101 km jooks läbi talvise ja öise Eesti

Kui Silver teatas, et saab joosta (või rattaga, suuskadega jne) Lellest Aegviitu siis piisas vaid Facebooki grupis „Taliharja Vanakuri“ vajutada nuppu „going“ ja nii lihtne see ongi.

Taliharja Vanakuri 100km

Tehtud, 101 km jooks läbi karmkülma talvise ja öise Eesti.

Kõigil osalejatel oli seljakott, kuna kohustusliku varustuse hulka kuulus mh. ka matt ja bivy (see on asi kuhu saab sisse pugeda külma korral), süüa, juua, riideid jms.

Lellest startides läks kohe väike grupike juhtima, kuigi esimeste kilomeetrite tempo (4:45 min/km) tundus ebamõistlikult kiire, hoidsin sellest siiski kinni.

Käes õhukesed sõrmikud + Hestra kattekindad, ca 3km oli piisavalt soe et kattekindad ära võtta. Kui raba tõmbas temperatuuri kõvasti alla ning kattekindad rändasid kätte tagasi.

Esimese 20km aeg 1:39. Võtsin oma tempo ning lasin esimesel grupil minna.

Kell oli ühendatud püsivalt akupangaga, seega taskus ning mul puudus igasugune ülevaade tempost, distantsist või ajast. Lihtsalt jooksin enesetunde järgi. Graafikut vaadates varieerus tempo 5 ja 6 min/km vahel kuni maratonini.

20 km paiku sõin esimest korda, Selverist ostetud kohupiimasaiake. Tükk aega ajasin seda suus ringi, et maitse ja söömise mõnu tekiks. Proovisin ka juua, kuid huulik oli muidugi jäätunud. Proovisin mõnda aega joosta huulik peos, et seda sulatada, kuid see ei töötanud. Siis võtsin huuliku ära ja panin tasku, sest toru oli jäävaba.

Sain juua. Jääkülma vett.

Maraton 42km aeg 3:46. Sõin teist korda, pekaanipähkli saiake, ikka Selverist. Juua ei tahtnud.

Ja siis jooksin õigest teeotsast mööda, edasi-tagasi kokku 1,2 kilomeetrit lisajooksu. No mis see 100km juures ikka tähendab, 1%.

Tänu oma veale jõudis mulle järele kogenud ultrajooksja Pärtel Piirimäe, kellega koos etteruttavalt ütlen, ka lõpuni jooksime.

Jõudsime Silveri kassisilma või õigem oleks öelda vanakurja rajale. Tegemist trailrun stiilis metsajooksuga kus puude külge olid kinnitatud helkursilmad. See kitsas rada: üles-alla, mahalangenud puud, libastumised juurikatel, kraavide ületus juhtis meid 56km asuvasse lõkkepunkti.

Minu näpud olid igatahes täiesti külmunud, kuigi vehkisin jooksu ajal kätega hoogsalt ringi.

Otsisin kotist 5min pastaroa, millele kuum vesi peale valada. Sõin 3 grillvorstikest, jõin topsitäie sooja morssi ning krõbistasin pastarooga. See polnud kaugeltki valmis, kuid see ei vähendanud tema toiteväärtust.

Otsisin kotist paksud sulekindad.

Pärtel sai veidi rutem valmis ja läks liikvele, tal olid erinevalt minust töötavad näpud. Üks korraldajatest aitas kinnitada mu seljakoti (aitäh!), mida ma ise oleks muidu teinud järgmised pool tundi.

Haarasin kindad, läksin liikvele ja oleksin peaaegu katkestanud.

Kui rajal oli katkestamise oht, siis see hetk oli nüüd käes. Ma ei suutnud kindaid kätte panna ning ülakeha oli lõkke ääres istumisest maha jahtunud. Temperatuur  -10-12 kraadi, raba peal kindlasti madalam.

Üle keha vappekülmad, käsi ei tunne, kindad pudenevad käest, astun veel igaks juhuks oma sulekindale peale. Ai, lihtsalt väga valus oli.

Parema käsi koos õhukese sõrmikuga sulekindasse sisse ei läinud. Rebisin hammastega sõrmiku käest ja surusin kuskile tasku ning taaskord hambaid kasutades õnnestus lõpuks sulekinnas kätte saada ja kattekinnas peale. Vasak käsi läks ka koos sõrmikuga, poogen, olgu kuidas tahab.

Nägin veel ees Pärteli tuld ning üle kogu keha vappekülmaga võideldes üritasin talle järele joosta, see oli ausalt öeldes mu ainuke võimalus ellu jääda, sest ma ei suutnud oma näppudega välja võtta ühtegi navigeerimisvahendit.

Ausalt, usaldasin täielikult Pärteli kella (aitäh!) kus oli track sees. Olimegi jälle koos. Viimased 50km.

Omast arust jooksime täitsa OK ultra tempoga (arvasin et 6min/km), kui aga Pärtel ütles et pigem 7min/km, oli selge et meil läheb ikka väga kaua.

Mina siis kõndisin koos Pärteliga ja tema jooksis koos minuga. Kui tema otsustas kõndida, olin solidaarne kuid samas alati kui jooksu üles võtsin tuli ta kaasa.

Kakerdaja raba oli taas üks väga külm koht. Brrr.

Liikusin külmumise piiri peal, kuid teadsin et iga samm toob Aegviidu sauna lähemale.

„Aegviitu jõudes lähen kogu varustusega, ka sulekindad käes, saunalavale“ oli ainuke mõte mis mind edasi hoidis.

Nii me siis tiksusimegi, kokku 12 tundi. Kokkuvõttes 5-6 koht. Lõpetasime vahetult enne valgeks minemist.

Ja selle viimase 50km jooksul ei söönud ega joonud ma midagi, tempo oli nii madal et sisuliselt polnudki vaja.

Lõpuosa oleksin ise selgelt kiiremini läbinud, kuna ma aga ei suutnud külmunud näppudega navigeerida, hoidsin Pärteli tempot. Ja mul polnud kiiret.

Taliharja Vanakuri 101km

Finišis suutis Silveri küsimustele vastata ainult Pärtel, minu lõualihased olid külmunud ja sealt tuli ainult mingi arusaamatu pudin. Silver ütles vaid et tal on hea meel näha mind üsna kustunud olekus Smile

Peale sauna oli enesetunne suurepärane ning koju jõudes oli plaan ka järgmise ürituse osas selge. Registreerusin võistlusele Orcas Island 100. Tegemist US-i lääneranniku saarel toimuva 100 miili pikkuse jooksuvõistlusega. http://www.rainshadowrunning.com/orcas-island-100.html

Varustus:

  • Jalas Hoka One One ja CEP põlvikud.
  • Salomoni pikad liibukad, põlvesoojendused rattapoest, windstopperiga pesupüksid ja üleval pool õhuke lühikeste käistega spordisärk, Salomoni pikkade käistega liibukas ja Salomoni koorikjope.
  • Kindad Hestra: sõrmikud, sulekad, kattekindad. Kaelas-peas buff ja tuulekindla servaga müts.
  • Seljakott Salomon S-Lab.

Kommentaarid (3) -

  • Tarmo

    17.01.2018 11:11:44 | Vasta

    Mõnus lugemine, õnneks lõppes ka mõnusalt. Kuidas sa ise hindad, et kui sa jooksid külmumise piiril, siis kas kuskil tegid riietumisega vea? Mingi kiht oli vale või oli üldse vähe riideid?

  • Leivo

    17.01.2018 11:44:26 | Vasta

    Lõpuosas oleks pidanud jah üks soojem kiht lisaks olema.
    See oli nagu muna-ja-kana, liiga külm oli et ise navigeerida, soojem aga oleks olnud siis kui kiiremini joosta. Aga kui sooja saamiseks hakata jooksma ja siis navigeerimisega võssa paned, no külm kiilutas mõtlemise vist veidi kinni.
    Ilmselt oleks tark olnud rohkem joosta ning kuidagi navigeerida, lõpp oli tegelikult lihtne ka, mööda tuntud RMK rada.

    Samas, pimedas kellegagi koos tuiata oli ka päris OK.

  • Pärtel

    18.01.2018 15:27:56 | Vasta

    Maru keeruline on tõesti talvistes oludes riietust paika saada, kuna ülemäärane higistamine viib veel rutem alajahtumiseni kui pisut liiga õhuke riietus. Ma jooksin esimese poole ilma vahekihita (pikk pesu + tuulekindel suusajakk), teiseks pooleks panin õhukese Compresspordi vahekihi ja kuna lõkke ääres korraks istuma jäädes tabas mindki vappekülm, siis ka tuulekindla vesti peale. Tolle võtsin vahepeal maha, aga viimaseks 30ks panin jälle selga ning edasi unistasin sulejopest, sest madal liikumiskiirus ei genereerinud piisavalt soojust. Õnneks olid kaasas kuivad kindad nagu Sinulgi, aga Sa jäid vist nende vahetamisega hilja peale? Ma veel nuputasin, et kuidas sa navigeerid, kas tõesti mälu järgi - igatahes mitmel korral leidsid õige pöörangu juba enne kui ma jõudsin kellalt trassi vaadata. Mulle oli koos tuiamisest suur abi nii erksama valguse kui moti ülalhoidmise koha pealt. Lõpu eel mitmel korral mõtlesin, et kõnnin lõpuni, aga kui Su valgussõõr eemalduma hakkas, mõistsin, et tegelikult ei taha üksi metsa vahele jääda ning võtsin ka vaevalise sörgi üles Smile. Tervikuna üritus täitis minu jaoks täielikult oma eesmärki: treenida vaimu ja testida varustust. Mõlemat läheb UTMB-l tarvis.  

Lisa kommentaar

Loading