Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Yukon River Quest on 715km pikkune jõemaraton mida võib julgelt ka ultramaratoniks nimetada.

Saavutatud 1. koht kaheses kajakis, Andres Kaju - Leivo Sepp, ajaga 48 tundi. Tulemused

Start Kanadas, Yukoni osariigi pealinnas Whitehorse ning finiš väikeasulas nimega Dawson. 28-30 juuni 2018.

Eestist osales neli paatkonda: Andres Kaju – Leivo Sepp, Mart Reimann – Ivar Hütt, Martin Ilumets – Hillar Irves, Matti Tuul – Martin Pedai. Kõik lõpetasid edukalt täispika võistluse.

Kas ma läheksin Yukonil tagasi?

Ei!

Kõik eesmärgid said täidetud.

• Võit Yukonil, enda klassis.
• Kiireim eestlaste paatkond.
• Aeg alla 50h.

Kas oli valus?

Jah, 200 km peal hakkas selg valutama.

Kui seljavalu aga ei meeldi, siis tuleb lihtsalt mujale suurem valu tekitada. Nõnda oli ka minuga, 400km peal hakkasid õlad valutama ja seljavalu oli nagu niuhti läinud.

Andresel hakkas võistluse teises pooles istumine tunda andma ning ka seljavalu tunnistas ta umbes poole peal. Kumb valu temal teise üle trumpas, seda ma siiski ei tea.

Igatahes tõde nr. 2 on see, et valu ei ole tarvis kannatada. Ja selle vastu aitab ibukas, ehk kohustuslik varustus/valuvaigisti meditsiinipaunast. Andrese jaoks oli see esimest korda enda olemist ibukaga parandada, mina juba teadsin varasemast, et see võimaldab meil normaalselt edasi sõita.

Rasked hetked?

Kõige raskemaks osutus ikkagi unega võitlemine ja sellega toimetulek.

Paaril korral vajusid silmad kinni, aerutamise rütm küll ei muutunud aga ärkasin selge Andrese hüüde peale “aer vette!” No selge, nimetame seda siis aerutamise imitatsioonitrenniks.

Andres ütles öösel, et “ma lähen nüüd magamistuppa ja heidan pikutama, palun tule ja ärata mind 5 min pärast”. Aerutasin ja lugesin mööduvaid minuteid ning kui 5 täis sai, tundus see ikka ebaõiglaselt vähe ja lasin tal edasi magada. Siiski, 8 minuti pealt ärkas ta ise ja jätkas tööd.

Viirastused ja multikad

Inimese kujutlusvõime hakkab ööhämaruses, monotoonseid liigutusi tehes ette kujutama kõikvõimalikke asju mida võib nimetada koondnimetusega multikad (inglased ütlevad samuti cartoon selle kohta).

Meie fantaasiameel on nõnda rikkalik ja nii muutub kõik meid ümbritsev millekski muuks – või hoopis päris tegelikkuseks?

Minu pere ja muud loomad.

Kõigele tekkisid silmad ning mind ümritses rikkalik loomade elu. Kui keegi ütles, et ta võistluse jooksul loomi ei näinud siis mina vastupidi ainult Gerald Durelli loomariigis sõitsingi.

Pilvedes elavad loomad karud, jänesed, nirgid olid suured ja aeglased, põõsastes elas palju-palju väikesi loomi, kellest oli tüüpiliselt näha vaid pea ning seetõttu ei saanudki sotti, et kes need just olid. Vee peal ujuvad palgid muutusid poegadega pardipereks, kajakininale tekkis kellegi kelmikalt pilgutav silm, mägedelt vaatasid vastu suured tumedad kogud - nende kõigiga suhtlesin kogu meie sõidu vältel. Andresele ma sellest sõidu ajal ei rääkinud. Igaks juhuks, hakkab veel mind imelikuks pidama.

Võib-olla oleks aga pidanud ja meie sõit oleks veel poole vahvam olnud?

Postkaart.

Mitmel korral muutus maailm kahedimensiooniliseks - sügavus ehk teisisõnu kaugus kadus lihtsalt ära.

Alles jäi kahemõõtmeline postkaart laotudes suure pilttapeedina mu ees.

Vesi joonistas pildi alumise kolmandiku, mäed moodustasid keskel asuva tumeda viiru, ning pildi ülemise serva moodustasid valged pilved, mis samuti postkaardile kohaselt otse mu lauba vastas asetsesid.

Kogu seda ilu lõhestas noolena üles sirguv kajakinina. Pisut ettepoole kummardudes oleksin võinud oma nina vastu kajaki nina panna.

See pilt elas, kuigi kajakinina koos tumeda mäetriibu ja valge pilveviiruga moodustas liikumatu terviku, andis vesi pildile dünaamika ja pani minu ees seisva seina omal moel värelema ja elama.

Start Whitehorse – Carmacks 300km, 22h

Esimene ots, Whitehorse – Carmacks võttis aega 22 tundi.

400m pikkune stardijooksu tegime selgelt kiire, jõevoolu saime teise paadina. Kuigi algselt oli kokku lepitud, et ma istun paati siis Andres lükkab veidi meid edasi, istub samuti sisse ning siis Kaja lükkab meid veele. Tegelikult aga istusime mauhti mõlemad kohe sisse ja Kajal oli kõvasti rassimist, et kahte meest vee peale saata.

Alguse tempo oli võimas, umbes nagu oleks läinud Võhandu-laadset 100km sprinti tegema.

Hetkeks üritasime ka esimeste Voyageridega koos sõita aga väga ruttu saime oma teo mõttetusest aru.

Teine selgelt tugev Eesti paatkond oli Mart-Ivar. Algusest ca 30km kaugusel tuleb 50km pikkune Laberge järv ning selle alguseks olime neist ees vaid 4 min, ehk siis vähem kui 1 kilomeeter. Järv, kus vesi ei voola ning edasijõudmise määrab ikkagi aerutajate koguvõimsus, suutsime 50km jooksul ennast 12min kaugusele teisest Eesti paadist tõmmata.

Carmacksisse jõudsime aga juba 30 min enne Mardi-Ivari paati.

Carmacks, 7h kohustuslik peatus.

Olime eelnevalt tegevused kokku leppinud, et mida Andresega teeme ja kuidas meie support Kaja aitab meil kõike seda kiiremini teha.

Duši alla pesema minek. Seisin ühe maja ees ning küsisin et “kus dušš on”, Kaja ütles et siinsamas puidust majas. Kuna ma aga maja suhtes küljega seisin ja eespool samuti ühte hoonet nägin, läksin sinna ja astusin sisse. Dušše seal igatahes polnud, see oli meditsiinipunkti staap ja juba tuligi üks punase risti töötaja joostes “kas on midagi viga ja kas on meditsiiniabi vaja”, vastasin “no” ja olin nüüd Kaja juures tagasi sama küsimusega “kus dušš võiks olla”. Kaja siis võttis ja keeras mind lihtsalt õigeks, sest nüüd olin ma teise küljega duššimaja poole. Ja isegi kui ma nüüd otse õige koha ees seisin, pidi Kaja ikka ukse avama ja mind sisse lükkama, sest ma millegipärast olin võtnud nõuks, et seal kindlasti dušši pole.

Carmacks – Coffee Creek, 240km, 15h

Lahkusime sekundi täpsusega ning asusime kohe püüdma nägemisulatuses 3min enne meid startinud kahest meeste süsta. Paari kurvi järel saime nad ka kätte ja läksime mööda kuna nad ei osanud korralikult voolu lugeda. Suhteliselt kiiresti kadusid nad ka meie tagant olematusse.

Sellega oli meie koht paigas ja järgneva 13 tunni jooksul ei näinud me ühtegi teist võistlejat.

Coffe Creek, kohustuslik paus 3h

Sõime ja magasime.

Kuna meil puudus rajal toimuvast igasugune ülevaade, saime alls väljudes teada, et olime viimase 15 tunniga Merdi-Ivari paadilt veel pool tundi eest ära sõitnud. See tähendas selgelt, et konkurentidel on samuti raske.

Coffee Creek – finiš Dawson, 175km, 11h

11h tõmbasime täielikus üksinduses, eesolev võistleja 1h kaugusel ja tagumised samuti 1h. Selle viimase etapi vältel suurendasime vahet 3. koha paatkonnaga Mart-Ivar 10min võrra.

Tipus olemine on üksildase teekond.

Meie paatkonna track on nähtav Garmini keskkonnas: https://connect.garmin.com/modern/activity/2819360367

TV3 kokkuvõte

Marek ja Indrek tegid TV3 poolel super tööd ning esimesed klipid hulljulgetest eestlastest Yukoni süstamaratonil on ka juba eetrisse läinud:

http://uudised.tv3.ee/sport/uudis/2018/07/09/hulljulged-eestlased-startisid-kanadas-rankraskel-715-kilomeetri-pikkusel-sustamaratonil

http://uudised.tv3.ee/sport/uudis/2018/07/10/eesti-oma-viikingid-vaata-kuidas-kulges-hulljulgete-eestlaste-katsumus-rankraskel-yukoni-sustamaratonil/

Yukoni võistluspaat

Voistluspaat World Kayaks WK640 sport versioon.

Mõlemal sõitjal tüüripedaalid (oli väga vajalik), enda disainitud terasest tüürilaba ja eridisainiga kohandatud pedaalisüsteem.

Võistluse risk nr. 1, istmed

Ja muidugi istmed, Andres teadis täpselt mis ja kuidas talle sobib, mina hakkasin katsetama.

Tallinnas proovisin kahte erinevat istet kolmes eriasendis. Yukonil paar päeva enne võistlust tehtud treeningsõitudel aga selgus et see on ikka ebamugav. Sättisid ringi ning teisel treeningsõidul selgus et tulemus sai veel erakordselt halb.

Muutsin siis veelkord kaldenurka, paigaldasid seljatoe ja jäin lihtsalt pöidlad pihus lootma, et sai hea. Katsetada enam ei saanud, sellega pidin otse võistlema minema.

Tagantjärele sain ilmselt parima istme mis mul kunagi olnud. Peale lõpetamist oleksin võinud sellel istmel veel mitu korda Yukoni läbida, lihtsalt nii mugav õnnestus.

Võistluse risk nr. 2, pagas

Kogu võistluse varustus, riided, muhvid, kindad, söögid, kõik oli kadunud lennujaamade salakäikudesse, kuhu pääseb ainult mööda linti check-in seljatagant.

“Vaid” 4 päeva ootamist ja täpselt 2 tundi enne starti sain kätte oma pagasi. Nüüd oli mul asju ülearu, palju uusi asju ostetud, sõpradelt ja korraldajatelt laenatud ja minu pagasiga kohalejoudnud kraam.

Kiire ümberpakkimine ja meie paatkond oligi 30min enne starti valmis.

Võistluse risk nr. 3, jõevesi joogiks

Vahetult enne starti rääkis varasem Yukoni võitja Thomas, et juua tuleb jõest ja geelid on ainult kõhulahtisid.

Andres arvas siis, et Yukoni karu ka joob jõest ning ega tema kehvem pole.

Umbes 500 km läbimise järel teatas Andres, et tal bioloogilise peatusega suhteliselt kiire. Õnneks ootas meid paari tunni pärast kohustuslik peatus Coffee Creek.

Õnneks oli meil kahepeale siiski üks 1,5 liitrine joogisüsteem olemas ning viimased 200 jõime ainult kontrollitud vett. Süüa tegime jätkuvalt jõest võetud veest.

Kaarditöö - õige otsus nr. 1

Internetist Yukoni kohta infot kogudes leidsin ühe võistkonna träki, mille järgi joonistasin valmis meie Eesti paatkondadele GPS-iga jälgitava joone ja enamik tiime nagu ka meie, kandis selle ka paberkaardile. Paberkaartide eest suur aitäh Ivarile.

Joon näitas seda, kuidas tihedas saarestikus orienteeruda, kust läheb vool ning millise kalda äärde hoida.

Seda, kui oluliseks osutus jõevoolu lugemine saime Andresega üsna ruttu aru. Umbes poolel maal hakkasime ka aru saama kuidas seda korrektselt teha.

Kiirusemõõtja juhile - õige otsus nr. 2

Yukon on lai, ühtlaselt kiire vooluga jõgi. Omapärane on aga see, et väga tihti võib sattuda olukorda, kus vool kaob alt ära, näha seda aga pole. Jõgi on kogu aeg ühesugune mullitav (boiling water).

Voolu kadumisest annab märku kiiruse drastiline kukkumine, muutus 4-5 km/h. Seega sõltuvalt sellest, kumb parasjagu tüürib, on tema vastutada vool uuesti üles leida.

Kuna alguses oli GPS ainult mul ees siis pidin pidevalt Andrest korrigeerima stiilis “meie kiirus on vaid 12-13 km/h, peame kiiremas korras voolu üles leidma”. Niisiis vaatasime paremale-vasakule ning katsusime tuvastada voolusängi, kus normaalne kiirus vahemikus 16-20 km/h.

Peale Coffe Creeki sai ka Andres enda ette tekile kiirusemõõtja, kuna lisaks kaardiga GPS-le oli mul ka kell kaasas.

Seega, kui tüürimise on nii ees kui taga, peab mõlemal olema ka kiirusemõõtja.

Söögivalik - õige otsus nr. 3

Süük oli normaalne: juustu-singiga võisaiad, Tactical Food soojad toidud ning mõned banaanid.

Kumbki ei söönud geele, Red Bulli ega muid kontsentreeritud energiabatoone. Ja ainult seetõttu, et vähendada riski bioloogilise peatuse tarvis.

• Esimene lõik, 22 h, kaks sooja toitu ja kaks-kolm võikut.
• Teine lõik 15 h, üks soe toit + paar võikut.
• Kolmas lõik 11 h, üks soe toit + võiku.

Horvaatias on piirkond nimega Istria, kus on nii mägesid kui ka tihe matkaradade võrgustik jalgsi- ja rattamatkajatele. Seal toimub ka 168km pikkune ultrajooks Istria 100 miles.

Istria 100 miles 2018 raja esimene pool on pigem mägine kuid teine ja eriti viimased 30km aga suisa tore ja kergelt mäest alla jooksmine väikeste põksudega.

Istria 100 miles distants on 168km ning tõusumeetreid koguneb 6500m. Seda pidasid endale jõukohaseks 400 jooksjat, kelle hulgast lõpetasin 20. kohal ajaga 24:40, vanuseklassis arvestuses 10. koht.

START

Start antakse 168km pikkusele ultrajooksule linnakesest nimega Labin õhtupoolikul kell 17:00. Kuna inimesi on stardis siiski palju ja polnud teada kui kitsaks läheb rada, valisin alguseks pigem eesliini. Peale starti aga oli hulk torpeedosid, kes kõik laksama hakkasid. Päikese käes oli aga 30 kraadi sooja ja on ebamõistlik ennast sellise kuumaga tühjaks tõmmata, et siis öösel miinuskraadidega lumistel mäetippudel energiavaeselt külmetada.

Esimesed 5km tulid kerge 4:50 kuni 5:20 tempoga, mäest alla. Sisse jäi ka üks single-track lõik, mis venitas inimeste rivi pikaks ja seal sain esimest korda tunda mida tähendab Horvaatia maastik. Suured, ebamääraste kujude ja teravate otstega kivid moodustasid jooksuraja. Ja rajaservi palistasid teravad okaspõõsad. Sisuliselt oli jooksmine siis kivilt-kivile hüppamine ning iga samm nõudis täit tähelepanu. Ja ega siis keegi kive ilusaks teeks polnud ladunud, need olid ikka nii et teravad otsad püsti.

Ühel möödumisel sattusin maanduma kannaga kiviteravikule, millest sai alguse minu jalataldade trauma-jada. Tossudeks olid suhteliselt õhukeste taldadega Salomon S-Lab Sense 6 SG ja esimese poolega rajast olid mu jalatallad nii vaeseomaks pekstud, et ajas lausa vihaseks: „k..t millal see jama ükskord lõpeb“. Sain siiski aru, et see kõik lõpeb alles finišis ning kui tahan et jalatallad ei valutaks, pean lihtsalt valu kuskile mujale veeretama.

Esimeses joogipunktis olin 20. positsioonil. Ega muud kui traditsiooniline banaan ja edasi. Teises joogipunktis enamvähem sama positsioon, taas banaan.

LÄBITUD 25km, 3h ja olin täiesti läbi

Minu organism arvas, et banaanid olid siiski liiast.

Detailseks siinkohal ei läheks, küll aga pean ütlema et kõik mis sees, seal ei püsinud ning peale kolmandat-neljandat korda Horvaatia okaspõõsaste vahel käimist olin täiesti tühi.
Tühi nii füüsilises kui läbi ka energeetilises mõttes. Vaatasin ja nutsin kuidas ma ei suutnud joosta mööda ilusat teed mäest alla.

Tühi jah, aga süüa ka ei saanud, sest nii nagu jalatallad valutasid kividest tundis kogu sisemine osa ennast nagu oleks keegi seda vana Riga pesumasinaga pesnud ja siis veel kuivatusrullide vahelt läbi vändanud.

Inimesed möödusid, vaarusin edasi

Vahepeal saabus öö, rada viis Istria kõrgeimatesse tippudesse, kust avanesid tõesti maalilised päikeseloojangu vaated. Vali tuul ning jahenev õhk sundisid selga panema kaasasoleva kileka.
Vahepeal möödusid märkamatult kaks söögi-joogipunkti. Kasutasin neid ainult vee võtmiseks, süüa mu tühjaks pigistatud kõht ei soovinud.

Olin oma nõrkusega langenud positsioonile 36.

LÄBITUD 73km ja taassünni algus

Endalegi märkamatult oli saabunud 73km joogipunkt. Kuna kõht oli nüüd juba väga tühi, võiks öelda et miinus-tühi, ärkas minus Jack Londoni Valgekihv ja taoline talvine näljane ja kõrendiks kuivanud hundi pilk tabas sooja nuudlitega puljongi ja pehme saia.

Sellega hakkas mu olukord paranema ning maastikule tekkisid ka esimesed pehme niiduga lõigud mis mõjusid jalataldadele nagu pehme silitus.

Mu jalad elasid läbi taassünni ning muutusid pehmeks ja roosaks nagu imikul, mida on mõnus vastu põske panna.

Mu kõhus oli üle pika aja midagi sees ja ma tundsin kuidas enesetunde baromeeter vaikselt ülespoole ronis ning esimest korda selle võistluse juures tundsin, et nüüd lõpuks olen mootori käima saanud.

Joostud on 80km, mootor tööle saadud, enesetunne tipp-topp ja varsti pool maad läbitud.

POOL: 88km ja 13h, Red Bull ja pehme sai

Poole peal asuvas punktis ootas mind sinna ette saadetud kott, vajasin oma varustusest ainult uusi sokke, võtsin kella tagant ära lisa-aku ja panin kella käele.

Sõin peotäie keedetud riisi, avastasin et pakutavas joogivalikus on Red Bull, haarasin seda ühe purgi ning pugisin korralikult saia kõrvale. Red Bull on nagu kange Coca-Cola, mis annab energiat ning sai töötab nagu švamm, aidates kõigel sees püsida. Ütlen etteruttavalt, et sellest saigi kogu ülejäänud raja läbiv söök: Red Bull ning ohtralt saia.

Kell oli täpselt nii palju, et päikesetõusuni oli 1h, pakkisin pealambi ja kileka ära ja läksin välja taas lühikese varrukaga.

Oi-oi, väljas oli enne päikesetõusu ikka kargelt külm, rada viis jõgede-kanalite servas millest õhkas tuntavalt külma niiskust juurde. Piirkond oli ümbritsetud mägedega, seega ka tunni aja möödudes kui päike juba mäetippe silitas, jooksin ma jätkuvalt külmades metsavarjudes.

Sooja saamiseks tuli siis lihtsalt kiiremini liikuda, ainuke tõde. Sest hästi ära pakitud kilekat ju ometi ei hakka välja võtma.

Lõpuks ULTRA, 120 km ja naudin jooksmist

Ja siis tuli justkui lugematu arv väikseid 400 meetriseid tõusukesi. Mis kõik aga võtsid oma aja ning oli näha et paljudele inimestele valmistab mäest alla jooksmine raskusi. Eks see nagu oli valus aga nagu ei olnud ka. See oli nagu mõnus valu, mida on meeldiv kogeda. See pole nagu jooksu alguse segitambitud jalatallad, vaid on selline suure pingutuse läbielanud lihaste töö.

Iga alla joostava sammuga tajud oma sitkete lihaste tööd mis hoiavad tasakaalu, viivad mööda kivist mäekülge alla ja mida kiiremini liikuda seda valusamaks ning nauditavamaks muutub tunne. Tekib võitmatuse, igavesti joosta võiva inimese tunne.

See vist ongi Ultra, kui peale 120km jooksmist hakkad nautima mäest alla jooksmist ja sellega kaasnevat valu.

Võidujooks siniste 110km-ga

Mingil hetkel sai punaste (100 miili jooksjate) rada kokku siniste (110km jooksjad) rajaga.
See oli igati positiivne, sest nii tekkis palju kaasvõistleiaid (küll teiselt rajalt) kellest oli võimalik mööda joosta.
Kuna mu „punane“ number oli jooksmise ajal selja taga, siis möödudes „sinistest“, kuulsin selja tagant väga erinevaid ja lõbusaid reaktsioone. Horvaatia keeles siis peamiselt hüüded „braavo“, kuid ka vene keeles tuli igati koduseid väljendeid, nagu ka „oh boze moi“ jms.

Mõni sinine proovis kaasa joosta ja läks ka mööda. Ühed vene keelt kõnelevad jooksjad arutasid omavahel „võtame sellele punasele tuulde ja saame päris hea tempoga finišisse“. Joosta oli jäänud 30km. Ligi 5km kannatasid nad kõik tõusud ja laskumised, kuid jäid siiski minu selja taha oma vaiksema kulgemise juurde.

Finiš

Viimased 20km oli kõik lihtne, puhas jooksuots, kergelt mäest alla.

Lõpp oli mööda pikki sirgeid kus paistsid kaugele teised jooksjad/kõndijad. Lugesin mõttes kilomeetreid, 19-15-10-9-8. Numbrid alla 5-e oli juba nii pisikesed nagu jalutuskäik pargis.
Lõpp oli muidugi valus kuid ikkagi võis selle kohta öelda nauditav valu, mida täiendas kohe-kohe lõppu jõudmise emotsioon.

Kui ma raja keskel arvasin, et peale lõpetamist hakkan nutma – õnnest? saavutusest? lõpetamisest? ülekoormusest? väsimusest? – siis nüüd lõpule nii lähedal olles sellist tunnet enam polnud. Oli lihtsalt hea, puhas ja rõõmus olemine ning mind ootav Kaja.

Olin lõpetanud. Kaja filmis telefoniga minu finišeerumise, mille kohta hiljem öeldi, et see paistis nagu mees tulekski kergelt pargijooksult.

Aeg 24:40 ja 20. koht ning vanuseklassi arvestuses 10. koht, Istria 100 miili.

Youtube, finiši videoklipp: https://youtu.be/_-6R43lHUVs

Vaheajad: https://stotinka.hr/eng/race/1407/competitor_checkpoints/182565 

Garmin Connect: https://connect.garmin.com/modern/activity/2607818449 

Tööasjad võimaldasid külastada US läänerannikut seega lisasin oma käigule sealse ultramaratoni Orcas Island 100, 9-10 veebruar 2018. Orcas tähendab mõõkvaala. http://www.rainshadowrunning.com/orcas-island-100.html 

Ma pole kunagi varem 160km järjest jooksnud ja eriti veel mägedes, ehk see oli väga suur väljakutse.

Siinkohal on paslik meenutada üht mitme aasta eest tehtud jooksu koos Gunnariga kui käisime Tiigril (Tiger Mountain) ja tegime tol korral koos midagi ennekuulmatut – jooksime mäest alla. Võtta joostes 800m laskumist tähendas tol korral seda, et jalad olid lödid ja terve järgmine nädal ei suutnud kõndida ja see tunne on mul siiani meeles.

FlatRunner olen!

Täna, 2 nädalat enne Orcas Island 100 miili jooksu tegin üksi Tiigril trenni ning jooksin kaks korda nonstop üles-alla. Allajooksu tempot pigistasin korralikult, tagasi hoidmata, ennast säästmata, olgu ma hiljem seetõttu yell-O-fish aga trenn on vaja teha. Käänulisel rajal suutsin tempo viia alla 4 min/km, mis on metsajooksu (trailrunningu) kohta väga kiire. Strava edetabelis sain sellega esikümnesse. Enesetunne peale sellist jooksu oli suurepärane. Jalad korras ning molluski tunnet ei olnudki.

Orcas Island 100

Joostakse neli ringi. Iga 40km ringi kohta 2000 tõusumeetrit. Üks olulisemaid ettevalmistusi sellise jooksu jaoks on mentaalne. Töötasin enda jaoks välja psühholoogilise plaani ehk teisisõnu kodeerisin end mingisugusel viisil seda võistlust läbima.

Hästi lihtsustatult oli plaan järgmine: 1-2 ringi (0-80km) tulevad lihtsalt ja see on puhas rõõmu jooks, 3 ringile (80-120) minek on raske, sest enesetunde järgi võiks juba lõpetada ning 4 ring (120-160km) tuleb lihtsalt kuidagi tahtejõuga läbida.

Tegelikkus oli aga hoopis teine  

1 ring (0-40km) – kõik on uus ja huvitav 4:35

Stardist (camp Moran) minnes on pikk ja lauge 600m tõus, eelnevalt olin lugenud, et see võetakse sttilis kõnd-jooks. Mida tegid aga esimesed 15, muidugi jooksid terve tee, see oli aga väikese tõusunurga tõttu lihtne.

Järgnes 300m laskumine, kuna olin Tiigril tugevaid, tehnilisi ja kiireid laskumisi teinud siis pidin ennast siinkohal kõvasti tagasi hoidma ja sammu lühendama, sest kartsin tõsiselt seda, et mu jalad viimasel ringil lihtsalt lödid on. Vaatamata minu tagasihoidlikkusele jäid nii mõnedki mägedepojad minust maha ja see hirmutas mind veel kõige rohkem – küllap nad on targad ja teavad kuidas joosta.

Esimene aid station, haarasin banaani ning edasi.

Mount Pickett tõus 300m, hea kerge, vahelduva sörgiga ülesminek.

Ja nüüd selle raja kõige emotsioonikam lõik, laskumine 600m Cascade Falls joa ääres. Vesi möllas kord paremal, kord vasakul, jälle üle silla, taas suure vee langemise müha. Vahepealsest aid stationist lihtsalt banaan ja edasi.

Cascade Lake – 3 km tasast teed mööda järve kallast. Järve lõpus ja vahetult enne mõrvartõusu kolmas aid station. Banaan.

Powerline, 600m tõus, tappis mind sellel võistlusel 4 korda. Kui ma eelnevaid tõuse kirjeldasin kui joostavad või lihtsalt kergelt läbitavad, siis see polnud lihtsalt mitte nagu Haanja100 ratturid teavad mõrvar-tõusu, vaid see oli mõrvar-tõusu-grandgrandmother. See ei lõppenud kunagi. Või kui lõppeski siis ainult korraks, et jätkata viimase 300m tõusuga mount Constitutioni tippu.

Külm, tuul, kõle. Ruttu alla. Camp Moranisse.

2. ring (40-80km) – kõige raskem ring 5:40

Selgus ootamatult, et kõige raskem on hoopis teine ring. Valasin Adventure foods pastaroale kuuma vee, haarasin selle näppu ning kiiresti rajale, taas esimesele pikale ja laugele tõusule.

Erinevalt esimesest ringist oli nüüd jooks-kõnd. Poolel mäel jõudsin järele ühele Arizona tüübile, kellega mõnda aega koos kulgesime. Kuna aga soe pasta andis mulle 600 kcal lisaks, siis see oli vaja kohe kuidagi jooksuks realiseerida ja nii ta sinna üksi kulgema jäi.

Ma olen aga ju nagu väike linnupoeg, kohe kui ussike noka vahelt sisse rändab, tuleb kommike tagant välja. Arizona mees läks selle peale mööda.

Kohtusime temaga taas alles Cascade Lake tasandikku joostes, kuigi mu jalad olid juba pehmed ja ei suutnud korralikult ka siledat maad joosta.

Powerline tõusule sain Arizonast mõni minut varem kuna ta jäi aid stationisse chillima. Kui ta aga ennast käima tõmbas, polnud mul midagi teha, ta lihtsalt tuli ja kadus must mööda nagu valge tuul. Powerline’i tõusunurk on selline, et astuda saab ainult päkale. See aga omakorda paneb väga suure koormuse säärelihasele ja kannakõõlustele ning on uus asi flatrunnerile.

Constitutioni otsas saime aga jälle kokku sest talle meeldis igas stationis chillida. Eks vaatame, kuidas me allajooksul konkureerime. Püsisime jah, mõne hetke koos, kuid siis läinud ta oligi, taas nagu valge tuul.

Tagant tulid veel kaks tüüpi joostes ja läksid mööda (kuigi ma ka oma arust jooksin). Rääkisime mõne sõna juttu ning nad ütlesid et jah “running downhill need some practice”. Nojah, seda ma siin võistluse käigus just omandangi.

3. ring (80-120km) – pime nagu öö 6:25

Lamp pähe, vahetasin pikkade käistega õhukese Salomoni särgi grammikese soojema vastu. Kuum vesi guljaššile ning teele.

Nämm-nämm. Adventure food guljašš oli tõesti hea! Marssisin pikka tõusu ja sõin.

Pime tee, pime mets, pime mägi, pime kosk, pimedad puud, pime järv, pime pime. Kõik oli pime. Inimesi ka polnud, minu positsiooni oli 10, tagant polnud ühtegi tulukest paistmas ning need kes ees, olid mõõtmatult kaugel.

Aga raske ka ei olnud, päriselt, vist seetõttu et liikusin oluliselt aeglasemalt kui eelmisel ringil. Ainult pime oli.

Ja pea oli korralikult segi või õigemini sisemine kompass. Kõikides aid stationites oli telk kuhu ma sisse astusin, et banaani võtta või joogipudelit täita. Peale telgist väljumist olin nagu keerukuju ja õues olles ei teadnud ma kunagi kust olin tulnud ja kuhu minema pean. Vaatasin juhmi näoga ringi ja osutasin näpuga kuskile olematusse, mille peale kohtunik alati lahkelt õige suuna kätte andis. Oeh, tänan.

Või tegelikult, killer Powerline oli ikka väga raske, nii raske et Constitutioni tipus jõudsid mulle veel mitu jooksjat järele, mh. üks jaapanlane. Sõin tipu-stationis erakordselt maitsvat küpsetatud juustu.

Pikk allajooks, jaapanlane kogu aeg tihedalt kannul. Mõtlesin, et teen oma jooksu ja tema pärast tempot muutma ei hakka, kui tahab, läheb mööda. Terve neljas ring on veel ees.

4. ring (120km-160km) – see oli võistlus, 5:50

Vahetusalas tegin kiire akuvahetuse, jõin topsi cocat, haarasin kätte mõned pizzalõigud ja läksin kogu rajale head aega ütlema.

Head aega, pikk 10km tõus.

Möödusin ühest ülesrühkijast, rääkisime mõne sõna juttu aga siis tegin paar jooksusammu, et mitte tema temposse kinni jääda. Küll aga omakorda jõudsid enne tõusu lõppu mulle järgi jaapanlane ja üks kohalik mägihunt, kelle sammust oli näha et ta on 100miili jookse varemgi teinud. Ta liikus ebamäärase kõnni-jooksu vahepealse rutiiniga aga väga nobedalt.

Kannatasin mis ma kannatsin aga pizza vajas omale kohta eelmise toidu arvelt. Seega lasin kaasjooksjad metsas kükkides mööda.

Seejärel aga võtsin hoopis kergema enesetundega tempo ja olin varsti jaapanlasel järel. Kuna raja teises pooles tuleb killer Powerline kus ma olen väga aeglane, pidin hakkama juba varakult edu kindlustama. Seega võtsin kasutusele kõik võtted mida teadsin. Kõigepealt esimese.

1. Joosta tõusul kaasvõistlejast mööda !

See võte on psühholoogiliselt väga terav. Ma lõin jaapanlase lihtsalt moraalselt pimedasse metsa. Kui muidu tõusud kõnnitakse, siis ühel neist võtsin ja jooksin tast mööda seni kuni selja taga olev tuluke täpiks muutus. Ja teda ma rohkem ei näinud.

Head aega mount Pickett, head aega Cascade Falls, selle raja kõige ilusam jooksulõik.

Jõudsin järele minust väga valusalt mööda jooksnud kohalikule, kes oma tossusid puhastas. Mind nähes said ta tossud imeväel kohe puhtaks ning sabas ta mul oligi. Varsti olime all järve ääres ning teada on, et mägihundid on tasasel maal õige pisut tagasihoidlikumad, vist. Võtsin kasutusele teise võtte edu kindlustamiseks.

2. Joosta tasasel maal kiiresti ja juhtida tempot !

Sellega näitad, et suudad ning tegemist jällegi rohkem psühholoogilise võttega. Ta pidas mu tempole kenasti vastu, kuid enne Powerline’i tõusu jäi aid stationisse social-t tegema. Nüüd oli paras moment võtta edu saavutamiseks kasutusele kolmas võte mida teadsin.

3. Joosta aid stationist kohe minema !

See on kõige lihtsam ja vanem meetod edu saavutamiseks. 20sek vs 2min, neid minuteid on väga raske järgi joosta.

Killer powerline. Head aega ka Sulle! Tapsid mind täpselt neli korda aga ma olen surematu.

Constitutioni tipu läbisin joostes ning kuna see oli viimane ring, siis andsin allamäge korralikult hagu. Mets oli eelmisel ringil olijate tuletäppe täis. Oli ausalt öeldes päris kannustav see viimane pikk laskumine.

Head aega külm ja tuuline Constitution oma miinuskraadide ning kõva tuulega.

Head aega viimane laskumine, mida võisin nüüd täiega nautida ja ennast lõpuni joosta.

Head aega, viimane ring!

Finišeerusin pimedas, vahetult enne päikesetõusu, koguaeg 22:53 ja tasuks 6. koht, 160km ja 8000 tõusumeetrit.

Aga kerge ja lihtne oli minna viimasele ringile, päriselt ka. Nii mentaalselt kui füüsiliselt. Ma tean et see kõlab nüüd mõne jaoks veidralt aga ma oleks edasigi jooksnud. Lihased korras, liigesed töötasid nagu kellavärk ja enesetunne hea. Loodus ilus, päike hakkas tõusma, ma jäin veel paljust ilma.

Tulemused: https://ultrasignup.com/results_event.aspx?did=47664 

Ultrajooks kui eluviis ning chillimisest

Tüüpiline US-i ultrajooksja: 1) nokats, 2) habe, mida pikem seda parem, eriti hea kui lehvib veel kahte lehte laiali 3) tätokad kätel-jalgadel.

Ultrajooksja jaoks on tegemist social ja chill üritusega, kus muuhugas saab ka joosta. Aid stationites veedetakse aega, peale jooksu tõmmatakse marihuaanat ja muul eluajal elatakse volkswagen bussis. 100 miili on seliste tüüpide jaoks maraton, päris jooksud on Moab 240 miili, Tahoe 200 ja Bigfoot 200, mis kokku moodustavad kuningliku kolmiku.

Ja panin tähele, et need ultratüübid jooksid alati aid stationist aid stationisse, mina seevastu jooksin finišisse. See oli jällegi erinevus mentaalses mõttes, tuues taas välja nende jaoks olulise osa – social communication.

Peale 100 miili jooksu hakkas ka mul tekkima tunne, et olen konditsioonis ja võinuks liikumist jätkata. Nokatsi oleks saanud kelleltki, tätoka ka ainult habemega läheb aega ja see näitab, et oled poisike.

Varustus

Olulised asjad Salomonilt.

Tossud: Salomon S-Lab SG 6. Need on ka mu tavalised Xdreami tossud. Jalanõusid ega sokke võistluse käigus ei vahetanud. US-i tüüpiline ultrajooksja kasutab aga Hoka OneOne’i.

Sokid, madalad CEP-d.

Jalas Salomoni S-Lab pikad liibukad, põlvede kohal jalgratturitele mõeldud tuulekindlad jalatorud.

Seljas õhuke lühikeste käistega särk, selle peal pikkade käistega Salomoni särk. Kolmanda kihina üliõhuke Salomoni kilekas millega oli väga hea temperatuuri reguleerida. Nimelt on sellel rinnakõrgusel üks trukk, millega saab kaks poolt omavahel kokku panna, ehk siis kui lukk lõpuni lahti tõmmata ei lähe kilekas kahte lehte laiali, vaid see trukk hoiab kahte poolt koos, samas aga jookseb tuul sisse.

Jooksuvestina Salomoni S-Lab väike vest, kuhu mahtus täpselt vajaminev varustus:

• üks pehme joogipudel
• teise joogipudeli taskusse käis vajadusel jope, kindad, peapael ja banaan
• kell koos akupangaga (ahjaa, on hea kui kell pole käe peal, sest kiirel riietumisel hakkab see segama)
• vedel magneesium, üks Sleha-taoline ärataja ja 1 geel
• igaks juhuk villiplaaster ja valuvaigisti/ibuka tablett
• joogitops (aid stationites sai juua ainult oma topsiga, mis pidi endal kaasas olema)
• selja peale laskumiste ajaks BlackDiamond Z carbon jooksukepid

Kilekas käis igal ringil jooksu pealt selga ja seljast ära taskusse paar korda.

Kui Silver teatas, et saab joosta (või rattaga, suuskadega jne) Lellest Aegviitu siis piisas vaid Facebooki grupis „Taliharja Vanakuri“ vajutada nuppu „going“ ja nii lihtne see ongi.

Tehtud, 101 km jooks läbi karmkülma talvise ja öise Eesti.

Kõigil osalejatel oli seljakott, kuna kohustusliku varustuse hulka kuulus mh. ka matt ja bivy (see on asi kuhu saab sisse pugeda külma korral), süüa, juua, riideid jms.

Lellest startides läks kohe väike grupike juhtima, kuigi esimeste kilomeetrite tempo (4:45 min/km) tundus ebamõistlikult kiire, hoidsin sellest siiski kinni.

Käes õhukesed sõrmikud + Hestra kattekindad, ca 3km oli piisavalt soe et kattekindad ära võtta. Kui raba tõmbas temperatuuri kõvasti alla ning kattekindad rändasid kätte tagasi.

Esimese 20km aeg 1:39. Võtsin oma tempo ning lasin esimesel grupil minna.

Kell oli ühendatud püsivalt akupangaga, seega taskus ning mul puudus igasugune ülevaade tempost, distantsist või ajast. Lihtsalt jooksin enesetunde järgi. Graafikut vaadates varieerus tempo 5 ja 6 min/km vahel kuni maratonini.

20 km paiku sõin esimest korda, Selverist ostetud kohupiimasaiake. Tükk aega ajasin seda suus ringi, et maitse ja söömise mõnu tekiks. Proovisin ka juua, kuid huulik oli muidugi jäätunud. Proovisin mõnda aega joosta huulik peos, et seda sulatada, kuid see ei töötanud. Siis võtsin huuliku ära ja panin tasku, sest toru oli jäävaba.

Sain juua. Jääkülma vett.

Maraton 42km aeg 3:46. Sõin teist korda, pekaanipähkli saiake, ikka Selverist. Juua ei tahtnud.

Ja siis jooksin õigest teeotsast mööda, edasi-tagasi kokku 1,2 kilomeetrit lisajooksu. No mis see 100km juures ikka tähendab, 1%.

Tänu oma veale jõudis mulle järele kogenud ultrajooksja Pärtel Piirimäe, kellega koos etteruttavalt ütlen, ka lõpuni jooksime.

Jõudsime Silveri kassisilma või õigem oleks öelda vanakurja rajale. Tegemist trailrun stiilis metsajooksuga kus puude külge olid kinnitatud helkursilmad. See kitsas rada: üles-alla, mahalangenud puud, libastumised juurikatel, kraavide ületus juhtis meid 56km asuvasse lõkkepunkti.

Minu näpud olid igatahes täiesti külmunud, kuigi vehkisin jooksu ajal kätega hoogsalt ringi.

Otsisin kotist 5min pastaroa, millele kuum vesi peale valada. Sõin 3 grillvorstikest, jõin topsitäie sooja morssi ning krõbistasin pastarooga. See polnud kaugeltki valmis, kuid see ei vähendanud tema toiteväärtust.

Otsisin kotist paksud sulekindad.

Pärtel sai veidi rutem valmis ja läks liikvele, tal olid erinevalt minust töötavad näpud. Üks korraldajatest aitas kinnitada mu seljakoti (aitäh!), mida ma ise oleks muidu teinud järgmised pool tundi.

Haarasin kindad, läksin liikvele ja oleksin peaaegu katkestanud.

Kui rajal oli katkestamise oht, siis see hetk oli nüüd käes. Ma ei suutnud kindaid kätte panna ning ülakeha oli lõkke ääres istumisest maha jahtunud. Temperatuur  -10-12 kraadi, raba peal kindlasti madalam.

Üle keha vappekülmad, käsi ei tunne, kindad pudenevad käest, astun veel igaks juhuks oma sulekindale peale. Ai, lihtsalt väga valus oli.

Parema käsi koos õhukese sõrmikuga sulekindasse sisse ei läinud. Rebisin hammastega sõrmiku käest ja surusin kuskile tasku ning taaskord hambaid kasutades õnnestus lõpuks sulekinnas kätte saada ja kattekinnas peale. Vasak käsi läks ka koos sõrmikuga, poogen, olgu kuidas tahab.

Nägin veel ees Pärteli tuld ning üle kogu keha vappekülmaga võideldes üritasin talle järele joosta, see oli ausalt öeldes mu ainuke võimalus ellu jääda, sest ma ei suutnud oma näppudega välja võtta ühtegi navigeerimisvahendit.

Ausalt, usaldasin täielikult Pärteli kella (aitäh!) kus oli track sees. Olimegi jälle koos. Viimased 50km.

Omast arust jooksime täitsa OK ultra tempoga (arvasin et 6min/km), kui aga Pärtel ütles et pigem 7min/km, oli selge et meil läheb ikka väga kaua.

Mina siis kõndisin koos Pärteliga ja tema jooksis koos minuga. Kui tema otsustas kõndida, olin solidaarne kuid samas alati kui jooksu üles võtsin tuli ta kaasa.

Kakerdaja raba oli taas üks väga külm koht. Brrr.

Liikusin külmumise piiri peal, kuid teadsin et iga samm toob Aegviidu sauna lähemale.

„Aegviitu jõudes lähen kogu varustusega, ka sulekindad käes, saunalavale“ oli ainuke mõte mis mind edasi hoidis.

Nii me siis tiksusimegi, kokku 12 tundi. Kokkuvõttes 5-6 koht. Lõpetasime vahetult enne valgeks minemist.

Ja selle viimase 50km jooksul ei söönud ega joonud ma midagi, tempo oli nii madal et sisuliselt polnudki vaja.

Lõpuosa oleksin ise selgelt kiiremini läbinud, kuna ma aga ei suutnud külmunud näppudega navigeerida, hoidsin Pärteli tempot. Ja mul polnud kiiret.

Finišis suutis Silveri küsimustele vastata ainult Pärtel, minu lõualihased olid külmunud ja sealt tuli ainult mingi arusaamatu pudin. Silver ütles vaid et tal on hea meel näha mind üsna kustunud olekus

Peale sauna oli enesetunne suurepärane ning koju jõudes oli plaan ka järgmise ürituse osas selge. Registreerusin võistlusele Orcas Island 100. Tegemist US-i lääneranniku saarel toimuva 100 miili pikkuse jooksuvõistlusega. http://www.rainshadowrunning.com/orcas-island-100.html

Varustus:

• Jalas Hoka One One ja CEP põlvikud.
• Salomoni pikad liibukad, põlvesoojendused rattapoest, windstopperiga pesupüksid ja üleval pool õhuke lühikeste käistega spordisärk, Salomoni pikkade käistega liibukas ja Salomoni koorikjope.
• Kindad Hestra: sõrmikud, sulekad, kattekindad. Kaelas-peas buff ja tuulekindla servaga müts.
• Seljakott Salomon S-Lab.

Sal, emotsioonitu loodusega turistilõks

Fogo, suure tulega saar

Suurte ämblike kuningriik

1 päev, Jooks ööbimiskohta, 42km ja 1600m tõusu

2 päev, Pico de Fogo, 32km ja 2500m

3 päev, Via ferrata, 45km ja 2500m tõusuga päev

4 päev, puhkus Mosteiros

5 päev, tagasi Sao Filipe, 48km ja 1600m tõusu

Nädalaga 200km jooksu ning 9000m tõusumeetrit.

• Kaja paneb selga piduliku kleidi kui tuleb mind lennujaama saatma.
• Kaja tuleb mulle lennujaama vastu ning on kandnud hoolt, et hea välja näha.
• Peale kahepäevast eemalolekut kohtume lennujaamas viisil nagu poleks teineteist pool aastat näinud.
• Kaja tuleb rõõmuga minuga koos matkale ja
  • hüppab üle kraavide, ronib mööda peenikesi purdeid,
  • tammub üle mudaste põldude tinaraskeks muutunud saabastega,
  • astub oktoobris kõhklemata pahkluuni külma vette kuna see on ainuke moodus edasiliikumiseks,
  • suusatab täiskuu südaööl -20 kraadise pakasega raba peal,
  • serveerib kajakis peegelsiledal suvehommikul Tallinna lahel päikesetõusu ajal kell 4 kohvi ja värskeid saiakesi,
  • istub valge kleidi ning kontsakingadega tandemile et Laulupeole sõita,
  • ronib mööda vertikaalset kaljuseina karabiinide ja köitega,
  • ööbib vertikaalsel kaljuseinal ning elab seal läbi äikesetormi,
  • sattudes kajakiga Atlandi ookeani lainetesse kilkab hirmust ja toredusest,
  • aitab kõrgmäestikus 6500m kõrgusel inimese elu päästa,
  • usaldab mind ka kõige pöörasemates ettevõtmistes.
• Naeratab, kallistab ja on õnnelik kui me ükskõik milliselt ohtlikult seikluselt taaskord naaseme.
• Seob endale rakmetega selja taha autokummi lohisema, et Sareki suusaekspeditsiooniks valmistuda.
• Paneb jalga suured ja rasked kõrgmäestiku saapad ja tammub mööda Munamäge üles-alla, et Pamiiris asuva Lenini mäe ekspeditsiooniks valmistuda.
• Paneb igal aastal pulma aastapäeval selga ikka sellesama valge piduliku kleidi, millega naine on end oma mehe jaoks elu kõige olulisemaks hetkeks ehtinud.
• Käib metsas jõhvikal ja mustikal ning kannab hoolt mooside talvevarude eest.
• On ära õppinud paremakäelist hiirt vasaku käega kasutama.
• Usaldab mind kui karjajuhti kelle juhtimisel saab tagatud pikaaegne edu.
• Annab mulle andeks kui ma mõnikord temast aru ei saa.
• Armastab kasse, kõiki, lihtsalt. Ja on kirjutanud kassiraamatu.
• On päriselt naine, sest alati teeb midagi muud kui seda, mida ütleb. Näiteks ütleb, et võtab läätsetopsi ja kohe tuleb siis tegelikkuses paneb kõigepealt pesu kuivama, riietub ümber, teeb matkaks võileivad kaasa ja siis võtab ka läätsed.
• On puhta pesu hull ja mul on keeruline näiteks kaks päeva samade riietega trennis käia.
• Lubab igasuguste veidrate asjade tekkimist koju ja jalgrattad võivad ka elutoas olla kui tarvis.
• Oli vabatahtlikult nõus elutoast ja üldse majast teleka välja tõstma.
• Kuulab minu klaverimängu, kuigi lood on ikka ühed ja need samad.
• On minu unistuste magamajääja, peale kõnelemist jääb 10 hingetõmbega magama. Olen seda korduvalt üle lugenud.
• Elutoa laud võib olla nädalaid kaetud IoT andurite, Raspberryde ja juhtmepusadega ning see on OK.
• Sääred on sama siidised ja siledad kui 20 aastat tagasi.
• On igal ajal ja pool valmis kõikideks meeletuteks mehe-ja-naise seiklustes.
• Naerab minu naljade peale, kuigi ma ei mõista nalja teha.
• On armukade, arvab et mõnes osas on keegi temast parem. Siinkohal aga tuleb tervikpilti vaadata, see määrab!
• Peab täiskuust lugu ja see on ürgne naiselikkuse sümbol.
• Teeb kolmapäeviti 7 minutit planku.
• Oskab peast Marie Underi luuletusi lugeda.
• Kannab igapäevaselt hoolt, et kodus söök laual oleks.
• Oskab 8-st munast laupäeva hommikul pannkooke teha kui juhtumisi piim on otsas.
• Soovib, et ma R. Valgre "Muinaslugu muusikas" klaveripala mängides ka laulaksin, aga ma ei oska või ei julge või mõlemat.
• Siiralt üllatub kui talle sünnipäevaks tööjuurde sülemi roose toon.

One of the most asked features from ultrarunners: How to charge Garmin 920XT during activity. SOLVED!
Press the power button - clip the watch into the charger and at the same time keep pressing the power button until you see the screen to turn your watch on/off. Don’t turn it off. And that’s the trick. It works like a charm.

Watch this video how to do it:

https://www.youtube.com/watch?v=wezXVH9ZGEo

In ultramarathons you have to run for far longer than 10 hours. 24h, 48h etc, you name it. There are no watches in the market which can last for the whole competition. The new 935XT can be charged during an activity, but that is awful, because you cannot put it in your hand during charging.
But 920XT has a really convinient plate, so you can easily wear your watch on your hand when it is in charging mode during activities.

I started to prepare for my 100 miles ultramarathon where my goal is to finish in 30 hours. This means that I have to charge my Garmin 920XT during an activity.
First, I was thinking of doing some physical trick with the charging cable, as there are just two wires needed for charging and maybe I can charge it if I disconnect the other two. That was just a crazy idea.
Before that, however, I tried to find a way to do it by pressing different buttons and attaching the charger, because, as person previous experiences have showed, sometimes devices like this have some kind of an "easter egg" and voila, it worked
I wonder, are the Garmin engineers aware of this trick?

Olles selle jooksu nüüd lõpetanud, saan ka targemate nõuannetest aru aga ega ma ikka ei suutnud neid kuulata.

Stardist oli ju kohe vaja “panna” esimeste grupiga kohalt minema, nii et käbid ja okkad aina lendasid taldade alt.

Mõni minut peale starti tuli üks “suur must mees” ja pani oma üüratult pikkade jalgaega tümm-tümm-tümm meist kõigist mööda ja rebis ennast kogu seda kampa juhtima. Hiljem finišis selgus, et tegemist oli ka selle jooksu võitjaga, norrakas. Suur must ja tugev mees, kasvanud ja suusatanud kogu elu Norra karmides oludes.

Nii palju oli mul siiski mõistust, et mitte norraka tempoga kaasa minna. Sest tema kaduski paari kilomeetri pärast silmapiirile. Tempo, millega alustasin, oleks sobinud minu tänase võimekuse juures kenasti 30km jooksuks.

Aga keegi oli 30km peale augu kaevanud, vaid minu jaoks, ning ma kukkusin sinna sisse. Nagu Kafkas, lossivalvur võis ukse sulgeda ja minna kui oli selge et maamõõtja sealt enam sisse ei lähe.

Üleni. Sees. Augus.

Silme ees olid värvilised ringid, mis tuli ilmselt sellest et metsahaldjad mängisid hula-rõngastega ja jalgade külge oli keegi märkamatult mulle sukeldujatele nii vajalikud tinaraskused kinnitanud. Hea vähemalt, et lühikese maa matkajad rajal selg ees vastu tulid, selle järgi sain enamvähem paika oma liikumissuuna.

Soodla jõe ääres ehitas Silver puuroigastest silda, nagu karupoeg puhh. Ja minu sammu kohta ütles ta vaid, et seal kuhu ma järgmiseks astun, on väga sügav vesi. Ja tal oli õigus.

imekspandav oli aga see, et arvestades minu olematut tempot, ei jooksnudki minust sadade kaupa kaasvõistlejaid mööda. Aga mul oli ka muidugi hirmuäratav tempo, kõikidest jalutavatest lühikese raja omadest läksin mööda.

Kuna raja teine pool oli päris raske, siis arvutasin endamisi, et huvitav kas jõuan Ramsesele järele või mitte. Tema nimelt alustas ka lühema raja pealt, aga oma 96kg kehakaaluga oli ta teinud muljetavaldavat tempot. 1,5km enne finisit nägingi teda, ergutasin teda lõpuni pingutama ja jooksin finišisse et talle auväärne vastuvõtt korraldada.

Aitäh korraldajatele, kihvt rada ja mõnus elamus. http://wilderness.ee/et/eesti-maastiku-maraton-42k/

Seekord siis 16. koht ajaga 3:46.

Kolm järjestikust nädalavahetust ja enamgi pakkusid elamusi paljudele seikluste otsijatele kel meeldib kaardiga väljas ringi liikuda.

ADIDAS Winter Xdream - 15.01.2017 Pirita

Foto: Aldis Toome

Alustama peab kaugemalt kuna juba jaanuaris oli kätte jõudnud kevad 2017. Maa oli must ning Winter Xdream, mis nagu nimigi ütleb peaks olema talvega seotud, muutus aga lihtsalt talviseks rattavõistluseks.

Tiimil ACE Salomon (Timmo Tammemäe, Rait Pallo, Leivo Sepp), polnud ühtegi kõhklust millise vahendiga starti minna – jalgratas. Korra jooksis läbi, et äkki peaks fätiga minema? aga sinnapaika see jäi, kuna Timmol ja Leivol nagunii fätti pole ja lund ei paistnud, läksime peale tavaliste ratastega.

Rajal olnud kõige kõvem jooksutiim “Sparta jooksjad” saavutas üldjärjestuses 18. koha. Kuigi rajal oli etappe, kus me liikusime jooksjatega võrdsel kiirusel. Jooksjad lihtsalt jooksid väga nobedalt ja meil oli vaja rattaid üle kivide ja kändude lihtsalt tassida. Ilmselgelt aga oli rajal pikki sileda tee like ning seal võib rattale vastu saada vaid veel kiirem ratas.

Nagu näha, siis esimese koha võttis üldse segatiim, sinna kuuluvad rattaorienteerumise maailmameister ning muidu mehiste rattalihastega sõitjad. Meie tiim jõudis 3 min peale võitjaid, kuid 3. koht oli juba võitjatest juba pea 12 min kaugusel.

Väärikas aasta algus ratastel: meesteklassi 1. koht, 3:23 ja 58km.

https://www.xdream.ee/winter-xdream-info 

ICEBUG XT Talverogain - 18.03.2017, Randvere

Foto: Harry Veide

Nime järgi on tegemist taaskord talvise võistlusega, kuid reaalsus oli see, et tuli lihtsalt 4 tundi joosta. Metsaalused hakkasid välja sulama ning krave ületades ei võinud sugugi kindel olla, kas jää peab või astud läbi. Veel nädal enne võistlust kndsid veel kõik kraavid ja vähegi vesised alad. Tänaseks siis aga pokumaad suhteliselt vesised ja metsateed kaetud jäise sopaliuga.

Pigem on reegel see, et kahesed tiimid on poodiumil, kuna leiab lihtsamini sobiva jooksutempoga kaaslase. Meie siiski trotsisime seda reeglipära ning läksime kolmekesi. Käsitlesime seda võistlust enda jaoks kui pikka 4-tunnine jooksutreening.

Rait oli tulnud just suusahooajalt ning tema enda sõnul on tal jooksusamm selline eelmise sügise jäänuk. Timmo on aga kogu aeg suurepärases vormis. Leivo jooksuvorm ei olnud ka veel talvest korralikult väljunud kuid tiimi abiga suutsime sellegipoolet näidata päris head tulemust.4 tunni jooksul läbisime 39km ning maastik oli kohati päris raske.

Kokkuvõttes tubli 2. koht, 4h ja 39km.

http://www.xtsport.ee/voistlused/xt-talverogain/info/

Tallinna Linnarogain - 25. märts 2017, Kadriorg

Foto: Silver?

Nädal peale talverogaini toimus Tallinna Linnarogain. Kuna Timmo on selle peakorraldaja siis tema seekord jooksma ei saanud tulla ning Raidul olid toimetamised ees. Telefonikõne Heitile, kes on ka alati heas vormis, ja saigi selleks korraks kokku tiim Salomon-Seiklushunt (Leivo Sepp, Heiti Hallikma).

Väljavõte finišiprotokollist on justkui keskelt – kõik õige. Esimesed 6 tiimi olid ratturid aga jooksjatel on ikka oma arvestus. Seepärast siis siinkohal näha vaid 3-e esimest jooksutiimi puudutav fragment.

Heitiga koos tubli jooks ning tasuks 3. koht, 3h ja 33km.

http://linnarogain.ee/

Tartu Linnarogain - 1. aprill, 2017, Tartu

Foto: Aldis Toome

Tartu Linnarogaini algne mõte oli segavõistkonnana ja Manniga minna, mille peale Assar ütles, et “Leivo, lõpuks ometi on Sul ka mõistus pähe tulnud, iga kord polegi vaja tõmmata”. Kuna Mannil aga tuli ka plaanidesse muudatusi, kirjutasin Arvile Seiklushundist ning tema viis mind seepeale kokku Sander Linnusega.

Selge pilt, iga nädalavahetusega tõuseb jooksu intensiivsus mitte terve sammu jagu vaid kohe mitme pika hüppe võrra edasi.

3. koht ning 3-tunniga jooksime kokku 38 km.

Kui analüüsida, et miks seekord kolmas koht, siis põhjus on väga lihtne, meie planeering ei hõlmanud kõikide punktide võtmist ja seda pole võimalik hakata parandama rajal olles. Esikoht võttis kogu platsi puhtaks ja neil isegi 5 minutit üle. kui võrrelda distantsi ning aega, siis meie jooksutempo oli tegelikut täpselt sama, mis võitjatel.

Kaja ütles hiljem kodus, et sellise tempoga jätkates oleks teie maratoni aeg tulnud 3:15.

http://seiklushunt.ee/rogain/

Liisi Rist, alati naeratus näol, põsed kergelt õhetamas justkui kogu aeg puhuks jaanuar üle näo ning oleksid soojast toast lumehange jooksnud.

Minu siiras kummardus kõikidele tegijatele, kes teevad asju hingega. Ja Liisi on üks neist.

Tänane ühistreening möödus täiesti märkamatult ning teemasid millest rääkida, jagus kuhjaga. Pöörane, mida tähendab sellisele tasemele jõudnud sportlasele elu. Sa oled kui karusellis ning tiirled sellega hommikust õhtuni, kuust kuusse ja aastast aastasse. Seda saab teha ainult täielikult pühendudes.

2015 aastal Eesti meister temposõidus. Aastal 2016 on sõitnud mitmetel Euroopa võidusõitudel poodiumile. Ja see pole mingi lihtne asi, et “ma olen tugev ja sõidangi hästi”. Ümberringi on suur hulk teisi tüdrukuid, kes kõik nagu vihased hagijad on oma sihi seadud esimesena lõpetada.

Meie vestlus oli regulaarselt rikastatud vattidest ning sellega seotud mõistetest, et kui suur on kellegi FTP (Functional Treshold Power), kuidas see muutub, millised on nädalakoormused TSS-des (Training Stress Score), 30 sek ja 2 min maks võimsused, eesmärgistatud treeningutest, treeningplaanidest jpm. Mul oli siiralt hea meel, et Liisi nendes mõistetes väga hästi orienteerus ning oma numbreid suurepäraselt tundis.

Kerged nädalad on tal 500 TSS ning rasked nädalad 1000 TSS. Ma võin öelda, et intensiivse treeningperioodi ajal olid need näitajad ka mul suhteliselt sarnased: 700-1000 TSS nädalas. TSS ehk treeningkoormuse näitaja, on võrreldav üks-ühele inimeste vahel. Selles ei oma kaal ega sugu tähtsust. See arvutatakse läbi päris mitme komponendi ning olulisemad neist on treeningu kestus ja intensiivsus laktaadiläve või FTP suhtes.

Ja lõpuks jõudsime ka söömise teemani, milles olime samuti mõlemad väga paljudes asjades ühel meelel ning omasime samu kogemusi. Näiteks tõsisemalt treenima hakates kaob ära isu liha süüa. See asendub palju vajalikema toitudega, olgu selleks siis muna, kodujuust, pähklivõi vms.

Allolev pilt on Hawaii ees, peale sõitu. Eks need ühe käega tehtud enesepildid on kõik sellised väheke kõverad sinna pildistaja suunas

Ja kui Liisi küsis, et “aga miks Sina mind toetasid”, siis tõesti, miks?

See oli millalgi talvel, kui sattusin peale üleskutsele, et aidake Liisi olümpiale ning sellega seotud erinevate tegevuste jaoks oli vaja koguda raha. Ilmselt oli mul just olnud palgapäev ning võibolla oli ka täiskuu aeg ja nii see emotsionaalne otsus saigi pangaülekande näol tehtud

Liisi, palju edu Sulle valitud teel!

Sinu tulevik on Sinu kätes ja suured unistused viivad eduni!

Aitäh Sulle, Keukens Redant on nüüd minu järgmise suve vorm ja ma saan kõigile Sinu lugu rääkida.