Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Parim aeg juuli lõpp-august (eelistatum).

Esmavallutus: Edward Whymper July 14, 1865

http://www.zermatt.ch/

Kõige tüüpilisem Matterhornile minek toimub Šveitsi poolel asuvast väikesest Zermati linnakesest. Hörnli ribi pealt 95% tõusudest. Äärmiselt ohtlik.

Zermatti sisse autoga sõita ei saa, vaid see tuleb 5-6 km kaugusele tasulisse parklasse jätta. Kohale saab takso, bussi või rongiga, kusjuures kogu varustus tuleb siis samuti kaasa võtta.

Zermatist (1603m) käivad tõstukid päris kõrgele (Schwarzsee 2584m), kuid sellele vaatamata tuleb baaslaagri e. Hörnli hütini (3260m) veel hulk maad jalgsi käia. Muidugi võib ka kogu tee jalgsi minna, kuid see on juba siis kahepäevane rännak. Poole tiputee peal on ka teine hütt - Solvay (4003m).

Matterhornile tõusmine on väga tõsine ettevõtmine. Ettevalmistus peab olema väga hea. Peamiselt on Matterhornil tegemist tõsise kaljumarsruudiga, kuid tipu lähedal on ka lume- ja jääolud sellised, et kaasas peavad olema kassid ning kirka.

Tegemist ON karmi mäega ning kui ikka ronida ei oska, pole mõtet sinna minna. Ma olen näinud kuidas keset ööd lendavad helikopterid mööda mäge ning korjavad sealt prozektorite valguses ära eksinud inimesi. Inimesed, kes on jõudnud kohani kust ei pääse enam ei üles ega alla. Kuid arvesta et Šveitsis maksab sinu äratoomine helikopteri ikka väga korraliku hinna. Hiljem maksad aasta otsa oma ühte helikopteri reisi kinni.

Üles minnakse 4-5 tunniga, sama palju aega arvesta kindlasti ka allatulekuks. Kohalikud giidid kasutavad ronimisel suhet 1:1. See tähendab seda, et ühe giidi kohta on üks ronija. Sellega vähendatakse riske ning on suurem tõenäosus inimestel tippu jõuda. Meie seda ei kasuta, kuna privaatse giidi hind on 10 000 kr. 

Meie plaan. Läheme mäele juba sellise eelarvestusega, et võib olla peab jääma mäele ööseks. Hea kui jõuame Solvay hütti, kuid kunagi ei tea milliseks muutub äkitselt ilm.

Varustus:

Aklimatiseerumine. Kõrval asuvad üle 4000-sed tipud: Breithorn, Pollux, Rimpfischhorn ja veidi madalam, kuid hea kaljumarsruudiga Riffelhorn.

Samuti tuleks harjutamise mõttes tõusta Matterhornil Solvay hütini ja tagasi.

Hommik. Giidid ja grupid väljuvad Hörnli hütist kell 3:30 - 4:00. Tasub nendega koos minna, kuigi on väga pime.

Ööbimine. Kas väljas, seina peal või poole mäe peal asuvas Solvay hütis. Muidugi oleks hütis ööbimine tore, kuid pole mingit garantiid äraeksimise kohta.

Kuna Matterhorni näol on tegemist vertikaalse seinaga, on väljas ööbimine äärmiselt keeruline. Selleks tuleb kaljude külge jaam teha ning siis seal rippudes rahulikult unne suigatada.

Igaks juhuks:

Air Zermatt

Ambulance service & Heliport:  Tel +41 27 966 86 86

Telephone Hörnlihütte: +41 27 967 2769

Lisaks tasub osta helikopteri kindlustus – 300 kr. Hädavajadusel on võimalik siis päästeteenust kasutada ilma, et oma järgmise aasta palga sinna alla paneks.

Järgmised 2 nädalat oleme Kajaga seal.

Parim aeg juuli lõpp-august (eelistatum).

Esmavallutus: Edward Whymper July 14, 1865

http://www.zermatt.ch/

Kõige tüüpilisem Matterhornile minek toimub Šveitsi poolel asuvast väikesest Zermati linnakesest. Hörnli ribi pealt 95% tõusudest. Äärmiselt ohtlik.

Zermatti sisse autoga sõita ei saa, vaid see tuleb 5-6 km kaugusele tasulisse parklasse jätta. Kohale saab takso, bussi või rongiga, kusjuures kogu varustus tuleb siis samuti kaasa võtta.

Zermatist (1603m) käivad tõstukid päris kõrgele (Schwarzsee 2584m), kuid sellele vaatamata tuleb baaslaagri e. Hörnli hütini (3260m) veel hulk maad jalgsi käia. Muidugi võib ka kogu tee jalgsi minna, kuid see on juba siis kahepäevane rännak. Poole tiputee peal on ka teine hütt - Solvay (4003m).

Matterhornile tõusmine on väga tõsine ettevõtmine. Ettevalmistus peab olema väga hea. Peamiselt on Matterhornil tegemist tõsise kaljumarsruudiga, kuid tipu lähedal on ka lume- ja jääolud sellised, et kaasas peavad olema kassid ning kirka.

Tegemist ON karmi mäega ning kui ikka ronida ei oska, pole mõtet sinna minna. Ma olen näinud kuidas keset ööd lendavad helikopterid mööda mäge ning korjavad sealt prozektorite valguses ära eksinud inimesi. Inimesed, kes on jõudnud kohani kust ei pääse enam ei üles ega alla. Kuid arvesta et Šveitsis maksab sinu äratoomine helikopteri ikka väga korraliku hinna. Hiljem maksad aasta otsa oma ühte helikopteri reisi kinni.

Üles minnakse 4-5 tunniga, sama palju aega arvesta kindlasti ka allatulekuks. Kohalikud giidid kasutavad ronimisel suhet 1:1. See tähendab seda, et ühe giidi kohta on üks ronija. Sellega vähendatakse riske ning on suurem tõenäosus inimestel tippu jõuda. Meie seda ei kasuta, kuna privaatse giidi hind on 10 000 kr. 

Meie plaan. Läheme mäele juba sellise eelarvestusega, et võib olla peab jääma mäele ööseks. Hea kui jõuame Solvay hütti, kuid kunagi ei tea milliseks muutub äkitselt ilm.

Varustus:

Aklimatiseerumine. Kõrval asuvad üle 4000-sed tipud: Breithorn, Pollux, Rimpfischhorn ja veidi madalam, kuid hea kaljumarsruudiga Riffelhorn.

Samuti tuleks harjutamise mõttes tõusta Matterhornil Solvay hütini ja tagasi.

Hommik. Giidid ja grupid väljuvad Hörnli hütist kell 3:30 - 4:00. Tasub nendega koos minna, kuigi on väga pime.

Ööbimine. Kas väljas, seina peal või poole mäe peal asuvas Solvay hütis. Muidugi oleks hütis ööbimine tore, kuid pole mingit garantiid äraeksimise kohta.

Kuna Matterhorni näol on tegemist vertikaalse seinaga, on väljas ööbimine äärmiselt keeruline. Selleks tuleb kaljude külge jaam teha ning siis seal rippudes rahulikult unne suigatada.

Igaks juhuks:

Air Zermatt

Ambulance service & Heliport:  Tel +41 27 966 86 86

Telephone Hörnlihütte: +41 27 967 2769

Lisaks tasub osta helikopteri kindlustus – 300 kr. Hädavajadusel on võimalik siis päästeteenust kasutada ilma, et oma järgmise aasta palga sinna alla paneks.

Järgmised 2 nädalat oleme Kajaga seal.

Olime plaaninud tänase päeva ronimise õppimisele kulutada. Tegelikult õigem oleks isegi öelda, et päästetööde tegemise õppimisele. Nimelt kui minna mägedesse, siis väikseses grupis peavad oskama kõik liikmed võrdselt köietööd teha ning oma kaaslasi päästa.

Meie ülesanne oli täna õppida toime tulema olukorraga, kus üks inimene laskub üle kaljuserva alla (ülaltjulgestusega), kuid köiepikkusest ei piisa et astanguni jõuda. See tähendab kokkuvõttes seda, et ülemine kaaslane peab olema suuteline ta üles tagasi tõmbama. Oletame et alumisel pole isiklikku ülesronimise varustust - või ta ei saa seda kasutada mingi saadud vigastuse tõttu. Viimane kirjeldus läheneb juba sellele, et ühtlasi õppisime ka jäälõhest (või väljapääsmatust kaljulõhest) inimese päästmist.

Koht Paldiski.

Milleks saab veel auto tagavararatast kasutada ? Aga ikka selleks, et oleks midagi kaalukat üle kaljuserva alla visata :-)

Minu auto tagavara rattal oli see esimene kord üldse kui teda kasutati - ja siis veel millisel moel...

Peale mitmekordset kummiga harjutamist oli minu kord üle serva alla minna. Kuid oh häda - seal oli kaljunuki otsas oli siiski liiga väike sakk, mis pidanuks köit õiges kohas hoidma - ja nii me siis panimegi seal kola kokku ja läksime teada-tuntud kohta Türisalu pangale.

Seal kordasime üle kuidas teha polispast jne. Ning mina üle serva alla - mauh. No mitte just mauh :) - aga alla ikkagi.

Ja läks napilt pool tundi kui ma juba pistsin oma nina taas üle serva - Kaja oli oma töö teinud ja mind 15 meetri sügavusest kaljulõhest või jääpraost oma jõuga välja tõmmanud. No ma paaril korral pisut aitasin. Siis käis Kaja alla ära ja mina tõmbasin ta üles.

Muidugi vooris tänase ilusa ilma tõttu seal hulgaliselt turiste, kes kõik uudistasid meie tegevust ja ahhetasid seal serva peal seistes kui kaugel all inimest rippumas märkasid.

Olime plaaninud tänase päeva ronimise õppimisele kulutada. Tegelikult õigem oleks isegi öelda, et päästetööde tegemise õppimisele. Nimelt kui minna mägedesse, siis väikseses grupis peavad oskama kõik liikmed võrdselt köietööd teha ning oma kaaslasi päästa.

Meie ülesanne oli täna õppida toime tulema olukorraga, kus üks inimene laskub üle kaljuserva alla (ülaltjulgestusega), kuid köiepikkusest ei piisa et astanguni jõuda. See tähendab kokkuvõttes seda, et ülemine kaaslane peab olema suuteline ta üles tagasi tõmbama. Oletame et alumisel pole isiklikku ülesronimise varustust - või ta ei saa seda kasutada mingi saadud vigastuse tõttu. Viimane kirjeldus läheneb juba sellele, et ühtlasi õppisime ka jäälõhest (või väljapääsmatust kaljulõhest) inimese päästmist.

Koht Paldiski.

Milleks saab veel auto tagavararatast kasutada ? Aga ikka selleks, et oleks midagi kaalukat üle kaljuserva alla visata :-)

Minu auto tagavara rattal oli see esimene kord üldse kui teda kasutati - ja siis veel millisel moel...

Peale mitmekordset kummiga harjutamist oli minu kord üle serva alla minna. Kuid oh häda - seal oli kaljunuki otsas oli siiski liiga väike sakk, mis pidanuks köit õiges kohas hoidma - ja nii me siis panimegi seal kola kokku ja läksime teada-tuntud kohta Türisalu pangale.

Seal kordasime üle kuidas teha polispast jne. Ning mina üle serva alla - mauh. No mitte just mauh :) - aga alla ikkagi.

Ja läks napilt pool tundi kui ma juba pistsin oma nina taas üle serva - Kaja oli oma töö teinud ja mind 15 meetri sügavusest kaljulõhest või jääpraost oma jõuga välja tõmmanud. No ma paaril korral pisut aitasin. Siis käis Kaja alla ära ja mina tõmbasin ta üles.

Muidugi vooris tänase ilusa ilma tõttu seal hulgaliselt turiste, kes kõik uudistasid meie tegevust ja ahhetasid seal serva peal seistes kui kaugel all inimest rippumas märkasid.

Milleks mõõta südame pulsisagedust ja vere hapnikusisaldust ?

Mägedes käies satub inimene sellisele kõrgusele, kus õhu koostis on kardinaalselt midagi muud kui mere kõrgusel. Kõige hullem on see, et mida kõrgemale lähed, seda hõredam on hapnik. 10km kõrgusel on hapnikusisaldus juba nii väike, et seal peab inimene vastu alla poole minuti.

Kuna hapnikku on vähe, siis tekivad ka verevarustuse häired - kopsud on meil ju selleks, et rikastada läbi kopsu suunduvate kapillaaride kogu organismi verevarustust hapnikuga. Kui aga hapniku ei ole piisavalt, siis tekib üldine füüsiline nõrkus ja aju hapnikuvarustuse nõrga tagajärje tulemuselks on nö akuutne mägihaigus. Need kaks asja kokku - füüsiline nõrkus ja peast-segi-olemine - panevad inimese nägema hallutsinatsioone ning samas on ta võimetu ise liikuma allapoole, et oma olukorda parandada.

Kõige seetõttu polegi inimene ise võimeline hindama oma olukorda adekvaatselt - kas tal on piisavalt jõudu/mõtet kõrgemale ronida või mitte. Siinjuures peab inimesele appi tulema tehnoloogia, milleks on ühed väikesed ja kerged (50g) aparaadid, mis mõõdavad nii pulsisagedust kui ka vere hapnikusisaldust. Aparaat pannakse näpu otsa ning 4-5 sekundiga on tulemus käes (mingeid sisselõikeid ei tehta :-), st. vere hapnikusisalduse mõõtmiseks pole vaja noaga kätte lõigata.

Milline siis on normaalne hapnikusisaldus veres ?

* Normaalne SpO2 on 95 - 98 %
* 3000m kõrgusel on normaalne SpO2 88-92%
* 4200m kõrgusel SpO2 85%-89%
* 5000m, alguses 75% kuid paari päevaga võiks jõuda üle 80% 
* 7000m peal 59-65%
* Everesti tipp 8848m - seal võib olla SpO2 isegi vaid 40%

Millal on olukord halb ?

Kui SpO2 on 5000m peal alla 70%, siis tuleb Väga Tõsiselt mõelda allapoole mineku peale. Või kui tõesti enesetunne on hea, siis jääda samale kõrgusele aklimatiseeruma, kuid samas peab pidevalt jälgima oma verehapniku taset - ja see peab tõusma.

Millal on olukord kriitiline ?

Öeldakse, et kui on alla 30% siis on ellujäämisvõimalused väikesed. Meie Aconcagua ekspeditsioonil sai mõõdetud Kajal vere hapnikusisalduseks kõige kriitilisematel momentidel 25-35%. Tema elu-edu seisnes ilmselgelt selles, et suudeti äärmiselt kiiresti helikopter organiseerida ning ta alla sõidutada.

NB! mõõtmisest

Mõõta tuleb mitu korda ja seejärel saadud tulemuste keskmine leida. Ka näiteks peale 1,5 liitri vedeliku joomist on sinu hapnikusisaldus veres hoopis midagi muud kui see oli enne.

Mõned lingid tootjatele ja veebilehtedele

Harrel Medical inc: Finger Pulse Oxmeter - SPO Model 5500, $199.00
 http://www.harrellmedical.com/detail.aspx?ID=1849 

Veel mõned: Finger Pulse Oximeter
http://www.miami-med.com/pulse_oximeter.htm 
http://www.nextag.com/pulse-oximeter/search-html
http://www.a2zmed.com/pulse_oximeter.htm
http://www.google.com/search?hl=et&q=%22Digital+Finger+Pulse+Oximeter%22

Kõrgmäestikus juhtuvad muudatused inimeses
http://www.mountaineering.ie/features/general/highaltitude.htm

Milleks mõõta südame pulsisagedust ja vere hapnikusisaldust ?

Mägedes käies satub inimene sellisele kõrgusele, kus õhu koostis on kardinaalselt midagi muud kui mere kõrgusel. Kõige hullem on see, et mida kõrgemale lähed, seda hõredam on hapnik. 10km kõrgusel on hapnikusisaldus juba nii väike, et seal peab inimene vastu alla poole minuti.

Kuna hapnikku on vähe, siis tekivad ka verevarustuse häired - kopsud on meil ju selleks, et rikastada läbi kopsu suunduvate kapillaaride kogu organismi verevarustust hapnikuga. Kui aga hapniku ei ole piisavalt, siis tekib üldine füüsiline nõrkus ja aju hapnikuvarustuse nõrga tagajärje tulemuselks on nö akuutne mägihaigus. Need kaks asja kokku - füüsiline nõrkus ja peast-segi-olemine - panevad inimese nägema hallutsinatsioone ning samas on ta võimetu ise liikuma allapoole, et oma olukorda parandada.

Kõige seetõttu polegi inimene ise võimeline hindama oma olukorda adekvaatselt - kas tal on piisavalt jõudu/mõtet kõrgemale ronida või mitte. Siinjuures peab inimesele appi tulema tehnoloogia, milleks on ühed väikesed ja kerged (50g) aparaadid, mis mõõdavad nii pulsisagedust kui ka vere hapnikusisaldust. Aparaat pannakse näpu otsa ning 4-5 sekundiga on tulemus käes (mingeid sisselõikeid ei tehta :-), st. vere hapnikusisalduse mõõtmiseks pole vaja noaga kätte lõigata.

Milline siis on normaalne hapnikusisaldus veres ?

* Normaalne SpO2 on 95 - 98 %
* 3000m kõrgusel on normaalne SpO2 88-92%
* 4200m kõrgusel SpO2 85%-89%
* 5000m, alguses 75% kuid paari päevaga võiks jõuda üle 80% 
* 7000m peal 59-65%
* Everesti tipp 8848m - seal võib olla SpO2 isegi vaid 40%

Millal on olukord halb ?

Kui SpO2 on 5000m peal alla 70%, siis tuleb Väga Tõsiselt mõelda allapoole mineku peale. Või kui tõesti enesetunne on hea, siis jääda samale kõrgusele aklimatiseeruma, kuid samas peab pidevalt jälgima oma verehapniku taset - ja see peab tõusma.

Millal on olukord kriitiline ?

Öeldakse, et kui on alla 30% siis on ellujäämisvõimalused väikesed. Meie Aconcagua ekspeditsioonil sai mõõdetud Kajal vere hapnikusisalduseks kõige kriitilisematel momentidel 25-35%. Tema elu-edu seisnes ilmselgelt selles, et suudeti äärmiselt kiiresti helikopter organiseerida ning ta alla sõidutada.

NB! mõõtmisest

Mõõta tuleb mitu korda ja seejärel saadud tulemuste keskmine leida. Ka näiteks peale 1,5 liitri vedeliku joomist on sinu hapnikusisaldus veres hoopis midagi muud kui see oli enne.

Mõned lingid tootjatele ja veebilehtedele

Harrel Medical inc: Finger Pulse Oxmeter - SPO Model 5500, $199.00
 http://www.harrellmedical.com/detail.aspx?ID=1849 

Veel mõned: Finger Pulse Oximeter
http://www.miami-med.com/pulse_oximeter.htm 
http://www.nextag.com/pulse-oximeter/search-html
http://www.a2zmed.com/pulse_oximeter.htm
http://www.google.com/search?hl=et&q=%22Digital+Finger+Pulse+Oximeter%22

Kõrgmäestikus juhtuvad muudatused inimeses
http://www.mountaineering.ie/features/general/highaltitude.htm

Oleme oma üle nädala kestnud seiklusrikkalt matkalt tagasi.

Lühidalt, lühemalt enam ehk ei saaks:

• külastasime Tatralandiat, ehk Slovakkia kõige suuremat veekeskust
• käisime kohalikes koobastes Jasna kõrval
• tõusime Chopoki tippu
• tegime parveraftingut Dunajeci jõel
• läbisime kõrgseiklusraja

ja veel mõnda muudki. Chopoki tipupilt.

Oleme oma üle nädala kestnud seiklusrikkalt matkalt tagasi.

Lühidalt, lühemalt enam ehk ei saaks:

• külastasime Tatralandiat, ehk Slovakkia kõige suuremat veekeskust
• käisime kohalikes koobastes Jasna kõrval
• tõusime Chopoki tippu
• tegime parveraftingut Dunajeci jõel
• läbisime kõrgseiklusraja

ja veel mõnda muudki. Chopoki tipupilt.