Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Niih, Jõuluvana käis ära, kõik said palju imetoredaid kingitusi.

Aga - seljakott on juba pakitud ning hommikul asume Soomaa poole teele, et teha suusamatk üle talvise raba. Esialgne plaan raja osas on järgneval pildidl näha. Eks vaatame kuidas "libiseb", võib juhtuda et libiseb paremini, siis muudame jooksvalt oma plaani või teisel juhul - kui ikka üldse ei libise - võtame lühema raja ette. Korralikud kaardid on juba kotis, GPS, kompass jms olulised abivahendid samuti.

Plaan A

Jõululaupäev, Laura sünnipäev, toimekas päev, Jõuluvana, kingitused, särisevad verivorstid, ahju seapraad, vonklev küünlaleek kuusel, mõnus vein, omad inimesed.

Plaan B

Jäätunud jõed, külm, lumi, tuisk, kaks tumedat kogu suurte seljakottidega suuskadel. Varavalgest juba teel, õhtuks väsinud, õnnelikud, laternavalguses priimusel süüa tegemas ning pikaks pimedaks ajaks sulgedest magamiskottides puhkamas. Järgmine päev taas suusad, tuisk, lumi, nähtavus nullilähedane - eksinud ...

Kuid ometi kord õhtuks mõnusas saunas ja vastu ööd ka kodusoojas.

Tegelikult pole need siis mitte välistavad plaanid, vaid järgnevad teineteisele nagu tähestik: A - B - C...
Pühapäeval-esmaspäeval on oodata korralikku lumesadu koos madala temperatuuri ning kõva tuisuga - ja meie Kajaga katsume sellise looduse keskel matkasuuskadel üle Soomaa sõita.

Aivar Ruukel - teada sookoll - andis just teada et suusatamine raba peal on täiesti Ok, eriti veel kui vaadata eelolevat prognoosi külma, lume ja tuisu osas. Samuti laenutab tema meile laiad metsa- ja matkasuusad.

Köiepusa muidugi päris ei teki - aga aegajalt tuleb ikka sõlmi teha ning oskusi meelde tuletada.

Nii ka täna - tegime Kajaga minu juures sõlmekooli.

Tuletasime meelde ja veendusime taaskord, et kahekordset paalisõlme on ikka väga lihtne teha. Samuti proovisime läbi kangrusõlmega köiühendamise (kangrusõlm mulle eriti ei meeldi - see jääb natuke kole), proovisime austria juhisõlmega, topelt kalamehesõlmega kolmekordse kalamehesõlmega köisi ühendada. Kolmekordse kalamehesõlmega öite ühendamine tundub kõige ilusam.

Mina õppisin ka ühe uue sõlme - nimelt kahekordse kaheksa tegemise. Iseenesest väga lihtne teha. Samuti harjutasime jaamasõlme - muuseas jaama jaoks kulub ca 8 meetrit köit.

Tuletasime meelde paalisõlme õige tegemise - te ju kõik teate, et viimane ots peab sissepoole jääma, mitte väljapoole ! Väga tihti tehakse seda suvaliselt - ehk et lõpuots jäetakse kas sisse või välja, kuid õige on sissepoole jätta.

Barcelonas tervitas meid ilm, mis sundis kõik mütsid-joped kotti toppima. Eestis - nagu ma uudiseid lugesin - on on torm möllamas ja Pärnu kandis taas üleujutus päevakorras.

Juuresolev pilt iseloomustab siinseid ilmaolusid hästi. Liled õitsevad, puud on rohelised, inimesed kõinnivad t-särkides ning kesklinna peatänavatel keeb hilise õhtuni vilgas ärielu.

Hotell asub Rambla tänaval - tegemist on Barcelona kesklinna kõige kuumema tänavaga - selles mõttes, et tegemist on Barcelona südalinna - umbes nagu meil oleks Viru tänav.

Selle pika tänava keskel jookseb lai puudega ääristatud allee, kus tegutseb lugematu hulk lillemüüjaid, lemmikloomade müüjad (linnud, papagoid, hamstrid, hiired jms), vabaõhurestoranid ning ajakirjaduse laiali laotatud kioskid. Mõlemal pool allee servas on väga kitsas sõidutee ning üle nende astudes on majad tihedalt pikitud igasuguste turisti-nänni-poodide, restoranide ja hotellidega.

Kui väga impressive on sealse la Rambla peatänava inimkujud. Ma ei oska teist nime neile anda, kuid arvan, et see on kõige lähem. Muidugi olen ma neid näinud ka muudes linnades - näiteks Amsterdamis või Bueno Aireses. Aga sellisel hulgal nagu siin, mitte kusagil mujal. 500 meetrisel tänavalõigul kohtasin neid inimkujusid vähemalt kümmekond.

Vanametallimees - mees oli kokku kuhjanud stiilse vanarauahunniku ning paigutas iseennast sinna keskele pikali. Värvidena kasutatud peamislt punast ja roostevärvi. Kui lihtsalt mööda kõndida - võib jääda mulje lihtsalt ühest vanarauahunnikust - kuid tähelepanelikumalt vaatlemisel leiab sealt vahelt ka inimese lebamas. Väga huvitav.

Pronksmees - inimene on värvitud üleni pronksvärviga kokku - riided (ülikond), kaabu, sõrmed, nägu, silmalaud, huuled, kõrvad, juuksed - ühesõnaga kõik. Inimene siis seisab poolemeetrise postamendi otsas ja mängib kuju. Möödakäijad ei pane teda igakord tähelegi, kuna ta on liikumatu - aga siis korraga ehmatab mõne möödakäija poolsurnuks. Eesmärk on neil muidugi lihtne - pakkuda inimestele meelelahutust ja samal ajal iseendale raha teenida.

Tinamees - sama mis pronkmees - aga võrvitud üleni halli tinavärviga üle.

Indiaanlane - vastab samuti pronksmehe ja tinamehe kirjeldusele, kuid selle vahega, et tegemist on indiaanlasega. Kui pildistada soovisid, siis pidid talle loomulikult mündi viskama - seejäral lubas ta isegi mõnel naisel enda kõrvale postamendile astuda.

Jumalateener - tegemist siis üleni valgeks värvitud inimesega, kes paistis selgelt justkui oleks tegemist valge kipskujuga.

Kõik need inimesed olid nii erinevad - ükski neist ei korranud teist tegijat. Neil on väga hea fantaasia - välja mõtlemaks kõiki neid tegelasi.

Charlie Chaplin - täpselt tema ise - jalutas valgeks värvitud näoga oma naljakal-kurval moel jalutuskeppi keerutades ning kohvrit tõmmates mööda alleed.

Puuviljanaine - inimene oli end ning kogu oma ümbruse katnud puuviljadega ning paistis välja väga lopsakas ning isuäratav.

Jalgrattur luukerega - Mees on ennast ühele vanaaegsele külgkorviga jalgrattale pannud istuma kõrvuti koos luukerega. Ma arvasin tõsimeeli, et See On Nüüd Küll Kuju. Aga võta näpust - oli siiski inimene. Nad on fantastilised, nad suudavad erilistes asendites istuda-seista pikka aega ning jätta endast mulje justkui tegemist oleks tõelise kujuga.

Ülaltoodudd loetelu pole kaugelti veel kõik - olid veel kauboid, ilusalt kaetud söögilaua seest välja vaatav ja rääkiv pea, kurat, veel mingeid valgeid ja eriskummalisi naisi jnejne..

Aeg on sealmaal ja paistab et ka osad inimesed küpsed selleks, et minna kaugematele maadele jõudu katsuma. Poolas nimelt toimub järgmise aasta veebruari lõpus märtsi alguses extreme experience.
http://www.adventurerace.pl/en/glowna/wch06_masters.htm

Eestlastena on seal kirjas juba parimad seiklussportlased - ISC Adventure Team (Heiti Hallikma, Rain Lond, Randy Korb, Maret Vaher) - kes on vaieldamatud Eesti meistrid ning pikalt esikohti võtnud ka naabrite lätlaste juures.

Aga üritusest.

MASTERS Race - Adventure Race World Series

BERGSON WINTER CHALLENGE 2006

Trassi kogupikkus on 400 km ning aega selle läbimiseks 5 ööpäeva. Justnimelt ööpäeva - kuna sellistel võistlustel magatakse minimaalselt. Võistkonnad peavad olema sega - st. iga võistkonnas peab olema vähemalt üks naine (või ka üks mees kui teistpidi võtta). Maksimaalne võistkondade arv - 30.

Igasugune väline abi on täielikult keelatud, kogu varustus peab terve võistluse vältel kaasas olema (no välja arvatud kuidugi rattad ja suusad). Enda kaarte kasutada ei tohi, korraldajate poolt antakse turistikaardid - st. orienteerumine on suhteliselt loominguline :-) Vahetusalas võib viibida maksimaalselt 3 tundi (söömine/puhkamine).

Alad:

• orienteerumine
• jooks/matk
• mägirattaga sõitmine
• suusatamine (laiemad matkasuusad ?)
• mägironimine (matkamine üle mägede)
• takistuse ületamine köiel (näiteks kuristik või jõgi)
• tõusmine köiel (näiteks šumariga vertikaalselt üles)
• laskumine köiel (kõrge kalju otsast alla)
• maa all ja kaevikutes liikumine
• mis asi võiks olla: ropes fixed with bike ?

Start on 27 veebruaril kell 12:00 - lõpetamine 5. märtsil. Maksumus 700€ - ehk peaaegu 10 000kr.

Mina ütlen selle kohta ÄGE.

Igatahes väga äge kui saaks tiimi kokku.

PS! tänud ritsikale tähelepanu juhtimast, küllap järgmisel pildil kujutatu ongi siis "rope fixed with bike". Teiste sõnadega, ületad öösel koos jalgrattaga köiel rippudes kuristiku...

Veel täiendatud:

Suvisel ajal proovisime Kajaga ja meil õnnestus 20 meetrisest kaljuseinast üles saada ligi 5 minutiga. See tähendab siinkohal siis muidugi seda, et mööda vertikaalset köit - ilma kalju abita.

Homme kell 17:00 toimub Hansapangas pidulik xDreami 2005 hooaja lõpetamine. Kõik xdreamlased on oodatud.

Segased@EMT koosseisus Leivo, Kaja, Alar on loomulikult rivis ja valmis seiklusteks. Loe/vaata ka meenutusi:

• Kevadine xDreami seiklus / pildid 
• Suvine/öine xDreami seiklus / pildid
• Suvine xDream II pildid
• Sügisene xDream seiklus / pildid

Milleks mõõta südame pulsisagedust ja vere hapnikusisaldust ?

Mägedes käies satub inimene sellisele kõrgusele, kus õhu koostis on kardinaalselt midagi muud kui mere kõrgusel. Kõige hullem on see, et mida kõrgemale lähed, seda hõredam on hapnik. 10km kõrgusel on hapnikusisaldus juba nii väike, et seal peab inimene vastu alla poole minuti.

Kuna hapnikku on vähe, siis tekivad ka verevarustuse häired - kopsud on meil ju selleks, et rikastada läbi kopsu suunduvate kapillaaride kogu organismi verevarustust hapnikuga. Kui aga hapniku ei ole piisavalt, siis tekib üldine füüsiline nõrkus ja aju hapnikuvarustuse nõrga tagajärje tulemuselks on nö akuutne mägihaigus. Need kaks asja kokku - füüsiline nõrkus ja peast-segi-olemine - panevad inimese nägema hallutsinatsioone ning samas on ta võimetu ise liikuma allapoole, et oma olukorda parandada.

Kõige seetõttu polegi inimene ise võimeline hindama oma olukorda adekvaatselt - kas tal on piisavalt jõudu/mõtet kõrgemale ronida või mitte. Siinjuures peab inimesele appi tulema tehnoloogia, milleks on ühed väikesed ja kerged (50g) aparaadid, mis mõõdavad nii pulsisagedust kui ka vere hapnikusisaldust. Aparaat pannakse näpu otsa ning 4-5 sekundiga on tulemus käes (mingeid sisselõikeid ei tehta :-), st. vere hapnikusisalduse mõõtmiseks pole vaja noaga kätte lõigata.

Milline siis on normaalne hapnikusisaldus veres ?

* Normaalne SpO2 on 95 - 98 %
* 3000m kõrgusel on normaalne SpO2 88-92%
* 4200m kõrgusel SpO2 85%-89%
* 5000m, alguses 75% kuid paari päevaga võiks jõuda üle 80% 
* 7000m peal 59-65%
* Everesti tipp 8848m - seal võib olla SpO2 isegi vaid 40%

Millal on olukord halb ?

Kui SpO2 on 5000m peal alla 70%, siis tuleb Väga Tõsiselt mõelda allapoole mineku peale. Või kui tõesti enesetunne on hea, siis jääda samale kõrgusele aklimatiseeruma, kuid samas peab pidevalt jälgima oma verehapniku taset - ja see peab tõusma.

Millal on olukord kriitiline ?

Öeldakse, et kui on alla 30% siis on ellujäämisvõimalused väikesed. Meie Aconcagua ekspeditsioonil sai mõõdetud Kajal vere hapnikusisalduseks kõige kriitilisematel momentidel 25-35%. Tema elu-edu seisnes ilmselgelt selles, et suudeti äärmiselt kiiresti helikopter organiseerida ning ta alla sõidutada.

NB! mõõtmisest

Mõõta tuleb mitu korda ja seejärel saadud tulemuste keskmine leida. Ka näiteks peale 1,5 liitri vedeliku joomist on sinu hapnikusisaldus veres hoopis midagi muud kui see oli enne.

Mõned lingid tootjatele ja veebilehtedele

Harrel Medical inc: Finger Pulse Oxmeter - SPO Model 5500, $199.00
 http://www.harrellmedical.com/detail.aspx?ID=1849 

Veel mõned: Finger Pulse Oximeter
http://www.miami-med.com/pulse_oximeter.htm 
http://www.nextag.com/pulse-oximeter/search-html
http://www.a2zmed.com/pulse_oximeter.htm
http://www.google.com/search?hl=et&q=%22Digital+Finger+Pulse+Oximeter%22

Kõrgmäestikus juhtuvad muudatused inimeses
http://www.mountaineering.ie/features/general/highaltitude.htm

Täna toimus Arbaveres 8h rogain - www.rogain.ee

Võistlesid Leivo Sepp ja Alar Jõeste võistkonnas EMT@team. Siinkohal ka ETV spordiuudistes rogainile pühendatud lõik.

Punkte saime kokku vaid 74, maks võimalik 140. Koht üldarvestuses 120, lõpetajaid pea 300. Muidugi oleks võinud parem olla aga seekord läks nii.

Rajavalikuga oli nii, et esimesed 4 h saime ikka enamjaolt joosta, mis oli väga hea, kuid ülejäänud aeg oli enamjaolt selline kole võsane raiesmik. Kuna minul läks kõht lõpus väga tühjaks - tahtis silmnägemise ära võtta - jätsime paar punkti võtmata mis olid muidu isegi plaanis. 3 h enne lõppu selgus ka, et minu sokid olid oma aja ära elanud ja nii ma võtsingi need jalast ja jooksin ülejäänud tee paljajalu - st paljad jalad naelikutes. Tulemus: mingeid ville muidugi pole - sokkidega seevastu oleks kindlasti saanud.

Kuna joosta sai lõpupoole vähe - jäi ka kilometraaz eelmise aastaga võrreldes väiksemaks. Möödunud aastal jooksin 50 km, seekord pean veel mõõtma, kuid arvan et mitte üle 40km. Jalad pole ka korralikult valusad - aga võiksid olla.

Haanja100 toimus eile, 1.oktoobril. Tegemist on tõsise maastikurattasõiduga, mille käigus sõidetakse üle enamiku Haanja mägede ja läbitakse ülikeerulised tehnilised metsarajad (singeltrack).

Seekord võitis Haanja100 lätlane Saramotins Aleksejs ajaga 4:43, kes võitis ka selle aasta Tartu Rattamaratoni.

TULEMUS
Minu aeg oli 6:26 ja koht 103, max kiirus 58,5 km/h. Üldse lõpetas 272 ning viimase mehe aeg oli 9:52.

SÖÖK-JOOK
Igas TP-s võtsin 1-2 kurki, pool banaani ja tee peale söömiseks ühe kuklikese. Vedelikku tarbisin kogu sõidu jooksul 2 liitrit. Ühtegi batooni-geeli ei söönud.

KOHALEMINEK
Kuid päev algas minu jaoks vääga vara. Nimelt kell 4:50 hommikul oli äratus, seejärel tegin endale ühe kiir-pastaroa ja sõin selle tervenisti ära (pakile oli kirjutatud 3 inimest). Seejärel Tartusse, kust võtsin peale veel 2 jalgratturit kellega koos kulges ülejäänud teekond lõbusamalt ja seltskondlikumalt. Kuna nemad mõlemad treenivad Lõuna-Eesti mägedes ja nende orienteeritus on vaid rattasõit, siis ilmselgelt on nad ka minust kiiremad. Kalmer Liivak lõpetas eelmise aasta Haanja100 kohaga 47 ja Kaarel Nurk Tartu Rattamaratoni kohaga 267.

RADA
Kell 9 anti start, mina sain valmis ja sisenesin stardikoridori 10 sekundit enne starti. Esimesed 50km on enamjaolt tõuse ning siis ma tõdesin, et mina ikka pole „haanja mees, kes kergelt mägesid võtaks”. Kuid laskumistel seevastu - nendes gruppides kus mina sõitsin – vastast ei olnud. Ma olen Laskumiste Kunn! Eriti meeldivad mulle ülikeerulised, riskantsed ja tehnilised laskumised.

Peale Suurt Munamäge – nii umbes 70km peal kus enamus rattureid ära hakkab surema – tundsin mina, et NÜÜD ON AEG. Ma tõdesin, et ma pole küll Haanjamees, kuid seevastu olen ma Kestvussportlane. Alates 70 km-st tundsin, et olen sooja sisse saanud ja nüüd võiks sõitma hakata. Ja nii tulidki viimased 30 km täiega, ning seda ma nimetasin mänguks „vastased tulevad selg ees ja kaovad igavikku”. Siis alles sain ma aru, et olen võidusõidul.

Igatahes oli kahju, et finiš nii kähku tuli – nii 20-30 km oleks vähemalt veel võinud olla - mul hakkas just minema :-)

NIPPEL
Aa ja Suurelt Munamäelt alla tulles õnnestus ka ainuke nippel panna. Esimese kurvi võtsin ilusti, teise ka, kuid viimases - see mis keerab suurele teele - seal ma ei tahtnud kuidagi pidurdada :-) Ja kui ma lõpuks pidurdama hakkasin, sain aru et hilja - märg sile asfalt kaetud mahalangenud lehtedega. Juba pidurdamise ajal oli ilmselge, et panen põõsasse - nii ma siis nautisin neid viimaseid meetreid, jõudsin veel hüüda et tee pilti ma kohe lendan. Ja rahvale jõudis ka kohale lõpuks, et see mees pidama ei saa ning suure jooksuga eest ära hakkas rabelema. Ratas iseenesest oli kogu aeg kontrolli all, se's mõttes et ma ei lasknud tal ei paremale ega ka vasakule ära kalduda - see oleks kõige hullem olnud. Nii ma siis panin otse edasi, kuna kruusani - ja seal haakisin ilusti jalad lahti ning lendasin üle lenksu põõsasse - ratas mulle järgi. Aga kohe püsti tagasi, kiiver otseks, pealtvaatajatele naeratus ning täiega edasi.

LÕPETUSEKS
Minu reisikaaslased: Kaarel lõpetas kohal 54, kuid Kalmeril oli kukkumine ning tema pidi katkestama. Kui neil aga oli võimalus uhkustada oma selle suve läbisõitudega, mis oli ühel 3000 ja teisel 7000 km, siis minul tuli selle aasta suve läbisõiduks tõenäoliselt alla 1000 km.

Kuna Haanja100 on kohe-kohe ukse ees - käesoleval laupäeval - siis otsustasin et peaks ikka paar korda trenni ka enne seda tegema. On ju selle sõidu näol tegemist Maastikurataste Tõsise Võidukihutamisega - kolm korda suure tähega !

See on selline tõsine hooajalõpu üritus, kus panevad kõik vinged tegijad ennast veel kord proovile ning selgitatakse välja kes ikkagi on tegija ja kes mitte.

Minu eelmise aasta koht sellel üritusel 190 lõpetanu hulgas oli 69. Ja lõpuaeg 6:38. Kui ikka sealt pea 7-tunniselt sõidult tuled, siis tunned ikka ennast tegijana küll :-)

Tänasel treeningul kohtusin Mähe kandis ka Andres Käärikuga, kes on oma jala taastumisega nii kaugele jõudnud, et teeb juba kergemaid rattaotsi. Tal nimelt oli jala sees mingi luukild lahti ja suvisel x-dreamil tegi see kild talle paksu pahandust, nii et pidi suisa operatsioonil käima ja peale seda karkudega kolgerdama.

Sõitsin 52 km, keskmise kiirusega 28,5.