Koos läbi elatud emotsioonid loovad ühise tuleviku. See on privileeg.
Viiepäevane rattamatk mahtus kenasti kahe väikese rattakoti sisse mis paigutusid piki tandemit. Rattamatk stiilis “fast & light” võimaldas pikemad päevadistantsid ja keerulisema maastiku.
Tallinna ümbrus on igast suunast palju kordi läbi sõidetud, seega otsustasime alustada Kadrinast. Rongilt maha tulijaid tervitab vana munakivitee ning mõne kilomeetri pärast keeramegi Neeruti mägedele.
See on seikluslik algus mööda kitsast ja keerutavat rada ühele tandemile. Hommikukastene ja libe heinamaa vaheldub metsase teerajaga ning vööni sirgunud alustaimestik riipab meie sokid ja püksid märjaks. Päikeses sätendavad hõbedased kastepärlid ja läbi puude vibreeriv hommikuvalgus hoiab meie meeled ärkvel. See on vajalik, kuna sõit on kiire ning pööramise ja pidurdamisega on tarvis pidevalt tegeleda.
Läbi Porkuni mõisa, kus aknakardina vahel saadab meid tumma pilguga kummituslik mõisaproua, jõuame nõuka-aegsesse Rohu raketibaasi. Oma kaledas üksinduses ja igal sammul entroopiast puretuna muutub ka see paik kunagi olematuks. Senikaua kui aga angaaridel katused peal, leiame siit kunstiteoseid nii Leninist, nõukogude võimu rakettidest kui ka Punasest Väljakust.
Veereme edasi läbi kunagise suure asunduse, kuid tänaseks mahajäetud Peressaare küla, astume sisse uhkesse koolimaja, mille ette K. Pätsi istutatud tamm on vägagi soliidsesse ikka jõudnud.
Ilmatuma pika kruusatee sirge, Eestiaja mälestus Sonda-Avinurme-Mustvee raudteest, toob meid peatuma Piilsi raudteejaamas. See Eesti ajal ehitatud hoone püüab pilku eelkõige oma erakordselt sirgelt laotud valgete tellistega. Sellist meistriteost tänapäeva ehituses enam ei kohta. Uus teadmine on et siinkandis asus omapärane nõukogude aegne soldatiküla, kuhu anti elamiseks maad inimestele kes olid tsaariarmees 25 aastat teeninud.
Seda 147 km pikkust päeva meenutavad ka vihm, muda, libedad teerajad ja läbi raba tandemi tassimine.
Mustvees istume õhtupäikese ja tuulega kaetud rannaribal ning mõtiskleme siinse elu-olu peale.
Uue päeva alustame suurejooneline Kalevipoja keskuse külastamisega. Siit võib leida igas suuruses nii Kalevipoja kui ka sortside puust kujusid, kuid ka koha Kääpa jões, kus Kalevipojal oli mõõgaga oma lugu.
Eestis on suur hulk külasid nimega „Metsaküla“, kus alles on mets ja küla läinud. Siit Peipsi äärest leiab aga ühe vastupidise. Siin asub Kirovi uhke kuid mahajäetud valgumarja tehas, kuhu omal ajal toodi iga päev bussidega sadu inimesi tööle. Täna on siin iga võimalik seinapind tänavakunstiga kaetud ja maapind ühtlaselt klaasikildudega. Rattaga tulles lükkame seda käekõrval ning enne puhtale maanteele jõudmist katsume üle kummid, et neisse poleks jäänud ühtegi juhuslikku kildu.
Seitsme kilomeetri pikkune “sibulatee” tervitab meid liivatänavatega. Ajalooliselt on siin alati kihanud aktiivne külaelu. See ilmselt on ka põhjuseks hästi eriilmelisele ja mitmest ajastust kõrvuti pärinevale arhitektuurile.
Seda 145 km pikkust päeva rõõmustasid lisaks nii pikad metsarajad kui ka enne lõppu ootamatu tõdemus Kavastus, et praam on remondis ning peame Moostesse jõudmiseks 15km pikkuse lisaringi Luunja kaudu tegema.
Õhtu ootamatu sündmus Mooste mõisa külalistemajas oli Evgeni ja Tiina ootamatu saabumine. Neil on seal ligidal oma maakoht ning pannkoogi moosiga osutus väga mõnusaks külakostiks.
- juuni
Päeva algus tõi meid Taevaskoja radadele, kus järsud tõusud, laskumised ja kurvilised teed olid kindlasti ühed selle matka kõige emotsionaalsemad hetked Kajale. Suur tühimik haigutas igal laskumisel üle minu pea ning ma pidin leppima, et see ei jää ainult tema teada, vaid hüüatused ja naiselikud kilked juhtisid sellele igal hetkel mu tähelepanu.
Taveskoja koopast viivad kuradi kaevatud otseteed Riiga, Kiievisse ja Himmastesse. Nendesse kohtadesse meil asja polnud, seega liigume edasi mööda teed Viimse Reliikvia radadel ja peatume Otteni sillal. Meenutame meie rahvuslikku kultusfilmi sest just siin peeti kinni tagaajajad.
Värskasse jõudnult on pikk päev seljataga ning otsustame kohalikus teemajas süüa. Seal aga selgub, et keset kõige aktiivsemat lõuna-aega neil süüa pole ja peame tühjade kõhtudega edasi sõitma. Värskast alates järgime Setomaa Külävöö rada, liigume jalga maha panemata üle Venemaa saapasääre ja vaatame Meremäe tornist kui suur on Eestimaa. Õnneks toob see rada meid Obinitsa söögikohta, mis võttis meid vastu suure külalislahkusega ning söögid on siin samuti maitsvad.
Õhtu lõpetame Misso lähistel kenas ööbimiskohas ning jalad meenutavad rõõmuga et 163km pikkune sõidupäev lõpuks õhtusse vajub.
- juuni
Sadu kilomeetreid Lõuna-Eesti kruusateid oli täna hommikul jalgades tunda. Ometi istume taas rõõmsalt sadulasse ning alustame vändates päeva. Küll aga tundus täna arusaamatu, et kuidas meie tee aina mäkke tõuseb? Tõde nägime muidugi Haanjas, Suure Munamäe otsas. On ilmselge, et Eesti kõrgeimasse piirkonda jõudmiseks tulebki pidevalt ülesmäge sõita.
See päev annab meile kaasa suvisest kuumusest praksuvad heinamaad, ujumispeatused tumedaveelistes metsajärvedes ja värvilised liblikad kuid ka ligitikkuvad parmud, pliks-plaks.
Viimase päeva 100km libiseme peamiselt asfaldil ja anname korralikult vänta ning jõuamegi enne Viljandi-Tallinn rongile minekut järves ühe mõnusa supluse teha.
Viiepäevaseks matkaks vajalik varustus mahub kenasti kahte raamikotti, vaid sandaalid ja varukumm tuli kinnitada Kaja lenkstangi peale.
Viie päevane ja 672km pikkune tandemimatk Eesti kruusa- ja metsateedel on meie jaoks elusama elu elamine.
Koos läbielatud emotsioonid loovad ühise tuleviku!
https://track.ekstreem.ee/?id=Jaanipaevrattas
