Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Küsimusele, "mis vahe on A ja B-rajal?" - vastan ma ikka, et A-rajal on rohkem aega. Jõuab pilte teha ja ise fotograafidele poseerida.

Alltoodud pildid pärinevad Xdreami rajaäärselt fotograafilt.

No näed, palju kõvem üritus kui Jooksumaraton - oli Mona-X, kus ISC-tiim tuli taaskord esimesele kohale.

http://heitih.blogspot.com/2006/05/mona-x-isc-esimene-mona-liisa-teine.html 

Koosseisus Heiti Hallikma, Ruth Vaher, Randy Korb, Rain Lond.

Palju õnne !

23km, koht 267, aeg 1:41. Kokku lõpetajaid 993. Oma vanuseklassis 120 koht.

http://www.tartumaraton.ee/jm/proto.php?f=jm_2006_23km_lp 

Statistika:
2005 aastal aeg 1:47 ja koht 332.
2004 aastal aeg 1:53 koht 386.

Ilmselgelt arenen !

Meil siin lektor on USA-st ja kolm inimest Itaaliast ning üks Eestist.
Täna käisime kõik koos Müncheni peal. Itaallased oskasid ingliskeelt umbes sama hästi kui mina - st mitte soravalt. Aga läbisaamine oli tõeliselt äge - itaallane on ikka itaallane. Nad suudavad sind oma emotsioonidega põhjalikult täita.
Näiteks Alessandro küttis kõigi meie kirgi üles sellega, et pidevalt on vaja ilusaid naisi vaadata. Kui möödusid 2 naist koeraga ja ma ilusaid naisi pildistasin - siis Alessandro küsimusele, et "what you shooting, a dog ?" - sain ma ausalt vastata "no, only women :-)" - "Ollallaaa, you are really Italian man !!!". Ja nad arutasid tükk aega seda stiilis nagu meie oleks öelnud "tõeline eesti mees".
Igatahes tõeliselt lõbus on itaallastega koos väljas käia - isegi kui nad on pealtnäha tavalised inimesed, peitub neis siiski suur annus temperamenti ning kõiges on nad aktiivsed osalema. Neil ei valmista mingit probleemi suvalise inimesega minna juttu tegema selleks et enne minuga kokku leppida, et mina siis samal ajal seda naist pildistan :-)
Tegin siis mõned pildid ümberkaudsetest naistest.
Samuti õllekast Hofbräuhaus, mis on Müncheni suurim ja täismajana mahutab ligi 5000 inimest. Kuna see pannakse kell 1 öösel kinni, siis peale seda valgub sealt majast tuhandete kaupa inimesi õuele, kes kõik laulavad ühtesid ja samu laule, sõltumata vanusest, soost ja rahvusest. Jaapanlased ja venelased lõugavad koos sakslastega ja prantslastega õllepruulijat laulda - kõik omavahel head sõbrad - ja nõnda hommikutundideni välja.

Meie itaallased - üks ei võtnud üldse alkoholi ja teine teatas, et ta joob esimest korda elus terve liitri õlut ära. Saksamaal nimelt väiksemaid õllekanne pole. Ühesõnaga oli näha jah - peale seda liitrist õllekannu läks ta päris rõõmsaks ja oli veel 10x rohkem temperamentse itaallase moodi :-)
Ja jutt muudkui veeres inglise-itaalia segakeeles. Väga lõbus on rahvusvahelises ettevõttes!
Näiteks ajasid nad segi sõnad smalltalk ja biztalk (viimane on üks microsofti toode) - ning rääkisid meile midagi biztalkist ja küsisid sealjuures, et kas see sõna ei tekita meis mingeid tundeid - ei, see on lihtsalt Microsofti toode - Biztalk server. Hiljem muu jutu käigus tuli segamini minek välja ja siis olid nad lihtsalt lapselikult rõõmsad, et näe - segi ajasime, enne rääkisime ikka smalltalkist. Ja siis saime meie naerda.

Enamuse naisterahvastega alustasid nad vestlust oma kiires ja temperamentses itaalia keeles, kuid mõistes et partner ei vasta - hakati kasutama oma inglise keele tagavarasid.

Muid pilte veel, mis sealkandis tehtud ja meeleolukad tundusid - pildialbum.

Kui Tallinnas muutub mõttetuks autoga tööleminek, siis Saksamaal on väga levinud jalgrattad.

Tuleb mees kodunt välja, ülikonnaga, istub ratta peale ja sõidab sellega rongijaama. Seal lukustab ratta tavaliselt hoidlasse, kui sinna ei mahu siis mõne aia või iseenda (ratta) külge. Sõidab rongi-metrooga tööle, linnas ootab teda järgmine ratas millega edasi sõita. Ning rattad pole nagu meil - mukitud ja läikivad käikude-sarvede-pudelihoidjatega isendid. vaid tavalised meestekad, naistekad, pakiraamide, pakikorvide jms. Samuti panevad need ülikondadega sõitvad mehed oma parema püksisääre soki sisse, et see keti vahele ei jääks.

Nägin kesklinnas pilti, kuidas valge ülikonnaga mees sõitis mingi naisteratta tüüpi isendiga ja ühes käes hoidis äsja poest ostetud suurt triikimislauda.

Nii et mehed ülikondadega - paljud teist saavad sellega hakkama, et poest peale tööd valge ülikonnaga (üks säär soki vahel) naisele triikimislaud tuua ?

Ja nii ongi.

Samuti on seal soositud ka väikeautode omamine - st. seal on märgitud eraldi parkla Smart-tüüpi autodele. Ruumi on ju vähe :-)

Vaevalt kuu aega tagasi oli selle koha peal lumi ja külm ilm, kuid täna on siin oluliselt soojem kui Eestis. Kogu maa on kaetud juba rohelusega ning igal sammul saadab sind linnulaul ja kasvava rohu lõhn.

Vaata võrdluseks vähem kui kuu aega tagasi tehtud pilt samast kohast: http://leivo.ekstreem.ee/?ID=1224&s=com 

Paistab siitpoolt vaadates, et Xdream ja kultuur käivad tihedalt käsikäes.

Igatahes meie käisime täna Kajaga Draamateatris vaatamas tükki Finis Nihili. Kui esimene poolaeg lõppes sellega, et midagi ei saanud aru - siis teine poolaeg tõi mõningast selgust asjadesse. Pean aga märkima, et enne lõppu läks taaskord etendus "käest ära", nii et lõpptulemusena tekkis palju vastakaid arvamusi ja mõistmatust kogu olustiku suhtes.

Rohkem seda tükki ei tule, kuna tegemist oli viimase etendusega. Lavastaja Priit Pedajas - no muidugi - selline mees tegi alati väga eriskummalisi tükke. Ma nimelt töötasin kunagi Noorsooteatris (tänane Linnateater) valgustajana ja nägin hulgaliselt seal hulgaliselt sõna otseses mõttes kogu lavatagust elu - ja valgustaja ruum oli täpselt lava taga, kust kõik näitlejad läbi käisid.

Aga Xdreamist: meiega koos oli seda tükki vaatamas ka Hansapanga teami Riivo ning teada on, et ka xdreami võitja Heiti läheb homme Draamateatrisse. 

Esiteks: väga kordaläinud üritus. Suurepärane korraldus ning igati mõnusad ja jõukohased lisaülesanded.

STARDI OOTEL !

Team jätkuvalt koosseisus

• Leivo Sepp
• Kaja Pino
• Alar Jõeste

Palju tänu ka meie ühtsele tiimile. Lõpetasime ajaga 8h 52min.

16 lõpetanud segatiimi osas tulime 7. kohale ja üldarvestuses 54 lõpetanu hulgas tulime 37. kohale.

PS! Mina isiklikult pean ütlema, et kuidagi kerge rada oli seekord - ma tean küll, et minu võistkonnakaaslased ei jaga seda arvamust kõigi rajalõikude kohta. Aga ratas oli ainult 40km, kanuu oli lühike ja jooks oleks ka võinud pikem olla.

Tulemused http://www.xdream.ee/tulemused/korvemaa06/tul.htm 

Microsoftist olid väljas veel B-raja võistkonnad:

MicroHansa (mehed): 32. koht aeg 5:14
Õhtuks rihmaks (naised): 66. koht aeg 6:22
MicroMen (mehed): 95. koht aeg 7:45 (see on tegelikult koos 1h trahviga)

Ja jätkuvalt ütlen ma seda, et tegelikult on need tagumise otsa mehed väga vajalikud. Mis huvi oleks eesotsas võistelda kui tead et sinust tagapool polegi kedagi. Nii et au ja kuulsus kõikidele viimastele kohtadele.

Müned pildid samuti: pildialbum.

Selle aasta Jüriööjooksu kangelaseks võib pidada Kaja.

Võistkond oli koosseisus (stardijärjekorras) - veebiaadress http://www.srd.ee/koop/

1. Leivo Sepp
2. Pirgit Kasemets
3. Jaanus Soots
4. Kaja Pino
5. Alar Jõeste

Minul oli eriti lihtne joosta - täiesti valges - anna ainult minna. Aeg alla tunni. Oleks võinud muidugi parem olla - aga paaris kohas õnnestus eksida. Lihtsalt punktid olid väga tihedalt kaardile märgitud ja nii võis tähelepanu hajumisel kergelt rada segi minna. Peaasjalikult seetõttu valesti läksingi. Rada oli väga väikesel maa-alal - Ülemiste järve ja maantee vahel - kõik punktid asusid siis tihedalt risti-rästi järve ja maantee vahel.

Praeguseks on teada asjaolu, et meie tiimi kõik liikmed leidsid ka kõik punktid üles - mis tähendab minu jaoks esimest Jüriöö jooksu, kus meie tiimi tulemus läheb arvesse - st. ei saa protokolli DNF või DQ.

Ma olen väga rahul selle aasta Jüriöö jooksuga.

41 võistkonda lõpetas ja meie olime tagantpoolt esimesed. Lõpuajaga 6h 9min.

Vaata siit pilte: http://www.ekstreem.ee/pildialbumid/06%20Jüriöö%20jooks/

Ja siit: http://users.emt.ee/~alar/jyrioo_jooks/index.html 

8:35 väljub Balti-Jaamast rong, pilet maksab 18 krooni ja natuke rohkem kui tunni aja pärast oledki Paldiskis.

Täpselt nii algas meie tänane rattasõit Paldiskist Tallinna suunal.

Majad on ääre-Paldiskis ikka samasugused lobudikud nagu varem, kohati on võibolla ainult veidi hullemaks muutunud.

Need on siis tegelikult vanad vene sõjaväe kasarmud, milledest pole kellelgi sooja ega külma - las vedelevad-lagunevad.

Paldiski poolsaare tippu jõudnult tegime muidugi taas peatuse. Käisime selle vana sõjaväe vaatetorni juures.

See valvetorn on küll omal ajal väga huvitava otstarbega olnud.

Nimelt seal üleval istusid ohvitserid, kes jälgisid Pakri saari - selle lõhe suund on täpselt Pakri saarte peale - jälgisid seda kuidas lennukitel pommitati mingeid seatud sihtmärke. Sihtmärgid olid nii maal kui meres.

Selle torni kõrval ja ümber on mitmed maaalused käigud - mõned isegi nii sünged ja pimedad et sinna pole julgenud ka koos vanemaga lapsed minna. Ega ma ei soovita ka igasugusesse käiku minna suvaliselt minna - ma tean kohti kus on olemasoleva käigu all veel teine tasand - ning kunagi ei tea kus pimedas koridoris see võib sind tabada.

Hiljem turnisime muidugi ka panga serval, kuid sealt lahkudes õnnestus haarata klaasikild rattasse - nii läks täie ette kaasavõetud varukumm jms abivahendid.

NB! 1. Võta alati tagavara kumm kaasa 2. Enne uue kummi panekut kontrolli alati VÄLISKUMM seestpoolt üle.

Need on lihtsad kogemused - näiteks praegugi - klaasikillu leidsime nii, et keerasime väliskummi tagurpidi ja vaatasime selle hoolega üle. Kui me poleks seda teinud, oleks meie uus kumm kohe esimese meetriga samamoodi purunenud.

Edasi sõitsime mööda Paldiski poolsaare teid, mis kohati olid suisa vesised - nii et mõlemad saime ka oma varbad märjaks.

Tegime peatuse Treppojal ja imetlesime sealset veterohkust.

Jõudsime Laulasmaa randa - tegime lõuna peatuse - läbitud oli juba 35 km - pepu valutas ja kõht oli tühi. Samuti tõdesime mõlemad milline tore nauding on tegelikult binokliga linde uurida - ja mõistsime oma arust ka linnuvaatlejate indu. Binokli aga kinkisid mulle sünnipäevaks minu eelmised töökaaslased - suur tänu hea binokli eest.

Jõudsime oma reisiga muidugi läbi Keila-Joa - kus pidime ju ikka sealt läbi minema, veerohkust imetlema ning pilti tegema.

Turnisime ka ühe suure kivi otsas.

See oli ühe ütlemata toreda tee peal, mis viis otse Tabasalust Harku järve äärde. Seda meil just vaja oligi, sest siis saime keerata veel Astangult läbi ning oma silmadega üle vaadata kuidas sealne olukord on.

On küll.

Jubedam kui Kole.

Niisama vaadates on Astangu nagu Astangu ikka - homme kell 11 tulevad siia juba JK alpinismiklubi ronijad peale.

Aga ümbruskond on ikka õudne laga küll. See on täiesti masendav millist prahti siia igalt poolt tassitakse.

Muidugi - kui see piirkond pole looduskaitse vms. all, siis oleks pikas perspektiivis päris kasulik siia endale maa osta. Kujutan ette, et 20 aasta pärast hakkavad võrsuma siin esimesed majakesed ning rajatakse kommunikatsioonid jne.

Väga tore päev ratastel. Pepu täiesti haige, läbitud 76 km.