Taliharja Vanakuri on ekstreemsetes talvistes tingimustes toimuv ultravõistlus, kus tuleb läbida kas joostes, rattaga või suuskadel 101 km.
Mulle kohaselt tegin selle läbi joostes ning võtsin veenva võidu ajaga 12:44.
Seekord toimus võistlus 12. jaanuaril 2019 selle aasta vaieldamatus lumepealinnas Ida-Virumaal. Start anti Peipsi äärest Alajõelt ning läbi metsade, soode ja rabade jõuti Iisakule, kus oli kaetud toidulaud, et väikese puhkuse järel raja teine pool läbida ning Kuremäe kaudu Pannjärve spordikeskusesse jõuda.
Esimesed 100m tuli kulgeda hanereas ning mul õnnestus kohe suusatajate järel endale hea stardipositsioon saada. Suusad olid neil kiired, ülakehaga paaristõugete andmine tugev ja nõnda kadusid kolm meest ruttu kaugustesse.
Õige pea kostus tagant tume ja ühtlane müdin, mille kohta esialgu arvasin, et võimsa diiselmootoriga džiip tuleb ja hoidsin teeserva. Muidugi see polnud džiip, vaid ikka fat-baikidega ratturid. Paksud kummid kumisevad ja müdisevad ja tekitavad erakordselt maskuliinse tunde. Nagu Harley Davidson või 5,7l mootoriga ameerika auto. Läksid esialgu nemadki, kuigi õige pea selgus, et me kohtume veel palju kordi raja esimesel poolel.
Konkurendid, auu, kus te olete?
Keda aga ei olnud, olid teised jooksjad. Ma mõistsin, et teised on arukad ja alustavad sellist ultradistantsi palju targemalt. Olles metsarajal lumes teed ramminud, ratastest möödunud ja suurele teele jooksma jõudnud, hakkasid vaikselt järele jõudma jooksjad Hannes Veide, Gunnar Kingo, Martin Simpson ja Timmo Tammemäe.
Ees ootasid pikad rabalõigud üle kriivade (soosaarte) ning seal on vajalik koostöö lumes jälgede astumiseks. Kordamööda eest läbi käies edenesime päris kenasti ja suuremate jõukadudeta. Minu jaoks tolle hetke kõige suuremad konkurendid olid Martin, Gunnar ja muidugi väga kogenud Hannes.
Gunnar on näidanud suurepärast minekut nii kodu- ku välismsistel pikkadel jooksudel. Kord aga, kui Gunnar oma rajategemise tööotsalt rivi lõppu naases, kuulsin kuidas ta hingeldas. Mõistsin sel hetkel, et kui see töö temalt nii palju nõuab, siis ilmselt täna ta otsene konkurent olla ei saa. Praegu, stardist 15km, tuli hoida pigem madalat profiili ning ees jälje ajamine võis vaid veidi pulssi kiirendada. Hingeldamine oli aga märk suuremast koormusest kehale.
Välja tee peale jõudes hoidsin Martini tempot, kes rääkis oma strateegiast, et kõik teelõigud kavatseb ta normaalselt joosta. Vaatasin meie 5:30-5:40 min/km tempot ning mõtlesin isekeskis, et „Martin on tugev ja alustab väga julge tempoga“. Tema sammudes puudus aga ultrale vajalik kergus ja veerevus ning mõistsin, et selline pingutus, mis tal praegu välja on panna, lõpuni ei kesta. Muidugi, ta ei pingutanud otseselt, kuid see oli tavaline jooks.
Seega, kõige olulisemaks konkurendiks jäi Hannes. Kogenud, lõikas hästi lund raskel maastikul, ei rapsinud, samm oli kerge ning õhuline. Temast paistis ultra kogemus kaugele.
Kellele sobib su rada?
Suusatajatele ei sobinud fäti jäljes sõitmine, see oli nende jaoks liiga kitsas ja surus jalad kokku. Jalgratturitele ei sobinud aga suusajälg, kuna see oma kahe kanaliga pani ratta ebamugavalt ujuma.
Jooksjate jälg aga ei sobinud ilmselgelt kellelegi. See puder ja kapsad, mis neist järgi jäi, oli kehv suusarada ja täiesti võimatu rattarada.
Poolele maale Iisakusse jõudsin koos Hannes Veidega ning peaaegu ka koos ratturitega. Seega esimesed 50km olid jooksjad-ratturid sisuliselt võrdsed. Samas ratturitel oli üks pikk lõige mööda teed kohas, kus jooksjad läbisid metsa ja raba.
Teisel rajapoolel oli palju maanteed ning seal olid ratturid kokkuvõttes oluliselt kiiremad, lõpetades isegi suusatajatest varem.
Kas teil tagavara jalga on?
Ühel erakordselt aeglasel metsasihi lõigul oli võimalus väikesed jupid kraavis joosta. Vesi oli kindlalt kaanetanud ning naelikutega hea jääl krõbistada.
Kuni see sai otsa.
Ja ma astusin läbi jää.
Jalg märg, ronisin tagasi lume sisse ning vaatasin ringi, kas on ligiduses mõni kuiv jalg ringi kepslemas. Kui olete näinud biitlite filmi „Yellow Submarine“, siis sellel veidral planeedil kargasid kaks üleliigset jalga ringi. Ent ainult Hannese pealamp paistis paari minutit tagantpoolt, seega lõpetasin jalaotsingud ja tuli lihtsalt edasi liikuda.
Emotsionaalne lõks
Olles välja jõudnud nendest paljudest metsadest, oli taas magus tunne mööda teed joosta. Suusa- ja rattajäljed ees, ei vaevanud ennast träki kontrollimisega. See aga osutus suureks veaks, sest 80-l kilomeetri joogipunktis tuli Rain ja küsis, et miks ma tegin otsuse rada lõigata?
Mihh?
Pilk kellale ja asi selge, olin päris olulise pauna maha maganud. Kui aga määrustepäraselt rada ei läbi, siis oled joonealune. Kui tuleb kasvõi kõige viimane jooksja ning teeb selle pauna, on tema võitja.
Sellise emotsionaalse taagaga võitlesin Kuremäel, motivatsioon maas, tempo kukkus, hakkasin sööma-jooma, tegin niisama aega parajaks ja üldine jooksurütm kadus.
Siiski suutsin leida endas tahet kenasti lõpuni joosta. Olgu siis ikkagi esimene, joonealune esimene.
Linttraktorit taga ajades
Tiit Pekk oli organiseerinud raja lõpuossa rajatraktori ja selle jäljes oli päris hea joosta. Sain oma tempo tagasi ja pingutus ilmus taas kehasse. Seal metsas õnnestus ka 2-3 minutine viga teha, suundusin valedele jälgedele ning mõistsin oma eksimust, kui aru sain, et ootamatult hea on joosta, kuna suusa- ja rattamehed pole jälge ära lõhkunud.
Eiiii. Vale suund.
Kuigi hoidsin oma energeetilist taset pideva söömisega tasakaalus, tundsin kuidas stardis meeldivalt tihkelt keha ümber hoidnud kott kergelt loksuma hakkas. Kõik ikka sellest et mu keha oli nii palju kokku kuivanud.
Lõputud kurvid ja kabuhirm
Viimased 5km enne finišit oli raja kõige raskem ja aeglasem maastik üldse. Sinna keerates märkasin taga pealampi.
Appi! Nüüd on Vanakuri Veide ise mulle järgi võtnud.
Kujutasin ette, kui raske see viimane 5 saab olema. Sest nüüd, lõpu eel ei saa ometi enam esimest kohta käest anda, olgu või joonealust. Ja kuna Veide mulle järgi jõudis, siis järelikult on ka tema joonealune.
Panin siis kabuhirmus selle Vanakurja eest plagama.
Teadsin kindlalt, et olen suuteline lõpu raske osa niisuguse tempoga läbima, et siin mulle vastast ei leidu. Väike jänes oli ikka püksis, äkki Veidel on ka mõni käik lisaks? Igatahes surusin ja kui alguses veel nägin tagasi vaadates puude vahel valgust vilksamas, jäi see harvemaks ja harvemaks kuni kustus sootuks.
Hoidsin aga pinget endiselt maksimumi lähedal, sest mis siis kui Vanakuri Veide enne finišit kuskilt puu tagant välja hüppab ja oh-oo teeb? Ei teinud.
Lõpp
Ja lõpuks selgus, et see lamp, kelle eest ma paaniliselt põgenesin, kuulus hoopis suusataja Erik Aibastile, kellel aga minust polnud sooja ega külma.
Hannes Veide lõpetas 24 min peale mind, seega ajavaru oli suur.
Tegin viimase 5km kohta analüüsi: Minu aeg 52min, Tiit Pekk j Lauri Malsroos suuskadel 56min, Hannes Veide joostes ja Erik Aibast suuskadel 1h ning ülejäänud juba veel rahulikumad, näiteks Gunnar Kingo 1:09.
NB! Ja mis puutub rajalõikamisse, siis kuna kõik eesotsa tiimid olid pöördekohta märkamata ühtemoodi tulnud ja “rada lõiganud”, tegid korraldajad otsuse panna ka kõigi edasiste jaoks sinna ärapööramiskohta hoopis märk, et sinna mitte minna. Uhh, hea lahendus.
Aitäh, Silver Eensaar, sellist lahedat talvist ekstreemsust korraldamast!u
