Tarahumara indiaanlased on rahvusena mägisel maastikul maailma parimad ultrajooksjad. Milline on nende ellusuhtumine ja kuidas on see seotud jooksmisega?
Corre Libre! Run Free! Jookse vabana!
Ajalooliselt ellu jäänud rahvus
Ajalooliselt elavad Tarahumarad Mehhikos Copper Canyonis, mis on maa-ala suurusega umbes pool Eestit, koosnedes paljudest kanjonitest kõrgusevahega 2000m.
Tarahumarad ei ela külades üksteise lähedal, vaid haja-asustusena. Ikka siin künka otsas, seal lõhes, teises kanjonis või sama kanjoni vastaskaldal. Kõik see tähendab naabri juurde jõudmiseks mitme tunni pikkust liikumist keerulisel maastikul.
Kui külastada naabrit kõndides, ei jõuaks mingil juhul samal päeval koju tagasi. Seega ainus võimalus on joosta. Nii muutuvad kaugused kättesaadavaks ja üksteise külastamine võimalikuks.
Lihtne ja mõnevõrra lapsik jooksuhing
Võistluseks valmistumine tähendab Tarahumara jaoks lihtsalt õigeks ajaks kohale ilmumist. Jooksuvõistlusel, kus antakse start ja mingi teatud maa läbimise järel on finiš, joostakse täpselt enesetunde järgi.
Stardist minnes ollakse värsked ning üles võetakse tempo, mis sobib pigem 400m staadionijooksuks. Edasi lastakse tempo alla nagu joostaks 1500m, kuna aga selle järel finišit näha pole, hakkab tempo lähenema poolmaratoni omale ja mägedesse jõudes kohandatakse seda iga künkaga. Aga pikalt ette ikka ei mõelda: kui tundub, et hea on kiire tempoga mäest üles joosta, siis seda ka tehakse. Kui mägi on oodatust kõrgem, istutakse korra kivile puhkama.
Ühtlast tasakaalukat liikumist, nagu valged gringod ultral teevad, oli Tarahumarade seas näha alles üsna lõpukilomeetritel.
Kui jooks läheb raskeks ja pingutavaks, siis gringo surub hambad ristis edasi, Tarahumara aga lihtsalt puhkab kivil või läheb üldse ära. Kui tema kodutee keerab mõnest rajaotsast paremale, võib ta pikemalt mõtlemata lihtsalt keset võistlust ära koju minna.
Mäest alla tantsivad jalad leiavad ise tee
Tegime koos Arnulfoga ( kes on lugenud raamatut „Jooksjana sündinud“, teab, millise tarahumara jooksulegendiga on tegu) 20km-se treeningjooksu mägedes. Mu peamine eesmärk jooksu vältel oli vaadata ja püüda järgi aimata tema liikumist. Hoidsin tema taha samm-sammus, et jooksustiili füüsiliselt tajuda. Sättisin sammu, et maanduda parema jalaga samale kivinukile ja vasakuga samale konarusele, kus sekund tagasi asus tema jalg.
Arnulfo on minust oluliselt lühem - 175 vs 160. Tema samm oli aga täitsa tavalise pikkusega, ei pikaks venitatud ega ka mitte lühike. Liikusime vahelduvas tempos, nii kerge sörgi kui ka kiirema tempoga. Tempo tõus juhtus alati justnagu mängeldes ja eriti siis, kui tal otse sammus jooksin.
Jooksime nagu kaksikud nii puude vahel juurikatel, jõgesid ületades suurtel kividel, avamaastikul väiksematel kividel kui ka lihtsalt püsikalju konarlikult pinnal. Temaga koos jooksmine tekitas minus lapsikut rõõmu ja naeratust näole toovat mängulusti.
Selline jälitusjooks tundub olevat Tarahumaradel nagu mäng, mida kogesin mitmel korral ja erinevate jooksjatega nii ees kui ka taga joostes. Ja nagu iga mänguga, siis ka selles on rõõmu. Arnulfo vaatas oma lihtsa ja naerusuise näoga mitmel korral selja taha, et olla kindel minu samasuguses lihtsas ja vahetus valmisolekus seda lapselikku tempomängu kaasa teha.
Lihtne oli jäljendada tema samme tavalisel jooksul, kuid mäest alla liikumisel oli korduvalt situatsioone, mida ma lihtsalt ei suutnud järgi teha. Need olid tantsusammud, sest maanduva jalaga tegi ta ühe väikese ja kiire lisasammu. See samm on kepsakas, lapselik hüplemine, tirilimps ja tantsisklemine samaaegselt ning tundub pealtnäha kasutu.
Kuigi ma püüdsin seda tantsusammu järele teha, jäi see mulle kättesaamatuks ja lõpuni mõistatuseks. Kindlasti on selles omamoodi tarkus, kuid päris kindlasti pole see teadlikult õpitud asi, vaid kogemuslikult kujunenud ja juhtub sama loomulikult nagu me kõnnime või jookseme.
Jookseb kui Jaaguar mäest üles
Kõige ehedamalt nägin ja kogesin mäkkejooksmise tehnikat Caballo Blanco ultra võistluse ajal.
Tarahumara indiaanlane on keskmisest eestlasest lühem, ilma igasuguse ülekaaluta, sitke ning vastupidav. Tänu oma kergele kaalule pole nende jaoks vahet, kas joosta siledal maal või mäest üles.
Nende liikumine väljendas igal hetkel rõõmu jooksmisest ning mäkkejooks oli seda ilmselgelt. Me kõik mäletame ennast lapsena, kuidas kulli mängides, nägu naerul, kiirelt ja kergelt iga künka otsa võis joosta. Sellist pilti nägin siin rajal kogu aeg, ainult et künkaks oli 1400m kõrgune mägi ning jooksjateks täisealised mehed ja naised, kes naeratus näol, lapselikult ja hingeldamata kõiki tõuse võtsid.
16km treeningjooks Fabianiga, Caballo Blanco Ultra 9.koht
Nädal enne võistlust tegime koos tarahumara Fabian Rascon-ga (43 aastane UMCB favoriit) 16 kilomeetrise treeningjooksu.
4km joostud, hakkas Fabian taha vaatamata minuga lihtsalt mängima, iga tõusunuki peal pisut tempot tõstes. Olime vaid meie kaks ning mägine trail kaljude, juurikate ja ojadega.
Vaatasin ja imetlesin, kuidas tema jooks oli kui lendamine kivilt kivile ja kõik ülesmäge lõigud imeliselt trükkides lühikeste sammudega. Meie tempo jõudis 4:20 min/km ning allamäge oli kerge ja lõbus tema selja taga.
Fabian jätkas mängu ning pidin tema valitud tempot jooksma nii sileda kui ka kerge tõusuga, kuna asusime 2000m kõrgusel, saabus mulle üsna kiiresti hapnikupuudus. Hingeldasin ning pulssi vaadates oli selge, et koormus läheneb mu poolmaratoni võistlustempole (pulss laktaadiläve lähedal), samas temal polnud mingit muutust märgata. Külavahel kaheksandal kilomeetril jooksin tema taga ahenenud pilguga ning peas vasardas ainult mõte, et ma teda ära ei kaotaks.
Küla keskväljakule jõudes lootsin peatust - aga ei, ta keeras ringi, puhkust ei tule ja nüüd on lihtsalt tarvis 8km ülesmäge tagasi joosta.
Appi, tahtsin hüüda!!
Mul oli 2000m kõrgusest tingitud hapnikupuudus ja Fabian isegi ei hingeldanud, täielik vaikus.
Olime tagasi metsavahel ning järsumatel tõusude pidin kõndima. Tema seevastu liikus kõik tõusud vaikselt jooksu tippides. 11km peal tegime ühe kose juures lõpuks peatuse.
Võtsin tossud ja hüppasin jääkülma vette. Ahh, see oli midagi toredat sel hetkel!
Fabian lihtsalt istus kivil ja ootas.
Viimased 5km oli valus tõus ning tema jooksumäng jätkus, aeg-ajalt nägin ta selga välkumas puude vahel. Tal ei olnud eesmärk oma mängukanni kaotada ning kui hinge vaakuv sõber jälle järele jõudis, surus ta taas teise käigu sisse.
Pöörane.
16 km ja 730 m tõusu ning seda 2100m kõrgusel. Tema jaoks oli kerge jooksumäng valge gringoga, kes pingutas täiega, keel vestil.
Mis asjad on soojendus, venitamine ja lõigutrennid?
Olete te näinud kunagi hobust sooja tegemas, venitamas või mäe- või lõigutrenni tegemas? Ei ole. Aga ikka kappab ja on kiire.
Tarahumara jaoks on jooksmine naturaalne osa liikumisest. Kui on vaja võistlusele minna, siis lähen. Enne starti istun kivil ja ootan. Kui start antakse, hakkan jooksma. Ma olen alati valmis. Peale jooksu istun samuti lihtsalt kivile, söön apelsini või avokaadot ja puhkan.
Tarahumara küsib enne võistlust sooja tegemise kohta lihtsalt: miks ma peaksin enne jooksma hakkamist jooksma?
Tarahumara küsib venitamise kohta: ma pole näinud et hobune ennast peale kiiret kappamist kuidagi painutaks/venitaks, miks ma peaksin?
Tarahumara küsib lõigu- või mäkkejooksu trenni kohta: Kui mu kodu asub mäe otsas, siis miks ma peaksin sinna mitu korda jooksma?
