Tuul oli metsik - kaldal olla ei olnud võimalik - tuul peksis jube valusalt liivaterasid vastu paljast nahka. Samuti olid tormiga kõik riietuskabinid pikali lennutatud ja need hulpisid seal poolest-saati meres. Nagu juba väike New Orleansi Katrina orkaan :-)
Lained olid vägevamast vägevamad. Koos lastega hullasime ja möllasime üsna kalda ääres. Lainete suurus ja jõud oli ikka metsik. Käskisin lastel hoida kogu aeg enda lähedusse, õnneks kedagi päästa polnud vaja - kuigi peale ühte lainet oli Kreete näost valge ja teatas, et "mind tabas ootamatult metsikult tugev laine mis paiskas mu täiesti vastu põhja, ma tahtsin sind appi hüüda, kuid avastasin et ainult vesi tuleb suhu..." Seepeale ta püüdis ennast kähku taas jalule saada ning pead pinnale tõsta.
Igatahes nentis ta veel mitu korda "uskumatu kui tugev võib ikka laine jõud olla, ma ei saanud mitte midagi teha - laine lihtsalt paiskas mind sinna-tänna nagu ise tahtis".
Väga raske on sellises "keevas" vees head pilti tabada. Vähe sellest, et pildistatavad on igal järgmisel hetkel jumal teab kus, on ka fotograafi elu kuumaks köetud....