Alustada tuleb olulisimast.
Hawaii pühendunud abiga elas 20-aastane tandem läbi totaalse muutumise.
Tandemi eellugu ja hing
2000. aasta kevadel ilmus Rademari poeaknale tandem, küljes röögatu 25 000 kroonine hinnasilt. Nii kallist ratast polnud tol ajal teist leida. Tegin müüjatega juttu ning ka nad ise olid selle eksemplari üle väga uhked. Sellise ulmesummaga minust aga ostjat polnud. Süda tilkus verd, kui kujutasin ette, kuidas keegi teine minu rattaga sealt poest välja sõidab.
2001. aasta kevadel oli ratas poeaknal alles. Hinnasilt sama, müüjad juba teadsid „ahjaa, sa oled see tandemi-mees“.
2002. aasta kevad, ratas poeaknal ja muidugi mina ka: „kas mu ratas on ikka alles?“
2003. aasta kevad, „mu ratas on ikka veel alles!!!“
Siis aga juhtus ime ja ratas hinnati alla. Mina kui teada-tuntud huviline sain nendega hea ja vastuvõetava hinnaga kaubale. Ja rohkem pole Rademar ühtegi tandemit müünud.
Lõpuks ometi: Trek T1000.
Küllap oli Universumis nii ette nähtud, sest ma tundsin kõik need aastad, et seal poeaknal on minu ratas.
Selle ratta olemus on olla kiire: suured 28’’ rattad, peened rehvid ja ees suur 54 hammakas.
Kui sellisega vajutama hakata, siis lihtsamad ratturid ei suuda tuuleski püsida, rääkimata sellest, et keegi mööda läheks. Muidugi tahtis võidusõitja kirg minus kohe sellega rajale minna ja end teistega joonele panna.
Tartu Rattaralli
2004. aasta kevadisele Tartu Rattarallile sain kirja koos Jüri Saarmaga. Käisime mõned korrad harjutamas, et kumma jalaga kohalt ära läheme, kuidas peatume ja kuidas kihutame.
Tandem on ühtlase liikumisega ratas, seal ei tehta „tõusen-püsti-ja-kangutan“ liigutusi. Kõik toimub istudes ning jalas leiduva toore jõuga. Maanteel grupis sõitmisest on alati rohkem tüli kui kasu. Tandemi dünaamika on tavarattast nii erinev - tõusudel aeglasem, laskumistel kiirem.
Gruppidest hoidumine polnud aga lihtne. Meie võimsasse tuulde tahtis sirge peal iga rattur võtta, kuid tõusudel nad möödusid, jättes samal ajal oma veduri karpi.
Kuskil eriti kõval vastutuulelõigul tegime Jüriga põiepeatuse. Meie taga olnud kaks soolokat jäid ka kohe seisma. Nagu nad ütlesid: „Meil pole mõtet üksi edasi suruda, ilma teie abita ei jõuaks me nagunii eriti kaugele“.
Tore ja meeleolukas sõit.
Tandem ja Kaja
Kaja on öelnud, et ainuke inimene, kellega ta üldse on nõus kaaluma koos tandemi peale minemast olen mina. Tänan usalduse eest. Oleme koos tuhandeid kilomeetreid üle Eesti liikunud.
Igipõline küsimus on selles, et kuidas mees ja naine saaksid koos samu asju teha? Ükskõik kui hea ratas Kajal oleks, ei tuleks koossõitmisest midagi välja. Ühe jaoks ebanormaalne kihutamine on teisele „no mida me uimerdame“. Mõni soovitab osta naisele elektrijalgratta, kuid ka see pole lahendus, kui naine ei usalda kaherattalisega nii kiiresti veereda. Ja siis tulebki mängu tandem.
Sama lugu on muide merel, ainuke mõeldav variant koos matkal käia on kahene süst.
Kuidas edasi?
Paar aastat oli mu peas liikunud idee tandemiga uuenduskuur ette võtta. Komponendid olid ajast ja arust, 7-käiguline käiguvahetus on nagu ta on, pidurid vanamoodsad A-tüüpi, ketid välja veninud ja muidu ka kriibitud-kraabitud ilmega. Huvitava faktina tooksin välja, et tagumine käiguvahetus töötas tagurpidi vedruga, st. suuremate hammakate peale hüppas ise ja väiksemate peale pidin suruma.
Nüüd lõpuks see totaalse muutuse plaan realiseerus.
Ideid oli palju, alates sellest, et keti asemel lint panna ning käiguvahetus rummusiseseks viia kuni selleni, et uurisin Priidu käest tema süsinik-tandemi kohta.
Rummusisene käiguvahetus oleks aga täielikult kaotanud tandemi võimsuse. Käikude väikese amplituudi tõttu oleks tõusudel raske kangutamine ja sirgetel käiks jalad nagu karusellis. Lisaks oleks pidanud lindi panekuks raamilõike tegema ja see ei pruugi tandemile hea olla, kuna seal on suured jõud mängus.
Hawaii ulme-süsinik-12kg-tandem oleks aga teistpidi üle võlli. No mina pole Priit ja Kaja pole kaugeltki Kopli. http://priitsalumae.blogspot.com/2017/05/lugu-mustast-hobusest.html
Seega pidin tegema kompromissi ja leidma kesktee.
- „Priit, kelle poole võiks pöörduda ratta värvimisega?“
- Priit: „Enn Rohtla.“
- „Vajaksin ka teie mehhaanikute abi, keskjookse ei saanud kätte ja pärast vaja komponente uuendada.“
- Priit: „Enn.“
Asi klaar, Priidu konkreetne jutt ei jätnud kahtlustki, kellega edasine koostöö saab olema.
Hawaii Enn
Siiralt, väga isiklik suhtumine ja hingega projekti juures olemine on märksõnad millega iseloomustan selle projektika lugu.
Näiteks kui peale esimest värvimist selgus, et mingid kohad jäid värvi alt välja valendama ja kogu töö tuli topelt teha, siis Enn lihtsalt tegi seda. Raam liivapritsiga teist korda puhtaks ja uuesti värv peale. Vot selline tase!
Ta võlus välja ka selle tandemi spetsiifilise tagajooksu jaoks 10-käigulise kasseti, uued pidurid, valged porikad, valged trossikõrid, valged sadulad, valged käepidemed ja muidugi uued käiguvahetajad ja ketid.
Rehvivalikuna läks mugavuse nimel alla laius 42 (Contact Travel) senise 35 asemel.
Valged Syncros sadulad, taha naistele ja ette meestele mõeldud.
Valged Syncro pehmed ja mugavad käepidemed.
Ratast üle andes oli ajaloospiraal oma ringi ära teinud. 20 aastat tagasi oli Enn see mees Rademaris, kes selle ratta Laki tänaval kokku keeras ja vaateaknale tõstis.
Toredaks teemade vahepõikeks selgus, et oleme Ennuga koos koolis käinud ning teame hästi Vihtra küla ja Eesti rattaäss Rein Taaramäe kodukanti.
Projektikas
See on inspiratsioon.
See on emotsioon ning seda me vajame.
Kõlab uskumatult, aga ligi 20 aastat tagasi tehasest välja veerenud ratas on tänasel päeval ikka veel asjakohane ning lubab endasse investeerida.
Inimene, kes suudab oma tegevuse ja eeskujuga teisi unistama panna, suuremaks olema, rohkem saavutama, on tõeline meister.
Tandem liidab inimesi ja koos läbielatud emotsioonid on kordi väärtuslikumad.