Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Ja päris korralikult. Meri samuti.

Jaan hõikas välja, et "pühapäeval oleme jääl" - eks me sellest ajendatuna kohale läksimegi..

Minu ja Kaja jaoks on sellega jääronimishooaeg taas avatud. Selgus, et kasside jäässelöömine käib ikka samamoodi - jalgadel on kõik ilusti meeles.

Käisime pärast ka Jägala juga sellise mägironija pilguga vaatamas - aga seal tulvab ikka kõvasti vett alla. Tegelikult on seal võimsad jääpostid juba püsti aga ronida neid veel ei saa. Ilmselt sarnaste ilmade jätkudes saab aga varsti ka jägalal ronida.

Tänasel treeningul Otepääl kasutasime abivahendina justnimelt matkakeppe, need mida saab paraja pikkusega lühemaks teha ning millel saab kettaid vahetada. Ajaliselt olime õues 5,5 tundi, mida oli tänase -23 kraadiga vägagi piisavalt.

Nõuanded võistluseks, tänase praktilise kogemuse alusel.

Seljas/jalas/peas:
Brynje soe pesu, NorthFace fliis windstopperiga ja Gore-Tex NorthFace koorikjope (koorikjope tähendab ilma voodrita). Kehal polnud külm kordagi, mõned korrad oli palav. Peas windstopper NorthFace kõrvadega müts.
Jalas - Brynje soe pesu, Halti matkapüksid.

Kogemus õpeatas, et täiesti piisav ja hea - sama ilma korral olen võistlusel sama riietusega. Üks täiendus - kindlasti võtan kaasa näomaski, kuna sellise temperatuuri korral on isegi kõige väiksem tuulevine väga külm. Maskina ärge kasutage sellist, millel on nina ja suu sees - need kohad lähevad muidu väga ruttu härma ja ninast tilgub vett, mis muutub kohe jääks. Mask peab olema selline, kus on väljas täpselt silmad-nina-suu!!
Ärge pange selga oma sooja sulejopet! Selle te lõhute metsas ära. Oksad on jäätunud ja väga teravad ning tugevad.

Varbad:
Lorpeni õhukesed spordisokid ja Lorpeni sünteetilised Eriti Head Sokid. Saapad - head sissekäidud matkasaapad. Kõige peal bahillid ehk säärised.

Kogemus näitas, täiestis piisav ja hea - sama komplekt saab olema ka võistlustel. 

Näpud:
Miskid vanemad suusakindad - keskmiselt soojad.

Kogemus õpetas, KÜLM. Võistluste ajal võtan kaasa oma mägika kindad - st. õhukesed sisekindad, nende peal sulekindad ja kõige peal koorikkindad. Kõiki kindaid saab ka eraldi kasutada, vastavalt temperatuurile - kuid täna viimased poolteist tundi suvaliste kinnastega oli näppudel nii külm, et otsast tahtsid ära kukkuda.

Liikumine:
Jooksen - no vähemalt 2-3 tundi !
EI, mitte kuskile sa ei jookse - kõige rohkem pool tundi, siis on kõik. Lumi on paks ja teelt kõrvale ära väga kergemeelselt astu - jääd liikumisega tõsiselt hätta. Kõige kiirem ja jõusäästlikum tee on ringi minna.
Arvesta, et ka selliste külmadega EI KÜLMU kõik kraavid/jõed kinni. Alaril õnnestus täna üsna alguses kohe jõkke sisse käia - õnneks ainult üks jalg.

Söömine/joomine:
Võta kaasa termosega sooja jooki. See kulub marjaks ära - minu kogemus soovitab kaasa teha kisselli. Mitte teed või kohvi. Süüa pole eriti vaja, sellise külmaga muutub igasugune kaasa võetud söök kõvaks kui kivi.

Edutegurid:
Kui temperatuur on sama, siis kinnitan, et eduteguriks saab olema sinu suutlikkus sellises ilmas piisavalt kaua viibida. Näiteks meie olime 5,5 tunniga näppudest ja näost täiesti külmunud.
Kuigi väljas oli tuulevaikus!
Vahepeal pöördus siiski see tuulevaikus meile vastu ning siis oli momentaalselt eriti külm.

Mehed:
Ajage võimalusel habe ära - segab ja läheb mõttetult härma.

Naised:
Teil pole midagi ära ajada - aga teie vaadake, et mehed liiga uljaks lähe ja kontrollige et nende näod ikka roosad oleksid. Kui juhtub, et nina, põsenukk või lõug läheb valgeks - siis on vaja kiiresti seda hõõruda ning veri käima panna. Samuti paluge ennast jälgida.

Matkakepid:
Kõige mõistlikum valik - käimiskepid sobivad ka. Matkakeppide eelis on see, et sinna saad panna kõige suurema rõnga. Enda suusakeppe ära võta, need võid parem võtmata jätta - liiga pikad ja segavad. Matkakepp peab olema ca 110-120 cm pikkune.

Kõige põnevam aga oli Underground tour. Kui sa Seattlesse satud, siis mine kindlasti sinna. Kuna ma siiani olin ainult kuulnud, et mine vaata, siis mõtlesin „ok, eks ma siis lähen”. Aga oleks ma enne lugu teadnud, poleks mul seda mõtetki pähe tulnud, et kui aega pole siis ei lähe.

Mis see lugu siis on ?

Seattle hakati ehitama kusagil 1850a. paiku. Ok, elu veeres mitmed kümned aastad. Teadupärast aga peavad inimesed igapäevaselt oma vajadusi rahuldama. Seattle aga asus täpselt nii ebamugaval kõrgusel mere suhtes, et kanalisatsiooni oli keeruline ehitada.
Õigemini ehitati lõpuks üks vinge kanalisatsioon koos  uuendusega, et peldikud ehitatakse kõrgemale ja varustati igasuguste sitatõkete ja siibritega. Niisiis, peldikusse läksid trepist üles alati ja istusid kõrgel nagu kuningas, isegi kui sul oli vaid 1-korruseline maja. Ok – asi peaaegu nagu toimiski – kui aga merel oli tõusuperiood ning sa juhtusid peldikus rahulikult oma kõigeparemat tegema ning peale seda vett tõmbasid – siis ohhohooo – võis juhtuda selline asi, et allamineku asemel purskas peldikupotist igasugust värki isegi kuni paari meetri kõrguseni. Ühesõnaga kogu kanalisatsioon töötas aegajalt tagurpidi ning siis haises terve linn ja olemine oli majades sees kui ka tänavatel väga must ning jäle.

Paha lugu ju iseenesest. Niisiis, selleks et kehvadel aegadel mitte sita ja sopa sees kõndida tavalistel tänavatel, ehitati teise korruse kõrgusele jalgteid – kus sai siis puhta jalaga kõndida. Nõnda siis arenes see edasi, kuni kvartal-kvartali järel ehitati kogu tänava ulatuses teedele nö teine korrus peale. Seal oli hea ja puhas ning värske õhk. Kogu sitane elu jäi esimesele korrusele aga edasi. Samuti olid poed ikka veel seal all – nüüd juba pimedusse mattunud ligastel tänavatel. Elu käis kahel tasandil – all käidi poodides, kõrtsis, juuksuris – kuid üleval oli lihtsalt hea olla. Mõnda kohta ehitati ka tänavale aknad, et alumine tänav ka valgustatud oleks. Hobustega sõideti kohati üleval, kohati all.

Siis aga hakkasid seal pimeduse ja sita sees igasugused rotid jms jäledad elukad rõõmsalt paljunema. Ja tol ajal esines ka juhtumeid, kus inimese elu langes rottide ohvriks. Võeh.

Sisuliselt see siis ongi Seattle undergroundi lugu, et lõpuks kolisid kõik inimesed ära elama teisele korrusele, millest sai tegelikult kogu linna uus esimene korrus – ja senine esimene korrus jäeti täielikult maha. Linn kasvas ühe korruse võrra kõrgemale! Peaaegu uskumatu !
Uus linn valmis lõplikult kusagil 1900 paiku.

Muidugi jäid eksisteerima sinna nüüd juba maaalusesse süngesse ja ohtlikku linna mingisugused salabaarid jms. kohad mis ilmselgelt kartsid ilmavalgust. Loomulikult elutses seal veel pikka aega mingi kummaline seltskond – kõndis ja toimetas mööda neid mahajäetud kottpimedaid tänavaid. Samuti loobiti suur osa nendest esimese korruse tänavatest igasugu vana träni lihtsalt täis.

Ja käesoleva tuuri käigus siis räägitaksegi väga palju sellest samast loost ning käiakse maa all vaatamas Seattle kunagist esimest korrust ja vanu tänavaid. Sa näed seal näiteks Seattle keskpanga hoonet, kõrtsi, hotelli...

Võid vaadata vanaaegseid pilte, kus seesama maja sillerdab päikese käes, mille süngel esimesel korrusel sa parasjagu aknast välja mõttetule, pimedale kuid kunagi elu keenud tänavale vaatad.

Seattle kesklinnas asub 200m kõrgune vaatetorn, mida nimetatakse Space Needle. Pilet sinna maksab $11 ning asi on seda väärt. Üles on ehitatud suurepärane platvorm, kus saab ümberringi jalutada ning kogu Seattlest pildi ette. Kui oleks selge ilm (mida siinkandis kahjuks harva leidub), siis paistaksid ära siia ümberkaudsed kõrgeimad mäed – Mount Baker ja Mount Rainier. Kui aga ilm pilves, siis saab sisetingimustes kasutada interaktiivset monitori, mis näitab sulle sellegipoolest neid kohti. Samuti on väga tuulise ilmaga ebamugav seal õues olla ning selleks puhuks on ehitatud lahendus, kus saad ise joistikuga juhtida kaamerat, mis asub torni tipus. Seda saad igas suunas keerata ja pöörata ning samuti suurendada ja vähendada.

Sci-Fi muuseum. Kui oled ulmekate armastaja, siis see koht on just sinu jaoks. Seal on Igasugused tegelased väljas – Master Yoda jt. Star War tegelased, Alieni filmi tegelased – ka. see jäle emakoletis ja tema munad, X-files, igasugused tulnukate aparaadid, relvad, kõikvõimalikud tuntud ulmekate robotid elusuuruses – ühesõnaga – asjaarmastajale vaatamist küllaga.

Lennunduse muuseum. Kui oled lennunduse huviline, siis on siin palju huvitavat ja põnevat vaatamiseks. Suur-suur hulk vanaaegseid ja kaasaegseid lennukeid on väljas.

Ja muidugi maailma kõige rikkam mees elab Seattles, õigemini siit kesklinnast poole tunni sõidu kaugusel ühe saare peal. Loomulikult on see mees Bill Gates.

Siia nimekirja võiks lisada veel akvaariumi, loomaaia ja 3D IMAX kino kuid neis jäi käimata. 3D kino juures olime isegi järjekorras, kuid siis selgus et järgmise filmi alguseni on tükk aega ja seepeale loobusime.

Paljud teist mäletavad, et Aconcagua ekspeditsioonil ei kasutanud me piisavalt arstide järelvalvet ning seetõttu oli sunnitud üks inimene (Kaja) suisa helikopteriga alla minema.

Nagu ma juba siin kirjutasin, on kõrgel mägedes väga oluline jälgida ühte parameetrit - nimelt hapniku sisaldust veres. Seda mõõdetakse väikese elektroonilise aparaadiga (oximeter, oxymeter), mille ma shopping-touri käigus siit endale ostsin.

Firma on Nonin: http://www.sportstat.nonin.com/ ja mudel Nonin Onyx 9500.

Tegemist on küll tema suurust vaadates kalli asjaga, kuid see eest väga olulise asjaga. Enam ei toimu ühtegi mägimatka, kus mul seda kaasas poleks.

See on asi, mille üle ma väga rahul olen. Kuid shoppamisest veel: hinnad on siin eestlase jaoks harjumatult - nimelt käesoleva klotsi hind oli $325, kuid ära ostes selgus, et sellele lisandub veel 8,8% käibemaks.
Selle mudeli kohta on kirjutatud ka: Tested and proven by U.S. Army Special Forces on Denali. Denali mäe teine nimi on McKinley - ehk Põhja-Ameerika kõrgeim mägi - 6194m.

Mul on Eesti tarbijakaitse üle ikka väga hea meel, et meil peavad olema kõik hinnad väljas lõpliku numbriga ja mingit "kummalist" petmist teha ei tohi.

Teine shoppingu mõttes oluline asi mille siit kaasa toon, on DVD multispordivõistluse filmiga. Primal Quest: Expedition Adventure Race. Tegemist on 7 päeva kestva võistlusega - ligi 800km pikk, mille käigus sõidetakse süstadega, jalgratastega, turnitakse köitel, joostakse jne - tehakse kõike mida ühes multispordis tegema peab. Võistlus aastast 2004. Vot see on õige multispordivõistlus-kestvusvõistlus, ja mehed ei hädalda stiilis 6 või 8 tundi nagu meil xdreamil - vaid võistlevad aegadega 150 või 200 tundi.

Tagasijõudes teeme sellest ühe kinoõhtu :)

Veidi siinsest olukorrast kaubanduses.

Siin on üks väga suur matkatarvete keskus - www.rei.com . Seal on tõeliselt palju asju - jalgrataste osakond on nii suur, kui kaks Hawaii Ekspressi kokku panna.

Siin linnas on eraldi minu lemmikfirma pood The North Face. Kahjuks aga on mul kõik asjad juba olemas, nii et raha jääb kulutamata. Üks vinge ja suur outdoor pood on siin veel aga selle vebiaadressi mul hetkel pole. Samuti on siin kesklinnas ilusad ja suured street- ja runningsport firmapoed nagu näiteks Adidas, Nike, New Balance.

Tehnikast aga nii palju, et arvutipoode siin praktiliselt pole (vähemalt kesklinnas mitte) - on mõned üksikud kontoritarvete poed, kus muuhulgas müüakse ka arvuteid. Ja asjad saavad siin otsa nagu meilgi - Eestis. Et pole ühtki nii suur, võimas ja rikas ameerika siinkandis. Näiteks Timexi kellad www.timex.com on siin kõikjalt praktiliselt otsas, kuna "jõulude ajal osteti kõik ära", samal põhjusel pole ka leidnud iPod Nano nimelist asja mida mul paluti siit tuua. Õigemini leidsin, aga see oli tunduvalt kallim kui mujal oleks olnud.

Nii et Ameerika on vist ikka New York, Manhattan ? Epp peaks selliseid asju vist paremini teadma...

Tegemist on ühe väga uduse ja vihmase kandiga. Mis neid inimesi küll siia on toonud ja pannud ehitama sellise suurlinna ??
See on suur linn, mida ilmestavad kõrguvad pilvelõhkujad ja ruudukujulised tänavakvartalid.

Seattles on kõik tänavad ida-lääne (avenüüd) ja põhja-lõuna (tänavad) suunalised. Kusjuures ida-lääne suunalised avenüüd on lihtsalt nummerdatud. Mere ääres esimene avenüü on nr. 1 jne. Kui ma jooksmas käisin siis ida-lääne suunal jooksin 35. Avenüüni välja. Põhja-lõuna suunal aga on tänavatel ka nimed – Pike, Pine, Virginia, Bell, Columbia, Washington jne.

Pilvelõhkujad on valdavalt hotellid. Üks kõrgemaid on 76 koruseline, ligi 300 m kõrgune ja 46 liftiga.

Siiani arvasin, et mul on ikka mingisugune oskus inglise keele osas olemas, kuid siin tundub mulle, et olen sattunud mingile täiesti võõrale maale. Keskmine ameeriklane räägib kiiresti ja väga lohakat inglise keelt. Tõsiselt, sõnalõpud neelatakse alla ja kogu keeleline diktsioon on üsna vilets. Alguses ma ei saanud asjast aru – kuid analüüsides paljude erinevate elualade inimeste kõnesid (poemüüjad, inimene tänavalt, bussijuht, seminaril esinejad, hotelli administraator), hakkas mulle kohale jõudma et tõesti-tõesti, ameerika inglise keel on kiire ja korralike sõnalõppudeta.

Mulle tuleb meelde siinkohal üks situatsioon Argentiinas. Istusime Kajaga ühes Patagoonia restoranis ja sõime lõunasööki kui meie kõrvallauda tulid üks mees ja naine. Kuigi me lobisesime omavahel, jäi mulle väga selgelt nende jutt kõrvu ning paari minuti pärast ei suutnud vastu panna ja kõnetasin neid. Miks ? Nad rääkisid inglise keeles (valdav enamus räägib seal hispaania keeles) aga nende hääldus oli NII selge ja NII puhas, et se tundus midagi uskumatut. Nagu mõnes vanaaegses inglise aristokraatide filmis. Hämmastavalt ilus kõnekeel. Kogu jutust aru saamine oli lihtne ja mõnus ning esimene mida ma neile ütlesin (kahtlemata mitte nii sorava inglise keelega), oligi midagi nende keele puhtuse kohta. Ja mis te arvate kust nad pärit olid – muidugi inglismaalt.
Minu eluunistus on saada kõnelema sama ilusat inglise keelt kui´seda tegid nemad. Muidugi olid nad kõigele lisaks väga huvitavad inimesed, nii et meil oli peale seda vähemalt üks tunniajane mõnus jutuajamine. Nad olid nimelt keskealised mootoratturid, kes alustasid kaks kuud tagasi Põhja-Ameerikast ja olid selleks ajaks alla Argentiinasse jõudnud.
Ja nendega võrreldes (ja sellega mis ma koolis olen õppinud), on ameeriklase inglise keel ikka väga inetu ja lohakas.

Seattle on mägine. Siin asub üks Põhja-Ameerika kõige populaarsem mägi Mount Rainier (üle nelja tuhande) mida käivad igal suvel ronimas tuhanded mägironijad. Seega tuleb ka Seattles linnas ringi liikudes kohati üsna järskudest mägedest üles-alla vantsida.
Kiirteed läbi linna, tänavad ja magistraalid kulgevad maa-all, maa peal ja linna kohal. Sama asi ka trammidega (kui nii neid nimetada). Neile ei jätkunud enam tänavatel ruumi ja nii ehitati need tänavate kohale – cool ! Lisaks linna all asuvatele tänavatele-teedele on ka osa linna maa all – õigemini on see selline osa, kus elati kunagi ammu ja tänapäeval korraldatakse sinna vaid ekskursioone.

Eile käisime lennunduse muuseumis – tõeliselt lahe koht. Koos Jaanusega kasutasime ka võiomalust proovida lennusimulaatorit, mis on võimeline tegema igas suunas 360´ pöördeid. Tõeliselt lahe elamus. Kusjuures kõiki neid pöördeid ja keeramisi saab ise juhtida.

Bussiga linna tagasi sõites sattus bussijuhiks üks huvitav mees. Mees kes jutustas terve tee tagasi linna. Te olete ju vaadanud mingeid Texase või Mexico filme, kus on indiaanlased, kauboid ja lisaks sellised vanemad jässakad (paksud) rantšo pidajad ? Vot see mees oli see viimane, ta rääkis madala bassiga, mida ilmestas kerge ninahääl, kuid tema jutt oli täpselt selline kaasahaarav ja kõiki naerma ajav. Mina ei saanud sellest kuigi palju aru, kuna tegemist oli „tavapärase ameerikaliku inglise keelega”, kuid ta pajatas midagi Seattle ajaloost 19 ja 20 sajandi kohta.

PS. Kell on meil siin praegu päeval 14:00. Teie seal aga peaaegu magate juba :-)

Ja kuu aja pärast on juba talvine xdreami üritus.

vaata ka www.xdream.ee

Läheme Lõuna-Eestisse tippe vallutama !

Kodu:

Laura ja Kreete said endale korralikud koolilauad mööblimajast. Oluline on see, et mõlemad lauad on piisavalt laia klaviatuurisahtliga, et hiir ka kõrvale ära mahuks. Täiesti mõttetud on need klaviatuurisahtlid, mis on täpselt nii laiad, et hiir peab laua peal olema - see on väga ebaergonoomiline.

Lapsed:

Mõlemad tüdrukud said Westholmi Gümnaasiumist tunnistused. Laural kõik viied, Kreetel täpselt nagu esimesel veerandil - ehk siis kõik viied, ainult inglise keel neli. Ramses teatas lasteaiast tulles, et tema soovib minna Prantuse Lütseumi - no minul on tegelikult selle kooli üle vaid hea meel. Ja me läheme uuel aastal kindlasti sinna proovima.

Laura:

Sai endale taas uue mobiiltelefoni - mudeliks Samsung SGH-X200 - kuna ta armastab väga klapiga telefoni. 
Eesti Politseid on mõttetu usaldada. Lubatakse "homme" tagasi helistada - aga krt teab millal nende homme kätte jõuab.

Mina Ise:

Olen alates 5.jaanuarist Microsoft Eesti ridades ning sõidan 7. jaanuaril Seattle's toimuvale Microsofti TechReady 2 konverentsile.

Uus Aasta:

Uus aasta tuli Kaja juures maal suure seltskonnaga. Väga lahe ja mõnus oli igatahes !!!

Planeeritud marsruudist jätsime ühe osa välja, kuna üle raba suusatamine on ikka omajagu kunsttükk ja suhteliselt aeglane tegevus. Esimesel päeval 4 tundi - 10 km, teisel päeval 6 tundi - 14 km.

Alustasime Aivar Ruukeli juurest, Saarisoolt. Esialgne plaan oli minna mööda jõge Aesooni ja sealt rabale keerata, kuid jõgi oli lahti mis lahti. Läksime siis mööda teed. Aesoo rippsilda valvas üks Väga Kõva Häälega ja muidu suure olemisega njuufaundlane. Kuid mõningase koosviibimise järel muutus ta üsna taltsaks ja oli nõus meid üle silla lubama.

Toonojale jõudsime igatahes kottpimedas, õnneks olime seal mõlemad käinud ning samuti omasime adekvaatseid kaarte ning oskasime suurepäraselt kasutada kompassi ja selle järgi orienteeruda. Kell 17:00 püstitasime pilkases pimeduses selle vana sauna kõrvale oma telgi. Muuseas, keegi on selle aasta augustis sauna maha põletanud. Kuid samas oli näha, et käis töö selle taastamisega.

Kolasime ka majas ringi ning oma suureks heameeleks leidsime ka vana Toonoja päeviku, mis varemalt oli seisnud saunas. Kartsime et ka see on tuleroaks langenud, kuid oh õnne - see rippus kenasti akna küljes nööriga. Lugesime huviga vahepealseid kandeid ning lisasime samuti enda poolt lühikese lõigu.
PS: Hommikul tegime ühiskondlikult kasulikku tööd ning teenisime rahva ja ajaloo huve. Me nimelt pildistasime kogu Toonoja päeviku leht-lehelt ning varsti panen selle siia internetti üles.

Igatahes kell 11:00 olime taas liikumas, sedapuhku suunaks rabarinnak Karusekose ligidal. Sinna oli maad küll vaid 6 km, kuid selle läbimiseks kulus meil aega veidi alla 3-e tunni. Puhkasime seal, kohtasime ka mõningaid inimesi, kes viisakalt mööda teed sealseid vaatamisväärsusi olid tulnud nautima - rabarinnak, vaatetorn ja laudrada.

Meie aga jätkasime oma teed Riisa silla suunas - õnnetuseks aga puudus meil selle piirkonna normaalne kaart ning seetõttu sattusime päris kohutavasse metsa, mis alguses oli küll suuskadega läbitav, kuid hiljem tuli isegi suusad alt võtta ning sellisel viisl läbi tihniku minna - suuna mõttes abiks jällegi vaid kompass. Kui lõpuks metsast välja jõudsime, ootas meid ees mingi kohutav-jäle põllulahmakas. Jäle seepärast, et kui uskumatult künklikuks on võimalik üks põllumaa Euroopa Liidu toetusrahadega songerdada.

No jah - jõudsime siis lõpuks tee peale ja sealt edasi Riisa sillale. Nüüd oli kell juba 16:45 (teadupärast loojub praegu päike kell 16:03) ja see tähendas ka ühtlasi suurt pimedust. Kinnitasime ühe pealambi eesliikujale ette ning tagaliikujale taha - nagu emasel jaaniussikesel, kes laternaga omale isaseid kohale meelitab.

Helistasime Aivarile ning saavutasime suurepärase kokkuleppe - meie tuleme mööda Riisa laudteed/matkarada tema juurde - teisele poole jõge ja tema siis toob meid kanuuga üle. Mõeldud-tehtud.

Väga huvitav kogemus oli kottpimedas metsas pealampidega mööda laudteed suusatada :-) Samuti pani mind imestama seal parklas seisev auto - no kes see sellisel kellajal sinna laudteele veel läheb ??

Igatahes väga toredaid emotsioone pakkus kanuuga üle jõe sõit, kuna jõe kaldad olid mõlemalt poolt ca 8 meetri ulatuses jääs ning keskel oli umbes 6-7 meetrine must vesi. Ega midagi - meil oli tegelikult aastaid tagasi jäätunud jõel kanuumatkamise kogemus olemas, samuti polnud ka Aivar esimest korda paadis :-) Nii me siis sealt üle saimegi - hooga jääserva peale sõites murdus esimene osa jääst ära, kuid 1,5 meetri kaugusel mustast veest oli juba täiesti kindel jääpind.

Lõpetasime tädi Hilja juures saunas ja mõnusa õhtusöögiga tema köögis.

Tahaks siinkohal öelda suur tänu Aivar Ruukelile ja tädi Hiljale. Ja loomulikult ka matkakaaslasele Kajale.

Kõrvaloleval pildil sõbrunes Kaja kassiga Aivari juures ning jõudis viimasega ka juba kokkuleppele, et laenab seda kõutsi kui kodus vaja oma emasele kiisule pojakesi lasta teha.

Niih, Jõuluvana käis ära, kõik said palju imetoredaid kingitusi.

Aga - seljakott on juba pakitud ning hommikul asume Soomaa poole teele, et teha suusamatk üle talvise raba. Esialgne plaan raja osas on järgneval pildidl näha. Eks vaatame kuidas "libiseb", võib juhtuda et libiseb paremini, siis muudame jooksvalt oma plaani või teisel juhul - kui ikka üldse ei libise - võtame lühema raja ette. Korralikud kaardid on juba kotis, GPS, kompass jms olulised abivahendid samuti.