Kaljuronimist harjutamas

Oleme Kajaga kaks päeva käinud Lasnamäe spordihalli ronimisseinal. Mõlemal päeval 2,5 tundi - maksimumaeg, mida ühe sissepääsuga võib kasutada.

Kui varem sai ronimisseinadel käidud pigem niisama, et lapsed ka kaasa ja lihtsalt toredat tegevust teha, siis nüüd avanes hoopis teine maailm. Varem ronisid kiiresti ja hirmsa jõukuluga 2, no maksimaalselt 3 korda üles - ja siis olid käed krambis, väsinud ja ise ka kergelt tüdinenud. Et ma suudan üles minna - aitab küll, mis siin ikka rohkem teha - olen ennast tõestanud.

Nüüd aga on avanenud hoopis uus maailm. Enam ei ronigi kiiresti. Ja enam ei olegi juba peale esimest ülesminekut käed haiged ja krambis.

Ja asi pole mitte selles, et oled trenni teinud ja tugevamaks saanud, vaid tehnika ja kogemus.

Iga liigutus, mille sa teed käega kõrgemale enda silmadest, on üldjuhul üleliigne jõukulu. Väga tüüpiline esimest korda ronija tegevus on selline, et elu eest haaratakse nukist milleni vaevalt ulatutakse - ning seejärel vinnatakse end metsiku jõuga üles. Jõuad üles - oled juba kustunud.

Mida aga meie tegime - ning mille tulemusena võib ronida nö lõpmatuseni ja ronimine muutub palju huvitavamaks ja väljakutsuvamaks:

  • Kätega ei haara ühestki nukist, mis on silmadest kõrgemal (va äärmisel juhul, kuid siis ainult toetud sellele)
  • Kogu ronimistöö teevad ära jalad
  • Käed on ainult tasakaalu hoidmiseks
  • Keha tuleb võimalikult seina ääres hoida
  • Kasuta talki (muidu lõhud oma näpud ära)
  • Kasuta spets-ronimissusse, tossudega on lihtsalt proovimine
  • Roni aeglaselt, ära kiirusta !
  • Julgestamiseks-alla laskmiseks kasuta mõnda automaatse lukustusega seadeldist, säästad vaeva ja närve (meie kasutasime Petzli STOP-i)

Ülaltoodud tehnikaid kasutades läheb 2,5 tundi kahe peale lennates, sest tegelikult on jõudu ja tahtmist veel ülegi et kauem ronida.

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Virumaa?"

Kindlasti läheme lastega koos - 12.-14.05.2006

http://www.loodusajakiri.ee/loodus/uudised65.html 
Esialgne kavandatud marsruut:

1.päev, reede 12.05.2006 : kokku ca 45 km.
Sonda - Kiviõli - Küttejõu - Püssi - Aidu - Savala - Mehide - Sirtsi - Sirtsi raba - Pohlaru - Mõiste - Uljaste

2.päev, laupäev 13.05.2006 : kokku ca 85 km.
Uljaste - Voorse - Põdri - Viru-Kabala - Ulvi - Rägavere mõis - Vaeküla ülesõit - Koovälja - Ubja - Siberi - Kunda Hiiemägi - Kunda - Malla mõis - Kuura - Iila - Viru-Nigula - Samma Hiis - Pada - Padaorg - Vanaveski - Kalvi

3.päev, pühapäev 14.05.2006 : kokku ca 50 km.
Kalvi - Aseriaru - Aseri - Rannu - Kõrkküla - Liimala - Purtse - Lüganuse - Erra - Kiviõli - Sonda

Kuid - nagu alati - toimub samal pühapäeval Tartu Jooksumaraton.

Öised päästetööde võistlused

Igal aastal korraldab Jaan Künnap märtsikuus öised päästetööde võistlused.

Väga tubli ettevõtmine !

Tegemist on meeskondliku võistlusega, kus vähemalt üks liige peab olema naine. Kogu võistkond on 5 liikmeline.

Mina osalesin esimest korda 2002 aastal, kui tulime Üllar Rosenfelti (Ültsi) juhtimisel 3.kohale.

2003 oli kehva jää-aasta ning võistlused jäid ära.

2004 aastal formeerisin ise võistkonna ühes Kajaga ning tulime suurepärasele 2. kohale.

2005 oli kuidagi väga business-aasta ning võistlusele ei jõudnudki.

2006 - esimene treening on juba tehtud - kuid kindlaliikmelist võiskonda veel pole. Jaan on igal aastal tahtnud võistlust järjest huvitavamaks teha ning sel aastal teeb ta lisaks huvitavamale ka raskemaks. Tõenäoliselt suureneb kaasavõetava kohustusliku varustuse osakaal (tegemist on ju ikkagi päästetöödega), arvatavasti saame palju-palju pikemalt joosta kui seni. See, et raskemaks läheb, mulle meeldib - sest siis langevad ju nõrgad ära :)

Minu hinnangul läheneb see võistlus juba seiklusspordi kategooriasse. Eriti kui saab veel pikemad jooksutrassid ning orienteerumise võiks ka sisse tuua ! Ilmselt rattasõitu ja kanuutamist ei tule sellel võistlusel kunagi - tegemist ikkagi mägede imitatsiooniga, kus on vaja laagrist mõne kilomeetri kaugusel lõhesse kukkunud kannatanu ära transportida. Justnimelt kannatanu - keda tuleb hellalt käsitleda - nagu Jaan ütleb. Vastupidiselt koolnuga - kellega on lihtne - annad lihtsalt jalaga takka ning läheb ise mäest alla :)

Raskusronimise võistlus Nelijärvel

Kell on 9:03 hommikul kui Kaja helistab ja küsib, et kas me ikka läheme - Nelijaärvel peab kohal olema kell 10:00. Mina muidugi magasin.

Kähku üles, riidesse, Kaja juures sain veel hommikukohvi ja paar ampsu süüa ning teele.

Ronijad - rahulik rahvas - kõik oli korras kui me pool üksteist kohale jõudsime. Loosiga õnnestus saada stardi järjekorranumber 3. HALB. Sellistel võistlustel on alati parem viimasena startida. Võistlejaid oli kokku  16 meest ja 4 naist.

Jääronimine Nelijärvel

Jääseinale oli märgitud rada, mida mööda pidi liikuma. Kohati oli ainult ring joonistatud ning sellest väljapoole ei tohi astuda ei kassi ega kirkaga. Aega oli 6 minutit - selle vältel oli võimalik alustada niipalju kordi kui ise soovid - selles mõttes et kui kukud lahti, siis võid otsast alustada - aeg aga jookseb.

Mina sain esimese katsega teise punkti - siis kukkusin lahti - alustasin otsast. Teise katsega sain neljandasse punkti, kuid oh õnnetust - kass tuli jala küljest lahti. Pidin taas katkestama.

Kui nüüd algas minu tähetund - see tähendas seda, et kohtunikud olid nõus aja kinni lööma ning mul lubati kass kinnitada ning kõige viimasena oma järelejäänud ajaga startida. Seda aega oli täpselt 3m 30sek. Mehed ronivad - kõikidest kohale tulnud võistlejatest 4 jõuavad tippu. Esimene ajaga 4:20 ja kõige kiirem - üks proff kaljuronija ajaga 3:00.

Minu kord - aega siis täpselt 3:30. Otsustasin, et parandan oma eelmist tulemust ja lähen kaugemale kui 4. punkt - püüan jõuda ümberhaakimiseni. (Ühes kohas nimelt tuli julgestusköis ümber haakida).

Lähen-lähen, köis haagitakse ümber - see on ka koht kus saab lihtsalt seista ja käsi puhata - st. kõik on siiani puhanud. Mina unustasin ! Köis haagiti ümber ja kohe edasi, kukkusin päris üleval veel jalgadega täiesti lahti, kuid kirkad olid korralikult sees ja ma sain ennast üles tagasi tõmmata käte jõul.

Ning oh seda imet - äkki oli tipp juba siinsamas, kohe käega katsuda ! Ja tegingi ära - tulemuseks oli päeva teine aeg selle raja peal 3:20. Mul jäi veel 10 sekundit varuks.

Seega olin finaalis.

Finaaliks aga tõsteti rada ümber ja teiste võistlejate ronimist pealt vaadata ei tohtinud. Ning rada oli OiOi kui karm. Finaalis jõudsin 12-sse punkti ja seega olin ärasõidu hetkel veel kolmandal kohtal. Kuid startimata olid veel 3 päris kõva kaljuronijat. Igatahes oli ka minust tagapool vähemalt 2 inimest, nii et tulemusega olen igati rahul.

Muudetud 6.02.06 - tulemused on väljas:

Võitis Tallinna Kaljuronimisklubi liige Tõnn Võsu, mina tulin lõpparvestuses 6. kohale. Punktiarvestuse järgi jagan tegelikult 5-6 kohta Tallinna Kaljuronimisklubi Vladimir Galkiniga. Jaan Künnapi klubi liikmete hulgast Martin Lillo järel olin teisel kohal.

Kaja kirjutas samast asjast oma nägemuse.
Foto on Viljari tehtud.

Rannamõisas südaöösel trenni tegemas

Kui olime Kaja õe pere koju viinud siis vahetasime ise riided ning suundusime Rannamõisa ronima. Järgmisel päeval on ju jääseina raskusronimine - vaja veidi harjutada. 

Jõudsime kohale enamvähem südaöösel. Pealampidega, kassid jalas, ronimisvööd peal, köied seljas,karabiinid küljel kõlksumas, kiivrid peas - suundusime järsaku poole. Õues temperatuur -16.

Otsime sobivat kohta köie panekuks - valik käib selle järgi, et millises punktis kõige järsem jääsein oleks ronida. Kinnitame jaama, paigutame köie ning Kaja läheb laskuma. Üleval on väga vinge tuul, nii et seal on isegi päris külm. Sein on tuisuse lumega üleni kaetud, nii et Kaja võtab oma kassidega sellelt süütuse ja liigub allapoole.

Hõikab "all" - mina "selge" - "köis vaba" - "selge".  Panin köie peale ja hõikan taas "hakkan tulema".

Juhin tähelepanu, et jääronimises (ja üldse meeskonnatöös) on selged ja täpsed käsklused ning juhised väga olulised. Eriti pimedas. Pimedas ja üle järsaku serva ei tea mina mis seisus Kaja on, seepärast siis ongi kaks teadet: esimene et jõudis alla ning teine et köis on vaba - see tähendab et mina võin hakata ennast köide panema ning alla minema. 

Seejärel ronisime mõne korra üles-alla, kuid siinkohal tuleb üks ilmselge antireklaami jutt. Nimelt kasutasime me fifi-sid, mida müüakse Redfoxis - kellegi isetehtud asjad. Aga need on tõeliselt nigelad - väga viletsa nurgaga, et kõva jää sisse lüüa. Ja võite arvata, et külm jää ON väga kõva.

Igatahes tõdesime, et tuleb vist hakata samuti kirkadesse investeerima. Korralik kirka aga maksab oioi kui palju - oma 3keegu kanti. Ja neid on kaks tükki vaja...

Lõpetasime kell 01:15 ja kell 2 sain lõpuks magama.

Xdream talvel: -23kraadi ja 7 tundi - nõuanded

Tänasel treeningul Otepääl kasutasime abivahendina justnimelt matkakeppe, need mida saab paraja pikkusega lühemaks teha ning millel saab kettaid vahetada. Ajaliselt olime õues 5,5 tundi, mida oli tänase -23 kraadiga vägagi piisavalt.

Nõuanded võistluseks, tänase praktilise kogemuse alusel.

Seljas/jalas/peas:
Brynje soe pesu, NorthFace fliis windstopperiga ja Gore-Tex NorthFace koorikjope (koorikjope tähendab ilma voodrita). Kehal polnud külm kordagi, mõned korrad oli palav. Peas windstopper NorthFace kõrvadega müts.
Jalas - Brynje soe pesu, Halti matkapüksid.

Kogemus õpeatas, et täiesti piisav ja hea - sama ilma korral olen võistlusel sama riietusega. Üks täiendus - kindlasti võtan kaasa näomaski, kuna sellise temperatuuri korral on isegi kõige väiksem tuulevine väga külm. Maskina ärge kasutage sellist, millel on nina ja suu sees - need kohad lähevad muidu väga ruttu härma ja ninast tilgub vett, mis muutub kohe jääks. Mask peab olema selline, kus on väljas täpselt silmad-nina-suu!!
Ärge pange selga oma sooja sulejopet! Selle te lõhute metsas ära. Oksad on jäätunud ja väga teravad ning tugevad.

Varbad:
Lorpeni õhukesed spordisokid ja Lorpeni sünteetilised Eriti Head Sokid. Saapad - head sissekäidud matkasaapad. Kõige peal bahillid ehk säärised.

Kogemus näitas, täiestis piisav ja hea - sama komplekt saab olema ka võistlustel. 

Näpud:
Miskid vanemad suusakindad - keskmiselt soojad.

Kogemus õpetas, KÜLM. Võistluste ajal võtan kaasa oma mägika kindad - st. õhukesed sisekindad, nende peal sulekindad ja kõige peal koorikkindad. Kõiki kindaid saab ka eraldi kasutada, vastavalt temperatuurile - kuid täna viimased poolteist tundi suvaliste kinnastega oli näppudel nii külm, et otsast tahtsid ära kukkuda.

Liikumine:
Jooksen - no vähemalt 2-3 tundi !
EI, mitte kuskile sa ei jookse - kõige rohkem pool tundi, siis on kõik. Lumi on paks ja teelt kõrvale ära väga kergemeelselt astu - jääd liikumisega tõsiselt hätta. Kõige kiirem ja jõusäästlikum tee on ringi minna.
Arvesta, et ka selliste külmadega EI KÜLMU kõik kraavid/jõed kinni. Alaril õnnestus täna üsna alguses kohe jõkke sisse käia - õnneks ainult üks jalg.

Söömine/joomine:
Võta kaasa termosega sooja jooki. See kulub marjaks ära - minu kogemus soovitab kaasa teha kisselli. Mitte teed või kohvi. Süüa pole eriti vaja, sellise külmaga muutub igasugune kaasa võetud söök kõvaks kui kivi.

Edutegurid:
Kui temperatuur on sama, siis kinnitan, et eduteguriks saab olema sinu suutlikkus sellises ilmas piisavalt kaua viibida. Näiteks meie olime 5,5 tunniga näppudest ja näost täiesti külmunud.
Kuigi väljas oli tuulevaikus!
Vahepeal pöördus siiski see tuulevaikus meile vastu ning siis oli momentaalselt eriti külm.

Mehed:
Ajage võimalusel habe ära - segab ja läheb mõttetult härma.

Naised:
Teil pole midagi ära ajada - aga teie vaadake, et mehed liiga uljaks lähe ja kontrollige et nende näod ikka roosad oleksid. Kui juhtub, et nina, põsenukk või lõug läheb valgeks - siis on vaja kiiresti seda hõõruda ning veri käima panna. Samuti paluge ennast jälgida.

Matkakepid:
Kõige mõistlikum valik - käimiskepid sobivad ka. Matkakeppide eelis on see, et sinna saad panna kõige suurema rõnga. Enda suusakeppe ära võta, need võid parem võtmata jätta - liiga pikad ja segavad. Matkakepp peab olema ca 110-120 cm pikkune.

Seattle Undergroundi lugu !

Kõige põnevam aga oli Underground tour. Kui sa Seattlesse satud, siis mine kindlasti sinna. Kuna ma siiani olin ainult kuulnud, et mine vaata, siis mõtlesin „ok, eks ma siis lähen”. Aga oleks ma enne lugu teadnud, poleks mul seda mõtetki pähe tulnud, et kui aega pole siis ei lähe.

 

Mis see lugu siis on ?

 

Seattle hakati ehitama kusagil 1850a. paiku. Ok, elu veeres mitmed kümned aastad. Teadupärast aga peavad inimesed igapäevaselt oma vajadusi rahuldama. Seattle aga asus täpselt nii ebamugaval kõrgusel mere suhtes, et kanalisatsiooni oli keeruline ehitada.
Õigemini ehitati lõpuks üks vinge kanalisatsioon koos  uuendusega, et peldikud ehitatakse kõrgemale ja varustati igasuguste sitatõkete ja siibritega. Niisiis, peldikusse läksid trepist üles alati ja istusid kõrgel nagu kuningas, isegi kui sul oli vaid 1-korruseline maja. Ok – asi peaaegu nagu toimiski – kui aga merel oli tõusuperiood ning sa juhtusid peldikus rahulikult oma kõigeparemat tegema ning peale seda vett tõmbasid – siis ohhohooo – võis juhtuda selline asi, et allamineku asemel purskas peldikupotist igasugust värki isegi kuni paari meetri kõrguseni. Ühesõnaga kogu kanalisatsioon töötas aegajalt tagurpidi ning siis haises terve linn ja olemine oli majades sees kui ka tänavatel väga must ning jäle.

 

Paha lugu ju iseenesest. Niisiis, selleks et kehvadel aegadel mitte sita ja sopa sees kõndida tavalistel tänavatel, ehitati teise korruse kõrgusele jalgteid – kus sai siis puhta jalaga kõndida. Nõnda siis arenes see edasi, kuni kvartal-kvartali järel ehitati kogu tänava ulatuses teedele nö teine korrus peale. Seal oli hea ja puhas ning värske õhk. Kogu sitane elu jäi esimesele korrusele aga edasi. Samuti olid poed ikka veel seal all – nüüd juba pimedusse mattunud ligastel tänavatel. Elu käis kahel tasandil – all käidi poodides, kõrtsis, juuksuris – kuid üleval oli lihtsalt hea olla. Mõnda kohta ehitati ka tänavale aknad, et alumine tänav ka valgustatud oleks. Hobustega sõideti kohati üleval, kohati all.

 

Underground Seattle

Siis aga hakkasid seal pimeduse ja sita sees igasugused rotid jms jäledad elukad rõõmsalt paljunema. Ja tol ajal esines ka juhtumeid, kus inimese elu langes rottide ohvriks. Võeh.

 

Sisuliselt see siis ongi Seattle undergroundi lugu, et lõpuks kolisid kõik inimesed ära elama teisele korrusele, millest sai tegelikult kogu linna uus esimene korrus – ja senine esimene korrus jäeti täielikult maha. Linn kasvas ühe korruse võrra kõrgemale! Peaaegu uskumatu !
Uus linn valmis lõplikult kusagil 1900 paiku.

 

Muidugi jäid eksisteerima sinna nüüd juba maaalusesse süngesse ja ohtlikku linna mingisugused salabaarid jms. kohad mis ilmselgelt kartsid ilmavalgust. Loomulikult elutses seal veel pikka aega mingi kummaline seltskond – kõndis ja toimetas mööda neid mahajäetud kottpimedaid tänavaid. Samuti loobiti suur osa nendest esimese korruse tänavatest igasugu vana träni lihtsalt täis.

 

Underground - New-Old

Ja käesoleva tuuri käigus siis räägitaksegi väga palju sellest samast loost ning käiakse maa all vaatamas Seattle kunagist esimest korrust ja vanu tänavaid. Sa näed seal näiteks Seattle keskpanga hoonet, kõrtsi, hotelli...

Võid vaadata vanaaegseid pilte, kus seesama maja sillerdab päikese käes, mille süngel esimesel korrusel sa parasjagu aknast välja mõttetule, pimedale kuid kunagi elu keenud tänavale vaatad.

Vaatamisväärsused Seattles

Space NeedleSeattle kesklinnas asub 200m kõrgune vaatetorn, mida nimetatakse Space Needle. Pilet sinna maksab $11 ning asi on seda väärt. Üles on ehitatud suurepärane platvorm, kus saab ümberringi jalutada ning kogu Seattlest pildi ette. Kui oleks selge ilm (mida siinkandis kahjuks harva leidub), siis paistaksid ära siia ümberkaudsed kõrgeimad mäed – Mount Baker ja Mount Rainier. Kui aga ilm pilves, siis saab sisetingimustes kasutada interaktiivset monitori, mis näitab sulle sellegipoolest neid kohti. Samuti on väga tuulise ilmaga ebamugav seal õues olla ning selleks puhuks on ehitatud lahendus, kus saad ise joistikuga juhtida kaamerat, mis asub torni tipus. Seda saad igas suunas keerata ja pöörata ning samuti suurendada ja vähendada.

 

Sci-Fi muuseum. Kui oled ulmekate armastaja, siis see koht on just sinu jaoks. Seal on Igasugused tegelased väljas – Master Yoda jt. Star War tegelased, Alieni filmi tegelased – ka. see jäle emakoletis ja tema munad, X-files, igasugused tulnukate aparaadid, relvad, kõikvõimalikud tuntud ulmekate robotid elusuuruses – ühesõnaga – asjaarmastajale vaatamist küllaga.

 

Museum of FlightLennunduse muuseum. Kui oled lennunduse huviline, siis on siin palju huvitavat ja põnevat vaatamiseks. Suur-suur hulk vanaaegseid ja kaasaegseid lennukeid on väljas.

 

 

 

 

 

 

Ja muidugi maailma kõige rikkam mees elab Seattles, õigemini siit kesklinnast poole tunni sõidu kaugusel ühe saare peal. Loomulikult on see mees Bill Gates.

 

Siia nimekirja võiks lisada veel akvaariumi, loomaaia ja 3D IMAX kino kuid neis jäi käimata. 3D kino juures olime isegi järjekorras, kuid siis selgus et järgmise filmi alguseni on tükk aega ja seepeale loobusime.

Seattlest - midagi olulist

Paljud teist mäletavad, et Aconcagua ekspeditsioonil ei kasutanud me piisavalt arstide järelvalvet ning seetõttu oli sunnitud üks inimene (Kaja) suisa helikopteriga alla minema.

Nagu ma juba siin kirjutasin, on kõrgel mägedes väga oluline jälgida ühte parameetrit - nimelt hapniku sisaldust veres. Seda mõõdetakse väikese elektroonilise aparaadiga (oximeter, oxymeter), mille ma shopping-touri käigus siit endale ostsin.

Firma on Nonin: http://www.sportstat.nonin.com/ ja mudel Nonin Onyx 9500.

Tegemist on küll tema suurust vaadates kalli asjaga, kuid see eest väga olulise asjaga. Enam ei toimu ühtegi mägimatka, kus mul seda kaasas poleks.

See on asi, mille üle ma väga rahul olen. Kuid shoppamisest veel: hinnad on siin eestlase jaoks harjumatult - nimelt käesoleva klotsi hind oli $325, kuid ära ostes selgus, et sellele lisandub veel 8,8% käibemaks.
Selle mudeli kohta on kirjutatud ka: Tested and proven by U.S. Army Special Forces on Denali. Denali mäe teine nimi on McKinley - ehk Põhja-Ameerika kõrgeim mägi - 6194m.

Mul on Eesti tarbijakaitse üle ikka väga hea meel, et meil peavad olema kõik hinnad väljas lõpliku numbriga ja mingit "kummalist" petmist teha ei tohi.Primal Quest

Teine shoppingu mõttes oluline asi mille siit kaasa toon, on DVD multispordivõistluse filmiga. Primal Quest: Expedition Adventure Race. Tegemist on 7 päeva kestva võistlusega - ligi 800km pikk, mille käigus sõidetakse süstadega, jalgratastega, turnitakse köitel, joostakse jne - tehakse kõike mida ühes multispordis tegema peab. Võistlus aastast 2004. Vot see on õige multispordivõistlus-kestvusvõistlus, ja mehed ei hädalda stiilis 6 või 8 tundi nagu meil xdreamil - vaid võistlevad aegadega 150 või 200 tundi.

Tagasijõudes teeme sellest ühe kinoõhtu :)

Veidi siinsest olukorrast kaubanduses.

Siin on üks väga suur matkatarvete keskus - www.rei.com . Seal on tõeliselt palju asju - jalgrataste osakond on nii suur, kui kaks Hawaii Ekspressi kokku panna.

Siin linnas on eraldi minu lemmikfirma pood The North Face. Kahjuks aga on mul kõik asjad juba olemas, nii et raha jääb kulutamata. Üks vinge ja suur outdoor pood on siin veel aga selle vebiaadressi mul hetkel pole. Samuti on siin kesklinnas ilusad ja suured street- ja runningsport firmapoed nagu näiteks Adidas, Nike, New Balance.

Tehnikast aga nii palju, et arvutipoode siin praktiliselt pole (vähemalt kesklinnas mitte) - on mõned üksikud kontoritarvete poed, kus muuhulgas müüakse ka arvuteid. Ja asjad saavad siin otsa nagu meilgi - Eestis. Et pole ühtki nii suur, võimas ja rikas ameerika siinkandis. Näiteks Timexi kellad www.timex.com on siin kõikjalt praktiliselt otsas, kuna "jõulude ajal osteti kõik ära", samal põhjusel pole ka leidnud iPod Nano nimelist asja mida mul paluti siit tuua. Õigemini leidsin, aga see oli tunduvalt kallim kui mujal oleks olnud.

Nii et Ameerika on vist ikka New York, Manhattan ? Epp peaks selliseid asju vist paremini teadma...