Film: Pingviinide Marss

Tegemist on super-hea prantsuse filmiga mis pajatab pingiviinide elust. Käisime seda koos Kajaga vaatamas.

Pingviinide marss

Vaadake seda ja mõtisklege, mis kuradi pärast inimesed ajavad taga mingisugust elu mõtet ?

Pingviinid elavad kolooniates ning sügisel võtavad nad ette pika teekonna sissemaale, kus järeltulijad ilmale tuua. Tegemist on 20 päevase rännakuga - fantastilise rännakuga. Kuid nagu selgub, olulisim on alles ees.

Kindlasse kohta kohale jõudnuna otsivad nad endale paarilisi, peavad siis koos maha ühe võrratu tantsu ja teatud mõttes võib öelda ka et teevad inimestele silmad ette oma armumänguga. Selle tulemusena aga muneb emane ühe muna ja kuna õues on ju jube külm, hoiab ta seda muna oma jalgade peal ning kaitseb seda kõhuga. Kuid kogu sellest sünnitamisest on emane nii väsinud, et annab nüüd muna isasesele hoida. Valitud paarid jäävad kokku muuseas terveks aastaks ning ära tunnevad nad üksteist hääle järgi.

Isased hauvad nüüd igaüks oma ühte muna ja emased võtavad ette 20-päevase rännaku ookeani äärde sööma ja kosuma. Isased hoolitsevad munade eest - käes on juba südatalv ning neid vintsutavad vinged tuuled ja lumetormid. Kuid nad poevad üksteisele hästi külg-külje vastu, hoides sedaviisi sooja.

Kolme kuu pärast hakkavad esimesed pojad kooruma, emased peaksid kohe-kohe tagasi jõudma. Kui nad jäävad liiga hiljaks, siis koorunud poeg hukkub kuna isasel pole midagi talle süüa anda. Lõpuks aga on emased ookeani äärést tagasi ja rõõmustavad oma pojakeste üle ja annavad neile süüa. Pingviinipoeg sööb ema- või ka isapingviini suust oma nokaga sööki, mida vanem talle oma kõhust sinna võimaldab tulla.

Igatahes nüüd on isaste kord olla vääga näljane ja kurnatud ning võtta ette retk ookeani äärde. Kokku on isased pingviinid seeläbi söömata ligi 140 päeva !! Sellest kulub 40 päeva edasi-tagasi ookeani äärde marssimiseks ning ligi 100 päeva (terve talv) munade haudumiseks.

Nüüd kasvatavad emased oma poegi ja isased on ookeani ääres rännakul. Lõpuks jõuavad ka isased jälle tagasi.

Ohh, üks igavene ookeani äärde ja tagasi marssimine on see pingviini elu.

Ühesõnaga, nüüd on pingviinipojad juba nii suured, et võetakse koos ette rännak ookeani suunas. Ja suured pingviinid saavad nüüd tervelt kolm pikka suvekuud meres möllata, süüa ja niisama kosuda ja puhata.

Kõik ikka selleks, et taas sügise saabudes võtta ette teekond sisemaale - armutantsuks ja elu mõtte täitmiseks.

Pingviinide marss. Kino Sõprus Tallinnas.

Pingviinide marss

Suusamatk üle Soomaa, mis lõppes kanuusõiduga

Planeeritud marsruudist jätsime ühe osa välja, kuna üle raba suusatamine on ikka omajagu kunsttükk ja suhteliselt aeglane tegevus. Esimesel päeval 4 tundi - 10 km, teisel päeval 6 tundi - 14 km.

Aesoo suur koerAlustasime Aivar Ruukeli juurest, Saarisoolt. Esialgne plaan oli minna mööda jõge Aesooni ja sealt rabale keerata, kuid jõgi oli lahti mis lahti. Läksime siis mööda teed. Aesoo rippsilda valvas üks Väga Kõva Häälega ja muidu suure olemisega njuufaundlane. Kuid mõningase koosviibimise järel muutus ta üsna taltsaks ja oli nõus meid üle silla lubama.

 

Marsruut Soomaal

Halliste ja navesti jõgi Aesool

Toonojale jõudsime igatahes kottpimedas, õnneks olime seal mõlemad käinud ning samuti omasime adekvaatseid kaarte ning oskasime suurepäraselt kasutada kompassi ja selle järgi orienteeruda. Kell 17:00 püstitasime pilkases pimeduses selle vana sauna kõrvale oma telgi. Muuseas, keegi on selle aasta augustis sauna maha põletanud. Kuid samas oli näha, et käis töö selle taastamisega.

Toonoja saunKolasime ka majas ringi ning oma suureks heameeleks leidsime ka vana Toonoja päeviku, mis varemalt oli seisnud saunas. Kartsime et ka see on tuleroaks langenud, kuid oh õnne - see rippus kenasti akna küljes nööriga. Lugesime huviga vahepealseid kandeid ning lisasime samuti enda poolt lühikese lõigu.
PS: Hommikul tegime ühiskondlikult kasulikku tööd ning teenisime rahva ja ajaloo huve. Me nimelt pildistasime kogu Toonoja päeviku leht-lehelt ning varsti panen selle siia internetti üles.

Leivo

 

Igatahes kell 11:00 olime taas liikumas, sedapuhku suunaks rabarinnak Karusekose ligidal. Sinna oli maad küll vaid 6 km, kuid selle läbimiseks kulus meil aega veidi alla 3-e tunni. Puhkasime seal, kohtasime ka mõningaid inimesi, kes viisakalt mööda teed sealseid vaatamisväärsusi olid tulnud nautima - rabarinnak, vaatetorn ja laudrada.

Kaja SoomaalMeie aga jätkasime oma teed Riisa silla suunas - õnnetuseks aga puudus meil selle piirkonna normaalne kaart ning seetõttu sattusime päris kohutavasse metsa, mis alguses oli küll suuskadega läbitav, kuid hiljem tuli isegi suusad alt võtta ning sellisel viisl läbi tihniku minna - suuna mõttes abiks jällegi vaid kompass. Kui lõpuks metsast välja jõudsime, ootas meid ees mingi kohutav-jäle põllulahmakas. Jäle seepärast, et kui uskumatult künklikuks on võimalik üks põllumaa Euroopa Liidu toetusrahadega songerdada.

Rabarinnakul vaatetornis

No jah - jõudsime siis lõpuks tee peale ja sealt edasi Riisa sillale. Nüüd oli kell juba 16:45 (teadupärast loojub praegu päike kell 16:03) ja see tähendas ka ühtlasi suurt pimedust. Kinnitasime ühe pealambi eesliikujale ette ning tagaliikujale taha - nagu emasel jaaniussikesel, kes laternaga omale isaseid kohale meelitab.

Helistasime Aivarile ning saavutasime suurepärase kokkuleppe - meie tuleme mööda Riisa laudteed/matkarada tema juurde - teisele poole jõge ja tema siis toob meid kanuuga üle. Mõeldud-tehtud.

Väga huvitav kogemus oli kottpimedas metsas pealampidega mööda laudteed suusatada :-) Samuti pani mind imestama seal parklas seisev auto - no kes see sellisel kellajal sinna laudteele veel läheb ??

Igatahes väga toredaid emotsioone pakkus kanuuga üle jõe sõit, kuna jõe kaldad olid mõlemalt poolt ca 8 meetri ulatuses jääs ning keskel oli umbes 6-7 meetrine must vesi. Ega midagi - meil oli tegelikult aastaid tagasi jäätunud jõel kanuumatkamise kogemus olemas, samuti polnud ka Aivar esimest korda paadis :-) Nii me siis sealt üle saimegi - hooga jääserva peale sõites murdus esimene osa jääst ära, kuid 1,5 meetri kaugusel mustast veest oli juba täiesti kindel jääpind.

Talvine Soomaa

Lõpetasime tädi Hilja juures saunas ja mõnusa õhtusöögiga tema köögis.

Kaja sõbrunes Aivari kassigaTahaks siinkohal öelda suur tänu Aivar Ruukelile ja tädi Hiljale. Ja loomulikult ka matkakaaslasele Kajale.

Kõrvaloleval pildil sõbrunes Kaja kassiga Aivari juures ning jõudis viimasega ka juba kokkuleppele, et laenab seda kõutsi kui kodus vaja oma emasele kiisule pojakesi lasta teha.

Sõlmed-sõlmed - köiepusa

Köiepusa muidugi päris ei teki - aga aegajalt tuleb ikka sõlmi teha ning oskusi meelde tuletada.

Nii ka täna - tegime Kajaga minu juures sõlmekooli.

Tuletasime meelde ja veendusime taaskord, et kahekordset paalisõlme on ikka väga lihtne teha. Samuti proovisime läbi kangrusõlmega köiühendamise (kangrusõlm mulle eriti ei meeldi - see jääb natuke kole), proovisime austria juhisõlmega, topelt kalamehesõlmega kolmekordse kalamehesõlmega köisi ühendada. Kolmekordse kalamehesõlmega öite ühendamine tundub kõige ilusam.

Mina õppisin ka ühe uue sõlme - nimelt kahekordse kaheksa tegemise. Iseenesest väga lihtne teha. Samuti harjutasime jaamasõlme - muuseas jaama jaoks kulub ca 8 meetrit köit.

Tuletasime meelde paalisõlme õige tegemise - te ju kõik teate, et viimane ots peab sissepoole jääma, mitte väljapoole ! Väga tihti tehakse seda suvaliselt - ehk et lõpuots jäetakse kas sisse või välja, kuid õige on sissepoole jätta.

Tagasi Eestimaal - sportlik nädalavahetus ümber Lohja järve

Laupäeval vaatasin üle pika aja kas Nõmme spordirajad on ikka omal kohal - olid küll.
Tegime seal koos Kajaga kaks tiiru jooksu - ehk siis kokku 10 km. Pühapäeval pidime kokku saama Raini ja Heitiga (Eesti esimultisportlased), kes olid Kolgaküla kandis trenni tegemas. Kuid juhtus nii, et me jäime vales kohas oma autoga kinni ning seetõttu pidime tõdema, et meil tuleb siis üksi joosta.

Ega midagi, parkisime auto samasse kus nemadki ja vaatasime kaardilt enam-vähem trajektoori ka paika. Otsustasime joosta ümber Lohja järve.

Kaardiks oli Regio teedeatlas, mille jätsime füüsiliselt autosse kuid kaardipildi salvestasime mõttesse ära. kaart kaardiks - aga kui sul kompassi ka ei ole, siis on samuti üsna täbar. Meil polnud - õigupoolest minu vingel kellal peaks olema (reklaam: Suunto Vector) - aga see näitab millegipärast kogu aeg kindlameelselt ühes suunas.

Eks siis mälu järgi ja ilma kompassita orienteerusime - väike ekstreem ja seiklus peab ka ju olema :-)

Ühesõnaga - ära ei eksinud, kõik Lohja järve suunduvad jõed saime ka ületatud - kuigi mõnega neist oli rohkem vaeva tarvis näha. Tegime sellise kuni 14 km ringi ning metsas olime ca 2 tundi. Tagasi jõudes polnud teised multisportlased veel jõudnud - me igatahes pakkisime asjad tulime kodu poole tagasi.

Hapnikusisaldus veres SpO2

Milleks mõõta südame pulsisagedust ja vere hapnikusisaldust ?

Mägedes käies satub inimene sellisele kõrgusele, kus õhu koostis on kardinaalselt midagi muud kui mere kõrgusel. Kõige hullem on see, et mida kõrgemale lähed, seda hõredam on hapnik. 10km kõrgusel on hapnikusisaldus juba nii väike, et seal peab inimene vastu alla poole minuti.

Kõrgus Hapnikuprotsent õhus Suhteline hapniku
vähenemine
0 m 21% 100%
3000 m 14% 67%
4500 m 12% 57%
6000 m 10% 48%
8800 m 5% 24%

Kuna hapnikku on vähe, siis tekivad ka verevarustuse häired - kopsud on meil ju selleks, et rikastada läbi kopsu suunduvate kapillaaride kogu organismi verevarustust hapnikuga. Kui aga hapniku ei ole piisavalt, siis tekib üldine füüsiline nõrkus ja aju hapnikuvarustuse nõrga tagajärje tulemuselks on nö akuutne mägihaigus. Need kaks asja kokku - füüsiline nõrkus ja peast-segi-olemine - panevad inimese nägema hallutsinatsioone ning samas on ta võimetu ise liikuma allapoole, et oma olukorda parandada.

Kõige seetõttu polegi inimene ise võimeline hindama oma olukorda adekvaatselt - kas tal on piisavalt jõudu/mõtet kõrgemale ronida või mitte. Siinjuures peab inimesele appi tulema tehnoloogia, milleks on ühed väikesed ja kerged (50g) aparaadid, mis mõõdavad nii pulsisagedust kui ka vere hapnikusisaldust. Aparaat pannakse näpu otsa ning 4-5 sekundiga on tulemus käes (mingeid sisselõikeid ei tehta :-), st. vere hapnikusisalduse mõõtmiseks pole vaja noaga kätte lõigata.

OnyxMilline siis on normaalne hapnikusisaldus veres ?

* Normaalne SpO2 on 95 - 98 %
* 3000m kõrgusel on normaalne SpO2 88-92%
* 4200m kõrgusel SpO2 85%-89%
* 5000m, alguses 75% kuid paari päevaga võiks jõuda üle 80% 
* 7000m peal 59-65%
* Everesti tipp 8848m - seal võib olla SpO2 isegi vaid 40%

Millal on olukord halb ?

Kui SpO2 on 5000m peal alla 70%, siis tuleb Väga Tõsiselt mõelda allapoole mineku peale. Või kui tõesti enesetunne on hea, siis jääda samale kõrgusele aklimatiseeruma, kuid samas peab pidevalt jälgima oma verehapniku taset - ja see peab tõusma.

Millal on olukord kriitiline ?

Öeldakse, et kui on alla 30% siis on ellujäämisvõimalused väikesed. Meie Aconcagua ekspeditsioonil sai mõõdetud Kajal vere hapnikusisalduseks kõige kriitilisematel momentidel 25-35%. Tema elu-edu seisnes ilmselgelt selles, et suudeti äärmiselt kiiresti helikopter organiseerida ning ta alla sõidutada.

NB! mõõtmisest

Mõõta tuleb mitu korda ja seejärel saadud tulemuste keskmine leida. Ka näiteks peale 1,5 liitri vedeliku joomist on sinu hapnikusisaldus veres hoopis midagi muud kui see oli enne.

Mõned lingid tootjatele ja veebilehtedele

Harrel Medical inc: Finger Pulse Oxmeter - SPO Model 5500, $199.00
 http://www.harrellmedical.com/detail.aspx?ID=1849 

Veel mõned: Finger Pulse Oximeter
http://www.miami-med.com/pulse_oximeter.htm 
http://www.nextag.com/pulse-oximeter/search-html
http://www.a2zmed.com/pulse_oximeter.htm
http://www.google.com/search?hl=et&q=%22Digital+Finger+Pulse+Oximeter%22

Kõrgmäestikus juhtuvad muudatused inimeses
http://www.mountaineering.ie/features/general/highaltitude.htm

 

Rabajooks - 15 km

Pääsküla traditsiooniline Rabajooks. Jooksin 2 * 6,3 km ringi + veel 3 km lastele vastu, kes tegid koos ühe tiiru.

Lapsed õppisid ühe uue sõna selgeks - vimpel!

Kõikidele lõpetanutele anti Rabajooksu vimpel. Kuigi jah, minu lapsed oleksidki metsas üksinda ära eksinud kui ma neile vastu poleks läinud, kuna korraldajad olid juba kõik märgid ära korjanud ning lapsed olidki juba mingitel teistel radadel. See oli lihtsalt minu hea silmnägemine ja juhus, et ma nad sealt leidsin. Ja kui me 13:08 lõpetasime, olid korraldajad juba oma automootoreid käivitamas, et ära sõita ning arvasid minu märkide ärakorjamise jutu peale stiilis, et "oma viga". Aga sellegipoolest otsisid nad vimplikasti välja ning andsid lastele traditsioonilised lõpuvimplid.

Lõpp hea kõik hea.

PS: tegemist oli 64. rabajooksuga ja üks loosikupong mis samuti lõpetamisel anti - sinna oli kirjutatud, et "65. Rabajooks toimub 2005 a. kevadel". No jõudu neile, mina igatahes ajas rännata veel ei oska - kui nemad seda suudavad, siis korraldagu jah järgmine 2005 a. kevadel.

Rogain - 8h metsas jooksmist

Täna toimus Arbaveres 8h rogain - www.rogain.ee

Võistlesid Leivo Sepp ja Alar Jõeste võistkonnas EMT@team. Siinkohal ka ETV spordiuudistes rogainile pühendatud lõik.

Rogaini tulemusi vaatamsPunkte saime kokku vaid 74, maks võimalik 140. Koht üldarvestuses 120, lõpetajaid pea 300. Muidugi oleks võinud parem olla aga seekord läks nii.

Rajavalikuga oli nii, et esimesed 4 h saime ikka enamjaolt joosta, mis oli väga hea, kuid ülejäänud aeg oli enamjaolt selline kole võsane raiesmik. Kuna minul läks kõht lõpus väga tühjaks - tahtis silmnägemise ära võtta - jätsime paar punkti võtmata mis olid muidu isegi plaanis. 3 h enne lõppu selgus ka, et minu sokid olid oma aja ära elanud ja nii ma võtsingi need jalast ja jooksin ülejäänud tee paljajalu - st paljad jalad naelikutes. Tulemus: mingeid ville muidugi pole - sokkidega seevastu oleks kindlasti saanud.

Kuna joosta sai lõpupoole vähe - jäi ka kilometraaz eelmise aastaga võrreldes väiksemaks. Möödunud aastal jooksin 50 km, seekord pean veel mõõtma, kuid arvan et mitte üle 40km. Jalad pole ka korralikult valusad - aga võiksid olla.

Haanja100 - ehk 100 km MaastikuRattast

Leivo Sepp, Haanja 100Haanja100 toimus eile, 1.oktoobril. Tegemist on tõsise maastikurattasõiduga, mille käigus sõidetakse üle enamiku Haanja mägede ja läbitakse ülikeerulised tehnilised metsarajad (singeltrack).

Seekord võitis Haanja100 lätlane Saramotins Aleksejs ajaga 4:43, kes võitis ka selle aasta Tartu Rattamaratoni.

TULEMUS
Minu aeg oli 6:26 ja koht 103, max kiirus 58,5 km/h. Üldse lõpetas 272 ning viimase mehe aeg oli 9:52.

SÖÖK-JOOK
Igas TP-s võtsin 1-2 kurki, pool banaani ja tee peale söömiseks ühe kuklikese. Vedelikku tarbisin kogu sõidu jooksul 2 liitrit. Ühtegi batooni-geeli ei söönud.

KOHALEMINEK
Kuid päev algas minu jaoks vääga vara. Nimelt kell 4:50 hommikul oli äratus, seejärel tegin endale ühe kiir-pastaroa ja sõin selle tervenisti ära (pakile oli kirjutatud 3 inimest). Seejärel Tartusse, kust võtsin peale veel 2 jalgratturit kellega koos kulges ülejäänud teekond lõbusamalt ja seltskondlikumalt. Kuna nemad mõlemad treenivad Lõuna-Eesti mägedes ja nende orienteeritus on vaid rattasõit, siis ilmselgelt on nad ka minust kiiremad. Kalmer Liivak lõpetas eelmise aasta Haanja100 kohaga 47 ja Kaarel Nurk Tartu Rattamaratoni kohaga 267.

RADA
Kell 9 anti start, mina sain valmis ja sisenesin stardikoridori 10 sekundit enne starti. Esimesed 50km on enamjaolt tõuse ning siis ma tõdesin, et mina ikka pole „haanja mees, kes kergelt mägesid võtaks”. Kuid laskumistel seevastu - nendes gruppides kus mina sõitsin – vastast ei olnud. Ma olen Laskumiste Kunn! Eriti meeldivad mulle ülikeerulised, riskantsed ja tehnilised laskumised.

Peale Suurt Munamäge – nii umbes 70km peal kus enamus rattureid ära hakkab surema – tundsin mina, et NÜÜD ON AEG. Ma tõdesin, et ma pole küll Haanjamees, kuid seevastu olen ma Kestvussportlane. Alates 70 km-st tundsin, et olen sooja sisse saanud ja nüüd võiks sõitma hakata. Ja nii tulidki viimased 30 km täiega, ning seda ma nimetasin mänguks „vastased tulevad selg ees ja kaovad igavikku”. Siis alles sain ma aru, et olen võidusõidul.

Igatahes oli kahju, et finiš nii kähku tuli – nii 20-30 km oleks vähemalt veel võinud olla - mul hakkas just minema :-)

NIPPEL
Aa ja Suurelt Munamäelt alla tulles õnnestus ka ainuke nippel panna. Esimese kurvi võtsin ilusti, teise ka, kuid viimases - see mis keerab suurele teele - seal ma ei tahtnud kuidagi pidurdada :-) Ja kui ma lõpuks pidurdama hakkasin, sain aru et hilja - märg sile asfalt kaetud mahalangenud lehtedega. Juba pidurdamise ajal oli ilmselge, et panen põõsasse - nii ma siis nautisin neid viimaseid meetreid, jõudsin veel hüüda et tee pilti ma kohe lendan. Ja rahvale jõudis ka kohale lõpuks, et see mees pidama ei saa ning suure jooksuga eest ära hakkas rabelema. Ratas iseenesest oli kogu aeg kontrolli all, se's mõttes et ma ei lasknud tal ei paremale ega ka vasakule ära kalduda - see oleks kõige hullem olnud. Nii ma siis panin otse edasi, kuna kruusani - ja seal haakisin ilusti jalad lahti ning lendasin üle lenksu põõsasse - ratas mulle järgi. Aga kohe püsti tagasi, kiiver otseks, pealtvaatajatele naeratus ning täiega edasi.

LÕPETUSEKS
Minu reisikaaslased: Kaarel lõpetas kohal 54, kuid Kalmeril oli kukkumine ning tema pidi katkestama. Kui neil aga oli võimalus uhkustada oma selle suve läbisõitudega, mis oli ühel 3000 ja teisel 7000 km, siis minul tuli selle aasta suve läbisõiduks tõenäoliselt alla 1000 km.

Xdream sügisene osavõistlus Viljandis

Täna toimus Xdreami sügisene osavõistlus - sprint, ütlen kohe et SuperLux. Väga mõnus võistlus toimus - nagu alati. Kuigi ma eile ennustasin, et meie finisiajaks tuleb ca 7 tundi, siis tegelikult lõpetasime ajaga veidi üle 5-e tunni.

Võistles EMT segavõistkond - segased@emt - koosseisus Leivo Sepp, Kaja Pino, Alar Jõeste.

Tulemus: aeg 5:23 (see on juba koos 15 min trahviajaga, mille mina kogemata tekitasin) ja mis kõige olulisem - LÕPUKS ometi sellel etapil võitsime meie pikaaegset kallist konkurenti Hekotek sega. Niiet segavõistkondade arvestuses tulime 9. kohale ja lõpetas üldse 11 segavõistkonda.
Üldarvestuses tulime 41 lõpetaja hulgast 35 kohale.

Võitja oli muidugi ISC Adventure Team (Heiti Hallikma, Randy Korb, Rain Lond) ajaga 3:32 - Eesti esivõistlejad multispordis.

Pildialbumi panin ka juba üles. Kaja kirjutab (nagu alati), veidi pikemalt sellest käigust. Vaata Lembitu Kuuse kommenteeritud ETV kokkuvõtvat spordiuudist selle kohta.

xdream sügis Leivo Sepp

Kaja Pino xdream sügis

Alar Jõeste xdream sügis