https://www.worldkayaks.com/kayaks/single-sea-kayaks/wk-570-commander/
See kajak on loodud olema sportlik ja suur mahutavus annab võimaluse pikemat ekspeditsiooni ette võtta.
Kahepäevase sõidu järel minu tagasiside antud kajakile.
Haapsalus laadisime kajakid kolmepäevaseks matkaks varustust täis: telk, magamisasjad, söögid, vahetusriided, vesi, tehnika jne. Vaatamata sellele, et kajak ise on plastikust (ja mitte karbonist), on see siiski meeldivalt ja ootamatult kerge isegi koos mitmepäevase matkavarustusega.
Esimene päev aerutasime 14km, et Rukkirahule ööbima jõuda.
Aerutamine on selle paadiga tõeline nauding kuna kokpit on disainitud täpselt aeru trajektoori järgi. Kui tavapäraselt käib sellise laiusega paatidel aer kopsuga kere vastu siis WK570 disain on selline, et aer libiseb super kenasti paadikerest mööda ja sulpsab õiges kohas kergelt vette.
5,7 meetrit annab keskmisest pikema veeliini ja see omakorda on kiirema kajaki eelduseks. Veesõidukite ja muidugi kajakite kohta kehtib selge reegel: mida kiirem, seda ebastabiilsem ja mida stabiilsem, seda aeglasem.
Meri oli sile ja rahulik ning küsimus oli ainult selles kas mees kajaki peal tõmmata jõuab. Paat ise liigub hästi!
Distantsi teisel poolel aga hakkas kiirus langema. Ja põhjuseks osutus kajaki iste. Kasutasin kohe algusest peale istumise all pehmendavat alusmati materjali. Sellest hoolimata (või selle tõttu?) tekkis istmiku ühele poolele närvivalu. Pidin kogu aeg nihelema, rohkem ühe või teise poole peal istuma, kuidagi külg ees, siis jalad sirgu siis jalad konksus jne. Kes seda kogenud see teab, et sellisel juhul on mõttefookus kogu aeg suunatud sinna istumise alla ning kogu energia mis peaks minema edasiliikumisele, jääb kuskile istmikusse kinni.
Teise päeva oli planeeritud 70km ning alustasin ilma alusmatita ja alguses tundus, et see ongi parem. Paari tunni pärast olin aga taas samamoodi nihelemas ning edasiliikumine kulges pidevas istmel pöörlemises. Õnneks liitusid meiega veel paar kajakisõpra ning peale lõunapeatust Kesselaiul vahetasime paadid ning päeva lõpuni sõitsin WK640-ga. Kolmanda päeva matkast pidin loobuma sel samal närvivalu põhjusel.
Istumine on personaalne teema, sõber kes WK570-ga päeva teise poole sõitis ütles, et talle see iste täiega sobib ning kõik oli korras.
Tüürisüsteem on WK570-l võistluspaatidele sarnaselt keskel asuva pulgaga. Selle kohta peab tõesti mugav ütlema. Jalad saab tugeva tõmbe jaoks täie jõuga plaadi vastu suruda ja tüürimise jaoks tuleb neid siis lihtsalt kas paremal või veidi vasakul hoida. Murekoht on siin aga selles, et tüüripulga keskmises asendis on kajaki taga oleval tüüril tuntav vabakäik või rooliloks. See omakorda põhjustab pideva ületüürimise kui merel vähegi lainet mis paati ära kannab. Tüürinöörid said küll hoolikalt pingutatud, kuid midagi tuleb veel teha. NB! Tüürinööride pingutamine on geniaalselt lihtne, see toimub esimesest pagasiluugist mugavate stopperite vahendusel.
Suuna hoidmiseks on paadil integreeritud kompass ja seda omadust hindan alati paatide puhul kõrgelt. On olnud situatsioone kus udu tuleb peale, GPS-tehnika ei tööta (või puudub) ning ainuke moodus õiget suunda hoida on kompass.
Tavaliselt sõidan GPS-i järgi ja kasutan seadet Montana 680 mis on minu hinnangul üks paremaid seadmeid matkade jaoks. Selle puutetundlik ekraani toimib alati, olgu -25 kraadi külma ja sulekindad käes või siis merel kus kõik asjad paratamatult märjaks saavad. Seade kinnitub kajaki külge iminapaga ning ekraan on kenasti suunatud aerutaja poole. Kuna WK570 kokpit on aerutamiseks sobiva disaini tõttu kõrge siis sinna otsa sellist suurt GPS seadet ei saagi panna. See jääb lihtsalt aerule ette. Seega leidsin alternatiivi ja kinnitasin paadile ühe väiksema, jalgrataste jaoks mõeldud kaardiga GPS-seadme. See sobis ideaalselt, kuid sõites selgus et väikselt ekraanilt ei näe normaalselt kaarti ning ekraanile langevad piisad tekitavad GPS-le pidevalt isetegevust. Kui GPS-i vaja, siis siin tuleb mõelda kuidas see kõige paremini teha.
WK570 on disainitud varem ning pisut teiste standardite järgi kui tänased WK paadid. Sellest tulenevalt on kokpiti avaus veidi liiga suur. Tänaseid WK põllesid tuleb meisterlikult sikutada, et peale saada. Pikemaajaliselt lõhub see ilmselt põlle kiiremini ära ja külmade ilmade (külmade näppude) korral võib olla vägagi problemaatiline üldse seda peale saada.
Kokpiti vihmakate, mida kasutan paatide transpordil, on aga täpselt nii väike, et isegi parima tahtmise korral pole seda võimalik peale sikutada.
Pikema sõidu tarbeks puudub sellel mudelil ka päevaluuk, kus oleks väike võileib, fotokas, kindad, buff vms. esmatarbe asjad. See omadus pole siiski kuigi kriitiline, kuna mu tänasel kajakil ka seda pole ning saab sellegipoolest kenasti hakkama.
Kokkuvõtteks.
WK570 on ilmselgelt kena, sihvakas, voolujooneline ja disainitud aerutaja jaoks. Seda vaadates tekib soov sõita ning eristuda teistest. Mõningad iseärasused tal on kuid kindlasti saab need väikse tuuninguga lahendada.