Kui Silver teatas, et saab joosta (või rattaga, suuskadega jne) Lellest Aegviitu siis piisas vaid Facebooki grupis „Taliharja Vanakuri“ vajutada nuppu „going“ ja nii lihtne see ongi.
Tehtud, 101 km jooks läbi karmkülma talvise ja öise Eesti.
Kõigil osalejatel oli seljakott, kuna kohustusliku varustuse hulka kuulus mh. ka matt ja bivy (see on asi kuhu saab sisse pugeda külma korral), süüa, juua, riideid jms.
Lellest startides läks kohe väike grupike juhtima, kuigi esimeste kilomeetrite tempo (4:45 min/km) tundus ebamõistlikult kiire, hoidsin sellest siiski kinni.
Käes õhukesed sõrmikud + Hestra kattekindad, ca 3km oli piisavalt soe et kattekindad ära võtta. Kui raba tõmbas temperatuuri kõvasti alla ning kattekindad rändasid kätte tagasi.
Esimese 20km aeg 1:39. Võtsin oma tempo ning lasin esimesel grupil minna.
Kell oli ühendatud püsivalt akupangaga, seega taskus ning mul puudus igasugune ülevaade tempost, distantsist või ajast. Lihtsalt jooksin enesetunde järgi. Graafikut vaadates varieerus tempo 5 ja 6 min/km vahel kuni maratonini.
20 km paiku sõin esimest korda, Selverist ostetud kohupiimasaiake. Tükk aega ajasin seda suus ringi, et maitse ja söömise mõnu tekiks. Proovisin ka juua, kuid huulik oli muidugi jäätunud. Proovisin mõnda aega joosta huulik peos, et seda sulatada, kuid see ei töötanud. Siis võtsin huuliku ära ja panin tasku, sest toru oli jäävaba.
Sain juua. Jääkülma vett.
Maraton 42km aeg 3:46. Sõin teist korda, pekaanipähkli saiake, ikka Selverist. Juua ei tahtnud.
Ja siis jooksin õigest teeotsast mööda, edasi-tagasi kokku 1,2 kilomeetrit lisajooksu. No mis see 100km juures ikka tähendab, 1%.
Tänu oma veale jõudis mulle järele kogenud ultrajooksja Pärtel Piirimäe, kellega koos etteruttavalt ütlen, ka lõpuni jooksime.
Jõudsime Silveri kassisilma või õigem oleks öelda vanakurja rajale. Tegemist trailrun stiilis metsajooksuga kus puude külge olid kinnitatud helkursilmad. See kitsas rada: üles-alla, mahalangenud puud, libastumised juurikatel, kraavide ületus juhtis meid 56km asuvasse lõkkepunkti.
Minu näpud olid igatahes täiesti külmunud, kuigi vehkisin jooksu ajal kätega hoogsalt ringi.
Otsisin kotist 5min pastaroa, millele kuum vesi peale valada. Sõin 3 grillvorstikest, jõin topsitäie sooja morssi ning krõbistasin pastarooga. See polnud kaugeltki valmis, kuid see ei vähendanud tema toiteväärtust.
Otsisin kotist paksud sulekindad.
Pärtel sai veidi rutem valmis ja läks liikvele, tal olid erinevalt minust töötavad näpud. Üks korraldajatest aitas kinnitada mu seljakoti (aitäh!), mida ma ise oleks muidu teinud järgmised pool tundi.
Haarasin kindad, läksin liikvele ja oleksin peaaegu katkestanud.
Kui rajal oli katkestamise oht, siis see hetk oli nüüd käes. Ma ei suutnud kindaid kätte panna ning ülakeha oli lõkke ääres istumisest maha jahtunud. Temperatuur -10-12 kraadi, raba peal kindlasti madalam.
Üle keha vappekülmad, käsi ei tunne, kindad pudenevad käest, astun veel igaks juhuks oma sulekindale peale. Ai, lihtsalt väga valus oli.
Parema käsi koos õhukese sõrmikuga sulekindasse sisse ei läinud. Rebisin hammastega sõrmiku käest ja surusin kuskile tasku ning taaskord hambaid kasutades õnnestus lõpuks sulekinnas kätte saada ja kattekinnas peale. Vasak käsi läks ka koos sõrmikuga, poogen, olgu kuidas tahab.
Nägin veel ees Pärteli tuld ning üle kogu keha vappekülmaga võideldes üritasin talle järele joosta, see oli ausalt öeldes mu ainuke võimalus ellu jääda, sest ma ei suutnud oma näppudega välja võtta ühtegi navigeerimisvahendit.
Ausalt, usaldasin täielikult Pärteli kella (aitäh!) kus oli track sees. Olimegi jälle koos. Viimased 50km.
Omast arust jooksime täitsa OK ultra tempoga (arvasin et 6min/km), kui aga Pärtel ütles et pigem 7min/km, oli selge et meil läheb ikka väga kaua.
Mina siis kõndisin koos Pärteliga ja tema jooksis koos minuga. Kui tema otsustas kõndida, olin solidaarne kuid samas alati kui jooksu üles võtsin tuli ta kaasa.
Kakerdaja raba oli taas üks väga külm koht. Brrr.
Liikusin külmumise piiri peal, kuid teadsin et iga samm toob Aegviidu sauna lähemale.
„Aegviitu jõudes lähen kogu varustusega, ka sulekindad käes, saunalavale“ oli ainuke mõte mis mind edasi hoidis.
Nii me siis tiksusimegi, kokku 12 tundi. Kokkuvõttes 5-6 koht. Lõpetasime vahetult enne valgeks minemist.
Ja selle viimase 50km jooksul ei söönud ega joonud ma midagi, tempo oli nii madal et sisuliselt polnudki vaja.
Lõpuosa oleksin ise selgelt kiiremini läbinud, kuna ma aga ei suutnud külmunud näppudega navigeerida, hoidsin Pärteli tempot. Ja mul polnud kiiret.
Finišis suutis Silveri küsimustele vastata ainult Pärtel, minu lõualihased olid külmunud ja sealt tuli ainult mingi arusaamatu pudin. Silver ütles vaid et tal on hea meel näha mind üsna kustunud olekus 
Peale sauna oli enesetunne suurepärane ning koju jõudes oli plaan ka järgmise ürituse osas selge. Registreerusin võistlusele Orcas Island 100. Tegemist US-i lääneranniku saarel toimuva 100 miili pikkuse jooksuvõistlusega. http://www.rainshadowrunning.com/orcas-island-100.html
Varustus:
- Jalas Hoka One One ja CEP põlvikud.
- Salomoni pikad liibukad, põlvesoojendused rattapoest, windstopperiga pesupüksid ja üleval pool õhuke lühikeste käistega spordisärk, Salomoni pikkade käistega liibukas ja Salomoni koorikjope.
- Kindad Hestra: sõrmikud, sulekad, kattekindad. Kaelas-peas buff ja tuulekindla servaga müts.
- Seljakott Salomon S-Lab.