kohta pandud punktiga, tähistamaks seda asukohta. Waypointil on alati nimi ja võib olla ka teemakohane ikoon. Waypoint võib asuda joone peal (näiliselt), selle lähedal või lihtsalt täiesti suvalises kohas.

Kella abil saab alustada navigeerimist sellesse punkti, mille tulemusena kell otsustab jooksvalt kuidas sinna kõige parem on läheneda. Vaata ka eelmist mõistet Route.

TBT ehk Turn-By-Turn

TBT on info mida kell kuvab kasutajale pöördekohtades. Tüüpiliselt on nendeks kohtadeks ristumine teise tee või rajaga.

Course point

See mõiste on kasutusel Garmini veebikeskkonnas raja planeerimisel. See võimaldab lisada rajale punkte ja tähistada neid vastavalt soovile – jook, söök, esmaabi jne. See on põhimõtteliselt punktitüüp, mis võimaldab kasutajal navigeerimise ajal näha kui palju sinna on minna. Seda tüüpi punkt saab asuda ainult rajal, seda pole võimalik kaardil suvalisse kohta paigutada.

Direction point / Cuesheet

Direction point tähistab sisuliselt sama asja mis Course point, kuid on kasutusel näiteks Plotaroute keskkonnas. Cuesheet, ka sama asi, on kasutusel RideWithGps keskkonnas.

See on punkt, mis saab asuda vaid rajal ning mis võimaldab navigeerimise ajal näha kui palju on sinna maad. Seda tüüpi punkt saab asuda ainult rajal, suvalisse kohta pole võimalik seda kaardil paigutada.

Teatud mööndustega võib öelda, et Direction point (Plotaroute), Course point (Garmini keskkonnad), Cuesheet (RidewithGPS), TBT (keskkondade ülene) on kõik samad asjad.

Rakendused radade tegemiseks ja miks neid nii palju peab olema?

Garmin Basecamp

Basecamp (BC) kasutan üsna aktiivselt, kuna tegemist on offlines töötava rakendusega.

Selle abil panen kella ja ka teistesse GPS seadmetesse kaarte sisse.

Väga kiire sisse-välja suumimine ja hea lihtne organiseerida suurt hulka tracke.

Samuti võimaldab see teha igasuguseid operatsioone: liita tracke, eraldada neid mingist punktist, joonistada uusi tracke. Samuti võimaldab see konverteerimist trackide ja routide vahel.

Plotaroute

Minu lemmik-lahendus, kuna võimaldab luua tracke millel asuvad Direction pointid ja need võimaldavad kellas navigeerimise ajal näha kui palju on maad järgmise punktini.

Alljärgneval pildil on näha üks track La Palmal, kuhu olen peale kandnud ilusa väljavaatega kohad, tipu, joogipunkti.

Radade enda loomine pole selles keskkonnas just kõige mugavam.

Strava

Strava, minu lemmikrakendus selleks, et vaadata ülemaailmset Heatmapi. Kasutan seda planeerimisel palju, kuna annab üheselt info selle kohta kust inimesed liiguvad. Seda kasutavad miljonid inimesed üle maailma nii joostes, matkates, suusatades kui rattaga sõites ning kõik see info kokku on väga väärtuslik.

Raja planeerimiseks olen seda kasutanud, kuid viimasel ajal pigem mitte.

RideWithGps

RideWithGps on minu hinnangul parim lahendus radade planeerimiseks. Parim tähendab just selles mõttes, et raja loomine on ülimalt mugav, kiire ja ergonoomiline.

Raja loomise lõpetan tavaliselt Plotaroutis selleks, et lisada sinna ka Direction pointid kui on tarvis. Raja enda loomiseks on RideWithGps oluliselt mugavam kui Plotaroute, Teen tavaliselt raja RideWithGps-s, ekspordin selle GPX failina ning seejärel impordin Plotaroute keskkonda. 

Radade kella sisse panek

Garmin Express

Garmin Express on töölauarakendus ja kell peab olema juhtmega arvuti küljes, selleks et see sünkroniseerida Garmini keskkonnaga.

Garmin Connect

Garmin Connect on mobiilirakendus, mis sünkroniseerib kella Garmini keskkonnaga üle Bluetoothi.

WiFi sünkroniseerimine

WiFi sünkroniseerimine on põhimõtteliselt sama tulemusega kui kui seda teha kas juhtme abil arvuti vahendusel või Bluetoothi kaudu telefoniga.

Failide kopeerimine

Failide kopeerimine on võimalik ka otse Garmini kella sisse “New Files” kataloogi. See on sisuliselt käesoleva lahenduse võtmesõna ja ainuke moodus saavutada sellist tulemust, mis võimaldab navigeerimise ajal näha maad järgmisse vahepunkti.

Kui kell ühendada juhtme abil arvutiga siis exploreris tekib tähtavale kell koos sisuga ning track mida soovime kella panna tuleb kopeerida Garmin nimelise kataloogi all “New Files” kataloogi.

Kokkuvõtteks

Kellade kaardivõimekuse kasvamisega on muutunud mõisted ja vajadused trackide tegemisel ning maailm pole veel sellele ühel viisil järgi jõudnud. Seetõttu tuleb siis aastal 2020 teha käsitööd, et saada omale kella maksimaalselt mõnus track vahepunktidega, kus on ka enamat infot peal kui ainult punktid A ja B ning joon nende vahel.

Oluline moment on siinkohal see, et need Direction pointid kaovad tavapärase sünkroniseerimise käigus ära, seetõttu tuleb just FIT-failina neid kopeerida.

Ja kuigi kella välja nimetus on ”Next Waypoint”, siis tegelikkuses see punkt ei ole Waypoint, vaid on hoopis rajal asuv üksik spetsiaalne nimetust omav trackingu punkt.

See omadus töötab arusaadavalt kõikide Garmini kelladega mis omavad kaardivõimekust. Lisaks toimib see ka nende kelladega, mis oskavad ilma kaardita lihtsalt joont kuvada. Näiteks mudel 935.

Ameerikas reiside vaatamisväärsuste nimekirja kuulub tüüpiliselt Arizona osariigis asuv maailmakuulus Grand Canyon. Selle servalt avanevad hunnitud vaated ning jalutuskäik rajal, mis lõpuks kanjoni põhja Colorado jõe äärde viib, on igati asjakohane.

Turiste tervitavad kõikjal sildid stiilis “ärge te mingil juhul kaaluge mõtet kanjoni põhja minna, see on nii sügaval, et sealt ei suuda te enam iseseisvalt üles tagasi ronida.” Ja siis tugevamad jalutavad näiteks punkti Skeleton Point, mis viitab naljaga pooleks justkui sellele, et sealt edasi minnes jääb inimesest alles vaid skelett.

Kogu inimkonna eksisteerimise aja on meid paelunud ikka kõrgused, kaugused, sügavused ja muidugi mõista võiduajamised. Näiteks Grand Canyoni põhja jooksid kaks meest tunni ajaga juba 120 aastat tagasi. Kaua väljatulekuks aega läks, see pole teada.

Rim to Rim to Rim (R2R2R)

31. jaanuar 2020 tegin seikluse Suures Kanjonis ja jooksin kaks korda selle põhja. Alustasin lõunakaldalt South Rim 2200m pealt, jooksin alla Colorado jõe äärde kust tõusin edasi kanjoni vastasküljel asuva North Rim kaldale 2600m, et seejärel ots ringi keerata ja kogu teekond teistpidi tagasi teha. Seega läbisin kanjoni põhja kaks korda ja tõusin üles mõlema kalda servale.

Kogudistants on 66km ning tõusumeetreid rohkem kui 3400m+. Aega kulus selleks koos puhkuste ja pildistamistega 9:29.

Ettevalmistused seikluseks

Looduses määrab meie tegevuse edukuse alati ilm. Üks mu sõber näiteks kulutas novembris R2R2R seikluse peale 24 tundi tänu külmale ja tugevale lumetormile. Suvel seevastu tõusevad kanjoni põhjas temperatuurid eluohtlikult üle 40 kraadi, seega tingimused on igal ajal keerulised. Rusikareegel on, et kanjoni serva ja põhja temperatuuride vahe on päeval 15-20 kraadi.

Väga vajalik on tunda iseenda võimekust, et oleks ajaliselt selge kui palju süüa ja juua kaasa võtta. On oluline vahe kas liikuda rajal 10 või 20 tundi. Talvisel perioodil on kanjoni põhjas “vesi kinni keeratud” seega veevarusid sisuliselt täiendada ei saa. Hiljem selgus, et rajal on üks oja ületus ning see vesi oli väga maitsev ja olulise tähtsusega.

Milline rada valida? Põhja pool on üks rada, North Kaibab trail, kuid lõunaküljel on kaks, Bright Angel ja South Kaibab trail. Määravaks sai valiku juures asjaolu, et South Kaibab on rohkem päikesele avatud ning seal on pigem vähe lund.

Kommunikatsioon. Levi seal pole ja kui tarvis peaks olema siis kuidas välismaailmaga kommunikeeruda? Mina kasutan selleks otstarbeks Garmin inReachi, mille abil jõuab minu asukoht kaardile ja internetti ning võimaldab sõnumeid vahetada. Kuna mu satelliidi sõnumite kuumaht on 40tk ja iga seda ületav sõnum maksab, on see teenus avatud ainult lähedastele.

Laskumine külma ja pimedasse tundmatusse

Kell 5 hommikul näitas autotemperatuur –8 kraadi, taevas sirasid tähed ja puudeladvas rippus väike kuusirp. Kott selga, lamp pähe ning esimesed 3,5km joostes mööda maanteed South Kaibab trailhead-i, et jõuda laskumisele viiva matkaraja algusesse.

Külm. Väga külm. Valisin riietuse pigem õhema kuna all tõotas päevaks +16 kraadi sooja. Seega selga läks lühikeste käistega õhuke spordisärk, käised ja peale jooksujakk.

Algas laskumine lumisel ja jäisel rajal. Kuna päeval trambivad seal üles-alla ka ponid, siis ohtlikku kiilasjääd ei esinenud. Jooksen ja mõtlen kuidas üks suur asi algabki mitmest väikesest sammust. Serpentiinid vahelduvad nagu ka see pime, püstloodne, kõhe ja aimatav kuristik, mis haigutab kord paremal ja siis vasakul.

1800m kõrgusel lõppes lumi ning edasine rada oli lihtsalt kivine kuhu oli toestamiseks laotud iga 1,5m järel ristipidine kivirida.

Kõige hullem aga mis juhtuda võib, on kukkumine laskumisel.

Aga siis see juhtus, kukkumine

Olin jooksnud 4km kui korraga jalg takerdus ühe astme taha ning suure hooga sukeldusin pea ees kuskile kaugusse. Tegelikkuses järgmisesse astmesse.

Pikali. Rajal. Proovin, hingata saan, vaatan kella, pulss on ka olemas. Järelikult elus, uhh, hea seegi.

Tõusin püsti. Ei suutnud tasakaalu hoida ja istusin esimesele kivile mis tundus täiesti soe, kuigi temperatuur võis olla –4.

Istusin igaviku. Katsusin end läbi. Põlv marraskil, käsi valus, rind valus ja lõug ka natuke. Otsustasin et olen terve ja liigun edasi. Tõusen, astun kaks sammu ja uuesti kivile. Pea oli segi, pöörane tasakaaluhäire, püsti seista ei saa.

Istun teise igaviku ja kõik kivid tundusid millegipärast soojad. Kell näitas pulsiks 54, seega peaksin olema päris taastunud juba. Ootasin kuni pea sai jooksmiseks täiesti klaariks sest kõndimine pole minu tegevus.

Hiljem selgus, et vaid 2 minutit istusin, nüüd siis tean, ühe igaviku pikkus on 1 minut.

Öiste matkajatega Colorado jõgi

Ületasin pimeduses nähtamatu kuid seevastu hästi kuuldava jõe. Saatsin satelliidi kaudu sõnumi, et olen omadega põhjas ja liigun edasi.

Ja siis tulid mulle ootamatult vastu kolm seljakottide ning punaste lampidega matkajat. Kuidas, mida need inimesed öösel siin kottpimedas kanjonis teevad, matkavad? Et nagu päriselt või?

Selgus saabus kohe. Jõe ääres asuvas väikeses külakeses Phantom Ranger Station saavad mitmepäevased kanjonimatkajad ööbida. Ja nad lihtsalt hakkasid juba enne päikesetõusu ülespoole astuma, et ikka õhtuks kanjonist välja jõuda. Küla oli varajaselt elus, majad valgustatud ja pealampidega inimesed sebisid ringi.

Kilomeetrid kõhedas kanjonis

Rada hakkab vaikselt kohiseva oja kõrval ülespoole tõusma ja aegajalt kuulen oma sammude ja veerevate kivide kummalist kaja. Tajun vaevumärgatava taevatriibu järgi, et jooksen kitsas kuid väga kõrgete kaljuseinte vahelises tunnelilaadses kanjonis.

Eks tagasi jõudes valges nägin selle koha täielikku võlu ja ikoonilisust. Tekkis tunne nagu oleksin sattunud filmimaailma ning sellised kinolinal nähtud võrratud kanjonid ongi päriselt olemas. Telefonikaamerasse mina seda ilu aga püüda ei suutnud.

Tõus 2500m kõrguse North Rim peale

22km pikkune tõus on täis unustamatuid vaateid.

Päikesetõus süütas ereda punakas-kollase leegiga põlema ümberkaudsed mäetipud. Kanjon muutus laiemaks ja rada kandis mind läbi rohelise looduse ikka edasi, põhja suunas. Teadsin, et lõpus pean järsemal nõlval nagunii kõndima, seega siin hoidsin ühtlaselt head jooksurütmi millega võimalikult kaugele jõuaks.

Külm kalju võttis taas raja enda hoolde ning kõrgustest avanev vaade muutus iga sammuga üha avaramaks. Püüdsin palju kordi ette aimata kuhu viib rada, sest ees valendas vaid puhas püstloodne kalju ja kus see rada seal olla saab? Aga ometi sai, seinale oli rajatud meetrilaiune käigutee, mis serpentiinina üles ja edasi viis.

Pool pilku ette suunatud ja teine pool üle kuristikuserva ekslemas. See on veider tunne kuidas maailm liigub jooksjaga kaasa mitmel erineval kiirusel. Käega katsutav kaljusein möödub minuga võrdsel kiirusel, kuristik seevastu on hoo maha võtnud ning minu teine külg liigub aegluubis läbi tühjuse.

1800m ja taas lumel

Varjulisemad kohad tõid rajale väikesed lumeviirud. Ponidega siin praegusel aastaajal ei käida ja ka inimesi liigub harva, seetõttu esinesid siin palju keerukamad lume ja libedaolud kui kanjoni lõunaküljel.

Alates 2200m kõrguselt oligi ülespoole vaid järjest pakseneva lumega rada ning kohati oli edasiliikumine täitsa sumpamine. Vana indiaanlasest jäljekütt minus ütles, et viimased jäljed lumel on 2 päeva vanused ja lõkkekohad enam ammugi ei suitsenud.

North Rim 2525m

Lõpuks üleval. Esimene pool tehtud ajaga 4:45.

Sumpan paksus lumes, leian istumiskoha ja teen pilti. Päike paistab ja kuigi on mõned miinuskraadid rändab jooksujakk kotti, pakin ära pealambi, vahetan ette taskusse uue joogipudeli ja chillin natuke veel.

Ükskõik millise pikkusega rada, olgu selleks siis poolmaraton, maraton või pikem ultrajooks, on õige tempo valik selline kui poole peal tunned nagu poleks veel jooksma hakanudki. Kui seal aga väsimust tunned, midagi valutab või miski hõõrub, siis on kindel et teine poolt kujuneb ainult üheks kannatuste rajaks.

Ma olen värskust täis, jalad on mõnusad ning tahavad hakata juba taas alla jooksma. Ega ma neid siis kinni hoia, andku aga minna.

Tagasitee jõe äärde on pikem

Kuigi rada viib allamäge ning joostes mööduvad kilomeetrid kiirelt, on ometi see teekond uskumatult pikk. Ilm muutub üha soojemaks, käärin käised alla ning jooki läheb rohkem kui ma arvasin. Esimese poole tegin plaanikohaselt poole liitri veega. Tagasiteel vajasin vett aga 2x rohkem ning päästjaks osutus üks oja kust sain pudeli täita.

Kahe tunniga viimane tõus

Läbisin taas rohelised aasad, tunnelkanjoni, küla ja jõudsin teist korda jõe äärde. 60km on juba jalgades, kui tekkis idee proovida, et kas saan siit kanjoni põhjast kahe tunniga välja.

Jalad olid küll väheke tössud aga vedasid siiski mu kenasti üles. Tagasijooks samuti ajaga 4:45.

Emotsionaalne lõpp

Ülev ja ühtlasi õnnelik meeleolu valitses lõpuks tagasi South Rim peale jõudes. Kui keegi oleks Eesti hümni mänginud siis oleks pisar ka silma tulnud. Muidugi olen palju pikemaid ja raskemaid mägiseid jooksuvõistlusi läbinud, kuid käesolev seiklus oli emotsionaalselt täiesti teisest klassist.

Tänu inReachile ja satelliitsidele, said paljud sõbrad reaalajas mu liikumist jälgida ja arvutiekraani vahendusel kaasa elada. Kajal oli võimalus mulle ka inReachi peale sõnumeid saata ning nende üle oli mul eriti hea meel.

ITRA ehk siis International Trail Running Association missioon on edendada kogu maailmas trail runningut kui spordiala. https://itra.run/ 

Käesolevas artiklis võrdlen kõiki Eesti, Läti ja Leedu jooksjaid, kes omavad ITRA rankingu punkte.

Oluline on siinkohal vahet teha 1) jooksja enda rankingul, mis väljendab tema kiirust ja 2) võistluse kategoorial, mis väljendab võistluse raskusastet.

ITRA kategooria punktid võistlustele

ITRA on jaganud jooksuvõistlused raskuse alusel 7 kategooriatesse. See on seotud nii kilomeetrite, tõusumeetrite kui ka eeldatava lõpetamise ajaga kõrge rankinguga (830) jooksja poolt.

Iga jooksu lõpetaja saab vastava arvu ITRA punkte, kui ta on lõpetanud selle jooksu ettenähtud ajaraamides. Näiteks 100 miili jooksud tüüpiliselt 6-e punktilised jooksud.

Mida nende punktidega teha?

Need punktid on päris mitmetel võistlustel seatud osalemise eeltingimuseks. Näiteks kui on soov UTMB võistlusel osaleda, siis peab jooksja omama minimaalselt 10 punkti, mis on saadud kahe võistlusega. Näiteks kaks 5 punktilist või üks 4 ja teine 6-e punktine võistlus on vajalikud.

ITRA kategooriatega võistlusi ja kui palju ühegi eest punkte saab, seda näeb siit: https://itra.run/page/290/Calendar.html

ITRA rankingu punktid jooksjatele

Ametlikult inglise keeles ITRA Performance Index, kuid ma kasutan siin ja edaspidi lihtsuse mõttes ITRA ranking.

ITRA on välja töötanud algoritmi mille alusel saavad võistlejad üle maailma ennast üksteisega võrrelda, ilma et peaks kohe hakkama võidu jooksma.

See number on väljendatud skaalal 0 kuni 1000. See arvutatakse päris mitme komponendi alusel, nagu näiteks lõpetajate arv, koht, aeg, teiste jooksjate ranking jne. Seda matemaatilist poolt võib uurida ITRA enda lehelt. Hetkel lihtsalt eeldame, et see arvutamine on aus, läbipaistev ja õiglane.

https://itra.run/page/269/FAQ_scores_and_Performance_index.html

Eesti-Läti-Leedu ITRA rankinguga jooksjate hulk

Kõik jooksjad, kes on osalenud ITRA sertifitseeritud võistlusel ja selle ka ajalimiidi sees lõpetanud, saavad endale ITRA rankingu.

Alljärgnev tulpdiagramm näitab koguseliselt kui palju on igas riigis selliseid jooksjaid. Siit nähtub selgelt, et Läti on huvitaval kombel teistest riikidest kaugel-kaugel ees. Oleks siis, et Lätis on paremad tingimused treenimiseks vms. aga ei ole, täitsa võrreldav maastik Eestiga. 

Kindlasti õnnestub seda numbrit ka Eestis suurendada, kui võistluste korraldajad sertifitseeriksid rohkem oma võistluseid ITRA juures. Tegemist on lihtsa, tasulise (kuid odava) teenusega. Vastukaaluks saavad jooksjad aru kui raskel võistlusel nad osalesid ja kus asuvad nad üldisel maailma skaalal.

Sooline jaotus riikide lõikes näitab, et Lätis on ka naisi suhteliselt rohkem selle spordialaga tegelemas kui Eestis ja Leedus.

ITRA rankinguga jooksjate hulk sünniaasta alusel

Alljärgnevalt olen jaganud ITRA rankingu kolme kategooriasse:

1. kuni 400 punktiga jooksjad – võistluse läbijad
2. jooksjad vahemikus 400-600 – keskpäraselt tugevad
3. üle 600 punktiga jooksjad – tugevad tegijad

Üks oluline erinevus mis alljärgnevalt tulpdiagrammilt paistab, on seotud jooksjate vanuselise jaotusega. Lätis ja Leedus on enamik jooksjaid sünniaastaga vahemikus 1985-1989 (31-35 aastased). Eestis on enamik jooksjaid vahemikus 1975-1979 (41-45 aastased). Seega eestlastest jooksjad on ca 10 aastat vanemad.

Eesti ITRA rankinguga jooksjad

Alljärgnev graafik iseloomustab eestlaste jaotust sünniaasta alusel, kus värv tähistab ITRA rankingu kategooriat, alla 400, 400-600 ja üle 600.

Sinine trendijoon iseloomustab kõige suurema grupi jooksjate ehk siis 400-600 punkti jooksjate trendi. Selle trendijoone maksimum on 1977 a. peal, seega Eesti keskpärane trail runner on 43 aastane.

Läti ITRA rankinguga jooksjad

Alljärgnev graafik iseloomustab lätlaste jaotust sünniaasta alusel, kus värv tähistab ITRA rankingu kategooriat, alla 400, 400-600 ja üle 600.

Sinine trendijoon iseloomustab kõige suurema grupi jooksjate ehk siis 400-600 punkti jooksjate trendi. Selle trendijoone maksimum on 1982 a. peal, seega Läti keskpärane trail runner on 38 aastane.

Võrreldes aga Eestiga, on näha et kollased punktid, ehk siis väga tugevad jooksjad, on Lätis keskmiselt 10 aastat nooremad kui Eestis.

Leedu ITRA rankinguga jooksjad

Alljärgnev graafik iseloomustab leedukate jaotust sünniaasta alusel, kus värv tähistab ITRA rankingu kategooriat, alla 400, 400-600 ja üle 600.

Sinine trendijoon iseloomustab kõige suurema grupi jooksjate ehk siis 400-600 punkti jooksjate trendi. Selle trendijoone maksimum on 1982 a. peal, seega Leedu keskpärane trail runner on 38 aastane, sama nagu Lätis.

TOP20 ITRA rankinguga jooksjad

Alljärgnevad graafikud iseloomustavad iga riigi kohta eraldi TOP20 mees- ja naisjooksjat. ITRA punktide jaotuse olen teinud riigiti erineva, et joonistuks paremini välja just TOP20 jaotus selle riigi sees.

Eesti TOP20 ITRA mehed

Eesti TOP20 ITRA rankinguga meesjooksjate vanuseline graafik. Siit on näha, et kaks jooksjat on Eestis üle 700.

Tänasel hetkel saab Eesti TOP20 nimekirja ka alla 600 punktiga jooksja.

Eesti TOP20 ITRA naised

Eesti TOP20 ITRA rankinguga naisjooksjate vanuseline graafik. Siit on näha, et üks jooksja Eestis on üle 600-700 vahel, mis on naiste arvestuses väga kõva tase. Enamik TOP20 naisjooksjaid on vahemikus 500-600 ning ütleks et pigem nooremad ja vanemad jooksjad on pigem alla 500 rankinguga.

Läti TOP20 ITRA mehed

Läti TOP20 ITRA rankinguga meesjooksjate vanuseline graafik. Siit on näha, et kaks jooksjat on Lätis üle 800, mis teeb neist rahvusvaheliselt tugevad jooksjad.

On näha, et TOP20 sisse saamiseks peab ranking olema Lätis üle 700. Erinevalt Eestist, kus sai ka alla 600 punktiga TOP20 nimekirja.

Lisaks on siit näha, et Läti TOP20 meesjooksja vanus on võrreldes Eesti jooksjaga 10 aastat noorem.

Läti TOP20 ITRA naised

Läti TOP20 ITRA rankinguga naisjooksjate vanuseline graafik.

Lätis on tugeva rankinguga naisjooksjad TOP20-s palju rohkem kui Eestis. Kui Eestis on selliseid naisi ainult üks, siis Lätis on ca pooled TOP20 naistest üle 600.

Leedu TOP20 ITRA mehed

Leedu TOP20 ITRA rankinguga meesjooksjate vanuseline graafik. Siit on näha, et kaks jooksjat on Leedus üle 800 (sama nagu Lätis), mis teeb neist rahvusvaheliselt tugevad jooksjad.

Tase TOP20-s on natuke nõrgem kui Lätis sest nimekirja õnnestub saada ka alla 700 punktiga, mis Lätis aga enam võimalik pole.

Leedu TOP20 ITRA naised

Leedu TOP20 ITRA rankinguga naisjooksjate vanuseline graafik.

Leedus on tugeva rankinguga naisjooksjad TOP20-s sarnaselt Eestile ainult üks. Kuid keskmine tase on siiski Eestiga võrreldes kõrgem, ehk TOP20 nimekirja saamiseks peab omama üle 500 punktilist rankingut. Eestis saab ka naiste TOP20 nimekirja alla 500 punktiga.

Kes on riigiti TOP5 ITRA rankinguga jooksjad?

Alljärgnevalt on nimeliselt välja toodud iga riigi TOP5 mees- ja naisjooksjat.

Tabelis on oluline väli nagu “Previous ITRA index”. Kuna ranking on libisev number mida arvutatakse igal aastal üle, siis previous number annab hinnangu, kas antud jooksja on oma tulemusi pidevalt parandamas või vastupidi. Vastupidine võib ka seda tähendada, et viimasest ITRA jooksust on möödas üle aasta ning siis hakkab matemaatilise algoritmi alusel see number vähenema.

Eesti TOP5 mehed

Tabelist on näha, et esimese koha omaniku Ranno Erala number väheneb, kuna tema väga kõvast Vasaloppeti jooksu 6. koha tulemusest on juba üle aasta möödas.

Või mina ise, Eesti nimekirjas olen küll teisel kohal, kuid Lätis asuksin oma rankinguga alles 16. kohal ning mainekatel ITRA kategooria võistlustel pole veel TOP10 hulka jõudnud. Taiharja Vanakuri, mis sel aastal oli ka ITRA-kategooria võistlus, seal saavutasin küll 1. koha, kuid tegemist polnud rahvusvahelises mastaabis võistlusega.

Eesti TOP5 naised

Sarnaselt Rannole, on esikoha omanik Eve Talts jooksnud kaks korda Vasaloppetil ning viimane kord väga kõrge 4. koha saavutanud.

Läti TOP5 mehed

Sellest tabelist tasub esile tõsta Andris Ronimoiss, kes on võitnud MIUT (Madeira) ultrajooksu ning UTMB ccc võistlusel 6. kohale jõudnud. Samuti Romans Evarts, kes 2018 aastal lõpetas UTMB põhivõistluse ülikõrge 6. kohaga.

Lisaks tasub märkimist, et viiendal kohal asuv Janis Kums on lätlane, kes jäi Taliharja Vanakurjal 2020 minu järel teiseks.

Läti TOP5 naised

Leedu TOP5 mehed

Siin tuleb ära märkida esikoha mees Gedimina Grinius kes on üle maailma väga aktiivne ja paljudel mainekatel ultratel võidu võtnud. 

Leedu TOP5 naised

Kokkuvõtteks

Lätis ja Leedus on esikoha mehed rahuvusvaheliselt väga aktiivsed, osalenud paljudel erinevatel võistlustel ja saavutanud neil ka TOP5 kohti. Eesti jooksjad seevastu alles otsivad oma kohta.

Kindlasti leiab ka Eestist väga kõvasid jooksjaid, kes võiksid endale üle 800 rankingu joosta, kuid täna on nad kõik alles asfaldil ja pole sealt veel maastikule taibanud tulla.

Seega, keskmist ITRA rankingu taset saaks tõsta sellega, kui Eestis oleks rohkem vastavaid maastikujookse. Kuid kõrges mängus kaasalöömiseks peab peale tulema noori, kes on huvitatud maastikujooksust. Kiire pilk tabelitele näitab, et nii Lätis kui Leedus on kõva ITRA rankinguga jooksjad 10 aastat eestlastest nooremad.

Ja lõpetuseks pilt maailma kõige kõvemate ITRA rankinguga jooksjatest.

Taliharja Vanakuri toimub igal aastal päeval, kui pool talvevarudest on läbi, karu keerab külge ning hakkab teist käppa lutsutama.

Aastal 2020 toimus see võistlus väga heades ratta-ja jooksutingimustes, maa oli must, temperatuur vahemikus –2…0 kraadi, ilm tuuletu ja kuiv.

Ajaga 9 tundi 14 minutit saavutasin 101km pikkusel ultrajooksul tihedas töös lätlase ees esikoha.

https://wilderness.ee/et/taliharja-vanakuri-winter-ultra-endurance-race/ 

Start Korneti mäkke

Põhja-Läti Korneti külakeskuse eest antud stardist panin kohe täiega minema, et mitte Korneti mäel ratturite taha troppi jääda. Vaid Grišal õnnestus enne mind jõuda, seega starditaktika õnnestus. Koos minuga jõudis üles ka Hannes Veide, kes näidanud suurepäraseid tulemusi ultrajooksudel. Veidi veel ja meile jõudis järele ja möödus kergel sammul üks lätlane. Oli ragistamist üle mahalangenud puude ja ratturid alles kaugel taga. Stardist on möödunud 20 minutit kui jõudsime teele ning esimesed ratturid viuhti mööda lendasid. Kuid huvitav on ka see, et päris mitu ratturit finišeerus peale esimesi jooksjaid.

Hannes targa jooksjana võttis oma rütmi, mina seevastu püüdsin lätlase kinni ja jooksin mõned kilomeetrid koos temaga. Sain teada et tal plaanis terve rada, seega võidu saamiseks pean finišeeruma enne teda.

Kas lätlane on loll või tugev?

Liikusime koos lätlasega 4:20-4:30 min/km ja kuigi samm oli kerge, mõtlesin ometi kogu eesootava 101km pikkuse distantsi peale ja lasin tal kaheksandal kilomeetril vaikselt eest ära minna. Mul polnud aimugi kui kõva mehega on tegu ja mõtlesin, et kui ta on tõesti nii tugev nagu ta stardist minema läks siis pole mul väga palju võimalusi tema vastu. Teine variant oli, et ta lihtsalt kogenematusest vajutas kohe tempo peale mille peale tuleb kuskil kustumine ja see annab mulle võimaluse.

Igatahes ei teadnud ma sel hetkel kumba klassi ta kuulub.

Saime taas Hannesega kokku, kes tutvustas mulle et minust 16 aastat noorem lätlane Jānis Kūms on oma kodumaal tunnustatud ja väga kõva trail-runner. Hiljem kodus tema ITRA rankingut vaadates tõdesin, et ta on Läti neljas mees kellega võrreldes oleksin mina Lätis alles 44-ndal kohal. Seega tõesti üüratu vahe lätlase kasuks.

Pole kahtlustki, Janis on tugevate klassist.

Tuli koer ja tulid eestlased

Kõigepealt oli koer. Korneti koer. Lätis pontus. Tõeline ultra-koer, kes tegi kaasa kogu 101 km pikkuse raja ja lõpetas koos viienda jooksjaga.

Jõudis siis mulle järele see ultrakoer ning edasi läksime üheskoos. Üht kurjade ketis haukuvate koertega avatud taluõue läbides sättis Korneti koer ennast tihedalt minu ligidale viisil, et jääksin kogu aeg turvaliselt tema ja teiste koerte vahele. Nii sai ta valjult klähvivast piirkonnast minu abil kenasti läbi.

Lasin tempo veidike alla, et joosta koos sõprade Rait Pallo ja Kait Vahteriga. Nemad teevad pool maad, seega jõuvarusid pole tarvis säästa ja 4:40-4:50 min/km tempo oli ka mulle igati sobilik.

Seega alates 16-ndast kilomeetrist kuni kesklaagrini oli seis järgmine, lätlane kaugel ees, mina koos Raidu ja Kaiduga ning siis väga väikese vahega veel tugevaid eestlasi – Rogaini maailmameistrid Timmo Tammemäe ja Rain Seepõld ning ultramees Hannes Veide.

Põssa-põssa, kotsa-kotsa

Rada viis läbi filmi “Tõde ja Õigus” võttekoha ning liikudes üle mudapõllu tuletasime meelde kuidas Krõõt notsusid naabri rukkist koju kutsus, ikka “põssa-põssa ja kotsu-kotsu”. Taluväravas olid meid inimesed tervitamas ja meie omalt poolt tervitasime-põssatasime Krõõda sõnadega.

Väraval tervitajad said sellest lõbusast mängust hoo sisse ning edaspidi kutsuti lahke heleda Krõõda häälega kõiki mudapõllult tulevaid jooksjaid-rattureid spordi-notsusid ikka “põssa-põssa” ja “kotsu-kotsu”.

Lõpetan kesklaagris ja teen pool

Lätlase tempost polnud meil aimugi ja ka pikkadel sirgetel teda ei paistnud, seega oli alust arvata, et ta ikka üsna hea tempoga jätkab. Kuna ka meie kolme tempo polnud mingi lonkimine, hakkasin vahepeal veeretama mõtet, et tulen kesklaagris rajalt maha. Jagasin oma ideed ka sõpradega kes selle siiski maha laitsid. Ma aga ei saanud enam sellest rumalast idumõttest lahti ning kolmekesi koos kesklaagrisse jõudnult andsin sellest koheselt peakorraldaja Silverile teada, et lõpetan sealsamas. Stardist on möödunud vaevalt neli tundi.

Lätlane kesklaagris?

What? Lätlane kesklaagris?!? Olime kindlad, et seda meest kohtame järgmine kord alles finišis.

Lisaks pidas Silver mulle kiire motivatsioonikõne, et “lätlase kustutad sa veel enne lõppu ära ning väga olulise treeningu saadki siis kui mõtled, et enam ei viitsi aga ikka sunnid ennast edasi minema. Et peab minema.” Aitäh Silver!

Füüsiline enesetunne oli suurepärane, seega ainuke takistus edasimineku otsuse suhtes asus mu enda peas.

Ja nii vähe oligi tarvis, et veenda mind jooksma ka teine 50 kilomeetrit. Kiire mulgipuder, coca-cola, hüüdsin Janisele, et liigume edasi ja läinud me olimegi, uuesti rajal.

Lambid põlema kuuvalges Lõuna-Eestis

Nüüd oli ka lätlase tempo normaliseerunud ja me jooksime ühtlaselt 5:10-5:30 tempovahemikus. Ajasime juttu ning ilmselt oli ta Silveri käest teada saanud, et ma olen eelmise aasta Taliharja võitja. Eks ma siis rääkisin talle nii mõnegi lumise loo, et ta mõistaks miks tookord 12 tundi kulus võitjal selle maa läbimiseks.

Seepeale tundis ta huvi, et kas minust üldse on kõvemaid mehi Eestis. Hmm, muidugi. Ütlesin talle et paar päris kõva ultrajooksjat on tagapool ja muidugi peakorraldaja Silver. Jäime korraks mõtlema et kui nad nii kõvad on, miks nad siis taga on? Äkki neil pole mootor veel soojaks läinud…

Igatahes täiskuu paistis ja joosta oli hea.

Poole liitri veega lõpuni ei jõudnud

Kohustuslik varustus nägi ette 1,5l vedeliku kaasavõtmise võimekust. Ma pakkisin selle peale kaks pooleliitrist pudelit lihtsalt tühjakspressituna kotti ning aktiivsesse kasutusse võtsin kolmandaga pool liitrit vett.

Esimeses joogipunktis 21-l kilomeetril oli mu veepudel alles täis. Mõniste kesklaagrisse jõudnult oli see pooltäis kuna hea tempo nõuab ka vedelikku. Pudel jäi siiski täitmata. Jõin vaid enne rajale minekut korraldajate poolt pakutud coca-colat.

Janisega koos joostes oli jätkuvalt väike pinge peal ning juba 70-ndal kilomeetril pigistasin oma pudelist viimasegi veepisara välja. Joogipunktini oli aga veel pikad-pikad seitse kilomeetrit ja see tuli siis ilma joogita läbida. Pole midagi, lohutasin ennast, ning meenutasin pikki kolme-tunniseid treeningjookse Kõrvemaal kus ka jooki kaasas polnud ja sain hakkama.

Lätlane on tugev laugetel, mina tõusudel

Janis on omal ajal kiire jooksja olnud, näiteks tema 10km aeg on 32 minutit ja poolmaraton 1:13. Seega lauged ja allamäge oskas ta kenasti tempot kruvida, kuid tõusud andsid mulle võimaluse järele võtta.

80km joostud ja tempo 5:50 ning üle 6 min/km olid nüüd juba üsna sagedased numbrid. Mõlemad olime üht-teist rajale jätnud.

Lõpetamise strateegia

15km enne lõppu tundsin kuidas enesetunne järjest paraneb. Hakkasin mõttes plaane pidama kuidas ilus ja tugev lõpp vormistada. Kaalusin, kas hakata 10km enne lõppu suruma, või 5, või 3 või hoopis viimasel 100 meetri peal spurt teha.

Igatahes see 100m spurt mulle ei meeldinud, kuna see oleks kõike muud kui ilus.

10km tundus samas liiga pikk eest ära minekuks seega otsustasin et võtan 4km enne lõppu geeli ning siis ca 3,5km enne lõppu hakkan vaikselt halgusid alla laduma ja viimased kolm panen ereda leegiga kui tarvis.

Viimased 10km

Hea oli olla, jooksime kõrvuti ning ma hakkasin vaikselt kuid märkamatult tempot kontrollima mis väljendus selles, et tõusudel tempot alla ei lasknud ja laugetel hoidsin kerge 5:20-5:30 min/km pinge peal.

Kilomeetrid möödusid, enam me omavahel ei rääkinud, mõlemal oli tegemist. Tempo oli selline nagu oleks puhanuna Mõniste kesklaagrist välja astunud.

4,5 km enne lõppu lõppes kaherealine tee ning algas single-track, tegin paar kiiremat sammu juhtpositsiooni võtmiseks. Isegi kui ma veel ei kavatse minna, tahtsin kontrollida tempot.

Koukisin välja geeli, pigistasin sisse ja olin oma lõpetamise plaanist nii sisse võetud, et maldasin vaid paar minutit geeli-süsivesikute energeetilist mõju oodata. Sekund-sekundi haaval hakkasin tempot peale kruvima ja 3 km enne lõppu teadsin, et nüüd võin juba igasuguse tempoga joosta kuigi lätlasest jooksusõpra ka nagu ei tahtnud kohe maha raputada.

Olin valmis mängima. Ikkagi nii kaua oleme koos jooksnud ja oma mängukaaslast ei tohi kohe mauhti maha jätta. Maastik muutus mägisemaks, jooksin kerge sammuga üles-alla, mõtlesin Omaani finiši peale kus ka oli tarvis 5km enne lõppu suruma hakata.

Ja siis ta jäi

Kahju küll, väga tugev ja kiire lätlane oli terve raja vältel.

Aga kui ta juba jäi siis ootama ka ei hakanud vaid vajutasin julgelt gaasipedaalile ning tõstsin tempo mugava 4:50 min/km peale ja nõnda lõpuni. 2 km enne lõppu kohtasin metsas Silverit, kes tuli sinna oma silmaga kaema, et kuidas siis lõpuheitlus välja näeb. Ekraanidelt jälgimisega sellest aru ei saanud kuna minu GPS-i punkt lähenes majale hoopis ujudes üle järve ning Janise punkt oli kuskil teisel pool maanteel.

Üldse põhjustasime me ekraani taga vaatlejatele tõelist peamurdmist ja palju ärevaid hetki. Meie punktid vahetasid pidevalt omavahel kohti ning hüplesid kaardil paremale ja vasakule.

101 km finiš 9:14

Viimase nelja kilomeetriga suutsin vahe lätlasega suurendada viiele minutile. Küllap töötas see kahte pidi, samal ajal kui mina panin juurde, võttis tema omakorda rahulikumalt. Seega Janise lõpuaeg 9:19.

Kolmanda koha omanik, Sander Mirme, kellega me koos 2019 suvel Rogaini MM-l 7-nda koha saavutasime, oli esimestest omakorda 50 minuti kaugusel.

Ja sedapuhku koosnes medal graveeritud seibidest, millest neli tuli hankida rajal olevatest kontrollpunktidest, ühe sai lõpetades ja veel ühe sai võitja.

Minu söögiplaan.

1. tund Martsipanibatoon Belnuga
2. tund Kirju Koer
3. tund Kahepoolne juustuga pehmik (võiku)
4. tund Kesklaagris väike mulgipuder ja coca (piisavalt vähe, et jaksaks koos lätlasega joosta)
5. tund Bounty
6. tund Kirju Koer
7. tund Bounty
Vahepeatuses ei söönud vorsti ega midagi muud.
8. tund Martsipanibatoon Belnuga
9. tund Sponser geel, viimase 4km jaoks.

Aasta on piisavalt pikk aeg, et väiksemad tegevused unustusse vajuksid ja samas liiga lühike millegi suure korda saatmiseks.

Uku Masing kirjeldab oma õpetuses, et inspiratsiooni andmine on äärmiselt vajalik elusama elu elamiseks. Temast inspireerituna olen sõnastanud oma elufilosoofia: “Elades elusamat elu”.

Elusam elu on looming mille kunstnikuks olen mina ise.

Elades Elusamat Elu

Emotsioonid teevad minust inimese ning nagu iga hea asjaga, on need sõltuvust tekitavad.

Minu sees elab üks ebanormaalne “Ise Loom”. Ja seetõttu peab ikka mu kallis abikaasa aeg-ajalt tõdema, et “kas juba jälle on täiskuuaeg?”. Kuid paljudel teistel kordadel saab Kaja öelda: “aga nüüd kadestab mind terve maailm!”.

Kuigi mu “Ise Loom” kaldub aeg-ajalt äärmustesse, elan ma elusamat elu ning usun, et just see on andnud mulle võimekuse erakordseid asju luua ja inimesed kes minu lähedal, saavad tõstetud troonile.

Erakordsed tegevused 2019

Ultra Caballo Blanco ja Mehhiko Copper Canyon

Matk Mehhiko kõige sügavamasse džunglisse, Copper Canyonisse, kus elavad Tarahumara indiaanlased. Läbi uskumatu teekonna Batopilasest Uriquesse raamatu “Jooksjana sündinud” ainetel, kus juhiseks on vaid raamatust loetud kohanimed ja rajakirjeldused.

On suur au joosta koos indiaanlastega nende suurimal rahvuslikul pühal 80km pikkusel ultrajooksul Ultra Caballo Blanco. Kõik päevad olid täis kordumatuid emotsioone ja erakordseid kohtumisi Tarahumarade rahvuskangelaste ja legendidega nagu Arnulfo, Mama Tita kuid ka ameeriklane Ted Barefoot ning teisedˇkuulsused raamatust “Jooksjana sündinud”.

Me oleksime terve selle aja justkui raamatu fantaasiamaailmas elanud, kuid kõik oli päris, tegelik, käega katsutav.

Kaja sünnipäev ning igatsuse narratiiv

Kaja on kõige olulisem inimene minu elus ning ma mõtlen ta peale iga päev tuhat korda. Mõni ime siis et skulptuur mehest ja tema süleluses olevast naisest, mis pealegi kandis nime “Igatsus”, käivitas pika sündmuste ahela ja jõudis meie koduhoovi just Kaja sünnipäevaks.

Erinevalt kõikidest ülejäänud asjadest on sellel tegevusel kaugeleulatuv mõju, olles justkui verstapost veelgi elusama elu elamiseks.

Erakordsed saavutused 2019

Maratonijooksu isiklik rekord 2:49

2015 aastast pärineb minu varasem maratoni rekord 2:53, mida pidasin ka oma jooksuvõimekuse laeks. 2019 aasta kevadel sättisin endale kaugeleulatuvaid eesmärke ning sõnastasin aasta 2020 peaeesmärgi “UTMB 2020 jooksu lõpetan esikümnes”.

Ambitsioonika UTMB teekonna esimese vahe-eesmärgina tuli purustada klaaslagi oma neli aastat tagasi joostud maratonilt.

Kuigi passis on kirjas 1972, tunnen end kui 27 ning 2019 lõpus jooksin uue maratoni rekordi 2:49 ja saavutasin üldarvestuses Vana-Aasta maratonil 3. koha.

Poodiumi saavutused 2019

Maratonijooksu isikliku rekordi kõrval kahvatuvad kõik teised sportlikud saavutused. Kuid sellegipoolest tuleb ka need medalikohad üles lugeda.

Taliharja Vanakuri 1. koht, 101km

2019 aasta jaanuari alguses 101km pikkune jooksuvõistlus toimus ekstreemsetes tingimustes. Lund oli maastikul 30-50 cm ning külmakraade –10. Kui esimeses pooles lükkasime ühiselt teiste tugevate jooksjatega kordamööda paksus lumes jälge siis teine pool oli üksinduses jooksmine üha kasvava eduga.

Ruhnu maraton 1. koht ajaga 3:00

Kevadel joostud maratoni tegi raskeks puuduv konkurents. Kuidas motiveerida ennast terve raja vältel hoidma ühtlast 4:15 tempot? Ja teine koht on alles 40 minuti kaugusel.

Emumäe jooks 1. koht

See lühike 10km pikkune, tehniline ja päris mitme tõusumeetriga jooks päädis üldarvestuses teise koha ning oma vanuseklassi 1. kohaga. Esimesele kohale ei saanud lähedalegi ja kolmanda koha jooksjal polnud jälle minu vastu mingeid šansse.

Maastikumaraton 25km 1. koht

Igasügisese Maastikumaratoni põhidistants on muidugi 42km, kuid minu treeningplaan nägi ette lühemat kuid intensiivsemat jooksu, seetõttu osalesin pooldistantsil ja startisin sealt koos President Kersti Kaljulaidiga. Džentelmen minus soovis küll meie esileedi saatjaks olla aga õnneks tal olid omad ja ma sain sobivama tempo valida.

Vihmane ilm muutis raja läbimise parajaks väljakutseks. Laudteel kurvi võtmiseks tuli hoog korralikult maha pidurdada ning maastiku libedad puujuurikad ja sügav muda tegid sellest klassikalise maastikujooksu.

Tartu Seiklushundi Rogain 1. koht, 62km/6h

Kevadine maastikujooks koos tiimikaaslaste Rait Pallo ja Timmo Tammemäega. Tegemist 6h rogainiga, kus valdavalt Timmo orienteerumisega tegime rajal puhta töö ja lõpetasime lausa 9 min enne kontrollaega. Selle päevaga olime väga rahul.

Joogivarusid täiendasime võistluse käigus kraavidest. Enne kraavini jõudmist tuli kork varakult maha keerata ning kraavi läbides pudeliga läbi vee tõmmata. Eesti on puhas, siin võib peaaegu igalt poolt juua.

Näärilaks 1. koht

Seiklusvõistlus, kus tuleb joosta, sõita rattaga, orienteeruda ning lahendada lõbusaid ülesandeid. Ilm tõi selleks päevaks miinuskraadid, kiilasjää ja külma tuule. igasugustele viperustele vaatamata, näiteks kaotasime SI-pulga metsa, tulime koos Timmo Tammemäega nippi-nappi esimeseks. Teisel kohal olnud Tiit Pekk ja Erik Aibast hingasid meile 10 sekundi kauguselt kuklasse.

Expedition Estonia 2. koht, 159km

See võistlus koosneb tavaliselt kolmest alast: jooks-ratas-kajak. Sel aastal tuli aga tormise ilma tõttu kajakietapp merel ära jätta. Jooksuetapi lõpetasin paari kaardivea tõttu koos kolmanda koha mehe Tauno Riibakuga ning temaga tegime sisuliselt ka sõbraliku koostöö rattaetapil kuni lõpuni.

XT rogain 2. koht, 42km/4h

Koos tiimikaaslase Timmo Tammemäega olime esikoha konkurentsis kolmekordsetele orienteerumise maailmameistrite Rain ja Silver Eensaarega.

Saku Trailrun 2. koht, 16km

Juba nimigi ütleb, et tegemist on maastikujooksuga. Kuigi sellel jooksul puuduvad tõusumeetrid, on see ometi tavalisele jooksjale raske konarlike juurikate, pehme ja ebatasase pinnase tõttu, kus võtmesõna on tugev jala pöia töö kiire tempo hoidmiseks. Seekord oli Alar Abram minust veidi kiirem.

Xdream Adventure Race kevad 2. koht

Füüsiliselt olime kindlasti esikoha väärilised, kuid korraldajate poolt oli rajal üks köieülesanne, mille edukas läbimine sõltus osaliselt kolmandast osapoolest ning seetõttu jäime 3 sekundiga teiseks.

Me olime kõikidel etappidel kiireimad ning oleks küll esimese koha võinud saada.

Xdream Adventure Race sügis, 2. koht

Sellele Xdreamile läksime natuke ebatraditsioonilise tiimina koos Timmo Tammemäe ja Tauno Riibakuga. Oli tõmbamist ja kõike.

Meie tavapärane tiimikaaslane Rait Pallo oli samal ajal Euroopas suurematel võistlustel.

Pääsküla rabamaraton 3. koht, 21,1 km

Poolmaraton ajaga 1:22 oli ühe tavalise mahunädala tugeva pingutusega jooks. Nii võistlusnädala kui ka sellele eelneva nädala kilometraaž oli 160-170 km/nädal, mis polnud lihtsalt lonkimine vaid korralik treening. Seda poolmaratoni loen enda jaoks päris õnnestunud jooksuks.

Ultrajooksud

Black Canyon Ultra 100km/1500m+, US, Arizona

Black Canyon Ultra on väga populaarne jooks ning suure osalejate hulgaga mis teeb kohe ka konkurentsi tugevaks. Profiil on peamiselt mäest alla seega väga oluline komponent on kiiruslik vastupidavus.

Ultra Caballo Blanco 80km/3200m+, 56. koht, Mehhiko

See on maailma klassika. Stardis on kaugelt üle tuhande Tarahumara, see on nende kõige suurem rahvuspüha. Sellele võidujooksule tullakse kokku üle kogu Copper Canyoni. Minu jaoks oli siin ainult üks eesmärk, joosta koos legendaarsete Tarahumara indiaanlastega.

Ushuaia by UTMB 130km/4600m+, 13. koht, Argentiina

Ushuaia on maailmalõpu jooks, sest siit edasi väljuvad laevad vaid lõunapoolusele. Jooks ise oli Eestis novembri-laadse ilmaga. Kogu võistluse vältel sadas vihma ja lund, maapind oli pehme, soine ja vajus läbi. Ainuke erinevus Eestiga olid suured mitmetuhande meetri kõrgused mäed.

Rogain MM 107km/6500m+, Hispaania, 7. koht

Tiimikaaslane Sander Mirme oli suurepärane ning luges perfektselt mitmed kribukohad kaardil välja mille jaoks mul oleks luupi olnud tarvis.

Kui täitsa ausalt öelda siis mulle meeldib joosta küll maastikul aga rogaini MM-l sattusime liiga palju okasroosikeste põõsastesse ning see oli päriselt ebameeldiv. Hispaania mägedes kasvavadki ainult teravaokkalised põõsad.

Schlegeis 3000 Skyrace 33km/1400m+, Austria

Lühike, ekstreemne, kiire, väljakutsuv, ohtlik – kõikide nende sõnadega iseloomustan seda Skyrace’i. Päev enne võistlust sadas mägedes maha paks lumi ning põhjustas sellega enamikule rajale väga ekstreemsed olud. Igati nauditav jooks ning selliseid tehnilisi jookse teen kindlasti edaspidigi.

UTMR, Ultra Tour Monte Rosa 81km/5000m+, Šveits/Itaalia

Ultra Tour Monte Rosa, mõeldud algse variandina 170km ja 12000m+, kuid ilmaolud läksid erakordselt ektreemseks mägedes ning korraldajad olid lausa sunnitud võistluse poole peal katkestama. Sellele vaatamata saime läbida pool ringist ning arvestatava osa tõusumeetreid.

Muud võistlused ja tegemised

Tallinn Ironman 11:19 (täispikk)

See oli teist korda läbida täispikk Ironman võistlus, parandasin küll oma aega ca pool tundi aga ilma korraliku ujumisoskuseta ikka head tulemust pole võimalik teha. Järgmine kord astun täispika Ironmani stardijoonele kui ujumine selge ning üldtulemuse alla 10-e tunni teen.

Otepää Ironman 5:06 (poolpikk)

Paraja pikkusega triatlon, kus igal alal jõuab korralikult ennast tühjaks tõmmata. Veel võistluse keskel lootsin teha alla 5-e tunni kuid viimane rattaots oli tugevas vastutuules ning see sõi mulle nii vajalikud minutid.

Kõrvemaa triatlon 1:17

See mõnus väikene ja lühike külavõistlus mulle meeldis, kuigi ujumise etapp on jätkuvalt surmanuhtlus minu jaoks. Rattas suutsin välja vajutada oma selle aasta parimad vatid ning tõsta FTP taset. Jooks oli lihtsalt lühike laktaadipurakas.

Xdream Adventure Race suvi, 5. koht

Xdream pole ainult füüsiline surumine, vaid seiklusvõistlusele omaselt peab seal mõnikord ka õnne olema. Seekord jäime viiendaks, ega rohkem polegi midagi öelda. Füüsise taha meie tiimil tulemus ei jää.

Winter Xdream, M 3. koht, üldarvestuses 5. koht

Olime tiimis koos Timmo Tammemäe ja Sander Linnusega ning sisuliselt jooksime esimese koha väärilise tulemuse välja. Kuid oh seda õnnetust kui finišis selgus et meil on üks SI-pulga märge puudu. punkti läbisime, kõik oli kombes, kuid langesime naksti viiendaks.

Kajak Tallinn-Helsingi 81km

Tore on vahest niisama sõpradega välja minna ning Tallinnast Helsingisse aerutada. Aitäh mõnusale seltskonnale.

Viljandi Järvejooks, 46min, vanuseklassi 9. koht

Väga rahvarohke ning sellega seoses ka tugeva konkurentsiga jooks ka esiotsa inimestele. Mõnus tuttav rada!

Kõrvemaa Kevadjooks, vanuseklassi 6. koht

See on üks korralik laktaadiläve jooks. Alguses on hea minek ja alles keset rada mõistad kui palju on ees veel mägesid ja siis surud hambad ristis.

Statistika emotsioon

Statistika on mõõdetav emotsioon mis näitab, et ma tegelen jätkuvalt meeldivate asjadega.

Kas ja mille poolest on suurema ekraaniga Garmini Fenix 6X Pro Solar parem võrreldes FR945-ga?

Tegin võrdleva analüüsi Garmini super kerge ja funktsionaalse kella FR945 ja tippmudeli Fenix 6X Pro Solar põhjal. Info esitus on ilmselgelt kallutatud Fenix 6 poole.

Nende kellade funktsionaalsus on pealtnäha sama, kuid erinevused tulevad välja nüanssides ning sõltuvalt inimese vajadustest osutuvad need tavaliselt määravaks.

Peamised erinevused nende kellade vahel on seotud

• aku kestuse ja
• kaardi navigeerimisega.

Muudest omadustest tasub ära märkimist Fenixi kiirem protsessor, mis avaldub eelkõige kaartide kasutamiskiiruses võrreldes FR945-ga. Teiseks võimaldab Fenixi suurem mälumaht kella rohkem kaarte laadida.

Aku kestus

Siin pole pikka juttu, laias laastus 945 aku kestuse mõõtühik on tund ja Fenix6 Solari aku mõõtühik on päev. Fenixi juures olev Solar tähendab, et selle kella klaas on päikesepaneel ning kell kasutab õues olles ka päikeseenergiat.

Kõige parema ülevaate annab siiski kokkuvõtlik tabel.

NB! Ametlikud numbrid on ideaalnumbrid ja tegelikkuses võib arvestada 20% väiksemaga. Miks nii? Aga nimelt iga kord nuppu vajutades ja kilomeetri vaheaega kuvades süttib ekraani valgustus, see kulutab omakorda akut. Trail runningu ajal kasutan ka kaardivaadet ning see kasutab kohe jõudsalt akut. Näiteks 945 puhul võin oma praktikast öelda, et puhtalt kaardivaates joostes kestab kella aku 10-12h.

Seega ideaaljuhul saaks 945-ga läbida UTMB võistluse, kuid liiga kindel ei tasu olla. Seevast Fenix 6-ga võib rahulikult igasuguse tempoga UTMB-le minna ilma et peaks vahepeal kella laadima.

Jätkuvalt ei soovita ma kasutada Ultratrac mode’i, kuna see annab väga halva kogemuse.

Expedition mode

Eraldi tasub äramärkimist Fenix 6-e Expedition mode. Selle käigus lülitab kell GPS-i sisse vaid kord tunnis (valikus on 15min - 90min) et GPS koodinaadid kätte saada ja peale päikeseloojangut näitab lihtsalt kellaaega. Ekspedition mode käimapanekul on vaikimisi ekraanivaade kellaaeg ning terve ekspeditsiooni vältel pole tarvis mõelda sellele kas kell (trackimine/GPS) on käima pandud või mitte. Kell käib kogu aeg ning salvestab tracki kaheksa nädalat ilma vahepealse laadimiseta.

Expedition mode’s on kellal kolm ekraani: kellaaeg, distants ja kaart.

Kaardid ja navigeerimine

Ekraani suuruse erinevus on selgelt 6X Polari kasuks.

• FR945 ekraan 30,4 mm ja 240x240 pixelit, kella kaal 52g (rihmaga).
• Fenix 6X Pro ekraan 35,56 mm ja 280x280 pixelit. kella kaal 82g (rihmaga).

Tundub et mõned millimeetrid siit ja sealt, kuid tulemuseks on silmaga haaratavalt suur vahe ja Fenix 6X Pro ekraanile mahub “rohkem kaarti” peale.

Teine oluline erinevus seisneb Fenix 6X olevates kaartide visualisatsioonides (Map theme). See võimaldab vastavalt oludele valida samast kaardist teistsuguse vaate, näiteks Marine, mis toob selgelt esile veekogud ja ülejäänud info muutub ebaoluliseks. Teise näitena Dark Mode, mida on hea kasutada pimedal ajal, sest siis joonistuvad kaardil kontrastid paremini välja lihtsustades sellega navigeerimist.

Alljärgnevalt siis Fenix 6X Pro Solar pildid kõikidest visualisatsioonidest. Lihtsuse mõttes kasutasin vaid kahte kaarti, Garmini enda ja OFM full kaart.

Garmini kelladesse sobivate OSM (OpenStreetMap) kaartide test on siin: http://leivo.ekstreem.ee/post/Garmini-kellade-tasuta-kaardivalik

Selleks et pildid oleksid võrreldavad FR945 kella kaartide testiga on kaardifragmendid täpselt samadest kohtadest: Eesti, Munamäe jalam ning Alpid, Les Houches küla lähedane piirkond.

Kaardiosa kokkuvõte

Suuremal ekraanil tuleb üha selgemalt esile Garmini enda kaardi paremus näiteks OFM kaardi ees. Eriti heaks teeb Garmini enda kaardi kasutamise ka High Contrast theme, kuna see muudab metsa valgeks ning tulemuseks on ainult teedevõrgustikuga väga kenasti loetav kaart.

Kui aga tarvis rohkem maastiku lugeda siis tasub ümber lülitada OFM kaardile, kuna see sisaldab ka kõrgusjooni ja hulgaliselt lisadetaile.

Minu vajadused kella funktsioonide osas tänu ultraspordile ja trail runningule on seotud pika akukestusega ning hea navigatsioonivõimekusega. Sellest lähtuvalt on Fenix 6X Pro Solar see valik, millega mind edaspidi ringi iikumas näeb.

Eesti, Munamäe jalam

Alpid, Les Houches küla lähedal