Tarahumara jooksufilosoofia. Corre Libre!

Tarahumara indiaanlased on rahvusena mägisel maastikul maailma parimad ultrajooksjad. Milline on nende ellusuhtumine ja kuidas on see seotud jooksmisega?

Tarahumaras endurance runners for generations

Corre Libre! Run Free! Jookse vabana!

Ajalooliselt ellu jäänud rahvus

Ajalooliselt elavad Tarahumarad Mehhikos Copper Canyonis, mis on maa-ala suurusega umbes pool Eestit, koosnedes paljudest kanjonitest kõrgusevahega 2000m.

Tarahumaras

Tarahumarad ei ela külades üksteise lähedal, vaid haja-asustusena. Ikka siin künka otsas, seal lõhes, teises kanjonis või sama kanjoni vastaskaldal. Kõik see tähendab naabri juurde jõudmiseks mitme tunni pikkust liikumist keerulisel maastikul.

Kui külastada naabrit kõndides, ei jõuaks mingil juhul samal päeval koju tagasi. Seega ainus võimalus on joosta. Nii muutuvad kaugused kättesaadavaks ja üksteise külastamine võimalikuks.

Lihtne ja mõnevõrra lapsik jooksuhing

Võistluseks valmistumine tähendab Tarahumara jaoks lihtsalt õigeks ajaks kohale ilmumist. Jooksuvõistlusel, kus antakse start ja mingi teatud maa läbimise järel on finiš, joostakse täpselt enesetunde järgi.

Tarahumaras

Stardist minnes ollakse värsked ning üles võetakse tempo, mis sobib pigem 400m staadionijooksuks. Edasi lastakse tempo alla nagu joostaks 1500m, kuna aga selle järel finišit näha pole, hakkab tempo lähenema poolmaratoni omale ja mägedesse jõudes kohandatakse seda iga künkaga. Aga pikalt ette ikka ei mõelda: kui tundub, et hea on kiire tempoga mäest üles joosta, siis seda ka tehakse. Kui mägi on oodatust kõrgem, istutakse korra kivile puhkama.

Ühtlast tasakaalukat liikumist, nagu valged gringod ultral teevad, oli Tarahumarade seas näha alles üsna lõpukilomeetritel.

Kui jooks läheb raskeks ja pingutavaks, siis gringo surub hambad ristis edasi, Tarahumara aga lihtsalt puhkab kivil või läheb üldse ära. Kui tema kodutee keerab mõnest rajaotsast paremale, võib ta pikemalt mõtlemata lihtsalt keset võistlust ära koju minna.

Mäest alla tantsivad jalad leiavad ise tee

Tegime koos Arnulfoga ( kes on lugenud raamatut „Jooksjana sündinud“, teab, millise tarahumara jooksulegendiga on tegu) 20km-se treeningjooksu mägedes. Mu peamine eesmärk jooksu vältel oli vaadata ja püüda järgi aimata tema liikumist. Hoidsin tema taha samm-sammus, et jooksustiili füüsiliselt tajuda. Sättisin sammu, et maanduda parema jalaga samale kivinukile ja vasakuga samale konarusele, kus sekund tagasi asus tema jalg.

Arnulfo on minust oluliselt lühem - 175 vs 160. Tema samm oli aga täitsa tavalise pikkusega, ei pikaks venitatud ega ka mitte lühike. Liikusime vahelduvas tempos, nii kerge sörgi kui ka kiirema tempoga. Tempo tõus juhtus alati justnagu mängeldes ja eriti siis, kui tal otse sammus jooksin.

Tarahumara legend Arnulfo Quimare

Jooksime nagu kaksikud nii puude vahel juurikatel, jõgesid ületades suurtel kividel, avamaastikul väiksematel kividel kui ka lihtsalt püsikalju konarlikult pinnal. Temaga koos jooksmine tekitas minus lapsikut rõõmu ja naeratust näole toovat mängulusti.

Selline jälitusjooks tundub olevat Tarahumaradel nagu mäng, mida kogesin mitmel korral ja erinevate jooksjatega nii ees kui ka taga joostes. Ja nagu iga mänguga, siis ka selles on rõõmu. Arnulfo vaatas oma lihtsa ja naerusuise näoga mitmel korral selja taha, et olla kindel minu samasuguses lihtsas ja vahetus valmisolekus seda lapselikku tempomängu kaasa teha.

Lihtne oli jäljendada tema samme tavalisel jooksul, kuid mäest alla liikumisel oli korduvalt situatsioone, mida ma lihtsalt ei suutnud järgi teha. Need olid tantsusammud, sest maanduva jalaga tegi ta ühe väikese ja kiire lisasammu. See samm on kepsakas, lapselik hüplemine, tirilimps ja tantsisklemine samaaegselt ning tundub pealtnäha kasutu.

Kuigi ma püüdsin seda tantsusammu järele teha, jäi see mulle kättesaamatuks ja lõpuni mõistatuseks. Kindlasti on selles omamoodi tarkus, kuid päris kindlasti pole see teadlikult õpitud asi, vaid kogemuslikult kujunenud ja juhtub sama loomulikult nagu me kõnnime või jookseme.

Tarahumara legend Arnulfo Quimare

Jookseb kui Jaaguar mäest üles

Kõige ehedamalt nägin ja kogesin mäkkejooksmise tehnikat Caballo Blanco ultra võistluse ajal.

Tarahumara indiaanlane on keskmisest eestlasest lühem, ilma igasuguse ülekaaluta, sitke ning vastupidav. Tänu oma kergele kaalule pole nende jaoks vahet, kas joosta siledal maal või mäest üles.

Nende liikumine väljendas igal hetkel rõõmu jooksmisest ning mäkkejooks oli seda ilmselgelt. Me kõik mäletame ennast lapsena, kuidas kulli mängides, nägu naerul, kiirelt ja kergelt iga künka otsa võis joosta. Sellist pilti nägin siin rajal kogu aeg, ainult et künkaks oli 1400m kõrgune mägi ning jooksjateks täisealised mehed ja naised, kes naeratus näol, lapselikult ja hingeldamata kõiki tõuse võtsid.

16km treeningjooks Fabianiga, Caballo Blanco Ultra 9.koht

Nädal enne võistlust tegime koos tarahumara Fabian Rascon-ga (43 aastane UMCB favoriit) 16 kilomeetrise treeningjooksu.

Tarahumara Fabian Rascon

4km joostud, hakkas Fabian taha vaatamata minuga lihtsalt mängima, iga tõusunuki peal pisut tempot tõstes. Olime vaid meie kaks ning mägine trail kaljude, juurikate ja ojadega.

Vaatasin ja imetlesin, kuidas tema jooks oli kui lendamine kivilt kivile ja kõik ülesmäge lõigud imeliselt trükkides lühikeste sammudega. Meie tempo jõudis 4:20 min/km ning allamäge oli kerge ja lõbus tema selja taga.

Fabian jätkas mängu ning pidin tema valitud tempot jooksma nii sileda kui ka kerge tõusuga, kuna asusime 2000m kõrgusel, saabus mulle üsna kiiresti hapnikupuudus. Hingeldasin ning pulssi vaadates oli selge, et koormus läheneb mu poolmaratoni võistlustempole (pulss laktaadiläve lähedal), samas temal polnud mingit muutust märgata. Külavahel kaheksandal kilomeetril jooksin tema taga ahenenud pilguga ning peas vasardas ainult mõte, et ma teda ära ei kaotaks.

Küla keskväljakule jõudes lootsin peatust - aga ei, ta keeras ringi, puhkust ei tule ja nüüd on lihtsalt tarvis 8km ülesmäge tagasi joosta.

Appi, tahtsin hüüda!!

Mul oli 2000m kõrgusest tingitud hapnikupuudus ja Fabian isegi ei hingeldanud, täielik vaikus.

Olime tagasi metsavahel ning järsumatel tõusude pidin kõndima. Tema seevastu liikus kõik tõusud vaikselt jooksu tippides. 11km peal tegime ühe kose juures lõpuks peatuse.

Võtsin tossud ja hüppasin jääkülma vette. Ahh, see oli midagi toredat sel hetkel!

Fabian lihtsalt istus kivil ja ootas.

Viimased 5km oli valus tõus ning tema jooksumäng jätkus, aeg-ajalt nägin ta selga välkumas puude vahel. Tal ei olnud eesmärk oma mängukanni kaotada ning kui hinge vaakuv sõber jälle järele jõudis, surus ta taas teise käigu sisse.

Pöörane.

16 km ja 730 m tõusu ning seda 2100m kõrgusel. Tema jaoks oli kerge jooksumäng valge gringoga, kes pingutas täiega, keel vestil.

Mis asjad on soojendus, venitamine ja lõigutrennid?

Olete te näinud kunagi hobust sooja tegemas, venitamas või mäe- või lõigutrenni tegemas? Ei ole. Aga ikka kappab ja on kiire.

Tarahumara jaoks on jooksmine naturaalne osa liikumisest. Kui on vaja võistlusele minna, siis lähen. Enne starti istun kivil ja ootan. Kui start antakse, hakkan jooksma. Ma olen alati valmis. Peale jooksu istun samuti lihtsalt kivile, söön apelsini või avokaadot ja puhkan.

Tarahumaras

Tarahumara küsib enne võistlust sooja tegemise kohta lihtsalt: miks ma peaksin enne jooksma hakkamist jooksma?

Tarahumara küsib venitamise kohta: ma pole näinud et hobune ennast peale kiiret kappamist kuidagi painutaks/venitaks, miks ma peaksin?

Tarahumara küsib lõigu- või mäkkejooksu trenni kohta: Kui mu kodu asub mäe otsas, siis miks ma peaksin sinna mitu korda jooksma?

Urique Caballo Blanco Ultra

Ultrajooks Tarahumaradega Mehhikos

3. märts 2019 toimus 17. korda Ultra Caballo Blanco, 80km pikkune ultrajooks ning ühes sellega suur pidu ja festival linnas Urique, mis on Mehhiko üks eraldatumaid paiku Copper Canyonis.
Minu isiklik tulemus sellel jooksul: 56. koht ajaga 11:49, kusjuures startijaid oli üle 1000 inimese.
Neile, kes on lugenud raamatut „Jooksjana sündinud“, ei vaja Caballo Blanco nimi tutvustamist. Raamatu peategelased on Tarahumara indiaanlased, kes rahvusena on maailma parimad ultrajooksjad ja ameeriklane Micah True alias Caballo Blanco, kes nende juures elades aitas organiseerida ultramaratoni ja seda maailmale tutvustada.

Caballo Blanco Ultra Leivo Sepp

Inimesed ei mahtunud stardikoridori

Koos ultrajooksuga anti start ka 42km pikkusele mägimaratonile, seega stardikoridori pidi mahtuma ligi 1500 inimest. Tarahumarad on aga heas ja otseses mõttes „maalt ning hobusega“ ja nende meelest võinuks jooksma hakata igalt poolt stardiala lähedalt. Kella kuueks planeeritud start oli alles 6:20, kuna korraldajatel võttis aega võistlejate kokku kogumine ja stardikoridori surumine. Üldine valjuhääldist korralduste andmine kellelegi korda ei läinud, Tarahumarad istusid kõnnitee servas või aknalauale toetudes edasi ja igaühele pidi eraldi selgitama. Õnneks oli korraldajaid palju.
Kui lõpuks kõlasid valjuhäälditest hispaaniakeelsed numbrid kümnest üheni ja start läks, oli see nagu plahvatus. Inimesed lendasid kui kahurikuulid mööda Urique kitsast peatänavat otse edasi. Kuna tänaval on paaris kohas üsna kogukad „lamavad politseinikud“, tekkis nii mõnigi jooksjate külakuhi nende tõttu.
1-2km peale starti liitus teeservast meiega veel jooksjaid, kes suuremast stardirüselusest pääsemiseks otsustasid juba varem liikuma hakata. Kiipi ega elektroonilist ajavõttu sellel võistlusel loomulikult pole, stardikordorist alustamist peaks tõestama ainult tund enne starti jagatud käepael. Võidu nimel konkureerivad Tarahumarad alustasid kõik siiski kenasti stardikaare alt.

Lapsed paremalt ja vasakult mööda tuiskamas

Minu enesehinnang sai kohe esimestel kilomeetritel kõva löögi, kui ööpimedus hakkas asenduma valgusega ja oli võimalik paremini inimesi eristada. Kuigi tempo oli sirgetel kiire (4:20 min/km), tuhisesid minust nii paremalt kui vasakult mööda lapsed.
Whaattt!!
Andsin endale aru, et ees ootab 80km rasket ja tehnilist mäge ning mina tempot ei tõsta. Küllap need uisapäisa tormavad lapsed paari kilomeetri pärast jälle minust tahapoole jäävad.
Olles alustanud 500 meetri kõrguselt, tõusime kaljusel, kivisel ja tehniliselt nõudlikul rajal 1300m kõrgusele, seda 10-20km vahemikus. Jätkuvalt aga tabasin ennast mõtlemast, et jooksen koos lastega, kelle maksimaalne distants tüüpiliselt küünib vaid paarisaja meetrini, nagu õunaraksust tulles kurje sõnu pilduva vanamehe eest ära jooksmine. Aga siin olime juba raskel tõusul, mitte õunaraksus, jooksnud ligi 20km ning nad on ikka minu ümber? Kuidas on see võimalik?

Varustus ei oma mitte mingit tähtsust

Kuna kaasjooksjaid nägin vaid selja tagant, põhines minu esmane hinnang vaid selgade vaatlusel. Mida ma siis nägin?
Muidugi nägin palju Tarahumarasid nende traditsioonilises riietuses, milleks on nahkrihmadega jala külge seotud autorehvist valmistatud sandaalid, omalaadne kolmnurkse lõikega valge seelik (meestel!) ja laiade ning lehvivate varrukatega pluus. Kuna riiete pärisnimesid ma lihtsalt ei tea, siis pilt kirjeldab kõike seda paremini. Ja naised kirjudes ning lehvivates kleitides!

Caballo Blanco Ultra TarahumaraCaballo Blanco Ultra TarahumaraCaballo Blanco Ultra Tarahumara
Teine osa Tarahumaradest nägid välja nagu tavalised tänavateismelised. Teksapüksid tõmmatud vöökohast kokku 1kg kaaluva raske nahast ja suure metallist pandlaga rihmaga, liiga pikkade püksisäärte räbaldunud servad mööda maad lohisemas. Seljas tavaline triiksärk ning mõnel selle peal ka ebamäärane jakk. Mis aga peamine, jalas polnud isegi mitte traditsioonilised Tarahumara jalanõud, vaid täiesti suvalised plätud, millega plihva-plähva mööda kive joosti. Ühes käes uduse muusikaga AM raadio ning teises tõusudel abistav puuroigas.
Pean siinkohal etteruttavalt ütlema, et alles raja teises pooles, kui teeninduspunktides nägin kaasjooksjate ajast ja päikesest puretud nägusid, mõistsin, et kõik need „lapsed“ olid vaid oma lühikese kasvu tõttu pettekujutlus ning tegelikult olid nad ikka täismehed.
Ja siis mina, bling-bling, täpselt parajad riided, kõik on fit, midagi ei lipenda, jalas kallid Salomoni S-LAB-id. Mõistsin piinliku selgusega, kui mäekõrgune on meie tasemevahe ning kuidas varustus Salomoni bling vs. plähva-plähva ei oma tähtsust. Oluline on sisu.

Tarahumara lapselik jooksustrateegia

Tehnilisemad ja järsumad tõusud võtsin kõndides, samal ajal kui mu kaasjooksjaid, keda sel ajal veel endiselt lasteks pidasin, jooksid tõusudel oma plätudes pikkade, kergete sammudega minust mööda. See oli müstika!
Ootasin kümneid ja kümneid kilomeetreid seda laste jooksulusti vaibumist. Ükskord peavad nad ometi sellise jooksustiiliga tõttu ära kukkuma, nad on ju ka inimesed? Nende liikumine aga väljendas igal hetkel rõõmu jooksmisest ning mäkkejooks oli seda ilmselgelt. Me kõik mäletame ennast lapsena, kuidas kulli mängides, nägu naerul, kiirelt ja kergelt iga künka otsa võis joosta. Sellist pilti nägin siin rajal kogu aeg, ainult et künkaks oli 1400m kõrgune mägi ning jooksjateks täisealised mehed ja naised, kes naeratus näol, lapselikult ja hingeldamata kõiki tõuse võtsid.
Siiski, küllalt sageli istusid nad korraks raja kõrvale puhkama. Kiiresti joosta, kiiresti puhata, kiiresti edasi – ka see on võrreldav laste käitumisega. Hämmastav oli just nende ülikiire taastumisvõime: tee äärde pealtnäha hingetult mahaistunu tuhises peatselt minust taas mööda, nägu ikka naerul.

Caballo Blanco Ultra Tarahumara

Halastamatu päike ja 40 kraadi

Minu esialgne plaan nägi ette 40km läbimist nelja tunniga. Kuna aga rada oli sel aastal muudetud ning lisandus tehniline ja kõrgusefaktor, olin sinnani jõudes oma esialgsest plaanist juba tunniga maas. Ja oli teada, et raja teine pool on veel kõrgem ja tehnilisem, nii et valmistasin ennast lõpetama kümne tunniga.
Päike lõi päeva ning 40-kraadine kuumus jõudis kohale 50. kilomeetril 1400m kõrgusel. Tarbisin ohtrasti vett, kaasasolnud soolakapsleid ning joogipunktidest haarasin alati mitu magusat ja mahlakat apelsinipoolikut. See võrratu apelsini päikesenektar, magus ja pehme, lausa sulas suus. Lõpetasin nende väikeste päikeste söömise alati magusalt ja veidi tolmuselt kleepuvate kätega.

Tähelepanelikud parameedikud

Sellel laiuskraadil lõõskab päike otse pähe ning täisvõimsusele lülitatuna küpsetas ta mu ajust kirjeldamatult mõttelageda supi. Seda nimetatakse ka päikesepisteks ning tulemuseks on võimatus panna oma keha normaalselt ja koordineeritult edasi liikuma.
Seda märkasid ka teeninduspunktis olevad parameedikud ning püüdsid saada minult selget vastust olukorra kohta. Kahjuks aga ei suutnud ma neile midagi mõistuspärast öelda ning liikusin edasi. Nad aga ei jätnud seda niisama, vaid võtsid raadio teel ühendust järgmise punktiga ning mõistsin, et minu kirjeldus anti edasi. Seega oldi järgmises punktis minu vastuvõtuks juba valmis ja sain kohe aru, et neil on plaan. Milline, jäi siiski selgusetuks, kuid kõige rohkem pelgasin loomulikult, et mind eesli selga tõstetakse ja mäest alla toimetatakse. Seega manasin naeratuse näole, haarasin mõned apelsinid, teatasin parameedikutele, et kõik on korras ja liikusin kindlal sammul edasi.

Tarahumara kodurajad

Võistlus toimub teeradadel ehk singletrackidel, mis on Tarahumarade enda rajatud liikumisteed ühe kodu juurest teise juurde. Siin pole matkaradade võrgustikku, need on kõik reaalsed igapäevased liikumisteed, mis lõpevad kellegi kodus.
Ja taas jookseb üks Tarahumara plihva-plähva sandaalide ja katkiste teksadega minust tõusul mööda ning tema selg kaob kiirelt kaljude ja kuivade, teravaokkaliste põõsaste vahele. See toimub just sellise kergusega, nagu ta liigub iga päev oma kodu ümber.

Kes või mis on pacer

Pacer on kaasajooksja, tempohoidja, psühholoogiline motivaator põhisportlasele. Keeruline head sõna sellele eesti keeles leida, kuid Ameerikas on hästi populaarne, et päris võistlejaga jookseb kaasa sõber, aidates just pikkade ultrate teises pooles võistlejal ärksana püsida. Paceri abi on selgelt psühholoogiline, sest mingit kummiga vedamist või tagant lükkamist ta ei tee. Ka tema positsioon jooksja suhtes pole oluline, näiteks Kilian Jornet kasutas oma kaheksapäevasel jooksul üle Püreneede pacereid, kes pidevalt vahetusid ja üldjuhul jooksid tema taga ja mõnikord ka ees. Üldjuhul jooksu ajal ei lobisetud, vaid keskenduti sooritusele. Seega pacer pole ka selleks, et omada lõputut jutuvada.

Viimased 18km paceriga

Päkesepiste oli minu soorituse kahandanud tasemele, kus mul õnnestus elus esimest korda pacerit kasutada. Üllatus on ilmselge, sest minu paceriks sai mu enda abikaasa Kaja, kes tegi minuga koos viimased 18km. Kaja oli Uriquest mulle neli kilomeetrit vastu jalutanud ning kui me koos linna läbisime, ütlesin, et parem, kui ta minuga ka viimase 14km ringi kaasa teeks. Kaja küll püüdis väita, et tema minuga sammu ei suuda pidada, ent tegelikkus oli vastupidine. Mina oma seisukorras ei suutnud hoopis Kajaga sammu pidada.

Caballo Blanco Ultra Leivo Sepp
Seega lõpetamine oli minu jaoks lihtsalt viimase 14km läbimine, sõltumata tempost. Päike oli endiselt jõuline ning puhkasin igal väikesel tõusukesel kummargil, käed põlvedele toetatuna. Püsti tõustes tekkis mälukaotusega sarnanev olukord ning olin üsna lähedal peapöörituse tõttu ümber kukkumisele. Seega püüdsin vältida neid kummargil olukordi ja Kaja mõttetoel edasi komberdada.
Viimase 5km ajaks oli päike varjud pikaks venitanud ning kui lõpuks mäed sellele lõõskavale halastamatusele varju heitsid, paranes pisitasa ka mu liikumine ning finišeerimine nägi välja nagu ikka ultra lõpus – kerge, liikuv, õhuline, naeratus näol, nagu oleks just naasnud tervistavalt pargijooksult.

20190305_165410187_iOSMedal kaelas, andsin finišis lühi-intervjuu korraldajale, kiitsin rada ja selle tehnilisust ja avaldasin lootust, et see jääb ka edaspidi raskeks, sest Tarahumarade kodurajad ongi sellised.
Minu eesmärk oli joosta Caballo Blanco Ultral koos Tarahumaradega. Koht ega aeg polnud olulised, tähtis oli vaid joosta koos inimestega, kes on „jooksjaks sündinud“. Seda enam ongi hea öelda, et Caballo Blanco 2019 võit jäigi koduradadele – Miguel Lara jooksis finišilindi maha ajaga 7:47.

Lõpetuseks seinamaaling Micah Trues, Uriques.

Ajal, mil maailmas on palju konflikte, oleme meie sügaval kanjonis, et koos kohalikega süüa, elust rõõmu tunda, joosta ja rahu leida.
Micah True

Caballo Blanco Ultra Micah True

Black Canyon Ultra 100k

Black Canyon Ultra 100k toimus 16. veebruar 2019, Arizonas, US-s.
Aeg 10:32, vanuseklassi 12 koht ja üldarvestuses 65 koht.

Black Canyon Ultra 100k Leivo Sepp

Start 1200m kõrgusel, temperatuur +4 kraadi ning sadas vihma

Seega kõik lõdisesid märjast ja külmast, eriti esiotsa jooksjad, kuna nemad olid kohe stardis lühikese särgiga. Ja jooksma hakates läheb esialgu ikka külmemaks, kuna tuul ja vihm pressivad eest otse vastu.
Vahetult enne starti võtsin ka mina jaki pealt ja startisin õhukese Salamoni lühikeste käiste särgiga kuid lisana kasutasin eraldi käiseid.

Stardist võeti kohe tempo 4:20 min/km ja nii läks. Õige pea selgus et see minu paksudele jalgadele sellises kõrguses ootamatult sobimatu on, sest mu lihased vajavad rohkelt hapnikku ja selle puudumisel muutusid jalad tinaraskeks. Mitte ainult kõrgus ei teinud jalgu tinaraskeks, vaid ka vihmast tingitud oranž savi, mis igal sammul jalgade külge kleepus ja sealt sugugi ei eemaldunud.

Tossud võivad ju kerged olla ja polnud vahet millise mustriga on tald – kas krobeline või sile – kõik jooksid ühesuguste ja raskete savi-jalgadega. Kiht-kihilt kleepus seda savi igasse külge üha juurde, kuni kõik jooksjad olid ühesugused, harkis jalgadega.

Iilmselgelt pingutasin esimese poolega üle, merepinnal oleks see tempo sobilik olnud, kuid kogemuse puudumisel kõrgustes jooksmisega sain hea õppetunni. Muidugi olin ma lugenud, et selle raja esimene pool ongi kiire ja teine mägisem ning aeglasem aga kes siis teiste õpetuste järgi teeb ja aeglaselt alustab. Ikka on ju vaja liidergrupiga koos joosta.

Kiire rada on (Desc 2000, Asc 1500), kogu aeg saab kena tempoga joosta, järske tõuse ning tehnilisi lõike praktiliselt ei esine. Seega sobib sellistele peenemate jalgadega ultragurudele.

US on kõige tihedamini ultrajooksudega kaetud riik, mis annab superhead tingimused arenguks. Nii kõrgustes kui ka lauskmaal ja see annab neile suure eelise. Ja seetõttu on US-s palju superhäid ultrajooksjaid.

Asusin jooksu vältel üsna stabiilselt 50 positsioonil, kuid enne lõppu eksisime ühe teise jooksjaga vasakule ning tegime koos korraliku tõusu, kokku 2km pikkuse lisapauna. Sellega kaotasin 10-15 kohta üldarvestuses.

Eesmärk ilma lampi vajamata lõpetada täitus üle ootuste hästi.

Finišis küsis üks kaasvõistleja osavõtlikult mu põlve kohta, et oli vist üsna valus kaljule/kividele maanduda. Selle peale ütlesin lihtsalt rõõmsalt, et see oli suur õnn, et ma kukkusin otse kaljudele ning mitte rajaserva, mis oli palistatud suurte Arizona kaktustega. Ma oleksin välja näinud okassiga või tavaline siil kui oleksin rajaserva komistanud. Seega kõik on suhteline Smile

Emotsiooni mõttes oli tore osaleda ühel 700 osavõtjaga US-I ultravõistlusel, rada oli valdavalt singelträkk ja suurte bagidega ässamise rajad - need on superägedad relvad kanjonis turnimiseks. Ütleme nii et Eesti ATV-d on nende kõrval nagu väikesed poisikesed aga eks kõik ongi funktsionaalsest vajadusest lähtuv.

Veidi muidugi kripeldab et kõrge veetaseme tõttu olid korraldajad sunnitud raja ringi tegema ja seega saime vaid korra põlvini, kuid siiski kiirevoolulist ja vahutavat mägijõge ületada. Originaaltrack oleks läbinud ka suuremaid jõgesid, kuid need olid tulvavee tõttu liiga ohtlikuks kuulutatud.

Tulemused: http://ultrasignup.com/results_event.aspx?did=57827

Black Canyon Ultra 100k

Milline šokolaad võistlusele kalorite ja maksumuse seisukohalt

Kas võistlusele kaasa võtta sokolaadi, geele, batoone? Mille järgi otsustada?

Paljud ütlevad, et geelid on rõvedad – miks te siis sööte neid? Sööge asju mis teile maitsevad. Mulle näiteks geelid maitsevad, hea magus suutäis. Kuid alljärgnevatest tabelitest nähtub, et ka kõige kallim suutäis.

Lisaks geelile tahaks midagi hamba all  tunda ning siis tulevad mängu sokolaadid ja batoonikesed. Käisin Selveris ning vaatasin riiulite vahel ringi, et milline oleks hea kaasavõetav sokolaad lähtuvalt energiasisaldusest ja hinnast. Klassikalised batoonid väärivad eraldi tabelit.

Selgus mitu huvitavat tõsiasja, näiteks kõige energiarikkam maguskomm on Raffaello, mille 100g sisaldab 628 kcal. Raffaello on nimekirjas lihtsalt võrdlusena, seda võistlusele kaasa ei võta.

Siin ja edaspidi on kõik kalorid, rasvad, süsivesikud ja valgud antud 100 g kohta. Raffaello järel teise koha hõivas Ritter Sport Tume shokolaad tervete metspähklitega – 577 kcal.

Alljärgnevalt tabel, kus valikusse sattunud sokolaadilaadsed magusad kalorsuse järgi reastatud. Lisaks on välja toodud ka rasvad, süsivesikud ja valgud. Näitks pikematel võistlustel tasub eelistada valgurikkamaid, lühematel aga süsivesikurikkamaid sokolaade.

Samuti maksumus, taandatud EUR/kg kohta, mis annab meile võrreldava hinnamõõte.

Šokolaad kcal rasvad süsivesik valgud hind kaal EUR/kg
Raffaello 628 49 38 7 2,79 150 19
Ritter Sport Tume shoko metspähkl. 577 41 39 8 1,99 100 20
Ritter Sport tervete metspähklitega 576 39 45 8 1,99 100 20
Soolakas maapähkel piimasokolaadis 572 40 35 16 2,39 140 17
Kookosega kaetud mandlid jogurtis 570 40 47 9 1,99 100 20
Metspähkel piimasokolaadis 564 38 45 9 2,39 140 17
Mandel tumedas sokolaadis 563 39 42 11 2,39 140 17
Magnum Shokolate Almond 562 36 52 5 0,99 31 32
Mündi mandel piimasokolaadis 559 37 45 11 2,39 140 17
Metspähkel tumedas sokolaadis 556 41 38 9 2,39 140 17
Magnum Double Shokolate 541 34 52 5 0,99 37 27
Kirju  koer 536 29 59 7 0,39 36 11
Geisha 534 32 52 8 1,49 100 15
Pähklid marjad tumeda sokolaadiga 530 34 41 10 0,89 42 21
Kismet 528 30 56 8 0,79 55 14
Twix 494 24 65 4 0,49 50 10
Bounty 487 26 59 8 0,69 57 12
Snickers 483 23 61 9 0,69 75 9
Martsipanibatoon kookosega 463 20 62 7 0,55 40 14
Martsipanibatoon Vana Tallinn 460 18 62 9 0,55 40 14
Linnupiim 459 24 56 2 0,49 35 14
Martsipanibatoon iiri kohvi 451 16 66 7 0,55 40 14
Martsipanibatoon sokolaadiglasuuriga 449 16 66 7 0,55 40 14
Mars 445 16 72 8 0,49 51 10
Sponser Liquid Energy Plus 284 0 71 0 3 70 43
Sponser Liquid Energy BCAA 222 0 54 1 3,2 70 46

 

Selle tabeli põhjal on lihtne otsustada puhtalt kalorsuse baasil, et millist sokolaadi võtta. See sõltub arusaadavalt ka personaalsest maitse-eelistustest. Kuid see tabel ei ütle meile seda, et milline sokolaad on kõige kuluefektiivsem.

Järgmises tabelis on välja arvutatud ja reastatud need sokolaadid selle järgi, et mitu kalorit saab ühe EUR-i eest. Siit leiame otseselt info selle kohta kuidas kõige odavamalt omale kaloreid kaasa osta.

Näeme, et Snikers, Twix ja Kirju koer on kõige odavamad kalorid. Kui aga oluline on ka kaal, siis tasuks vaadata neid kolme, mis on märgitud roheliseks. Nimelt neil on kõigil kalorisisaldus 100g kohta üle 500, kuid hind jääb samas veel mõistlikuse piiiridesse.

Kõige kallim on aga kaasa osta Magnum Chocolate Almond. Sellel on küll väga kõrge kalorsus, seega kalorite ja kaalu suhe on hea, kuid kalorite ja maksumuse suhe teeb sellest väga kuluka ampsu. Geelid on aga kõige kallimad magusasjad üldse mida tasku pista.

Šokolaad kcal rasvad süsivesik valgud hind kaal EUR/kg kcal/EUR
Snickers 483 23 61 9 0,69 75 9 525
Twix 494 24 65 4 0,49 50 10 504
Kirju  koer 536 29 59 7 0,39 36 11 495
Mars 445 16 72 8 0,49 51 10 463
Bounty 487 26 59 8 0,69 57 12 402
Kismet 528 30 56 8 0,79 55 14 368
Geisha 534 32 52 8 1,49 100 15 358
Raffaello 628 49 38 7 2,79 150 19 338
Martsipanibatoon kookosega 463 20 62 7 0,55 40 14 337
Soolakas maapähkel piimasokolaadis 572 40 35 16 2,39 140 17 335
Martsipanibatoon Vana Tallinn 460 18 62 9 0,55 40 14 335
Metspähkel piimasokolaadis 564 38 45 9 2,39 140 17 330
Mandel tumedas sokolaadis 563 39 42 11 2,39 140 17 330
Martsipanibatoon iiri kohvi 451 16 66 7 0,55 40 14 328
Linnupiim 459 24 56 2 0,49 35 14 328
Mündi mandel piimasokolaadis 559 37 45 11 2,39 140 17 327
Martsipanibatoon sokolaadiglasuur 449 16 66 7 0,55 40 14 327
Metspähkel tumedas sokolaadis 556 41 38 9 2,39 140 17 326
Ritter Sport Tume shoko metspähkl. 577 41 39 8 1,99 100 20 290
Ritter Sport tervete metspähklitega 576 39 45 8 1,99 100 20 289
Kookosega kaetud mandlid jogurtis 570 40 47 9 1,99 100 20 286
Pähklid marjad tumeda sokolaadiga 530 34 41 10 0,89 42 21 250
Magnum Double Shokolate 541 34 52 5 0,99 37 27 202
Magnum Shokolate Almond 562 36 52 5 0,99 31 32 176
Sponser Liquid Energy Plus 284 0 71 0 3 70 43 66
Sponser Liquid Energy BCAA 222 0 54 1 3,2 70 46 49

 

20190125_180516940_iOS20190125_180406544_iOS20190125_175747901_iOS20190125_180541211_iOS20190125_180606565_iOS20190125_180704145_iOS20190125_180837546_iOS20190125_180225596_iOS20190125_181936163_iOS20190125_175943027_iOS20190125_182124443_iOS20190125_182217136_iOS20190125_180129664_iOS20190125_175820067_iOS20190125_182248305_iOS20190125_180012546_iOS20190125_182101848_iOS20190125_181654775_iOS20190125_181613350_iOS20190125_182559402_iOS20190125_175856704_iOS20190125_181424457_iOS20190125_181445365_iOSgeel1geel2

Võit, Taliharja Vanakuri 2019

Taliharja Vanakuri on ekstreemsetes talvistes tingimustes toimuv ultravõistlus, kus tuleb läbida kas joostes, rattaga või suuskadel 101 km.

Mulle kohaselt tegin selle läbi joostes ning võtsin veenva võidu ajaga 12:44.

Taliharja Vanakuri finish Leivo Sepp

Seekord toimus võistlus 12. jaanuaril 2019 selle aasta vaieldamatus lumepealinnas Ida-Virumaal. Start anti Peipsi äärest Alajõelt ning läbi metsade, soode ja rabade jõuti Iisakule, kus oli kaetud toidulaud, et väikese puhkuse järel raja teine pool läbida ning Kuremäe kaudu Pannjärve spordikeskusesse jõuda.

Esimesed 100m tuli kulgeda hanereas ning mul õnnestus kohe suusatajate järel endale hea stardipositsioon saada. Suusad olid neil kiired, ülakehaga paaristõugete andmine tugev ja nõnda kadusid kolm meest ruttu kaugustesse.

Taliharja Vanakuri suusatajad Tiit Pekk ja Lauri Malsroos finišis

Õige pea kostus tagant tume ja ühtlane müdin, mille kohta esialgu arvasin, et võimsa diiselmootoriga džiip tuleb ja hoidsin teeserva. Muidugi see polnud džiip, vaid ikka fat-baikidega ratturid. Paksud kummid kumisevad ja müdisevad ja tekitavad erakordselt maskuliinse tunde. Nagu Harley Davidson või 5,7l mootoriga ameerika auto. Läksid esialgu nemadki, kuigi õige pea selgus, et me kohtume veel palju kordi raja esimesel poolel.

Konkurendid, auu, kus te olete?

Keda aga ei olnud, olid teised jooksjad. Ma mõistsin, et teised on arukad ja alustavad sellist ultradistantsi palju targemalt. Olles metsarajal lumes teed ramminud, ratastest möödunud ja suurele teele jooksma jõudnud, hakkasid vaikselt järele jõudma jooksjad Hannes Veide, Gunnar Kingo, Martin Simpson ja Timmo Tammemäe.

Ees ootasid pikad rabalõigud üle kriivade (soosaarte) ning seal on vajalik koostöö lumes jälgede astumiseks. Kordamööda eest läbi käies edenesime päris kenasti ja suuremate jõukadudeta. Minu jaoks tolle hetke kõige suuremad konkurendid olid Martin, Gunnar ja muidugi väga kogenud Hannes.

Gunnar on näidanud suurepärast minekut nii kodu- ku välismsistel pikkadel jooksudel. Kord aga, kui Gunnar oma rajategemise tööotsalt rivi lõppu naases, kuulsin kuidas ta hingeldas. Mõistsin sel hetkel, et kui see töö temalt nii palju nõuab, siis ilmselt täna ta otsene konkurent olla ei saa. Praegu, stardist 15km, tuli hoida pigem madalat profiili ning ees jälje ajamine võis vaid veidi pulssi kiirendada. Hingeldamine oli aga märk suuremast koormusest kehale.

Välja tee peale jõudes hoidsin Martini tempot, kes rääkis oma strateegiast, et kõik teelõigud kavatseb ta normaalselt joosta. Vaatasin meie 5:30-5:40 min/km tempot ning mõtlesin isekeskis, et „Martin on tugev ja alustab väga julge tempoga“. Tema sammudes puudus aga ultrale vajalik kergus ja veerevus ning mõistsin, et selline pingutus, mis tal praegu välja on panna, lõpuni ei kesta. Muidugi, ta ei pingutanud otseselt, kuid see oli tavaline jooks.

Seega, kõige olulisemaks konkurendiks jäi Hannes. Kogenud, lõikas hästi lund raskel maastikul, ei rapsinud, samm oli kerge ning õhuline. Temast paistis ultra kogemus kaugele.

Kellele sobib su rada?

Suusatajatele ei sobinud fäti jäljes sõitmine, see oli nende jaoks liiga kitsas ja surus jalad kokku. Jalgratturitele ei sobinud aga suusajälg, kuna see oma kahe kanaliga pani ratta ebamugavalt ujuma.

Jooksjate jälg aga ei sobinud ilmselgelt kellelegi. See puder ja kapsad, mis neist järgi jäi, oli kehv suusarada ja täiesti võimatu rattarada.

Poolele maale Iisakusse jõudsin koos Hannes Veidega ning peaaegu ka koos ratturitega. Seega esimesed 50km olid jooksjad-ratturid sisuliselt võrdsed. Samas ratturitel oli üks pikk lõige mööda teed kohas, kus jooksjad läbisid metsa ja raba.

Teisel rajapoolel oli palju maanteed ning seal olid ratturid kokkuvõttes oluliselt kiiremad, lõpetades isegi suusatajatest varem.

Taliharja Vanakuri ratturid Andrei Ristsenko ja ivo Sild finišis

Kas teil tagavara jalga on?

Ühel erakordselt aeglasel metsasihi lõigul oli võimalus väikesed jupid kraavis joosta. Vesi oli kindlalt kaanetanud ning naelikutega hea jääl krõbistada.

Kuni see sai otsa.

Yellow Submarine jumping legsJa ma astusin läbi jää.

Jalg märg, ronisin tagasi lume sisse ning vaatasin ringi, kas on ligiduses mõni kuiv jalg ringi kepslemas. Kui olete näinud biitlite filmi „Yellow Submarine“, siis sellel veidral planeedil kargasid kaks üleliigset jalga ringi. Ent ainult Hannese pealamp paistis paari minutit tagantpoolt, seega lõpetasin jalaotsingud ja tuli lihtsalt edasi liikuda.

Emotsionaalne lõks

Olles välja jõudnud nendest paljudest metsadest, oli taas magus tunne mööda teed joosta. Suusa- ja rattajäljed ees, ei vaevanud ennast träki kontrollimisega. See aga osutus suureks veaks, sest 80-l kilomeetri joogipunktis tuli Rain ja küsis, et miks ma tegin otsuse rada lõigata?

Mihh?

Pilk kellale ja asi selge, olin päris olulise pauna maha maganud. Kui aga määrustepäraselt rada ei läbi, siis oled joonealune. Kui tuleb kasvõi kõige viimane jooksja ning teeb selle pauna, on tema võitja.

Sellise emotsionaalse taagaga võitlesin Kuremäel, motivatsioon maas, tempo kukkus, hakkasin sööma-jooma, tegin niisama aega parajaks ja üldine jooksurütm kadus.

Siiski suutsin leida endas tahet kenasti lõpuni joosta. Olgu siis ikkagi esimene, joonealune esimene.

Linttraktorit taga ajades

Tiit Pekk oli organiseerinud raja lõpuossa rajatraktori ja selle jäljes oli päris hea joosta. Sain oma tempo tagasi ja pingutus ilmus taas kehasse. Seal metsas õnnestus ka 2-3 minutine viga teha, suundusin valedele jälgedele ning mõistsin oma eksimust, kui aru sain, et ootamatult hea on joosta, kuna suusa- ja rattamehed pole jälge ära lõhkunud.

Eiiii. Vale suund.

Kuigi hoidsin oma energeetilist taset pideva söömisega tasakaalus, tundsin kuidas stardis meeldivalt tihkelt keha ümber hoidnud kott kergelt loksuma hakkas. Kõik ikka sellest et mu keha oli nii palju kokku kuivanud.

Lõputud kurvid ja kabuhirm

Taliharja Vanakuri Hannes Veide finishViimased 5km enne finišit oli raja kõige raskem ja aeglasem maastik üldse. Sinna keerates märkasin taga pealampi.

Appi! Nüüd on Vanakuri Veide ise mulle järgi võtnud.

Kujutasin ette, kui raske see viimane 5 saab olema. Sest nüüd, lõpu eel ei saa ometi enam esimest kohta käest anda, olgu või joonealust. Ja kuna Veide mulle järgi jõudis, siis järelikult on ka tema joonealune.

Panin siis kabuhirmus selle Vanakurja eest plagama.

Teadsin kindlalt, et olen suuteline lõpu raske osa niisuguse tempoga läbima, et siin mulle vastast ei leidu. Väike jänes oli ikka püksis, äkki Veidel on ka mõni käik lisaks? Igatahes surusin ja kui alguses veel nägin tagasi vaadates puude vahel valgust vilksamas, jäi see harvemaks ja harvemaks kuni kustus sootuks.

Hoidsin aga pinget endiselt maksimumi lähedal, sest mis siis kui Vanakuri Veide enne finišit kuskilt puu tagant välja hüppab ja oh-oo teeb? Ei teinud.

Lõpp

Ja lõpuks selgus, et see lamp, kelle eest ma paaniliselt põgenesin, kuulus hoopis suusataja Erik Aibastile, kellel aga minust polnud sooja ega külma.

Hannes Veide lõpetas 24 min peale mind, seega ajavaru oli suur.

Tegin viimase 5km kohta analüüsi: Minu aeg 52min, Tiit Pekk j Lauri Malsroos suuskadel 56min, Hannes Veide joostes ja Erik Aibast suuskadel 1h ning ülejäänud juba veel rahulikumad, näiteks Gunnar Kingo 1:09.

NB! Ja mis puutub rajalõikamisse, siis kuna kõik eesotsa tiimid olid pöördekohta märkamata ühtemoodi tulnud ja “rada lõiganud”, tegid korraldajad otsuse panna ka kõigi edasiste jaoks sinna ärapööramiskohta hoopis märk, et sinna mitte minna. Uhh, hea lahendus.

Aitäh, Silver Eensaar, sellist lahedat talvist ekstreemsust korraldamast!u

Taliharja Vanakuri diplom ja medal

Ultrajooks Omaani eepilistes vadides

Tulikuuma Omaani ultrajooks on mägine, 137km ja 7800 (!) tõusumeetriga. Raskusi võimendab 1600-2300m kõrguse hõredam õhk. See jooks on eepiline, tehniline ja raske. Võibolla liigagi, kui ligi pooled katkestavad või ei suuda 44-tunnises ajalimiidis püsida. Eesti ultrajooksjatest lõpetasid edukalt Leivo Sepp (29:15) vanuseklassi 4. koht ning üldarvestuses 21. koht ja Martin Sokk (42:24). https://omanbyutmb.com/ 

Oman by UTMB 2018

Start: otse sotsiaalmeediasse

Start on õhtul kell 19:30. On kottpime, kuid temperatuur endiselt 28 kraadi.

Kuna see on esimene ultrajooks Omaanis, on 419 registreerunu seas üle 70 vaimustunud omaanlase, kes ilmselt arvavad, et neil on kodukoha selge eelis. Etteruttavalt võib öelda, et neist lõpetab kuus, aga praegu on stardikoridori kaks esimest rida täis eufoorilisi ja plaksutavaid selfi- ja grupivideote tegijaid. Veel minut enne starti on neil telefonid käes, Facebooki trükitakse imekiirelt sõnumeid ja pannakse laike. Alles kolmandas ja neljandas reas seisavad keskendunud ja emotsioonitute nägudega tõelised jooksjad.

Start läheb nagu „Maleva“ filmis, kus vanem Lembitu annab käsu rünnakule asuda ning kõvemad kärbsed jõuavad saja meetri kaugusele, enne kui hingeldades kokku kukuvad. Esimese tõusu saabudes on eufooria kui peoga pühitud.

21+8 km. Kus mu kepid on?

Esimesed 21 kilomeetrit on ühtlane kerge tõus ning suurematele maastikuautodele läbitaval teel saab liikuda tempoga 5-6 min/km. Selle poolmaratoniga lõpeb aga Omaani jooks selle sõna otseses tähenduses. Järgmise kaheksa kilomeetri käigus tuleb koguda tuhat meetrit kõrgust ja jõuda mägede piirkonda.

See on raske astumine ning kirun end igal sammul otsuse eest keppe mitte kaasa võtta. Nii paremalt kui vasakult minnakse minust keppide klõbinal mööda nagu postist. Mina püüan käsi põlvedele toetades teekonda pisutki kergemaks teha.

Oman by UTMB 2018

65 km. Suur vadivaikus võtab hingetuks

Vadi on kuiv jõesäng. Juhendis mainitakse vadisid iga rajalõigu kohta, kuid ega ma sellest suurt pidada ei oska. Eestlase mõttemaailmas seostub vadi kujutlusega Emajõe kuivanud sängist.

Vadid on aga tekkinud kaljupinna lõhenemisel ning kaljud on mitmekordse maja suurused. Väiksemad vadid on nagu järskude servadega kaljujõed, kuhu on igas suuruses kivirünkaid lohakalt laiali heidetud. Suured aga… võrdlus suure vadi tunnetamiseks on ehk USA-s asuv Suur Kanjon ja selle väiksemad vennad. Rohkem meenutas see siiski Prantsusmaal asuvat Gorges du Verdon piirkonna kanjonit (aga siis ilma veeta), kuid sellest võrdlusest saavad aru need kes seal käinud.

Mööda vadide kivirünta-punta-äntat tulebki edasi liikuda. See näeb välja pigem hüppamisena ühelt kivilt teisele ning jooksmiseks on seda raske nimetada. Sellise tegevuse nimi on coastaleering ja Eestis saab seda harjutada ranna ääres, näiteks Paldiski panga all.

Tee seda pimedas. Pealambiga.

Kui pimedas muudkui laskud, rada muutub üha järsemaks ning ootamatult hakkab su enda hääl ja hingeldamine kõhedusttekitavalt kajama, on üsna selge et oled laskumas ühe korraliku vadi põhja.

Mõistan seda esimest korda siis, kui lõpuks ühe sellise põhjas olen. Aga tähtis pole mitte see, et oled vadi põhjas, vaid et teiselt poolt tuleb hakata välja tõusma.

Taevakuma taustal saad aru, et tontlikus vadivaikuses ja vadikuumuses on süüdi kahel pool kõrguvad vähemalt poole kilomeetri kõrgused järsud kaljuseinad. Iga kukkuv kivi, kepiklõbin, ohe ja sõrmenips kajab mitmekordsena tagasi. Õhk seisab ja muutud hetkega läbimärjaks.

Hakkan aduma, mida korraldajad mõtlesid kirjeldusega “deep vadi”.

Mõnes suuremas vadis viib rada läbi kalju sisse rajatud mahajäetud küladest. Sürrealistlik vaatepilt meenutab Star Warsi filmi liivakoobastes elanud kõrbetegelasi. Külast välja viiv ainuke tee on paar tundi turnimist nõudev kaljuseinale rajatud kitserada.

Mida edasi, seda harvem tuleb meelde, et keppidest võiks kasu olla. Allatulekul ja sirgel neid vaja pole ja ülesminekud on turnimised, kus igal sammul tuleb kätega kaljust haarata. Üks vadi on lausa nii järsk, et kohustuslik on kanda kiivrit ja ronimisvööd ning liikuda kaljudele kinnitatud terastrossil püsijulgestusega.

Oman by UTMB 2018

105 km. Naine – mäest allajooksu meister

Enne viimasele 1700m pikkusele tõusule minekut on rajal 10km pikkune lõik, mille käigus tuleb kõrgust kaotada 1000m.

See on pärast algust ainuke koht, kus on võimalik joosta, mitte hüpata kivilt kivile. Allamäge rada kulgeb taas Land Cruiseritele sobilikul mägiteel, anna ainult tuld ja mine.

Ent Eesti lauskmaal mäejooksu meistriks ei õpi. See saab selgeks, kui tagant tuleb Omaani mees, möödub kergel sammul ja saan ainult vaadata, kuidas ta selg vaikselt eemaldub. Muidugi, tema on kohalik ja terve elu mägedes jooksnud.

Kuid siis tuleb üks naine. Mitte omaan, vaid hispaanlanna.

Ta möödub, nagu oleksime seisvad postid. Serpentiin on mitme kilomeetri jagu jälgitav ja kadedalt vaatan, kuidas ta kõiki omapäi tiksuma jätab. Kui minu tempo on ca 10min/km ja temal 7-8, saavutab ta selle lõiguga vähemalt kakskümmend minutit edu.

117 km. Kaljuronimise baaskursus

Kell on lakanud mingi tehnilise viperuse tõttu töötamast ja mul on ajaarvestuseks kaks indikaatorit: päike tõuseb 6:30 ja loojub 17:30. Selle järgi pean teel oldud aja üle arvestust.

Kui päike loojub, tuleb taas lamp pähe panna, et hakata viimase mäe otsa rühkima.

Aga see pole rühkimine. Pole ka turnimine, on kaljuronimine.

Püstloodsel seinal.

Kõrgust tuleb võtta 1200m.

Kogu rada on tähistatud hästijälgitavate roheliste helkuritega ja ohualad punastega. Siin lõigul on neid saatanlikke punaseid silmi ohtrasti ning käe või jala valesse kohta panek võib lõppeda musta kuristikuga.

Minust umbes 15 minutit eespool on tüdruk, kelle lambituld näen vilksamisi kõrgel oma pea kohal. Aegajalt kostab klõbisev heli - kas ta tõesti kasutab keppe? Ei tea, aga igatahes hakkan temast mõtlema kui tüdrukust jalgrattal. Kui jälle tulevälgatust näen, on see ikka tüdruk jalgrattal.

Oman by UTMB 2018

122 km. Viirastusega topeltmägi

Rajakirjeldusest tean, et 2000m kõrgusel on lamemaa ja seejärel viimane künkake raadiomastiga.

Tee hakkabki uuesti tõusma ja tüdruk rattaga on vilksamisi alati kuskil kõrgemal. Kui rada hakkab laskuma, olen küll veidi imestunud, et kuidas ma mastist seda märkamata mööda sain, kuid igal juhul rõõmustan, et ees on kodutee.

Siis selgub tõde.

Ees on üüratu must mägi, mille koonuselise külje peal rühib ülespoole neli tulukest. Ja sinna on veel pikk tee.

Kellaga või päevavalgel tõustes oleksin juba esimese künka otsa jõudes teadnud, et midagi on veel, aga pimedas kaob ajataju ning kõrgustunnetus pole lauskmaainimesel samuti välja arenenud.

134 km. Võiduajamine

Kui ränk tõus läbi, toimub viimane 1700m laskumist taas kõige tüüpilisemal Omaani mägirajal: kivilt kivile, piki vadit või lihtsalt ilusal liigendatud kaljupinnal.

Kolm kilomeetrit enne finišit hakkab mulle kuklasse hingama üks hispaanlane. Oleme temaga rajal palju koos olnud ning tean, et allajooksul on ta minust parem.

Nüüd!

Sportlik tahe, viha ja otsus, et kuigi viimase 3km peale on 400m laskumist, ei anna ma oma kohta käest.

Panen lambi täisvõimsusele ning vajutan gaasi põhja.

Jätan igasuguse kolgerdamise ning mõtlemise, kuhu panna kaljul jalg, nii et oleks ikka kindel ja ei libise. Jalad ise leiavad täiskiirusel kohad, kus maad puutuda. Iga kivi, lõhe, nukk ja auk sobib, tossumuster haakub ideaalselt ja tasakaal on super. Mu keha oleks nagu 134 kilomeetrit oodanud, millal lõpuks joosta saab. Kus need ressursid küll varem olid? Kus? Peas!

Hispaanlane loobub kohe, kui saab aru, milline käik mul nüüd sees on. Mina aga jään endale kindlaks ning enne finišit hoogu alla ei lase.

Oman by UTMB 2018 Leivo Sepp finish

137 km. Finiš.

Kerge sihvaka sammuga sisenen lõpukoridori, et elegantse ja energilise pargijooksu rütmis üle finišijoone tulla. Ajaga 29 tundi 15 minutit jõuan oma vanuseklassis neljandale kohale, üldarvestuses olen 21.

Eesti lauskmaatreeningutega saavutasin sel võistlusel maksimumi. Parema tulemuse saamiseks peaksin käima mägedes treeninglaagris ning TOP 5 hulka jõudmiseks mägedes elama. Ent mulle meeldib tehniline ja raske rada. Ma olen selles hea!

Viide ametlikele tulemustele: https://omanbyutmb.livetrail.run/classement.php?course=137km&cat=scratch

Enesetunne

Terve võistluse vältel tundsin ennast suurepäraselt. Riided olid mugavad, jalanõud Salomon S-Lab Sense 6 SG küll veidi õhukese tallaga kuid enne võistlust tutikana karbist võetuna väga hea mustri ja pidamisega ning see osutus siin võistlusel kiire allajooksu kriitiliseks eduteguriks.

Süüa sain kõike mida hing ihkas ja pakuti, riisi, muna, nuudlisuppi, kartuliputru, arbuusi, banaani, batoone ja geele. Joogiks puhas vesi.

Epiloog

Oman by UTMB oli üks eepiline, tehniline ja raske jooks, kus ligi pooled osalejad katkestasid või ei suutnud lihtsalt ajalimiidis püsida.

Kõige kuumem aeg on päeval kell 14, sõltuvalt kõrgusest võib temperatuur jõuda 28-30 kraadini. Jahedamaks hakkab minema alles peale südaööd. Vadides on vadikuumus ning üleval mägedes puhub tuul ning võib kõle ja külm olla (5-6 kraadi).

Võistelda sai enamjaolt lühikeste riietega, kuid teisel öösel oli 2300m peal tuuline ning sooja hoidmiseks kasutasin pikkade käistega middle-layerit. Muul ajal kõik lühikestes.

Edaspidi tuleb keppidega teha. Omaanis poleks neid küll mitmel tõusul kasutada saanud, kuid k��llalt oli kohti kus neist suur abi olnuks.

Mis on UTMB sari?

https://utmbmontblanc.com/en/

UTMB ehk Ultra Trail Mont Blanc on maailma populaarseim ultrajooks, mis toimub ümber Mont Blanci mäe. Sinna pääsemiseks peavad võistlejad läbima kvalifikatsiooni ja seejärel toimub loosimine, kuna kvalifitseerunuid on 5-6 korda rohkem kui kohti.

Nüüd on UTMB otsustanud kasutada oma kaubamärki maailmas laiemalt. Esimene ultrajooks selles sarjas on Oman by UTMB, 2019. aastal on tulemas Ushuaia by UTMB Lõuna-Ameerikas ning 2020 aastal lisandub Gaoligong by UTMB Hiinas.

Vahetult enne starti

Eestlastest startisid Martin Sokk, Erik Jõgi, Alvar Lumberg, Leivo Sepp.

Oman by UTMB 2018 Martin Sokk, Erik Jõgi, Alvar Lumberg, Leivo Sepp

Curonian Trail Kursiu Ultra 65 km

Leedus, Nida polsaarel toimus 20. oktoobril 65km pikkune ja 1000 tõusueetriga jooksuvõistlus. Lõpetasin selle ajaga 6:05, mis andis protokollis 10. koha. Lõpetas selle jooksu ca 80 jooksjat.

https://trailkursiunerija.wixsite.com/trailkursiunerija

See oli üle pika aja üks päris valus jooks, nii et ma tundsin sõna otseses mõttes et mu jalad põlevad, my legs are on fire sai minu jaoks selle võistluse motoks.

Curonian Trail Kursiu Ultra 65 km

Nädal enne Curoniat toimus Eesti Maastiku Maraton, mis oli tavaline 42km pikkune jooks üle soode ja rabade, metsade ja mägede. Selle võistluse järel lõid mu sääred tuld välja. Kuna järgnevate päevade kerged sörgid seda ei parandanud, läksin teisipäeva õhtul Spartasse Mariuse venttisse. Kes teab mis on Mariuse ventti, see teab. Kui ei tea, soovitan minna.

Igatahes peale teisipäevast venttit oli sääremarjast tuli kustunud. Küll aga süttis reie tagumine lihas. Lihtne, eks lähen kolmapäeval spordihalli Assari üke-sse, küll see parandab siis omakorda ventti haavad.

Neljapäevaks aga põles mu reie tagumine lihas selle kõige peale nii ereda leegiga, et ma ei saanud korralikult kõndidagi. Vist peaks puhkama enne laupäevast ultrat? Reedel sain juba kõndida ja viisin läbi mitu seeriat venitusi.

Kõige sellega siis startisin pimedal laupäeva hommikul Nida külast 65km pikkusele jooksuvõistlusele. Esimesed kilomeetrid olid kohe järsud tõusud, täpsemini trepid, üles ja alla ning nii mitu korda järjest. Olin kindel, et kusagil 10-15 km peal vabanen ka oma valust. Seda aga ei juhtunud, jalad olid jätkuvalt valusad ning allamäge jooksmist ei saanud sugugi nautida.

Raja keskel on üks 12km pikkune liivaranna lõik. Vastates küsimusele, et mis raske oli – siis see 12km liivaranda oli küll raske. Tiksusin seal omasoodu 4:50-4:55, misjärel tahapoole tekkis küll tühjus, kuid eespool olijad ka ei lähenenud.

Kui see liivarand 40km paiku läbi sai, olid ka minu jalad korras. Või kui täpsem olla, siis mujale oli tekkinud suurem valu ja see reielihase valu oli kõige selle kõrval nagu väike köömneseeme.

Maastik on Nida poolsaarel ilus, palju reljeefi, puutumatu loodus, puhas, rikkalik metsakooslus ja muidugi liiv, seda seal jagub.

Curonian Trail Kursiu Ultra 65 km

Kulgesin oma tuldpurskavate jalgadega vaikselt edasi, kuni äkitselt 6km enne lõppu sain nii terava paugu säärde, et ma hüppasin kohapeal õhku “et mis see siis nüüd on”. Keegi oleks justkui ühe terava ja tömbi asja sinna tulekerasse löönud. Kõndisin 100m, ei läinud paremaks. Parem siis juba joosta, saab vähemalt rutem edasi, see terav ja tömp asi jalas.

Aga ennäe, õige pea kadus säärde löödud tömp ese, kustus üldse kogu tulepesa jalgades ning juba 60km peal võiski alata ultra. Enesetunne muutus ootamatult heaks ning viimased 6km liikusin 5:30 ja tõusvas tempos.

Oli värviline ja meeleolukas sügispäev!

Curonian Trail Kursiu Ultra 65 km

Estonia Ultra-Trail Race

Narvas toimus 10-11.08.2018 ultrajooks Estonia Ultra-Trail Race ehk lühidalt EUTR.

Seal oli võimalik valida kolme erineva distantsi vahel: 31km, 64km ja 125km. Valisin oma distantsiks 64km ning saavutasin seal 1. koha ajaga 6:35. Distantsi 125km võitis Toomas Unt.

Estonia Ultra-Trail Race 64km winner Leivo Sepp

Käesoleva loo eesmärk on avaldada tunnustust Estonia Ultra-Trail Race võistluse organisaatorile Alexander Tikhonovile ja tema meeskonnale. Alexander võttis kätte ja korraldas rahvusvahelise ultrajooksu võistluse, pidades samal ajal silmas toimumiskoha riiki ja meie rahvusliku identiteedi sümboleid.


Estonia Ultra-Trail Race Alexander Tikhonov and 64km winner Leivo SeppRahvusvaheline mõõde väljendub selles, et ta registreeris selle võistluse ITRA (International Trail Running Association) juures. See andis ultrajooksjatele võimaluse koguda ITRA punkte, mida läheb tarvis registreerumisel maailma kõige populaarsematele ultrajooksudele, nagu näiteks UTMB (Ultra Trail Mont Blanc).

Jooksu nimes sisaldub Estonia, ehk iga välismaalane oskab nime alusel selle võistluse toimumiskohast aru saada. See on väikese Eesti riigi jaoks oluline ning annab selgelt väljapoole signaali, et meil on ultrajooksjad ja oleme huvitatud rahvusvahelisest konkurentsist.

Võistluse särkide disain on kvaliteetne ja terviklikult lähtuv eesti rahvusvärvidest. Ja see oli tõesti disain, mitte laialtkasutatav odav/poolik lahendus, kui särgi peale on lihtsalt logo trükitud. Lisaks sini-must-valgele disainile oli särgi all eesti rahvusmustri triip.

Kolme erineva distantsi särgid moodustasin suure pildina kokku eesti lipu värvid, sama oli ka võistlusnumbritega - sinise, musta ja valge põhjaga.

Stardimaterjalide kotis oli igale sportlasele sinine, must ja valge kalevi šokolaad.

Suur aitäh, Alexander ja Sinu tiim. Palusin selle tõlkida oma töökaaslasel vene keelde, kuna ma tean et Sa räägid ainult vene keeles.

Soovitus Sulle järgmiseks aastaks, kui tahad midagi veel paremini teha: teha rohkem reklaami ka Eestis. Eesti ultrajooksjate Facebooki gruppi võid vabalt inglise keeles postitada.

Estonia Ultra-Trail Race 64km winner Leivo Sepp

 

Цель моего письма и истории ниже – выразить благодарность и поздравить Александра Тихонова и его команду, организаторов гонки Estonia Ultra-Trail Race. Александр не только организовал и провел на высоком международном уровне ультра марафон, но также смог привнести нацинальный мотив и символы Эстонской идентичности, позволив участникам ближе познакомиться с культурой Эстонии.

Международный аспект заключается в том, что он зарегистрировал этот конкурс с ITRA (International Trail Running Association). Это дало ультра-бегунам возможность собирать очки ITRA, которые необходимы при регистрации для самых популярных ультра марафонов всего мира, таких как UTMB (Ultra Trail Mont Blanc).

Название гонки включало и название страны - Эстонию, чтобы каждый иностранец мог определить место соревнований по названию. Это важно для нашего небольшого Эстонского государства и дает четкий сигнал всему миру, что в Эстонии есть ультра марафонцы и нам интересна международная конкуренция.

Дизайн футболок конкурса отличался высоким качеством и целостностью в соответствии с национальными цветами Эстонии. И это был действительно дизайн, а не недорогое / незаконченное решение, как если бы логотип был просто напечатан на рубашке. В дополнение к сине-черно-белому дизайну рубашки, снизу ее дополняла полоса, также в цвета национального флага.

Футболки различных дистанций трех разных цветов, я совместил в одной большой фотографии в соответсвии с цветами эстонского флага, также поступил и с номерами соревнований - синим, черным и белым.

В стартовой сумке для каждого спортсмена был сине-черно-белый шоколад.

Александр, хотел бы сказать большое спасибо Вам и Вашей команде! Данное письмо для Вас перевел мой русскоязычный коллега, так как знаю что Вы говорите только на русском.

Для расширения аудитории в следующем году, хотел бы Вам порекомендовать сделать больше рекламы в Эстонии. Как например разместить объявления в facebook группе для бегунов, где Вы можете публиковать на английском языке.

Estonia Ultra-Trail Race 64km winner Leivo Sepp

Ironman, I am the ONE

Alljärgneva loo eesmärk on inspireerida teid tegema võimatut.

4. august 2018 toimus Tallinnas täispikk IRONMAN Tallinn võistlus.

Kordame üle, Ironman tähendab järgmisi distsipliine:

  • 3,8km ujumine
  • 180 km rattasõit
  • 42km jooksmine

Tegemist oli mu esimese Ironmaniga ja kogu selle spordi tegemisks kulus aega 11h 51min.

Leivo Sepp Ironman Tallinn

Kuidas siis mul enda arvates läks?

UJUMINE, kuidas on võimalik seda üle 2 tunni teha

Kui meil viimati toimus Microsofti kontori triatlon, mille käigus pidime Trummi välibasseinis 100m ujuma, siis mina läbisin selle distantsi viisil, et lükkasin kätega ees vett kahte lehte laiali ja tegin vesikõndimist.

Andes selgelt endale aru oma erakordsetest ujumisvõimetest, registreerisin ennast samal ajal Tallinna Ironmanile, kus jalad põhja ei ulatu ning ujuma peab 4km.

Ei teagi, täitsa LOLL olin, a võibolla oli täiskuu või mõlemad korraga.

Kui esimest korda basseinis ujumas käisin 2017 detsembris, siis 25m läbimise järel  pidin puhkama enne kui tagasi ujusin. Mõnikord vajasin ka ujumisraja keskel rajapiiret, et mitte ära uppuda. Ma ei suutnud uskuda, et üle 25m kunagi suudan ujuda.

Kui esimest korda avavette, Trapiauku läksin, siis esimese 10m järel läbipaistmatus vees ja taimedega võideldes valdas mind nii kohutav paanika, et olin valmis kõigele käega lööma. Kaja vaatas kaldalt mu armetut võitlust nende veetaimedega, haledat kaldale ronimist ja mu mehelikkusest polnud sel hetkel midagi järel.

Ironman Tallinn: Päästke mind juba ära ja viige kaldale!

Vee temperatuur oli minu kella andmetel 14, kuid paljudel näitas kell ka 13 kraadi. Jalas Sealskin sokid, kalipso all oli eraldi pikkade käistega sooja pesu särk ja peas kaks ujumismütsi. Ma olin ikkagi valmistunud ujumisekspeditsiooniks nagu filmis “Mehed ei nuta”.

Esime 200m peal olin kolm korda paanikas ja ujusin meritähte – see tähendab et keerasin selili ja ja lihtsalt lebasin elutult. Mõtted olid stiilis: “päästke mind juba ära ja viige kaldale”.

Päris mitu ujujat muide võttis vaevaks võistluse ajal märgata minu seisukorda ja nõnda küsiti nii inglise kui eesti keeles et kas kõik on korras. EI OLNUD!

Keerasin vahepeal õigeks ja ujusin 10 tõmmet krooli ning siis uuesti selili ja tähekest. Sedasi möödus mu elu kõige pikem 500m. Aga pärast tuli neid veel.

Mis siis juhtus?

Kuna ma hingasin üle kolme tõmbe kordamööda kahele poole, ei saanud ma piisavalt hapnikku ja seetõttu ka paanikahood. Ma polnud treeningutel kunagi ühele poole ehk üle kahe tõmbe hinganud. Ühel selgemal meritähe hetkel sain aru, et mul on kaks võimalust 1) laotun nagu morsk kellegi kajaki peale ja lasen end kaldale toimetada või 2) proovin uutmoodi ujuda – hingates ühele poole.

Ennäe, ühele poole hingates kadus paanika ja hapnikku oli ka piisavalt. Tekkisid aga järgmised probleemid, minu ümber polnud ühtegi ujujat ja prillid olid läbipaistmatud seega olin nagu pime kana ja mul polnud aimugi kuhu peaksin ujuma. Ja suunda ei oska ka ühele poole hingates hoida.

Küll aga oli selge, et paigalseismine on tagasiminek. Ujumisliigutsi tehes toimub vähemalt progress, kas siis edasi või tagasi või merele. Vahepeal tunduski, et näen mereväravaid ning ma lihtsalt lootsin, et ma kuskile avamerele ära ei kaoks.

Ajuti leidis pime kana tera ja siis teise.

Päike kerkis taevasse ja ma muudkui ujusin ning ujusin. Õppisin päikest kompassina kasutama, et selle järgi orienteeruda sadama akvatooriumis. Teisi ujujaid, support kajakeid, SUP-e, puna-kollaseid poisid jms. väikest pudi-padi ma lihtsalt ei näinud.

Ja nii möödus mu elu seal vees. Neetult halva maitsega on meie Tallinna laht, isegi karu ei joo seda.

Kuna teisi ujujaid enam polnud, siis kohtunike vile oli alati mulle mõeldud ja tähendas seda, et liikusin ilmselt täiesti vales suunas.

Korra sattusin sõna otseses mõttes kaldale, suurte kivide otsa. Muidugi oli kohe esmaabi platsis kes oli kindel et ma tahtlikult sinna ujusin ja päästmist vajan.

EI, ma ei vaja PÄÄSTMIST! Tõusin kaldal püsti, uurisin kuhupoole edasi liikuda ja uuesti vette.

Suur aitäh ühele kajakimehele, kes mõistis empaatiliselt mu olukorda ning ta ütles, et sõidab 2 meetri kaugusel mu kõrval ning ma saan tema järgi suunda hoida. Sedasi möödus mu viimane kilomeeter.

Teisel pool kõrval sõitis esmaabi paat, valmis mind päästma ja ilmselgelt üllatunud, et “kes see hull on, et nii kaua siin külmas vees ja päästmist ei vaja”.  Olgu külm või mida iganes, aga nüüd teen ma selle jama igaljuhul läbi. Enam te mind päästa ei saa!

Pean tunnistama, et finiši-sillale ronides tundsin end kui mollusk, kes sinna lihtsalt laiali vajus. Vaarudes ajasin end püsti ja hakkasin litsa-lätsa vahetusala poole jooksma.

Kõhuga, mis merevett täis ja see polnud just mingi energiapomm, pidin jooksuga vetsu tormama, et mitte triibuliste pükstega rattasse minna.

RATTA alas oli järel ainult üks ratas, võtsin selle. Oli minu oma.

Ja ratta esimese 80km jooksul taandus ka kõhuvalu.

Hakkasin kohe hoolega geele sööma, sest sõit tuleb pikk ning jooks ka veel. Lisaks oli taskus neli kodust paksu võiga juustusaia. Need maitsesid hea.

Kallas vihma, oli päikest, oli äikest – ja mitte vähe Smile

Oma esialgsest eesmärist, sõita rattas keskmiselt 190W, jäin ikka üsna kaugele (avg:150W ja IF:0,646). Eesmärgiks sai hoopis alla 6 tunni sõita, mis ka õnnestus.

Leivo Sepp Ironman TallinnJOOKS tuli lõpuks täitsa kenasti, maratoni aeg 3:40

Toitusin regulaarselt kõigest mida laudadel leidus: geelid, spordijook, cola, vesi, soolaleib, suulakurk, banaan, apelsin ja lihtsalt soolavesi.

 

 

Tempo püsis, enesetunne oli hea ja nii saigi minust IRONMAN.

Pildil koos tiimikaaslase Timmo Tammemäega, kes sai Ironmaniks 10min enne mind. Palju õnne!Leivo Sepp Timmo Tammemäe Ironman Tallinn

Mõned erksamad hetked:

* rattas vaatasin, et üks vanamees käsi välja sirutatud, tahab minuga patsu lüüa, pidasin seda targemaks mitte teha. Ja hea et ei teinud, sest kui temaga kohakuti jõudsin, oli tal peaotäis kirsse ning ta küsis “kas kirsse soovid”. Oioi kui piinlik, kui ma patsu löömisega kõik tema kirsid oleks laiaks löönud.

* ratta lõpp, läbi Stroomi ja pelgulinna. Tee ääres elas üks erakordne vene vant võistlusele kaasa. Röökis kõva ja ilmselgelt purjus häälega “давай-давай”. Aga peamine oli see, et samal ajal lehvitas ta suure kaarega Eesti lippu! KIITUS!

* jooksu alguses hüüdis keegi hea inimene “Leivo, käed käima!”. See oli hea ja vajalik.

* äikesetormi ajal olid rattapunkti tüdrukud kolmekesi ühe pisikese laua alla kobarasse pugenud (armas vaatepilt)

Kaja Sepp Ironman TallinnSõbrad-toetajad. kallis Kaja elas mulle mitmel pool kaasa, Assar hea sõna (“puusad ette!”) ja pildiseeriaga. Ja vanalinnas muidugi Jarek ja Mallor. Rattas nägin ka vilksamisi Tanel Saameret, kuid tema mind ilmselt mitte. Dan, kes jõudis mind Vääna Jõesuus ära oodata ja tee ääres ergutada. Viivi ja Kait, kes olid samuti tulnud jooksurajale hulludele kaasa elama. Yukoni paadiparner Andres Kaju, kes ujus minust täpselt 2x kiiremini, oli rõõmus kui nägi et ma juba jooksurajale jõudsin.. Ja veel paljud tuttavad ning spordisõbrad, kes raja ääres ergutasid ja kaasa ealsid.

 

Kas lähen veel sellele karnevalile: jah.

Kas GPS, GLONASS või GALILEO

Kasutan kella Garmin Forerunner 935 ning viimase update’ga tuli kella GPS-le ka GALILEO satelliitide tugi.

Püstitame siis kohe olulise küsmuse: milline staelliitvõrgustik annab täpseima tulemuse?

Kas täpseim on GPS, GPS+GLONASS või GPS+GALILEO?

Hästi lühidalt taustast. Ümber maakera tiirleb suur hulk satelliite, mis tagavad meie GPS-seadmete toimimise – spordikellad, trackerid, telefonid (näit. automaatne parkimine), auto navigatsiooniseadmed, sõjatööstuse masinad, droonid jne. Seega, suur enamus meid ümbritsevast tehnikast kasutab ühel või teisel viisl GPS-i andmeid (mis saabuvad satelliitidelt), et määrata oma asukoht meie planeedil.

Kuna iga riik tahab oma julgeolekut tagada, siis seetõttu on loodud lisaks tavapärasele GPS-satelliit võrgustikule (US omanduses, 31 satelliiti) ka GLONASS (venemaa omanduses, 24 satelliiti) ja GALILEO (EU omanduses, 14 satelliiti). Ka Hiina töötab välja enda oma, aga sellel ma siinkohal ei peatu.

Asukohas Eesti/Tallinn, on samaaegselt nähtavad 5-10 GPS, 6-9 GLONASS ja vaid 2-6 GALILEO satelliiti. Kuna need tiirlevad pidevalt siis seetõttu varieerub ka hetkel nähtavate satelliitide arv.

Jooksurajal ja rattasõidul olen siiani katsetanud GPS või GPS+GLONASS. Meie piirkonnas (Eesti), pole mul kunagi õnnestunud GLONASS-i satelliitidega saavutada suuremat täpsust kui lihtsalt GPS-ga.

Seega, lülitades sisse GLONASS-i, hakkab kell rohkem akut sööma ja päris sagedasti täpsus sootuks väheneb. Seda kinnitavad ka paljud tavakasutajad erinevates foorumites.

Seetõttu olen kasutanud siiani vaid GPS-i ning see on suurepärase tulemuse taganud. Aga uus, GALILEO, mida selle kohta öelda?

Kuna jooksu- ja rattaträkid on siiani väga head olnud, pole näinud põhjust GALILEO’d sisse lülitada. Küll aga on suhteliselt kehva kvaliteediga olnud avavee ujumine. Seetõttu siis tegin katse, ujusin Trapi järveaugus kolm ringi, iga ring erineva GPS seadistusega ja tulemus on alljärgnev.

  • Sinine joon: GPS, joone pikkus 961m
  • Punane joon: GPS+GLONASS, joone pikkus 1,3km
  • Roheline joon: GPS+GALILEO, joone pikkus 898m

Selle pildi alusel võib öelda, et tingimustes kus kell on satelliitidele väga hüplikult näha, toimib kõige paremini GALILEO seadistus.

image